2-22-18260/41 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-22-18260

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2026.a., Jõhvi

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Piret Raik

Kohtuasi

Hagihind

I. M. hagi A. M. vastu võlgnevuse nõudes

8437,32 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

22. september 2025 ja 27. oktoober 025

Menetlusosalised

Hageja

Hageja

lepinguline

esindaja:

Kostja:

Kostja

lepinguline

esindaja:

I. M. (ik XXX, elukoht: XXX)

I. S. (OÜ AA-Lawyers, e-post XXX)

A. M. (ik XXX, elukoht: XXX)

R. I. (OÜ Mirax Eesti, e-post XXX)

RESOLUTSIOON

1. I. M. hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista A. M.lt I. M. kasuks 1200 (üks tuhat kakssada eurot).

3. Välja mõista A. M.lt I. M. kasuks viivis alates 5.12.2022.a. kuni 1200 euro

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras.

4. Menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (16% /

84%).

4.1

I. M. menetluskuludest 16 % kannab A. M.; A. M. menetluskuludest 84% kannab I.

M..

4.2

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

I HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1.

5.12.2022 esitas I. M. Viru Maakohtule hagiavalduse A. M. vastu 6620 euro ja viivise

nõudes.

Hagiavalduse (ja täiendatud hagiavalduse) kohaselt sõlmisid I. M. ja A. M. 28.10.2019.a. suulise

töövõtulepingu, mille kohaselt võttis töövõtja (kostja) endale kohustuse teostada korteris

aadressil XXX, ehitustööd – korteri rekonstrueerimine – vastavalt olemasoleva ehitusprojektile,

tellija (hageja) aga kohustus selle eest maksma kokkulepitud tasu. Pooled leppisid kokku töö

maksumuses summas 5 000 eurot koos materjalidega. Tööd pidi olema lõpetatud hiljemalt 20.

detsembriks 2019.a.

Lepingu täitmise raames kokkuleppel kostjaga tasus tellija töövõtjale ettemaksuna 5 000 eurot,

millest A. M. pangakontole kandis 28.10.2019.a 2500 eurot ja A. M. juhendamisel/soovil N. M.

pangakontole 20.11.2019.a 1 000 eurot ning 30.11.2019.a 1500 eurot. Hageja märgib, et kogu

läbirääkimiste protsess ja kontakt toimus üksnes A. M.ga ja N. M. kontole raha maksti raha

üksnes A. M. palvel. Täiendavalt tasus hageja 1.11.2019.a töövõtja käsundil 420 eurot nende

alltöövõtjale A. P.ile ehitusprahi väljaveo ja utiliseerimise eest

Sõnumivahetuses mainis kostja, et töö maksumus võib suureneda. Hageja palus korduvalt

kuluaruande ja kulusid tõendavate dokumentide esitamist, kuid seda ei tehtud. Töö maksumuse

suurenemist/suurendamist ei ole töövõtja tellijaga kunagi kooskõlastanud. Isegi juhul kui töö,

mis ei ole lepingu või eelarvega ettenähtud, on vajalik, peab töövõtja sellest tellijale viivitamata

teatama ja kooskõlastama.

Alates 15. detsembrist 2019.a katkestas töövõtja oma töö ning lahkus objektilt tellijat sellest

teavitamata ja põhjendusi esitamata. Tellija telefonikõnedele ega sõnumitele töövõtja ei

vastanud. Pärast töövõtja lahkumist teostas tellija töö ülevaatuse, mille käigus tuvastas, et töö on

lõpetamata ja teostatud töö ei vasta kokkulepitud kvaliteedinõuetele ja ehitusprojektile. Tellijal ei

õnnestunud töövõtjaga ühendust võtta.

Kujunenud olukorras tellis hageja ehitusalase auditi, mille eest tasus 1200 eurot. 5. veebruaril

2020.a toimus töö ülevaatus ehituseksperdi poolt. Ülevaatuse käigus on tuvastatud, et töö ei

vasta ehitusprojektile, on tehtud ebakvaliteetselt ja sellel esinevad puudused (vt loetletud dtl ….)

Samuti ehitusettevõtjal puudus töö jaoks vastav pädevus. Kuna tehti mitte projekti järgne

lahendus, tuli korteri omanikul tellida eraldi muudatusprojekt.

17.03.2020 saatis tellija töövõtjale kirjaliku pretensiooni posti teel, milles palus tööd lõpetada ja

hoiatas lepingust taganemisest. Kuna töövõtja tellija pöördumistele ei reageerinud, esitas ta

14.06.2020 posti teel töövõtjale pretensiooni, milles taganes lepingust ja palus hiljemalt

30.06.2020 tagastada töö eest tasutud raha. Samuti hoiatas tellija, et raha tagastamata jätmisel

nõuab ta täiendavalt ehitusauditi (1200 eurot) ja töö ümbertegemisega seotud kulude hüvitamist

VÕS § 115 alusel. Töövõtja on tellija nõuet ignoreerinud.

Hageja nõuab kostjalt 6620 euro tasumist, seisuga 05.12.2022 sissenõutavaks muutunud viivist ja

jooksvat viivist alates 05.12.2022 kuni võlgnevuse tasumiseni.

2. Hageja märgib, et pooltevahelist lepingulist suhet saab kvalifitseerida töövõtulepinguna

VÕS § 635 lg 1 mõttes.

Töövõtja põhikohustusteks on töö tegemine ja selle, vastavalt VÕS § 636 lg-le 1 üleandmine

tellijale. Vastavalt VÕS § 641 lg-le 1 peab töö vastama lepingutingimustele. Ehkki tööde

kvaliteediklassis eraldi kokku lepitud ei olnud, tuleb kohustus VÕS § 77 lg-st 1 lähtudes täita

lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Eeskätt pidi töö vastama ehitusprojektile ning

kehtivatele ehitusnormidele, eeskirjadele ja standarditele.

VÕS § 641 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole

kokkulepitud omadusi, s.o ka juhul kui tööd on jäetud tegemata.

Kokkulepitud tähtajaks (20.12.2019) kostja töid ei lõpetanud. Osaliselt on töö tegemata ning

tehtud töö oli puudustega, mistõttu tuli kogu töö ümber teha.

VÕS § 642 lg 1 järgi vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas

töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus

ilmneb alles pärast seda.

Juhindudes VÕS 188 lg-st 1 ja tuginedes VÕS § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1, 2 ja 3 taganes hageja

14.06.2020 lepingust põhjusel, et töö täitmata jätmisel jäi ta ilma korteri rekonstrueerimiseta,

samas muutus korter töövõtja tegevuse tõttu kasutuskõlbmatuks. Tellija huvi lepingu vastu

väljendus vaid tähtaegses, kvaliteetses ja täielikus töös, mis vastaks ehitusprojektile. Arvestades

töövõtja käitumist, sh üllatuslikku, ilma põhjuseta ja ette teatamata kadumist ning hiljem hageja

pöördumiste ignoreerimist, leidis hageja, et töövõtja oli raskelt hooletu, mis samuti annab

mõistliku põhjuse eeldada, et nad ei täida kohustusi ka edaspidi.

VÕS § 189 lg 1 järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt

lepingu alusel üleantu tagastamist. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel tasutud 5420 euro

tagastamist.

Hageja leiab, et kostja peab hüvitama ka ehitusauditiga seotud kulud VÕS § 115 lg 1 alusel.

Hagejale on tekitatud kahju, hagejal tuli tellida ekspertarvamus tööde seisundi fikseerimiseks ja

kvaliteedi kindlaksmääramiseks ning sellega seoses kandis lisakulu, mis oleks olemata kui kostja

oleks tööd nõuetekohaselt ja kvaliteetselt teinud. Seega on täidetud nii VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud

eesmärk kui ka on olemas VÕS § 127 lg-ga 4 nõutud põhjuslik seos. Hageja tasus Introcom

Building OÜ-le konstruktsioonide ehitusauditi ja ülevaatuse eest 1200 eurot.

VÕS 113 lg 2 tulenevalt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas

kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise

nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule

oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.

Hageja teatas kostjatele oma nõuetest vähemalt 14.06.2020. Kuna hageja määras raha tagastamise

tähtaja 30.06.2020, leiab ta, et viivist tuleb arvutada alates 01.07.2020.

Juhindudest VÕS § 113 lg 1, palub hageja kohtul välja mõista kostjalt sissenõutavaks muutunud

seadusjärgne viivis raha tagastamise ja kahju hüvitamise viivitamise eest alates 01.07.2020 kuni

05.12.2022 summas kokku 1287.72 eurot

Samuti, tuginedes TsMS § 367 peab hageja õigustatuks jooksva viivise sissenõudmist VÕS § 113

lg 1 ls 2 sätestatud määras põhinõuete summast (6620) iga tasumisega viivitatud päeva eest alates

05.12.2022.a kuni põhinõude tasumiseni.

3. Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu.

Hageja märgib, et kostja üritas luua endast ettekujutuse, kui professionaalsest ehitajast, seega

kostja oleks pidanud nõudma projekti, või keelduma teenust osutamast ilma projektita. Hageja on

aga füüsiline isik, kelle jaoks ehitus on täiesti võõras valdkond, kes heauskselt uskus kostja

professionaalsust.

