4-25-4128/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-25-4128

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruaril 2026, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-4128 (2302,25,013139)

Kohtunik

Kadri Väling

Kohtuasi

G. M. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi 27.10.2025 üldmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 2302,25,013139

Menetlusalune isik

G. M.

Isikukood: XXX; elukoht: XXX; e-posti aadress: XXX

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 132 p 2, 133, 135 ja 155-156,

maakohus otsustas:

1. Rahuldada G. M. kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 27.10.2025 üldmenetluse otsus

väärteoasjas nr 2302,25,013139 osaliselt, s.o G. M.le LS § 224 lg 3 p 1 alusel

kohaldatud lisakaristuse osas.

3. Tühistada täielikult G. M.le LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristus, s.o

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Lisakaristust G. M. suhtes mitte

kohaldada.

4. Muus osas jätta väärteootsus muutmata.

Edastada kohtuotsus G. M.le ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või

tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

kohtuotsuse tervikteksti avalikult teatavakstegemisest.

4-25-4128

VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi 27.10.2025 otsusega väärteoasjas nr 2302,25,013139 karistati G. M.t LS §

224 lg 2 järgi rahatrahviga 1200 eurot (s.o 150 trahviühiku ulatuses). LS § 224 lg 3 p 1 alusel

kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Väärteoprotokolli

teokirjelduse kohaselt juhtis menetlusalune isik 05.10.2025 kell 20.09 mootorsõidukit Škoda

Superb registreerimismärgiga XXX Rohuneeme teel (Karikakra tee ja Pääsukese tee vahel,

suunaga Pääsukese tee poole) isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg/l. Tõendusliku alkomeetri lõplik mõõtetulem oli

0,43 mg/l (0,48 mg/l ±0,05 mg/l). Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69

lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. 10.11.2025 esitas menetlusalune isik G. M. kohtuvälise menetleja 27.10.2025 otsuse peale

kaebuse, milles palus asendada lisakaristus mingi muu karistusega.

3. 02.12.2025 jättis Harju Maakohus G. M. kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 27.10.2025 otsuse

peale väärteoasjas nr 2302,25,013139 käiguta ja andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 10

päeva pikkuse tähtaja.

4. G. M. kõrvaldas puudused 08.12.2025, lisades täiendava tõendina rahvastikuregistri

väljavõtte ja märkides, et on nõus tema poolt esitatud kaebuse lahendamisega kirjalikus

menetluses ilma kaitsja osavõtuta.

4.1 Kaebuse kohaselt on G. M. nõus, et tema tegu on lubamatu, ta kahetseb seda siiralt. Kuid

samas palub asendada talle mõistetud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine mingi muu

karistusega (aresti, üldkasuliku töö vms), kuivõrd juhtimisõigusest ilma jäädes kaotab ta oma

töö ja sissetuleku, oluliselt on raskendatud tal suhtlemine laste ja oma emaga.

4.2 G. M. märgib, et ilma juhtimisõiguseta ei ole ta võimeline maksma lastele elatist ega saaks

nendega piisavalt kohtuda. Lapsed elavad tema praegusest elukohast (aadress XXX) väga

kaugel (ca 30 km, laste elukoha aadress on XXX). Kuna ühistransport Alliku külla ei käi ja

lähim peatus on Laagris, siis on lastega liiklemine ühistranspordiga väga raskendatud.

4.3 Samuti märgib G. M., et tema praegune projektipõhine töökoht asub aadressil XXX, mis

on tema elukohast 24 km eemal. Ühistranspordiga tööle saamine Rohuneeme külast võtaks

aega ca 2- 2,5 tundi.

4.4 Tema lisatööks ja suurema osa tema sissetulekust moodustab X platvormil taksoteenuse

pakkumine. Ka see langeks ära juhtimisõiguse puudumise korral.

4.5 G. M. tõi esile, et tal on hoolitseda eakas ema, kes ise ei suuda liikuda, talle tuleb toitu

viia, temaga tuleb koos arstide juures käia jne. Ka selleks on tal vaja võimalust kasutada

mootorsõidukit.

4.6 G. M. selgitab, et tal on olnud emotsionaalselt väga raske aasta (isa surm, vanatädi surm

ja lahku minek oma elukaaslasest). Kõik see on tema mõtlemist ja otsustusvõimet mõjutanud.

Nagu ta oma selgituskirjas politseile kirjutas, on ta astunud radikaalsed sammud, et alkoholi

tarbimine täiesti lõpetada ja siiani on see ka töötanud. Nii palub ta anda talle viimane

võimalus ja säilitada tal juhtimisõigus.

