3-24-2699/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Kaire Orion

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.02.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-2699

Haldusasi

X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.08.2024

otsusele nr 4.2-1/7517-3

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X., esindaja vandeadvokaat Mariliis

Timmermann

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne

Niido

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.03.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2025

otsus nr 3-24-2699.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 29.08.2024 otsus nr 4.2-1/7515-3.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks välja esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud 7444,79 eurot.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.03.2026.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-24-2699

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 27.06.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) relvaloa nr DL10004360

pikendamise taotluse. PPA oli varasemalt 02.09.2019 sama relvaloa kehtivust pikendanud,

kuid 18.12.2019 relvaloa kehtivuse peatanud.

2. PPA keeldus 29.08.2024 otsusega nr 4.2-1/7517-3 X.X.-ile relvaloa väljastamisest,

tuginedes relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-le 3.

Taotleja suhtes läbi viidud taustakontrolli käigus selgus, et X.X. suhtes alustati 13.02.2019

kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 7 tunnustel. Menetluse raames

teostati X.X. elukoha ja tema kasutuses olnud auto läbiotsimine. Läbiotsimise protokollis

fikseeriti ja fotografeeriti mitmed olulised relvaseaduse rikkumised: kaks tsiviilrelva asusid

väljaspool relvakappi elumaja esimese korruse elutoas oleva kapi peal; garaažist leiti

väljaspool relvakappi 3 vintpüssi padrunit; sõiduauto panipaigast leiti Kaitseliidu relv ja

vintraudne püstol koos kolme padruniga; sõiduauto ukse küljetaskust leiti karp

tulirelvapadrunitega, käetoe seest karp vintpüssi padrunitega ning salongist põrandalt erineva

kaliibriga vintpüssi ja sileraudse püssi padruneid.

RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või

teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva

soetama ja omama. X.X. on hooletu käitumisega tulirelvade ja laskemoonaga ümberkäimisel

sobimatu tulirelva omama.

Otsuse tegemisel ei tugineta pelgalt kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimise protokollile,

vaid haldusmenetluses antud X.X. ütlustele, kus ta kinnitab, et hoiustas tulirelvi ja laskemooni

väljaspool relvakappi. Tema ütlusi toetab kriminaalasjas koostatud fototabel. X.X. rikkus

RelvS § 46 lg-test 1, 3 ja 6 tulenevaid tulirelva ja laskemoona hoidmise nõudeid.

Eluliselt usutav pole X.X. selgitus, et relvad asusid väljaspool relvakappi, sest need vajasid

kuivamist ning relvakapis vajalikku kuivamist ei toimu. X.X. tulirelvad asusid elutoa

riidekapi peal kinnises relvakotis, mis ei lase niiskusel eralduda. Pärast niisketes tingimustes

kasutamist tuleb tulirelvad niiskusest puhastada, kuid üldjuhul võetakse relv lahti ja

kuivatatakse relvaosad puhastuslapiga või suruõhuga, peale mida tulirelv õlitatakse. Kui

tulirelva puhastatakse või kuivatatakse, peab relvaomanik olema vahetult relva juures.

Lahkudes tuleb relv koheselt panna lukustatud relvakappi.

Asjakohane pole ka X.X. põhjendus, et autost leitud relva ja laskemoona hoiustamise nõuete

rikkumine polnud oluline, sest relv ja laskemoon ei olnud kergesti nähtavad. Sõiduauto ja seal

asuvad panipaigad pole relvakapp ega relvahoidla.

Tulirelvade ja laskemoona väljaspool relvakappi hoidmine oli X.X. teadlik tegevus ja

relvaseaduse tahtlik rikkumine. See, et laskemoon ja tulirelvad asusid paljudes erinevates

kohtades, näitab, et tegemist on olnud relvaomaniku järjepideva ja regulaarse relvaseaduse

rikkumisega. Isik ei suuda või ei taha kinni hoida relvaomanikule kehtestatud reeglitest ning

on relvadega ümberkäimisel järjepidevalt hooletu. Seega on ta turvalisust ohustava käitumise

tõttu sobimatu tulirelva omama.

Relvaloa pikendamata jätmise otsus ei välista X.X. õigust taotleda tulevikus relvaluba, kui

tema osas on süüteomenetlused lõppenud ja relvaseadusest tulenevaid välistavaid asjaolusid ei

esine.

2(7)

3-24-2699

3. X.X. esitas 27.09.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 29.08.2024 otsuse

tühistamiseks.

