3-23-290/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-290

Haldusasi

Ecobay OÜ kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

11.02.2023 ettekirjutuse nr 2312899/00002 tühisuse

tuvastamiseks või tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Ecobay OÜ, esindajad vandeadvokaadid

Toomas Pikamäe ja Helena Noot

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ecobay OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 11.11.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ecobay OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

09.02.2024 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Jõustunud kohtuotsus avaldatakse tervikuna (HKMS § 175 lg 1).

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 16.03.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-23-290

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ecobay OÜ-le (kaebaja) kuulub Tallinnas Paljassaare põik 16 kinnistu (katastritunnus

78408:809:0022, sihtotstarve jäätmehoidla maa 100%). Tallinna üldplaneeringu kohaselt on

selle kinnistu juhtotstarve eriotstarbeline ala, mis on suuremate tehnilise taristu ehitiste ala.

Täpsemalt määrab Tallinna üldplaneeringu maakasutuskaart ala heitveepuhastusjaama alaks.

Kinnistu suhtes kehtib Tallinna Linnavalitsuse 15.02.2006 korraldusega nr 315-k kehtestatud

Paljassaare põik 14 kinnistu detailplaneering (2006. a DP), millega jagati kinnistu kaheks

krundiks ning moodustati Paljassaare põik 14 ja 16 kinnistud. Detailplaneeringu kohaselt ei

kavandatud Paljassaare põik 16 kinnistule ehitamist. Kaebaja omandas Paljassaare põik 16

kinnistu 2006. a-l pärast selle eraldamist varasemast Paljassaare põik 14 kinnistust.

2. Kaebaja esitas 02.02.2007 ettepaneku algatada detailplaneering, millega mh muuta

Paljassaare põik 16 kinnistu sihtotstarve äri-, elamu-, transpordi- ja sotsiaalmaaks. Tallinna

Linnavalitsuse 30.06.2010 korraldusega nr 1139-k algatati detailplaneeringu koostamine ja

keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH). Detailplaneeringu menetlus peatati 2014. a-l,

sest Tallinna Linnavolikogu 26.01.2006 otsusega nr 8 on algatatud Põhja-Tallinna linnaosa

üldplaneeringu koostamine (Põhja-Tallinna ÜP) ning selle KSH käigus tehtud Natura

hindamisel selgus, et Paljassaare piirkonnas kavandatavate tegevustega kaasneb oluline

negatiivne mõju Paljassaare poolsaarel asuvale Natura linnualale.

3. Tallinna linnale esitatud pöördumiste kohaselt täideti Paljassaare põik 16 kinnistul asuvat

sadevete reservuaari (nn Kaelajärv) kivide ja pinnasega. Tallinna Linnaplaneerimise Amet

(TLPA) alustas riikliku järelevalve menetlust seoses asjaoluga, et Paljassaare põik 16

kinnistul toimub ehitustegevus (lammutamine), milleks puudub ehitusluba ja -projekt. TLPA

saatis 30.10.2020 kaebajale e-kirja, milles teavitas menetlusest ja palus selgitusi kinnistul

asuva veehoidla täitmise ehk selle likvideerimise kohta. Kaebaja selgitas 06.11.2020, et

veehoidla ei ole ehitis, vaid tegemist on kunagi AS-i Tallinna Vesi või tema eellase poolt

tammiga eraldatud alaga, mida on aja jooksul täidetud ja kuhu on kogunenud vesi. Veehoidla

täitmine kivide ja pinnasega ei ole ehitamine, vaid ala heakorrastamine. Ala heakorrastamine

on kiidetud heaks Keskkonnaameti 11.07.2019 registreerimisõiendiga JÄ/333238. Ala

heakorrastamine ei nõua ehitusprojekti koostamist.

4. TLPA tegi Paljassaare põik 16 kinnistul 30.10.2020, 22.04.2021 ja 22.04.2022

paikvaatlused. TLPA tuvastas viimase paikvaatluse käigus, et kinnistu lõunapoolses osas

(sadevete reservuaari asukohas) täideti sadevete reservuaari mineraalse täitematerjaliga.

Paikvaatluse ajal toodi sadevete reservuaari/veehoidlasse veoautodega pidevalt täitematerjali

ja lükati see laiali eesmärgiga sadevete reservuaar/veehoidla likvideerida.

5. TLPA saatis 18.10.2022 kirjaga ettekirjutuse eelnõu arvamuse avaldamiseks kaebaja

äriregistris märgitud elektronposti aadressile. Kaebaja ei esitanud oma arvamust.

6. TLPA tegi kaebajale 11.01.2023 ettekirjutuse nr 2312899/00002, milles nõudis

Paljassaare põik 16 kinnistul asuvate (tehno)rajatiste, s.o heitveepuhastusjaama sadevete

reservuaari lammutamisega seonduvate ehitustööde peatamist. TLPA selgitas, et algatas

Paljassaare põik 16 kinnistul asuva ja heitveepuhastusjaama koosseisu kuuluva sadevete

reservuaari kohta riikliku järelevalve menetluse, kuna kinnistul toimus ehitustegevus

(lammutamine), milleks puudub nõutav ehitusluba ja -projekt. Tõendid kinnitavad, et tegemist

on ehitise ja ehitamisega, mitte heakorratöödega. Ettekirjutuse õiguslik alus on

korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 ja ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p-d 1 ja 3.

7. Kaebaja peatas tööd Paljassaare põik 16 kinnistul.

2(11)

3-23-290

8. Ecobay OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 10.02.2023 kaebuse, milles palus tuvastada

11.01.2023 ettekirjutuse tühisus või alternatiivselt see tühistada.

