2-25-9561/8 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-9561

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

3.veebruar 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-9561

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi R.S. vastu võla nõudes

Hagihind

1679,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood: 11542046; aadress:

XXX , 10617 XXX);

Hageja

esindaja:

Pille

Martin

(e-post:

pille.martin@b2-impact.ee);

Kostja: R.S. (isikukood: XXX; aadress: XXX, xxxxx XXX;

e-post:).

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi R.S.-i vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja B2 Impact OÜ kanda. Kostjal menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ esitas 17.06.2025 kohtule hagiavalduse R.S.-i vastu võla nõudes.

Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS 27.11.2022 tähtajatu

arvelduskrediidi lepingu nr 70881281052 krediidilimiidiga 2900 eurot. R.S.-i isiksamasus

tuvastati Mobiili-ID kaudu.

1 (7)

Krediidikonto lepingu põhitingimuste järgi on esialgne intressimäär 39,9% aastas (0,11%

päevas). Tegemist on fikseerimata maksimaalse intressimääraga, mida võib muuta kaks korda

aastas - 1. jaanuaril ja 1. juulil - lähtudes Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi

kulukuse ülempiirist. Intressimäär ei tohi kunagi ületada ei kehtivat krediidi kulukuse

ülempiiri ega lepingu sõlmimisel määratud esialgset maksimaalset intressi.

Krediidi kogukulu 3824,29 eurot. Krediidi kulukuse esialgne (ja maksimaalne) määr on

48,63% aastas. Teenusetingimuste hinnakirja järgi on viivisemääraks kliendilepingus

fikseeritud intressimäär või selle puudumisel (või madalama määra korral) Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär, millele lisandub 8%. Kuna

lepingus on intressimääraks 39,9% aastas (0,11% päevas), kohaldub sama määr ka viivisena.

Kostja on perioodil 27.11.2022 kuni 23.12.2022 võtnud kasutusse krediidisumma 3200 eurot.

Lepingu põhitingimuste kohaselt pidi kostja tasuma igakuiselt hiljemalt 15. kuupäevaks

minimaalse tagasimakse, mis moodustas 1/60 eelnenud kuu lõpu seisuga kasutatud

krediidisummast (vähemalt 10 eurot) ning lisaks kasutatud krediidilt arvestatud intressi ja

kuutasu. Intress arvestati päevapõhiselt 0,11% kasutatud krediidisummalt ning tasuti

igakuiselt koos minimaalse põhiosamaksega.

Kostja on tagasimakseid teinud kokku summas 3045,13 eurot, sh põhiosa 2136,32 eurot,

intressi 883,81 eurot ja meeldetuletused 25 eurot.

30.08.2024 hoiatati kostjat lepingu ülesütlemisest ning talle anti täiendav kahe nädalane

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja kohustust ei täitnud ning mistõttu leping lõpetati

ühepoolselt 14.09.2024. Selleks ajaks oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse

maksega, s.o 15.06, 15.07 ja 15.08.2024 osamaksetega.

01.04.2025 edastas hageja kostjale teate selle kohta, et ESTO AS nõue on loovutatud

hagejale.

Krediidikonto lepingust tulenev põhivõlgnevus on 1063,68 eurot ning intress kuni lepingu

ülesütlemiseni 140,31 eurot. Viivist arvestab hageja alates 14.09.2024 kuni 17.06.2025 kokku

summas 321,74 eurot.

Peale lepingu lõpetamist edastas hageja kostjale meeldetuletuskirju järgmiselt: 01.11.2024 (25

eurot), 01.04.2025 (5 eurot) ning 11.04.2025 (5 eurot).

Krediidiandja hindas tarbija krediidivõimelisust laenutaotluse, arvelduskonto väljavõtte ning

avalikest andmebaasidest (sh E-Krediidiinfo, Taust.ee, EMTA ja Rahvastikuregister) saadud

andmete alusel, kusjuures tarbijal oli kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave.

Krediidiandja hindas kliendi krediidivõimelisust automatiseeritud metoodika alusel, võttes

arvesse regulaarset sissetulekut (Pensionikeskuse andmetel 699,99 eurot), kliendi poolt

märgitud finantskohustusi (200 eurot) ning majapidamiskulusid (kohaldati minimaalset määra

215,30 eurot). Lisaks kasutati Creditinfo ja Taust.ee andmebaaside päringuid ning AS

Creditinfo krediidiskooringut. Kogutud andmete põhjal järeldas krediidiandja, et klient on

krediidivõimeline.

2. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 06.08.2025 kättetoimetamise portaali (KÄPO)

vahendusel. Kostja hagiavaldusele vastanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus, olles analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

2 (7)

4. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

5. Hagiavalduse kohaselt registreeris R.S. krediidikonto avamiseks end ESTO veebilehel,

tutvus enne krediidi taotlemist lepingu tingimustega ning allkirjastas lepingu digitaalselt.

