1-25-5901/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-5901

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2026, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-5901

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Orvi Koik ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi,

kirjalik menetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsus, lühimenetlus

Apellant

Kaitsja apellatsioon

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör M Kink

Süüdistatav,

kelle

osas

maakohtu otsus vaidlustati

P.A (ik: XXX) elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Vandeadvokaat Leelo Viil

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Haju Maakohtu 10. novembri 2025. a kohtuotsus P.A

süüditunnistamises ja talle KarS § 87 sätete alusel mõjutusvahendite kohaldamises,

temalt menetluskulude väljamõistmises ning asitõenditena ära võetud noa ja rõivaste

hävitamise osas, samuti V.S-ilt äravõetud rõivaste hävitamise osas.

2. Mõista P.A talle esitatud süüdistuses õigeks.

3. Rahuldada kaitsja apellatsioon.

4. Relvaseaduse § 9 lg 1 alusel jätta Politsei- ja Piirivalveameti valdusse P.A-lt

asitõendina hoiule võetud ning Politsei- ja Piirvalveameti põhja prefektuuri asitõendite

hoidlas asuv nuga.

5. P.A-le kuuluvad nahktagi ja püksid koos rihmaga tagastada talle.

6. V.S-ile kuuluvad rõivad tagastada talle.

7. Muude asitõendite osas tehtud otsustuste osas jätta maakohtu otsus muutmata.

8. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

P.A-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 178,56 eurot (sh käibemaks)

ning jätta see menetluskulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.A-le esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et viibides 16. septembril 2024. a

õhtul Tallinnas Kanuti aias, vastuseks M.E rusikalöögile P.A silma piirkonda, lõi ta ühe korra

M.E-le noaga selga, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ja sai tervisekahjustuse. Seejärel lõi

ta samas kohas kolm korda noaga teda kinni pidada püüdnud V.S-i keha piirkonda, mille

tagajärjel tundis V.S valu ja sai tervisekahjustusi.

2. Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsusega tunnistati P.A KarS § 121 lg 1 järgi

süüdi. KarS § 87 sätteid kohaldades vabastati P.A karistusest ning kohaldati tema suhtes

mõjutusvahendina 60 tunni üldkasuliku töö tegemise kohustust ja kohustust osaleda

kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis, allutati ta üheks aastaks käitumiskontrollile

ning kohustati käitumiskontrolli ajal täitma KarS § 75 alusel määratud kontrollnõudeid. P.A

kohustati elama aadressil XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma

elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama

kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires

kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-,

õppimis- või töökoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti

territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Maakohus mõistis

P.A-lt ositi kaheteistkümne kuu jooksul välja menetluskulud. Samuti otsustas maakohus

asitõenditega seonduva.

3. Maakohus märkis, et vaidlus puudub selles, et P.A ja kannatanud viibisid süüdistuses

kirjeldatud ajal oma sõpruskondadega Tallinnas Kanuti aias. Vaidlus puudub selleski, et

seltskondade vahel tekkis konflikt subkultuuriliste erinevuste üle, mis eskaleerus füüsiliseks

konfliktiks. Samuti on väljaspool vaidlust, et süüdistatava seltskonna juurde tuli teine

seltskond, kes asus neid nende väljanägemise pärast solvama ning, et P.A pani toime

süüdistuses kirjeldatud teod. Vaidluse all on aga see, kas P.A võis kannatanuid noaga lüües

olla hädakaitseseisundis ja kas ta jäi hädakaitse piiridesse. Maakohtu hinnangul M.E-d noaga

lüües P.A hädakaitseseisundis ei olnud, sest M.E rünne tema vastu oli lõppenud ja ta lõi

juba lahkuvat kannatanut noaga selga. Maakohus ei pidanud arvestatavaks süüdistatava

hirmu, et kamp peksab ta läbi ja sõbrannasid võidakse vägistada ega ka asjaolu, et ta oli

teistest noorem, kuna selline arvamus on oletuslik ega põhine kriminaalasjas tuvastatud

faktilistel asjaoludel. P.A ei tundnud mingit hirmu, sest ta kasutas arvuliselt suurema kamba

suhtes vulgaarseid väljendeid.

4. V.S-i puhul oli P.A küll hädakaitses, kuid ületas hädakaitse piire. Pärast M.E noaga

löömist eskaleerus kogu situatsioon veelgi. Süüdistatav jooksis minema ning kannatanute

seltskond asus talle järgi jooksma ja ähvardas tema peal pipragaasi kasutada. V.S jooksis

süüdistatavale pipragaasiga järele ja proovis seda süüdistatava peal kasutada, kuid balloon oli

tühi. V.S ja temaga koos olnud seltskond võis kujutada endast P.A-le ohtu ning seetõttu

maakohus asus seisukohale, et P.A viibis hädakaitseseisundis, mida ei välista ka asjaolu, et ta

oli ise eelnevalt M.E-d noaga löönud. Pole kahltust, et süüdistatav tundis hirmu selle ees, et

teda võidakse rünnata. Süüdistatav küsis abi ka kõrvaliselt isikult, kes aga ei olnud valmis abi

osutama. Seega oli P.A-l olemas ka kaitsetahe. Küll aga ei valinud P.A säästvaimat

kaitsevahendit, tekitades V.S-ile liigset kahju, teda kolmel korral noaga lüües. Selliselt

kasutas P.A nuga liiga intensiivselt ja enda kaitsmiseks piisanuks vähemast. Süüdistatava

enda ütlustega on leidnud tuvastamist, et ta vehkis kannatanu V.S-i suunas noaga, sellise

vehkimisega tabas ta kannatanu V.S-i kolme löögiga keha- ja käe piirkonda, millest kaks

tabasid keha. Üks haavadest ulatus 6 cm sügavusele. Kohus leiab, et süüdistatav sai aru, et

kolm noalööki lähedal seisva kannatanu V.S-i kehapiirkonda, kus üldteada olevalt asuvad ka

elutähtsad organid ning üks noalöök käe piirkonda, võivad tekitada kannatanule valu ja

haavad (tervisekahjustuse). Lüües kolmel korral kannatanut noaga viidatud piirkondadesse,

kasutas süüdistatav kaitsevahendit liiga intensiivselt ja sellisest tegevusest saab järeldada

eesmärki tekitada võimalikult suurt kahju. Kolme noalöögi asemel oleks antud situatsioonis

piisanud noaga ähvardamisest. Järgi jooksjad olid varasema kogemuse põhjal teadlikud, et

süüdistatav oli valmis noa lööke tegema. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks olnud sellises

hirmu- või afektiseisundis, mis takistas tal oma käitumist ja selle võimalikku ohtlikkust

teadvustamast. Kohus leiab, et süüdistatav sai kolm noalööki keha- ja käepiirkonda tehes aru,

et sellest tekkiv kahju kannatanule on ülemäärane. Arvestada tuleb ka P.A eelnevat käitumist,

kus ta lõi kannatanut noaga kui kannatanu oli tema pole juba selja pööranud, mis võib viidata

ka kättemaksu tahtele.

5. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastatud.

