3-25-122/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht

10.02.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-122

Haldusasi

V.C kaebus Tallinna Tehnikaülikooli 01.10.2024 otsuse

nr OIS2403443 tühistamiseks ning selle tagasitäitmiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – V.C

Vastustaja – Tallinna Tehnikaülikool, volitatud esindaja

Tõnu Pihelgas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja toimikusse Tallinna Tehnikaülikooli senati 22.10.2019 otsus nr 21

„Õppekulude hüvitamise tasumäärade kinnitamine üliõpilastele ja eksternidele

2020/2021. õppeaastaks“.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Kohtuotsuse jõustumisel avaldada otsus tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.03.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.C (kaebaja) immatrikuleeriti 20.08.2020 Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) õppeprorektori

korralduse alusel nr 2-4/677 magistriõppe täiskoormusega (sessioonõpe) tasuta õppesse

majandusteaduskonna eestikeelsele õppekavale Personalijuhtimine.

3-25-122

2. TalTech majandusteaduskonna dekaani 04.07.2024 korraldusega nr M-4/84 viidi kaebaja

täiskoormusega nõude täitmata jätmise tõttu Tallinna Tehnikaülikooli senati 17.05.2022

määrusega nr 4 kehtestatud „Õppekorralduse eeskirja“ (ÕKE) § 6 lg 10 ja § 6 lg 11 p-i 1 alusel

täiskoormuselt osakoormusele.

3. Kaebaja ja TalTech sõlmisid 08.09.2024 õppekulude hüvitamise lepingu nr M240085.

4. TalTech esitas kaebajale 01.10.2024 ÕKE § 13 lg 3 alusel arve nr OIS2403443. Kaebajal tuli

hiljemalt 11.10.2024 tasuda lõputöö tasu 600 eurot.

5. Kaebaja eksmatrikuleeriti omal soovil 18.11.2024 TalTech õppeprorektori korraldusega nr

2-4/983.

6. Kaebaja edastas 18.11.2024 e-kirja, milles palus talle edastatud arve tühistamist, ning uuris,

kelle poole peaks ta arve tühistamiseks pöörduma. TalTech õppekonsultant teatas 19.11.2024

kirjas, et vestles kaebaja murest majandusteaduskonna dekanaadi juhatajaga ning kaebajale

esitatud arvet ei saa krediteerida, kuna selleks ei ole põhjust ja arve on väljastatud lähtudes

deklaratsioonist.

7. Kaebaja pöördus 19.11.2024 e-kirjaga TalTech-i poole uurimaks, kas arve summat on

võimalik jätta ettemaksuks. TalTech õppekonsultant vastas 19.11.2024 kirjas, et sellist võimalust

ei ole, kuivõrd hiljem eksternina lõpetama asudes sõlmitakse uus leping õppeinfosüsteemis,

millega tekib ka uus arve.

8. Kaebaja esitas 24.11.2024 kirja, milles palus pikendada arve maksmise tähtaega kolme kuu

võrra. Kaebaja selgitas, et tema eesmärgiks on magistriõpe lõpetada, kuid peab 600 eurot suureks

summaks, mida kaotada. ÕKE-s puudub keeld arveid ja deklaratsioone tühistada, deklaratsioone

on muudetud enne ja ilmselt muudetakse/tühistatakse ka edaspidi. Kaebaja hinnangul ei ole

lõputöö deklareerimine võrreldav auditoorse aine deklareerimisega, kuna lõputöö on iseseisev töö

ning ülikoolile ei teki mingit kahju deklaratsiooni tühistamisega, ainele registreerumine seevastu

võib kaasa tuua kulud õppejõule, ruumidele jms, mis on seotud õpilaste arvuga. Juhuks, kui

TalTech siiski leiab, et deklaratsiooni ja arve tühistamine ei ole sobiv lahendus, pakkus kaebaja

kokkuleppena välja, et lõputöö eest tasutud summa kehtib kuni 2025. aasta detsembri

kaitsmisperioodini ning kaebaja võiks panustada nt õppeassistendina mõne majandusteaduskonna

aine praktikumi/seminari juhendamisesse.

9. TalTech õppekonsultant edastas kaebajale 25.11.2024 e-kirjaga avalduse vormi õppemaksu

tähtaja pikendamiseks, paludes saata avaldus täidetuna ja allkirjastatuna tagasi, ning selgitas, et

arve tasumise lõpptähtaeg on sügissemestri kontaktõppe lõpptähtaeg ehk 21.12.2024, lähtudes

ÕKE § 13 lg-st 7. Õppekonsultandi pädevuses ei ole sõlmida üliõpilasega kokkuleppeid, mis

puudutavad õppetöösse panustamist, suunates kaebajat konsulteerima sellise soovi korral

programmijuhiga. Samuti selgitas õppekonsultant, et kaebajale ei ole võimalik lubada, et makstud

summa kehtiks 2025. aasta detsembrini, kuna kaebajale kuulub tasumisele tasulisele üliõpilasele

väljastatud lõputöö arve, sügissemestril oleks aga tegemist eksternilepinguga seotud arvega.

10. Kaebaja esitas 28.11.2024 e-kirjas avalduse õppemaksu tähtaja pikendamiseks.

11. TalTech majandusteaduskonna dekanaadi juhataja selgitas 29.11.2024 e-kirjas, et vastavalt

ÕKE § 12 lg 1 p-le 3 kohustub üliõpilane hüvitama õppekulud vastavalt senati poolt kehtestatud

tasumääradele, kui ta on õpingute jooksul kaotanud täiskoormusega õppe õiguse ja õpib

osakoormusega õppes. Senati 12.12.2023 otsuse nr 50 „Õppekulude hüvitamise määr ja tasu

määrad I ja II astme tasemeõppe üliõpilastele ja eksternidele 2024/2025 õppeaastal“ punktide 7 ja

7.1 kohaselt on lõputöö ja -eksami EAP tasumäär üliõpilasele ja eksternile 50% vastava

teaduskonna õppekava EAP tasumäärast ning üliõpilase lõputöö või lõpueksami tasu arvutatakse

tema immatrikuleerimise aastale kehtiva vastava õppekava tasumäära alusel. Kaebaja

immatrikuleerimise oli vastava õppekava tasumäär 50 eurot 1 EAP, mistõttu oli kaebajale esitatud

arve õiguspärane (24 täitmata ainepunkti X (50-st eurost 50%=25 eurot)= 600 eurot). Kaebajal

paluti edastada digitaalselt allkirjastatud avaldus, kui kaebaja soovib arve tasumistähtaega

pikendada.

