3-23-1545/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1545

Haldusasi

Aiandusühistu Nadežda kaebus Maa-ameti peadirektori

18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamiseks, Jõelähtme

Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657

tühistamiseks ning Maa- ja Ruumiameti ning Jõelähtme

valla kohustamiseks lahendada kaebaja 2001. a-l

esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus

Menetlusosalised

Kaebaja – Aiandusühistu Nadežda, esindajad AN ja

Suido Västra

Vastustaja I – Maa- ja Ruumiamet, esindaja Toomas

Kutti;

Vastustaja II – Jõelähtme vald, esindajad Kätlin Rennel ja

Elvis Tõnnison

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aiandusühistu Nadežda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

09.02.2026 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aiandusühistu Nadežda apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 27.03.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-1545 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse jõustumisel avaldada see tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16.03.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-1545

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme vallas Ülgase külas asub maatükk, mida kasutasid varem aianduskooperatiivi

Nadežda ning seejärel 13.02.2002 registrisse kantud aiandusühistu Nadežda (kaebaja, AÜ

Nadežda) liikmed. Täpsemalt teadmata ajal 2001. a-l esitati kaebaja nimel Jõelähtme

Vallavalitsusele taotlus selle maa ajutisse kasutusse andmiseks ning avaldati soovi see

võimalusel erastada. Asjaomane maatükk registreeriti maakatastris Matstõnu katastriüksusena

(katastritunnus 24504:004:0169) Jõelähtme Vallavalitsuse 10.12.2001 korralduse nr 750 (dtl

335) alusel, kuna vallavalitsus pidas võimalikuks selle maa erastamist vaba

põllumajandusmaana maareformi seaduse (MaaRS) § 231 alusel. Mingisuguseid edasisi

toiminguid maa erastamiseks ei tehtud. Aastatel 1996–2013 kasutasid eelnimetatud

aianduskooperatiivi ja hiljem kaebaja liikmed Matstõnu katastriüksust väidetavalt riigiga

sõlmitud rendilepingu alusel. Lepinguid esitatud ei ole.

2. Jõelähtme Vallavalitsus andis 20.12.2012 korraldusega nr 718 (dtl 22) nõusoleku

Matstõnu katastriüksuse riigi omandisse jätmiseks. Maa-ameti peadirektori 18.01.2013

käskkirjaga nr 31 jäeti Matstõnu katastriüksus MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina

riigi omandisse. Katastriüksuse riigi omandisse jätmine oli vajalik riigivaraseaduse (RVS) §

10 lg 1 p-s 4 sätestatud eesmärgi täitmiseks. Matstõnu maaüksus kanti kinnistusraamatusse

07.03.2013. Kaebaja liikmed jätkasid faktiliselt Matstõnu maaüksuse kasutamist. Maa-amet

nõudis 05.04.2023 Matstõnu maatüki kasutamise lõpetamist ja valduse vabastamist hiljemalt

15.05.2023. 15.05.2023 kirjas selgitas Maa-amet kaebajale, et ei kaalu Matstõnu kinnistu

rendile andmist, ent võib kaaluda selle võõrandamist pärast seda, kui on lahendatud Rail

Baltic raudteetrassi rajamisega seotud maaküsimused.

3. Kaebaja esitas 05.06.2023 Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse tunnistada Jõelähtme

Vallavalitsuse 20.12.2012 korraldus nr 718 tagasiualatuvalt kehtetuks ja anda korraldus maa

ostueesõigusega erastamiseks kaebajale vastavalt 31.07.2001 esitatud avaldusele. Jõelähtme

Vallavalitsus jättis 03.08.2023 korraldusega nr 657 kaebaja taotluse rahuldamata, märkides,

et kaebaja 2001. aasta avaldusele on nõuetekohaselt vastatud ning asjaomase maa

ostueesõigusega erastamiseks ega ka erastamiseks vaba põllumajandusmaana ei olnud alust,

mistõttu tuli see jätta riigi omandisse riigi maareservina MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel.

4. Kaebaja esitas 10.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maa-ameti

peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamist ning Maa-ameti ja Jõelähtme valla

kohustamist kaebaja 2001. aasta maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamiseks.

