2-25-109211/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Määruse tegemise aeg ja koht

Tartu, 30. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-25-109211

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E.J-i vastu

300 euro 76 sendi suuruse põhivõla ja

kõrvalnõuete saamiseks

Tsiviilasja hind

453 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja

Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema (e-post XXX)

Kostja E.J (isikukood XXX, elukoht XXX,

XXX-i)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ 19.09.2025 hagi E.J-i vastu 300 euro 76 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 25.03.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

E.J-i (kostja) vastu 857 euro 44 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 27.03.2025 määrusega

kostjale makseettepaneku, mis toimetati kostjale 03.04.2025 kätte. Pooled esitasid 21.04.2025

kohtule 18.04.2025 sõlmitud kokkuleppe, mis sisaldas maksegraafikut, mida kohus käsitas

kompromissina. Pärnu Maakohus lõpetas 21.06.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse

ning andis asja menetlemise TsMS § 486 lg 1 p 3 alusel üle Tartu Maakohtule, märkides, et

hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, kuid maksekäsu kiirmenetluses ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist võimalik kontrollida.

2. Tartu Maakohus andis 31.07.2025 määrusega hagejale tähtaja kuni 14.08.2025, et tuua

välja asjaolud selle kohta, et AS LHV Finance (krediidiandja) järgis kostjaga 27.05.2022

tarbijakrediidilepingut nr 4303237 sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, millel

põhinevad hageja nõuded kostja vastu ja millest tulenevad nõuded krediidiandja väidetavalt

hagejale loovutas. Kohus märkis, et neid asjaolusid peab hageja hagi alusena ühtlasi

tõendama. Kohus selgitas, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei

tõenda, jätab kohus TsMS § 430 lg 3 järgi kompromissi kinnitamata ning jätkab asja

lahendamist hagimenetluses TsMS § 486 lg 4 ja TsMS § 487 kohaselt.

3. Hageja esitas 11.08.2025 vastuse kohtunõudele, milles selgitas vastutustundliku laenamise

põhimõte järgimist nii: laenusaaja krediidivõimelisuse hindamiseks saadakse andmeid

laenusaajalt endalt, sisemistest ja välistest andmebaasidest. Kõiki andmeid, mida saadakse,

võetakse arvesse laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisel kogumis. Krediidiandja lähtub

teabe kontrollimise ulatusel proportsionaalsuse printsiibist. Krediidisaaja esitas läbi

infotehnoloogilise lahenduse taotluse, milles märkis netosissetuleku 900 eurot, laenude ja

liisingute kuumaksed kokku 300 eurot, krediitkaartide ja arvelduskrediitide kasutatud limiidid

kokku 0 eurot, lisaks, et ta on keskharidusega oskustööline ning perekonnaseisult

vallaline/lahutatud/lesk. Krediidiandja kontrollis krediidisaaja varalist seisundit

kinnistusraamatust ning tuvastas, et krediidisaajal on üks kinnistu. Krediidiandja kontrollis

deklareeritud sissetulekut, võrreldes seda Statistikaameti statistiliste andmetega, samuti

Pensioniregistri ja Maksu- ja Tolliameti maksetõendi andmetega. Krediidiandja tugines

krediidisaaja kohustuste hindamisel krediidisaaja esitatud andmetele ja maksehäireregistri

andmetele. Krediidiandja leidis, et on andmeid kogumina analüüsides eksinud

vastutustundliku laenamise põhimõtte vastu.

4. Tartu Maakohus keeldus 03.09.2025 määrusega poolte vahel 18.04.2025 sõlmitud

kompromissi kinnitamisest, sest hageja ei toonud kohtu ette piisavalt asjaolusid, millest

nähtuks, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus otsustas jätkata asja

menetlust hagimenetluses, jättis hageja hagi käiguta ja andis hagejale tähtaja nõuetekohase

hagiavalduse esitamiseks.

5. Hageja esitas 19.09.2025 hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlg 300 eurot 76

senti, intress 50 eurot 25 senti, sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 6

eurot 50 senti, edasiulatuv viivis 21,90% aastas põhivõlalt alates 20.09.2025 kuni võla

tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja

seadusjärgses määras viivis. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 140 eurot ja

kantud õigusabikulust 527 eurot.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue LHV Finance AS (krediidiandja) ja kostja vahel

27.05.2022 sõlmitud väikelaenulepingust nr 4303237, mille alusel andis krediidiandja laenu

1500 eurot intressimääraga 21,90% aastas, krediidikulukuse määr oli 26,68%. Pooled leppisid

kokku, et lepingutasu on 30 eurot, mille kostja tasus lepingu sõlmimisel. Kostja pidi laenu

tagasi maksma 24 kuu jooksul, igakuiste tagasimaksete suurus (v.a. esimese ja viimase

tagasimakse suurus) oli 77 eurot 74 senti. Kostja rikkus lepingut, jäädes tagasimaksete

tegemisega viivitusse. Krediidiandja saatis kostjale 09.11.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles andis võla tasumiseks täiendava tähtaja 23.11.2023 ning selgitas, et võla tasumata

jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu 24.11.2023 üles. Kostja võlga talle antud tähtaja

jooksul ei tasunud ja krediidiandja ütles lepingu üles ning loovutas 30.11.2023 nõude kostja

vastu hagejale.

6. Tartu Maakohus võttis 09.10.2025 määrusega hagi menetlusse ja andis kostjale tähtaja

hagile kirjaliku vastuse esitamiseks. Kostjale on hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise

määrus 26.10.2025 kätte toimetatud.