1) 2004. a-l koostas OÜ Hendrikson & Ko töö nr 479/04 „Territooriumi väärtustamine

saastumata mineraalpinnasega täitmise, tihendamise ja planeerimise abil“ (töö nr 479), mis

nägi ette kinnistul oleva liigniiske ala täitmise mineraalpinnase abil. AS Maves koostas 2009.

a-l kinnistu lõunaosa heakorraplaani, mis näeb ette veeala täitmise kivide ja pinnasega.

Heakorraplaani alusel on väljastatud maa-ala täitmiseks korduvalt jäätmevaldkonna

registreeringud. Viimati väljastas Keskkonnaamet 17.08.2022 Watercom OÜ-le

jäätmeseaduse (JäätS) § 73 lg 5 alusel jäätmevaldkonna registreeringu nr RE.JÄ/516584, mis

kehtib kuni 31.10.2025. Registreeringu kohaselt täidetakse maastikku kivide ja pinnasega.

Taaskasutamistoimingu kood on R5t (jäätmete taaskasutamine tagasitäitena, mille korral

sobivaid jäätmeid kasutatakse maa-alade täitmiseks, taastamiseks või kaevandatud maa-ala

korrastamiseks). Seega on veeala täidetud juba alates 2004. a-st.

2) TLPA pöördus 30.10.2020 kaebaja poole selgituste saamiseks seoses kinnistul ehitamisega.

Kaebaja vastas, et nn veehoidla ei ole ehitis, vaid tegemist on endise omaniku poolt merest

tammiga eraldatud alaga, mida on aja jooksul täidetud ja kuhu on kogunenud vesi. Samuti

selgitas kaebaja, et tegemist on ala heakorrastamisega. TLPA pöördumine ja ettekirjutus on

ajendatud haldusasja nr 3-20-1099 menetlusest, kus toimus 02.11.2020 kohtuistung. TLPA

esitas seal taotluse võtta 30.10.2020 pöördumine toimikusse, et heita kaebajale varju.

3) Ettekirjutuse järgi saadeti enne selle tegemist kaebajale ärakuulamiskiri, mida kaebaja ei

ole kätte saanud.

4) Tallinna Linnavalitsuse 30.06.2010 korraldusega nr 1139-k algatatud detailplaneeringut ei

ole vastu võetud. Kaebaja edastas 24.03.2020 TLPA-le täiendatud detailplaneeringu ja KSH

aruande, tuues välja, et kinnistu veega täidetud ala on likvideerimisel, kuna vastavalt

jäätmekäitleja registreerimistõendile täidetakse kinnistut kivide ja pinnasega. 12.01.2023

saatis kaebaja TLPA-le päringu detailplaneeringu menetluse seisu kohta. TLPA edastas

pöördumise Tallinna linna teistele ametitele seisukoha avaldamiseks alles 08.02.2023.

5) Ettekirjutus on õigusvastane, sest veeala näol ei ole tegemist ehitisega. Ettekirjutuse p-s 29

viitab TLPA, et sadevete reservuaari rajamiseks ei ole koostatud dokumentatsiooni ega antud

ehitus- või kasutusluba. AS Tallinna Vesi ja kaebaja on kinnitanud, et süsteem ei ole kunagi

olnud kasutuses. Arvestades, et sadevete reservuaari ei ole lõpuni ehitatud (valmis ainult

tamm, mis eraldab veeala merest, ja väljalasketorustik), mistõttu ei täida see soovitud

eesmärki ega ole reaalselt kasutuses, ei saa seda pidada ehitiseks EhS § 3 või tammi ja

torustiku rajamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) järgi. Üksnes asjaolu, et

veeala on tekkinud inimtegevuse tulemusena ja seda ei ole võimalik teisaldada, ei tähenda, et

tegemist on ehitisega. Järeldust, et sadevete reservuaari ei rajatud lõpuni, kinnitab ka

heakorraplaani p 1.1. Töös nr 479 sisalduvatelt fotodelt nähtub, et tegemist on kinnistul oleva

maa-alaga, väidetav reservuaar/veehoidla puudub. Keskkonnaministeeriumi 15.05.2009 kirjas

nr 20-1/9782 toodud seisukoht, milles väidetavat reservuaari/veehoidlat nimetatakse rajatiseks

ja kanalisatsioonisüsteemi osaks, on ebatäpne, kuna selle kohaselt on tegemist ehitusloa alusel

rajatud reoveepuhastusjaama koosseisu kuuluvate rajatistega, kuigi veeala kohta puudub

projektdokumentatsioon ning ehitus- ja kasutusluba. Kui väidetav reservuaar/veehoidla oleks

valmis ehitatud, oleks sellel ehitus- ja kasutusluba. Väidetavat reservuaari/veehoidlat ei

rajatud ka vastavalt Tallinna heitvee puhastusjaama sadevete reservuaari tööprojektile

(tööprojekt), sest ortofotodelt ega paikvaatluse aktist ei nähtu loode-, lääne-, edela- ja

lõunapoolseid tamme, reservuaari põhja süvendamist või meretammi keskele rajatavat

raudbetoonist 5-meetrise küljepikkusega šahtülevoolu. 2006. ja 2007. a-te ortofotodelt nähtub,

et väidetavat reservuaari/veehoidlat on hakatud täitma. Ehitise puhul peaks olema teada, mis

3(11)

3-23-290

on selle sisu, mõõdud ja asukoht. Pooled ei saa lepinguga määrata, kas üks või teine asi on

ehitis.