2(10)

3-25-122

12. Kaebaja teatas 29.11.2024 e-kirjas, et soovib leida lahenduse ilma süvajuriidilisse analüüsi

laskumata. Kaebaja möönis, et arve on esitatud vastavalt korrale, ent arve alus on ära langenud.

Kaebaja palus erandkorras vastutulekut ja kokkuleppe saavutamist selliselt, et makstud 600 eurot

jääks kehtima 2025. aasta lõpuni. Kui kaebaja selleks hetkeks lõputööd ära ei kaitse, siis raha

kaob. Selline lähenemine ei maksaks ülikoolile midagi, kool saaks raha kätte ning kaebajale jääb

võimalus lõpetamiseks järgmise perioodi jooksul. Samuti pakkus kaebaja välja võimaluse

panustada isiklikult teaduskonna töösse, kompenseerimaks sellist vastutulekut.

13. TalTech majandusteaduskonna dekanaadi juhataja teatas 29.11.2024 e-kirjas, et kaebajale

esitatud arve on õiguspärane ning koostatud vastavalt senati poolt kehtestatud ÕKE ja otsuste

vastavatele sätetele. Nendele sätetele vastavalt ei ole ülikoolil õigus kõrvale kalduda (st ülikool ei

saa kohaldada kaalutlusõigust ega midagi muuta). ÕKE § 16 lg 4 kohaselt tuleb lõputöö semestri

alguses õpingukavas deklareerida ning kaebaja on lõputöö deklareerinud, mis tähendab, et kaebaja

on võtnud kohustuse selle täitmiseks. Kuigi kaebaja eksmatrikuleeriti 19.11.2024, ei muuda see

temale esitatud arvet kehtetuks. Üliõpilasena oli kaebajal kohustus täita oma õppekava, mida

kaebaja ei teinud. Tasulises õppes õppivate üliõpilaste puhul toimub õppekulude hüvitamine

semestriks deklareeritud ainepunktide alusel. Ülikoolil puudub õigus neid reegleid muuta või teha

erandeid. Kaebajale selgitati, et kui ta arvet ettenähtud tähtajaks ei tasu, on ülikoolil õigus nõue

loovutada kolmandale osapoolele või alustada sissenõudmist kohtu kaudu.

14. Kaebaja vastas 29.11.2024 e-kirjas, et ülikooli vastus ei päde, kuna kuskil ei ole kirjas, et

arveid ei saa tühistada. Haldusasutusel on laialdane diskretsiooniõigus, kool ei saa tugineda ainult

kooli jaoks kasulikule sättele, vaid õigusakte tuleb vaadata kogumis. Lisaks toimub vastavalt

võlaõigusseadusele alusetu rikastumine. Kaebaja ei mõista, miks ülikool nii vaenulikult

õpilastesse suhtub. Kaebaja teatas, et koostab õigusliku vastulause ning palus seni menetleda tema

esitatud avaldust arve tasumise tähtaja pikendamiseks. Kaebaja täpsustas järgmises kirjas, et kooli

väide tingimuste muutmatuse kohta on vale, sest leping sätestab, et lepingut võib igal ajal lõpetada

poolte kirjalikul kokkuleppel, mistõttu saab teenuse mitteosutamise alusel lepingu normaalselt

lõpetada.

15. TalTech majandusteaduskonna dekanaadi juhataja selgitas 02.12.2024 e-kirjas, et esitatud

arve on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub ülikoolil õiguslik alus. ÕKE on üldkorraldus,

mille järgimine on kohustuslik kõigile õppetöö osalistele. Eeskirja eesmärk on tagada õppurite

võrdne kohtlemine ja õppetöö korraldamise läbipaistvus. ÕKE näeb õppekulude hüvitamisest

vabastamise ette üksnes § 10 lg-st 2 tulenevatel juhtudel, muudel juhtudel õppekulude

hüvitamisest vabastamiseks ülikoolil kaalutlusruum puudub. ÕKE § 13 lg-t 7 kohaldatakse

üliõpilasele, kuid kaebaja eksmatrikuleeriti 19.11.2024 omal soovil, mistõttu ta ei ole enam

üliõpilane. See, et ülikool menetleb kaebaja avaldust arve tasumistähtaja pikendamiseks, on

ülikooli poolt vastutulek, mida ülikool ei ole kohustatud sugugi tegema. Õppekulude hüvitamise

üldine eesmärk on kompenseerida ülikoolile aine (sh ka lõputöö) õigel ajal sooritamata jätmise

korral tekkinud lisakulu. Sellised põhjendatud lisakulud saavad olla nt õppevahendite kulu,

õppejõudude täiendavatest ülesannetest tekkivad kulud ning ka kulud, mis on seotud ülikooli

valmisolekus, et üliõpilane täidab omaõpingukava deklareeritud ulatuses, kuid see ei toimu. Seega

ei ole kaebajal alust viidata võlaõigusseaduse alusetule rikastumisele. ÕKE § 16 lg-st 1 ja

õppekulude hüvitamise lepingu punktist 3.3.3 tulenevalt, mis sätestab, et üliõpilane on kohustatud

tasuma õppeteenuse eest üks kord semestris vastavalt deklareeritud õppeainete mahule ja ülikooli

kehtestatud tasumääradele, pidanuks kaebaja selgelt teadvustama, et tal on kohustus õppekulud

hüvitada deklareeritud ainepunktide eest. Ülikoolil on õigus leping korraliselt üles öelda

õppekorralduse eeskirjas eksmatrikuleerimise aluse esinemisel. Eksmatrikuleerimist loetakse

ühtlasi lepingu ülesütlemiseks, v.a juhul kui üliõpilane eksmatrikuleeritakse seoses õppekava

täitmisega. Seega, kuna kaebajat eksmatrikuleeriti 19.11.2024 ÕKE § 32 lg 3 alusel (st omal

soovil), siis on õppekulude hüvitamise leping seoses ülikooli poolt lepingu ülesütlemisega

lõppenud 19.11.2024 ja poolte kokkulepet ei saa sõlmida, kui leping enam ei kehti.