6. P.A-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmine. Ta pani kehalise

väärkohtlemise toime kahe kannatanu suhtes. Kasutatud vägivald oli intensiivne, kuid

tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga rasked. Samas ründas ta kannatanuid noaga,

mistõttu oleks võinud teo tagajärjed olla ka raskemad. Karistust raskendavaid asjaolusid

maakohus ei tuvastanud, karistust kergendab süü tunnistamine ja kannatanu V.S-iga

seonduvas episoodis hädakaitse piiride ületamine. Maakohus arvestas, et P.A on

kriminaalkorras karistamata isik. Maakohus pidas võimalikuks jätta P.A-le karistuse

mõistmata ja kohaldada talle selle asemel KarS § 87 lg 7 alusel mõjutusvahendeid

(üldkasulikku tööd ja osalemist sotsiaalprogrammis). Kohus jõudis sellisele järeldusele,

hinnates P.A arengutaset, probleemide lahendamise oskust, oskust mõista oma käitumise ja

tegevuse tagajärgi ja vastutada nende eest, leides, et karistuse asemel aitavad

mõjutusvahendid anda parema tulemuse tema õiguskuulekale teele suunamiseks.

Sotsiaalprogrammis osalemine aitab teda vajalike oskuste ja suhtumise omandamisel ning

muuta tema hoiakuid. Kombineerituna ühe aasta pikkuse käitumiskontrolliga on see piisav, et

kujundada tema arusaama ühiskondlikest normidest. Kohus pidas P.A sellekohase nõusoleku

olemasolu arvestades võimalikuks ja vajalikuks ka üldkasuliku töö kohaldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule kaitsja, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist, P.A õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda

jätmist. Kaitsja arvates on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole järelduste tegemisel kõiki asjaolusid

arvestanud, on hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole oma järeldusi veenvalt põhjendanud.

Maakohtu seisukohad on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste

asjaoludega. Tõendid kinnitavad kannatanute poolset õigusvastast rünnet P.A vastu, tema

kaitsetahet ja seega õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Neil põhjustel tuleb süüdistatav

õigeks mõista. Kohus ei ole menetluskulude väljamõistmisel kaalunud noore täiskasvanu

puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamist. Kaitsja hinnangul on arutataval juhul menetlusnormide

olulise rikkumisena hinnatav veenvate põhjenduste puudumine õigusvastasust välistava

asjaolu arvestamata jätmise osas. Riigikohus on märkinud, et kui kohus pole

kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, siis on

tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

7.1.

P. A ning kannatanud V.S ja M.E viibisid 16.09.2024.a kella 20.40 ajal Tallinnas

asuvas Kanuti aias, samuti puudub vaidlus asjaolus, et kahe noorte seltskonna vahel tekkis

konflikt subkultuuriliste erinevuste üle, mis eskaleerus füüsiliseks konfliktiks. M.E lõi

süüdistatavat rusikaga näkku, mistõttu oli P.A hädakaitseseisundis. Tema õigus hädakaitseks

ei olnud piiratud. P.A hädakaitseõigust ei saa välistada üksnes seetõttu, et noaga löömise

hetkel oli kannatanu korraks seljaga süüdistatava poole pöördunud. Arvestades kannatanu

eelnevat käitumist, oli süüdistataval objektiivsest olukorrast tulenevalt alust arvata, et tema

vastu suunatud õigusvastane rünne võib jätkuda. M.E seltskonnas oli isikuid arvuliselt

märksa rohkem kui P.A-l, kusjuures süüdistatav tunnetas ka vajadust temaga koos olevaid

tütarlapsi kaitsta. Samuti ei saa tähelepanuta jätta seda, et kannatanu M.E on vägivallategude

eest korduvalt kriminaalkorras karistatud ja on vanglas viibinud, oli P.A-le teada. M.E ja

teiste temaga koos olevate isikute agressiivset käitumist ning tausta arvestades ei saa P.A

hirmutunnet pidada alusetuks ning M.E võimalikku uut rünnet üksnes põhjendamatuks

oletuseks. Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes liigitub ka jätkuv rünne

seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud. Arutataval juhul

oli süüdistataval tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest

kordumist, mis õigustas hädakaitsetegevust.

7.2.

Kaitsja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et V.S-i puhul ületas süüdistatav hädakaitse

piire. Väljaspool kahtlust on asjaolu, et kannatanute seltskond jooksis süüdistatavale järgi

ning soovis tema peal pipragaasi kasutada. P.A oli hädakaitses alates ajast, mil kannatanu

V.S ja tema seltskond hakkasid süüdistatavat pipragaasiga taga ajama, lubades seda tema

peal kasutada ja P.A-l oli põhjust arvata, et kannatanu ja tema seltskond soovivad teda

füüsiliselt rünnata.

7.3.

See ründeolukord ja P.A-l sellest vallandunud hirmuseisund ei võimaldanud tal

kaaluda, millist kaitsevahendit või muid käitumisalternatiive valida. Tähelepanuta ei saa

seejuures jätta asjaolu, et olukord oli P.A jaoks ekstreemne, tema ütlustest nähtuvalt oli ta

teadlik, et kannatanute seltskond on alkoholi ja narkojoobes, seltskonnas viibib vanglas

karistust kandnud isik ning nad võivad olla kõigeks võimelised. Samuti tuleb silmas pidada, et

P.A kaitses end eelnevalt M.E eest ja oli üksi mitme talle kallale tunginud isiku vastu,

samuti oli ta ründajatest noorem ja väiksemat kasvu. Süüdistatav püüdis esialgu teda

rünnanud isikuid tagasi hoida, hoiatada ja noaga üksnes hirmutada, kuid kuna see ei lõpetanud

rünnet, lõi süüdistatav talle kallale tunginud isikuid noaga. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt

tagaajajaid ei peatanud teadmine, et P.A-l on nuga. Seejuures tuleks ka arvestada, et kolmest

noalöögist kaks üksnes riivasid kannatanut ja süüdistataval ei olnud võimalik kiiresti

arenevate sündmuste käigus oma tegevust kavandada või hinnata põhjustatud tagajärge.

Vastavalt kohtupraktikas omaks võetud seisukohale ei pidanud ta eeldatava ründe tõrjumiseks

valima ebakindlaid kaitsevahendeid ega üritama põgeneda. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis annaksid aluse pidada P.A tegevust kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt

kahju tekitavaks. Hädakaitsetegevusega tõrjus süüdistatav vahetut, parajasti asetleidvat

rünnet, tehes seda sobiva vahendiga.

7.4.

KarS § 28 lg 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese

tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui

ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Praegusel juhul

selliseid asjaolusid tuvastatavad ei ole. Süüdistatava valitud vahend hädakaitseõiguse

teostamiseks oli vaieldamatult sobilik, lõpetades õigusvastase ründe lõplikult. Teo tehiolud ja

üldine kontekst viitavad ilmselgelt kaitsetahte olemasolule, mitte aga tahtlusele ründajale

liigset kahju põhjustada. Kohtu järeldused hädakaitse piiride ületamise ja süüdistatava tahtluse

osas on paljuski oletuslikud. Need ei põhine asjas kogutud tõenditel ega kohtu tuvastatud

asjaoludel.

7.5.

Kohus ei ole menetluskulude väljamõistmisel kaalunud noore täiskasvanu puhul

KrMS § 180 lg 3 kohaldamist. Kohus pidas põhjendatuks P.A suhtes KarS § 87 kohaldamist,

milles sätestatakse mõjutusvahendid alaealisele ja noorele täiskasvanule. Alaealiste puhul on

kohtupraktikas tavapärane menetluskulude riigi kanda jätmine. Ka iseseisva sissetulekuta

noore täiskasvanu puhul ei saa eeldada, et talle on jõukohane tasuda Aasta jooksul 3 752,36

euro suurust menetluskulu, mistõttu oleks olnud kohane kaaluda menetluskulude riigi kanda

jätmist vähemalt osaliselt.