6) Tegemist on ala heakorrastamisega (vt Tallinna Linnavolikogu 30.10.2008 määruse nr 36

„Tallinna jäätmehoolduseeskiri“ (JHE) § 40 lg-d 5 ja 6), milleks ongi 2009. a-l koostatud

heakorraplaan, mis võimaldab veeala täita. Heakorraplaani p 1.1 kohaselt toimus juba enne

selle koostamist kinnistu lõunaosa täitmine kivide ja pinnasega Harjumaa

Keskkonnateenistuse registreerimistõendi alusel, mis kehtis 25.07.2008–31.12.2012 ja mille

järgi oli lubatud ladestatavaks jäätmekoguseks 150 000 tonni aastas. Heakorraplaani p 3.1

järgi on selle eesmärgiks kinnistu lõunaosa korrastamine nii, et seal kujuneks maapinna

kõrguseks 3,0 m üle merepinna, mille tõttu täidetakse veeala heakorraplaani p 3.2 järgi JHE-s

välja toodud jäätmetega. Heakorraplaani p 3.6 järgi ei põhjusta tegevus keskkonnale olulist

negatiivset mõju ja sellega ei kaasne keskkonnariske. Heakorraplaani lisas 2 on Põhja-

Tallinna valitsuse vanema nõusolek kinnistu heakorrastamiseks. Heakorraplaani alusel on

välja antud jäätmevaldkonna registreeringud. Heakorratööd ei eelda ehitusluba.

7) Ettekirjutus kehtib, kuni TLPA viib lõpuni detailplaneeringu menetluse. Seega on

ettekirjutus antud määramatuks ajaks. Kaebajal endal ei ole võimalik midagi teha, et jätkata

oma omandi kasutamist. Ettekirjutuse sidumine detailplaneeringu otsuse tegemisega on

ebaproportsionaalne, kuna menetlus võib kesta aastaid. Ettekirjutus on haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 alusel tühine või alternatiivselt õigusvastane ja tuleb tühistada.

8) Ettekirjutus rikub kaebaja õiguspärast ootust. Heakorraplaani p-st 1.1 nähtub, et juba enne

selle koostamist oli Harjumaa Keskkonnateenistuse (praegu Keskkonnaamet) väljastatud

registreerimistõendi alusel OÜ-l Slops õigus ladestada kinnistu täitmiseks 150 000 tonni

jäätmeid aastas ja heakorraplaani koostamise ajal toimus ala täitmine. Slops OÜ ja Watercom

OÜ on heakorraplaanile tuginedes alates 2013. a-st jäätmekäitleja registreeringute alusel

täitnud veeala kivide ja pinnasega, sh pikendanud edukalt registreeringut ka 2022. a-l.

Heakorraplaani lisast 2 nähtub, et Põhja-Tallinna Valitsus vastas 16.02.2009 kirjaga Maves

AS-le ja andis nõusoleku sadeveetiigi ja lähiümbruse heakorrastamiseks. Kaebaja ei ole oma

tegevust varjanud. Seni ei ole vastustaja näinud veeala täitmises probleemi.

9. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Sadevete reservuaar koos kanalisatsioonisüsteemiga on inimtegevuse tulemusel loodud asi.

Tööprojekti kohaselt oli selle eesmärk ühisvoolse kanalisatsioonisüsteemi puhastusseadmete

võimsust ületava tulvaveevallide ajutine kogumine ja säilitamine ning avariiväljalasu

torustiku ja kraavi kaudu reoveepuhastusjaamast osaliselt või täielikult puhastusprotsessi

läbinud reovee suunamine läbi suubla Paljassaare lahte või ühenduses olevasse sadevete

reservuaari. Sadevete reservuaari rajamiseks oli vaja muuta rannajoont. Eesti Riiklik

Mereinspektsioon väljastas 26.01.1998 AS-le Tallinna Vesi Paljassaare sadevete

puhverveehoidla tammi rajamiseks loa töödeks ajavahemikul 26.01.–31.12.1998. Paikvaatluse

aktis kajastatud ortofotodelt nähtub, et sadevete puhverveehoidla tammi ja sadevete

reservuaari rajamiseks on tehtud ehitustöid ning endisesse merele avatud lahesoppi on rajatud

tamm koos sadevete reservuaariga. Sadevete reservuaari ja kraavi kaudu merega ühendatud

avariiväljalasu torustiku ehitamise ajal (26.01.–31.12.1998) kehtinud PES § 38 kohaselt on

ehitis hoone või rajatis ning rajatis on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse

tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Rajatiseks loetakse mh mere või siseveekogu

põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevateed (laevakanal). Väide, et ehitist

ei ole valmis ehitatud ja see pole olnud täielikult eesmärgipärases kasutuses, ei välista

sadevete reservuaari pidamist ehitiseks. EhS seletuskirja kohaselt on EhS eesmärk hõlmata

kõiki ehitisi. Riikliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe, sh Paljassaare põik 16

kinnistule ehitatud heitveepuhastusjaama tööprojekti seletuskirja ja jooniste kohaselt on

4(11)

3-23-290

ehitatud puhverveehoidla tamm ja sadevete reservuaar koos reoveepuhastusjaama

kanalisatsioonisüsteemidega üks funktsionaalne tervik. Selle osi on võimalik ka praegu

kasutada ühisvoolse kanalisatsioonisüsteemi puhastusseadmete võimsust ületava

tulvaveevallide ajutiseks kogumiseks ja säilitamiseks kuni puhastusvõimaluseni ning

puhastatud reovee ärajuhtimiseks.