16. Kaebaja vastas 02.12.2024 e-kirjaga, milles märkis, et arve aluseks olev teenus on tühistatud,

kuna teenust ei ole talle pakutud. Kaebaja palus täpsustada, millised lisakulud on ülikoolile

tekkinud kaebaja teenuse saamata jäämise tõttu. Kaebaja hinnangul ei ole ülikooli väide lisakulude

3(10)

3-25-122

kompenseerimisest põhjendatud, kuna kaebaja ei ole teenust saanud, mistõttu ei ole ülikoolile

lisakulusid tekkinud. Kaebaja märkis, et leping ei olnud kaebajale kättesaadav ning sai selle alles

pärast e-kirja teel, kui oli seda küsinud. Leping ei ole aga allkirjastatud ning selline SMS-laenu

stiilis dokument, millest ei saa taganeda, mida ei saa ülikooli sõnul muuta ega muid kokkuleppeid

sõlmida, on vastuolus heade kommetega ning koostatud halvas usus, seades esikohale ülikooli

õigused, kuid jättes kaebajale ainult kohustused. Kaebaja rõhutas, et õpilane on kohustatud

maksma teenuse eest, kuid kaebaja ei ole saanud ühtegi teenust ning ülikoolile ei ole tekkinud

mingeid lisakulusid kaebaja tõttu. Kuna tegemist on avalik-õigusliku asutusega, on ülikoolil täielik

kaalutlusõigus, kuid ka piirangud, mida tuleb järgida. Ülikool ei saa tugineda ainult ühele

paragrahvile ja lahendada probleemi niimoodi, et see viib kaebajat inkassosse. See ei ole

absoluutselt proportsionaalne ja on selgelt ebaõiglane. Kaebaja soovis teada, miks on ülikool vastu

igasugusele kokkuleppele ning miks on ülikooli vastu kaebaja tasuta panusele olukorras, kus

ülikool viitab kogu aeg õppejõudude puudusele ja suurele koormusele.

17. Kaebaja esitas 19.12.2024 uue pöördumise, milles uuris TalTech-i seisukohta esitatud arve

osas ning tõi välja, et ülikool ei ole veel vastanud kaebaja tõstatud küsimusele seoses lisakuludega.

Samuti märkis kaebaja, et Moodle keskkonnas ei ole teda vastavale ainele registreeritud, mistõttu

ei saa ta ilma vastava registreeringuta teoreetilises õppetöös osaleda. Seega on kaebaja hinnangul

rikkunud ülikool oma ainsat kohustust kaebaja ees – võimaldada õppimist. Veelgi enam, ülikool ei

ole kaebajat sellisest nõudest teavitanud. Kuna kaebaja ei olnud Moodle keskkonnas registreeritud,

siis ei olnud ülikool kaebaja õppetöös osalemisega isegi arvestanud ning kaebaja jaoks ei ole

kulutusi tehtud. Kaebaja soovis veelkord jõuda kokkuleppele.

18. TalTech majandusteaduskonna dekanaadi juhataja vastas 19.12.2024 e-kirjaga, et Moodle

kursusele registreerivad üliõpilased ennast ise. Kaebaja tähelepanu juhiti kõrgharidusseaduse

(KHaS) § 16 lg 6 sissejuhatavale lauseosale, mille kohaselt kohaldub seaduses toodud loetelu tasu

nõudmisele (õppekulude hüvitamisele) kogu õppekava ulatuses. Nii loetleb lg 6 juhud, mil

ülikoolil on tasuta kõrghariduse üldpõhimõttest erinevalt õigus üliõpilaselt nõuda tasu

(õppekulude hüvitamist) koguõpingute ulatuses. Viidatud sätte p 1 kohaselt võib üliõpilaselt

nõuda õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses, kui ta ei ole täitnud täiskoormuse nõudeid,

mistõttu langeb õppima osakoormusesse. Tasu nõudmise aluseks võivad olla ka ülikooli

finantskaalutlused, ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus ning ülikooli autonoomia. Ka

КНаS § 40 lg 1 sätestab, et ülikool võib saada muuhulgas ka tulu õppekulude hüvitamisest ning

muid tulusid. Lisaks selgitati kaebajale, et kui isik lahkub ülikoolist õpinguid lõpetamata omal

algatusel, on tegu isiku teadliku tegevusega ning seda olenemata lahkumise põhjusest. Enda

eksmatrikuleerimisesoovi esitades pidi kaebaja olema teadvustanud sellise otsuse tagajärgi. Tegu

ei saanud olla üllatusega, vaid teadliku otsuse tegemisele järgneva ettenähtava tagajärjega.

Ülikoolile on KHaS § 16 lg-ga 6 antud õigus otsustada, kas kohaldada kaalutlusnormis sisalduvat

õiguslikku tagajärge. Ülikooli akadeemiline otsustuskogu on senat, kes vastutab ülikooli õppe-

ning teadus- ja arendustegevuse eest ning tagab selle kõrge kvaliteedi, samuti kehtestab

muuhulgas õppetööd puudutavad üldised eeskirjad. Kuna ÕKE on kehtestanud senat ja senat on

otsustanud, et üliõpilane kohustub hüvitama õppekulud vastavalt senati poolt kehtestatud

tasumääradele, kui ta on õpingute jooksul kaotanud täiskoormusega õppe õiguse ja õpib

osakoormusega õppes, siis tulenevalt sellest senati otsustusest on ülikooli kaalutlusruum kaebaja

taotluse menetlemisel redutseeritud nullini. Seega kuulub kaebajale esitatud arve tasumisele

vastavalt kehtivatele õigusnormidele, millised on ülikool kaebajale välja toonud juba oma

varasemates vastustes.