5. 31.12.2025 esitas kohtuväline menetleja Harju Maakohtule kirjaliku seisukoha, milles nõustus

väärteoasjas kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ja lisas omapoolse seisukoha.

Kohtuväline menetleja palub kohtul VTMS § 132 lg 1 alusel jätta kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata ja kaebus rahuldamata.

4-25-4128

5.1 Kohtuväline menetleja leiab, et G. M.le etteheidetav tegu on tõendatud väärteoasjas kogutud

materjaliga ja on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. G. M. pani talle inkrimineeritava

väärteo toime tahtlikult, kuivõrd ta võttis enda ütluste kohaselt vastu otsuse joobes olekus poodi

minna. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra pidi menetlusalune isik teadma ja

tajuma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt.

5.2 21.10.2022 pani G. M. toime samalaadse süüteo, mille eest suunati ta Politsei- ja

Piirivalveameti poolt ajavahemikul 26.09.-17.10.2023 sotsiaalprogrammi „Korralik Juht“.

5.3 Kuigi kaebajal on juba mõningane kogemus tagajärgede osas olemas, ei ole see sundinud

teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Nii leiab kohtuväline menetleja, et

menetlusalune isik ei ole varesemast rikkumisest järeldusi teinud ning kaebuses toodud

põhjendustel lisakaristuse (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine) kohaldamata jätmiseks alust

ei ole.

5.4 Arvestades asjaolu, et käesolev rikkumine on toime pandud tahtlikult, kohaldas

kohtuväline menetleja põhikaristusena rahatrahvi sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd

varasemalt määratud koolitusprogramm ei ole mõjutanud G. M.t edaspidi liikluses

õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt, pidas kohtuväline menetleja vajalikuks määrata

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine alammääras. Kohtuväline menetleja ei pea

usutavaks, et mootorsõiduki juhtimisõiguse omamise vajalikkus ei olnud menetlusalusele

isikule teada väärteo toimepanemise ajal.

5.5 Nii on kohtuväline menetleja seisukohal, et kaevatav otsus on seaduslik ja põhjendatud,

arvestab eri-ja üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisega ning on kooskõlas KarS § 56 lg 1

sätestatuga.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vastavalt VTMS § 120 lg-tele 1 ja 3 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata

lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui

kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele, on selgitanud tema

seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses

teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta ega kaebusele lisatud tõendi uurimist

kohtuistungil. Antud väärteokaebuse asjas teatasid menetlusalune isik ja kohtuväline

menetleja kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotlenud

tõendite uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Seega kohus, olles tutvunud nii G. M. kaebuse,

väärteoasja nr 2302,25,013139 materjalide ja kohtuvälise menetleja 31.12.2025 esitatud

kirjaliku seisukohaga, leiab, et antud juhul on võimalik ja põhjendatud 27.10.2025 tehtud

üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,25,013139 G. M. esitatud kaebuse

lahendamine kirjalikus menetluses.

7. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

8. G. M.le heidetakse ette mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis.

9. LS § 69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis

veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus

0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusalune isik tunnistab, et oli enne sõitma asumist

tarbinud alkoholi. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et G. M. kõrvaldati

sõiduki Škoda Superb registreerimismärgiga XXX juhtimiselt 05.10.2025 kell 20.09 seoses

kahtlusega, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära.

4-25-4128

10. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükki kohaselt kasutati 05.10.2025 kell 20.16 kuni

20.20 menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger

Alcotest 9510 EE ARTF-0035. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,49 ja 0,48 mg alkoholi

väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/-0,05 mg/l menetlusaluse isiku

kasuks arvestades oli lõpptulemus 0,43 mg/l. Mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes

jälgitav, kuivõrd joovet mõõtis pädev mõõtja, kasutati taadeldud mõõtevahendit ja järgiti

asjakohast mõõtemetoodikat. Neid andmeid kinnitavad mõõtevahendi taatlustunnistus nr

TTRC-25/00053 ja joove mõõtja H. H. suhtes 16.03.2021 väljastatud tõend pädeva mõõtja

koolituse läbimise kohta (nr 1.9-9/354-1).

11. G. M. poolt liiklusalase rikkumise toimepanemist kinnitavad tunnistaja M. H. ütlused,

mille kohaselt teostades 05.10.2025 liiklusjärelevalvet Rohuneeme teel märkas ta kell 20.09

ajal Karikakra tee ja Pääsukese tee vahel liikumas sõiduautot Škoda Superb

registreerimismärgiga XXX. Sõiduki juhiks osutus G. M.. Kontrollimisel oli koheselt isiku

suust tunda alkoholi lõhna, mida viimane ka ise tunnistas. Koha peal mõõdetud joove

indikaatorvahendi näit oli 0,47 mg/l, hilisem tõendusliku alkomeetri lõplik lugem 0,43 mg/l.

