1-25-3307/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

11. veebruar 2026, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-25-3307

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Orvi Koik ja Sten Lind

Kohtuasi

M.B süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1, §

263 lg 1 p 1 järgi ja T.U süüdistuses karistusseadustiku KarS §

263 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Pärnu Maakohtu 4. novembri 2025. a otsus

lühimenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ringkonnaprokurör Merike Lugna, apellatsioon

Süüdistatav

M.B

isikukood: XXX; elukoht: XXX; töökoht: XXX ja XXX.

Kaitsja

vandeadvokaat Margo Normann

Süüdistatav

T.U

isikukood: XXX; elukoht: XXX, kannab karistust Tallinna

Vanglas.

Kaitsja

Toomas Alp

Prokurör

ringkonnaprokurör Merike Lugna

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Jätta Pärnu Maakohtu 4. novembri 2025. a otsus muutmata ja prokuratuuri

apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Normann ja Partnerid vandeadvokaadi Margo

Normanni poolt apellatsioonimenetluses M.B-le osutatud riigi õigusabi eest

1-25-3307

makstava tasu suuruseks 178 eurot 56 senti (sh käibemaks). Jätta see kulu Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. M.B-d süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 1 ning KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises:

1) KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistatakse M.B-d selles, et ta lõi 3. augustil 2024 kella

19:55 ajal Türi linnas kesklinna pargis käte ja jalgadega J.E-d ning pussitas teda

noaga. Kannatanule põhjustas M.B järgmised tervisekahjustused: paremal pool

alakõhu piirkonnas suunaga eest taha paremale kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav

koos kõhukelme ja peensoole vigastusega, verevalumitega kõhu eesseinas ja

haavakanalis, mille tagajärjel tekkis verikõht parempoolse alakõhu arteri

vigastusest. Lisaks haav nina piirkonnas ja haav vasakul käel I kämblaliigese

piirkonnas. Kõhuõõnde tungiv ja soole vigastustega tervisekahjustus on eluohtlik.

2) KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdistatakse M.B-d selles, et ta peksis 3. augustil 2024

kella 19:55 ajal koos T.U-ga Türi kesklinna pargis korduvalt rusika ja jalaga B.W-

d näo- ja keha piirkonda, millega põhjustas B.W-le orbita alaseina killunenud

murru, vasaku alalõualuunurka haarava murru ning füüsilist valu. Oma tegevusega

häiris ta nelja inimese rahu ja turvatunnet, rikkudes avalikus kohas oma

tegevusega korrakaitseseaduse §-ga 55 lg 1 p 1 sätestatud käitumise üldnõudeid,

mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu

seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, või käituda muul viisil

vägivaldselt.

2. T.U süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kaastäideviijana B.W vastu toime pandud teos

(vt teokirjeldust eespool M.B süüdistuses).

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohtu 4. novembri 2025. a otsusega mõisteti mõlemad süüdistatavad neile

esitatud süüdistuses õigeks.

4. Maakohus leidis, et M.B lõi J.E-d noaga ja tekitas talle raske tervisekahjustuse KarS §

118 lg 1 p 1 mõttes, kuid tema teo õigusvastasuse välistas hädakaitse, sest J.E ähvardas

eelnevalt M.B-d ja T.U noaga.

5. T.U ja M.B-d käsitas kohus B.W vastu toime pandud tegudes kaastäideviijatena. T.U lõi

rusika ja jalaga B.W-d. Samas välistas hädakaitse T.U KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisule

vastava teo õigusvastasuse, sest B.W-d lüües tõrjus ta vahetut õigusvastast rünnet ega

2(11)

1-25-3307

ületanud hädakaitse piire. M.B lõi B.W-d ühel korral jalaga näkku. Ehkki selleks hetkeks

oli B.W rünne lõppenud, kujutas M.B ekslikult ette, et rünnak kestab. Ühekordne jalalöök

oli tema ettekujutuse järgi aset leidnud ründeolukorra tõrjumiseks sobiv ja säästvaim

vahend. Niisiis välistas tema teo õigusvastasuse KarS § 31 lg 1.

Prokuröri apellatsioon

6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur. Prokuratuur palub maakohtu otsus

tühistada ning tunnistada süüdistatavad neile ette heidetud tegudes süüdi.

7. Prokuratuuri hinnangul ei teostanud M.B kannatanut J.E-d noaga lüües hädakaitset. M.B

kasutas vahendit, mis ei vastanud ründe ohtlikkusele.

8. Prokuratuur ei nõustu maakohtu väitega, et M.B ja T.U tegutsesid B.W suhtes

hädakaitseseisundis. Tõendeid kogumis hinnates ei ole põhjendatud seisukoht, et T.U

kaitses ennast B.W ründe vastu, sest B.W ei löönud T.U korduvalt rusika ja jalaga, sh

näkku, mida kohus on lugenud õigusvastasust välistavaks asjaoluks.

9. Prokuratuuri hinnangul pole tõendamist leidnud, et B.W oleks T.U rusikatega rünnanud ja

viimane see tõttu kukkunud, mistõttu ei ole usutav M.B seisukoht, et ta sekkus seetõttu, et

B.W oli T.U rünnanud. Seega jääb arusaamatuks, millise ettekujutava asjaolu valguses

M.B eeldas, et esineb jätkuv oht B.W poolt. Ei esine ekslikult ettekujutatud asjaolusid, et

on vaja kaitsta või päästa õigushüve, mille alusel saaks rääkida hädakaitseseisundist.