2) Sadevete reservuaari koos selle osadega on alati käsitatud rajatisena. Kaebaja on Harjumaa

Keskkonnateenistusele 25.12.2008 edastatud taotluses kinnitanud, et tema jaoks on tegemist

ebavajaliku tehnorajatisega. Kaebaja taotles sadevete reservuaari keskkonnaregistrist

kustutamist põhjusel, et tegemist ei ole tehisjärve, vaid tehnorajatisega. Ka kinnistu

võõrandamisel käsitleti notariaalses lepingus kinnistul asuvaid rajatisi. AS Tallinna Vesi ja

AS Magnum Medical vahel 31.03.2006 sõlmitud notariaalse lepingu p 2.5 kohaselt asuvad

kinnistul ehitised nagu kaldakindlustus, sadevete reservuaar, teed ning avariiväljalaske

ühenduskamber sadevete mahutiga. Lepingu alusel on müüja ja ostja kinnitanud, et kinnistul

asuvad ehitised. Keskkonnaministeerium on 15.05.2009 vastuses kaebaja selgitustaotlusele

leidnud, et tegemist on ehitusloa alusel rajatud reoveepuhastusjaama koosseisu kuuluvate

rajatistega. Keskkonnaministeerium leidis, et sadevete reservuaari ja avariilaske ühendavat

kraavi tuleb lugeda kanalisatsioonisüsteemi osadeks. Tehisjärv on keskkonnaregistri

veekogude nimistust kustutatud, nagu kaebaja soovis. Keskkonnaministeeriumi info- ja

tehnokeskus on 27.08.2009 kirjas nr 13-3-1/12386 kinnitanud, et sadevete kogumisrajatised

on rajatud projekti alusel ning on sellisena kasutuses.

3) Tegu ei ole heakorratöödega. Ehitamine on mh lammutamine (muutuvad ehitise

füüsikalised omadused). Lammutamine kuulub EhS-i mõjusfääri. Vastavalt JHE § 40 lg-le 5

on mineraalsete püsijäätmete segu taaskasutamine väljaspool ametlikke ladestuspaiku lubatud

ainult kehtivate nõuete kohaselt vormistatud ehitusprojekti ja ehitusloa alusel. EhS lisa 1

kohaselt on veehoidla lammutamine ehitusloakohustuslik tegevus.

4) EhS § 8 kohaselt peab ehitamine olema ohutu. Ehitamise ohutus hõlmab loodus- ja

kultuuriväärtuse kaitset ning asjakohasel juhul ka loomade elu ja tervist. Hiljutised

keskkonnamõju hindamised (Põhja-Tallinna ÜP KSH ja Natura hindamine) on täheldanud, et

tegevused piirkonnas toovad kaasa keskkonna muutused ning mõjutavad Natura ala ja

kaitstavat hoiuala. Kaebaja esitatud heakorraplaan käsitleb küll mõju keskkonnale ja näeb

tegevuse positiivset mõju, kuid aastate jooksul on asjaolud muutunud.

5) Ehitamine peab vastama õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule.

Siinsel juhul ei vasta ehitustegevus 2006. a DP-le. Kuna kaebajale ei ole väljastatud sadevete

reservuaari likvideerimiseks/lammutamiseks ehitusluba, ei ole võimalik kontrollida kinnistul

asuva sadevete reservuaari lammutamise ohutust ja vastavust ehitisele esitatavatele nõuetele.

Ehitustööd ei vasta ka Tallinna ÜP-le. Kaebajale väljastatud jäätmekäitleja

registreerimistõendid ja heakorraplaan ei asenda ehitusluba. Jäätmete käitlemisel tuleb järgida

kohaliku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirja nõudeid ja kinnistule kehtestatud planeeringuid.

Jäätmevaldkonna registreeringud sisaldavad täiendavaid nõudeid.

6) Ettekirjutus ei ole antud tähtajatult, vaid ehitusõiguse ja ehitamise lubatavuse saab välja

selgitada planeerimismenetluses. Põhja-Tallinna ÜP ja 2010. a-l algatatud detailplaneeringu

menetlused on omavahel seotud.

10. Tallinna Halduskohus jättis 09.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

1) Esiteks on vaidlus selle üle, kas kaebajale kuuluval kinnistul asuv nn sadevete reservuaar

(erinevates dokumentides on seda nimetatud ka veealaks, märgalaks, Kaelajärveks,

veehoidlaks, tammiga eraldatud alaks, kuhu on kogunenud vesi, reoveepuhasti settetiigiks ja

veega täidetud pinnavormiks) on üldse käsitatav ehitisena. Kasutades selle ala puhul

5(11)

3-23-290

alljärgnevalt sadevete reservuaari nimetust, ei tule lähtuda selle ehitise tingimustele vastavuse

hindamisel nimetustest, vaid selle eesmärgist/funktsioonist jms tunnustest kogumis.

2) Ehitis on EhS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega

ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või

kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest, ning rajatis on selline ehitis, mis ei ole

hoone. EhS eelnõu 555 SE seletuskirja kohaselt on ehitise mõiste allikaks kuni 01.01.2003

kehtinud PES, mille kohaselt oli ehitis samuti hoone või rajatis, kusjuures rajatis määratleti

kui maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole

hoone (PES § 38 lg-d 1 ja 3). Seletuskirjast nähtuvalt ei ole ehitise mõiste sisustamisel

soovitud irduda varem seadustes kasutusel olnud ehitise mõistest ja Riigikohtu antud

tõlgendustest. Riigikohtu 21.02.2011 otsuse nr 3-3-1-80-10 (p 24) kohaselt ei piisa ehitise

määratlemisel üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja

kuidas on see teisaldatav, vaid asja ehitisena määratlemisel on oluline arvestada ka asja

põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid

tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest. Neid asjaolusid

arvestades on sadevete reservuaar ettekirjutuses õigesti loetud ehitiseks. Kohus ei korda

ettekirjutuse kõiki põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

3) Sadevete reservuaar on tekkinud inimtegevuse tulemusel. Pooled ei vaidle, et Paljassaare