Kostja väidab, et ei ole kunagi rääkinud sellest, et 2-toalise korteri Tallinnas ehitustööde

maksumus on 5 000 eurot koos materjalidega. Kostja väitel oli jutt 15 000 eurost, millest 7 500

eurot oli ette nähtud tööjõu peale ja 7 500 eurot materjalide ostmisele.

Hageja väidab sellele vastu, juba puhtalt selle pärast, et 15000 eurot on ebamõistlikult kõrge hind.

Hageja ei oleks kunagi andnud nõusolekut sellisele pakkumisele. 2019. aastal oli uue korteri

ruutmeetri hind 2618 eurot, kui kostja oleks teinud hagejale korteri remondipakkumise hinnaks

15000 eurot, siis hageja oleks maha müünud selle korteri ja ostnud asemele uue.

Kostja väide et “ vähemalt 5 000 eurot on ettemaksuks ning ülejäänud summa oleks pidanud

jooksvalt tasuma...” on ilmselge kohtule valetamine. Kostja kasuks langes valik põhjusel, et tütred

olid omavahel tuttavad, ja selle tõttu tekkis hagejal alusetu usaldus kostja vastu, mida viimane

kuritarvitas. Tõele ei vasta ka väited, et hageja abikaasa kulutas korteri remondile ettenähtud raha

teistele isiklikele huvidele ning seetõttu ei saanud remondikulu kostjale tasuda. Hagejal oli raha

alati olemas, mida tõendab muuhulgas asjaolu, et koheselt pärast kostja lahkumist objektilt, ostis

hageja kohe teenuse teiselt pakkujalt ning tellis ka ehitusauditi.

Tegelikkuses oli kostja see, kes ei soovinud sõlmida kirjalikku lepingut ning soovis saada tasu

sularahas. Täiesti arusaamatu on kostja väide “ et pakutud summa 7 500 eurot üksnes tööde eest

on keskmine ja mõistlik ehk 171,23 eurot / m2 (lähtudes korteri pinnast - 43,8 m2). On ebaselge,

milliseid materjale on kostja arvates vaja 43.8 m2 korterisse 7500 euro eest, eriti arvestades

asjaolu, et 2019. aastal olid ehitusmaterjalide hinnad oluliselt madalamad, kui tänapäeval.

Muuhulgas viitab kostja, et hageja ise kinnitab hagiavalduses (p-s 2), et 5000 eurot oli ettemaks.

Hageja selgitab, et raha oli makstud töövõtjale enne töö teostamist. Jutt ei ole

ettemaksust/osamaksest, vaid sellest et materjalide ja töö eest oli kostjale ette tasutud täies

ulatuses. Kostja väide, et “kõik arved ja müügitšekid summale 3 500 eurot andis kostja hagejale

kätte“ ei vasta tõele, kuluaruannet ja asjakohaseid tšekke ei ole esitatud. Kostja lahkus objektilt

hagejat ette teatamata ja edasi ignoreeris hageja sõnumeid ja kõnesid.

Kostja väidab, et ei lahkunud objektilt põhjuseta, vaid teavitas hagejat, et töövõtulepingu

täitmiseks on vajalik kokku leppida täiendavad rahasummad, mida hageja lõpuni maksnud ei ole

ning hageja ei vastanud kostja kõnedele. Kostja ei ole ühtegi sellekohast tõendit /sõnumit esitanud.

Kostja väited ehitusauditi järelduste kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna A. M.l puudub vajalik

kutsetase ja pädevus ehitusauditi läbiviimiseks ja sellele hinnangu andmiseks

4. Lõppseisukohas jääb hageja oma varasemate seisukohtade juurde.

Hageja märgib, et menetluse käigus leidsid kinnitust järgmised faktilised asjaolud:

- poolte vahel oli sõlmitud suuline leping remonditööde teostamiseks hageja korteris.

- hageja soovis algusest peale saada täisteenust, mis tähendab, et kostja pidi iseseisvalt muretsema

vajalikud materjalid ja töövahendid.

- tööde hinnaks oli kokku lepitud 5000 eurot, mis pidi sisaldama nii tööd kui materjali.

- lisaks on hageja tasunud 420 eurot ehitusprügi väljaveo eest kostja nimetatud isikule.

- hageja saatis kostjale projekti e-postile.

- kostja ei täitnud kohaselt kokkulepitud töid - kokkulepitud tähtajaks ei olnud tööd valmis, ja

alustatud tööd olid tehtud puudustega. Vigade ja rikkumiste loetelu on välja toodud hagiavalduse

lisas olevas ehitusauditis.

- kostja ei esitanud hageja nõudmistele kuluaruannet ega ehitusmaterjalide ostutšekke

- kõik kostja alustatud tööd tuli ümber teha, sh demonteerida ja ära visata kostja poolt paigaldatud

materjal ja parandada jämedaid konstruktsioonilisi vigu,

- kostja on rikkunud nii ehitusseadustiku § 12 lg 1, kui ka head ehitustava.

- hagejal tekkis täiendav kulu 1200 eurot kuivõrd tuli tellida ehitusaudit,

Hageja leiab, et A. M. on rikkunud oma kohustust VÕS §100 tähenduses, mis annab õiguse I. M.le

lepingust taganeda või leping üles öelda VÕS §101 lg 1 punkti 4 kohaselt, mida hageja ka tegi.

Seega kostja peab lepingu täitmisena saadud ettemaksu summas 5420 eurot tagastama ja hüvitama

1200 eurot ehitusauditi kulu.

Hoolimata asjaolust, kas kostja sai kätte lepingust taganemise avalduse või mitte, teadis kostja ja

pidi teadma hageja nõude olemasolust tema vastu hiljemalt hetkest kui sai kätte hagiavalduse.

Hageja vaidleb vastu kostja esitatud kalkulatsioonidele teiste objektide kohta kolmel põhjusel: -

kostja kokkulepped kolmandate isikutega teiste objektide osas ei tõenda ühtegi asjaolu hageja ja

kostja vahelisest õigussuhtest ega mõjuta nendevahelisi kokkuleppeid.

Hageja leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada täies ulatuses.

Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et kostjal ei olnud võimalik taganemisavaldusega tutvuda,

ning selle tõttu viivisearvestus peab algama alates hagiavalduse esitamisest, palub hageja hagi

rahuldada täies ulatuses, välja arvatud hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise osas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

II KOSTJA VASTUVÄITED

5. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

A. M. märgib hagile esitatud kirjalikus vastuses, et hageja ei ole esitanud ainsatki dokumentaalset

tõendit selle kohta, et poolte vahel oli 28.10.2019 sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt pooled

leppisid kokku tööde maksumuses 5000 eurot sh materjalid. Samuti ei ole kostja kunagi näinud

ega tutvunud hageja poolt väidetavalt esitatud ehitusprojektiga.

A. M. selgitab, et tema tütar J. G. töötas 2019. aastal koos hageja abikaasa M. M., kellega olid

head suhted. Hageja abikaasa soovis oma korteris teha remonti ja selleks otsis remondifirmasid.

Kuna ehitustööde hinnad olid väga kõrged, pöördus M. M. kostja tütre J. G. poole, kuna teadis, et

isa tegeleb ehitustöödega. Kostja andis tütrele teada oma hinnapakkumised ning tema omakorda

teavitas M. M.at, kellele meeldis kostja tehtud pakkumine.

Kostja rõhutab, et ei ole kunagi rääkinud sellest, et 2-toalise korteri remonditööde maksumus

Tallinnas on 5 000 eurot koos materjalidega. Jutt oli 15 000 eurost, millest 7 500 eurot oli ette

nähtud tööjõu peale ja 7 500 eurot materjalide ostmisele. Summa vähemalt 5 000 eurot oli

ettemaksuks ning ülejäänud summa oleks pidanud jooksvalt tasuma, mida hageja ei teinud.

Kostjale teadaolevatel andmetel (tema tütre sõnade kohaselt) kulutas hageja abikaasa korteri

remondile ettenähtud raha muudele isiklikele huvidele ning ei saanud seetõttu kostjale

kokkulepitud tasu maksta.

Kostja selgitab, et 2019. aastal kohtudes hagejaga enne töö alustamist, pakkus kostja sõlmida

kirjalik ametlik leping firma X OÜ (kus töötas kostja) ja hageja vahel, millest hageja

kategooriliselt keeldus, kuna hinnad oleksid kõrgemad, kui teostada ehitustöid juriidilise isiku

kaudu. Hageja ise soovis tellida töid otseselt kostjalt ilma juriidilise isiku osaluseta. Kostja esitas

hagejale suuliselt omapoolse hinnapakkumise (tööde eest koos materjalidega), millega hageja

nõustus, kuid see nõustumine ei olnud kirjalikus vormis kinnitatud. Kostja leiab, et pakutud

summa 7 500 eurot üksnes tööde eest (mis ei olnud standardseks remondiks) on keskmine ja

mõistlik ehk 171,23 eurot / m2 (lähtudes korteri pinnast - 43,8 m2). Ka hageja ise kinnitas

hagiavalduses, et tegemist on ettemaksuga (vt hagiavalduse p 2) - Lepingu täitmise raames

kokkuleppel kostjaga tasus tellija töövõtjatele töö eest ettemaksuna 5 000 eurot /…./.

A. M. tunnistab, et temale ja abikaasale on hagejalt laekunud 5000 eurot. Sellest summast kulutas

kostja ehitusmaterjalide ostmiseks umbes 3 500 eurot ning 1 500 eurot teostatud tööde eest.