T.U seisukoht

10. T.U leiab, et maakohtu otsus on seaduslik, kuna kallaletungijad olid J.E ja B.W. Seega

palub T.U jätta maakohtu otsus muutmata.

M.B kaitsja Margo Normanni seisukoht

11. M.B kaitsja M. Normann esitas apellatsioonivastuse, milles palub jätta maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioon rahuldamata ning menetluskulud jätta riigi kanda. M. Normann

leidis, et süüdistus sisuliselt tolereerib J.E õigust avalikus kohas ründeks või ründe

ähvarduseks noa kasutamist. Maakohus leidis õigesti, et M.B oli kannatanute suhtes

hädakaitseseisundis.

T.U kaitsja Toomas Albi seisukoht

12. T.U kaitsja T. Alp palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. T.

Alp nõustub maakohtu seisukohaga, et J.E ja B.W tegevuse puhul oli olemas vahetu oht

ründeks ning süüdistatavad ei pidanud ootama, kas neid rünnatakse või mitte. T. Albi

hinnangul jääb arusaamatuks, milleks muuks kui konflikti otsimiseks J.E sellise noa

rahvakogunemisele või rahva vaba aja veetmise kohta kaasa võtab. T. Alp leidis, et

kannatanute ja süüdistatavate vahel toimunud sündmust tuleb käsitada tervikuna, kus kaks

agressiivselt meelestatud ja alkoholi tarvitanud isikut tungisid kahele isikule kallale ilmse

ülekaaluga, kuna neil oli kasutada külmrelvana käsitatav ese.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Sissejuhatus

3(11)

1-25-3307

13. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

14. Sissejuhatuseks märgib ringkonnakohus, et see, kuidas kaklus täpselt alguse sai, kes keda

lõi ning mis järjekorras sündmused aset leidsid, on tunnistajate, kannatanute ja

süüdistatavate ütluste põhjal ebaselge. Liialdamata võib öelda, et kõik ütlused erinevad

üksteisest vähemalt mõne olulise detaili osas. Kohati on tunnistajate kirjeldusi mingi

konkreetse asjaolu osas raske või võimatu asetada sündmuste ajalisse konteksti. Kuna

tunnistajaid lühimenetluses ei ristküsitleta, jäi kasutamata ka võimalus ebakõlade

kõrvaldamiseks.

15. Kui asjaolud on sedavõrd segased, on kohtul sageli võimatu tuvastada, mis tegelikult

juhtus. Isegi, kui kohus püüab vastuoluliste tõendite põhjal sündmuse käigu

rekonstrueerida, võib see rajaneda suures osas oletustele. Oluline on silmas pidada, et

kohus peab otsustama, kas süüdistusversioon peab paika ning kas süüdistatav on toime

pannud kuriteo (KrMS § 306 lg 1 p-d 1-4). Sealjuures peab süüdistatava süü olema KrMS

§ 7 lg 3 järgi tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui kohus saab kriminaalasjas

kogutud tõendite põhjal järeldada, et süüdistusversioon ei ole KrMS § 7 lg 3 nõuete järgi

tõendatud, tuleb süüdistatav õigeks mõista sõltumata sellest, kas sündmuste tegelik kulg

õnnestub kindlaks teha või mitte. Niisiis on võimalik seegi, et kohus möönab

õigeksmõistvat otsust tehes, et tõde jääbki välja selgitamata: asjad võisid aset leida nii,

nagu süüdistus kirjeldab, kuid võis olla ka teisiti ning tõendeid kogumis hinnates jäävad

süüdistatava süüs kõrvaldamata olulised kahtlused. Neist põhimõtetest juhindudes

lahendab ringkonnakohus ka apellatsiooni.

(II) M.B süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

16. Prokuratuur ei nõustu maakohtu hinnanguga, et M.B teo õigusvastasuse välistas

hädakaitse. Apellant tugineb ennekõike tunnistajate C ja U ütlustele. Tunnistajate ütlustest

nähtub prokuratuuri arvates, et kui M.B surus J.E maha, toimus neil omavaheline rüselus,

mille käigus nuga kummagi käes ei olnud. M.B oli kannatanust jõu poolest üle ning

võttis noa maast, mitte kannatanu käest. Kannatanu oli maas pikali ning M.B põlv oli

tema peal. Tal ei olnud võimalust ründe jätkamiseks ega püsti tõusmiseks. Noa saanuks ka

eemale lükata. Prokuratuur märgib, et selle hindamisel, kas kaitsetegevus vastas seaduse

nõuetele, tuleb kasutada nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet. Samas ei ole kohus lugenud

Ct, Ue ega teisi tunnistajaid objektiivseteks kõrvalseisjateks, kelle poolt tajutust saaks

ründe ohtu hinnata. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga ka selles, et M.B ei tegutsenud

eesmärgiga kannatanule liigset kahju tekitada. Apellant viitab tunnistaja U ütlustele selle

kohta, et M.B oli kannatanust jõuliselt üle. C andis ütlusi, et M.B küsis kas ma löön vä.