12. Kohus märgib, et vastavalt LS § 224 lg 2 on karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku

poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Arvestades asjas kogutud tõenditest nähtuvaid andmeid on nende alusel tõendamist leidnud

fakt, et G. M. juhtis väärteootsuses näidatud ajal ja kohas mootorsõidukit lubatud alkoholi

piirmäära ületavas seisundis ehk tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus

vähemalt 0,43 mg/l.

13. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus (0,43 mg/l), leiab

kohus, et G. M. pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi

tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri

lähedale ja süüdlane ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Nähtuvalt tuvastatud

alkoholisisalduse määrast väljahingatavas õhus, samuti asjaolust, et G. M. teadis, et ta sõidab

poodi olles eelnevalt alkoholi tarvitanud, leiab kohus, et G. M. pidas võimalikuks, et ta ei tohi

sõidukit juhtida, kuid sellest olenemata asus mootorsõidukit juhtima, ei kontrollinud enda

seisundit enne sõitma asumist. Arvestades tunnistaja M. H. ütlusi, et auto roolis olnud G. M.

väljahingatavas õhus oli tunda alkoholilõhna, siis pidi viimane olema oma seisundist teadlik

juba ainuüksi enda hingeõhu pinnalt.

14. Seega on antud väärteoasjas kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et menetlusalune

isik G. M. rikkus LS § 69 lg-s 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo.

15. Kuivõrd menetlusalune isik G. M. on väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas

VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud

asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt.

KARISTUS

16. LS § 224 lg 2 sätestab karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30

päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni.

17. LS § 224 lg 3 kohaselt võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud

süüteo eest karistatud.

18. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikut G. M.t LS § 224 lg 2

alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 eurot. LS § 224 lg 3 p 1 alusel

kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Seega määrati

4-25-4128

põhikaristus LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus LS § 224

lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohtuväline menetleja on otsuses

märkinud, et G. M. pani liiklusalase rikkumise toime ajal, mil liiklus oli aktiivne ja raskete

tagajärgede saabumise tõenäosus suur. Nii hindas kohtuväline menetleja G. M. süüd suureks.

Karistust kergendava asjaoluna arvestati kahetsust ja sedagi, et karistust raskendavad asjaolud

puuduvad.

19. Kohus selgitab, et karistusseadustiku üldosa näeb väärtegude eest põhikaristusena ette

rahatrahvi, aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise (KarS § 3 lg 4) ning lisakaristusena seaduses

sätestatud juhtudel juhtimisõiguse äravõtmise (KarS § 50 lg 1 p 2). Kaebust lahendades ei saa

kohus süüdlase olukorda raskendada (kergemaliigilise põhikaristuse asemel kohaldada

raskemaliigilist karistust, nt kohaldada rahatrahvi asemel aresti). Seega saab kohus otsustada

karistuse üksnes kohtuvälise menetleja määratud karistuse piires.

20. Menetlusalusele isikule määratud karistuse hindamisel lähtub kohus Riigikohtu

karistuse mõistmist puudutavatest juhistest. Karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks

vastutust ettenägeva normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus, karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Nende põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr. Lõpuks arvestatakse üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, s.o

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra

kaitsmise huvisid.

21. Kohus leiab, et põhikaristuse liik ja määr vastab G. M. isikule ja tema süü suurusele.

Süü suurusele viitab see, et süüdlase väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,43 mg/l, mis vastab

üldjoontes LS § 224 lg 2 sätestatud vahemiku (0,25 mg/l kuni 0,74 mg/l) keskmisele määrale.

Sündmus leidis aset asulas ja ajal, mil liikluses oli ka teisi liiklejaid (sh politsei teostas

liiklusjärelevalvet), mistõttu pani kaebuse esitaja ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu,

tervise ja vara. Ka asjaolu, et G. M. pani teo toime tahtlikult (kaudse tahtlusega), viitab süü

suurusele. Kohus peab võimalikuks arvestada kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku

avaldatud kahetsust, mida ta on korduvalt väljendanud, sh kaebuses. Karistust raskendavad

asjaolud puuduvad. Seega arvestades süü suurust, mis on keskmisest mõnevõrra suurem ja

kergendava asjaolu esinemist on kohus seisukohal, et G. M.le määratud põhikaristus 150

trahviühikut sanktsiooni keskmises määras on õigustatud.