19. Pooltevaheliste läbirääkimiste tulemusena ning pärast TalTech 19.12.2024 meeldetuletuse nr

MT2403419 esitamist tasus kaebaja talle esitatud arve 22.12.2024.

20. Kaebaja esitas 16.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse TalTech 01.10.2024 arve nr

OIS2403443 tühistamiseks ning saadud raha tagastamiseks.

21. Tallinna Halduskohus võttis 20.05.2025 määrusega kaebuse menetlusse TalTech 01.10.2024

arve nr OIS2403443 tühistamiseks ning tasutud summa tagasitäitmiseks kohustamiseks.

22. Vastustaja esitas 17.06.2025 kirjaliku vastuse kaebusele, milles leidis, et kaebus on esitatud

tähtaega rikkudes.

4(10)

3-25-122

23. Tallinna Halduskohus luges 30.12.2025 määrusega kaebuse tähtaegselt esitatuks ning määras

asja läbivaatamise kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtajad seisukohtade, taotluste

ja tõendite esitamiseks ning teise menetlusosalise täiendavalt esitatule vastamiseks. Sama

määrusega tegi kohus teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

24. Kaebaja leiab, et TalTech 01.10.2024 koostatud arve nr OIS2403443 on õigusvastane,

põhjendades kaebust järgmiselt.

24.1. Kaebaja oli TalTech-i tasuline üliõpilane õppekulude hüvitamise lepingu alusel ja

deklareeris 2024. aasta sügisel lõputöö, mille eest esitati talle arve summas 600 eurot õppekulude

hüvitamiseks. Kaebaja esitas 16.11.2024 avalduse eksmatrikuleerimiseks ning 18.11.2024

rahuldas ülikool kaebaja avalduse. Seega lõppes kaebaja suhe ülikooliga. Kuna kaebaja ei

tekitanud vastutajale lisakulu, siis oli mõistlik eeldada, et poolte suhte lõppemisel ei pea kaebaja

arvet tasuma. Hoolimata kaebaja püüdlustest ja erinevatest ettepanekutest, keeldus vastustaja

kokkuleppele jõudmisest ja jäi seisukohale, et arve kuulub tasumisele. Vastustaja hoiatas, et arve

tasumata jätmisel alustatakse inkassomenetlust. Kuna kaebaja jaoks oli ülikoolisisene

vaidlustusprotsess ammendunud ja laitmatu finantsdistsipliiniga kaebaja ei saanud endale

inkassoprotsessi lubada, tasus kaebaja arve.

24.2. Kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et õiguslike suhete lõppemisel, kus pooled ei ole

kandnud mingeid kulusid, tuleb tal tasuda teenuse eest, mida ülikool pole osutanud. KHaS § 16

annab võimaluse, mitte kohustuse, võimalikud kulud sisse nõuda. Puudujäävate ainepunktide eest

tasu nõudmise eesmärk ei ole üliõpilast karistada, vaid kompenseerida kõrgkoolile tehtav

põhjendatud lisakulu, mis tekib siis, kui üliõpilane planeeritud ajal ainet ei soorita. Antud juhul oli

tegemist lõputöö deklareerimisega, kus auditoorset õppetööd ei toimunud. Lõputöö on iseseisev

töö, millega tekib ülikoolile kulu alles töö eelkaitsmisele esitamisega. Samuti ei ole kaebaja

lõputöö protsessis ka potentsiaalset juhendajat tööga koormanud, mistõttu ei saanud ülikoolile

lisakulu lõputöö deklareerimisega tekkida.

24.3. Ülikool polnud arvestanudki kaebaja võimaliku lõpetamisega 2024 aastal. Lõputöö

läbimiseks ei piisa lõputöö õppeinfosüsteemis deklareerimisest, vaid õpilane peab olema

registreeritud vastavale ainele ka õppekeskkonnas Moodle. Ülikool ei registreerinud kaebajat

Moodle-is vastavale kursusele ega teavitanud kaebajat kursusele registreerimise vajadusest koos

vastavate registreerimisjuhistega. Seega ei saanud kaebaja ka ise ennast vastavale kursusele

registreerida. Kuivõrd ülikool polnud ka ise vajalikke samme astunud lepingu täimiseks, siis ei

arvestanudki vastustaja kaebaja lõpetamisega. Seega ei ole ülikool teinud ega kandnud kaebaja

tõttu lisakulusid ning isegi ei plaaninud neid teha ka tulevikus.

24.4. Kaebaja on tegutsenud heas usus ning ülikooli teavitanud piisavalt pikalt ette, et vältida

põhjendamatuid kulusid. Seevastu ülikool ei ole tegutsenud heas usus ega avalik-õiguslikule

asutusele kohaselt kodaniku huvidest lähtuvalt. Samuti ei ole ülikool teavitanud kaebajat kui

õppekulude hüvitamise lepingu sõlminud üliõpilast, et isegi, kui leping lõppeb poolte kokkuleppel,

siis üliõpilase jäävad kõik kohustused olenemata asjaoludest alles. Lepingu tingimused on tugevalt

kaldu ülikooli poole ning üliõpilasel puuduvad igasugused õigused, mistõttu on lepingu

tingimused on tühised. Vastustaja seisukoht, kus õigussuhte lõppemisel jäävad õpilasele

kohustused ja säilivad ülikoolipoolsed õigused, ei ole kooskõlas lepingupoolte võrdsusega ning

halduse hea tavaga. Enamgi veel, sellise käsitluse puhul poleks mõtet õpilast eksmatrikuleerida

ning teda tuleks informeerida õppetasu maksmise kohustuse säilimisest. Kaebajal olnuks mõistlik

jääda üliõpilaseks, säilitades vähemalt mõningad soodustused (nt soodsam sõit, ISIC kaart jms

üliõpilase soodustused).

Vastustaja seisukoht

5(10)

3-25-122

25. Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, ning palub jätta kaebus rahuldamata,

põhjendades enda seisukohti järgmiselt.

25.1.

Kaebuses vaidlustatud arve kui haldusakt oli õiguspärane, sest see oli antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastas vorminõuetele.

25.2.