See tähendab, et löök ei olnud automaatne, vaid tal oli aega otsustada ja mõelda. Kuna

rüseluse ajal oli nuga maha kukkunud ning M.B jõud käis J.E-st nii palju üle, et maas

lamaval kannatanul polnudki võimalust vastu hakata, saab noaga löömise osas rääkida

hädakaitse teostamisest vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele. Prokuratuur viitab ka

Riigikohtu praktikale hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje osas.

17. Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellatsioonist ei selgu üheselt, kas prokuröri

hinnangul oli noaga löömise hetkeks kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne

lõppenud või mitte. Ühelt poolt märgib prokurör, et noaga löömisel ei teostanud M.B […]

hädakaitset ning et J.E-l ei olnud võimalust püstigi tõusta või veel vähem rünnet jätkata.

Teiselt poolt leiab prokurör, et noaga löömise osas saab rääkida hädakaitse teostamisest

vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele ning seejärel viitab apellant Riigikohtu

praktikale hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastamisel.

4(11)

1-25-3307

18. Esimesel juhul, kui kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne oli noalöögi ajaks

lõppenud, ei saa rääkida vahetu õigusvastase ründe tõrjumisest KarS § 28 lg 1 mõttes ning

hädakaitse on välistatud. Kui hädakaitseseisund puudub, ei saa hinnata ka hädakaitse

piiride ületamist, sest mistahes koosseisupärane kaitsetegevus on õigusvastane. Kõne alla

võib põhimõtteliselt tulla üksnes see, et süüdistatav kujutas endale ekslikult ette

asjaolusid, mille järgi rünne veel kestis (vt RKKK 25.03.2004, 3-1-1-17-04, p 10.2). Sel

juhul – eeldusel, et süüdistatava kaitsetegevus jäi tema poolt ettekujutatud asjaoludel

hädakaitse piiridesse (vt RKKK 0311.2017, 1-16-9964/36, p 16) – on tahtliku teo

õigusvastasus välistatud KarS § 31 lg 1 järgi ning süüdistatav võib vastutada

ettevaatamatusest toime pandud kuriteo, s.o KarS § 119 lg 1, eest.

19. Teisel juhul, kui kannatanupoolne vahetu õigusvastane rünne ei olnud noalöögi ajaks

lõppenud, oli süüdistatav hädakaitseseisundis. Tema koosseisupärane kaitsetegevus on

õigusvastane üksnes siis, kui ta teostas kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitset

vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult

või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitas (KarS § 28 lg 2).

20. Maakohus leidis, et M.B oli hädakaitseseisundis. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi

apellatsioon maakohtu järelduse muutmist.

21. Maakohtul on õigus, tunnistajad ei saa anda hinnangut sellele, kas tegemist oli või ei

olnud hädakaitsega. Tegemist on õigusliku otsustusega, mida saab teha vaid kohus.

Samuti on prokuröril õigus, et tunnistajate ütluste põhjal saab tuvastada faktilisi

asjaolusid, mis on sellise õigusliku otsustuse tegemiseks olulised. Seda ei ole tegelikult

eitanud ka maakohus (vt maakohtu otsuse p 47 viimane lause).

22. Apellatsioonist saab järeldada, et prokuratuuri arvates viitavad C ja U ütlused sellele, et

M.B kas ei olnud üldse hädakaitseseisundis või ületas hädakaitse piire. Ringkonnakohus

ei nõustu kummagi seisukohaga.

23. Riigikohus on selgitanud, et vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses on ka nn jätkuva

ründe olukorrad. Rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud

ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on

arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine

hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud

rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on

tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist (RKKK

14.12.2020, 1-19-8038/67, p 27). Riigikohus on rõhutanud sedagi, et ründevahendi

üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt

ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata (RKKK

20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 9).

24. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus jätnud tunnistajate C ja U ütlusi tähelepanuta.

Maakohus on esmalt refereerinud kõikide tunnistajate ütlusi, nende seas ka C ja U ütlusi

(maakohtu otsuse p-d 13 ja 14). Seejärel on maakohus püüdnud kriminaalasjas kogutud

tõendite põhjal välja selgitada, mis tegelikult aset leidis, samuti hinnanud tõendite

usaldusväärsust (maakohtu otsuse p-d 18-38). Maakohus analüüsis otsuses nii

süüdistatavate kui ka tunnistajate – sh prokuratuuri apellatsioonis märgitud tunnistajate –

ütlusi ning tõdes, et kirjeldused erinevad selles, mis hetkel täpselt noalöök toimus – kas

vahetult rüseluse ajal või oli rüselus ning noalöök ajaliselt lahutatud, sh kas M.B võis

isegi liikuda maas lamava kannatanu juurde, et teda noaga lüüa (maakohtu otsuse p-d 31,

5(11)

1-25-3307

32 ja 58). Maakohus põhjendas, miks luges usaldusväärseks süüdistatava M.B ütlused

selle kohta, et noalöök toimus vahetult rüseluse käigus ning vahepeal mingit püsti

tõusmist ei olnud (maakohtu otsuse p 32). Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsiooni

väited alust järeldamaks, et maakohus on tõendite hindamisel menetlusõigust rikkunud.