Hageja väide, et on korduvalt palunud esitada kulude aruande ja nende kandmist tõendavad

dokumendid, kuid need jäeti esitamata, ei vasta tõele, kuna kõik arved ja müügitšekid summale 3

500 eurot andis kostja hagejale kätte

Hageja on hagiavalduse p-s 3 märkinud, et sõnumivahetuses mainis töövõtja, et töö maksumus

võib suureneda. Pooltevaheline suhtlus toimus üksnes Viberi-kaudu ning kostja ei ole kunagi

hagejale kirjutanud, et tööde maksumus võib suureneda. Hageja oli algusest peale tööde

lõppmaksumuse summast ja ettemaksu suurusest teadlik.

Kui hageja väidab, et ta taganes lepingust, siis jääb arusaamatuks, mis takistas sellest teavitada

Viberi kaudu.

Hageja väide, et kostja lahkus objektilt etteteatamata ja põhjendamata, ei vasta tõele. Kostja ei ole

objektilt ilma põhjuseta lahkunud, vaid teavitas hagejat, et töövõtulepingu täitmiseks on vajalik

täiendavad kokkulepitud rahasummad, mida hageja ei ole ära maksnud. Hageja kostjale ei

vastanud ega võtnud temaga ühendust. Hageja ise väidab, et sellest ajast on töö peatunud, mitte ei

ole lõpetatud. Kostja tunnistab, et tõepoolselt töö oli peatunud, kuna hageja ei maksnud

kokkulepitud tasu ega reageerinud. Kostja kinnitab, et ei ole hagejalt ühtegi telefonikõnet ega

sõnumit saanud. Kui hageja oleks soovinud kostjaga kontakteeruda, oleks ta saanud seda ka kostja

tütre kaudu teha, kuid ei tehtud.

Tutvudes hageja esitatud ehitusauditi järeldustega, on kostja seisukohal, et see tuleb tähelepanuta

jätta ja esitab omapoolsed vastuväited järeldustele (vt dtl 124)

Hageja ei ole selgitanud, millal ta väidetavatest rikkumistest teada sai ning kostjat teavitas ja

puuduste kõrvaldamist nõudis.

Sellest, et töö peab vastama kehtivatele tehnilistele normidele ja standarditele, on kostja korduvalt

juhtinud hageja tähelepanu, kuid oli sunnitud jätkata tööde tegemist, vastavalt hageja abikaasa

joonistatule nii seintel kui paberil, mis aga oli kehtivate reeglitega vastuolus.

VÕS § 116 lg 1 ja 2 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

Riigikohtu otsuse nr 2-18-13432 p-st 16 nähtub, töövõtulepingu puhul kohaldub erisätete

puudumisel taganemise alusena võlaõigusseaduse üldosa lepingust taganemise regulatsioon (VÕS

§-d 116-118) koos §-s 647 sätestatud erisustega. Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel

lepingust taganemise õiguse tekkimine tellijale eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele

(VÕS § 641, § 77) ning teiseks, et töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt ka

Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

Taganemise õiguse tekkimise peamine eeldus VÕS § 116 lg 1 kohaselt on, et töövõtja on lepingust

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku formaalse

eeldusena peab eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS §

118, § 188 lg 1), sisulise eeldusena peab aga taganemiseks olema seda õigustav põhjus

(taganemise alus), eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28; 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p

28).

Seega pidi hageja lepingust taganemisel muuhulgas järgima VÕS § 188 lg 1 sätteid, esitama

vastaspoolele õigel ajal taganemisavalduse.

Mingisugust kirja taganemisavalduse kohta ega muid kirju, et hageja soovib lepingusuhteid

lõpetada, ei ole kunagi kostjale saadetud. Samas ei ole hageja ka suuliselt kostjat informeerinud

lepingust taganemisest või ülesütlemisest.

Hageja märgib, et 17.03.2020 saatis kostja kirjaliku pretensiooni posti teel, milles palus tööd

lõpetada ja hoiatas lepingust taganemisest. Kuna töövõtjad ei reageerinud tellija pöördumistele

esitas ta 14.06.2020 posti teel töövõtjatele pretensiooni, milles taganes lepingust. Kui see oleks nii

olnud, siis tulnuks hagejal esitada ka sellekohased tõendid. Hageja oleks pidanud veenduma enne

dokumendi saatmist, kus kostja tegelikult elab või siis kust hageja üldse teadis kostja elukohta.

Kõik vestlused käisid sõnumivahetusena „Viberis“.

Hageja ei ole kohtule esitanud ega tõendanud taganemisavalduse olemasolu ega selle edastamist

kostjale. Seega ei saa kohaldada VÕS § 188, § 189 ja § 116 sätteid.

Lähtudes eeltoodust, võiks olla tegemist üksnes tellija ülesütlemisega VÕS § 655 lg mõttes.

VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on

töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud

see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

Kostja leiab, et kuivõrd talle taganemisavaldust saadetud ei ole ning hageja omal algatusel soovis

lepingu lõpetada vaatamata sellele, et kostja oli valmis tööd jätkama, saab pooltevahelise lepingu

lõppemist/lõpetamist kvalifitseerida ülesütlemisena VÕS § 655 lg 1 järgi.

Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda,

sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (vt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15; 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-13, p 14; 21.

septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).

Kostja leiab, et VÕS § 189 lg 1 kohaldada ei saa kuna ei ole täidetud VÕS § 188 lg 1 eeldused.

Hageja märgib hagiavalduses, et taganes 14.06.2020 lepingust põhjusel, et töö täitmata jätmise

tõttu jäi ta ilma korteri rekonstrueerimiseta, samas muutus korter töövõtja tegevuse tõttu

kasutuskõlbmatuks.

Riigikohus (otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 18.3) on märkinud, et isegi kui tööl esinevad

olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö

lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on

võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema.

Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on

kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool

on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat

tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul (vt

Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 12).

Seega tekib töövõtjal töö lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada

või uue töö tegemisega kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis,

kui ta on andnud töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö

tegemisega, nõudes töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks

täiendava tähtaja. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks

muu hulgas siis, kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei

tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

Hageja ei ole kostjale andnud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks ega töö puuduste

kõrvaldamiseks. Kostja oli valmis jätkama nii töid kui vajadusel kõrvaldama võimalikud tekkivad

puudused. Pärast 20.12.2019 kadus lihtsalt hagejaga kontakt.

Isegi kui oletada, et hageja esitas kostjale lepingust taganemisavalduse (mis tegelikult ei ole

olnud), tuleb hinnata, kas taganemisavaldus on tehtud mõistliku tähtaja jooksul VÕS § 118

tähenduses. VÕS §118 lg 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust

taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: ta sai olulisest

lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav

täitmise tähtaeg on möödunud.

Kuivõrd ei ole tegemist VÕS § 116 lg 2 p-s 2 ettenähtud olukorraga, oleks pidanud lepingupool

andma teisele lepingupoolele VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks.

Kuivõrd lepingupool ei andnud teisele lepingupoolele ka täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks,

siis on taganemisavaldus tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 08. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09).

Kuna VÕS § 118, § 114 ja § 116 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, siis on hageja VÕS § 189

lg 1 alusel esitatud nõue alusetu.

Kuna tegemist on tellija ülesütlemisõigusega VÕS § 655 lg 1 mõttes, siis vastavalt sellele

õigusnormile on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta

lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas

või oleks võinud mõistlikult omandada.

Kostja annab teada, et töövõtulepingu lõppkuupäevaks oli kostja teinud 60% tellitud tööst ja ei

teinud seda lõpuni põhjusel, et hageja keeldus tööde eest.

Kostja leiab, et kuna ta tegi 60 % tööst, siis pidi hageja talle tööde eest maksma 4 500 eurot

(kokkulepitud summast 7 500 – 40% = 4 500), kuid maksis üksnes 1 500 eurot (3 500 eurot aga

kulutati materjalidele). Sel moel on hagejal maksmata veel 3 000 eurot.

Hageja nõudele A. P. ehitusprahi väljaveo ja utiliseerimise eest makstud 420 euro

väljamõistmisele kostjalt vaidleb A. M. vastu. A. P. ei olnud kunagi kostja alltöövõtjaks ega

olnud töövõtulepinguga seotud.

6.

25.06.2025 seisukohas märgib A. M. järgmist:

Hageja leiab, et kostja oleks pidanud nõudma projekti, või keelduma teenust osutamast ilma

projektita. Kostja rõhutab, et sellest oli tellijat teavitatud, et kõik tööd nõuavad nõusolekut ja

vastavat luba, kuid tellija keeldus sellest tööde kõrgema maksumuse tõttu. Kõik tööd olid enne

alustamist kooskõlastatud hageja abikaasa M. M.. Enne tööde algust pakkus kostja hagejale

kirjaliku lepingu sõlmimist ehitusfirma ja hageja vahel, millest hageja keeldus, kuna see oleks

tähendanud kõrgemat hinda. Hageja soovis tellida tööd otse kostjalt, ilma juriidilise isiku osaluseta

ja ilma ametliku ehitusprojektita. Seetõttu on hageja etteheided kostja vastu tööde alustamise

kohta ilma ehitusprojektita täiesti alusetud ja sarnaseid etteheideid saab esitada ka hageja enda

vastu.