Haldusmenetluse materjalide hulgas ei ole läbiotsimise protokolli ega kriminaalasja raames

tehtud fotosid. Igal juhul oleks tegemist haldusmenetluses keelatud tõenditega, sest nende

tõendite kasutamiseks puudub prokuratuuri luba, nagu nõuab kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 214. Lisaks on tegemist kaebaja põhiõiguste rikkumisega saadud tõenditega. Viru

Maakohus tunnistas 24.11.2022 otsuses nr xxx läbiotsimisprotokollid koos fototabeliga

lubamatuteks tõenditeks, sest tõendite kogumisel rikuti kehtivat õigust. Läbiotsimise ajend

saadi õigusvastaste jälitustoimingute käigus saadud infost. Kui tõend on saadud põhiõiguse

rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi

vastu võtmata jätmise mõju tõendi esindaja õigustele (HKMS § 62 lg 3 p 1).

Kuna kaebajal oli olemas nõuetele vastav relvakapp, on kaebajale alusetult ette heidetud

RelvS § 46 lg 3 rikkumist.

Kaebajat ei ole karistatud relvaseaduse nõuete rikkumise eest. Kuigi RelvS § 36 lg 4 p 3 ei

eelda kehtivaid karistusi, on siiski oluline, et PPA on samadele asjaoludele tuginedes

karistanud kaebajat relva ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest RelvS § 891 alusel

ning kohus on selle otsuse tühistanud. Nimelt tühistas Viru Maakohus 16.06.2020 otsusega nr

4-19-5988 PPA 11.11.2019 otsuse väärteoasjas. On küsitav, kas sellisel juhul saab

haldusmenetluses tuvastada, et rikkumine ikkagi esines.

Kaebaja tegeleb jahindusega, kasutades relvi ja laskemoona jahil. Ka jahil käimise ajal asuvad

relvad ja laskemoon väljaspool relvakappi ning see ei tähenda automaatselt, et tegemist on

relvade ja laskemoona hoiustamise nõuete rikkumisega.

PPA jättis arvestamata asjaoluga, et ohuprognoos on ajas muutuv. PPA oleks pidanud

arvestama, et ta tugineb otsuse tegemisel asjaoludele, mis toimusid rohkem kui viis aastat

tagasi (12.02.2019).

Otsus ei ole proportsionaalne. Seoses kriminaalmenetlusega ei ole kaebaja käes relvi olnud

rohkem kui viis aastat. Lisaks sätestab RelvS § 41 lg 13, et kui pikendatakse sellise relvaloa

kehtivust, mille kehtivus on RelvS-i alusel peatatud, jätkub loa peatatus, kuni langeb ära

peatamise aluseks olev asjaolu või möödub pikendatava loa kehtivuse peatamise otsuses

märgitud tähtaeg. PPA ei ole teavitanud kaebajat enne relvaloa andmisest keeldumist, et tema

relvaloa peatamise aluseks olev asjaolu on ära langenud.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses võetud seisukohtade juurde.

5. Tartu Halduskohus jättis 13.03.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

PPA ei ole RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eksinud. Kaalumise aluseks on isiku eluviis või

käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada

enda või teiste isikute turvalisust ning on seetõttu sobimatu relva omama. Relvaloa andmisest

keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada

tõenäoliseks. RelvS § 36 lg 4 p-s 3 peetakse silmas laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja

süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või

teistele. Relvaloa väljastamisest keeldumiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et

isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda

mingisugused relvast lähtuvad ohud, vaid relvaloa väljastamisest keeldumiseks piisab sellest,

kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust pidada isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks

piisavalt usaldusväärseks. Seega võis PPA tugineda ka viis aastat varasematele sündmustele.

Vaidlustatud otsusest nähtub, et relvaloa andmisest keeldumise aluseks olid asjaolud, mis on

tuvastatud kriminaalmenetluse raames 13.02.2019 teostatud läbiotsimise protokolli alusel.

3(7)

3-24-2699

Riigikohus mõistis kaebaja 09.12.2024 otsusega õigeks, kuid selgitas otsuse p-s 45

jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamine ei tingi juhuleiuna ilmnenud teabe põhjal

kogutud tõendite kõrvalejätmist. Ka praeguses asjas vaidluse all oleva haldusmenetluse

aluseks on läbiotsimise käigus tehtud juhuleid, mida PPA ei tohtinud ignoreerida ega kõrvale

jätta. Väärteoasja kohtuväline menetleja edastas teabe selle kohta, et kaebaja on oluliselt

rikkunud relvakäitlemise nõudeid. Läbiotsimise protokollide ja fotode analüüsimisel saadud

teave on lubatavad tõendid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on rikkumised toime pannud.

