2-23-11187/73 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 4. veebruar 2026

Tsiviilasja number

2-23-11187

Tsiviilasi

A.D avaldus põlvnemise tuvastamiseks pärast isiku

surma

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. juuli 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X.I määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nE.

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik) X.I (isikukood

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (avaldaja) A.D (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 24. juuli 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-11187

muutmata ja X.I määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud X.I kanda.

3. Määrata A.D määruskaebusemenetluses tekkinud menetluskulude suuruseks 782

eurot 55 senti.

4. Välja mõista X.I-lt A.D kasuks menetluskulud 782 eurot 55 senti ja viivis

menetluskulude 782 eurot 55 senti tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. A.D (avaldaja) esitas 7. augustil 2023 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus tuvastada,

et avaldaja põlvneb G.F-ist (surnud 27. märtsil 2022). Pärnu Maakohus andis tsiviilasja

kohtualluvuse järgi üle menetlemiseks Tartu Maakohtule.

Avalduse kohaselt on avaldaja sündinud 31. augustil 1973 suhtest H. A.D (avaldaja ema) ja

G.F-i (avaldaja isa) vahel. Kuna avaldaja sündimise ajal viibis avaldaja isa vanglas,

registreeris avaldaja ema avaldaja sünni ise ja pani avaldajale isa nimeks G.F O. poeg A.D

ehk oma perekonnanime. Kõik isapoolsed sugulased olid teadlikud, et avaldaja on G.F-i tütar.

Avaldajale teatas isa surmast X.I , kes on isa õde.

2. Avaldaja taotles ning maakohus pidas vajalikuks ära kuulata 17. jaanuari 2024 istungil

Mati G.F-i (G.F-i onupoeg) pärijad, s.h X.I (puudutatud isik). Puudutatud isik avaldas, et on

G.F-i ainus elusolev lähisugulane. Puudutatud isik leidis, et avaldaja ei ole G.F-i tütar.

Avaldaja isa võib olla puudutatud isiku teine vend E.l G.F.

3. Maakohus määras 4. juunil 2024 avaldaja taotluse alusel DNA-ekspertiisi avaldaja

põlvnemise tuvastamiseks G.F-ist. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole G.F-i bioloogiline isadus

avaldaja suhtes välistatud ning G.F saab 99,99% tõenäosusega olla avaldaja bioloogiline isa.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 24. juuli 2024. a määrusega avalduse ja tuvastas, et avaldaja

põlvneb G.F O. poeg G.F-ist (isikukood XXX, sünniaeg XXX), kes suri 27. märtsil 2022.

Avaldaja menetluskulud ja ekspertiisikulud jättis maakohus avaldaja kanda ning asjas ära

kuulatud isikute kulud nE. endi kanda.

Maakohus leidis, et arvestades asjas esitatud ja kogutud tõendid, ei ole otstarbekaks küsida

täiendavaid seisukohti. Asja lahendamiseks on olemas piisavalt tõE.id.

Arvestades avaldaja sünniaega 31. augustil 1973 ning perekonnaseaduse (PKS) § 94 lg 3

sätestatuga loeb kohus avaldaja eostamisajaks 4. november 1972 – 3. märts 1973. G.F-i

kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ta oleks enne karistuse täitmisele pööramist olnud

vahistatud. 27. detsembri 1972. a kohtuotsuse resolutsioonist nähtub, et G.F-i suhtes

kohaldatud tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäetakse endiseks kuni

kohtuotsuse jõustumiseni. Seega viibis G.F nii enne kohtuotsuse tegemist kui ka kohtuotsuse

tegemise ajal 27. detsembril 1972 ning edasi kuni kohtuotsuse jõustumiseni vabaduses.

Eelnevalt märgitud avaldaja võimalik eostamisaeg on viidatud kuudega hõlmatud.