7. Hageja esitas 10.11.2025 kohtule ainult hageja poolt allkirjastatud kompromisslepingu.

Hageja selgitas, et kostjal ei olnud võimalik kompromissilepingut allkirjastada, mistõttu

kostja tuleb kohtumajja kompromissilepingut allkirjastama.

8. Tartu Maakohus jättis 11.11.2025 määrusega kohtule esitatud kompromissi TsMS § 430 lg

3 kohaselt kinnitamata, sest vaatamata kohtu korduvatele juhistele ei toonud hageja kohtu ette

piisavalt asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ega neid ka tõendanud. Kohus andis hagejale tähtaja kümme päeva, et esitada

kohtule nõude ümberarvutus määruse põhjendustes antud selgitustele vastavalt. Kohus

selgitas, et kui hageja jätab ümberarvestuse tähtaegselt esitamata, jätab kohus hagi

põhjendamata osas rahuldamata.

9. Hageja esitas 13.11.2025 kohtule seisukoha, milles tõi välja, et kui lähtuda VÕS § 403 lg 7

kohasest ümberarvutusest, siis on kostja juba tagastanud lepingu alusel saadud krediidi.

Hageja selgitas, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku 1500 eurot ning on teinud

tagasimakseid kokku 1666 eurot 79 senti, millest 1071 eurot 78 senti tasus ta vastavalt

maksegraafikule (dtl 154) ning 595 eurot 1 seni pärast lepingu ülesütlemist (dl 154–155).

10. Tartu Maakohus määras 21.01.2026 määrusega, et asi vaadatakse TsMS § 404 lg 1

kohaselt läbi kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele tähtajad lõplike seisukohtade ning

menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 28.01.2026 (k.a) ning tähtaja kuni 29.01.2026

(k.a), et esitada seisukoht vastaspoole menetluskulude nimekirjale. Hageja esitas kohtule

27.01.2026 menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskuluna riigilõiv 140 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja

lepingulise esindaja kulud 929 eurot 50 senti viie ja poole tunni osutatud õigusabi eest

tunnihinnaga 169 eurot. Hageja selgitas lisaks, et kostja on tasunud kompromissilepingu

osamaksed 10.11.2025, 10.12.2025 ja 10.01.2026 kokku 292 eurot 77 senti (97,59 × 3).

Kostja tähtaegselt kohtule ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

11. Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 mõttes nõude juba täielikult täitnud.

12. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ja

selle lisad tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguteks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale

väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et

krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning loovutanud talle sellest

tulenevad nõuded, mille ta soovib käesolevalt maksma panna.

13. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja

on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on

krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka

Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal

algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks

kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS §

4062 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

13.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

13.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

13.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima kostja esitatud teavet

mõistlikul viisil VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

14. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu ja selle lisade sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes nõuetekohast

hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamisel, kui ta ei kogunud piisavalt teavet kostja

kohustuste kohta ega küsinud kordagi kostja arvelduskonto väljavõtet vastupidiselt eespool

viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas antud suunistele.

14.1. Kohus andis hagejale korduvalt võimaluse selgitada, mida krediidiandja tegi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja selgitustest nähtuvalt (dtl 24–38)

lähtus krediidiandja kostja esitatud andmetest selle kohta, et kostja sissetulek on 900 eurot ja

kohustused 300 eurot, küsimata kostjalt arvelduskonto väljavõtet ning veendumata selles, kas

kostja esitatud andmed on tõesed.

14.2. Kohus leiab, et kuigi hageja on esitanud kohtule asjaolusid ja tõendeid ei saa neist

nähtuvalt asuda seisukohale, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud. Kohtu esialgsel hinnangul ei ole hageja kogunud enne tarbijakrediidilepingu

sõlmimist kogunud piisvalt andmeid kostja krediidivõimelisuse kohta. Krediidiandja on

tuginenud kostja taotluses märgitud sissetulekule – 900 eurot kuus, kuigi on Maksu- ja

Tolliameti maksutõendi andmete alusel märkinud, et kostja sissetulekuna on arvestatud 0

eurot (dtl 99). Krediidiandja on puudulikult kontrollinud ka kostja kohustusi, tuginedes kostja

taotluses märgitule, mille kohaselt tal on 0 ülalpeetavat ning kohustusi on 300 euro ulatuses.

Asjaolu, et kostjal ei olnud krediidiandja ees varasemaid finantskohustusi ning et

maksehäirete registritest ei nähtunud taotluse esitamisel maksehäireid, ei ole kohtu hinnangul

piisav, et asuda seisukohale nagu oleksid need andmed piisavad kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks.

15. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid

kostja hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Kohus leiab, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi arvestades tuleb kokkuvõttes jätta hagi rahuldamata.

Kohus tuvastab hageja esitatud andmetest ja tõenditest nähtuvalt, et kostja sai lepingu alusel

krediiti kokku 1500 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 1666 eurot 79 senti, millest

1071 eurot 78 senti tasus ta vastavalt maksegraafikule (dtl 154) ning 595 eurot 1 seni pärast

lepingu ülesütlemist (dl 154–155). Kohus leiab, et kuivõrd kostja on vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumist arvestades nõuded juba täies ulatuses rahuldanud, tuleb hagi

jätta rahuldamata.

16. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja

kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude

jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin