1-25-4176/20 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. veebruaril 2026 Jõhvi kohtumajas

Kriminaalasja number

1-25-4176 (24922500008)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Tõlk

Valentina Michelson

Kriminaalasi

Vitalii Malyi süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi,

üldmenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana

Helila

Süüdistatav

Vitalii Malyi, isikukood 38501020358, xxx

kodakondsusega, registreeritud elukoht xxx puudub,

viibimiskoht Viru Vangla karistuse kandmisel, emakeel

xxx keel, xxx, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud:

Harju Maakohtu 09.11.2023 otsusega KarS § 199 lg 1, §

121 lg 1 – § 25 lg 2, § 137 lg 1, § 214 lg 1 p 2, § 405 lg

1, § 418-1 vangistusega 3 aastat 7 kuud 27 päeva

vangistust alates 13.01.2023, ärakantud karistuse osa on

3 aastat 22 päeva, alates 04.02.2026 ärakandmata

karistuse osa on 7 kuud 5 päeva vangistust

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Kadi Sitska (riigi õigusabi korras)

Kohtuistungi toimumise aeg

19.01.2026 Jõhvis

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS§ 306, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, §

313, § 315, kohus

O T S U S T A S:

Vitalii Malyi süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 7 (seitse) kuud

vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel, kohtuotsuste kogumi eest, suurendada Vitalii Malyi`le mõistetud karistust,

7 (seitse) kuud vangistust, 09.11.2023 Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata

osa, s.o 7 (seitse) kuud 5 päeva vangistust, võrra, ning mõista Vitalii Malyi kohtuotsuste

kogumis liitkaristuseks 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust.

Karistuse kandmise alguseks lugeda 04.02.2026.

Rahuldada vandeadvokaadi abi Kadi Sitska 19.01.2026 kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt

Vitalii Malyi`le osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 494,76

eurot (sh käibemaks 95,76 eurot).

Välja mõista Vitalii Malyi`lt menetluskulud:

95,88 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest;

494,76 eurot ja 44,64 eurot (eelistung) kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest;

1329 eurot sundraha.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude summas 1964,28 eurot tasumine ositi tähtajaga

1 (üks) aasta alates kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluskulud Vitalii Malyi`l tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole:

SEB Pank – EE351010052031000004

Swedbank – EE522200221013264447

Luminor Bank – EE401700017002872300

LHV Pank – EE957700771001523585

Maksekorraldusele märkida viitenumber 99926700003641 ning selgitus „Vitalii Malyi 1-25-

4176 kriminaalmenetluse kulud“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 11.02.2026

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 04.02.2026

Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest

ehk 07.03.2026 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus

Vitalii Malyi´d süüdistatakse selles, et tema 14.12.2023 kella 19.40 ajal, viibides Linnaaru teel 5

Soodevahe külas Rae vallas asuva Tallinna Vangla RS-hoone kolmanda üksuse ruumis RK3-03,

ähvardas temale kriminaalasjas määratud kaitsjat S. M. tervisekahjustuse tekitamisega. Nimelt,

viibides nimetatud ruumis kokkusaamisel määratud kaistjaga S. M., haaras Vitalii Malyi tooli kätte,

tõstis selles üles ning tegi sellega löögiliigutuse kannatanu suunas, ähvardades tooliga kannatanut lüüa

ehk tekitada temale tervisekahjustuse. Kannatanu S. M. tajus ohtu enda tervisele ja kartes, et Vitalii

Malyi võib ähvarduse täide viia ja teda füüsiliselt rünnata, katkestas kliendiga kokkusaamise ja kutsus

vanglaametniku kohale. Samuti esines kannatanul S.M. alus arvata ähvarduse täideviimist, sest

kannatanu omas teavet selles, et Vitalii Malyi võib olla vägivaldne ja agressiivne.

Seega Vitali Malyi pani toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust

karta ähvarduse täideviimist s.o kuriteo KarS § 120 lg 1 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Algul tuvastab kohus faktilised asjaolud, seejärel annab neile õigusliku hinnangu.

Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et kannatanu oli tema riigi määratud kaitsja kriminaalasjas

ja külastas teda vanglas vestlusega seoses. Tegelikult ta ei soovinud kriminaalasjale kaitsjat ja

loobus kaitsjast, talle aga määrati sunniviisiliselt. Kaitsja tuli ise oma algatusel ja röökis asjade

kohta mis ei puutunud asjasse. Ta ärritus selle peale, et ta ju loobus ammu kaitsjast, kaitsja tuli

raiskama tema aega. Kannatanu Mõistlik ütlused ei vasta tõele. Hoopis tema soovis ruumist

lahkuda ja püüdiski seda teha.. Ta tunnistab, et tegi liigutuse tooliga, et kaitsja enam ei petaks

teda. Ta tegi liigutuse tooliga, et näidata kaitsjale, et ta on meelestatud agressiivselt. Ta ei

kahetse tehtut, ta pidi jagama ruumi isikuga, mis ei ole talle meeldiv. Siis jääb ainult üks

variant, kuidas näidata oma negatiivset suhtumist.

Kohus märgib, et süüdistatav ei eita fakti kui sellist, et ta tegi kannatanuga suhtlemisel

liigutuse tooliga, kuid leib, et see on normaalne suhtumise viis, kui soovitakse näidata inimesele,

et suhtlemine ei ole meeldiv.

Seega faktiliste asjaolude osas ei ole vaidlust.

Kannatanu selgitas ütlustes, et detsembris 2023 tuli ta vanglasse andma konsultatsioone oma

kaitsealusele. Kohtumine toimus ruumis, kus olid kahekesi. Vestluse käigus süüdistatav tõusis

püsti, võttis tooli ja tegi kannatanu suhtes löögi liigutust meenutava liigutuse. Selle peale

kannatanu ütles, et kõik, kohtumine lõpeb, ta helistas kohe valvurile ja ütles, et kohtumine

lõpeb, isik on agressiivne. Tunne ja hirm oli, et süüdistatav lööb tooliga vastu pead. Pärast

kõnet süüdistatav võttis paberid ja viskas kannatanule näkku, kannatanu tundis hirmu, et tegu

eskaleerib ründeks. Oli ebamugav olukord, sest kannatanu oli süüdistatava ja seina vahel,

väljapääs oli hoopis süüdistatava selja taha. Pärast seda süüdistatav lahkus ruumist ja läks

koridori liikuma. Valvurit veel ei olnud. Kannatanu otsustas ruumist välja minna. Ka koridoris

oli süüdistatav vabalt liikumas ja lähenes kannatanule. Süüdistatav rääkis vene keeles kiiresti ja

ärritunud tooniga, kannatanu ei saanud kõnest aru. Hiljem saabus valvur.

Kannatanu ütlused leiavad kinnitust kohtuistungil vahetult uuritud salvestusega. Asitõendi

vaatlus protokoll, millega vaadeldi salvestis, vastab salvestise sisule. Salvestise pikkus on 2

minutit 58 sekundit. Selle st nähtub, kuidas kannatanu ja süüdistatav vestlevad, kl 19.40.18

süüdistatav tõuseb püsti, võtab tooli ja tõstab käe liigutusega tooli üles, teise käega hoiab tooli

teisest käepidemest, tooli ülemine osa suunatud kannatanule. Kannatanu istub ja tõstab kätt

hoiatava žestiga. Süüdistatav liigub veidi ligimale kannatanule tõstes tooli kõrgemale,

süüdistatav teeb veel ühe sammu kannatanule ja paneb tooli alla. Tegevus võtab 2 sekundit.

Tegu on toime pandud kiiresti. Kl 19.40.21 viskab süüdistatav paberid kannatanu näo suunas.

Kannatanu kasutab telefoni. Süüdistatav teeb kl 19.40.39 parema käega löögi valmistamisele

sarnase liigutuse, tõstes kätt. Esimesena väljub ruumist süüdistatav ja suundub koridori.

Kannatanu väljub ruumist hiljem, kl 19.41.45 süüdistatav läheneb kannatanule, eemaldub, kl

19.42.03 läheneb süüdistatav veel korrakannatanule.

Seega objektiivselt küljelt on kinnitust leidnud, et 14.12.2023 kl 19.40 Tallinna vanglas,

kohtumiste ruumis võttis süüdistatav tooli ja tegi sellega löögi sarnase liigutuse kannatanu

suunas, ähvardades kannatanut tervisekahjustuse põhjustamisega, mille tagajärjel tekkis

kannatanul hirmutunne, et talle võidakse tekitada tervisekahjustust. Kannatanul oli alus karta

ähvarduse täideviimist, sest kannatanule oli teada, et süüdistatav võib olla vägivaldne.

Küsimusele, kas süüdistatava tuvastatud tegu on vaadeldav KarS § 120 lg 1 järgi ähvardusena,

vastab kohus jaatavalt.

Ähvardamise kohtupraktika on välja kujunenud. Sisuliselt püüab süüdistatav vaielda esitatud

süüdistusele põhjendusega, et tegu ei ole ähvardamine, vaid rahulolematuse väljendamine lubatu

piirides.

Kokkuvõtlikult. Tegu on ähvardus KarS § 120 mõttes, kui selle teoga soovitakse tekitada

kannatanus hirmutunnet, kusjuures hirmu kui sellist ei peagi tekkima ( tegemist on teo- mitte

tagajärjedeliktiga). Teo mõju seisneb selles, et tegu paneb kannatanut muretsema oma

terviseseisundi pärast ehk kannatanul on alust karta teo täideviimist. Üldjuhul tekitaks tegu

hirmu kõrvaltvaatajas.

1-23-1176/70:

„10. KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist - ähvardamine on

karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (nt RKKK

30.12.2022, 1-21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused

siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige

ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (nt

RKKK 06.02.2020, 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24; 21.10.2011, 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2).

Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata lahutatult kas konkreetset

sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel

juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning

tuvastatud asjaoludega. (Viidatud 1-19-1849/43, p 24; RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p

19)“…

16. Ülaltoodust nähtub, et ringkonnakohus pani kuriteo objektiivsete tunnuste täidetuse sõltuma

sellest, kas mõistliku kõrvaltvaataja hinnangul võidi panna toime KarS § 120 lg 1

koosseisupärane tegu ehk tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine. Kolleegium

selgitab, et objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo

objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab

teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle

kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele

olukorrale. Seega oleks ringkonnakohus pidanud piirduma kõnealuse kriteeriumi juures üksnes

selle tuvastamisega, kas praegustel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses

kõrvalseisjas (viidatud 1-19-1849/43, p 24). „

Riigikohtu

lahendis

1-19-1849/43

väljendatud

seisukohad:

KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist,

kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega

kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele

panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib

tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes

võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine)

tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul

konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje

saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et

ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või

mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et KarS § 120 on formaalne

teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud

reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam

tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113,

203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas

süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle

kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-1-1-11-00); ähvardaja

peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku

tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda

juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis

on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.) (p 23)

Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab

olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema

isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste

realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt

võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga

haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas

objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele

mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui

ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige

ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt

RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu

toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku

ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.

(p 24)

Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele,

ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas

konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud

kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste,

kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei

pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas

nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või

tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust KarS § 120 tähenduses, võib see oma

sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või

sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt TlnRnKo nr 1-07-

15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis

ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul

arutamisel. (p 25)

Kuivõrd KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda

süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga

kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt

põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27)

Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o KarS §

120 objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse

adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30)

Kui võtta kohtupraktika kokku, siis tuleb sedastada, et KarS § 120 kuriteokoosseise täitmiseks ei

peagi kannatanul tekkima hirmutunnet, peamine on, et süüdistataval oleks soovi tekitada oma

teoga hirmutunnet, et kannatanu tervist võivad rünnata, kannatanu muretseb oma tervise pärast

ja tal on ka alust karta teo täideviimist. Samas toodud kohtupraktika sedastab, et ähvardus peab

olema reaalne faktilises mõttes ka kõrvaltvaataja silmis. Hilisemas näidatud lahendis sedastab

siiski Riigikohus, et päris kõrvaltvaatajale ei anta see küsimus lahendamisele, õiguslikus

mõttes otsustab ikka kohus, kas ähvarduse täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( ähvardava

teoga põhimõtteliselt on tervisekahjustuse tekitamine võimalik).

Käesolevas kohtuasjas on ähvardusena vaadeldav tegu lihtne ja päriselus üsna selge

tähendusega. Asjaolu, et süüdistatava sõnul tahtis ta väljendada oma rahulolematust , mitte aga

ähvardada, ei ole otsustava tähendusega koosseisu tuvastamisel.

Süüdistava ja kannatanu, kes oli süüdistatava määratud kaitsja muus kriminaalasjas, viibisid

kahekesi kohtumiste ruumis. Ruum on kujundatud nii, et kannatanu selja taga jääb sein,

süüdistatav istub nii, et tema selja poolt on uks, mis ei ole lukustatud. Sisuliselt, süüdistatav võib

blokeerida kannatanule väljapääsu ruumist. Toolid on ole põrandale kinnitatud. Kannatanu