Kostja leiab, et 15 000 eurot koos materjalidega ei ole ebamõistlik hind. Mis puudutab hageja

väidet selle kohta, et sõnaga „ettemaks“ pidas ta silmas seda, et raha oli makstud täies ulatuses

enne töö teostamist, siis ei ole eluliselt usutav, et isegi 2019. aastal oleks kogu korteri

renoveerimise maksumus koos materjalidega olnud vaid 5000 eurot.

Lisaks märgib kostja, et hageja esitab valeandmeid, mis eksitavad kohut ja kahjustavad kostja

mainet. Näiteks hageja väidab, et kostja on minevikus kandnud vabadusekaotuslikku karistust

varavastaste süütegude eest….. annab see aimu tema isikust, madalatest väärtushinnangutest ja

ebaeetilisusest. Kostja vaidleb sellele kategooriliselt vastu ja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et

tegemist on laimu ja kostja solvamisega. Kostja on karistamata ja ta ei ole kunagi karistatud

varavastaste süütegude eest ega kandnud vabadusekaotuslikku karistust.

Samuti on ebaõiged hageja väited X OÜ maksuvõlgade kohta. Kuigi see ei suhtu ka käesoleva

asjasse kohta, võib kostja kindlalt väita, et tegemist on seaduslikult tegutseva ettevõttega, millel

puuduvad maksuvõlad ja mis täidab oma maksekohustusi regulaarselt.

7.

10.11.2025.a menetlusdokumendis lisab kostja varasematele vastuväidetele lisaks, et

27.10.2025 kohtuistungil vande all ülekuulatud hageja ei saanud täpselt kinnitada, kas ja millal

saatis kostjale lepingust taganemise avalduse. Samuti ei esitanud kohtule Omniva kaudu kostjale

dokumentide saatmiskinnitusi. Seega on alust väita, et hageja ei ole kostjale esitanud lepingust

taganemise avaldust, millega rikkus VÕS § 116 lg 1 ja 2 sätteid.

Kostja rõhutab, et kuna hageja keeldus kokkulepitud tasu maksmisest ja kadus, oli kostja sunnitud

peatama tööd, sest töövõtulepingu täitmiseks ja täiendavate materjalide ostmiskeks olid vajalikud

täiendavad kokkulepitud rahasummad, mida hageja ei maksnud. Kostja oli valmis jätkama tööd

ning vajadusel tegema parandusi, kuid hageja ei ole sellest kostjat teavitanud ega teavitanud

tekkinud puudustest õigel ajal. Pärast 20.12.2019 hageja kadus ja ei võtnud kostjaga ühendust ega

teavitanud kostjat töö lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 644 lg 1 mõttes. Kostja on

seisukohal, et tegemist oli hagejapoolse lepingu olulise rikkumisega, mille tulemusena kostja ei

saanud töid edasi jätkata. Sellest ajast, kui kostja lahkus mõjuval põhjusel objektilt, oli töö

peatunud, vaid ei olnud lõpetatud, mida kinnitab ka hageja (vt dtl 46). Seega kostjal tekib küsimus,

kui hageja ei ole kostjale lepingust taganemise avaldust esitanud ja kostja arvas (ja siiamaani

arvab), et töö oli peatunud kuni hageja poolt täiendavate kokkulepitud rahasummade laekumiseni,

siis võib arvata, et hageja ja kostja vahel sõlmitud suuline töövõtuleping on siiamaani kehtiv.

Samal ajal on alust arvata, et hageja ütles lepingu üles VÕS § 655 lg 1 alusel. Isegi sellisel juhul,

on VÕS § 195 lg 1 ja TsÜS § 69 kohaselt ülesütlemiseks vajalik vastavasisulise tahteavalduse

tegemine töövõtjale ja selle teise poole poolt vastuvõtmine.

27.10.2025 toimunud kohtuistungil hageja ei saanud kinnitada ega lükata ümber tööde

maksumust (15 000 eurot koos materjalidega, millest 7 500 eurot on ettenähtud töödele). Hageja

isegi ei nimetanud lepingu täpset summat.

Kui varasemalt väitis hageja, et 5000 eurot oli ettemaksuna kogu tööde ja materjalide eest, siis

27.10.2025 toimunud kohtuistungil kohtu küsimusele hageja vastas, et konkreetset summat ei

olnud kokku lepitud, aga A. M. poolt oli öeldud, et nad teevad remonti kvaliteetselt ja sõbraliku

hinnaga……Mitte ühtegi konkreetset summat ei olnud nimetatud…..Tööde eest tasumine pidi

toimuma etapiviisiliselt. Etapi lõpetamisel vastava etapi eest tasumine….. See oli ettemaks

materjalide eest, prahi väljaveo eest ja mingid santehnilised tööd.

Samuti väitis hageja varasemalt, et lepingu sõlmimise hetkel oli 5 000 eurot sellise korteri remondi

eest turu keskmisest kõrgem hind (vt dtl 293). Samal ajal 27.10.2025 toimunud kohtuistungil

hageja ise tunnistas ja nõustus sellega, et 5 000 eurot, mis sisaldab töid ja materjale, ei ole suur

summa. Seega tunnistas, et 5 000 eurot ei vasta keskmistele turuhindadele.

Oma väidete kinnitamiseks esitab kostja 2019. aasta seisuga korterite kapitaalremondi maksumuse

kalkulatsioonid. Tegemist on kalkulatsioonidega, mida kostja kliendina tellis ehitusfirmalt OÜ-lt

Tehmaster Group 2019. aastal, et teha enda jaoks kindlaks Tallinna korterite renoveerimise

ligikaudsed keskmised turuhinnad. Sellelt firmalt saadud kalkulatsioonide põhjal saab teha

järgmise järelduse: kahetoalise korteri kapitaalremondi üldmaksumus moodustab 11 535, 40 eurot

ilma käibemakstuta, millest 7 790 eurot on tööjõukulud ja 3 745,40 eurot materjalide kulud,

kolmetoalise korteri kapitaalremondi üldmaksumus moodustab 15 706, 20 eurot ilma

käibemakstuta, millest 10 584 eurot on tööjõukulud ja 5122,20 eurot materjalide kulud.

Kostja esitab fotod tehtud töödest hageja korteris, millest nähtub selgelt, millist tööd ja millises

mahus kostja teostas ning ilmselgelt see töö selgelt väljub kohtule esitatud ehitusprojekti ulatusest,

mis kinnitab veelkord, et kostja teostas ainult neid töid, mida klient talle ülesandeks pani, mitte

aga projekti järgi, nagu hageja väidab. Mis puudutab materjale ja nende kvaliteeti, mida hageja

kahtluse alla seadis, siis kostja soovib esitada pilte mõnest hageja korteri renoveerimiseks ostetud

materjalidest. Need piltidel olevad esemed on ostetud spetsialiseeritud ehituspoodidest ning nende

kvaliteeti ja maksumust ei tohiks mingil moel kahtluse alla seada.

Mis puudutab ehitusprojekti, siis tutvudes kohtule esitatud projektiga, märgib kostja, et isegi

vastavalt projektile ta tegi need tööd, mis oli projektis tellitud. Lisaks sellele tegi kostja palju

projektis mitte kajastatud töid, mille tegemine oli kokkulepitud hageja ja tema abikaasaga. Kostja

pöörab tähelepanu, et hageja poolt esitatud ehitusprojekt näeb ette ainult korteri köögi ja elutoa

vahelise siseseinapaneeli freesimistöid ja sellega seotud muid töid.

Mis puudutab utiliseerimist, siis isegi kohtule esitatud ehitusprojektis on kirjas, et ehitusprahi vedu

teostatakse rekonstrueeritava korteri omaniku kulul ja utiliseeritakse mitte avaliku kasutusega

prügikonteinerisse, mida paigaldatakse.

Hageja keeldus korteri edasist renoveerimist rahastamast ja kadus ära. Kostjal ei olnud aga

kohustust ehitusprahti omal kulul ära vedada ega töid enda kahjuks jätkata. Seega jäeti ehitusprahi

korterisse seni, kuni hageja selle utiliseerimise eest tasus.

Samuti on esitatud ehitusprojektis kirjas, et korteri välisukse vahetuse korral tuleb paigaldada

EI30 S200 nõuetele vastav tulekindel uks. Ukse valis hageja ise, kuna temal oli see juba olemas

ning uut ust osta ei tahtnud.

Hageja on avaldanud kahtlust kostja kui ehitaja kvalifikatsioonis ning leiab, et tehtud tööd olid

ebakvaliteetsed, samas keeldus aga hageja ise algusest peale ehitusteenuseid tellimast ametlikult

sertifitseeritud ehitusfirmalt, kellel on vastav ehituskvalifikatsioon ja garantii tehtud töödele.

Seetõttu hageja ei kontrollinud ega teinud kindlaks A. M. ehitusalaseid teadmisi ja oskusi, kuid

sõlmis temaga siiski suulise kokkuleppe ning otsustas siis kõik riskid ja vastutuse kostjale panna.