KHaS § 16 lg 6 reguleerib kogu õppekava ulatuses üliõpilaselt tasu nõudmises aluseid ning

selle punkt 1 annab ülikoolile õiguse nõuda õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses

üliõpilaselt, kes õpib osakoormusega, välja arvatud juhul, kui ta vastab KHaS § 16 lg 4 punktides

1 ja 2 nimetatud tingimustele, või asub õppima osakoormusega. Eelnimetatud säte annab

vastustajale võimaluse, kuid mitte kohustuse tasu nõuda. Kui kõrgkool leiab, et ta ei soovi seda

sätet oma üliõpilastele rakendada, siis võib ta jätta selle sätte oma sisemiste õigusaktidega

sätestamata. Otsustusdiskretsiooni kasutades ei jätnud vastustaja oma sisemiste õigusaktidega

üliõpilastele nimetatud sätet rakendamata. TalTech senatil on õigus kehtestada õppe-, teadus- ja

arendustööd puudutavad üldised eeskirjad, selleks on senat kehtestanud ÕKE.

25.3.

ÕKE § 12 lg 1 p 3 sätestab, et üliõpilane kohustub hüvitama õppekulud vastavalt senati

poolt kehtestatud tasumääradele, kui üliõpilane on õpingute jooksul kaotanud täiskoormusega

õppe õiguse ja õpib osakoormusega õppes. ÕKE § 13 lg-st 2 tulenevalt kehtestab senat tasumäärad

igaks õppeaastaks eraldi otsusega. TalTech senati 12.12.2023 otsusega nr 50 on kehtestatud

„Õppekulude hüvitamise määr ja tasu määrad I ja II astme tasemeõppe üliõpilastele ja eksternidele

2024/2025 õppeaastaks“, mille p 7 kohaselt on lõputöö EAP tasumäär 50% vastava teaduskonna

õppekava EAP tasumäärast ja punkt 7.1 sätestab, et üliõpilase lõputöö tasu arvutatakse tema

immatrikuleerimise aastale kehtiva vastava õppekava tasumäära alusel. Kaebaja immatrikuleeriti

20.08.2020 ja vastavalt 22.10.2019 senati otsuse nr 21 „Õppekulude hüvitamise tasumäärad

üliõpilastele ja eksternidele 2020/2021 õppeaastaks“ punktile 2.2 on majandusteaduskonna

magistriõppe õppekavade (v.a avaliku sektori innovatsiooni ja e-valitsemise õppekava)

eestikeelsetel õppekavadel 1 EAP 50 eurot. Tasu kehtestamisel on ülikool järginud KHaS § 16 lg-t

8.

25.4.

Kõik viidatud sätted sätestavad imperatiivsed õppekulude hüvitamise ehk tasu maksmise

kohustuse. Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebuses vaidlustatud arve esitamiseks ning arvet

kui haldusakti ei saanud käsitleda kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktina. Kuna ÕKE ja senati

otsused on vastustajale täitmiseks kohustuslikud, siis pole vastustajale kaalutlusõiguse

teostamiseks ruumi jäetud. Kaebaja viidi täiskoormuse nõude täitmata jätmisega üle

osakoormusega õppesse ning kaebajale esitatud arve koostati vastavalt kehtivale korrale. Seda

asjaolu on kinnitanud kaebajagi 29.11.2024 edastatud kirjas. Arves oli ära toodud põhimotiiv:

lõputöö tasu (2024/2025 sügis) EAP (ühik) 24 (kogus) 25.00 (hind) 600.00 (summa) eurot. Ka

kaebajaga peetud kirjavahetuses selgitas vastustaja kaebajale ammendavalt arve esitamise

põhjuseid ja aluseid, mistõttu ei saanud kaebajale olla ebaselge, miks ja millistel alustel kaebajale

arve esitati. Kaebaja ärakuulamata jätmine ei saanud mõjutada arve esitamist või selle sisu ega

seetõttu kaasa tuua arve tühistamist, kuna õigus saada olla ära kuulatud on seotud haldusakti andja

kaalutlusõiguse realiseerimisega. Antud juhul ei olnud vastustajal kaalutlusruumi, kas arve esitada

või mitte, mistõttu ei saanud kaebaja ärakuulamine arve esitamist või selle sisu mõjutada.

25.5.

Kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et tasulise üliõpilasena saab ta lõputöö õppeaine

sooritada tasuta. Vastustaja esitas kaebajale arve enne ülikooliga õigusliku suhte lõppemist (st

enne kaebaja omal soovil eksmatrikuleerimist 18.11.2024), millest kaebaja sai teada vastavalt

ülikooli poolt saadetud teatele. Õigussuhte lõppemine ei muutnud arvet kehtetuks. Kaebaja sai

sellest aru, sest ta jätkas arve tasumise osas vastustajaga läbirääkimisi alates tema

eksmatrikuleerimisest. Tasumiskohustus oli kaebajale ettenähtav vastavalt ÕKE-le, lepingule ja

informatsioonile ülikooli kodulehel. Kaebajal oli kohustus järgida kehtestatud õppekorralduse

tingimusi ning kaebajal oli võimalik õppekorralduse reeglitega tutvuda igal ajahetkel enne ülikooli

sisseastumist. ÕIS-i esimest korda sisse logides kinnitas kaebaja, et ta on muuhulgas tutvunud

õppekorraldusega. Lepingu üldtingimused on kooskõlas KHaS-e ja ülikooli õigusaktidega.

Kaebaja on 08.09.2024 andnud kinnituse ÕIS-is, et "Nõustun õppekulude hüvitamise

tingimustega". Seega on kaebaja enne lepingu sõlmimist lepingu tingimustega tutvunud, neist aru

6(10)

3-25-122

saanud ja lepingu tingimustega nõustunud ning tal puudub alus lugeda lepingu tingimused

tühiseks.

25.6.