Nagu eespool märgitud, võttis maakohus apellandi välja toodud ütlusi arvesse ning

põhjendas, miks need ei välista M.B ütluste usaldusväärseks pidamist. Ringkonnakohus

märgib täiendavalt sedagi, et M.B andis ütlusi vahetult maakohtu istungil ning maakohus

pidas tema ütlusi usaldusväärseteks. Apellant aga ei taotlenud M.B ülekuulamist

ringkonnakohtus. Süüdistatava vahetult maakohtu istungil antud ütluste usaldusväärsusele

antud hinnangut ei saa ringkonnakohus kirjalikus menetluses süüdistatavale kahjulikus

suunas muuta (vt viimati RKKK 18.11.2025, 1-23-7274/138, p-d 99-101). Järelikult

puudub ringkonnakohtul ka põhjus muuta maakohtu järeldust selles, et M.B tegi noalöögi

vahetult rüseluse ajal.

25. Eelnevast hoolimata ning arvestades viidatud Riigikohtu praktikat jätkuva ründe kohta, ei

võimaldaks ka C ja U ütlused järeldada, et rünne oli noalöögi ajaks lõppenud.

26. C ütleb, et tema ei tõlgendaks tätoveeringutega mehe rünnet noaga hädakaitseks,

põhjendades seda sellega, et kui ta kannatanu maha väänas, polnud kummagi käes enam

nuga. Esiteks, nagu ringkonnakohus hiljem selgitab, ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et maas

rüseledes nuga enam kannatanu käes ei olnud (vt ringkonnakohtu otsuse p 31). Teiseks

seob C hädakaitsetegevuse lubatavuse ründe- ja kaitsevahendi võrdsusega (põhimõttel

noaga noa vastu, kätega käte vastu). See arusaam, ehkki kahetsusväärselt levinud, on vale

(vt RKKK 01.07.2021, 1-18-10214/92, p 27). Noalöögieelset hetke kirjeldab C nii, et M.B

hoidis maas lamava kannatanu ühte kätt ühe põlvega kinni, teine põlv oli maas. Samal ajal

hoidis ta ühe käega kannatanu kehast kinni ja teises oli nuga. Seda, et kannatanu oleks

noalöögi hetkeks ründest äratuntavalt loobunud, tunnistaja ei väida. Ka ei räägi tunnistaja

midagi sellest, mida kannatanu samal ajal tegi, kui teda kinni hoiti (nt kas ta rabeles, lebas

liikumatult vmt) (tl 96).

27. Tunnistaja U kirjeldab esimesel ülekuulamisel sama hetke nii, et M.B surus maas lamavat

kannatanut põlvedega kehapiirkonda, et ta liigutada ei saaks (tl 98). Teisel ülekuulamisel

ütleb U tunnistaja Cga sarnases sõnastuses Mina ei tõlgendaks tätoveeringute mehe

poolset noaga rünnet hädakaitseks, sest hetkel, mil M.B noa kätte sai, selili maas olev

mees teda […] noaga ega muul viisil ei rünnanud. Samuti oli tunnistaja hinnangul näha, et

M.B oli kannatanust jõuliselt üle, nii keha kaalult kui ka pikkuselt. Põhimõtteliselt selili

maas lamaval mehel polnudki võimalust vastu hakata (tl 101). Ehkki U arvab, et

kannatanul ei olnud enam võimalust vastu hakata, ei tulene ka tema ütlustest, et kannatanu

oleks ründest äratuntavalt loobunud. Nagu eespool märgitud, ei tähenda ründevahendi

üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord automaatselt seda, et rünne oleks

lõppenud. Kusjuures tunnistaja U, kelle ütlustele apellant peaasjalikult tugineb, väidab ka

seda, et M.B võttis noa kas maast või maas lamava mehe käest samal hetkel, kui ta

kannatanut põlvedega maha surus ning lõi seejärel kannatanut koheselt noaga

kehapiirkonda. Niisiis ei välista tunnistaja ka võimalust, et M.B võis noa võtta maha

väänatud kannatanu käest ning seejärel koheselt ise kannatanut lüüa. Kõike eespool toodut

arvestades, samuti pidades silmas maakohtu tuvastatud asjaolu, et noalöök toimus vahetult

rüseluse käigus, ei saa tõsikindlalt väita, et rünne oli lõppenud ning M.B-l ei olnud enam

põhjust ründe jätkumist karta. Seda isegi siis, kui tal õnnestus ajutiselt kannatanu maha

suruda. Ringkonnakohus märgib sedagi, et U on ainus sündmust pealt näinud tunnistaja,

kes väidab, et kannatanu ei oleks noalöögi hetkel olnud suuteline vastupanu osutama.

Tema aga nägi sündmust eemalt ega saanud seda tajuda nii nagu M.B . Tunnistaja C,

6(11)

1-25-3307

samuti teised tunnistajad, kes kirjeldavad maas rüselemist, kannatanu vastupanuvõime

kohta midagi ei ütle.

28. Toetamaks väidet, et kannatanul polnud võimalust enam rünnet jätkata, viitab apellant ka

tunnistaja W ütlustele selle kohta, et mehed peksid üksteist käte ja jalgadega ning M.B

püsti olles kummardus alla poole ja nägin, kuidas ta maas lamava meesterahva suunas

tegi kaks noaga löögi liigutust. Samas jätab apellant tähelepanuta, et W ütlused selle

kohta, et M.B oli noalöögi ajal püsti ja kummardus kannatanu kohale, ei haaku C ega U

ütlustega. Samuti väitis W erinevalt Cst ja Ust, et M.B lõi kannatanut noaga kahel korral.