Maakohtu hinnangul oli avaldaja usutavalt kohtu ette toonud asjaolud, mis annavad aluse

tuvastada avaldaja põlvnemine 27. märtsil 2022 surnud G.F-ist. Analüüsides asjas esitatud ja

kogutud tõE.id kogumis, leidis maakohus oma siseveendumuse alusel, et avaldaja põlvnemine

G.F-ist on leidnud tõendamist. Peamiseks kohtu järeldust kinnitavaks tõendiks on DNA-

ekspertiis, millest maakohus järeldas, et avaldaja põlvneb ülimalt suure tõenäosusega G.F-ist.

Samuti toetavad kohtu arvamust asjas avaldatud asjaolud – avaldaja tihe läbikäimine G.F-i

perega, eriti lapsena ning isapoolse suguvõsa liikmete kinnitused selle kohta, et avaldaja oli

G.F-i tütar. Puudutatud isiku vastuväited ei lükka ümber kohtu arvamust ning esmajoones

ekspertiisi tulemust.

Maakohus pidas põhjendatuks ja õiglaseks jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

173 lg-s 1 sätestatut arvestades avaldaja menetluskulud avaldaja enda kanda ning ärakuulatud

isikute võimalikud menetluskulud nE. endi kanda. Menetluskulud võivad olla tekkinud

esmajoones puudutatud isikul, kellel oli menetluses lepinguline esindaja. Maakohus ei

pidanud põhjendatuks ega õiglaseks jätta puudutatud isiku õigusabikulusid avaldaja kanda,

sest avaldaja põlvnemine G.F-ist on leidnud veenvalt tuvastamist ning puudutatud isiku

vastuväide, mille kohaselt võis avaldaja isa olla E.l G.F, jäi paljasõnaliseks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja

saatmist maakohtule uueks lahendamiseks uues kohtukoosseisus.

Puudutatud isiku hinnangul on maakohus eiranud peaaegu kogu hagita menetluse kohta käivat

reeglistikku. Maakohus tegi ekspertiisiakti kättesaadavaks samal päeval, kui tegi lõpplahendi.

Seega ei antud menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale) võimalust ekspertiisiaktiga

tutvuda, selle osas seisukohti esitada, taotleda võimalikku täiend- või kordusekspertiisi,

kutsuda eksperti kohtuistungil eksperdiarvamust avaldama, küsimustele vastama jne.

Maakohus ei ole andnud puudutatud isikule võimalust lõplikke seisukohti esitada (ehkki see

oli vajalik tulenevalt istungil avaldatust ja ekspertiisiaktist), samuti ei ole puudutatud isikule

antud võimalust menetluskulude avalduse esitamiseks, kuigi TsMS-i kohaselt kannab reeglina

menetluskulud avaldaja.

Sisuliste vastuväidete osas märkis puudutatud isik, et ta viitas istungil sellele, et avaldaja isa

võis olla G.F-i asemel teine vend E.l G.F, kellega avaldaja ema samuti suhtles. Asja juurde

kogutud tõE.id näitavad, et avaldaja eostamise ajal oli G.F kandmas karistus kaugel

Venemaal, mistõttu ei saanud G.F ilmselt olla avaldaja isa, küll aga võis selleks olla teine

vend E.l G.F, kes viibis samal ajal Eestis.

DNA-analüüsil on saadud tulemus, mille kohaselt tõenäosus, et G.F on avaldaja bioloogiline

isa, on 99,99%, seetõttu, et püstitatud hüpoteesi kohaselt on avaldaja isa G.F või juhuslikult

valitud mees (suguluses mitteolev). Ekspert on antud juhul võtnud võrdluseks võõra ehk

juhusliku inimese, kuigi istungil oli korduvalt juttu sellest, et isakandidaadiks oli ka G.F-i

vend E.l G.F. Maakohus määras ekspertiisi ilma, et oleks andnud menetlusosalistele

võimalust eksperdile oma küsimusi esitada.

Menetluskulud palub puudutatud isik jätta avaldaja kanda. Kui maakohus oleks menetlenud

asja menetlusnormide kohaselt, ei oleks puudutatud isikul ilmselt vajadust olnud

ringkonnakohtu poole pöörduda. Sellises olukorras oleks määruskaebemenetluses kulude

jätmine puudutatud isiku kanda ebaõiglane. Ringkonnakohus on sisuliselt menetlenud

maakohtus toimuvat menetlust taolistes asjades (kõrvaldades nõnda maakohtu menetluslikke

vigu) ja seda tuleks arvestada menetluskulude jaotamisel.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED JA MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb jätta see rahuldamata. Avaldaja palub

määruskaebemenetluses jätta kõik kulud puudutatud isiku kanda.