Samuti esitas kaebaja 01.09.2023 kaebuse Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr

657 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis 14.09.2023 määrusega need kaks kaebust ühte

menetlusse.

2(8)

3-23-1545

Kaebaja argumendid olid kokkuvõttes järgmised. Matstõnu kinnistu on köögivilja

kasvatamiseks olnud kaebaja liikmete valduses juba vähemalt alates 1995. a-st, sest maatükk

oli AS Eesti Fosforiit bilansis. Kaebaja on aastatel 1998˗2013 tasunud maamaksu selle maa

kasutamise eest. Kinnistule püstitatud ehitised on registreeritud. Kaebaja valdus on seaduslik.

Riik on nõustunud, et kaebaja valdab maad ja kaebaja liikmed kasvatavad kinnistul köögivilja.

Kaebajat on ebavõrdselt koheldud, kuna teised sarnaste maatükkide kasutajad on maa saanud

enda omandisse. Kaebaja sai Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2012 korralduse nr 718

Jõelähtme vallalt 12.06.2023. Kaebaja 2001. a maa ostueesõigusega erastamise avaldust ei ole

seni lahendatud. Kaebaja 2001. a avaldus erastada maa ehituste juurde on esitatud tähtaegselt.

Rail Baltic trassikoridor on kavandatud kinnistust 3,4 km kaugusele ja seega ei ole riik

esitanud põhjendusi, miks peaks kinnistu jääma riigi omandisse.

5. Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle

kohta, et endine aianduskooperatiiv Nadežda või AÜ Nadežda või ka nende endised või

praegused liikmed oleksid omanud mingit sellist vara, mida nad oleksid saanud erastada

seaduse „Aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta“ alusel, mis oleks andnud

neile õiguse maa omandamiseks MaaRS-s sätestatud alustel ja korras. Vabariigi Valitsuse

06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ (määrus nr

267) sätestab, et isik, kes soovib maa ostueesõigusega erastada, peab esitama seaduses

sätestatud tähtajaks nõuetekohase avalduse ja erastamise õigust tõendavad dokumendid.

Kaebaja nimel 2001. aastal Jõelähtme vallavanemale adresseeritud maakasutuse taotlust ei saa

käsitada tähtaegselt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Kaebaja õigusvõime

tekkis registrisse kandmisel 13.02.2002. Puuduvad tõendid, millest nähtuks

aianduskooperatiivi või -ühistu õiguslikul alusel maakasutus alates 1995. a-st. Juba

10.12.2001 korralduses nr 750 asus Jõelähtme Vallavalitsus seisukohale, et Matstõnu

katastriüksuse osas ei olnud esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Puuduvad

tõendid, et Matstõnu katastriüksusel asuvad kaebajale või tema liikmetele kuuluvad õiguslikul

alusel püstitatud ehitised. ENSV maakoodeksi alusel maa aianduskooperatiivile ajutiseks

kasutamiseks andmine ei andnud õigust maale ehitiste püstitamiseks. Maa faktiline

kasutamine ega maamaksu tasumine ei anna õigust maa ostueesõigusega erastamiseks.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste Jõelähtme valla territooriumil asuvate

aiandusühistutega.

6. Jõelähtme vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja 05.06.2023 taotluse

rahuldamiseks ei olnud alust. Kaebaja 2001. a-l Jõelähtme vallale adresseeritud maakasutuse

taotlust ei saa käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kuna see ei vasta määruse

nr 267 p-de 10 ja 11 nõuetele – vastustaja käsitas avaldust selgitustaotlusena, millele

vastuseks andis selgituse maa ostueesõigusega erastamise õiguse puudumise kohta.