ütluste ja salvestisega on tuvastatud, et süüdistatava suhtlemine kannatanuga ei toimi sujuvalt,

süüdistatav on rahulolematu, ärritunud. Tallinna vanglas õhtusel ajal valvuri saabumine ruumi

võtab aega ( kannatanu ütlused). Kõik see on kannatanule teada. Süüdistatav tõuseb püsti, võtab

tooli, tõstab üles ja teeb löögi sarnase liigutuse, samal ajal lähenedes kannatanule. Tegu on

lühiajaline, kestab paar sekundit. Süüdistatav paneb tooli maha. Kannatanu tundeid ja

reaktsiooni näitab tema käega hoiatusžest süüdistatava suunas, samuti helistab kannatanu kohe

valvuri ruumi. Nimetatud asjaolud näitavad, et kannatanu muretses oma tervise pärast, kas

lüüakse tooliga vastu pead ( kannatanu ütlused) ehk tal oli alust karta. Süüdistatav püüab

säilitada kontrolli olukorra üle, viskab kannatanule paberid näkku ja teeb käega löögi sarnase

liigutuse.

Kohus märgib, esiteks, ei ole vaidlust, et süüdistatava tegu tekitaski kannatanus hirmutunnet,

millele osutab kannatanu hoiatav žest ja helistamine valvuri ruumi. Kannatanu reageeris tooliga

liigutusele kiiresti.

Teiseks. Salvestise pinnal on nähtav, et süüdistatava tegu, olles lühiajaline, on samas selge

ähvardava tähendusega – tool on üles tõstetud ja tooli ülemine osa suunatud kannatanule. Ka

kõrvaltvaataja seisukohalt on olukord ähvardav ja tekitab hirmutunnet, et süüdistatav ründab

kohe kannatanut lüües vastu pead tooliga. Seega oli kannatanul alust arvata, et teda võidakse

rünnata füüsiliselt ehk põhjustatakse tervisekahjustus. Ka kõrvaltvaataja seisukohalt ei saa

vaadeldavas juhtumis olla tegemist üksnes süütu rahulolematuse väljendamisega. Süüdistatava

tegu näitab piisava selgusega, et tegu on suunatud kannatanule hirmutunde tekitamisele, et

selle kaudu näidata, kes on situatsiooni nö peremees, ehk kes valitseb olukorda. Sellele osutab

süüdistatava järeltegevus – paberite kannatanule näkku viskamine ja käega löögi sarnase

liigutuse tegemine kannatanu suunas.

Kolmandaks. Ei ole alust kahelda, et tooliga löömisel võib reaalselt tekitada kannatanule

tervisekahjustuse – hematoome, kriimustusi-marrastusi.

Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Ta teadis, et

ta olles püsti, võtab tooli, teeb sellega liigutuse, tõstab tooli üles ja tooli osa suunatud

kannatanule. Süüdistatav viibis kannatanust vahetuses läheduses ja lähenes talle. Tooliga löögi

sarnase liigutuse tegemine ja sellega liikumise kannatanu suunas oligi tingitud süüdistatava

soovist tekitada kannatanus hirmutunnet, et süüdistatav tahtiski süüteokoosseisule vastava

asjaolu saabumist.

Seega isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1 järgi.

Kohus leiab, et süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole 2. peatüki 2. jao

mõttes.

Süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab

vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist

põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada

koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema

käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-

2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse

seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13).

Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

KarS § 120 lg 1 näeb ette karistusena kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani.

Vangistuse keskmine määr on 6 kuud vangistust.

KarS § 120 lg 1 näeb ette ühe karistuse liigina rahalise karistuse.

Kohus leiab, et sellise karistuse liigi kohaldamine ei ole põhjendatud süüdistatava suhtes,

arvestades karistamise eesmärke. Kohus leiab, et rahaline karistus on kohaldatav kergemate

kuritegude puhul ja arvestades süüdistatava isikut, mil kohtul võimalik prognoosida, et

vangistusega karistamine ei ole vajalik karistamise eesmärke arvesse võttes. Konkreetse

süüdistatava puhul see nii ei ole. Rahalise karistuse mõju seisneb selles, et isikut mõjutatakse

eeskätt tema majanduslike võimaluste kitsendamiste kaudu. Kohus leiab, et konkreetse

süüdistatava puhul ei ole majanduslik mõjutamine üldse aktuaalne. Tegemist on niigi

majanduslikult ja sotsiaalselt kehvas olukorras süüdistatavaga – ta viibib pikaajaliselt

vangistuses, Eestis puudub tal registreeritud elukoht. Isiku päevane sissetulek 2022. a oli 8,62

eurot. Rahalist laadi karistuse kohaldamine ei saavuta karistuse eesmärki, et isik ei paneks toime

uusi kuritegusid, vaid võib hoopis suurendada sügavamalt toimetulekukriisi langemise riski,

sest isiku majanduslik seis on niigi kergesti haavatav.

