1-25-3290/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2026, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-25-3290

Kohtukoosseis

Sten Lind, Orvi Koik ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Martin Ansi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 26. novembril 2025 lühimenetluses

tehtud otsus

Apellant

kaitsja

Süüdistatav

Martin Ansi

isikukood: 37501100272; Eesti Vabariigi kodanik;

elukoht: XXX; emakeel: eesti keel; kriminaalkorras

varem karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Gregori Palm

Prokurör

abiprokurör Keili Tiirik

Kannatanu

I.N

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 26. novembri 2025 otsus muutmata.

Määrata Martin Ansile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

Advokaadibüroole WIDEN makstava tasu suuruseks 108 eurot, millele lisandub

käibemaks 25,92 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulu jääb KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus tunnistas Martin Ansi 26. novembri 2025 otsusega süüdi KarS § 121

lg 2 p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja

lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, st 4 kuuni.

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui Martin

Ansi ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75

lg-tes 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 alusel pandud kohustust osaleda

kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis.

Kohus mõistis Martin Ansi süüdi selles, et 2024. a detsembris või 2025. a jaanuaris täpselt

tuvastamata ajal haaras ta kodus olles vihastunult oma 15-aastasel kasutütrel I.Nl käega

kaelast, surus sõrmed ümber kaela ning pigistas seda, tekitades I.Nle füüsilist valu.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Martin Ansi kaitsja, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja Martin Ansi õigeksmõistmist.

Kaitsja märgib, et ei vaidlusta fakti, et Martin Ansi haaras kannatanu kaelast ning surus kaela

selliselt, et kannatanul tekkis kaelale punetus. Kaitsja leiab, et tegemist oli bagatellründega

ehk nii väheolulise kehalise väärkohtlemisega, et Martin Ansi tegu ei vasta KarS § 121

tunnustele.

Kaitsja osutab, et õiguskirjanduses on leitud, et ründe intensiivsus ja kannatanule tekitatud

kahjustused peavad olema olemuslikult piisavad, et õigustada kriminaalvastutust. Eelkõige

peetakse praktikas ebaolulisteks kahjustusi, mis paranevad iseeneslikult ning mille ravimiseks

ei ole tarvis meditsiinilist sekkumist. Õigusteoorias on peetud selliseks vähetähtsaks

kehaliseks väärkohtlemist nt müksamist nii, et kannatanul tekib paariks päevaks jääv sinikas,

või kõrvakiilu andmist viisil, mis jätab kannatanu põsele punetuse. Kohtupraktikas on

bagatellründeks peetud ka kannatanu küünte murdmist viisil, kus kannatanul tekkisid

verevalumid.

Kaitsja rõhutab, et Martin Ansi võttis kannatanul kaelast ühe käega, kannatanu ei olnud

surutud vastu seina ja Martin Ansi ei surunud talle keharaskusega peale. Kannatanu on

ütlustes kinnitanud, et sai sel ajal, kui Martin Ansi teda kaelast pigistas, hingata.

Kaitsja leiab, et Martin Ansi pigistas I.N-i kaelast väga lühikest aega. Kannatanu ja tunnistaja

J.M-i ütlused on ses osas vastuolus – kannatanu kirjelduse järgi kestis kägistamine kauem.

Kaitsja hinnangul tuleb lähtuda tunnistaja ütlustest. On usutav, et Martin Ansi käitumine oli

kannatanu jaoks ehmatav ja see võis tema mälestust mõjutada, tunnistaja aga tajust sündmust

usutavasti mõnevõrra neutraalsemalt.

Vaidlus puudub selleski, et kannatanu vigastused piirdusid kaelal olnud punetusega, mis kadus

ööga ära. Kaitsja leiab, et punetus ei ole tõsine vigastus, seda enam, et see kadus ära ruttu ning

ilma igasuguse sekkumiseta. Kaitsja leiab, et seda tüüpi kehavigastuse tekitamine on käsitatav

bagatellründena.