põik 16 kinnistul asuvad lisaks sadevete reservuaarile ka rajatud meretamm ja

avariiväljapääsu torustik. Ettekirjutuse lk-del 6 ja 7 on tööprojektile tuginevalt selgitatud, et

enne ehitamist oli see ala täitmata, merele avatud lahesopp, mida läbisid madalad rannavallid

ja kuhu rajati tamm koos sadevete reservuaariga. Sadevete reservuaari rajamiseks oli vaja

muuta rannajoont ning Eesti Riiklik Mereinspektsioon väljastas AS-le Tallinna Vesi sadevete

puhverveehoidla tammi rajamiseks loa (tööde läbiviimiseks ajavahemikul 26.01.–

31.12.1998). Kuigi tööde tegemise aja kohta puuduvad konkreetsed tõendid, ei ole

põhjendatud kaebaja paljasõnaline kahtlus, et töid võib-olla siiski ei tehtud loaga määratud

ajal, vaid need võidi teha, sh meretamm rajada millelgi hiljem, sh pärast 01.04.1999.

4) Sadevete reservuaari ehitiseks lugemist ei väära kaebaja väide, et ehitisteks on küll

meretamm ja avariiväljapääsu torustik, kuid mitte veeala ise. Tammi rajamine, mis muutis

Tallinna lahe rannajoont, kaasnes sadevete reservuaari rajamisega. Nii paikvaatluse aktis

kajastatud ortofotod kui ka kaebaja esitatud kaardi- ja fotomaterjal kinnitavad, et sadevete

reservuaar olemasoleval kujul on seotud tammi rajamisega. Ka kaebuses on välja toodud, et

tegu on merest tammiga eraldatud alaga, mis on veega täitunud, ning tamm ja torustik olid osa

planeeritud sadevete reservuaarist. Samuti on kaebuses viidatud tööprojekti p-le 3.2, mille

järgi nähti sadevete reservuaarile ette mh merekindlustis.

5) Sadevete reservuaar moodustab praegustel asjaoludel koos meretammi ja torustikuga ühte

kuuluva kompleksi, mis on ehitatud inimtegevuse tulemusel ja aluspinnasega ühendatud.

Rajatise eesmärgi hindamisel saab arvestada selle rajamise ajal silmas peetud funktsiooni.

Rajatise mõistest või Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-80-10 ei tulene, et asja rajatiseks

lugemiseks peaks see igal juhul olema olnud sihipärases kasutuses või ehitatud valmis täpselt

vastavalt projektis kavandatule. Arvestades sadevete reservuaari, tammi ja torustiku eesmärki,

püsivust ning asukohta endisel Tallinna reoveepuhastusjaama territooriumil, ei saa neid

vaadelda eraldiseisvate rajatistena, vaid tegu on funktsionaalselt kokku kuuluva kompleksiga.

Kaebaja ise on enne riikliku järelevalve menetluse algatamist samuti käsitanud sadevete

reservuaari tehnorajatisena. Ehkki kokkuleppeliselt ei saa määratleda, kas asi on ehitis, näitab

eelnev siiski, et ka kaebaja on olnud seisukohal, et tegemist on ehitatud asja, mitte lihtsalt

liigniiske alaga. Alles riikliku järelevalve menetluse raames on kaebaja enda seisukohta

muutnud ja asunud väitma, et nn veehoidla ei ole siiski ehitis, vaid tammiga eraldatud ala,

kuhu on kogunenud vesi.

6(11)

3-23-290

6) Järgmine vaidluskoht on see, kas sadevete reservuaari täitmine kivide ja pinnasega kujutab

endast selle lammutamist. EhS § 4 lg 4 kohaselt loetakse ehitise lammutamiseks ehitamist,

mille käigus ehitis eemaldatakse või likvideeritakse osaliselt või täielikult. Vastustaja on EhS-

i seletuskirjale tuginedes õigesti põhjendanud, et lammutamine on otseselt seotud ehitise

keskkonnast eemaldamisega ning osalise lammutamise puhul võib see ka tähendada ehitise

mahu või muude parameetrite vähendamist. Vastustaja on tuvastanud, et kinnistul toimub

sadevete reservuaari likvideerimine selle kivide ja pinnasega täitmise teel. Paikvaatluse aktist

nähtuvalt tuvastati, et Tallinna heitveepuhastusjaama sadevete reservuaarist on säilinud

põhjapoolne osa (ca 1/3), kuid ca 2/3 ulatuses lõunapoolses osas on see lammutatud, st

täidetud mineraalse täitematerjaliga. Sadevete reservuaari projekteeritud veepeegli pinna

maksimaalsest suurusest (13 ha) on säilinud ca 4,5 ha.

7) Kuna sadevete reservuaar on ehitis, ei saa kaebaja tegevuse õiguslikuks aluseks olla

ehitusloa asemel jäätmekäitleja registreerimistõendid või heakorraplaan. EhS lisa 1 kohaselt

on veehoidla lammutamiseks nõutav ehitusluba. Kohus ei nõustu seega, et sadevete

reservuaari täitmisel kividega on tegemist heakorratöödega, mis said toimuda JHE § 40 lg-te 5

ja 6 ning jäätmekäitleja registreerimistõendi alusel ja vastavalt heakorraplaanile. JHE § 40 lg

5 sätestas, et sortimisel üle jäänud mineraalsete püsijäätmete segu taaskasutamine väljaspool

ametlikke ladestuspaiku, sh territooriumi heakorrastamiseks, on lubatud ainult kehtivate

nõuete kohaselt vormistatud ehitusprojekti ja ehitusloa või heakorraplaani alusel, mis on

kooskõlastatud linnaosa valitsusega ja Tallinna Ettevõtlusametiga. Põhja-Tallinna Valitsus

andis 16.02.2009 põhimõttelise nõusoleku sadeveetiigi ja lähiümbruse heakorrastamise ideele,

kuid palus esitada projekteerimisnõuetele vastav projekt koos vajalike kooskõlastustega.