Ka W ei ütle midagi kannatanu osutatud vastupanu ega vastupanuvõime kohta. Niisiis ei

tingi ka W ütlused, eraldivõetuna ega koos U ja C ütlustega, maakohtu otsuse tühistamist.

29. Eespool kirjeldatud asjaolusid arvestades ei ole prokuratuuri viidatud ütlused piisavad

järeldamaks väljaspool mõistlikku kahtlust, et kannatanupoolne rünne oli objektiivselt

läbi, liiatigi veel seda, et ründe lõpp olnuks äratuntavalt selge M.B-le . Niisiis järeldas

maakohus õigesti, et noalöögi hetkel kannatanupoolne rünne veel kestis ning M.B oli

seega hädakaitseseisundis.

30. Hädakaitse piiride ületamisega seonduvalt leiab prokuratuur, et kannatanut noaga lüües

teostas M.B hädakaitset vahendiga, mis ei vasta ründe ohtlikkusele. Apellant leiab, et

analüüsitud tõendid viitavad sellele, et J.E vehkis noaga, M.B väänas ta maha ning selle

käigus kukkus ka nuga maha. Maas rüseledes oldi vastamisi rusikatega ning U ütluste

järgi oli M.B kannatanust jõuliselt üle. Sellest hoolimata lõi M.B kannatanut noaga.

Tunnistaja C ütluste kohaselt M.B veel küsis kas ma löön vä? See viitab apellandi

hinnangul, et M.B ei teinud noalööki automaatselt, vaid tal oli aega mõelda ja otsustada,

kas ja kuhu ta lööb.

31. Ringkonnakohus prokuratuuri käsitlusega ei nõustu. Ehkki apellant väidab, et analüüsitud

tõendid viitavad sellele, et kannatanu maha väänamise järel kukkus nuga maha, mistõttu ei

olnud see enam konfliktsituatsioonis kummagi poole kasutuses, ei selgita prokuratuur

täpsemalt, millistele tõenditele ta oma väites tugineb. Maakohus luges usaldusväärseks

T.U ütlused osas, milles T.U kirjeldas, et üritas samal ajal, kui J.E ja M.B maas olid,

nuga jalaga J.E käest ära lüüa (kuid sai ise noaga põlve). Maakohus märkis, et T.U ütluste

usaldusväärsust kinnitab ka videosalvestis, millelt jala tõsteliigutus näha on (maakohtu

otsuse p 30). Nagu eespool viidatud, möönab ka tunnistaja U, kelle ütlustele prokuratuur

peaasjalikult tugineb, et M.B võis noa saada kannatanu käest ning seejärel teda koheselt

sellega lüüa. Seda, et noa pärast heitlemine toimus maas, kinnitas ka M.B , kelle ütlusi

kohus usaldusväärseks pidas. Kummagi süüdistatava küsitlemist ringkonnakohtu istungil

prokurör taotlenud ei ole. Kokkuvõtvalt ei viita kriminaalasjas kogutud tõendid sellele, et

nuga oleks maha kukkunud kohe, kui M.B kannatanu maha väänas.

32. Ringkonnakohus selgitas eespool ka seda, miks ei võimalda tõendid tõsikindlaid järeldusi

teha selle kohta, et J.E enam maas rüselemise järel M.B-le ohtu ei kujutanud. M.B-l oli

õigus rünnak tõrjuda nii, et tema õigushüved edasiselt ohtu ei jääks. Hinnates seda, kas

hädakaitse piire ületati, tuleb arvestada ka seda, et kaitsevahend tuli valida loetud hetkede

jooksul. Samuti võib ründest tekitud hirmu- või šokiseisund takistada pikemat

kaalutlemist otsustamaks, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. (RKKK 17.03.2022, 1-20-

9563/54, p 19; 14.12.2020, 1-19-8038/67, p 31; 20.06.2008, 3-1-1-34-08, p 10;

25.05.2004, 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 7). Tunnistaja C kuuldud kas ma löön vä? ei

kummuta samuti maakohtu järeldust, et rüseluse käigus ei pruukinud M.B-l olla võimalik

pikemalt kaalutleda, kuhu kannatanut noaga lüüa. Isegi, kui süüdistataval oli aega see

7(11)

1-25-3307

küsimus esitada, ei sea see kahtluse alla maakohtu tuvastatut, et M.B tegi noalöögi

vahetult rüseluse käigus ning kohe, kui süüdistatav noa enda kätte sai. Kolleegium märgib,

et prokuröri viidatud lauset võib sama hästi tõlgendada süüdistatava kasuks ning käsitada

seda noalöögi eelse hoiatusena.

33. Kokkuvõtvalt ei saa kogutud tõendite põhjal kriminaalmenetluses nõutava kindlusega

ümber lükata maakohtu järeldust, et sündmus leidis aset järgmiselt. Kannatanu ähvardas

M.B-d noaga ning vehkis sellega tema suunas. Enda kaitsmiseks väänas M.B kannatanu

maha, sealjuures oli maas rüselusemise käigus nuga endiselt kannatanu käes. Kannatanu

vastupanust ei loobunud. Ühel hetkel sai M.B rüseluse käigus noa enda kätte ja lõi sellega

kannatanut ühel korral kõhtu. Noalöögi järel lõpetas M.B kaitsetegevuse ega tekitanud

kannatanule täiendavat kahju. Kolleegiumi hinnangul ei ole ütluste vasturääkivuse ja

piiratud tõendusteabe tõttu võimalik tõsikindlalt väita, et M.B käsutuses oli mõni

säästvaim kaitsevahend, mis oleks ründe sama edukalt ja lõplikult tõrjunud ning mille

kasutamisel ei oleks olnud riski, et vahendi nurjumisel jäävad M.B õigushüved ohtu (nt

noalöögi asemel rusikatega löömine, noaga kuhugi mujale löömine vmt). Neil asjaoludel

ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et M.B oleks objektiivselt hädakaitse piire

ületanud.