8. Prokuratuur esitas apellatsiooni peale kirjaliku seisukoha, paludes jätta apellatsiooni

rahuldamata ja märkides alljärgnevat.

8.1.

Apellatsioonis ei sisaldu veenvaid argumente selle kohta, et P.A-l oli tõsikindel alus

karta tema vastu varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Märgitakse, et P.A

tahtis noalöögiga, temaga koos olevaid tütarlapsi kaitsta võõra seltskonna eest. Tegelikkuses

jooksis ta kohe päras noaga löömist sündmuskohalt minema ega püüdnud kuidagi temaga

koos olnud C ja Q kellegi eest kaitsta või nende eest seista. Noalööki ei saa õigustada P.A

arusaamaga, et tema arvates viibis ta kriminaalses paigas või teadmisega, et M.E näol on

tegemist varem vanglas viibinud isikuga.

8.2.

V.S-i ründamise osas on prokurör seisukohal, et pärast seda kui P.A lõi M.E-d

õigusvastaselt noaga selga, oli õigus teda KrMS § 217 lg 4 alusel kinni pidada. V.S üritas

P.A pipragaasiga pritsida. Maakohus käsitles seda põhjendamatult õigusvastase rünnakuna

P.A vastu. P.A-l kuriteo toimepanijana puudus õigus kaitsetegevusele V.S-i suhtes ning

maakohus asus ekslikult analüüsima P.A käitumist hädakaitse skeemi järgi ja jõudis

ekslikele järeldustele, et noa kasutamine V.S-i vastu oli sobiv ja vajalik, ent kolme

noalöögiga ületas P.A mõõdukuse piire. Konflikti alguses ei olnud V.S P.A suhtes

agressiivne. Pipragaasi kasutamine oli ilmselgelt reaktsioon P.A kuriteole. Tema kasutas

pipragaasi noa vastu kuriteo toimepanija kinnipidamise raames. V.S küll kutsus oma

seltskonna kaaslasi üles P.A vastu pipragaasi kasutama, kuid see on külmrelvaga kurjategija

kinnipidamiseks sobiv vahend. Prokuratuur osutab veel, et V.S tahtis kasutada P.A vastu

pipragaasi just seetõttu, et viimane esines kuriteo toimepanija rollis ja hoidis käes nuga. Kui

nuga mõtteliselt eemaldada P.A käest, siis poleks ka V.S-il olnud vajadust ega õigust

pipragaasi kasutamiseks. Seega oleks P.A-l olnud õige mitte V.S-i noaga ähvardada, vaid

nuga varjata, ära visata või valju häälega avaldada, et ta ei ole enam relvastatud. Vastates

küsimusele, kas V.S tahtis P.A kinni pidada politseisse toimetamiseks, tuleb osutada

sellele, et V.S jäi sündmuskohale kuni politsei tulekuni, P.A aga põgenes sündmuskohalt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium asub seisukohale, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja P.A talle

esitatud süüdistuses õigeks mõista. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

10. Esmalt märgib kolleegium prokuratuuri seisukohaga seoses, et prokuratuur kritiseerib

maakohtu otsuses sisalduvaid õiguslikke järeldusi ning peab neid ebaõigeiks (V.S-i episood).

Nagu selgub apellatsioonis esitatud taotlustele tuginevalt maakohtu vaidlustatud otsuses

väljendatud seisukohtade edasisest analüüsist, peab kolleegium prokuratuuri arusaama P.A

(ning ka V.S-i) käitumise õiguslikust tähendusest ühemõtteliselt valeks. Ühestki uuritud

tõendist ei nähtu mitte mingit viidet sellele, et V.S püüdnuks P.A kuriteos kahtlustatavana

kinni pidada, sellekohased väited kujutavad endast paljasõnalist spekulatsiooni, mis on

ilmselges vastuolus tegelikult aset leidnuga. Kuivõrd süüdistust P.A vastu arutati maakohtus

lühimenetluses ning P.A tunnistati süüdi, puudub prokuratuuril apellatsiooniõigus. Seetõttu

kolleegium prokuratuuri seisukohas esitatud väidetel pikemalt ei peatu.

11. Maakohus on kriminaalasja arutades olnud tõendeid hinnates ühekülgne, andnud

seetõttu asjaoludele väära hinnangu, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele.

Nimelt on maakohus põhjendamatult vaadelnud P.A käitumist seoses M.E rusikalöögi

episoodiga eraldiseisvalt V.S-i pipragaasi episoodist. Kohtu käsitluses on tegemist kahe

iseseisva olukorraga. Selline käsitlus on ekslik. Jälgides sündmuste juures viibinud isikute

ütlusi, samuti asitõenditena vaadeldud valvekaamerate salvestusi, siis saab toimunu

rekonstrueerida selliselt, et kannatanute seltskond tuli P.A ja temaga koos viibinud tütarlaste

juurde neid narrima ja tüli norima. See ärritas ühel hetkel P.A niivõrd, et ta tarvitas kiusajate

suhtes solvavat väljendit, misjärel lähenes M.E koos osaga seltskonnast P.A-le ja lõi teda

rusikaga näkku. Selle peale haaras P.A noa ning lõi sellega ühel korral M.E-d. Noalöögi järel

jooksid M.E ja P.A eri suundades eemale. M.E-ga samas seltskonnas viibinud isikud

ärritusid veelgi enam, püüdsid P.A pihta lasta pipragaasi ning asusid teda jälitama. Jälitajatest

oli kõige ees V.S, kelle käes oli ka balloon pipragaasiga. P.A jooksis tänaval jalutanud

inimeste juurde ja palus abi, seda saamata jooksis aga veel edasi, kuni ta väsis ning V.S jõudis

talle järele, haaras temast kinni ja püüdis tema pihta lasta pipragaasi. Selle rüseluse käigus

tabas P.A V.S-i kolmel korral noaga. Sellisest sündmuste kulgemisest tuleb kolleegiumi

hinnangul teha üheselt järeldus, et kogu sündmustikku alates kannatanute seltskonna kontakti

astumisest P.A ja temaga koos viibinud tütarlastega kuni V.S-i noaga tabamiseni tuleb

vaadelda ühe kestva elulise olukorrana, mida on ebaõige ning kunstlik omavahel lahutada.

Sellest tõdemusest omakorda johtub aga asjaosaliste käitumisele antav õiguslik hinnang.

12. Arutatava juhtumi puhul on paraku selge seegi, et sündmustikku kõigis selle kriitilistes

seikades ei õnnestu tõendite põhjal täielikult ja täpselt rekonstrueerida. Sündmuste välist pilti

kõige täpsemalt kajastada võivad tõendid, valvekaamerate salvestised, ei kajasta kõiki olulisi

seiku ning need pole ka piisavalt hea kvaliteediga, et salvestiste põhjal oleks võimalik aru

saada sellest, mismoodi täpselt sai noahaavad V.S. Seetõttu peamises osas tuleb toimunule

hinnangu andmisel tugineda kannatanute, tunnistajate ja kahtlustatavana üle kuulatud P.A

ütlustele. Maakohtu ekslik käsitlus sündmuste kulgemisest on lähtunud kohtu põhjendamatust

seisukohast, nagu tuleks P.A ja temaga kuriteosündmuse toimumise ajal koos viibinud

tunnistajate C ja Q ütlusi pidada eluliselt ebausutavateks ning neile eelistada M.E ja V.S-iga

ühes seltskonnas viibinud tunnistajate ütlusi.