Vaidlus on üksnes selles, kas haldusorganil on õigus temale teatavaks saanud informatsiooni

kasutada või on ta sunnitud seda ignoreerima.

Kuigi kaebaja ei ole süüteomenetluses menetluslike puuduste tõttu süüdi mõistetud, ei tee see

olematuks seda, et kaebaja ei ole oma tulirelvi ja laskemoona õiguspäraselt hoiustanud.

Vastustaja ei saa seda teavet ignoreerida.

Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt

varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse.

Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes, ei tähenda, et sama tegu ei

võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest

RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude

põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus.

PPA on usutavalt põhjendanud, miks kaebaja põhjendus relvade kuivatamise kohta ei ole

eluliselt usutav. Kaebaja püüab oma tulirelva ja laskemoona hoiustamise nõuete rikkumist

pisendada põhjendusega, et need ei olnud kergesti nähtavad. See viitab kahtlusele, et kaebaja

ei pruugi hoomata relvaomanikult oodatavaid kõrgendatud nõudeid. PPA ei ole teinud

kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel teinud vigu.

PPA heitis kaebajale ette, et ta rikkus oma tegevusega RelvS § 46 lg-test 1, 3 ja 6 tulenevaid

nõudeid. Vaidlust ei ole, et kaebajal oli olemas nõuetele vastav relvakapp ja PPA

kooskõlastus. Oluline on, et kaebaja hoidis relvi ja laskemoona relvakapist väljaspool. Need

asusid kuues erinevas paigas. PPA tegi sellest õige järelduse, et tegemist on olnud

relvaomaniku järjepideva ja regulaarse relvaseaduse rikkumisega.

Haldusasja lahendamise piiridest väljub kaebaja väide, et 13.02.2019 läbiotsimisel

rinnakaamera videosalvestise kriminaaltoimikule lisamata jätmine oli menetluslik rikkumine.

Kriminaalmenetluse raames läbi viidud läbiotsimise protseduurid ei ole vaidluse esemeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X.X. palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 13.03.2025 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, mille kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde,

esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et ta

loeb tõendatuks, et kaebaja ei ole tulirelvi ja laskemoona nõuetekohaselt hoiustanud. Jääb

ebaselgeks, kas halduskohus tugines 13.02.2019 läbiotsimise protokollidele. Kohus ei ole

arvestanud, et protokollide ja nende lisaks olevate fototabelite osas on tegemist

haldusmenetluses keelatud tõenditega (KrMS § 214). Isegi kui vajalik prokuröri luba oli

olemas, ei saanud halduskohus protokolle tõendina kasutada, sest vastustaja ei kasutanud

protokolle tõendina haldusmenetluses. Halduskohus peab kontrollima, et tõend oleks HKMS §

63 lg 3 p-i 1 järgi lubatav. Läbiotsimise protokollide puhul on tegemist kaebaja põhiõiguste

rikkumisega saadud tõenditega, millele ei tohi haldusasja lahendamisel tugineda.

4(7)

3-24-2699

Ka juhuleid peab olema õiguspäraselt tõendatud ehk tegemist ei tohi olla haldusmenetluses

lubamatu tõendiga. Juhuleid võib olla piisav menetluse alustamiseks, kuid see ei võta ära

kohustust koguda menetluses õiguspäraselt tõendeid.

Relvaseaduse rikkumised ei ole tõendatud. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et kaebaja

kinnitas haldusmenetluses 22.08.2024 vastustajale antud selgituses, et hoidis relvi ja

laskemoona väljaspool relvakappi. Üksnes kaebaja väitest, et relvad asusid mingil ajahetkel

väljaspool relvakappi, on meelevaldne teha järeldust, et kaebaja kinnitab nende hoidmist

väljaspool relvakappi. Lisaks pole vastustaja väitnud ega tõendanud, et relvad ja laskemoon

oleksid olnud kättesaadavad kõrvalistele isikutele.

Halduskohus järeldas põhjendamatult, et vastustaja ei ole kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu

hindamisel teinud vigu. Ka jättis halduskohus arvestamata, et PPA otsuse tegemise hetkeks

polnud kaebaja käes relvi olnud juba 5,5 aastat. Seadusandja on näinud ette, et isegi juhul, kui

isiku relvaluba on tunnistatud kehtetuks relvaseaduse nõuete rikkumise tõttu, ei saa pärast viie

aasta möödumist vastustaja relvaloa andmisest keeldumisel enam nendele rikkumistele

tugineda (RelvS § 36 lg 4 p 1). Kui vastustaja oleks kohe pärast 13.02.2019 läbiotsimist

tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks, oleks kaebajal olnud õigus taotleda uut relvaluba ning

vastustaja poleks saanud 13.02.2019 toimunud väidetavatele rikkumistele tugineda.