Kaebaja seda ei teinud.

8) Kaebaja viidatud jäätmekäitlejale väljastatud registreerimistõenditest ei saanud samuti

tekkida arvamust, et kavandatud tegevuseks pole vaja muid lube või kooskõlastusi. JHE § 40

lg 6 sätestas, et ehitamisel maapõues tehtavate tööde käigus tekkinud kaevist võib väljaspool

kinnisasja kasutada kooskõlastatult Keskkonnaametiga. OÜ-le Slops väljastatud

registreerimistõendil nr JÄ/323252 oli jäätmekäitluskohast esialgu välistatud tammiga merest

eraldatud veekogu. Kuigi seda edaspidi muudeti, teavitas Keskkonnaamet kaebajat, et

jäätmekäitlejale väljastatud registreerimistõend ei asenda muude õigusaktide alusel nõutavaid

lube või kooskõlastusi ning jäätmete käitlemisel tuleb järgida kohaliku omavalitsuse

jäätmehoolduseeskirja nõudeid ja kinnistule kehtestatud planeeringuid (vt 11.07.2019 kiri nr

8-5719/9304-4 ja 06.11.2020 kiri nr 6-2/20/18124-2). Ka kehtival, 17.08.2022 väljastatud

jäätmevaldkonna registreeringul RE.JÄ/516584 on välja toodud, et jäätmekäitleja

registreering ei asenda muude õigusaktide alusel nõutavaid lube või kooskõlastusi ning maa-

ala täitmisel tuleb järgida ehitusloa tingimusi.

9) Järeldust, et kaebaja tegevus kujutab endast sadevete reservuaari lammutamist, ei kummuta

töö nr 479 või heakorraplaan. Kummagi dokumendiga ei saa selle koostaja määrata, kas

käsitletud tegevus on vaadeldav ehitamisena EhS § 4 lg 4 mõistes. Mõlemad dokumendid

lähtuvad eeldusest, et täitmise kaudu toimub ala heakorrastamine, kuid nende koostamisel, sh

keskkonnariskide hindamisel ei saanud arvestada arengutega Põhja-Tallinna ÜP koostamise

menetluses (sh KSH raames tehtud Natura hindamisega) ega 2010. a-l algatatud

detailplaneeringu koostamise menetlusega. Ehkki heakorraplaani koostamise ajal kehtis juba

2006. a DP, millega ei kavandatud ehitamist Paljassaare põik 16 kinnistule, on heakorraplaani

p-st 1.3 „Planeeringud ja muud arendused“ nähtuvalt lähtutud hoopis muudest

arengusuundadest, märkides, et tegu on arendusalaga (lk 5), kus tuleks maapinna kõrguseks

kujundada 3,0 m merepinnast. Seejuures on heakorraplaanis loetud heakorrastatava ala

pindalaks ca 11,2 ha, ning märgitud, et reservuaar moodustab sellest 6,3 ha. Heakorraplaani

kohaselt kujuneb maapinna kavandatava kõrguse saavutamiseks täite paksuseks vähemalt 3,5

7(11)

3-23-290

m (lk 8). Ka töö nr 479 kohaselt oli maa-ala täitmise eesmärk valmistada territoorium ette

segahoonestusalaks.

10) Seega ei saanud kaebajale jäätmevaldkonna registreeringutest tekkida õigustatud ootust, et

ta saab heakorraplaani alusel kinnistul veehoidla likvideerida ilma ehitusloata. Põhjendatud ei

ole väita, et ettekirjutusega tunnistati sisuliselt kehtetuks varasemad haldusaktid, mille alusel

kaebaja seni kinnistul pinnast täitis. Kaebaja ei saanud eeldada, et ta võib teha või jätkata

ehitustegevusi, mis ei vastanud õigusaktide nõuetele. Õigustatud ootus ei saanud tuleneda ka

vastustaja varasemast praktikast, sh asjaolust, et kaebaja tegevuse üle ei tehtud varem

järelevalvet ja ta sai sadevete reservuaari täita. Vastustaja on tuginenud ettekirjutuses mh

elanike poolt aastatel 2020–2021 esitatud pöördumistele seoses sadevete reservuaari

täitmisega ning tegevuse intensiivistumisele 2020. a-l.

11) Õige on vastustaja käsitus, et kuna tegemist on EhS-i mõttes lammutamisega, kuulub

tegevus EhS-i mõjusfääri. Ehitamine peab vastama õigusaktide nõuetele ja

detailplaneeringule. Puudub vaidlus, et 2006. a DP-ga ei ole kaebaja kinnistule ehitusõigust

ette nähtud. Kuna kaebajale ei ole väljastatud sadevete reservuaari lammutamiseks ehitusluba,

ei ole vastustajal olnud võimalik kontrollida sadevete reservuaari lammutamise ohutust.

Ehitamine ja ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu, mh ei tohi see põhjustada

ohtu keskkonnale. Ehitamise oht keskkonnale selgub asjakohases menetluses. Heakorraplaani

keskkonnariskide hindamine ja arengusuundade käsitus ei lähtu ajakohastest eeldustest, sest

asjaolud on muutunud. Kuna ehitamisest tulenevat ohtu keskkonnale pole võimalik

asjakohase menetluseta välistada, oli tööde peatamise nõudmine ohu tõrjumiseks

proportsionaalne.