13. Siiski väärib märkimist, et kuigi pole täpselt selge, milliste liigutustega P.A V.S-ile

noavigastused tekitas, on nii esitatud süüdistus kui ka maakohtu järeldused kardinaalses

vastuolus sellega, mis nähtub V.S-i vigastuste kohta dokumentaalsetest tõenditest, eeskätt

meditsiinidokumentidest. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt on V.S-il tuvastatavad kaks

haava, mida on hinnatud lõike- mitte torkevigastustena. Ka haavade väline pilt jätab mulje

sellest, et tegemist ei ole torkevigastusega. Üks haav on paremapool alaseljal, roiete alumisel

piiril (8 cm, U-kujuline haav, mis ulatub lihasteni, kuid ei läbi lihaseid). Teine haav paikneb

vasakul õlavarrel ja on 2 cm pikkune (vt PERH-i edastatud ambulatoorse epikriisi lk-d 1 ja 3,

tl-d 80 ja 82, kd 1). Seega ei kinnita algset väidet kolme noalöögi ja kolme haava kohta ükski

tõend ning süüdistus on selles osas alusetu. Selle ümber on üksjagu segadust, mida pole

kohtueelne menetleja ega maakohus ilmselgelt tähelepanematuse tõttu korrektselt lahti

mõtestanud. Ehkki kiirabikaardil on juttu kolmest haavast, on nt sündmuskohal viibinud

politseiametnik, kes ühtlasi osutas enne kiirabi saabumist kannatanule esmaabi ja sulges

rõhksidemega haavad, märkinud joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli, et

V.S-il on 2 haava – lahtine haav seljal ja vasakul käevarrel (tl 37 prd-l, kd 1). Kannatanu

seljast haiglas tehtud fotodel on selgelt näha, et tema selja paremal küljel on ainult üks haav,

mitte aga kahte (vt fotosid tl-d 65-67, kd 1). Samuti on PERH-i edastatud eelviidatud

haigusloo väljavõttes mitmes eri kohas kirjas just kaks haava – kolmanda kohta ei ole aga

haigusloos ühtki leidu tuvastatud, vaid seda on märgitud üksnes kannatanu tervisekaebuste

lahtris ja anamneesis.

14. Juba eelneva põhjal on süüdistuses sisalduv etteheide V.S-i kolmel korral noaga

löömise kohta alusetu. Kuid see hinnang kinnistub veelgi, vaadeldes asja kohta üle kuulatud

isikute ütlusi.

15. Kolleegium märgib sündmusi tajunud isikute ütlusi analüüsides sissejuhatavalt, et

arutataval juhul saab eristada nelja gruppi inimesi, kes toimunut vahetult tajusid: esmalt

süüdistatav P.A ja temaga koos viibinud C ning Q; süüdistatavalt oma joobes kaaslase

turgutamiseks abi palunud Ž ja abi vajanud W; seejärel kannatanute seltskond: M.E, V.S ning

nendega koos viibinud Z, D, B, G; ning viimaks ka möödakäijana sündmuskohale sattunud P.

Nende isikute ütluste hindamisel tuleb arvestada mitte üksnes ütluste sisu ennast, vaid ka

seda, mis on nende puutumus kuriteosündmuse ja sellega seotud isikutega ning kuivõrd

haakuvad ütlused omavahel, samuti teiste tunnistajate ütluste ja sündmuste kohta kogutud

muude tõenditega. Vaadeldes eriti just kannatanute seltskonna eri liikmete ütlusi, on mitmel

puhul märgatav, et olulisi, sündmustiku mõistmiseks keskseid detaile püütakse varjata ja ei

mainita üldse või antakse nende kohta ütlusi, mis kogu tõendite kogumit arvesse võttes ei saa

olla tõepärased.

16. Kuna V.S-il tegelikkuses tuvastatud kahe noahaava puhul kumbki ei vasta torkehaava

tunnustele ning tunnistajate ütlused haavade saamise kohta lahknevad omavahel sellisel

määral, et moodustuvad üksteist välistavad versioonid haavade tekkemehhanismi kohta, siis

on kolleegiumi hinnangul minimaalselt olemas kahtlus selle kohta, kuidas haavad tegelikult

tekkisid. V.S on 17. septembril 2024 toimunud ülekuulamisel rääkinud, et P.A tuli talle

noaga kallale ja lõi teda noaga kolm korda (vt tl 40, kd 1). Seevastu tunnistaja D ütluste

kohaselt ta nägi, et V.S võttis kahtlustatava kätest kinni nii, et kahtlustatav ja V.S olid üksteise

vastas. Kahtlustatav keeras V.S enda poole seljaga ja hoidis teda umbes kaks sekundit kinni.

Seejärel ta lõi üks kord noaga V.S parema poole ribidesse (tl 173, kd 1). C 25. septembril

2024 tunnistajana antud ütluste kohaselt V.S võttis pipragaasi välja ning jooksis P.A-le järgi.

Seejärel ta nägi, kuidas V.S vajutas pipragaasile, kuid P.A jäi seisma ja hoidis jopet enda näo

ees. P.A hoidis samal ajal nuga enda keha lähedal, suunaga kamba poole. Sellel hetkel ta nägi,

kuidas V.S kukkus maha ning karjus: „Ai, raisk.” Ta ei näinud, et P.A oleks V.S-i noaga

löönud (tl 190, kd 1). Qe 30. septembril 2024. a antud ütlustest nähtuvalt „terve kamp jooksis

endiselt P.A poole ning kamba ees jooksis V.S. P.A peitis enda näo jope taha ning hoidis käes

nuga suunaga küljele. P.A tegi seda, et pipragaas ei tabaks teda. […] V.S jooksis noale pihta.

Ma nägin momenti, kui V.S tahtis P.A-lt jope ära tirida ning V.S tegi mingisuguse liigutuse,

mille pärast tabas ise enda kehaga nuga. Ma nägin vist, et V.S tabas ribide piirkonda. P.A

lihtsalt hakkas ära jooksma ning minu arust ta ei vehkinud noaga. Ma ei näinud, et ta oleks

tahtlikult noaga vehkinud ega tabanud V.S-i“ (tl 199, kd 1). B on 10. oktoobril 2024 toimunud

ülekuulamisel andnud tunnistajana ütlusi, et V.S võttis pipragaasi välja ning tahtis seda

pikkade juustega meesterahva suhtes kasutada, kuid tuli välja, et see on tühi. V.S jooksis

pikkade juustega meesterahvale järgi ning ta nägi, kuidas pikkade juustega meesterahvas jäi

seisma. Keeras ennast ümber V.S poole ning järgmine hetk lõi teda üks kord külje pealt parem

käega V.S-i noaga selja piirkonda (tl 210-211, kd 1). Seevastu samuti V.S-iga samas

seltskonnas viibinud tunnistaja G andis 10. oktoobril 2024 toimunud tunnistajana

ülekuulamisel ütlusi, mille kohaselt ta nägi, kuidas V.S lähedal ees jooksev pikkade juustega

meesterahvas keeras ennast V.S poole ümber ning […] mitte ei löönud V.S-i, vaid justkui

libistas lihtsalt käes oleva esemega mööda V.S selja piirkonda (tl-d 226-227, kd 1). P.A on

aga 22. septembril 2024. a kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, millest nähtuvalt V.S

jooksis tema poole pipragaasiga ning tema järgi jooksis terve kamp. Ta ei näinud, mis edasi

juhtus, kuid V.S ise jooksis noa otsa. Kahtlustatav eeldas, et ribide juures olev noahaav on

sellest, et ta jooksis ise noale otsa. V.S üritas temalt jope ära võtta ning samal ajal lasi

pipragaasi. Kahtlustatav vehkis kuidagi noaga, et tema eest ära põgeneda. Kui ta hakkas ära

jooksma, siis ilmselt tabas teda, kuid ta […] ei löönud teda spetsiaalselt. Ta ei näinud terve

aeg, mida ta tegi, sest kattis end jopega (tl-d 113-114, kd 2).