34. Ringkonnakohus märgib täiendavalt seda, et isegi kui hädakaitset teostati objektiivselt

vahendiga, mis polnud säästvaim, ületatakse hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes üksnes

siis, kui kaitsja teostab kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitset vahenditega, mis

ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui kaitsja ründajale kavatsetult või otsese

tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Ehkki apellatsioonis on kirjeldatud Riigikohtu

praktikat hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastamisel, ei sisalda

apellatsioon aga sisulisi argumente selle kohta, et isegi kui hädakaitse piire objektiivselt

ületati, tegi M.B seda vähemalt otsese tahtlusega.

35. Kokkuvõttes jääb maakohtu otsus M.B KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks mõistmises

muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

(III) T.U süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

36. Prokuratuur vaidlustab maakohtu järelduse, et B.W lõi T.U korduvalt jalaga ja rusikaga,

sh näkku. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendis ilmne ebatäpsus. Maakohtu

otsuse p-s 67 on tõesti selline lause, ent nagu alapealkirjast näha, hindab maakohus

tegelikult T.U kaitsetegevust (mis tõesti seisnes rusika- ja jalalöökides) ning lauses läksid

nimed omavahel vahetusse. B.W poolse õigusvastase ründena on maakohus käsitanud

agressiivset rusikatega vehkimist, samuti märkis maakohus, et T.U ja B.W vahel

toimunud rüseluse käigus toimus vastastikune kätega löömine ning tegemist oli nii-öelda

kaks kahele ründesituatsiooniga (kannatanud vs süüdistatavad) (maakohtu otsuse p-d 48,

49, 52, 61, 67).

37. Prokuratuur vaidlustab ka maakohtu järelduse, et T.U tegutses hädakaitseseisundis.

Kokkuvõtvalt ei ole prokuratuuri arvates maakohtu otsusest selge, milles seisnes B.W

poolne õigusvastane rünne. Apellant märgib, et B.W rusikatega vehkimist kirjeldas vaid

T.U. M.B rääkis küll sellest, et B.W oli agressiivse hoiakuga ja õigustas J.E-d, ent ta ei

maini füüsilist ründamist ega rusikatega vehkimist. Samuti ei nähtu ühegi tunnistaja

ütlustest seda, et B.W oleks T.U löönud. Prokuratuuri hinnangul on B.W ja

videosalvestise HWPE4838 järgi tõenäoline see, et B.W üritas M.B-d J.E pealt ära

8(11)

1-25-3307

tõmmata, sellesse sekkus T.U, kes läks kättpidi kokku B.W-ga ning lõi teda korduvalt

rusikaga, mille tõttu viimane kukkus.

38. Ringkonnakohus selgitab eespool toodud põhjustel (vt ringkonnakohtu otsuse p 24), et

apellatsioon jääb tagajärjetuks osas, milles prokuratuur taotleb kohtuistungil vahetult

ütlusi andnud T.U ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist kirjalikus

menetluses. Selle osa T.U ütlustest, et ta üritas jalaga nuga J.E käest ära lüüa, kui viimane

pikali oli, luges maakohus usaldusväärseks (maakohtu otsuse p 30). Samuti pidas

maakohus usaldusväärseks seda osa T.U ütlustest, milles ta kirjeldas, et B.W hakkas

rusikatega vehkima (maakohtu otsuse p 21).

39. Prokuratuur leiab, et Ä ütlusi tuleks pidada usaldusväärseteks ning ainuüksi see, et ta nuga

ei näinud, ei muuda tema ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus

apellandiga ei nõustu. Esiteks märkis maakohus õigesti, et Ä ütlused muudab

ebausaldusväärseks väide, et ta nuga ei näinud. Kohtus uuritud videosalvestisest on näha,

et Ä oli noaga vehkimise ajal sündmuste juures ning see, et nuga jäi tal märkamata, ei ole

usutav. Lisaks sellele on Ä andnud ütlusi, mis ei haaku ühegi teise tunnistaja, kannatanu

ega süüdistatava ütlustega. Näiteks väidab Ä, et füüsiline konflikt sai alguse sellest, et J.E

lõi T.U-le rusikaga näkku (sellele eelnes tema väitel B.W õlgadest maha surumine). Seda

versiooni, et J.E oleks T.U löönud, ei kinnita isegi T.U, ehkki selline asjade käik tuleks

tema kaitseversioonile kasuks. Apellant viitab sellele, et Ä versioon konflikti algusest

langeb kokku J.E ja T.U versioonidega. Ringkonnakohus märgib esiteks, et maakohus

tunnistas põhjendatult J.E ütlused pea tervikuna ebausaldusväärseteks. Teiseks on Ä ja J.E

versioonides märkimisväärsed lahknevused. Kui Ä räägib, et konflikt sai alguse sellest, et

T.U surus pingil istuvat B.W-d õlgadest maha, siis J.E sõnul tuli T.U B.W-le selja tagant

kallale, lõi teda rusikaga ja hüppas kahe jalaga vastu pead. Sealjuures ei ole isegi B.W ise

väitnud, et teda oleks esimesena rünnatud, liiatigi veel säärasel märulifilmile omasel moel.