Puudutatud isik ei esitanud vastuväidet maakohtu 4. juuni 2024. a ekspertiisimäärusele ega

taotlenud täiendava küsimuse esitamist eksperdile. Ka määruskaebuses ei ole puudutatud isik

esitanud täiendavaid ekspertiisitaotlusi.

Puudutatud isiku menetluslikud etteheited maakohtule ei toonud kaasa ebaõiget lahendit.

Määruskaebuses ei ole esile toodud ühtegi rikkumist, mis võiks ekspertiisi järeldust ümber

lükata. Eksperdid vastasid kohtumääruses püstitatud küsimusele ja teostasid ekspertiisi

vastavalt kinnitatud metoodikale.

Maakohus on põhjalikult analüüsinud puudutatud isiku poolt ärakuulamisel avaldatut, samuti

ka tema poolt esitatud G.F-i suhtes tehtud kohtuotsust. Kohus luges usutavaks, et G.F viibis

novembris–detsembris 1972 vabaduses ning eelnevalt märgitud avaldaja võimalik

eostamisaeg on viidatud kuudega hõlmatud. Määruskaebusest ei selgu, milliste tõendite

ümberhindamist määruskaebuse esitaja soovib.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja

lahendamiseks TsMS § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule.

8. Ringkonnakohtu 7. novembri 2025. a määrusega määrati puudutatud isiku taotluse alusel

viia tsiviilasjas läbi DNA-ekspertiis. Ekspertiisiasutuseks määrati Eesti Kohtuekspertiisi

Instituut ja jäeti konkreetse eksperdi määramine ekspertiisiasutuse otsustada. Eksperdile

esitati järgmised küsimused: (1) Kas avaldaja bioloogiline isa saab olla G.F (isikukood XXX,

surnud 27. märtsil 2022)? (2) Kas avaldaja bioloogiline isa saab olla E.l G.F (isikukood

XXXXXXXXXXXX, surnud 5. juunil 2016)? Ringkonnakohus märkis, et ekspertiisi

tegemisel ja hüpoteeside püstitamisel on oluline arvestada, et G.F ja E.l G.F olid vennad.

9. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut esitas 14. jaanuaril 2026 ringkonnakohtule ekspert Egle

Tooveri koostatud ekspertiisiakti nr 25E-GL00144-01, mille kohaselt saab G.F olla 99,99%

tõenäosusega avaldaja bioloogiline isa ja E.l G.F ei saa olla avaldaja bioloogiline isa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuses esitatud väited ja

ringkonnakohtus määratud DNA-ekspertiisi tulemus ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks.

11. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel maakohtu

määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda.

12. Vastusena määruskaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

13. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku etteheitega maakohtule, et maakohus tegi asjas

lõpplahendi ilma, et oleks ekspertiisi osas menetlusosaliste seisukohti ja menetluskulude

nimekirju küsinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski tegemist rikkumistega, mis

tingiksid praegusel juhul maakohtu määruse tühistamise. Ringkonnakohus sai maakohtu

menetluslikud rikkumised ise kõrvaldada, mh määras ringkonnakohus puudutatud isikule,

juhul kui ta soovib uue ekspertiisi läbiviimist, tähtaja vastava taotluse esitamiseks (dtl 281).

14. Maakohus on lahendis põhjalikult selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes tekkis

maakohtul kindel siseveendumus, et G.F on avaldaja isa. Määruskaebusest ei nähtu, kuidas

eksis maakohus G.F-i puudutava kohtuotsuse osas järelduste tegemisel, et avaldaja eostamise

ajal oli G.F vabaduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus G.F-i isaduse

tuvastamise eelduste esinemise kohta esitatud tõendite hindamisel menetlusnorme.