Kostja lisab, et ehitusaudit teostati objektil 2020. veebruarikuus, kuid kostja lahkus objektilt

detsembrikuu alguses aastal 2019. Sellega seoses kostja ei ole teadlik sellest, mis võis korteris

kolme kuu jooksul juhtuda ning on täiesti võimalik, et olukorda korteris võidi muuta. Ehitusauditis

on märgitud, et ehitustöid teostas X OÜ (registrinumber XXX), kuid X OÜ ei ole hageja jaoks

sellel objektil kunagi ehitustöid teinud. Kõik ehitustööd teostas eraisik A. M.. Kostjale

teadaolevatel andmetel viis ehitusauditi koostanuid ettevõte hiljem läbi ka renoveerimistöid hageja

korteris. Kostja andmetel on audiitor hageja lähedane tuttav, kes oli huvitatud isik, ning on

võimalik, et sama ettevõte (või isik) viis läbi nii auditi kui ka korteri hilisema renoveerimise.

Audit näitab, et oli kaastatud ettevõte X OÜ. Äriregistris olemasolevate andmete kohaselt oli aga

28. augustist 2019 kuni 15. juunini 2020 X OÜ (reg.kood XXX) juhatuse liikmeks sama E. P., kes

viis läbi ka ehitusauditi X OÜ nimel. Lõppkokkuvõttes seab kostja kahtluse alla kohtule esitatud

ehitusauditi sõltumatuse, erapooletuse ja objektiivsuse ning ei pea seda tõendiks.

Kostja leiab, et hageja soovis mitte ainult teostada kostja kulul remonti ilmselt ebaõiglaselt

alandatud hindadega, vaid nõuda tagasi ka see osa, mille oli tasunud kostjale tehtud tööde eest.

8. Lõppseisukohtades jääb kostja oma varasemate vastuväidete juurde.

Kostja lisab, et 10.11.2025 esitas hageja kohtule 11.10.2019 A. M.le saadetud e-kirjad (koos

manustega/ehitusdokumentatsiooniga). Kostjale jääb arusaamatuks, mis takistas hagejat esitamast

neid kirju tsiviilasja menetluse algusest peale, näiteks koos hagiavaldusega või järgneva

seisukohaga. Tekib mulje, et hageja ise ei olnud kindel nende kirjade saatmises ning ei saa

välistada, et need kirjad kas üldse ei olnud saadetud või on võetud rämpsposti kaustast või

saatmata kirjade kaustast. Need tõendid ei kinnita mitte midagi.

Isegi juhul, kui kiri tegelikult saadeti, ei ole tõendatud, et see toimetati kostjale kätte ja et kostja

selle vastu võttis. Tegemist on Venemaa internetiportaaliga ning teistest (mitte-vene) portaalidest

saabunud kirjad võivad automaatselt sattuda rämpsposti kausta, mitte kohale jõuda või saabuda

märkimisväärse viivitusega jne.

Lisaks tuleb hagejale meelde, et tavalise e-kirja saatmine ei garanteeri selle kohaletoimetamist

adressaadile. Tavaline e-post (läbi standardse SMTP-protokolli) toimib nn „best effort“ (parimate

võimalike jõupingutuste) põhimõttel, mitte garanteeritud kohaletoimetamise põhimõttel. See

tähendab, et kiri võib sattuda rämpsposti-, promokataloogi- või karantiinikausta; automaatsed

filtrid võivad selle kustutada; postkasti maht võib olla täis; adressaadi server võib kirja kaotada

(harva, kuid see juhtub); kiri võib lihtsalt kaduda ilma saatjat teavitamata („black hole“).

Kostja taotles 10.11.2025 hagejalt mitte üksnes vastava kirja saatmise kinnituse esitamist, vaid ka

selle kirja vastuvõtmise teatiste esitamist kostja poolt, juhul kui selline kiri on olemas. Hageja ei

ole vastuvõtmise teatiste tõendeid esitanud.

Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud

saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal

on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks

järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva adressaadi

serverisse (vt selle kohta RKTKo nr 2-15-6538/82, p 14). Praegusel juhul on maakohus õigesti

võtnud arvesse, et hageja kui müügiteate adressaat on füüsiline isik, kelle puhul ei tule eeldada

saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, ning teate sai lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes

selle serverisse saabumisest. (vt nt Riigikohtu 29. november 2021 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-

14714, p 11.1).

Isegi juhul, kui hageja selle kirja saatis ja see asus kostja rämpsposti- või mõnes muus kaustas, ei

muuda see olukorda, kuna isegi vastavalt sellele ehitusprojektile (mis üldjuhul oli koostatud

kellegi teise - juriidilise isiku - jaoks) teostas kostja kõik projektis tellitud tööd. Lisaks teostas

kostja mitmeid töid, mida projektis ei olnud kajastatud, kuid mille tegemine oli kokku lepitud

hageja ja tema abikaasaga.

Kostja pidas kogu kirjavahetust hagejaga Viberi või telefoni teel ning suhtles hageja abikaasaga

kas isiklikult või telefoni teel. Kostja ei kasutanud hageja ega tema abikaasaga suhtlemisel oma e-

posti aadressi ning jääb arusaamatuks, miks hageja saatis kirjad e-posti teel. Hageja ei maininud

kostjaga toiminud kohtumistel kordagi, et oleks saatnud kostjale ehitusprojektiga kirja ning alles

kuus aastat hiljem teatas ta kohtuistungil, et olevat saatnud mingeid kirju. Samuti jääb

arusaamatuks, mis takistas hagejat ehitusprojekti välja printimast ja kostjale isiklikult üle andmast.

Seega leiab kostja, et hageja poolt kohtule esitatud failid, mis kujutavad väidetavalt saadetud kirju,

ei tõenda midagi. Kuna hageja ei ole esitanud kostja poolt kirjade kättesaamise kinnitusi ning ka

kostja ei kinnita nende kirjade kättesaamist (vt 27.10.2025 kohtuistungiprotokoll), siis ei saa

hageja poolt esitatud kirju käesolevas vaidluses tõenditena arvestada.

A. M. palub jätta I. M. hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

III KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja tunnistajate

ütlused ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et I. M. hagi on põhjendatud

osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seega lähtub kohus hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud.

TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.

11. I. M. nõuab hagiavalduses A. M.lt 6620 euro väljamõistmist.

Hageja nõue koosneb kahest komponendist:

- suulise töövõtulepingu alusel antu 5420 euro tagastamise nõue VÕS § 189 lg 1 alusel;

- kahju hüvitamise nõue (ehitusauditi eest) 1200 eurot.

Hageja leiab, et kostja rikkus oluliselt lepingutingimusi, mille tõttu hageja taganes pooltevahelisest

töövõtulepingust ning sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada hagejale ettemaksuna tasutu ning

hüvitada lisakulu (kahju) tellitud ehitusauditi eest. Hageja on seisukohal, et kostja tegevuse tõttu

(jättis tööd teostamata, lahkus omavoliliselt objektilt, alustatud tööd olid ebakvaliteetsed) oli ta

sunnitud kandma lisakulu, tellima ehitusauditi.

Kostja vaidleb nõudele vastu, leides, et hageja ei ole kehtivalt lepingust taganenud (ei ole teinud

taganemisavaldust kostjale), hageja ise on pooltevahelist lepingut rikkunud kuna keeldus

jooksvate tööde eest tasumast ja kadus (kostjaga ei kontakteerunud), kostja peatas tööd hagejast

tulenevatel asjaoludel, isegi kui esinesid puudused töös, ei ole hageja andnud kostjale täiendavat

tähtaega nende parandamiseks /kõrvaldamiseks; kostja oli valmis tööd jätkama ja vajadusel

puudused kõrvaldama,

VÕS § 189 eeldused täidetud ei ole. Võiks kõne alla tulla tellijapoolne lepingust ülesütlemine

(VÕS § 655), kuid ka sellel alusel lepingu lõpetamise puhul ei võlgne kostja hagejale midagi.

12. Vaidlust ei ole selles, et I. M. ja A. M. vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping hageja

korteris aadressil XXX rekonstrueerimistööde tegemiseks.

Kuigi hagiavalduses märgib hageja töövõtjad mitmuses (A. M. ja N. M.), kinnitas hageja

kohtuistungil 22.09.2025, et lepingupoolteks olid I. M. ja A. M. (00:02:30 dtl 330).

Poolte vahel ei ole vaidlust ja ka dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et I. M. on lepingu

täitmisena tasunud A. M.le kokku 5000 eurot (28.10.2019 2500 eurot A. M. kontole selgitusega

„ remondile“ dtl 17; 20.11.2019 1000 eurot N. M. kontole selgitusega „remont“ dtl 18;

30.11.2019 1500 eurot N. M. kontole selgitusega „ remont, töö eest“ dtl 19) ning 1.11.2019 420

eurot A. P. selgitusega „ehituspraht XXX“ dtl 20.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud ja saab sellest tulenevalt

nõuda lepingu alusel antu tagastamist (VÕS § 189 lg 1), kas hageja on kandnud kahju lisakulude

(ehitusaudit) eest ning kas kostja on lepingut rikkunud (töö ei vastanud lepingutingimustele).

13. Võlaõigusseaduse (VÕS) 635 lg 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja)

valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse

(töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

Töövõtuleping on seega tasuline leping, mille sõlmimisel lepivad pooled eelkõige kokku tehtavas

töös ja saadavas tasus.

Töövõtu olemuslikuks eesmärgiks on kokkulepitud tulemuse saavutamine (vt Riigikohtu lahend

tsiviilasjas nr 2-16-5962/50 p 14), kusjuures töövõtja töö valmistegemise ja tellija tasu maksmise

kohustused on omavahel vastastikuses seoses.