17. Seega pole isegi kannatanuga samas seltskonnas olnud isikute ütluste põhjal võimalik

kahtlusteta öelda, nagu oleks P.A kannatanut noaga löönud, saati siis veel kolm korda. V.S

ründas P.A pipragaasiga ja üritas seda tema peale pihustada. Tema eest pagenud P.A püüdis

ennast kaitsta ja selle tegevuse käigus on V.S-i tõesti noaga kahel korral tabatud, seejuures

ühel korral rindkeresse selja poolt. Seljahaav oma olemuselt on lõikehaav, mitte torkehaav

ning seetõttu võib haava tekkemehhaanika olla tõesti seotud nii kahtlustavale otsa

tormamisega, enda pipragaasi ründe eest kaitsmisel kogemata (või ka tahtlikult tekitatud

lõikega). Kindel on üksnes see, et sellises olukorras ei saa tõsimeelselt esitada väljaspool

mõistlikku kahtlust kategoorilist väidet, nagu oleks P.A kannatanut noaga tahtlikult löönud.

Ka V.S-i käsivarrel asuv väiksem haav on pindmine lõikehaav, mille tekkedünaamika ei

õnnestu samuti ühegi tõendi alusel ümberlükkamatult tõendada. Kolmandat haava ei ole,

kolmel korral noaga löömise kohta on ütlusi andnud üksnes V.S ise, kuid seda ei kinnita mitte

ükski sündmust pealt näinud isikutest ega ka süüdistatav. Sellised kõrvaldamata kahtlused

tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada kahtlustatava kasuks ning seega ei ole P.A-le eeltoodud

vastuolude tõttu võimalik omistada kannatanu tahtlikku noaga löömist ja talle tahtlikult

tervisekahjustuse tekitamist. Maakohtu teistsugust järeldust tuleb aga hinnata KrMS § 339 lg

2 mõttes kriminaalmenetluse olulise rikkumise läbi saavutatuks.

18. Vaadates terve süüdistuse sisuks oleva sündmustiku kujunemist tervikuna, tuleb

märkida, et P.A ning kannatanute seltskonna kontakt algas kannatanute seltskonna initsiatiivil,

kui nad lähenesid P.A-le ja temaga koos viibinud tütarlastele ning asusid nendega suhtlema.

Osade kannatanute seltskonda kuulunud isikute ütlustest nähtuvalt on juttu sellest, et suhtluse

alustamist ajendas soov kutsuda kahtlustatava seltskonda üles vaiksemalt käituma (vt V.S-i

17. septembri 2024. a ütlused tl 40; D 18. septembri 2024. a ütlused, tl 172, mõlemad kd-s 1).

Samas on nt G rääkinud 10. oktoobril 2024 ülekuulamisel hoopis sellest, et nende kamp tuli

teise kamba juurde, sest nad nägid, et seal on üks tugevas alkoholijoobes meesterahvas (vt tl

226, kd 1). Kahtlustatava seltskonna liikmete ütlustest selgub aga, et suhtluse alustamise

tegelik ajend oli soov kahtlustatavat ja temaga koos olnud tütarlapsi solvata seoses nende

riietuse ning väljanägemisega (vt C 25. septembri 2024. a ütlused tl 189; Qe ütlused tl 198,

kõik kd 1; kahtlustatava P.A 22. septembri 2024. a ütlused tl 113, kd 2). Seega oli üleskutse

vaiksem olla vaid ettekääne kontakti loomiseks, mille tegelik eesmärk oli kahtlustatavat ja

temaga koos viibinud isikuid mõnitada, nagu nähtub nii Q, C, P.A kokku langevatest ütlustest,

kui ka neid ütlusi kinnitavatest Ž ütlustest (tl 149, kd 1). Tegelikult on ka kannatanu V.S ja

temaga koos viibinud isikud ise andnud ütlusi selle kohta, et P.A ja temaga koos viibinud

isikute üle naerdi nende väljanägemise pärast (vt tl-d 40 (V.S), 172 (D), 226 (G), kõik kd 1).

Küll on kannatanute seltskond püüdnud jätta sellest mulje kui sõbralikust aasimisest, seevastu

P.A, C, Q ja Ž ütlustest nähtub muu: kannatanute seltskonna toon oli agressiivne, edastati

mõnitusi (tüdrukud olla meigitud nagu litsid, P.A nimetamine geiks, nende riietest katsumine

ja tõukamine (vt nimetatud isikute ütlusi, samas). Üldjoontes langevad siiski kõigi hõlmatud

seltskondade ütlused kokku selles, et mingil hetkel (kui P.A ja Ž proovisid üles turgutatud W

minema toimetada) ei suutnud P.A vaikida selle peale kui tal soovitati W „persest haarata“ või

kahtlustatava sõnutsi lausa „üksteist perse nikkuda“ ning vastas sellele üleskutsega „nahhui

minna“. Selle peale lähenes seltskond P.A-le , ümbritsesid teda ning M.E lõi teda rusikaga

tugevajõuliselt näkku (vt juba eelviidatud tunnistajate, kannatanute ja kahtlustatava ütlusi).

See oligi olukord, milles P.A võttis välja noa ning lõi teda rünnanud M.E-d ühel korral selja

piirkonda.

19. Erinevalt maakohtu märgitust ei ole kolleegiumi hinnangul uuritud tõendite põhjal

võimalik järeldada, et P.A vastane rünne oli M.E noaga löömise ajaks lõppenud, sest pärast

ühel korral rusikaga löömist enam mingit rünnet ega ohtu P.A-le polnud, ning nagu oleks

noaga löömine seetõttu käsitatav hilinenud hädakaitsena (vt maakohtu vaidlustatud otsuse lk

13 viimane lõik ja lk 14 algus). Maakohtu selline hinnang on eluvõõras, vastuolus asjaga

seotud isikute ütlustest nähtuvaga, samuti sündmuste senise ning edasise arenguga. Jälgides

toimunu dünaamikat on selge, et P.A ise minimaalselt ei tajunud olukorda nii – teda valdas

hirm, et esimesele löögile võib järgneda veel peksmist või ka vägivald temaga koos viibinud

tütarlaste suhtes (vt P.A 22. septembri 2024. a ütlusi tl-d 113 ja 114, kd 2). Sama kinnitavad

üldjoontes Ž ütlused (ehkki joobes olnud Ž pole tajunud kõiki detaile täpselt, on ainus tegelik

vastuolu muudest tõenditest nähtuvaga tema ütluses selles aspektis asjaolu, nagu oleks koos

P.A-ga mõnitamise ja füüsilise vägivalla kätte jäänud veel üks noormees, vt Ž 19. septembri

ja 18. oktoobri 2024. a ütlused, tl-d 149 ja 232, kd 1). Küll aga nähtub nii Ž, kahtlustatava

enda, tema koos viibinud Q ja C ütlustest, et rünne ei lõppenud M.E löögiga.