PPA otsus on kaalutlusvigadega. Vastustaja tugines RelvS § 46 lg 3 rikkumisele, kuigi

kaebajal oli relvakapp olemas. Samuti jääb ebaselgeks, millist tähendust omas 29.08.2024

otsuse tegemisel asjaolu, et kaebaja suhtes oli veel süüteomenetlus käimas. Kriminaalmenetlus

lõppes 09.12.2024 tehtud Riigikohtu otsusega. Vastustaja oleks pidanud relvaloa kehtivust

pikendama, sest selle kehtivus oli kriminaalmenetluse tõttu peatatud.

Kaebaja mõisteti kriminaalasjas õigeks, kuid tema relvaloa kehtivust ei pikendatud ning ta jäi

ikkagi relvadest ja laskemoonast ilma. Kriminaalasjas nr xxx leidsid kohtud, et kaebajale

kuuluvad relvad ja laskemoon tuleb talle tagastada. Selleks peaks kaebajal aga olema

relvaluba.

7. PPA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu

13.03.2025 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA

29.08.2024 otsuse.

9. PPA määras seoses 13.02.2019 läbiotsimisel tuvastatud asjaoludega kaebajale 11.11.2019

otsusega väärteoasjas rahatrahvi. Viru Maakohus tühistas karistuse 16.16.2020 otsusega nr 4-

19-5988 väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohus tuvastas, et väärteo protokoll ei olnud

nõuetekohaselt vormistatud.

Kuna kaebajale väärteoasjas määratud rahatrahv tühistati, ei saanud PPA kaebaja relvaloa

kehtivuse pikendamise otsustamisel lähtuda RelvS § 36 lg 1 p-st 7, mille kohaselt relvaluba ei

anta, kui taotlejat on väärteo korras karistatud relva või laskemoona hoidmise nõuete

rikkumise eest.

Samuti ei olnud võimalik keelduda relvaloa kehtivuse pikendamisest viitega RelvS § 36 lg 1

p-le 6, mille kohaselt relvaluba ei anta, kui taotlejat on karistatud muu hulgas KarS §-s 418

sätestatud kuriteo eest (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemine).

PPA oli küll kaebaja relvaloa kehtivuse 18.12.2019 RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel peatanud, sest

kaebajale suhtes oli 13.02.2019 alustatud kriminaalmenetlust KarS § 418 tunnustel, kuid PPA

29.08.2024 otsuse tegemise ajaks puudus süüdimõistev kohtuotsus. Kaebaja mõisteti Viru

5(7)

3-24-2699

Maakohtu 24.11.2022 otsusega nr xxx süüdistuses KarS § 418 järgi õigeks ning Tartu

Ringkonnakohus jättis 17.01.2024 otsusega maakohtu otsuse selles osas muutmata. Kuna

prokuratuur kassatsioonkaebust ei esitanud, jõustus ringkonnakohtu otsus KarS §-i 418

puudutavas osas 17.02.2024 (KrMS § 408 lg 6). Riigikohtu 09.12.2024 otsusega mõisteti

kaebaja kõigis süüdistustes õigeks.

Ringkonnakohus leiab, et siinkohal on oluline esmalt analüüsida, kas eelnevat arvestades oli

relvaloa kehtivuse pikendamisest keeldumisel põhjendatud lähtuda hoopis RelvS § 36 lg 4 p-st

3. 10. PPA leidis 29.08.2024 otsuses viitega RelvS § 36 lg 4 p-le 3, et kaebaja relvaloa kehtivust

ei saa pikendada, sest kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või

käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama.

Kaebaja sobivust relva omama pidi vastustaja hindama haldusakti andmise aja seisuga.

Vastustaja ei ole 29.08.2024 otsuses aga põhjendanud ega kaalunud, miks tuleb 13.02.2019

toimunud sündmuste põhjal kaebaja lugeda sobimatuks ka veel 5,5 aastat hiljem. Kõik

relvaseaduses nimetatud süüteomenetlused oli haldusakti andmise ajaks kaebaja suhtes

lõppenud. PPA otsusest ei nähtu muid sündmusi perioodil 14.02.2019–29.08.2024, mis

võiksid viidata, et kaebaja harrastab ennast ja teisi ohustavat eluviisi. Ühekordselt fikseeritud

rikkumised ei ole märk väljakujunenud eluviisist või käitumisest. Kaebaja on omanud

relvaluba pikka aega, kuid muude rikkumiste kohta andmeid pole.