VÕS § 635 lg 1 tulenevalt on töövõtja põhikohustus kokkulepitud tulemuse saavutamine.

Töövõtulepingu sätted ei näe ette kohustuslikku vorminõuet, seega saab töövõtulepingut sõlmida

ka suuliselt.

Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel ning

tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega

nõustub - VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada muuhulgas

ka teoga.

Pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping.

14. Hagiavalduse kohaselt taganes hageja lepingust kuivõrd kostja rikkus lepingutingimusi.

Riigikohus on märkinud, et töövõtulepingu puhul kohaldub erisätete puudumisel taganemise

alusena võlaõigusseaduse üldosa lepingust taganemise regulatsioon (VÕS §-d 116-118) koos §-s

647 sätestatud erisustega. Töö lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel lepingust taganemise

õiguse tekkimine tellijale eeldab esiteks, et töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77)

ning teiseks, et töövõtja vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 642) (vt ka Riigikohtu 28. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22; 2-18-13432 p 16).

14.1 VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.

Sama paragrahvi 2. lõike järgi on olulise lepingurikkumisega eelõige tegemist muuhulgas, kui:

kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta

õigustatult lepingust lootis; rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise

lepingupoole

huvi

püsimise

eelduseks

lepingu

täitmise

vastu;

teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud

täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

Lepingust võib taganeda täiendavat tähtaega andmata, kui rikuti § 116 lõike 2 punktis 2 nimetatud

kohustust (rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi

püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu) või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei

täida (VÕS § 116 lg 4)

VÕS § 118 lg 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda,

kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui:

-

ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama;

- VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud.

VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui

töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja

õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja

jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.

Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei pea lg-s 1 nimetatud juhul tellija määrama töövõtjale

täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda.

14.2 Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS

§ 188 lg 1) ning lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest (§ 188 lg 2)

Taganemisavaldus on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-te 1 ja 2

mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud

tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline

võlasuhe lõpetada. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise

materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega

(VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast

lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1, vt Riigikohtu 21.10.2020 lahend tsiviilasjas nr

2-18-109972/115 p 12, 14).

Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud

vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118, § 188 lg 1), materiaalse eeldusena peab

aga taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116

mõttes (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13 p 14).

14.3 Hageja märgib hagiavalduses, et 17.03.2020 saatis kostjale kirjaliku pretensiooni posti teel,

milles palus tööd lõpetada ja hoiatas lepingust taganemisest. Kuna töövõtja tellija pöördumistele ei

reageerinud, esitas ta 14.06.2020 posti teel pretensiooni, milles taganes lepingust ja palus hiljemalt

30.06.2020 tagastada töö eest tasutud raha (dtl 47).

Vaatamata kohtu nõudmisele ja kohtuistungil 22.09.2025 antud lubadusele/kinnitusele (00:04:29,

dtl 330; dtl 359), ei ole hageja esitanud ei 17.03.2020 töövõtjale väidetavalt saadetud kirjalikku

pretensiooni koos lepingust taganemise hoiatusega ega ka 14.06.2020 väidetavalt saadetud

lepingust taganemise avaldust.

Kohtuistungil 27.10.2025 märkis hageja esindaja, et tegelikult saatis pretensiooni ja avalduse

tema, I. M. pöördus esindaja poole jaanuaris (2020) ja edasi saatis taganemisavalduse juba

esindaja, mida kostja pole vastu võtnud (00:32:29, dtl 371-372).

Hageja esindaja teatas 22.09.2025.a. kohtuistungil, et taganemisavaldus saadeti kostjale aadressil

XXX (00:35:22, dtl 335).

Kohtuistungil 27.10.2025 kinnitas kostja vande all, et elab praegu xxx, tol ajal elasid xxx. Hageja

teadis väga hästi, et kostja elab seal; xxx pole kunagi elanud, ei tea mis aadress see on (dtl

01:02:02 , dtl 375)

Hageja ei ole millegagi tõendanud, et on taganemisavaldus kostjale saadetud ning kostja oleks

sellest keeldunud.

Seega leiab kohus, et I. M. ei ole esitanud A. M.le avaldust, millest nähtuks hageja soov

lepingulised suhted lõpetada.

Kostja kinnitusel ei ole hageja teinud sellekohast avaldust kostjale ka suuliselt (ei ole suuliselt

informeerinud kostjat ei lepingust taganemisest ega ülesütlemisest).

Hageja ise ei ole seda kostja väidet millegagi ümber lükanud.

Seega on lepingust taganemise formaalsed eeldused täitmata.

14.4 Hageja märgib, et isegi hoolimata asjaolust, kas kostja sai kätte lepingust taganemise

avalduse või mitte, teadis kostja ja pidi teadma hageja nõude olemasolust tema vastu hiljemalt

hetkest kui sai kätte hagiavalduse (dtl 471).

Kui lähtuda hageja käsitlusest, et kostja sai taganemisest ja hageja nõudest teada hagiavaldusest,

on kohus seisukohal, et hageja on mööda lasknud lepingust taganemise mõistliku tähtaja (VÕS §

118 lg 1 p 1 ) ja on seetõttu kaotanud õiguse lepingust taganeda.

Töövõtuleping poolte vahel sõlmiti oktoobris 2019.a., tööde tähtaeg oli 20.12.2019 (dtl 45, 370).

Hageja märgib, et kostja lahkus 15.12.2019 objektilt ette teatamata. Sellest ajast olid tööd

peatunud ning tellija telefonikõnedele enam ei vastatud (dtl 46).

Vähemalt hilisemalt detsembris 2019 sai järelikult hageja teada väidetavast lepingurikkumisest.

Hagiavaldus esitatud kohtule 5.12.2022 so ca 3 aasta möödudes ja vahetult enne nõude

aegumistähtaja saanumist.

Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega väidetavate

rikkumiste / puuduste kõrvaldamiseks, paranduste tegemiseks, lepingu täitmiseks / tööde

lõpetamiseks (hilinemise puhul).

Väited, et kostja hageja telefonikõnedele ei vastanud, blokeeris I. M. oma telefonis, mistõttu

polnud võimalik kostjat telefoni teel kätte saada (00:35:22, dtl 335), on paljasõnalised. Kuigi

poolte suhtlus toimus peamiselt Viberi sõnumivahetuse kaudu, ei ole esitatud ühtegi sõnumit,

millest nähtuks, et hageja otsis kostjaga kontakti, kuid kostja seda ignoreeris (jättis vastamata).

Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, mida tehti alates 2020.st ehk ca 3 aastat ehk - kohtu ette ei ole

toodud väiteid ega tõendeid, et hageja oleks kostjale andnud tähtaegu väidetavate puuduste

kõrvaldamiseks ning kostja oleks nendest keeldunud või et pooled oleksid

kompromissläbirääkimisi pidanud, mis mõjutas lepingust taganemise mõistlikku tähtaega

(pikendas).

Sel juhul oleks tulnud kohtu hinnangul vaidluste/läbirääkimistele kulutatud aeg jätta mõistliku aja

hulka arvestamata.

Hageja väitis kohtuistungil, et detsembris (2019) leidis firma ja leppis kokku, et töid alustatakse

pärast aastavahetust (dtl 369), seega mingisuguseid läbirääkimisi poolte vahel polnud.

Seega on kaheldavad ka hageja esindaja väited 22.09.2025 istungil, et hageja oleks kostjaga

kompromissläbirääkimisi pidanud kui kostja oleks kontaktile tulnud, kuid viimane blokeeris

telefonikõned ning kirju vastu ei võtnud (00:09:15, dtl 331).

Hageja selgituste põhjal järeldab kohus, et hageja otsis uue töövõtja koheselt pärast seda kui

detsembris 2019 nägi, et töödega on viivitus ning väljendas kostjale oma rahulolematust (dtl 132-

145), mingisuguseid täiendavaid tähtaegu tööde kiirendamiseks, puuduste kõrvaldamiseks jms,

kostjale ei antud.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja teinud taganemisavaldust mõistliku aja

jooksul pärast seda kui väidetavalt said teada olulisest lepingurikkumisest ning on seetõttu

kaotanud õiguse lepingust taganeda (VÕS § 118 lg 1).

15. Lepingust taganemise materiaalse eeldusena peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige

oluline lepingurikkumine, töö ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 641, § 77) ning töövõtja

vastutab selle rikkumise eest.

Töövõtjal on kohustus informeerida tellijat tehtud tööga kaasnevatest riskidest, eelkõige sellest,

kas kokkuleppe kohaselt tehtud töö vastab ettenähtud eesmärgile ning tellija vajadustele (vt

Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-116-16 p 66, 3-2-1-180-10 p 9)

Tuleb arvestada ka VÕS § 77 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita lepingule või seadusele

vastava kvaliteediga, selle puudumisel vähemalt keskmise kvaliteediga (vt Riigikohtu lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-59-14 p 15)

15.1 VÕS § 641 lg 2 kohaselt ei vasta töö lepingutingimustele muuhulgas kui tööl ei ole

kokkulepitud omadusi (lg 2 p 1); kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud

otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi

teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul

juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (lg 2 p 2).

Töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija

poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid,

materjali või eeltöid piisavalt kontrollis (§ 641 lg 3).

Tulenevalt VÕS § 642 lg 1 vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas

töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus

ilmneb alles pärast seda. Töövõtja vastutab ka töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis

tekib pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale, kui mittevastavus

tekkis töövõtja kohustuste rikkumisest tulenevalt (lg 3).

VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest

töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada

sai või pidi teada saama. Kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest

õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda (lg 3).

15.2 Töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine

või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd

parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle

lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (VÕS § 647 lg 1).

Kohus märkis eespool (vt p 14.4), et hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega tööde

valmistegemiseks, tööde parandamiseks või uue töö tegemiseks.

Menetluses esitatust tulenevalt ei ole hageja ka korrektselt teatanud kostjale tööde

lepingutingimustele mittevastavusest.

Pooltevahelisest Viberi sõnumivahetusest tulenevalt ei rahuldanud hagejat töödega viivitamine,

kuludokumentide esitamata jätmine, ülevaate puudumine soetatud materjalist (materjali

maksumus) (dtl 132-145).

Kooskõlas TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded või vastuväited.

Lepingu sõlmimise asjaolusid ja -tingimusi tuli tõendada hagejal.

Hageja väidab, et kokkuleppe järgi oli remonditööde maksumus kokku 5000 eurot (sh nii materjal

kui töö; dtl 45, 331). Hageja tasus kogu tööde raha (5000 eurot) ettemaksuna enne tööde

teostamist (dtl 294).

Kohtuistungil 27.10.2025 märkis I. M., et konkreetset summat (tööde maksumust) lepingu

sõlmimisel nimetatud polnud (00:06:54, dtl 369)…töö eest tasumine toimus etapiviisiliselt, etapi

lõpetamisel vastava etapi eest tasumine (01:29:34, dtl 378-379).

Kostja väitel oli kokkulepitud tööde hind 15 000 eurot, millest materjali eest 7500 eurot ja tööraha

7500 eurot (dtl 122, 298, sama kinnitas A. M. vande all 27.10.2025 00:39:46, dtl 372).

Oma väidete tõendamiseks remonditööde maksumuse kohta esitas kostja V. D., N. M. ja J. G.

kirjalikud selgitused (dtl 302-311 koos tõlgetega).

Kirjalikud selgitused on käsitletavad dokumentaalse tõendina (TsMS § 272 lg 1)

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 2019. a oli Tallinna linnas kahetoalise korteri

rekonstrueerimis-/ ehitustööde (projekt + ehitusauditis toodu) turuhind 5000 eurot. Ei ole ka

eluliselt usutav kogu remonditööde maksumuse ette tasumine nagu väidab hageja.

Pooltevaheline Viberi sõnumivahetus (nt dtl 134-135) ja kohtuistungil 27.10.2025 vande all antud

ütlused (dtl 368 jj; sh I. M. väited …..konkreetset summat (tööde maksumust) lepingu sõlmimisel

nimetatud polnud; …töö eest tasumine toimus etapiviisiliselt, etapi lõpetamisel vastava etapi eest

tasumine) kinnitavad, et pigem oli 5000 siiski ettemaks tööde alustamiseks ja teatud etapini

tegemiseks, mitte kogu tööde maksumus.

Kostja 10.11.2025 menetlusdokumendi lisana esitatud 2019. aasta seisuga kohtule korterite

kapitaalremondi maksumuse kalkulatsioonid (dtl 414-419) jätab kohus tähelepanuta. Esitatud

kalkulatsioonid ei seondu pooltevahelise õigussuhtega.

Samuti jätab kohus tähelepanuta kostja esitatud fotod ehitusmaterjalide kohta (dtl 436-446). Kohtu

hinnangul ei tõenda need seda, et just fotodelt nähtavaid remonditarbeid kasutati hageja korteris,

teiseks

Hageja väitel ei teinud kostja kokkulepitud ehitustöödest sisuliselt midagi ja mida tegi, oli

ebakvaliteetne ning tuli ümber teha (sh rikutud kasutatud materjal; 00:07:16 dtl 331; 00:08:32 dtl

369). Sellekohased väited tõendatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud ka hageja väide, et

kostja tegevuse tulemusena muutus korter kasutus-/elamiskõlbmatuks.

X OÜ/ X OÜ koostatud ehitusaudit tuvastas töödes puudused (dtl 24-36) ning märkis ka ära

lahendused puuduste kõrvaldamiseks (dtl 27).

Vaidlust ei ole selles, et kostja töid lõpuni ei teinud.

Samas nähtub esitatud fotodelt (auditis toodud fotod dtl 24-35; kostja esitatud fotod (dtl 420-435),

et remontöid siiski tehti ja materjale kasutati, seega on põhjendamatud väited, et midagi ei tehtud

ja kogu materjal oli rikutud.

Hageja väidab, et kostja lahkus omavoliliselt objektilt, tööd olid peatatud; kostja omakorda, et

peatas tööd kuna hageja ei tasunud enam jooksvate tööde eest. Samas on kostja kinnitanud, et oli

valmis töid jätkama, kuid hageja temaga ei kontakteerunud ning ilma rahata kostja ei näinud

töötegemise võimalust. Hageja ei ole selgitanud, miks ei andnud kostjale võimalust töid jätkata,

puuduste olemasolul need kõrvaldada jne.

Ei ole tõendanud ka seda, et kostja keeldus tööde lõpetamisest, puuduste kõrvaldamisest, miks

lepingu eesmärgi saavutamine kostja poolt oleks olnud võimatu.

15.3

A. M. märgib, et ei ole näinud ega tutvunud hageja poolt väidetavalt edastatud

ehitusprojektiga ning tööde teostamisel lähtus hageja abikaasa M. M. antud juhistest ja joonistest

(VÕS § 641 lg -le 3).

Riigikohus on märkinud, et töövõtja, kellel tuleb oma töö teha kolmandate isikute koostatud

plaanide alusel, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele ning

puuduste korral neist tellijat teavitama. Üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada

töövõtulepingusse märgitust laiemate kohustustega. Muu hulgas peab töövõtja tegema oma töö

kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest lähtudes, et tagada töö vastavus

keskmisele kvaliteedile (VÕS § 641 lg 2 p 2, § 77). Töövõtja kõrgema hoolsusstandardi sätestab

ka VÕS § 641 lg 3, mis kohaldub olukorras, kus tellija juhise puudused ja selle kahjulikud

tagajärjed ilmnevad pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale (vt

Riigikohtu 02.06.2021 lahend tsiviilasjas nr 2-15-8204/113 p 14).

Eeltoodust tulenevalt on töövõtja informatsiooni- ja kontrollikohustus suhteliselt lai tema

eeldatava professionaalsuse tõttu. Kohtu hinnangul töövõtja käesoleval juhul seda järginud ei ole.

Töövõtja ei saa eriteadmisteta tellija juhiseid pimesi järgida.

Olukorras, kus töö on enne valmimist muutunud tellija juhise tõttu teostamatuks ja töövõtja on

tellija juhist piisavalt kontrollinud (VÕS § 641 lg 3), kohaldub VÕS § 653, mille järgi võib

töövõtja lepingu üles öelda ja nõuda tehtud tööle vastavat tasu osa ja tasus mittesisalduvate kulude

hüvitamist (eespool viidatud lahendi p 16).

Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja teadis, et tööde aluseks peab olema ehitusprojekt

ning tellija (abikaasa) juhiste tõttu on võimalik, et töö ei vasta /hakka vastama lepingutingimustele

(vt kostja vande all antud ütlused 27.10.2025 istungil dtl 374-378), saanuks hoolas töövõtja

lepingu üles öelda, mitte teadlikult kehtivatele ehitusnormidele mittevastavat tööd teha.

Kohus ei nõustu siinkohal kostja väidetega, et talle ei esitatud ehitusprojekti ning ta tutvus sellega

alles kohtumenetluses.

Hageja on tõendanud, et ehitusdokumentatsioon, sh projekt on kostja e-posti aadressile XXX

saadetud 11.10.2019.a. (dtl 385-406).

Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud

saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal

on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks

järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva adressaadi

serverisse (vt selle kohta RKTKo nr 2-15-6538/82, p 14).

Kuivõrd käesoleval juhul oli adressaat A. M. kui füüsiline isik, ei tule eeldada saabunud e-kirjade

kontrollimist iga päev, mistõttu teate saab kirja lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle

serverisse saabumisest. (vt ka Riigikohtu 29.11.2021 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-14714, p

11.1).

Ei ole eluliselt usutav, et kostja oma kasutusel olevat e-posti üldse ei loe; samuti on pigem

hüpoteetilist laadi kostja selgitused saadetise sattumisest rämpsposti jne.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd ehitusaudit töödes puudused tuvastas, on tõendatud,

et töö lepingutingimustele ei vastanud.

Kostja on küll esitanud omapoolsed kommentaarid auditis kirjeldatud puudustele (dtl 124), kuid

kohtul puudub alus kahelda auditi teostaja pädevuses või viidatud puuduste olemasolus.

15.4 Riigikohus on märkinud, et isegi kui tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö

eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa

olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega

kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel

lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine

lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja

kohustuse täitmiseks. Kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate

puuduste korral lepingust taganeda üksnes erandjuhul. Seega tekib töövõtjal töö

lepingutingimustele mittevastavuse korral, mida on võimalik parandada või uue töö tegemisega

kõrvaldada, õigus tugineda lepingu olulisele rikkumisele üldjuhul vaid siis, kui ta on andnud

töövõtjale võimaluse mittevastavus kõrvaldada kas parandamise või uue töö tegemisega, nõudes

töövõtjalt lepingu täitmist VÕS § 646 lg 1 alusel või andes temale selleks täiendava tähtaja. (vt

Riigikohtu 24.11.2021 lahend tsiviilasjas nr 2-18-13432/108 p 18.2 ja 18.3).