20. Siinkohal tuleb aga märkida veel paari aspekti.

21. Esiteks, ebaõige on arutataval juhul ründena käsitada üksnes M.E lööki. M.E

rusikalöök oli üksnes P.A ja temaga koos viibinud isikute vastase ründe (esimene)

kulminatsioon. Rünne ise algas aga otsitud põhjusel nendega kontakti otsimisest ja sellele

järgnenud verbaalsest ning osaliselt ka füüsiliseks muutunud kiusust – seega kujutas endast

rünnet juba P.A ning Q ja C üle naermine, nende narrimine, solvangud, riietest kiskumine ja

tõukamine. Kõik need teod on õigusvastased, provotseerimata ründed, mille vastu olnuks P.A-

l juba iseseisvalt õigus ennast hädakaitseõigusele tuginedes kaitsta. P.A valis aga esialgu

taktika mitte omalt poolt olukorda eskaleerida ning ründajatele vastu astuda. Alles siis, kui

tema suhtes kasutati eriti jämedat ning alandavat solvangut, vastas ta sellele omapoolse

solvava väljendiga „mine nahhui“, mis on hinnatav kaitsetegevuse alustamisena. See tegevus

siiski ei suutnud ründe jätkumist ära hoida, vaid küttis ründajaid täiendavalt üles ning viiski

järgnevalt P.A rusikaga löömiseni. Kuivõrd P.A ümbritses löömise ajal mitmest inimesest

koosnev seltskond, kes oli pikema aja jooksul intensiivistuvalt tema suhtes õigusvastaselt

käitunud, siis oli P.A-l igati õigustatud arvata, et rusikalöögiga rünne ei lõppe ning sellele

võib järgneda veel ettearvamatuid tegevusi tema või ka C ning Q suhtes. Seega oli P.A

õigustatud hädakaitseõigusele tuginedes ründajate vastu tegutsema, ootamata nende

konkreetset järgmist sammu. Selline seisukoht on kooskõlas senises kohtupraktikas

kujundatud arusaamaga hädakaitsest. Nimelt selliseks kujunenud olukorras ei pidanud

süüdistatav ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi jääma ootama, kuidas kannatanu edasi

käitub. M.E oli teda juba löönud, teda ümbritses lisaks M.E-le ka viimasega koos olnud

seltskond ja süüdistataval oli kannatanu sellise käitumise põhjal tõsiselt võetav põhjus karta

ründe jätkumist, iseäranis arvestades eelnevaid solvanguid, tõukamisi ja ähvardusi. Toimuva

kontekst ei saanud tekitada süüdistatava jaoks kuidagi mõistetavust, et kannatanu (või teiste

seltskonna liikmete) käitumises pole viidet (edasisele) agressioonile (vt ka 17. märtsi 20222. a

RKKKo asjas nr 1-20-9563, p 15).

22. Lisaks tuleb märkida, et M.E ja V.S-i seltskonna rünne P.A vastu tõepoolest ei

lõppenudki rusikalöögiga, vaid selle järel püüdis esmalt kannatanute seltskonnaga liitunud Z

tema pihta lasta pipragaasi (vt V.S-i ütlused tl 40, kd 1), siis võttis pipragaasi ballooni tema

käest enda kätte V.S (vt D ütlused tl 173. kd 1), kes asus põgenevat P.A sellega jälitama ning

kogu ülejäänud kannatanute seltskond liitus temaga P.A tagaajamiseks hetk hiljem. Selline

sündmuste areng nähtub ka nt Q ütlustest. Sama võib mõista Ž ütlustest, mille põhjal paistab

samuti üheselt, et pärast löömise olukorda asus rokkar [P.A] põgenema ning seltskond teda

taga ajama (tl-d 149 ja 232, kd 1). Niisugust sündmuste arengut on kinnitanud ka kannatanute

seltskonnas viibinud isikud oma ütlustes (vt nt D eelviidatud ütlusi; Z ütlused tl 205; B

ütlused tl 210; G ütlused tl 226, kõik kd 1). Ilmne on seega, et sama ründesituatsioon jätkus,

mitte ei lõppenud. Olukorra käsitlemine selliselt, nagu oleks M.E rusikalöögiga rünne

lõppenud ja järgnevat tegevustikku tuleb vaadelda juba uue, iseseisva inimkäitumisena, on

kunstlik ega vasta loomulikule elukäsitlusele või sellele, kuidas sündmustikus osalejad seda

ise tajusid.

23. Seejuures on ilmselgelt valed ja vastuolus nii loogika kui tervikuna erinevate

tunnistajate ütlustest kujunenud pildiga nt D ütlused, mille kohaselt oleks M.E noaga

löömine leidnud aset justkui nii, et kõigepealt hakkas kahtlustatav M.E suunas rusikaga

vehkima, siis võtnuks ta välja noa ja asunuks sellega M.E-d taga ajama ning teda siis kätte

saades selga pussitanud (tl 173, kd 1). C ütlustest kõnealuse olukorra kohta nähtub, et keegi

kambast karjus P.A-le: „Äkki sa võtad veel tema persest kinni?” P.A läks närvi ning vastas

selle peale: „Äkki te lähete nahhui oma solvamistega.” M.E vastas: „Mida sa ütlesid?” samal

ajal tuli P.A-le lähemale ja lõi P.A üks kord rusikaga silma piirkonda. P.A jooksis paar meetrit

eemale. Peaaegu terve kamp jooksis P.A-le järgi ning P.A võttis noa välja, et kampa

ehmatada. Kamp hakkas karjuma, et P.A-l on nuga, kuid neid see ei peatanud ja nad jooksid

ikkagi P.A-le lähemale (tl 189, kd 1). Q on aga andnud ütlusi, et keegi kambast ütles P.A-le:

„Äkki sa võtad teda veel persest kinni?”, mille peale P.A vastas, et pole naljakas nali. M [Q

on ekslikult nimetanud M.E-d Mks] hakkas ütlema P.A-le: „Tule siia, tule siia.” V ja abi

palunud meesterahvas jäid seisma. M jooksis P.A suunas ning lõi P.A üks kord rusikaga

silma. P.A võttis noa välja ning lõi üks kord Mile noaga selga (tl 198, kd 1). Ka G on andnud

ütlusi: „et pärast nahhui saatmist tuli M.E P.A juurde nende vahel tekkis konflikt ning M.E

küsis: „keda sa üldse nahhui saatsid?” Meie kamp tuli samuti M.E ja pikkade juustega

meesterahva juurde. Ma olin meie kambast natuke tagapool ning ei näinud, mis seal täpselt

toimus. Mingi hetk ma nägin, et M.E hakkas ära jooksma ja M.E karjus „ta võttis noa välja.”

Keegi meie kambast ei saanud aru, mis toimub ja arvasime, et M.E teeb lihtsalt nalja. M.E tuli

meie juurde ja ütles, et pikkade juustega meesterahvas lõi teda noaga selja piirkonda. Sel

hetkel kui M.E tuli meie juurde, siis pikkade juustega meesterahvas hakkas ära jooksma Balti

jaama suunas. Kuni me olime M.E-ga, V.S jooksis pikkade juustega meesterahvale järgi.

Keegi meie kambast ütles: „Ta annab kohe R-le nuga”. Ma jooksin mõnede inimestega meie

kambast V.S poole […]“ (vt tl-d 226-227, kd 1). Eelnevaga korreleeruvad ka P.A enda

ütlused selle kohta, et M.E lõi teda rusikaga olukorras, kus lisaks ümbritsesid teda ka teised

isikud kannatanute seltskonnast ning pärast noaga löömist ähvardati talle gaasi lasta ja kui ta

ära jooksis, asus seltskond teda taga ajama.