Relva ja laskemoona õigusvastase käitlemisega seonduv haldusõiguslik tagajärg on sätestatud

eelkõige RelvS § 36 lg 1 p-des 6–7 ehk kui relvaseaduse nõuete rikkumine on tuvastatud

süüteomenetluses, siis relvaluba ei anta ning samuti ei pikendata selle kehtivust. Samuti

sätestab RelvS § 43 lg 3 p 2, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks, kui esinevad RelvS § 36 lg

1 p-des 6–7 nimetatud alused. Relvaluba tunnistatakse kehtetuks ka siis, kui relvaomanik on

vähemalt kaks korda viimase kolme aasta jooksul rikkunud relvaseaduse või selle alusel antud

õigusakti nõudeid või on jätnud täitmata temale tehtud ettekirjutuse nõuded (RelvS § 43 lg 3 p

9).

Ringkonnakohus ei pea õigeks PPA lähenemist, mille puhul olukorras, kus ükski eelviidatud

asjakohane norm ei võimalda kaebajale relvaloa andmisest või selle pikendamisest keelduda,

tugineb vastustaja RelvS § 36 lg 4 p-le 3. Nimetatud norm on ette nähtud peamiselt

olukordadeks, kus isiku käitumisest ja eluviisist tulenev ohumõjur ei ole vahetult seotud

relvaseaduse esemega. Nii on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldatav näiteks juhul, kui isik satub tihti

füüsilistesse konfliktidesse või käitub muul moel viisil, mis tekitab kahtluse tema võimes

kontrollida oma käitumist. Kaebaja puhul ei saa eeltoodut järeldada ainuüksi sellest, et

13.02.2019 toimunud läbiotsimise käigus fikseeriti relvade ja laskemoona ebaseaduslik

asukoht mitmes erinevas kohas. Kaebaja esindaja poolt haldusmenetluses 22.08.2024 esitatud

seisukoht ja selle õiguslik argumentatsioon ei anna samuti kinnitust käitumisest või eluviisist,

mis välistaks relvaloa andmise.

11. Eelnevat arvestades puudub vajadus hinnata teisi apellatsioonkaebuse väiteid.

12. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse, jäävad nii esimese kui ka

teise kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 4). Järgnevalt

hindab ringkonnakohus menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (HKMS § 109 lg 6).

Kaebaja esitas 31.01.2025 halduskohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi koosnesid

menetluskulud tasutud riigilõivust 20 eurot ning õigusabikuludest 5331,40 eurot (koos

käibemaksuga). Taotluse kohaselt osutati kaebajale õigusteenust kokku 23 tundi tunnihinnaga

190 eurot. Eelnimetatut kinnitavad taotluse lisatud 03.09.2024, 13.11.2024, 17.01.2025 ja

31.01.2025 arved. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu ning tehtud menetlustoiminguid, ei pea

6(7)

3-24-2699

ringkonnakohus eelnimetatud kulu ülemääraseks. Kuigi 03.09.2024 arve sisaldab ka

haldusmenetluses tehtud toiminguid, ei ole kaebaja vastava kulu kohtumenetluses

väljamõistmist taotlenud. Kaebuse koostamiseks kulunud 13 h on mõistlik ja tavapärane aeg

sellise menetlusdokumendi vormistamiseks. Ajakulu ei saa mõõta vaid lehekülgede arvuga,

sest kaebuse koostamine ei ole seotud üksnes mehaanilisele kirjatööga. Ilmselgelt

põhjendamatu pole samuti 31.01.2025 arvel nähtuv täiendavate seisukohtade koostamiseks

kulunud 6,25 h. Kuna asi lahendati kirjalikus menetluses, oli 31.01.2025 menetlusdokument

kaebaja ainsaks võimaluseks esitada vastuväiteid vastustaja poolt kaebusele esitatud vastusele.

Halduskohus ei pea õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust hindama iga üksiku töötunni

täpsusega.

Eeltoodud põhjendustel on põhjendatud ka ringkonnakohtule 16.01.2026 esitatud

menetluskulude nimekiri, kus kaebaja taotleb menetluskulude 2093,39 eurot hüvitamist.

Kulud koosnevad riigilõivust 20 eurot ning õigusteenuse eest tasutud 2073,39 eurost (koos

käibemaksuga). Apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud 7,5 h on mõistlik aeg.

Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud 7444,79 eurot.

13. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)