V. Malyi süü KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud kuriteos on vähemalt keskmise. Tegemist on

teise astme ohudeliktiga, koosseisuline tagajärg puudub. Samas süüdistatava rünne oli piisavalt

intensiivne, sest teo toimepanemisel kasutas süüdistatav tooli, vehkis sellega kannatanu summas

ähvardava liigutusega. Süü suuruse seisukohalt on selline tegu siiski olulisem, võrreldes näiteks

lihtsalt käega ähvardava liigutusega. Süüdistatav ei rahuldunud tooli kasutades

ähvardamisega, vaid hirmutunde püsima jäämiseks viskas süüdistatav kannatanu näkku

pabereid ja tegi lisaks agressiivse liigutuse käega kannatanu suunas.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Süüdistatav on ka varem toime pannud isikuvastase kuriteo (vt 09.11.2023 kohtuotsus). 2022.a

pani süüdistatav vägivallakuriteo toime, ta lõi rattalukuga kannatanu suunas, kannatanul

õnnestus kõrvale kalduda. Lisaks 2022. a pani süüdistatav toime väljapressimise, mille käigus

ähvardas kannatanut sõnaliselt tapmisega. Süüdistatav oli süüdi tunnistatud ka eraviisilises

jälitustegevuses, mis seisnes selles, et süüdistatav filmis ja fikseerimis kannatanu elukohta ja

selle olustikku. Mainitud kohtuotsusega lahendatud kuriteod olid tuletatud ühe kannatanuga

tekkinud konfliktsest olukorrast töösuhete pinnal. Ka käesolevas kohtuasjas on tuvastatud, et

süüdistataval on ilmne kalduvus lahendada elulisi küsimusi ( käesoleva juhul suhtlemine riigi

õigusabi korras määratud kaitsjaga) vägivalla kasutamisega ( antud kohtuasjas vaimne

vägivald - ähvardamine) ja ta ei pea seda probleemiks. Kohtu küsimusele, kuidas ta nüüd suhtub

oma teosse, kas arvab, et ta käitus valesti kannatanuga suhtlemisel, avaldas süüdistatav, et tema

arvates ta väljendas oma rahulolematust. Sellest, kuidas süüdistatav kohtule vastas, oli

tõepoolest nähtav, väljendatu toonist ja isiku miimikast, et nii tulebki käituda, kui midagi ei

meeldi. Süüdistatava isik vajab tõhusat korrigeerimist, et teda saaks suunata seadusekuulekale

elule.

Arvestades süü suurust (keskmine), süüdistatava isikut (varasemalt karistatud vägivaldse

kuritegude toimepanemise eest) ja karistuse eesmärke (mõjutada isikut hoiduda süütegude

toimepanemisest ja kaitsta õiguskord), peab kohus põhjendatuks mõista karistuseks KarS § 120

lg 1 järgi 7 kuud vangistust ehk keskmisest määrast suuremal määral.

MENETLUSKULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg

1 alusel.

KrMS § 180 lg 3 alusel on kohus kohustatud arvestama menetluskulusid määrates süüdimõistetu

varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid; kui menetluskulude hüvitamine käib

süüdimõistetule ilmset üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda.

Süüdistataval ei ole töökohta ega kindlaid piisavaid legaalseid sissetulekuid. Ta ei ole

võimeline kandma menetluskulusid korraga. Süüdistatav viibib vangistuses pikaajaliselt, ka

käesoleva kohtuotsusega mõistetakse talle reaalne vangistust. Isikul ei ole Eestis registreeritud

elukohta.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel on menetluskuludeks määratud kaitsjatasu ja sundraha teise

astme kuriteo puhul.

Kaitsjatasud on käesolevas asjas tekkinud kohtueelses, eel- ja kohtuliku arutamise staadiumis:

-

95,88 eurot kohtueelses menetluses,

-

44,64 eurot kohtulik eelmenetlus,

-

494,76 eurot kohtulik aritamine,

-

2. astme sundraha 1329 eurot

Kohus on seisukohal, et kuna süüdistatav on käesoleva kohtuotsusega süüdi tunnistatud, kannab

süüdistatav menetluskulusid summa kokku 1964,28 eurot ise. Summa on ilmselt suur korraga

tasumiseks ja selliseid vahendeid süüdistataval ilmselt lähiajal ei ole. Kohtu arvates on

põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3 regulatsiooni ja määrata menetluskulude hüvitamine

ositi, tähtaeg 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Inna Kirsipuu

kohtunik