24. Nii nähtub tunnistaja Pi ütlustest (vt tl 181, kd 1) järgmist: „Ühel hetkel ma nägin ühte

meesterahvast, kes jooksis Kanuti aiast välja. Kanuti aia teelt, mis asub kõige rohkem

Vanalinna pool. Meesterahvas karjus alguses meile inglise keeles, et me aitaksime teda ning

seejärel hakkas vene keeles abi paluma. Ma nägin, et umbes 5-6 liikmeline kamp jooksis

musta värvi nahktagiga meesterahvale järgi. Kambas olid noored ning seal oli nii poisse kui

ka tüdrukuid. Üks poiss karjus meile: „Ärge rääkige temaga, tal on nuga.” Olime šokis ning ei

osanud sellele situatsioonile kuidagi reageerida. Meesterahvas jooksis ära. Kamp jooksis

musta värvi nahktagiga meesterahvale uuesti järgi Kanuti aias olevate põõsaste juurde. Üks

tüdruk kambast oli ees ning ühel hetkel musta värvi nahktagiga meesterahvas võttis tüdruku

kehast kinni. Ma ei näinud, et musta värvi nahktagiga meesterahvas oleks tüdrukut löönud või

vehkinud noaga. Ma ei näinud, et meesterahva käes oleks nuga. Nägin, et tüdruk kukkus

maha. Meesterahvas jooksis ära. Pool kampa jooksis sinnapoole, kuhu jooksis musta värvi

tagiga meesterahvas. Mulle ei tundunud, et musta värvi nahktagiga meesterahvas oleks

alkoholijoobes. Meesterahvas tundus adekvaatne ning lihtsalt ehmunud või stressis.“ Selles

kontekstis on lausa küüniline maakohtu etteheide P.A-le, et miks ta põgenes, kui ta kartis veel

väidetavalt ka C ja Q turvalisuse pärast. P.A püüdis igati vältida konflikti eskaleerumist, otsis

mh edutult kõrvalist abi ja püüdis pääseda teda grupiviisiliselt ähvardava agressiivse ning

joobes seltskonna käest. Mida ometi oleks maakohtu hinnangul mõistlik isik sarnases

olukorras tegema pidanud ning kuidas saaks olla talle ette heidetav enda kaitsmine

ettearvamatu võõra seltskonna käest, kes ei kohku tagasi füüsilise vägivalla ega isikut

kaitsetuks muutvate vahendite kasutamisest?

25. Seega kasvas M.E rusikalöögiga päädinud esialgne rünne üle Z ning V.S-i eest võetud

ründeks, mille raames püüti P.A pihta pihustada pipragaasi ja mille eest oli tal vaieldamatult

õigus ennast kaitsta.

26. Niisiis, ehkki kolleegiumi hinnangul (vt eelpool p-d 13–17) ei ole tõendatud isegi see,

et P.A tegu V.S-i noaga tabamisel oleks olnud KarS § 121 lg 1 kohaselt koosseisupärane,

oleks aga igal juhul ka koosseisupärase teo õigusvastasus välistatud hädakaitse õigusele

tuginedes. Olukorras, kus P.A kaitses end temani jõudnud V.S-i katse eest tema pihta

pipragaasi pihustada, on maakohus eksinud aga hädakaitse ühe olulisima hindamispõhimõtte

vastu, nimelt on maakohus asunud P.A tegevust hindama ex post vaatlejana, mitte aga

paigutades ennast tinglikult ex ante temaga sarnases olukorras viibiva objektiivse

kõrvaltvaataja rolli (vt nt 25. märtsi 2004. a RKKKo asjas nr 3-1-1-17-04, p 10). P.A ajas taga

terve kamp tema suhtes juba eelnevalt agressiivselt meelestatud inimesi, tema lähim jälitaja

ähvardas pihustada tema pihta pipragaasi, kõrvalistelt isikutelt ei olnud abi loota ning teda oli

juba varem tugevajõuliselt rusikaga näkku löödud – selles olukorras oli P.A igati õigustatud

kaitsma ennast külmrelvaga varustamata ja temast eeldatavalt füüsiliselt nõrgema lähima

ründaja vastu ka noaga. P.A püüdis põgeneda, püüdis leida kõrvalist abi. Kui see ei

õnnestunud, püüdis ta end oodatava ründe eest kaitsta, varjates nägu nahktagiga ja hoides

nuga nähtaval ning enda kaitseks valmis. Puuduvad tõendid, et ta püüdnuks ründajat

mingissegi kehaosasse sihtides aktiivselt noaga lüüa Selline tegevustik on paigutatav

hädakaitse raamistikku – see kujutab endast kestva ründe vastu astumist, kaitsetahtega ning

ühtlasi sobivat ja säästvaimat võimalikku kaitsetaktikat valides.

27. Edasiselt ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega sellest, nagu oleks P.A puhul võimalik

V.S-i ründe vastu enda kaitsmisel rääkida hädakaitsepiiride ületamisest. Piiride ületamise

etteheide on eelkirjeldatud asjaoludel välistatud juba objektiivselt, rääkimata sellest, nagu

võiks tegemist olla vähemalt otsese tahtlusega teostada hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei

vasta ründe ohtlikkusele või vähemalt otsese tahtlusega ründajale ilmselt liigset kahju

tekitada. V.S proovis P.A suhtes kasutada pipragaasi, mida juba eelnevalt oli tema suhtes

proovinud kasutada teine kannatanute seltskonnas viibinud isik (Z). Pipragaas on olemuselt

aine, millega tabamuse saamise järgselt muutunuks P.A silmade ja hingamisteede tugeva

ärrituse tõttu võimetuks kaitsma end mistahes väliste mõjutajate eest. Sisuliselt jäänuks P.A

ründe õnnestumise korral teda juba eelnevalt füüsiliselt rünnanud agressiivsete isikute

meelevalda, kelle edasiste kavatsuste osas oli tal põhjendatud alus karta halvimat.

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et hädakaitseõigus hõlmab kaitsja õigust rakendada

vahendit, mis lõpetab ründe täielikult ja otsekohe. Vahendi valiku sobivuse kaalumisel ei

arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava

hüve ülekaalukust. Seetõttu ei välistanud süüdistatava poolt noa kasutamist tõik, et kannatanu

ründas teda ilma noata. Küll aga tuleb arvestada, et kannatanu ründas teda pipragaasiga,

mistõttu ei saa enda noaga kaitsmist ohtliku ja vastupanu efektiivselt maha suruva vahendi

vastu pidada kuidagi liigset kahju tekitavaks või ründe ohtlikkusele ilmselgelt mittevastavaks

(vt ka 1. juuli 2021. a RKKKo asjas nr 1-18-10214/92, p 27). Kaitsjal ei ole kohustust valida

ebakindlat kaitsevahendit, tal ei ole kohustust põgeneda ega kutsuda kõrvalist abi, vaid ta võib

astuda õigushüvede kahjustamisele vastu.

28. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima

säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on

valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel – kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast

kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt 14. detsembri 2020. a RKKKo asjas nr 1-19-8038/67, p

30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud

vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt

liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt 4. mai 2011. a RKKKo asjas nr 3-1-1-26-11, p 17).

Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-

hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele

peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada

hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt 15. oktoobri 2015. a RKKKo asjas nr 3-1-1-65-15, p

10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt

14. detsembri 2020. a RKKKo asjas nr 1-19-8038/67, p 32). Kõikide eelviidatud põhimõtete

kohaselt P.A praegu käsitlevas olukorras käituski. Maakohus on lubamatult asetanud

süüdistatavale hindamisriske, mis ei kõla kokku ex ante hindamispõhimõtte ning P.A-l nii

ründe olemust, selle intensiivsust, sündmuste ajalist faktorit jne arvestavas kontekstis otsuse

langetamiseks eksisteerinud võimalustega.