Kuivõrd käesoleval juhul ei ole hageja tellijana nõudnud töövõtjalt lepingu täitmist (vähemalt

tõendeid selle kohta ei ole) ning ei ole andnud ka töövõtjale võimalust mittevastavust kõrvaldada

kas parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada (puudused olid kohtu hinnangul

kõrvaldatavad) ei ole hagejal õigust tugineda lepingu olulisele rikkumisele.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et taganemise eeldused täidetud ei ole.

16. Kui lepingust ei ole taganetud, on võimalik, et leping lõppes VÕS § 655 alusel kostja

ülesütlemisega.

VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu ülesütlemine eeldab tellija selge tahte tuvastamist, et ta soovib

lepingu igal juhul lõpetada sõltumata töövõtja lepingurikkumisest.

Lepingu ülesütlemiseks on vajalik vastavasisulise tahteavalduse tegemine töövõtjale ja selle teise

poole poolt vastuvõtmine (VÕS § 195 lg 1, TsÜS § 69).

VÕS § 655 lg-st 1 tuleneb tellijale võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest,

kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles

öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud

mahaarvamised (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16 p 12).

VÕS § 655 lg-st 1 tulenevalt on tellija ülesütlemisõiguse kasutamisel vaba ning ülesütlemiseks ei

ole vaja erilist ajendit ega põhjust. (vt VÕS kommenteeritud väljaanne, § 655 kommentaar p 3.1,

lk 751).

Lepingust ülesütlemise tagajärjed sätestab VÕS § 195 lg 2, eelkõige vabaneb töövõtja seeläbi

lepingu edasise täitmise kohustusest, kuid seni täidetut loetakse täidetuks töövõtulepingu alusel

ning tagasitäitmise võlasuhet ei teki. VÕS § 655 lg 2 ei välista tasunõuet tehtud töö eest.

Hageja tellijana ei ole käesoleval juhul teinud kostjale konkreetset avaldust ka lepingust

ülesütlemiseks.

Arvestades, et hageja ei ole esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõuet ning remonditööd on

teostanud kolmas isik, saab siiski kohtu hinnangul lugeda pooltevaheline leping

lõppenuks/lõpetatuks ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 järgi.

Hageja väitel ei teinud kostja sisuliselt midagi, ja seda mis tegi, tuli ümber teha ja soetatud

materjalid, esemed vahetada kuna olid rikutud. Hageja eelkirjeldatud väited millegagi tõendatud

ei ole (vt ka otsuse p 15.2).

Ehitusauditis on küll esile toodud rida puuduseid, mittevastavusi ehitusprojektile (dtl 11-16; 24-

35); samas annab audit soovitused / lahendused, mida tuleb teha puuduste kõrvaldamiseks (dtl 27).

Ka ehitusauditis ja kostja esitatud fotodelt nähtuvate teostatud tööde eest oli töövõtjal õigus saada

tasu.

Hageja ei ole tõendanud, et kogu töö (sh nt põranda valamine) tuli ümber teha, mis õigustaks selle

võrra töövõtja tasust mahaarvamisi. Hageja esitatud maksekorraldustelt (dtl 18-21) on näha et

tööde eest tasuti 1500 eurot; 3500 eurot materjalide eest.

Alusetu on hageja (tagasi)nõue tasutud materjalide eest. Millegagi pole tõendatud seda, et soetatud

ja kasutatud materjalid oleks olnud ebakvaliteetsed või osutunud kasutuskõlbmatuks.

Lepingust ülesütlemise puhul ei teki tagasitäitmise võlasuhet.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et ettemaksuna tasutud 5000 euro (sh materjalid 3500 +

tööraha 1500) eest ei ole materjale soetanud /töid teostanud, millest tulenevalt võiks kõne alla tulla

alusetu rikastumine hageja arvel. Sellest tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue ettemaksuna

tasutud 5000 euro väljamõistmiseks (tagastamiseks) kostjalt on põhjendamatu.

17. Ehitusprahi utiliseerimise eest tasutud 420 eurot tagasinõue on kohtu hinnangul alusetu.

Hageja esitatud maksekorralduse kohaselt tasuti 1.11.2019.a ehitusprahi äraveo eest A. P.le 420

eurot (dtl 20).

A. M. selgitas 22.09.2025.a kohtuistungil, et A. P. (X OÜ (rk XXX) juhatuse liige ajavahemikus

2016-2021) oli tema tööandja (00:27:42, dtl 334), kuid hagivastuse kohaselt ei ole kunagi olnud

kostja alltöövõtja (dtl 129) ning temaga oli hagejal eraldi kokkulepe prahi äraveoks ja see ei

sisaldunud pooltevahelises töövõtulepingus.

Hagile lisatud rekonstrueerimise projekti järgi teostatakse ehitusprahi vedu rekonstrueeritava

korteri omaniku kulul ja utiliseeritakse mitte avaliku kasutusega prügikonteinerisse, mida

paigaldatakse asfalteeritud teel korteriühistu prügikonteinerite kõrvale (dtl 13-14).

Rahaülekanne on tehtud otse A. P.le, seega on nõude esitamine A. M. vastu põhjendamatu.

Tõendamata on asjaolu, et vastavalt poolte vahel sõlmitud suulisele töövõtulepingule oli kostja

lepingujärgseks kohustuseks ka ehitusprahi utiliseerimine, mille täitmise ja võimaliku rikkumise

(täitmata jätmise) eest lasuks vastutus kostjal.

18. Ehitusauditi eest kahjuhüvitise 1200 euro väljamõistmise nõude kohus rahuldab.

Hageja tasus 20.02.2020 X OÜ-le ehitusauditi eest 1200 eurot (dtl 21-22) ja nõuab kostjalt selle

hüvitamist VÕS § 115 alusel.

VÕS § 115 lg 1 ning § 127 ja 128 alusel võib kahju (lepingu rikkumisest tuleneva kahju)

hüvitamist nõuda, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt Riigikohtu 08.01.2013.a. otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12 p 15).

-

kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

-

hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);-

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks

tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud (vt Riigikohtu

10.04.2024 lahend tsiviilasjas nr 2-21-4251/36 p 13.2)

Kahju hüvitamise eelduseid pidi tõendama hageja (käesoleval juhul I. M.).

Töövõtjapoolne (kostjapoolne) lepingulise kohustuse rikkumine on tõendatud ehitusauditiga;

kostja teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele (ei vastanud vähemalt keskmisele

kvaliteedile) ning selle eest oli vastutav töövõtja.

Töö ülevaatamiseks /hindamiseks kandis hageja täiendavat kulu 1200 eurot, mida poleks vaja

olnud kanda lepingutingimustele vastava / puudusteta töö korral. Ehitusseadustiku (EhS) § 12 lg 1

tulenevalt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid

nõudeid. Ehitusseadustikust tulenevate nõuete järgimise eesmärk on ära hoida ehitamisest

mõjutatud isikute õiguste kahjustamist.

Kostja pidi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav, st

et ta rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saanud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle

tagajärgedest ülesaamist vastaspoolelt oodata (VÕS § 103 lg 2) (vt ka Riigikohtu 11.12.2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 22).

Kui kostja oleks käesoleval juhul teostanud tööd projektipõhiselt ja vähemalt keskmise

kvaliteediga, ei oleks hagejal olnud eelduslikult vajadust kanda täiendavat kulu ehitusauditile,

seega on olemas põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal varalise kahju (ehitusauditi kulu - 1200

euro) vahel ning hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatud.

19. Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude ja palub välja mõista viivise alates

1.07.2020.a.

Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 6 saab võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult viivist.

Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras:

sissnõutavaks muutunud viivist alates 1.07.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni (5.12.2022)

nõudelt 6620 eurot ja alates hagi esitamisest ehk 5.12.2022 TsMS § 367 alusel kuni võla

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras.

Kohus rahuldas nõudes 1200 euro ulatuses.

Kuivõrd kohus leidis otsuses, et hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, ei ole põhjendatud

viivist arvestada alates 1.07.2020 ehk alates kostjale väidetavalt saadetud pretensioonis esitatud

raha tagastamise tähtaja (30.06.2020) möödumist.

Kohus mõistab A. M.lt välja viivise alates 5.12.2022.a. so alates hagiavalduse esitamisest VÕS §

113 lg 1 2. lauses sätestatud määras (seadusjärgses määras) kuni 1200 euro tasumiseni.

20. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistab A. M.lt välja I. M. kasuks

1200 eurot ja viivise alates 5.12.2022 kuni 1200 tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras.

Menetluskulude jaotus

21. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette,

millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Kohus rahuldab hagi osaliselt.

Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 sätestatuga jätab kohus poolte menetluskulud poolte kanda võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega.

Kohus rahuldas hagi ca 16% ulatuses (hagihinnast), seega jäävad 16% hageja menetluskuludest

kostja kanda; 84% kostja menetluskuludest hageja kanda.

Tulenevalt TsMS § 174 lg 4 määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Piret Raik

Kohtunik