Kaebaja väide, et ülikool ei ole kaebajat 2024. aasta sügissemestril Moodle lõputöö

kursusele registreerinud ega teda informeerinud kursusele registreerimise vajadusest koos

vastavate juhistega, on ebaõige. Kaebaja peab ennast ise lõputöö Moodle kursusele registreerima

ning sellest on kaebajat teavitatud juba 2022. aastal. Kaebaja nõustus Moodle kasutustingimustega

esimest korda 23.08.2020 ning viimased uuendatud kasutustingimused hakkasid kehtima

19.03.2024, millest alates kõik kasutajad pidid peale sisselogimist Moodle-sse kinnitama

uuendatud kasutustingimustega nõustumist. Kaebaja ei kinnitanud viimaste tingimustega

nõustumist 2024/2025. õppaasta sügissemestri jooksul, kuigi oli deklareerinud lõputöö aine ja oli

kohustatud täima õppekava. Moodle kasutustingimused on avalikult kättesaadavad ka ülikooli

kodulehel. Kaebaja läbis kohustusliku õppeaine Magistriseminar, mille ainekavas on kirjeldatud

õppeainega seotud materjalide kättesaadavust e-õppe keskkonnas Moodle. Kaebaja ise ei olnud

oma õpingute viimasel semestril akadeemiliselt aktiivne ega kasutanud võimalust e-toe saamiseks

lõputöid puudutava informatsiooni ja nõu, vajadusel saanuks kaebaja küsida teavet ka Moodle

kasutamise kohta. Kaebaja väide, et vastustaja ei olnud arvestanudki kaebaja võimaliku

lõpetamisega 2024. aastal, on pahatahtlik. Ülikoolihariduse omandamine on isiku vaba tahe.

Vastustaja on võimaldanud kaebajal täita õppekava ning vastustaja on täitnud kõiki seadusest,

ÕKE-st ja muudest õigusaktidest tulenevaid kohustusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

27. Õppekulude hüvitamist kõrgharidustaseme esimesel ja teisel õppeastmel reguleerib KHaS §

16. Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt on eestikeelse õppekava alusel õppimine üliõpilase jaoks

tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu.

KHaS § 16 lg 6 punkti 1 kohaselt võib õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses

nõuda üliõpilaselt, kes õpib osakoormusega, v.a kui ta vastab KHaS § 16 lg 4 punktides 1 ja 2

nimetatud tingimustele (keskmise, raske või sügava puudega; alla seitsmeaastase lapse või

puudega lapse vanem), või asub õppima osakoormusega. KHaS § 3 lg 6 kohaselt kehtestab

õppekorralduse alused kõrgkool kõrgharidusstandardist lähtudes. TalTech senatil on õigus

Tallinna Tehnikaülikooli seaduse (TTÜKS) § 5 lg 3 punkti 1 alusel ja Tallinna Tehnikaülikooli

nõukogu 19.04.2024 määrusega nr 1 kehtestatud „Tallinna Tehnikaülikooli põhikirja“ (põhikiri,

dtl 67–76) § 9 punkti 1 alusel kehtestada õppe-, teadus- ja arendustööd puudutavad üldised

eeskirjad. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et KHaS § 16 lg 6 punkt 1 annab vastustajale

võimaluse, kuid mitte kohustuse tasu nõuda. See tähendab, et ülikoolil on õigus kehtestada

õppekorralduslikes eeskirjades õppekulude hüvitamise kord ning määratleda ülikooli sisemistes

õigusaktides, millistel tingimustel kuuluvad õppekulud hüvitamisele või millistel juhtudel on

üliõpilane õppekulude hüvitamisest vabastatud.

28. Tallinna Tehnikaülikooli senat on 17.05.2022 määrusega nr 4 kehtestanud (20.11.2023

määrusega nr 6 muudetud) „Õppekorralduse eeskirja“ (ÕKE, dtl 77–93), mis reguleerib

tasemeõppe korraldust I ja II kõrgharidusastmel. ÕKE järgimine on kohustuslik kõigile õppetöö

osalistele ning selle eesmärk on tagada õppuritele võrdne kohtlemine ja õppetöö korraldamise

läbipaistvus (ÕKE § 1 lg 2). ÕKE § 2 lg 5 kohaselt on õppeinfosüsteem (ÕIS) ülikooli ametlik

õppekorraldusinfo vahetuskeskkond, kus üliõpilane deklareerib eelseisvaks semestriks loendi

õppeainetest, sooritatavast lõpueksamist / kaitstavast lõputööst, mida ta kohustub kaitsma või

sooritama (ÕKE § 16 lg 1). Õpingukavaga registreerib üliõpilane algava semestri õppetööle ja

määrab oma õppekava läbimise individuaalse plaani. Õppeaine valib ehk deklareerib üliõpilane

põhiõppejõule ning lõputöö deklareeritakse õpingukavas semestri algul (ÕKE § 16 lg 2 ja 4).

29. ÕKE § 12 lg 1 punkt 3 sätestab, et üliõpilane kohustub hüvitama õppekulud vastavalt senati

poolt kehtestatud tasumääradele, kui üliõpilane on õpingute jooksul kaotanud täiskoormusega

õppe õiguse ja õpib osakoormusega õppes. Õppekulude hüvitamine tasulises õppes õppival

üliõpilasel eestikeelsel õppekaval toimub semestriks deklareeritud ainepunktide alusel (ÕKE § 12

7(10)

3-25-122

lg 2). ÕKE § 13 lg 1 kohaselt sõlmitakse tasulisse õppesse immatrikuleeritud üliõpilasega

sõlmitakse üliõpilase ja ülikooli vahel õppekulude hüvitamise leping ÕIS-is kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Lepingu eritingimuste tüüpvormi ja üldtingimused kinnitab

rektor. Üliõpilasel on ÕIS-i kasutamine piiratud kuni ülikooliga lepingu sõlmimiseni. Üliõpilane,

kes õpib tasulises õppes või hüvitab õppekulusid puuduvate ainepunktide eest, on kohustatud

hüvitama õppekulud vastavalt ülikooli senati poolt kehtestatud tasumääradele. Tasumäärad

kehtestab senat igaks õppeaastaks eraldi otsusega (ÕKE § 13 lg 2). Vastavalt ÕKE § 13 lg-le 3

esitatakse üliõpilasele ÕKE-st või õppekulude hüvitamise lepingust tulenevalt arve õppekulude

hüvitamiseks (tasu maksmiseks).