40. Eelnevast hoolimata tegutses T.U hädakaitseseisundis ka siis, kui B.W ei oleks alguses

agressiivne olnud ja rusikatega vehkinud.

41. Nimelt on apellatsiooni järgi usutav, et B.W üritas M.B-d J.E pealt ära tõmmata ning

sellesse sekkus T.U , kes läks kättpidi kokku B.W-ga. Kuigi maakohus tugines sellele, et

B.W oli alguses agressiivne, ei välista ka maakohtu käsitlus seda, et füüsiline konflikt

B.W ja T.U vahel algas just prokuratuuri apellatsioonis kirjeldatud viisil. Seda toetab ka

teine videosalvestis (Messenger_creation_3d11584e-042f-bb30-d201767c…), millest

nähtub, et kui T.U tõstab jala maas rüselevate meeste peade juurde, haarab B.W temast

kinni ning mehed kähmlevad (vt maakohtu otsuse p 9). Sellisele sündmuste käigule

viitavad ka M.B ütlused, kes kinnitab, et paralleelselt M.B ja J.E kaklusega tekkis kaklus

ka T.U ja B.W vahel (tegelikult väidab sama ka B.W, kelle ütlusi maakohus

usaldusväärseks ei pidanud). Seda, et T.U ja B.W hakkasid omavahel kaklema samal ajal,

kui M.B väänas J.E maha, kinnitasid ka tunnistajad U ja C. Maakohus märkis, et seda,

kumb alustas kehalist konflikti – kas B.W või T.U – ei õnnestunud tuvastada.

42. Ringkonnakohus soostus eespool maakohtuga selles, et J.E pani noaga ähvardades toime

vahetu õigusvastase ründe, mis kestis ka M.B-ga maas rüselemise ajal. Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtu käsitlusega, mille järgi oli tegemist nii-öelda kaks kahe vastu

ründesituatsiooniga, st selgelt eristusid J.E (ründajad) ning M.B-ni (kaitsjad) leer. M.B

võitles maas teda eelnevalt noaga ähvardanud J.E-ga noa pärast. Kuna J.E tegevus oli

käsitatav vahetu õigusvastase ründena, oli M.B kaitsetegevus õigustatud. Temale üritas

hädaabi osutada ka T.U , kes proovis J.E-lt nuga käest lüüa, samuti tegi löögiliigutuse J.E

9(11)

1-25-3307

suunas (vt maakohtu otsuse p 9). M.B-ni kaitsetegevusse sekkus B.W, kes nii enda sõnul

kui ka videosalvestisest nähtuvalt püüdis M.B-d J.E pealt ära tõmmata. Püüdes

halvendada end õiguspäraselt kaitsva M.B positsiooni, asus B.W sisuliselt abistama J.E-d

ning ühines temapoolse õigusvastase ründega. Niisiis on see tegevus käsitatav vahetu

õigusvastase ründena M.B õigushüvede (elu, tervis) vastu. Vahetu õigusvastase ründena

nii T.U kui ka M.B õigushüvedele on aga käsitatav ka see, et B.W takistas füüsiliselt T.U-

l M.B-d abistada. Niisiis oli T.U hädakaitseseisundis (nii enda kui ka teise isiku

õigushüvede kaitseks) ka siis, kui B.W küll alguses agressiivne ei olnud ning rusikatega ei

vehkinud, kuid sekkus M.B kahjuks tema ja J.E rüselusse ning takistas füüsiliselt T.U

õiguspäraselt hädaabi osutamast.

43. Maakohus leidis, et T.U oli hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire.

Apellatsioonis vaidlustati seda, et T.U ei olnud hädakaitseseisundis. Hädakaitse piiride

võimaliku ületamise osas apellatsioonis eraldi argumente esitatud ei ole. Kuna

ringkonnakohus leidis, et T.U tegutses hädakaitseseisundis, väljuks maakohtu otsuse

kontrollimine hädakaitse piiride ületamise osas seega apellatsiooni piirest.

Ringkonnakohus märgib siiski põgusalt, et kestvat noarünnakut arvestades ei viita miski

sellele, et kaitsetegevust takistanud B.W neutraliseerimine rusika ja jalalöögiga võinuks

väljuda hädakaitse piiridest. Vahend oli sobiv, sest lõpetas B.W tegevuse T.U

takistamisel ning M.B kaitsepositsiooni kahjustamisel. Pinnapealseid, erineva

detailsusega ning kohati ka vastukäivaid ütlusi arvestades ei ole ringkonnakohtul põhjust

arvata, et T.U käsutuses oleks mõni äratuntavalt samaefektiivne ning kindel, kuid B.W

õigushüvesid vähem kahjustav kaitsevahend. Ka ei teki kolleegiumil kõhklusi

hädakaitseõiguse subjektiivsetes eeldustes, s.o T.U teadis faktilisi asjaolusid, mis

sisustasid hädakaitseseisundit ning ta tegevus oli kantud kaitsetahtest.

44. Järelikult jääb apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus T.U õigeks mõistmises

muutmata.