Kaitsja möönab, et eraldi küsimus on see, kas kannatanu võis tunda piisava intensiivsusega

valu kägistamisest enesest. Kohus on valu intensiivsust seostanud eelkõige punetuse

tekkimisega kannatanu kaelale (otsuse p 10), ent nagu kaitsja juba selgitas, siis punetus ei ole

tõsine tervisekahjustus. Kaitsja leiab, et ses kontekstis ei oma tähtsust ka maakohtu otsuses

toonitatu, et Martin Ansi ründas 15-aastast tüdrukut.

Kohtupraktikas on märgitud, et väheoluline on seda tüüpi rünne, kus valu tekkimine ei ole

objektiivse kõrvalseisja seisukohast tegevuse tüüpiline tagajärg. Haarates vaid väga

lühikeseks hetkeks kannatanu kaelast ning pigistades seda viisil, et kannatanule säilis võime

hingata, ei saa pidada iseeneses mõistetavaks, et selline tegevus põhjustab valu. Siinkohal

märgib kaitsja, et mistahes viisil inimese kägistamine põhjustab vaieldamatult selget

ebamugavustunnet, ent ebamugavustunne ei ole samastatav valuga.

3. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu ütlused kaelast pigistamise kestuse kohta

pole usaldusväärsed. Kohus on argumenteeritult käsitlenud kannatanu ja tunnistaja ütluste

omavahelist riimuvust. Tunnistaja on ülekuulamisel selgitanud, et ta ei näinud, kuidas

süüdistatav kannatanu kaelast haaras, sest oli tema poole seljaga. Seega võis tunnistaja tajuda

olukorda lühemalt, kui see tegelikkuses oli. Ka lühiajalise vägivalla tagajärg võib olla

valuaisting ja tervisekahjustus. Tunnistaja pidas süüdistatava tegevust sedavõrd intensiivseks,

et sekkus, ta tajus, et kannatanul võis selle pigistamise tagajärjel hing kinni jääda. Ka

kannatanu ise andis ütlusi, et ta tõmbas ahmides õhku. Seega nähtub kogutud tõenditest, et

ühe käega kannatanu kaelast haaramine ning pigistamine oli piisavalt intensiivne, et sedastada

kannatanul valu tundmist.

Prokurör nõustub Pärnu Maakohtu põhistustega, mille kohaselt valulävi ehk vähim mõjutaja,

mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib

muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset

laadi asjaoludest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. Kaitsjal on õigus selles, et nii õigusteooria

kui kohtupraktika kohaselt peab tegu olema piisavalt intensiivne, et see kvalifitseeruks

kehaliseks väärkohtlemiseks. Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsjaga seisukohaga, nagu ei

ületaks Martin Ansi tegu seda läve.

5. KarS § 121 lg 2 p 2 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise või valu

tekitava kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes.

Süüdistuse kohaselt tekitas Martin Ansi kannatanut kaelast pigistades talle valu ja punetuse

kaelal. Seda punetust ei ole maakohus KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastavaks tervisekahjustuseks

lugenud – kohus on sedastanud, et tervisekahjustust Martin Ansi I.Nle ei tekitanud (vt

maakohtu otsuse p 15). Küll luges kohus tõendatuks, et Martin Ansi põhjustas oma teoga

I.Nle sellisel määral valu, et pidada tema tegu KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastavaks (vt maakohtu

otsuse p 9–12).

Sellest tulenevalt ei mõjuta Martin Ansi teole antavat hinnangut kaitsja seisukoht, et punetus

pole selline tervisekahjustus, mille tekitamine täidaks KarS § 121 lg 2 p 2 kuriteokoosseisu.

Seetõttu on asjassepuutumatud ka apellatsiooni argumendid ja näited selle kohta, milliseid

tervisekahjustusi peetakse niivõrd kergeks, et nende põhjustamine ei vasta kehalise

väärkohtlemise kuriteokoosseisule.

6. Küsimus on niisiis üksnes selles, kas kannatanu tundis sellist valu, et selle tekitamine

vastaks KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustele. Nagu apellatsioonis märgitud, on kohtupraktikas

kasutatud kriteeriumina seda, kas valu tekkimine on – lisaks sellele, et kannatanu enda

kinnitusel ta tundis valu – objektiivse kõrvalseisja seisukohast tegevuse tüüpiline tagajärg.