30. Kaebuse asjaolude kohaselt immatrikuleeriti kaebaja 20.08.2020 TalTech-i õppeprorektori

korraldusega nr 2-4/677 TalTech-i üliõpilaseks eestikeelsele õppekavale personalijuhtimine tasuta

täiskoormusega õppesse. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud täiskoormusega õppe nõudeid,

mistõttu viidi ta TalTech-i majandusteaduskonna dekaani 04.07.2024 korraldusega nr M-4/84 üle

osakoormusega õppesse. Kuivõrd kaebaja viidi täiskoormuse nõude täitmata jätmisega üle

osakoormusega õppesse, tekkis kaebajal vastavalt ülikoolis kehtestatud korrale õppekulude

hüvitamise kohustus. Kohus nõustub vastustajaga, et eelnevas punktis viidatud ÕKE sätted on

imperatiivse iseloomuga ning nende sätete järgimine on ka vastustajale kohustuslik, mistõttu

puudus vastustajal kaalutlusõigus kaebajale arve esitamisel.

31. Kaebajaga sõlmiti 08.09.2024 õppekulude hüvitamise leping nr M240085 (leping; dtl 56–58).

Lepingu punkti 5.4 kohaselt lepingu lõppemisel üliõpilase eksmatrikuleerimise tõttu on üliõpilane

kohustatud tasuma õppeteenuse täies ulatuses kogu semestri deklareeritud õppeainete eest.

Vastavalt lepingu punktile 6.2 sõlmitakse leping ülikooli poolt ÕIS-is lepingutingimuste (siduva

tahteavaldise ehk pakkumuse) esitamisega. Üliõpilane nõustub, et lepingutingimused on talle

esitatud selgel ja arusaadaval viisil. Pärast lepingutingimustega tutvumist üliõpilane kas kinnitab

(siduv tahteavaldus ehk nõustumus) või ei kinnita lepingutingimustega nõustumust. Vastustaja

selgitas kohtule, et kaebaja andis 08.09.2024 ÕIS-is kinnituse, et nõustub õppekulude hüvitamise

lepingu tingimustega. Sellise kinnituse andmisega loetakse leping üliõpilase ja ülikooli vahel

sõlmituks (lepingu punkt 6.3). Samas lepingu punktis on sätestatud, et kinnitus antakse üliõpilase

poolt elektroonselt pärast lepingu tingimustega tutvumist, neist arusaamist ja tingimustega

nõustumist. Kohus leiab, et kui kaebaja lepingutingimustega ei nõustunud, oli tal võimalik

lepingutingimustega mitte nõustuda ning jätta nõustumuse kinnitus andmata. Käesoleval juhul

kaebaja selliselt ei talitanud, vaid kinnitas tingimustega nõustumist, mistõttu nõustub kohus

vastustajaga, et nõustumuse andmisega pidi kaebaja enne lepingu sõlmimist lepingu tingimustega

tutvuma, neist aru saama ja lepingu tingimustega nõustuma.

32. Kaebajale esitati arve ajal, mil kaebaja õppis osakoormusega õppes, seega pidi kaebaja

üliõpilasena olema teadlik nii ülikooli sisse astudes kui ka õppetöö käigus asjakohastest

ülikoolisisesest õigusaktidest ja ülikoolis kehtivatest õppekorralduslikest reeglitest. Sellest

tulenevalt pidi kaebajale olema ettenähtav ka õppekulude hüvitamise kohustus täiskoormusega

õppimise õiguse kaotamisel ja osakoormusega õppesse üleviimisel ning eriti olukorras, kus

kaebaja andis ÕIS-is kinnituse õppekulude hüvitamise lepingutingimustega nõustumisest. See, et

kaebaja ei pea ÕIS-is kinnitatud nõustumuse andmist õigeks, ei muuda kaebajaga sõlmitud

õppekulude hüvitamise lepingut tühiseks. Samuti ei muuda kaebaja eksmatrikuleerimine pärast

arve esitamist ning lõputöö aine läbimata jätmine (st teenuse osutamata jäämine) kaebajale arve

esitamist õigusvastaseks. Kaebajale tulenes sõlmitud õppekulude hüvitamise lepingust

deklareeritud aine õppekulude tasumise kohustus ka pärast tema eksmatrikuleerimist (lepingu p

5.4). Lepingu punktis 6.11 on sätestatud, et lepingu lõppemisel mistahes põhjusel kohaldatakse ka

peale lepingu lõppemist neid sätteid, mis oma olemuse tõttu sätestavad poolte õigusi ja kohustusi

pärast lepingu lõppemist. Nii kehtivast õppekorraldusest kui ka kaebajaga sõlmitud lepingu

sätetest tulenevalt ei saanud kaebaja mõistlikult eeldada, et tasulise üliõpilasena saab ta lõputöö

õppeaine sooritada tasuta või et tema eksmatrikuleerimisel lõppeb arve kehtivus.

33. Vastustaja on kaebajale 02.12.2024 edastatud kirjas selgitanud, et õppekulude hüvitamise

üldine eesmärk on kompenseerida kõrgkoolile aine õigel ajal sooritamata jäämise korral tekkinud

lisakulu. Kohus nõustub, et selline õppekulude hüvitamise eesmärk tuleneb KHaS seletuskirjast,

8(10)

3-25-122

mille kohaselt ei ole puudujäävate ainepunktide eest tasu nõudmise eesmärk üliõpilast karistada,

vaid kompenseerida kõrgkoolile tehtav põhjendatud lisakulu, mis tekib siis, kui üliõpilane

planeeritud ajal ainet ei soorita.1 Kuigi seletuskirja põhjendused on seotud KHaS § 16 lg-te 2 ja 3

alusel õppekulude hüvitamise kohta, jääb kohtu hinnangul õppekulude hüvitamise üldine eesmärk

ka osakoormusega õppimisel samaks. Vastustaja on õigesti leidnud, et põhjendatud lisakulud

saavad olla nt õppevahendite kulu, õppejõudude täiendavatest ülesannetest tekkivad kulud. Kohtu

hinnangul võivad ülikooli kulud seisneda ka valmisolekus, et üliõpilane täidab üliõpilane täidab

oma õpingukava deklareeritud mahus, kuid see ei toimu. Kaebaja ei vaidle vastu asjaolule, et ta

deklareeris 08.09.2024 ÕIS-is õpingukavas lõputöö aine, seega õppeaine deklareerimisega võttis

kaebaja kohustuse läbida õppeaine ning kaitsta lõputöö 2024/2025 õppeaasta sügissemestri lõpuks.