Ehitisregistri andmetel ei paikne Matstõnu katastriüksusel ühtegi õiguslikul alusel püstitatud

ehitist. Kaebajale ei ole kunagi antud maakasutusõigust. Avalik võim ei ole kunagi

aktsepteerinud Matstõnu katastriüksusel faktiliselt paiknevate ehitiste seaduslikkust, ka ei ole

need ehitatud mingite tüüpprojektide järgi. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud, kuna mitte

ükski Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2020 otsuse nr 408 alusel maa omandanud

aiandusühistu ei saanud kinnisasja omanikuks maa ostueesõigusega erastamise teel, vaid

maareformi käigus anti need maatükid munitsipaalomandisse ning vald võõrandas need

seejärel eraõigusliku maa ostu-müügilepinguga. Kaebaja on olnud aastaid tegevusetu ja

käitunud hooletult – kui ta oleks 2013. a-l hakanud huvi tundma, miks ta enam

maamaksuteateid ei saa, oleks ta saanud kohe teada, et maa on jäetud riigi omandisse.

7. Tallinna Halduskohus tegi 27.03.2024 otsuse, millega lõpetas kaebetähtaja rikkumise

tõttu menetluse Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamise nõude osas

3(8)

3-23-1545

ning jättis ülejäänud nõuete osas kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on

kokkuvõttes järgmised.

Kaebaja juhatuse liikme AN kohtuistungil antud selgitusest ilmneb, et kaebaja sai juba

hiljemalt 2019. a aprillis teada, et Matstõnu maaüksus on jäetud riigi omandisse ega kuulu

erastamisele. Kaebaja pidi mõistliku aja jooksul astuma samme selleks, et talle tehtaks

teatavaks haldusakt, millega Matstõnu maaüksus jäeti riigi omandisse. Kuna kaebaja seda ei

teinud, tuleb maa riigi omandisse jätmist käsitleva haldusakti tühistamise nõude esitamise

tähtaeg lugeda möödunuks vastavalt HKMS § 46 lg-le 7. Arvestades haldusakti

väljanõudmiseks kuluvat aega, oleks kaebus tulnud halduskohtule esitada hiljemalt 2019. a

augustis, kuid kaebus esitati pea 4 aastat hiljem. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust.

Jõelähtme vald selgitas kaebajale juba 2019. a-l, et maa omanikuks on võimalik saada vaid

läbi enampakkumise, kuivõrd maa omanik on riik. Sellest pidi kaebajale pidi olema

arusaadav, et maa riigi omandisse jätmise tõttu ei ole võimalik 2001. a-l esitatud avalduse

positiivne lahendamine. Kaebaja ei ole teinud oma õiguste kaitseks midagi ja on jäänud

passiivseks. Ei nähtu objektiivseid põhjuseid, mis takistasid kaebuse esitamist umbes 4 aasta

jooksul.

Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657 tühistamise nõue ei ole põhjendatud.

Korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna see ei tinginud kaebaja ilma jäämist Matstõnu

maaüksuse ostueesõigusega erastamise õigusest. Maa erastamist takistab maa riigi omandisse

jätmine. Riigi omandisse jätmisega on maareform selle maatüki osas lõppenud.

Isegi kui käsitada kaebaja 2001. a-l esitatud avaldust maa ostueesõigusega erastamise

avaldusena, ei saanud kaebajal maa ostueesõigusega erastamise õigust tekkida, kuna

asjaomast avaldust ei esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Eesti Vabariigi maareformi

seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg

2 esimesest lausest tulenevalt tuli selline avaldus esitada 1998. a 1. jaanuariks. 16.07.2000

jõustunud teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg-s 1 sätestati,

et pärast 1998. a 1. jaanuari, kuid enne sama seaduse jõustumist, s.o enne 16.07.2000

vallasasjana ehitise omandanud isik saab maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitada

kolme kuu jooksul sama seaduse jõustumisest arvates. Lisaks ei vasta kaebaja 2001. a avaldus

määruse nr 276 p-s 10 sätestatud nõuetele ja sellele ei olnud lisatud sama määruse p-s 11

nimetatud dokumente. Ehitisregistri andmetel ei paikne maaüksusel ühtegi õiguslikul alusel

püstitatud ehitist. Eesti topograafia andmekogu andmed ei tõenda ehitiste püstitamise

seaduslikkust. Ehitise püstitamise õiguslikku alust saab tõendada vaid ehitusluba ja

maakasutusõigus. Asjaolu, et kaebajal võis olla maa kasutamise õigus 1990-ndatel aastatel

sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel, ei ole käsitatav maakasutusõigusena MaaRS

tähenduses. Samuti ei anna maa faktiline kasutamine ja maamaksu tasumine õigust maa

erastamiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et aiamajad püstitati kaebaja liikmetele väljastatud

ehitus- või tüüpprojektide alusel. Kaebaja esitatud fotod kinnitavad, et ehitised ei vasta

tüüpprojektile. Kaebaja 2001. a avaldust ei saa käsitada maa ostueesõigusega erastamise

avaldusena ka põhjusel, et kaebaja õigusvõime tekkis alles 13.02.2002 (s.o pärast avalduse

esitamist), mil kaebaja kanti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Ükski teine kaebaja osutatud aiandusühistu ei saanud

kinnisasja omanikuks maa ostueesõigusega erastamise teel, vaid nad ostsid maatükid

eraõiguslike lepingute alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4(8)

3-23-1545

8. Kaebaja palub 26.04.2024 apellatsioonkaebuses (hiljem täiendatud) tühistada Tallinna

Halduskohtu 27.03.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

Halduskohus eiras Riigikohtu 08.11.2004 otsuses nr 3-3-1-43-02 p-des 11˗13 toodud

seisukohti. Vabariigi Valitsuse 19.02.2009 korralduse nr 65 kohaselt on köögiviljakasvatus

oma pere tarbeks oluline sotsiaalmajanduslik ülesanne, mida peab täitma kohalik omavalitsus,

kuigi ükski seadus otseselt seda ei reguleeri. Sellest järeldub, et kaebaja valdab kinnistut

seaduslikult. Riik võttis vähemalt 2013. a-st, mil sai kinnistu omanikuks, korralduses nr 65

sõnastatud kohustuse enda kanda. Ka juhul, kui kaebajal ei ole õigust maad ostueesõigusega

erastada, on kaebajal õigus kinnistu omandada või sõlmida kinnistu kasutusleping

riigivaraseaduse (RVS) alusel.

Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamisnõude kaebetähtaeg tuleb

ennistada. Jõelähtme vald ei lahendanud kaebaja 2001. a avaldust kuni 18.01.2013. Kuna riik

tunnustas kaebaja maakasutust alates 2013. a-st, ei muutunud kaebaja maakasutus

omavoliliseks. Kaebaja ei pidanud kuni 14.04.2023 aru saama, et vastustajad ei võta kaebajat

soodustavat haldusakti vastu. Kaebaja on käitunud ainuvõimalikul viisil, et saavutada mõistlik

lahendus. Kaebaja taotles 2001. a avalduses maad ajutiseks kasutamiseks ja seda avaldust ei

muuda kehtetuks Jõelähtme Vallavalitsuse 20.12.2012 korraldus nr 718, sõltumata sellest, kas

käsitada avaldust maa ostueesõigusega erastamise avaldusena.

Kaebaja esitas 10.07.2023 kaebuses nõude tuvastada maakasutusõiguse ja/või ostueesõigusega

erastamise õiguse olemasolu. Seda nõuet ei ole halduskohus lahendanud. Riigil ei ole vaja

Matstõnu kinnistut Rail Baltic raudteeprojekti reservmaana, ka kohalikul omavalitsusel ei ole

kaalukat huvi selle maa vastu. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei saa kaebust rahuldada

ühelgi alusel ning kohustada vastustajaid lahendama haldusmenetluses kaebaja senise

maakasutusõiguse jätkamine või anda kaebajale võimalus kinnistu omandada.

Kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele on rikutud. Need aiandusühistud, mille liikmed said

2010. a-l õiguse maad rentida ja 2020. a-l otsustuskorras maa omandada, ei erine kaebajast

õiguslikus tähenduses, st ka neid ei olnud 01.01.1998 seisuga olemas ja ka neile ei olnud

antud ehitusõigust pärast 2001. a-t.