12) Vaidlustatud ettekirjutus ei ole HMS § 63 lg 2 p 5 mõistes tühine, samuti ei ole see

ebaproportsionaalne, arvestades mh, et kaebaja kinnitusel ei saa ta ala täitmisest tulu ning

täitmisega tegeleb linnale kuuluv ettevõte. Ainsa huvina sadevete reservuaari täitmise

jätkamiseks on kaebaja nimetanud soovi vältida kõrvalkinnistuga seotud ala reostumist. Asja

materjalidest nähtuvalt ei saa välistada ka huvi valmistada ette loodetava detailplaneeringu

järgseid tegevusi, arvestades vastustaja viidet kaebaja poolt viimati esitatud detailplaneeringu

lahendusettepanekule, milles on kavandatud elamuala Paljassaare põik 16 kinnistu

lõunaosasse sadevete reservuaari alale. Asjaolu, et detailplaneeringu menetlus on kestnud

kaua, ei anna kaebajale õigust asuda oma soovitud ehitusõigust ellu viima.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Ecobay OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde.

1) 2006. a DP materjalidest nähtub, et planeeringu kehtestamisel ei käsitlenud keegi kinnistul

asuvat veeala ehitisena, vaid liigniiske alana.

2) Veeala koos kinnistul olevate teiste rajatistega ei moodusta ühte funktsionaalset tervikut,

mistõttu ei saa seda käsitada tervikliku ehitisena. Sadevete reservuaari ei ehitatud välja

projektis ette nähtud ulatuses. Kohus on tõendeid ebaõigesti hinnates järeldanud, et kinnistul

asub sadevete reservuaari torustik. Väidetaval sadevete reservuaaril/veehoidlal puudub ehitus-

ja kasutusluba. Nii heakorraplaan, töö nr 479 kui ka 2006. a DP menetluses koostatud

keskkonnaseisundi hinnang kinnitavad, et sadevete reservuaari ei ole välja ehitatud. Kuna

veealal puudub püsivus/kestvus, ei ole tegemist ehitisega, mida saaks eristada teistest asjadest.

3) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et väidetav sadevete reservuaar on rajatud enne

01.04.1999. Kohus on tammi rajamise aja määramisel lähtunud vastustaja paljasõnalistest

väidetest. Tammi rajamise kohta puuduvad tõendid, mistõttu tuleks eeldada, et see on rajatud

pärast 01.04.1999. Kuna järeldus, et veeala moodustab koos muude rajatistega ehitise, on

8(11)

3-23-290

vale, siis on ebaõige ka järeldus, et selle täitmist tuleb käsitada lammutamisena EhS

tähenduses.

4) Määramatuks ajaks tehtud ettekirjutus on ebaproportsionaalne ja selle täitmine on kaebaja

jaoks võimatu.

5) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajal ei tekkinud heakorraplaanist õiguspärast

ootust, et tal on võimalik veeala heakorrastada.

6) Halduskohus rikkus tõendite igakülgse hindamise kohustust, kui leidis, et kaebaja on ala

heakorrastamisega asunud täitma menetlemisel olevat detailplaneeringut.

12. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade

juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vaidlustatud

ettekirjutus ei ole tühine ning kaebaja väited ei anna alust ka selle tühistamiseks.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Paljassaare põik 16 kinnistul asuv sadevete

reservuaar on heitveepuhastusjaama koosseisu kuuluv rajatis, mis moodustab koos

meretammi ja avariiväljapääsu torustikuga funktsionaalselt kokku kuuluva kompleksi. Seda

kinnitavad tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid kogumis, sh heitveepuhastusjaama sadevete

reservuaari tööprojekt, meretammi rajamiseks antud luba, ortofotod ja kaardimaterjal, samuti

kaebaja tegevus enne riikliku järelevalve algatamist. Täites sadevete reservuaari kivide ja

pinnasega, tegeles kaebaja ehitise lammutamisega, mitte heakorratöödega. Ehitise

lammutamiseks oli vajalik ehitusluba, mida kaebajal ei olnud. Ringkonnakohus ei korda selles

osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

15. Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses 2006. a DP toimiku (dtl 410 jj), mille

ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde. Need tõendid ei anna alust tühistada

halduskohtu otsust. Kuigi 2006. a DP-s ei ole sadevete reservuaari eraldi nimetatud, ei järeldu

sellest, et kõnealune reservuaar ei ole rajatis, vaid lihtsalt „liigniiske ala“. 2006. a DP eesmärk

oli jagada Paljassaare põik 14 kinnistu kaheks krundiks, kuid sellega ei muudetud kummagi

krundi ehitusõigust või maakasutuse sihtotstarvet. Krundile nr 2 (praegune Paljassaare põik

16 kinnistu) ei olnud ehitusõigust ette nähtud, nagu ka halduskohus selgitas. Seega ei ole

sadevete reservuaari ehitisena (rajatisena) käsitamisel määravat tähtsust, et 2006. a DP-s ei ole

seda eraldi märgitud. Faktiliselt oli sadavete reservuaar 2006. a DP kehtestamise ajal olemas,

sh oli see rajatisena välja toodud pärast 2006. a DP kehtestamist sõlmitud asjaõiguslepingus

(p 2.5), millega kaebaja õiguseellane omandas AS-lt Tallinna Vesi Paljassaare põik 16

kinnistu.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et sadevete reservuaar ei moodusta koos teiste

rajatistega (eeskätt meretammi ja torustikuga) ühte funktsionaalset tervikut. Rajatise mõistest

ega Riigikohtu 21.02.2011 otsusest nr 3-3-1-80-10 (p 24) ei tulene, et see peab olema välja

ehitatud täpselt projektis ette nähtud mahus ning sellele peab olema antud ehitus- ja

kasutusluba. Riigikohus selgitas viidatud asjas, et ehitise määratlemisel ei piisa üksnes selle

tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav,

vaid oluline on arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi,

kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist

teistest asjadest. Halduskohus ongi hinnanud sadevete reservuaari iseloomustavaid tunnuseid

kogumis. Apellatsioonimenetluses esitatud Paljassaare põik 16 topograafiliselt plaanilt (dtl