Leping sisaldas VÕS §-de 404 ja 405 kohaseid andmeid ning jõustus pärast allkirjastamist,

kusjuures R.S.-i isikusamasus tuvastati Mobiili-ID abil.

Hagiavalduse kohaselt väidab hageja, et kostja on ajavahemikul 27.11.2022 kuni 23.12.2022

võtnud kasutusse krediidisumma kokku 3200 eurot.

Samas nähtub hagiavaldusele lisatud maksekorraldustest (dtl 34–36), et kostjale on tehtud

väljamakseid kokku summas 3193,60 eurot, sh 28.11.2022 summas 2894,20 eurot ning

27.12.2022 summas 299,40 eurot. Seega ei kattu hageja väited krediidi kasutusse võtmise

summa ega ajavahemiku osas hagiavaldusele lisatud tõenditega.

VÕS § 408 lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping kehtivaks juhul, kui tarbija

hakkab krediiti kasutama. Käesoleval juhul saab krediidi kasutusse võtmist hinnata üksnes

ulatuses ja ajal, mida kinnitavad esitatud maksekorraldused, mistõttu ei ole hageja väide

krediidisumma 3200 euro kasutusse võtmise kohta hagiavalduses märgitud ajavahemikul

tõendatud.

6. Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 39,90% aastas ja

krediidikulukuse määr 48,63% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 39,90%

aastas.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel 31.05.2022 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

näitaja 16,3%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 22.06.2022 ning oli tarbijakrediidi kulukuse

ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022. Kostjale laenulepingu alusel

3 (7)

antud laenu krediidi kulukuse määr oli 48,36% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal

kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

8. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hagiavalduse kohaselt omandas krediidiandja teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kliendi

arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel. Lisaks kogus krediidiandja teavet avalikest

4 (7)

andmebaasidest, mh E-Krediidiinfo andmebaasist, Taust.ee andmebaasist, EMTA-st ja

Rahvastikuregistrist.

Kogutud teabe alusel tehti vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtuv kaalutletud otsus

krediidilimiidi väljastamiseks, leides põhjendatult, et kostja on krediidivõimeline.

Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei

ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti

on kostjale selgitatud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (leping ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja on lepingu allkirjastanud ja kinnitanud, et

laenulepingu tingimused on temale arusaadavad. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus

krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale

vaid tõest informatsiooni.

Kohus leiab, et hagiavalduses ja 14.01.2026 seisukohas esitatud väited ei ole põhjendatud ega

piisavad, et lugeda vastutustundliku laenamise põhimõte täidetuks.

Kohtule on esitatud krediidiandja infosüsteemist pärinevad süsteemiväljavõtted (dtl 13–14;

62-63), mis on koostatud automatiseeritud protsesside käigus ning milles on kajastatud

erinevad märksõnad ja andmed, nagu töötasu, elatis ning muud tarbija majanduslikku

olukorda iseloomustavad näitajad, mida krediidiandja on nimetanud krediidivõime hindamisel

asjakohasteks, ilma et nende konkreetne sisu või tegelik kasutamine krediidivõime hindamisel

esitatud tõenditest nähtuks. Hageja selgituste kohaselt on nimetatud väljavõtted koostatud

krediidivõime väljaselgitamise eesmärgil ning nende esitamisega soovitakse tõendada

krediidivõime analüüsi läbiviimist. Hageja on täiendavalt märkinud, et krediidiandja hindas

tarbija krediidivõimelisust muu hulgas teabe põhjal tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta, tuginedes laenutaotluses esitatud andmetele

ning kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloole.

Kohus märgib, et esitatud süsteemiväljavõtted kujutavad endast tehnilisi andmeid, millest ei

nähtu, millised konkreetsed algandmed on krediidiandja infosüsteemi sisestatud ega millistest

allikatest need andmed pärinevad. Samuti ei ole võimalik väljavõtete alusel tuvastada, kas

süsteemi sisestatud andmed olid krediidivõime hindamise ajal täielikud, õiged ja ajakohased.

Väljavõtted ei kajasta konkreetsete andmete sisu, nende päritolu ega ka seda, millisel viisil ja

millise kaaluga on erinevaid andmeid krediidivõime hindamisel arvesse võetud.

Lisaks ei nähtu kohtule esitatud tõendite hulgast ühtegi arvelduskonto väljavõtet ega muud

dokumenti, mis kinnitaks hageja väidet, et krediidivõime hindamisel on tegelikult kasutatud

tarbija arvelduskonto väljavõtte ajalugu. Samuti puuduvad selgitused selle kohta, millise

ajavahemiku kontoandmeid analüüsiti, milliseid konkreetseid rahavoogusid või tehinguid

arvesse võeti ning kuidas need andmed krediidivõime hindamise tulemust mõjutasid.