22. Lisakaristust määrates viitas kohtuväline menetleja isiku varasemale rikkumisele,

märkides, et 21.10.2022 pani G. M. toime samalaadse süüteo, mille eest suunati ta Politsei- ja

Piirivalveameti poolt 26.09.–17.10.2023 sotsiaalprogrammi „Korralik Juht“. Kohtule ei ole

esitatud varasema rikkumise kohta tõendeid ega täiendavaid andmeid. Karistusregistri

andmetel isikul kehtivaid karistusi ei ole, esitatud väljavõte ei sisalda arhiveeritud andmeid.

Isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all

arvestada üksnes tingimusel, et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (RKKK

19.10.2018, 4-17-5471/19, p 26). Ehkki arhiveeritud karistusandmeid võib isikut

iseloomustava teabena arvesse võtta, ei tähenda see isiku vahepealse õiguskuuleka käitumise

tähelepanuta jätmist (RKKK nr 1-15-1446/76, p 16). Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole

siiski tuvastatud ega välja toodud, millistele andmetele tuginedes hinnati kaebuse esitajast

lähtuv oht uute süütegude toimepanemiseks reaalseks ning isiku kõrvaldamist liiklusest

kindlasti vajalikuks, seda enam, et viimasest väidetavast rikkumisest on möödas üle kolme

aasta. Need asjaolud annavad aluse kaaluda, kas lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse

isiku suhtes on ikka eripreventiivselt vältimatult vajalik.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb

arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

4-25-4128

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane

võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel

kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg

isikule mõjub. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada

üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse

äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13 p 9).

24. Seega üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades

sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui isik juhib sõidukit alkoholi

piirmäära ületades esimest korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt

tõenäoliseks üksnes juhul, kui rikkuja süü on suur, toimunud on piirmäära oluline ületamine,

esinevad muud liiklusnõuete rikkumised või hoolimatu suhtumine toimepandud teosse (vt

RKKK 3-1-1-122-13, p 11). Kohtule esitatud materjalide pinnalt ei ole G. M. süstemaatiline

liiklussüütegude toimepanija ega isikuks, kelle puhul põhikaristuse kohaldamine tulemust ei

annaks. Seda kinnitab karistusregistri väljavõte. Niisamuti ei nähtu antud asjas G. M. süüd või

tema isikut iseloomustavaid asjaolusid, mis muudaksid teo kordumise võimaluse tavapärasest

suuremaks. Seega ei ole kohtu hinnangul temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

õigustatud, sest puuduvad tema süüd (nt piirmäära olulist ületamist, täiendavate liiklusnõuete

rikkumist) või tema isikut (nt hoolimatut suhtumist oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis

tingiks lisakaristuse kohaldamise.

25. Kohus on veendunud, et ka mõistetud põhikaristust (rahatrahvi) ei ole G. M.l mugav

kanda. See aitab tulenevalt osamaksetest pika aja jooksul süüdlasel tunnetada, et

mootorsõiduki juht ei tohi liiklusseaduse nõuetesse suhtuda ükskõikselt ega korrata varasemat

taunitavat liikluskäitumist. Arvestada tuleb ka kaebuses osundatut, et juhtimisõigus on

kaebuse esitajale vajalik töökohustuste täitmiseks ning igapäevaseks liikumiseks.

Juhtimisõigusest ilmajäämine võib seada ohtu tema igapäevaelu stabiilsuse ja sissetuleku ning

mõjuda isikule ülemäära koormavalt. Hinnates kaebuse esitaja puhtsüdamlikku kahetsust ja

väljendatud valmisolekut edaspidi liiklusseadust rangelt järgida, leiab kohus, et G. M. on aru

saanud teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest ning hoidub edasistest süütegudest.

Samuti on ta teadlik, et uute rikkumiste korral on juhtimisõiguse kaotamise oht reaalne, mis

mõjutab teda edaspidi seaduskuulekalt käituma.

26. Kohus hindas karistuse kohaldamise aluseid ja eesmärke ja ei tuvastanud asjaolusid,

mis annaksid aluse järeldada, et G. M.le määratud põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks piisav või, et menetlusalune isik on jätkuvalt ühiskonnale ohtlik. Tuvastatud on

süüd kergendav asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumine. Kohtu hinnangul ületavad

praegusel juhul G. M.le määratud põhikaristus ja lisakaristus kokku tema süü suuruse. Ka teo

lähedase kriminaalkuriteo (KarS § 424 lg 1) toimepanemise eest ei ole lisakaristuse

kohaldamine kohustuslik, vaid lähtuda tuleb konkreetsetest asjaoludest. Seega leiab kohus, et

antud juhul täidab ka G. M.le määratud põhikaristus enda eesmärgi ja õiguskorra kaitsmise

huvidest lähtuvalt ei ole lisakaristuse kohaldamine vältimatult vajalik.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Väling

kohtunik