Kaebaja ei vaidle vastu ka sellele, et ette nähtud ajaks ta lõputööd ei esitanud ega kaitsnud, vaid

avaldas vastusajale soovi tema eksmatrikuleerimiseks, mille tulemusel kaebaja eksmatrikuleeriti

18.11.2024. Seega kuni kaebaja eksmatrikuleerimiseni oli vastustaja valmis kaebajale õpet

korraldama ning arvestas kaebaja õppeaine läbimisega, sõltumata sellest, et kaebaja otsustas

lõputöö ainet mitte läbida, sest kaebaja oli ainele registreeritud ÕIS-is.

34. Kaebaja väide, et vastustaja rikkus Moodle-i keskkonda kaebaja lõputöö ainele registreerimata

jätmisega lepingust tulenevat kohustust tagada kaebajale õppekava täitmise võimalus, ei ole

asjakohane. Ülikooli ametlik õppekorraldusinfo vahetuskeskkond on ÕIS, kus üliõpilane

deklareerib eelseisvaks semestriks loendi õppeainetest, sooritatavast lõpueksamist / kaitstavast

lõputööst, mida ta kohustub kaitsma või sooritama (ÕKE § 2 lg 5 ja § 16 lg 1). Seega olukorras,

kus kaebaja oli registreerinud end ÕIS-is lõputöö ainele, ei ole käesolevas asjas tähtsust sellel, et

kaebaja end Moodle-isse vastavale ainele ei registreerinud. Lisaks on vastavalt TalTech Moodle-i

kasutustingimustele tegemist õpikeskkonnaga, kus viiakse läbi üksnes õppetegevust. Moodle-i

kasutustingimused olid kaebajale kättesaadavad ning varasemate kasutustingimustega nõustumist

kinnitas kaebaja 23.08.2020. Vastustaja on kohtule selgitanud, et üliõpilasel on kohustus

registreerida enda ise Moodle-is vastavale kursusele ning et kaebajal ei olnud Moodle-i

kasutamine kuidagi piiratud. Kaebajal oli õigus pöörduda teaduskonna, üliõpilasesinduse,

õppeosakonna ja teiste ülikooli struktuuriüksuste poole üliõpilastega seotud informatsiooni ja nõu

saamiseks seoses lõputöid puudutava informatsiooni e-toe saamiseks (ÕKE § 35 lg 4). Kaebaja

seda õigust üliõpilasena ei kasutanud, kuigi tal olid kõik võimalused õppetööks vajaliku (sh

Moodle kasutamise kohta) teabe saamiseks. Kaebaja akadeemiline ebaaktiivsus 2024/2025.

õppeaastal ei ole kohtu arvates etteheidetav vastustajale, sest kõrghariduse omandamine on isiku

vaba tahe ning eeldab vastutustundlikku käitumist ja võetud kohustuste täitmist.

35. TalTech-i senati 12.12.2023 otsusega nr 50 (senati otsus nr 50) on kehtestatud „Õppekulude

hüvitamise määr ja tasu määrad I ja II astme tasemeõppe üliõpilastele ja eksternidele 2024/2025

õppeaastaks“ (dtl 63–66). Senati otsuse nr 50 punkt 7 sätestab lõputöö EAP tasumääraks 50%

vastava teaduskonna õppekava EAP tasumäärast ja punkt 7.1 sätestab, et üliõpilase lõputöö tasu

arvutatakse tema immatrikuleerimise aastale kehtiva vastava õppekava tasumäära alusel. Kaebaja

immatrikuleeriti 20.08.2020. Vastavalt 22.10.2019 senati otsusele nr 21 „Õppekulude hüvitamise

tasumäärad üliõpilastele ja eksternidele 2020/2021 õppeaastaks“ on majandusteaduskonna

magistriõppe õppekavade (v.a avaliku sektori innovatsiooni ja e-valitsemise õppekava)

eestikeelsetel õppekavadel 1 EAP tasumäär 50 eurot. Ehkki vastustaja on märkinud, et kaebaja

immatrikuleerimise õppeaastaks kehtestatud tasumäärade senati otsus on lisatud vastustaja

vastusele, puudutab vastustele lisatud dokument õppekulude hüvitamise tasumäärasid 2021/2022

õppeaastaks. Kohus võtab TalTechi senati 22.10.2019 otsuse nr 21 „Õppekulude hüvitamise

tasumäärad üliõpilastele ja eksternidele 2020/2021 õppeaastaks“ käesoleva haldusasja materjalide

hulka. Kohtule nähtuvalt on kaebuses vaidlustatud arve koostatud õigetest tasumääradest lähtuvalt,

arvelt on nähtav selle koostamise põhimotiiv, milleks on kaebaja sooritamata lõputöö aine,

lõputöö aine ainepunktide maht ning hind kokku. Seega nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et

kaebuses vaidlustatud arve on õiguspärane.

Kõrgharidusseaduse

seletuskiri

(725SE),

lk

38. Kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f120aa1c-7cd4-4b8e-9d29-28c6ddf877ab/K

%C3%B5rgharidusseadus.

9(10)

3-25-122

36. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebuses vaidlustatud TalTech-i 01.10.2024 esitatud õppekulude

hüvitamise arve on esitatud kaebajale vastavalt kehtivale korrale ning arve kui haldusakt on

koostatud õiguslikul alusel. Arvelt on nähtav selle saatja, arve adressaat, hüvitatav summa ning

arve koostamise motiiv. Sellest tulenevalt on kaebuses vaidlustatud arve õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Kuna arve tühistamiseks puudub alus, siis puudub alus ka

tagasitäitmise nõude rahuldamiseks.

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud

tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole menetluskulusid tõendavaid dokumente

kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS §

108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

kohtunik

10(10)