Ka ringkonnakohtus määratud DNA-ekspertiis andis maakohtu menetluses tehtud

ekspertiisiga sama tulemuse G.F-i isaduse osas ja üheselt välistas puudutatud isiku väidetud

isiku, s.o E.l G.F-i, isaduse.

15. Menetluskulude jaotust puudutavad vastuväited ei anna alust maakohtu määratud

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotamine

TsMS § 172 lg 1 alusel on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 07.10.2020, 2-18-11359, p 14 ja seal

viidatud varasem praktika). Praegusel juhul on maakohus menetluskulude jaotust piisavalt

põhjendanud ega ole ületanud menetluskulude jaotamisel kaalutlusõigust.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluses tekkinud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda.

Ringkonnakohus ei leia, et maakohtule etteheidetavate menetluslike rikkumiste tagajärjena

oleks õiglane jätta määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulud avaldaja kanda.

Arvestada tuleb menetluskulude jaotamisel mh seda, et maakohtu määrus jääb muutmata.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise ja sellest tulenevalt teise menetlusosalise menetluskulude

kandmise riski kannab määruskaebuse esitaja ehk käesoleval juhul puudutatud isik.

17. Avaldaja menetluskuludeks on 22. jaanuari 2026. a menetluskulude nimekirja kohaselt

lepingulise esindaja kulu 1120 eurot 60 senti (sisaldab käibemaksu). Lepingulisel esindajal

kulus maakohtu 24. juuli 2024. a määrusega tutvumisele ja analüüsile 0,75 tundi,

määruskaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 2 tundi, 3. juuni 2025. a

menetluskulude nimekirja koostamisele 0,25 tundi, alates 27. juuni 2025 ringkonnakohtu

nõudest eksperdile kuni ekspertiisiga tutvumiseni ja seisukoha ning uue menetluskulude

nimekirja esitamiseni 22. jaanuaril 2026 kokku 4 tundi, kokku 7 tundi. Õigusabi tunnihind on

130 eurot, millele lisandub käibemaks. Avaldaja ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa

käibemaksu tagasi.

Avaldaja sõidukulud seoses DNA-ekspertiisi jaoks proovi andmisega on 24 eurot (bussipiletid

Pärnu-Tartu-Pärnu 11. novembril 2025; 12 eurot x 2).

Avaldaja palub mõista menetluskuludelt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS §) 113 lg 1

teises lauses sätestatud ulatuses.

Puudutatud isik leiab, et avaldaja kulud on ebamõistlikult suured ekspertiisiga seonduvalt

(eksperdi kirjaga tutvumine, ekspertiisitaotlusega tutvumine, kohtu kirjaga tutvumine ja

seisukoha koostamine, ekspertiisiaktiga tutvumine). Tegemist oli puudutatud isiku lühikese

ekspertiisitaotlusega ja ekspertiisiga seotud dokumentidega, sh akti resolutsiooniga tutvumine

ei saanud kokku võtta üle 0,5 tunni aega.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja olemust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu

on avaldaja määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud

osaliselt, s.o kokku 4,75 tunni ulatuses. Ringkonnakohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks

ajakuluks maakohtu otsuse ja määruskaebusega tutvumisele ja määruskaebusele vastuse

koostamisele 2,75 tundi, ekspertiisi puudutavate kohtu- ja menetlusdokumentidega

tutvumisele ja seisukohtade esitamisele 1,75 tundi ja menetluskulude nimekirjade esitamisele

0,25 tundi.

Lepingulise esindaja tunnitasu suurus 130 eurot (millele lisandub käibemaks) on põhjendatud

ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega põhjendatud ja vajalik

õigusabikulu arvestades toimingute ajal kehtinud käibemaksumäära on 758 eurot 55 senti

(2,75 h x 130 eurot x 22% + 2 h x 130 eurot x 24%). Sõidukulud 24 eurot on vajalikud ja

põhjendatud.

Puudutatud isikult tuleb avaldaja kasuks välja mõista avaldajal määruskaebemenetluses

tekkinud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 782 eurot 55 senti (758 eurot 55 senti + 24

eurot). Ringkonnakohus rahuldab avaldaja menetluskuludelt viivise väljamõistmise taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)