(IV) M.B süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

45. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et M.B poolt B.W jalaga näkku löömine ei olnud

õigusvastane, sest teo õigusvastasuse välistas KarS § 31 lg 1. Prokuratuur viitab sellele, et

B.W agressiivsust ja T.U ründamist on M.B kirjeldanud üksnes karjumise ja J.E

õigustamisega, kuid ta pole maininud füüsilist kontakti. Apellandi hinnangul ei viita M.B

vastused küsimusele, miks ta B.W-d jalaga näkku lõi, sellele, et tema arvates kujutas B.W

jätkuvalt ohtu. Samuti on prokuratuuri hinnangul tõendatud, et jalalöögi hetkel oli B.W

poolistuvas asendis, mistõttu polekski ta ohtlik olnud. Ringkonnakohus apellandiga ei

nõustu.

46. Ehkki M.B ütlused selle kohta, mida ta täpselt noalöögi järel tajus ning jalalöögi ajal

mõtles, olid mõnevõrra ebalevad, märkis ta siiski seda, et tajus ohtu mõlema poolt:

Mõlema poolt oli ikkagi oht olemas, nemad olid nagu kahekesi koos. Samuti kinnitas

M.B , et oli teadlik sellest, et tema ja J.E maadluse ajal ründas B.W T.U .

47. Kolleegium rõhutab, et kaitsetegevuse vajalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta

sündmuste kulgu tervikuna. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli M.B-d just noaga

ähvardatud, ta pidi ründajaga noa pärast maas võitlema ning lõpuks hädakaitseolukorras

ka nuga kasutama. Rüseluse ajal tajus ta õigesti, et kaklus toimub ka tema sõbra T.U ning

ründaja seltskonda kuulunud B.W vahel. Nagu ringkonnakohus eespool maakohtuga

nõustuvalt märkis, oli tegemist nii-öelda kaks kahele ründesituatsiooniga, milles M.B

10(11)

1-25-3307

võis õigustatult ründajaks pidada ka B.W-d. Seda liiatigi veel olukorras, kus B.W püüdis

füüsiliselt takistada M.B kaitsetegevust J.E vastu. Tunnistaja C ütlused ei võimalda

ümber lükata võimalust, et M.B lõi T.U sisuliselt kohe pärast seda, kui oli noaga J.E-d

löönud ning püsti tõusnud. Samuti ei viita ütlused tõsikindlalt sellele, et B.W oli

äratuntavalt ründest loobunud (või oli ilmselge, et ta rünnet jätkata ei suuda).

48. Hädakaitseõiguse olemusest tuleneb see, et kaitse mõningase ülemäärasuse riski kannab

ründaja, mitte kaitsja. Ühelt poolt on see tingitud tõdemusest, et kaitsjal on õigus tekitada

ründaja õigushüvedele tunduvalt suuremat kahju rünnatavat ähvardavast kahjust (RKKK

01.07.2021, 1-18-10214/92, p 27). Teiselt poolt sellest, et hädakaitse piiride ületamisega

on tegu vaid siis, kui hädakaitset teostatakse kavatsetult või otsese tahtlusega vahenditega,

mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui kaitsja tekitab ründajale kavatsetult või

otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju (ringkonnakohtu rõhutused). Hädakaitsetegevuse

vajalikkust hinnates ei tohi unustada sedagi, et kaitsja peab tegutsemisviisi valima kiiresti,

ärevusseisundis ning vale valiku tegemisel on kaalul tema enda elu ja tervis.

49. Ehkki maakohus leidis, et rünne oli objektiivselt lõppenud, on ringkonnakohtu arvates

isegi selles kõrvaldamata kahtlus. Kolleegiumi arvates ei ole selles küsimuses võimalik

kogutud tõendusteabe põhjal tõsikindlaid järeldusi teha. Ainuüksi asjaolu, et B.W oli T.U

löökide järel poolistuvas asendis maas, ei anna alust arvata, et ka temapoolne rünne on

läbi (vt jätkuva ründe kohta eespool ringkonnakohtu otsuse p-s 23). Nagu eespool

selgitatud, lõpetas M.B äsja enda kaitsmise noarünnaku eest, kui nägi, et teine ründaja –

B.W – on sealsamas veel neutraliseerimata, ehkki tema olukord võis olla ajutiselt

halvenenud, sest ta oli T.U löökide järel poolistuvas asendis.

50. Ringkonnakohus soostub aga maakohtu lõppjäreldusega, et M.B kaitsetegevus, ükskõik

kas tegelikus või ettekujutatavas hädakaitseolukorras, jäi hädakaitse piiridesse. Maakohus

põhjendas jälgitavalt, miks kaitsetegevus – ühekordne jalalöök, mis lõpetas edasise ründe

– oli sobiv ja säästvaim. Ringkonnakohus neid seisukohti ei korda.

51. Kokkuvõtvalt jääb maakohtu otsus muutmata ka M.B õigeksmõistmises KarS § 263 lg 1

p 1 järgi ning apellatsioon rahuldamata.

(V) Menetluskulud

52. M.B kaitsja M. Normann esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks.

Kaitsja taotleb, et riigi õigusabi tasu suuruseks määrataks kahe tunni osutatud õigusabi

eest 178 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks

ning määrab Advokaadibüroole Normann ja Partnerid vandeadvokaadi Margo Normanni

poolt apellatsioonimenetluses M.B-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

178 eurot 56 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1

nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel Eesti

Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)