Eeltoodust tulenevalt ei võimalda esitatud süsteemiväljavõtted kontrollida krediidiandja poolt

läbi viidud krediidivõime hindamise sisulist piisavust ega vastavust seadusest tulenevatele

nõuetele. Väljavõtted võivad tõendada üksnes seda, et krediidiandja infosüsteemis on teatud

andmeid automatiseeritult töödeldud, kuid need ei tõenda, et enne krediidi andmist on tarbija

krediidivõimet hinnatud individuaalselt, tegelikule majanduslikule olukorrale vastavalt ja

seaduses nõutud hoolsusega. Pelgalt tarbija poolt avaldatud andmete, pensionikeskuse

andmete või maksehäirete puudumise alusel ei ole võimalik saada usaldusväärset teavet

tarbija regulaarsete sissetulekute, igakuiste püsivate väljaminekute ega olemasolevate

finantskohustuste kohta ega hinnata tarbija maksevõimet krediidilepingus kokkulepitud

tingimustel.

Hageja väide, et kohtupraktika ei ole krediidiandjatele järgimiseks ning krediidiandjate

tegevust reguleerivad üksnes Finantsinspektsiooni juhendid, ei ole põhjendatud.

5 (7)

Finantsinspektsiooni juhendid täpsustavad seadusest tulenevate kohustuste täitmist

järelevalvepraktikas, kuid ei asenda ega muuda seaduse tõlgendamist. Seaduse sisu ja ulatuse

siduv tõlgendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtupraktika, sh Riigikohtu lahendid,

kujundab õiguse kohaldamise ühtse praktika ning on asjakohane ka krediidiandjate tegevuse

õiguspärasuse hindamisel.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema

muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7).

Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.6.1 asjaolule, et leping kostjaga on 14.09.2024 üles

öeldud (dtl 6) (hageja on ilmselt ekslikult märkinud ülesütlemise kuupäevaks 14.10.2024).

Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja lepingu ülesütlemise teate (dtl 41-42).

Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub hagejal

õigus nõuda lepingus kokkulepitud intressi ning ta saab nõuda üksnes seadusest tulenevat

intressi.

Lepingu sõlmimise ajal 2022. aastal oli VÕS § 94 lg 1 alusel kohaldatav intressimäär 0%.

Hagiavalduse punktis 3.2 esitatud väljavõttest (dtl 8) nähtub, et seisuga 13.09.2024 on

tasumata intress 140,31 eurot, kuid 01.11.2024 koostatud nõudekirja (dtl 46-47; 49-50)

kohaselt on tasumata intress 29,07 eurot. Esitatud intressisummade oluline vastuolu ei

võimalda kohtul kontrollida intressinõude kujunemist ega tuvastada selle õiguslikku alust ja

suurust.

Kohus märgib lisaks, et hageja esitatud nõudekiri sisaldab vastuolulisi ja ebaselgeid andmeid

ka nõude liigi ja koosseisu kohta. Dokumendi kokkuvõtvas osas on tasumata intressina

märgitud 29,07 eurot, samas kui detailsemas jaotuses on sama summa kajastatud viivisena

ning eraldi reana on intressina esitatud 237,54 eurot, millele on samas märgitud

intressimääraks 0,00%. Lisaks on põhiosaga seotud arvestuses viidatud lepingujärgsele

intressimäärale 39,90%. Samalaadsed vastuolud esinevad ka 01.04.2025 koostatud

nõudekirjas (dtl 52-53), milles on nõude kogusummat muudetud ning lisatud uusi nõude

komponente, sealhulgas eraldi reana „intress võlatunnistusest“, millele on samuti märgitud

intressimääraks 0,00%, samuti on põhiosaga seotud arvestuses jätkuvalt viidatud

lepingujärgsele intressimäärale 39,90%. Ka nimetatud dokumendist ei nähtu, millisel

õiguslikul alusel, millise perioodi eest ja milliste arvutuste tulemusel on nõude erinevad osad

kujunenud.

Selline korduv ja muutuv arvestus ei võimalda kohtul tuvastada, milline osa nõudest kujutab

endast intressi, milline viivist ning millisel õiguslikul alusel ja millise perioodi eest neid

summasid nõutakse, mistõttu ei ole nõude suurus ega koosseis üheselt arusaadav ega

kontrollitav. Olukorras, kus hageja ei ole esitanud selget, seadusest lähtuvat ja kogu nõuet

hõlmavat ümberarvestust (VÕS § 4034 lg 7), ei ole hageja täitnud nõude aluse ja suuruse

tõendamise kohustust ning nõuet ei saa pidada põhjendatuks.

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei

ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile

6 (7)

ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule

asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma

avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool

asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid

pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.

10. Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete

ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi

tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul

võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised

ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.

11. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

7 (7)