29. Seejuures pole väheoluline asjaolu, et haiglas on vereanalüüsiga tuvastatud V.S-il

alkoholijoove 2,09 g/l kohta ehk tema veres tuvastati 2,09 promilli alkoholi – see vastab

keskmisele joobele. See on tuvastatud kl 21.15 tehtud uuringus, seega ca kolmveerand tundi

pärast noaga löömist. Purjus inimese ettearvamatu, ratsionaalsust eirav käitumine ongi

midagi, mille vastu on sageli keeruline adekvaatselt reageerida ja mõista, mis on joobes isiku

taotlused ning tegevusloogika. Kolleegiumi hinnangul iseloomustab V.S-i (kuid ka teiste

kannatanute seltskonda kuulunud isikute) käitumist mh see faktor, mis muutis omakorda P.A

võimaluse olukorda lahendada oluliselt keerulisemaks.

30. Kolleegium peab lõpetuseks asjakohaseks osutada veel sellele, et M.E ja temaga koos

viibinud isikute meelestatuse kohta annab infot mh see, mil viisil M.E ise pärast noaga

löömist käitus. Esialgu ta eemaldus, joostes P.A-st vastassuunas, kuid G ütluste kohaselt

naasis ta koheselt (tl 226, kd 1) ning asus seejärel mõne minuti pärast P.A või tema koos

viibinud isikuid otsima (vt D ütlused tl 173, kd 1; aga ka Z haakuvad ütlused tl 205, kd 1).

Mere puiesteel asuva trammipeatuse juures märkas ta Ž ja W, keda mõlemat ta ilma pikema

jututa viinapudeliga lõi. Löögid olid niivõrd jõulised, et nii Ž kui ka W kukkusid löökide

tagajärjel ja kaotasid teadvuse. Teadvusetud Ž ja W jäeti tänavale vedelema, kusjuures nende

saatuse vastu ei tundnud lisaks neid löönud M.E-le vähimatki huvi ka teised juures viibinud

kannatanute seltskonna liikmed (peksmise hetkel olid seal vähemalt Z ja B). V.S-i puhul on

aga tähelepanuväärne see, et saades maas lamades politseipatrullilt ja kiirabilt noahaavade

tõttu esmaabi, ei olnud ta mures mitte oma tervise või oma sõprade pärast, vaid küsis abi

andjatelt suitsu. Kummagi noaga tabatud isiku käitumine ei viita neile kui ootamatu kuriteo

ohvritele, vaid kui joobe tõttu ebaadekvaatselt käitunud ning puuduliku reaalsustajuga

isikutele, mis võib seletada ka nende agressiivsust narrimise eesmärgil välja valitud P.A

suhtes. Samuti on arusaadav, et ebaadekvaatselt käituvate isikute puhul võis P.A-l tekkida

põhjendatud hirm sündmuste edasise kulgemise osas – tal ei olnud arusaamist, et rünne lõppes

ühe rusikalöögiga ning tal oli põhjendatud alus karta nii enda kui ka temaga koos viibinud

tütarlaste turvalisuse pärast.

31. Seega on maakohus jõudnud täielikult põhjendamatutele järeldustele P.A

hädakaitseõiguse osas nii M.E noaga löömise kui ka V.S-i noaga tabamise episoodides ja

kohus on kvalifitseerinud P.A teod ebaõigesti. P.A oli hädakaitses alates mõnitamise ja

solvangute algusest enda ja endaga koos viibinud isikute aadressil ning see hädakaitse kestis

kuni ajani, mil P.A suutis endiselt kestvast ründest pärast V.S-i noaga tabamist eemalduda.

Kannatanute seltskond ei lõpetanudki omalt poolt rünnet, vaid see päädis nende poolt hoopis

asjasse puutumatute ning valel ajal valesse kohta sattunud Ž ja W oimetuks peksmisega. Neil

kaalutlustel tuleb P.A talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

32. Arutataval juhul on P.A-lt kriminaalmenetluse käigus ära võetud vedrujõul

väljaviskuva ja seejärel jäigalt kinnituva teraga nuga, mille tera pikkus on üle 8,5 cm.

Relvaseaduse § 20 lg p 3 kohaselt on eelkirjeldatud nuga käsitatav tsiviilkäibes keelatud

külmrelvana. Vastavalt KarS § 83 lg-le 4 konfiskeeritakse vahend, kui selle omamiseks

vajalik luba puudub, kui samas paragrahvi lg 5 kohaselt saab sellel alusel vahendi

konfiskeerida üksnes juhul, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Kuivõrd P.A

ei ole õigusvastast tegu toime pannud, pole võimalik nuga temalt KarS § 83 lg 4 alusel

konfiskeerida. Samas ei saa ikkagi mööda vaadata asjaolust, et P.A-l ei ole luba tsiviilkäibes

keelatud külmrelva omamiseks, mistõttu ei ole seda võimalik talle tagastada hoolimata

asjaolust, et P.A ei ole õigusvastast tegu toime pannud. RelvS § 9 lg 1 kohaselt peab isik, kes

on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma

valdusse võtnud, sellest viivitamata teatama politseile ning andma talle leiu üle sama seaduse

§ 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. Viidatud juhistest tuleb lähtuda ka olukorras, kus

tsiviilkäibes keelatud külmrelv on isiku juurest leitud tema kinnipidamise käigus (vt ka 13.

oktoobri 2022. a RKKKo asjas nr 1-21-4529/53, p 15).

33. Maakohus on määranud asitõenditena hoiule võetud esemetena hävitamisele mh P.A-

le ja V.S-ile kuuluvad rõivad. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses konkreetsemalt selgitanud,

miks need rõivad hävitamisele kuuluvad – kas tegemist on piraatkauba, võltsitud või

väärtusetute esemetega. Kolleegium ei tuvasta nimetatud esemete juures ühtki ülal nimetatud

tunnust, mistõttu tuleb need esemed omanikele tagastada, s.t nahktagi ja püksid rihmaga P.A-

le ning ülejäänud rõivad V.S-ile.

34. Maakohtuga saab nõustuda üksnes selles, et tühi gaasipihusti tuleb hävitada.

35. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3 ning

§ 339 lg-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 10. novembri 2025. a otsuse

ja mõistab kaitsja apellatsiooni rahuldades P.A õigeks.

36. Kõige lõpuks lahendab kolleegium menetlusosalistel ringkonnakohtu menetluses

tekkinud menetluskuludega seotud taotlused. Kaitsja Leelo Viil on esitanud taotluse määrata

apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu hüvitiseks 178,56 eurot (sh

käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks,

nõupidamiseks kliendiga ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 120 minutit, mille eest

taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist summas 144 eurot. Taotletud summadele lisandub

käibemaks. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja taotluse ja arvestab õigusabi põhjendatud

mahuks kokku 120 minutit, mille eest on alates 6. veebruarist 2023 kehtiva advokaadile riigi

õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt tasu määr (120*36/30)

144 eurot. Sellele lisandub käibemaks 24%, s.o 34,56 eurot. Seega määrab kolleegium

kaitsjale tasu suurusena kindlaks kokku 178,56 eurot.

37. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud otsuse, jäävad

eelnimetatud menetluskulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt