2-25-20927/6 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2026, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-25-20927

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

208,16 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood

10746479

Hageja lepinguline esindaja: CC

Kostja: XX, isikukood XXX

Lihtmenetlus, kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Juhul, kui pool

sellest hoolimata esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg

2¹). Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS

1. Hageja esitas kohtule 04.12.2025 hagi XX vastu Telia Eesti AS ja kostja vahel 22.02.2021

järelmaksulepingust nr. x tuleneva põhivõlgnevuse 87,88 euro, intressi 2,40 euro,

sissenõudmiskulude 30 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 74,49 euro ning

2-25-20927

edasiulatuva viivise nõudes. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 849,98

eurot. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määraks 25,58% aastas, intressimäär

21,90% aastas. Lepingu lõpptähtpäev 20.02.2023 on saabunud, st kogu nõue on

sissenõutavaks muutunud. Krediidiandja loovutas nõuded 13.11.2024 hagejale.

2. Kohus võttis 04.12.2025 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama

hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest

alates.

Kostja on hagimaterjalid, hagi täpsustuse ja 09.01.2026 menetlusse võtmise määruse kätte

saanud AET kaudu 15.12.2025. Kostja tähtajaks, s.o 29.12.2025 vastust hagile esitanud ei

ole.

3. Kohus palus hagejal 23.01.2026 kohtunõudega täpsustada vastutustundliku laenamise

põhimõtet või esitama ümberarvestus.

4. Hageja esitas 09.02.2026 vastuse ning selgitab, et kostja sai krediiti 849,98 eurot. Kostja

poolt on tasutud osamaksed 1-22 täies ulatuses, s.o kokku 979,58 eurot. Ümberarvestuse

kohaselt ei ole kostja seega võlas.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja

lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui

kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse

tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid

osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka

osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt TlnRngK nr

2-22-145432, p 23).

7. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt

RKTKm 03.04.2018, nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

8. Kohus, tutvunud asjas esitatud väidete ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

9. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab

või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva

seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-

või kutsetegevuse läbiviimisega. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 22.02.2020

järelmaksumüügilepingu nr x. Järelmaksuleping oli sõlmitud seadme Varstolmuimeja

Philips SpeedPro Max Aqua, x ja Espressomasin Philips Series 2200x ostmiseks, mille

maksumus kokku on 849,98 eurot. Kostja kohustus tasuma intressi 21,9% aastas (dtl 14).

Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping

tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS

2-25-20927

22. peatüki 2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev

vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS

§ 404 lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida

(VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

10. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kuna Telia Eesti AS sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega

seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja

iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled

sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes.

11. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et

Telia Eesti AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude hagejale (dtl 8). Hageja lisab

hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, milles on märgitud, et Telia Eesti AS loovutas

08.07.2025 lepingust nr x tulenevad kostja vastu esitatavad nõuded hagejale (dtl 29).

Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud 08.07.2025 ja kostjat on sellest

nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast.

12. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei

ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse

määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud,

mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab

krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse

täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“

Telia Eesti AS ja kostja vahel 22.02.2021 sõlmitud lepingu puhul on krediidi kulukuse

määraks 13,94% (dtl 14). Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine

tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,09% aastas ning selle kolmekordne suurus oli seega

60,27%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr.

Kohus leiab, et leping on nimetatud osas kehtiv. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle

kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.

2-25-20927

13. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020

otsus asjas C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis

lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Eelnimetatud sätetest tuleneb, et

krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja

võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja

veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema

jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama.

Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Hageja on hagis märkinud, et esitab kohtule tõendina laenutaotluse. Laenutaotluse

kohaselt on kostja igakuine sissetulek 2300 eurot ja kohustused 309,34 eurot (dtl 4).

Hageja ei ole selgitanud, et milliste andmete pinnalt on krediidiandja jõudnud järeldusele,

et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus selgitab, et üldsõnaliselt

registritele ja kostja kinnitustele viitamisel, ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata tarbija

tegelikku majanduslikku seisundit. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama

andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid,

täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima

tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt

tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis

18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei

ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu

teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et

laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda

laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata.

Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud

asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt

pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud

andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei

selgu, kuidas on võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu

andmisel. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks

finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka

enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada

tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul,

kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet

ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei

ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale

valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes

2-25-20927

kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Eeltoodu

kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

14. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 23.01.2026 kohtunõudes. Hageja on

09.02.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et ümberarvestuse kohaselt oleks hageja

nõue täidetud (dtl 56). VÕS § § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama

paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

selle rikkumise tagajärjeks, et VÕS § 403⁴ lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi

kostjalt põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt

rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või

tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt

RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 2- 21-13098/50, p-d 25 ja 26). VÕS § 94 alusel

kehtinud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 22.02.2021 ajal 0% (https://

www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis jäi kokkulepitud intressimäärast

madalamaks. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samas ei võlgne

kostja tulenevalt VÕS § 403⁴ lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

15. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja

tagasi maksnud. Kostja sai krediiti kokku 849,98 eurot ning on teinud tagasimakseid

kokku 979,58 eurot (dtl 56). Kohus on seisukohal, et kostja on tasunud krediidiandjale

129,60 eurot rohkem kui krediidiandja oleks õigustatud saama. Kostjal oleks õigus

enamtasutud summad VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda. VÕS § 403⁴ lg

7 kohase ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue lõppenud, st kostjal ei ole lepingute

alusel tagastamata laenu.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa ilmselt lugeda lepingut

ülesöelduks.

17. Arvestades, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja on

tasunud rohkem, kui krediiti on väljastatud, ei ole hageja nõue põhjendatud ja tuleb jätta

täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

18. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

19. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lg-

st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kostja ei ole

tsiviilasjas ühtegi seisukohta esitanud, saab kohus eeldada, et kostjal ei ole asjaga

seonduvaid menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

2-25-20927

Brigitta Mõttus

kohtunik