Kannatanu ütluste kohaselt Martin Ansi mitte üksnes ei haaranud tal kaela ümbert, vaid ka

pigistas sõrmedega. Kannatanu ise kinnitas, et ta tundis selle tulemusel valu. Sellist kaelast

haaramist ja pigistamist, mida kannatanu kirjeldas, ei saa kohtukolleegiumi hinnangul lugeda

teoks, mis on oma olemuselt igal juhul vähetähtis ega ole reeglina valu tekitav. Seega on

küsimus selles, kas konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud on sellised, mis annavad alust

järelduseks, et sel korral kannatanu kaelast pigistamine vähemalt kuigivõrd valu tekitada ei

saanud. Kaitsja tugineb kahele argumendile: süüdistatav ei kasutanud kannatanu ründamisel

keharaskust ning kaela pigistamine pidi kestma vaid lühikest aega. Ühtlasi kritiseerib kaitsja

maakohtu argumenti, et Martin Ansi ründas selliselt 15-aastast tütarlast, leides, et see ei saa

näidata, kas kannatanu tundis valu.

Kaitsjaga võib nõustuda selles, et kannatanu vanus ei anna alust teha järeldusi selle kohta, kas

ja kui suurt valu ta tundis. Küll on aga oluline see, et kannatanul kaelast haarajaks oli

täiskasvanud meesterahvas – see annab alust järeldada, et ründajal oli piisavalt jõudu, et

kannatanul kaelast haarates ja pigistades talle valu tekitada. Kannatanu on oma ütlustes

andnud hinnangu, et Martin Ansi on tugevam tema vennast Xst (J.M-i ütlustest nähtub, et

nende ütluste andmise ajal, st 1. aprillil 2025. a, 20-aastane). Tähelepanu väärib, et nii

tunnistaja kui ka süüdistatava enda ütluste kohaselt oli ta purjus ning enne kannatanu kaelast

haaramist oli löönud toas olnud tõukeratta vastu põrandat nii, et sellel tuli ratas alt ära.

Arvestades, et süüdistatav oli just enne sellisel moel oma raevu välja elanud, ei ole alust

järelduseks, et kannatanu kaelast haaramisel oleks Martin Ansi kalkuleeritult hoidunud valu

tekitamast.

Mis puutub kaitsja väitesse, et süüdistatav ei surunud kannatanule keharaskusega peale, siis

kohtukolleegium ei leia, et kaelale valu tekitamisest saaks rääkida vaid juhul, kui kannatanule

surutaks peale kogu keharaskusega. Ei ole mingit alust pidada kaela valu suhtes nii

vähetundlikuks piirkonnaks, et selle sõrmedega pigistamine ei võiks valu tekitada.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kannatanu kaela üsna jõulist pigistamist

näitab seegi, et kannatanul jäi sellest nii kannatanu enda kui ka tema ema ütluste kohaselt

punetus, mis küll oli järgmiseks päevaks kadunud. See, et kõnealuse punetuse puhul polnud

tegemist tervisekahjustuse kui iseseisva tagajärjega, ei tähenda, et selle tekkimist ei võiks

arvestada selle hindamisel, kas kannatanu kaelast haaramine ja pigistamine oli nii intensiivne,

et kannatanule valu tekitada. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et kaelast pigistamise

jõulisust näitab ka tunnistaja J.M-i öeldu, et tal jäi mulje, et tütrel jäi korraks hing kinni.

Kannatanu ise on küll avaldanud ütlustes arvamust, et ta vist sai hingata, kuid on siiski

kinnitanud, et pidi korra ahmides õhku tõmbama.

Seda, et kaelast pigistamine pidi olema küllaltki intensiivne, näitavad ka J.M-i ütlused

toimunu kohta laiemalt. Tema sõnul istus ta diivanil ja oli Martin Ansi ja I.N poole seljaga,

kui Martin Ansi I.Nl kaelast haaras. Sellest hoolimata sai ta aru, et süüdistatav haaras

kannatanul kaelast. Seega pidi kõrist haaramine olema niimoodi kuuldav, et seljaga toimuva

poole olnud inimese jaoks oli aru saada, mis toimub.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna tunnistaja J.M-i ütlused alust ka järelduseks, et

kannatanu kaelast pigistamine oleks olnud nii põgus, et seda tuleks pidada bagatellründeks.