Jõelähtme Vallavolikogu 16.10.2025 otsusega nr 273 on vastu võetud uus üldplaneering, mis

toetab kaebaja maakasutuse jätkamist. Üldplaneeringu maakasutusplaanil ei ole Matstõnu

kinnistu maakasutuse juhtotstarvet määratud, kuid Matstõnu kinnistuga piirnevad maatükid on

uue üldplaneeringu maakasutusplaani järgi väärtuslik põllumajandusmaa.

9. Maa-amet palub 03.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et

halduskohus lõpetas õigesti Maa-ameti peadirektori 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamise

nõude osas menetluse. Maa-amet leiab samuti, et kaebaja viidatud Riigikohtu 08.11.2004

otsuse nr 3-3-1-43-04 asjaolud erinevad praeguse vaidluse asjaoludest. Praeguses asjas ei saa

rääkida ehitiste püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningastest puudustest, sest

puuduvad igasugused dokumendid, mis tõendaksid kaebaja maakasutusõigust ja ehitiste

õiguslikul alusel püstitamist. Maa-amet jääb seisukohale, et kaebajat ei ole koheldud

ebavõrdselt võrreldes naaberkinnistutel tegutsevate aiandusühistutega. Kuna kaebaja ei ole

esitanud tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avaldust, tõendamata on tema

maakasutusõigus, maal asuvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised ja ka ehitiste omandiõigus

on tõendamata, ei ole kaebaja Matstõnu maaüksuse osas maa ostueesõigusega erastamiseks

õigustatud isik ning talle on maa ostueesõigusega erastamine välistatud. Maaüksuse jätmine

maareformi käigus riigi omandisse on olnud õiguspärane.

5(8)

3-23-1545

10. Jõelähtme vald palub 06.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes

senise seisukoha juurde ning nõustudes Maa-ameti seisukohtadega. Alusetu on kaebaja väide,

et maakasutus perioodil 2001˗2023 on asjaolu, mis annab talle õiguse nõuda 2001. a avalduse

sisulist lahendamist haldusmenetluses, ning Jõelähtme vald ei ole kaebaja avaldust

lahendanud kuni 18.01.2013. Kaebaja 2001. a avaldus ei olnud ostueesõigusega erastamise

avaldus (mh puudus tol hetkel kaebajaks olev isik, ostueesõigusega erastamise avalduse

esitamise tähtaeg oli aastaid möödunud, avaldus ei olnud esitatud ettenähtud vormis jms).

Tegemist oli selgitustaotlusega. Ekslik on väide, et avalik võim on tunnustanud kaebajat kui

isikut, kes valdab kinnisasja õiguslikul alusel. Kaebaja maakasutus toimus õigusliku aluseta.

Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, kuidas on

kinnisasjade omanikuks saanud aiandusühistud, kellega võrdseks kaebaja end peab.

Kõnealused aiandusühistud ostsid kinnisasjad Jõelähtme vallalt, mitte ei omandanud

kinnisasju maareformi käigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

12. Halduskohus leidis õigesti, et Maa-ameti 18.01.2013 käskkirja nr 31 tühistamise nõude

esitas kaebaja selleks seaduses sätestatud kaebetähtaega eirates, ilma et tähtaja

möödalaskmiseks oleks esinenud mõjuvat põhjust. Seetõttu nõustub ringkonnakohus ka

halduskohtu järeldusega, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Põhjendamatu on kaebaja

seisukoht, justkui oleks Maa-ameti või valla eksitav tegevus võinud jätta kaebajale mulje, et

maa riigi omandamist käsitleva otsuse kohtus vaidlustamine ei ole vajalik. Saades teada, et

Maa-amet on otsustanud jätta riigi omandisse maatüki, mida kaebaja soovis omandada, pidi

kaebajale olema mõistetav, et eelviidatud otsus kas muudab võimatuks või vähemalt pärsib

oluliselt tema võimalusi see maatükk enda omandisse saada. Halduskohus selgitas õigesti, et

kaebaja pidi seega kiiresti nõudma välja vastava haldusakti, tegema vajadusel professionaalset

õigusabi kasutades selgeks selle otsuse õigusliku tähenduse ning vajadusel selle otsuse kohtus

vaidlustama. Kaebetähtaeg, mis on HKMS § 46 lg 7 alusel mööda lastud, on võimalik

ennistada, kui esines mingisugune objektiivne ja kaebaja tegevusest sõltumatu asjaolu, mis

takistas kaebuse esitamist, samuti juhul, kui vastustaja või muud haldusorganid eksitasid

kaebajat sel määral, et ka nõutavalt hoolsa ja mõistliku asjasse suhtumise korral pidi kaebajale

jääma mulje, et asi on võimalik lahendada halduskohtule kaebust esitamata. Siinsel juhul see

nõnda ei olnud. See, et kaebajal või tema liikmetel oli pärast maa riigi omandisse andmist

käsitleva otsuse tegemist võimalik Matstõnu maatükil aiandussaaduste kasvatamist jätkata ja

riik ei teinud kuni 2023. a-ni midagi selle maatüki valduse kaitseks, ei saanud tekitada

kaebajas põhjendatud arusaama, et ta saab maa riigi omandisse jätmist käsitlevat otsust

vajadusel vaidlustada kunagi tulevikus. Kohustamiskaebuse tähtaegsuses ei ole halduskohus

kahelnud ja on selle nõude lahendanud sisuliselt.

13. Matstõnu katastriüksuse osas on maareform maa riigi omandisse jätmisega lõppenud.

Kuna maa riigi omandisse andmist käsitleva otsuse tühistamine kaebaja kaebuse alusel ei ole

kaebetähtaja rikkumise tõttu võimalik, ei ole kaebajal põhimõtteliselt võimalik saavutada oma

eesmärki Jõelähtme Vallavalitsuse 03.08.2023 korralduse nr 657 tühistamise ega kaebaja

2001. a taotluse uueks läbi vaatamiseks kohustamise nõuetega. Kohustamisnõude rahuldamise

üheks eelduseks on, et haldusorganil on kohustus nõude esemeks olev toiming teha või

haldusakt anda. Kuivõrd Matstõnu katastriüksus on kehtiva haldusakti alusel antud riigi

omandisse ja kantud kinnistusraamatusse, ei saa Jõelähtme vald anda haldusakte ega teha

toiminguid selle maatüki kaebaja omandisse või tema kasutusse andmiseks. Selliste

6(8)

3-23-1545

haldusaktide andmise või toimingute tegemise nõudmiseks ei ole kaebajal niisiis ka

subjektiivset õigust. Juba sel põhjusel pidi halduskohus Jõelähtme valla vastu esitatud nõuded

jätma rahuldamata.

14. Mis puudutab apellatsioonkaebuses esile toodut, et halduskohtule esitatud kaebuses palus

kaebaja teha kindlaks, et tal on Matstõnu kinnistu „maakasutusõigus ja/või ostueesõigusega

erastamise õigus“, siis selline tuvastamisnõue on olemuselt hõlmatud halduskohtu poolt

menetlusse võetud tühistamis- ja kohustamisnõuetega. Eraldiseisva tuvastamisnõude

esitamise eeldused (HKMS § 45 lg 2) ei olnud täidetud. Seega ei ole kohane kaebaja

etteheide, et halduskohus on selles osas jätnud kaebuse lahendamata. Olukorras, kus

halduskohus leidis, et Maa-ameti 18.01.2013 käskkirja nr 31 peale esitatud tühistamisnõude

menetlus tuleb kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada ning Jõelähtme valla vastu esitatud

tühistamis- ja kohustamisnõue jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ei pidanud

halduskohus eraldi abstraktselt tuvastama, kas kaebajal oleks millalgi varem olnud õigus

asjaomast maad kasutada või õigus see ostueesõigusega erastada.

15. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et kaebajal ei saanud 2001. a-l olla

maa ostueesõigusega erastamise õigust. Maa ostueesõigusega erastamine sai toimuda MaaRS

§-s 22 sätestatud alustel ning selleks tuli esitada avaldus seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

Kaebaja ei ole tõendanud tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist. Isegi

kui 2001. a-l esitatud taotlust saaks käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, oli

selle esitamise ajaks vastava taotluse esitamise tähtaeg möödunud. Vastustajad on õigesti

osutanud ka sellele, et nimetatud avalduse esitamise ajal ei olnud kaebajal veel õigusvõimet,

mis tekkis alles registrisse kandmisel 13.02.2002. Halduskohus on õigesti selgitanud, et

kaebajal ei saanud olla õigust maa ostueesõigusega erastamiseks õiguslikul alusel püstitatud

ehitiste omanikuna, kuna puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebaja omandis oleks

olnud sellel maatükil paiknevaid õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. Seetõttu ei ole asjakohane

kaebaja viide Riigikohtu 08.11.2004 otsusele nr 3-3-1-43-04. Kuna praeguse vaidluse ese ei

ole Matstõnu kinnistul asuvate ehitiste lammutamine, on asjakohatu ka viide Riigikohtu

21.11.2021 otsuse nr 3-19-2398 p-le 17.

16. Ringkonnakohtu istungil viitas kaebaja MaaRS §-le 28, mis käsitleb maa

munitsipaalomandisse andmise aluseid. Kaebaja näib seega olevat seisukohal, et riigi

omandisse jätmise asemel oleks Matstõnu kinnisasi tulnud anda Jõelähtme valla

munitsipaalomandisse, misjärel oleks kaebaja saanud selle osta nii, nagu said seda teha teised

sarnased ühistud. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et kaebajal ei ole ega ole kunagi olnud

subjektiivset õigust nõuda maa andmist munitsipaalomandisse. Sellist subjektiivset õigust ei

saa tuletada sellest, et faktiliselt oleks kohaliku omavalistuse käest selle maa soodsalt

soetamise võimalused paremad, kui selle soetamiseks riigilt.

17. Ringkonnakohus ei asu käsitlema 09.02.2026 kohtuistungil kaebaja seadusliku esindaja

esitatud argumente, mis keskendusid sellele, et riigi jaoks on põhimõtteliselt kasulik, kui

kaebaja liikmed jätkavad Matstõnu kinnistu kasutamist senisel viisil aiasaaduste

kasvatamiseks. Samuti ei vaja põhjalikumat analüüsimist argument, et riik ei vajagi tegelikult

seda maatükki. Matstõnu kinnistu jäeti riigi omandisse riigi maareservina, st maana, mida

riigil ei olnud maa riigi omandisse jätmise ajal vaja mitte ühegi konkreetse avaliku ülesande

täitmiseks. Riigi maareservi mõte ongi selles, et riik saab asjaomast maad kasutada või selle

maatüki tulu saamiseks võõrandada, kui selleks tekib vajadus. Vastava vajaduse olemasolu

kinnitas Maa- ja Ruumiameti esindaja ringkonnakohtu istungil. Asjakohatud on ka kaebaja

väited seonduvalt Jõelähtme valla üldplaneeringuga. Asjaolust, et Matstõnu kinnistul oleks

7(8)

3-23-1545

võimalik ka üldplaneeringu järgi põhimõtteliselt köögivilja kasvatada, ei tulene kaebajale

subjektiivset õigust maa kasutamiseks või omandamiseks.

18. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste Jõelähtme valla aiandusühistutega.

Asja materjalidest nähtub, et ka need ühistud ei ole maad erastanud, vaid need vallalt ostnud.

Tegemist on nende ühistute puhul olnud munitsipaalmaaga, mida ühistud kasutasid vallaga

sõlmitud rendilepingute alusel. Viidatud ühistud on olnud tegusad ja aktiivsed, kaitsnud

tähtaegselt oma õigusi ja saavutanud neid rahuldava tulemuse vallaga. Peale 2001. a avalduse

ei nähtu asja materjalidest ühtegi kaebaja taotlust Jõelähtme vallale Matstõnu kinnistu rendile

võtmiseks või omandamiseks enne maa riigi omandisse määramist. Seega, erinevalt

võrreldavatest aiandusühistutest, on kaebaja olnud oma õiguste kaitsel passiivne.

19. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)