475) ei ole tuvastatav, et sadevete reservuaari ehitamise käigus rajatud torustik ei ole

reservuaariga ühenduses. Tööprojekti seletuskirja kohaselt (dtl 213 jj) on sadevete reservuaari

osaks mh merre suubuv avariiväljalaske kraav, s.o avariiväljalaske torustik koos loodusliku

9(11)

3-23-290

ojaga. AS Tallinna Vesi on selgitanud, et reoveepuhastusjaamal olnuks võimalik juhtida

heitvett ülevoolu kaudu tammitatud sadevete reservuaari juhul, kui reservuaari väljendpumpla

ei toimi. Määravat tähtsust ei ole sellel, kas sadevete reservuaari on faktiliselt sellisel

eesmärgil kasutatud või kas selline kasutus oleks praegu enam võimalik (mh sadevete

reservuaari pinnasega täitmise tõttu). Ehitamise ajal oli sel rajatisel eesmärk (kasutusotstarve)

olemas.

17. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et sadevete

reservuaar (tamm) ehitati suure tõenäosusega enne 01.04.1999. Kuigi otseseid tõendeid

ehitamise täpse aja kohta ei ole, andis Eesti Riikliku Mereinspektsioon AS-le Tallinna Vesi

26.01.1998 loa rajada Paljassaare sadevete puhverveehoidla tamm, määratledes tööde

tegemise ajaks kuni 31.12.1998. Tammi rajamine eeldas rannajoone muutmist. 22.04.2022

paikvaatluse aktis toodud fotode põhjal valmis tamm (koos sadevete reservuaariga)

tõenäoliselt 1999. a alguseks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks vastupidist.

Järelikult saab selle ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 27 lg 5

alusel lugeda õiguspäraselt ehitatuks.

18. Vaidlustatud ettekirjutus ei ole tühine. HMS § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui

sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul

objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebajale pandi vaidlustatud ettekirjutusega

kohustus peatada lammutamistööd Paljassaare põik 16 kinnistul ning kaebaja on teatanud, et

on tööd peatanud. Seega oli ettekirjutuse täitmine võimalik.

19. Vaidlustatud ettekirjutus ei ole ebaproportsionaalne põhjusel, et selles ei ole märgitud

kaebajale pandud kohustuse kehtivuse tähtaega. Kui ehitamine (sadevete reservuaari

lammutamine) eeldab EhS-i alusel ehitusloa ja ehitusprojekti olemasolu, siis ei olegi

õiguspärane jätkata ehitamisega enne loa saamist. Kaebajal ei ole vaidlustatud ettekirjutusega

üldiselt keelatud oma kinnisasja kasutamist, vaid keelatud on üksnes selline tegevus, mis

nõuab ehitusluba ja ehitusprojekti. Vaidlustatud ettekirjutuse p-s 90 on tõepoolest märgitud, et

vastustaja saab anda kaebajale edasised juhised pärast menetluses oleva detailplaneeringu

kohta otsuse tegemist. Kuigi ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tema 02.02.2007 taotluse

alusel alustatud detailplaneeringu menetlus on kestnud väga pikalt, ei oleks vaidlustatud

ettekirjutuse tühistamine kohane meede, et kiirendada kõnealuse detailplaneeringu menetlust.

Selleks on kaebajal võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh vaidlustada kohtus

vastustaja tegevusetust, kui detailplaneeringu menetlus on tema hinnangu põhjendamatult

viibinud. Planeeringumenetluse venimine ei saa olla ka õigustus teha oma kinnisasjal ilma

pädeva haldusorgani loata toiminguid, mille iseloomust tulenevalt on sellise loa olemasolu

vajalik. Vaidlustatud ettekirjutuse p-s 90 toodud lause ei takista kaebajal taotleda sadevete

reservuaari lammutamiseks ehitusluba. Ehitusloa andmine tuleb vastustajal otsustada EhS-s

sätestatud tingimustel ja korras (vt EhS § 42).

20. Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust jätkata lammutamistöid argumendiga, et

sadevete reservuaari pinnasega täitmine on toimunud juba aastaid ning varem ei ole vastustaja

kaebajale sellega seoses ettekirjutusi või muus vormis etteheiteid teinud. Vaidlustatud

ettekirjutuses on põhjendatud, et vastustaja alustas järelevalvemenetlust tulenevalt

ümbruskonna elanike pöördumistest ja täiendavast teabest seoses kaebaja tegevuse võimalike

keskkonnamõjudega. Heakorraplaan ei asenda ehitusluba ega võimalda kaebajal kinnistu

kasutamist selliselt, et see hõlmab ka ehitamist. Heakorraplaanis on seejuures märgitud, et see

ei anna kaebajale õigust teha tegevusi, mis eeldavad seaduses sätestatud lubade olemasolu.

Kuigi vastustaja tegevus (või tegevusetus) ei ole olnud järjekindel ning võis kaebajat eksitada,

ei anna see siiski alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Ka selles küsimuses nõustub

ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

10(11)

3-23-290

21. Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude hüvitamiseks. Seega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste

endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).

22. Kuna otsus ei sisalda juurdepääsupiiranguga teavet ega ühegi isiku eraelulisi või muid

tundlikke andmeid, siis tuleb otsus pärast selle jõustumist HKMS § 175 lg 1 alusel avaldada

tervikuna.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)