Apellatsiooni kohaselt ütles tunnistaja, et kägistamine kestis väga lühikest aega, kaitsja

hinnangul lasi Martin Ansi I.N kaelast lahti enne, kui diivanil istunud tunnistaja püstigi jõudis

tõusta. Seejuures on kaitsja meelest kannatanu enda ütlused ema omadega vastuolus ja lähtuda

tuleks ema ütlustest. Ringkonnakohus leiab, et ei kannatanu ega tunnistaja ütlused ei anna

alust apellatsioonis tehtud järeldusteks ning nende ütluste vahel vastuolu ei ole.

J.M ei ole ütlustes väitnud, et Martin Ansi lasi I.N kaelast lahti enne, kui tema jõudis diivanilt

püstigi tõusta. Tema ütlused on ülekuulamise protokolli kohaselt järgnevad: „Tõusin, aga

minu arust lasi Martin ise I.N-i kaelast lahti. Astusin nende poole. Kui Martin I.N-i lahti lasi,

oli minu arust I.N-il korraks hing kinni ja siis ta hakkas suure häälega nutma.“ Niisiis

kirjeldab tunnistaja, kuidas ta tõusis ja hakkas liikuma süüdistatava ja kannatanu suunas,

süüdistatav lasi aga ise kannatanu kaelast lahti. Seega viitavad tunnistaja ütlused üksnes

sellele, et süüdistatav lasi kannatanul kaelast lahti enne, kui tunnistaja jõudis reaalselt

sekkuda, mitte aga sellele, et see oleks juhtunud juba enne tema püsti tõusmist.

Erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus ka kannatanu ja tunnistaja ütluste vahel vastuolu.

Apellatsioonis on väidetud, et „Kannatanu sõnul pidi tunnistaja J.M füüsiliselt konflikti

sekkuma enne kui süüdistatav kannatanu kõrist lahti lasi“. Kohtukolleegium nendib, et üheselt

mõistetavat väidet, et ema pidi füüsiliselt konflikti sekkuma, pole I.N esitanud. Ta on öelnud:

„Aga siis ema tõusis püsti ja nägi, et Martin kägistab mind. Ema tuli vahele ja alles siis lasi

Martin mu kaela lahti. Ma arvan, et kui ema ei oleks vahele tulnud, ei oleks Martin

kägistamist lõpetanud.“ Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda vahele tulemine tingimata

füüsilist sekkumist, vaid võib tähendada mistahes viisil sekkumist. Kuivõrd J.M-i ütluste

kohaselt ta reageeriski toimuvale – tõusis püsti ja hakkas Martin Ansi ja I.N poole liikuma –,

ei ole tunnistaja ja kannatanu ütlused kohtukolleegiumi hinnangul vastuolus. See, et esialgu

diivanil istunud ning süüdistatava ja kannatanu poole seljaga olnud tunnistaja jõudis

kannatanu kaelast pigistamisele reageerida, näitab, et tegemist ei olnud nii põgusa kaelast

haaramisega, et pidada seda bagatellründeks.

7. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni väited ei lükka ümber maakohtu

järeldust, et Martin Ansi tekitas kasutütrele I.Nle teda käega kaelast pigistades valu (kusjuures

miski ei viita sellele, et tal poleks olnud ka tahtlust valu tekitada) ja pani sellega toime KarS §

121 lg 2 p 2 vastava teo.

Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava otsuse, jättes

apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

8. Kaitsja on esitanud taotluse, et kohus määraks kindlaks apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu. Taotluse kohaselt kulus apellatsiooni koostamiseks

90 minutit ning kaitsja soovib, et ringkonnakohus määraks selle eest makstava tasu suuruseks

108 eurot, millele lisandub käibemaks 25,92 eurot. Kohtukolleegiumil ei ole alust kahelda

apellatsiooni koostamise ajakulus. Kaitsja taotletud tasu suurus vastab „Advokaadile riigi

õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 4 sätestatule. Seega

ringkonnakohus rahuldab taotluse.

Kuna apellatsioon jääb rahuldamata, jääb apellatsioonimenetluse kulu isiku kanda, kelle

huvides apellatsioon esitati, seega süüdistatava kanda.

Allkirjastatud digitaalselt