3-26-201/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-201

Haldusasi

C.B kaebus Tallinna Vangla 22.01.2026 vastusele nr 6-

7/1-26/370-2 ning mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

suitsetamiskeeluga

Menetlusosalised

Kaebaja C.B

Eeldatav vastustaja Tallinna Vangla

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

2. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg 1, § 252 lg 7).

Sekretäril saata määrus kaebajale ja Tallinna Vanglale (teadmiseks).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav C.B esitas 23.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses suitsetamiskeeluga ning vangla kohustamiseks

lubama kaebajal vanglas suitsetada. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus

lubada kaebajal Tallinna Vanglas suitsetada.

2. Tallinna Halduskohtu 23.01.2026 kohtunõudega paluti Tallinna Vanglal esitada kohtule

kaebaja taotlus nr 1-26/2-2/399 ning Tallinna Vangla 22.01.2026 kiri nr 6-7/1-26/370-2.

Samuti tuli vanglal teatada, millal tutvustati kaebajale Tallinna Vangla kodukorda.

Kohtunõude täitmise tähtaeg oli 28.01.2026.

3. Tallinna Vangla palus 27.01.2026 vastuses kohtunõudele jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata ning selgitas järgmist.

Kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 10.11.2025. Kaebaja oli suitsetamiskeelust teadlik juba

enne 10.11.2025, sest on vangistuses juba neljandat korda. Suitsetamise keelust sai kaebaja

teada samal päeval, sest temalt võeti ära suitsetamistarbed ja tal ei võimaldatud suitsetada.

12.11.2025 on kaebaja täitnud lehe, kus on märkinud, et ta on suitsetaja ja andnud allkirja

3-26-201

selle kohta, et talle on teatavaks tehtud vangistust reguleerivad õigusaktid ja nende saamise

võimalus. Samuti on lehel märge, et suitsetamine on vanglas keelatud.

Kaebaja esitas 08.01.2026 vanglale pöördumise, milles nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamist seoses suitsetamise mittevõimaldamisega ja suitsetamise võimaldamist

mõistliku aja jooksul. Tallinna Vangla registreeris kahjunõude numbriga 1-9/1-26/13-1 ja

kahjunõue on menetlemisel. Taotlus suitsetamise võimaldamiseks registreeriti numbriga 6-

7/1-26/370-1 ja vangla jättis taotluse 22.01.2026 vastusega nr 6-7/1-26/370-2 rahuldamata.

Kaebaja esitas 23.01.2026 keelduva vastuse peale vaide (reg nr 1-8/1-26/23-1), mis on

menetlemisel.

Vangla on 22.01.2026 vastusega nr 6-7/1-26/370-2 suitsetamise mittevõimaldamist

põhjendanud. Kui kohus rahuldaks kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse soovitud viisil, siis

otsustaks kohus esialgse õiguskaitse kohaldamisega põhivaidluse sisuliselt ära. Kohtupraktika

kohaselt tuleks seda vältida. Kaebajal peaksid olema väga kaalukad argumendid esialgse

õiguskaitse saavutamiseks.

Kaebaja ei ole esitanud Tallinna Vanglale enne 08.01.2026 pöördumisi seoses suitsetamisega.

Vangla ei tea, kas kaebaja on meedikutele suitsetamise mittevõimaldamisest tekkinud

võõrutusnähtudest teada andnud ja nikotiinasendusravi soovinud.

4. Tallinna Halduskohtu 27.01.2026 määrusega tagastas kohus muu hulgas C.B kaebuse

(resolutsiooni p 2) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni

p 4).

5. C.B esitas 27.01.2026 Tallinna Halduskohtu 27.01.2026 määrusele määruskaebuse.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.01.2026 määrusega C.B määruskaebuse osaliselt

(resolutsiooni p 2) ja tühistas Tallinna Halduskohtu 27.01.2026 määruse resolutsiooni punkti

4 ning saatis esialgse õiguskaitse taotluse samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks

(resolutsiooni p 4).

KOHTU PÕHJENDUSED

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

7. Ringkonnakohus on käesolevas asjas leidnud, et kaebajal on õigus esitada esialgse

õiguskaitse taotlus HMKS § 249 lg 2 alusel. Halduskohtu hinnangul on ringkonnakohtu

28.01.2026 määruses ekslikult märgitud, et esialgse õiguskaitse taotlus on rahuldamata jäetud

põhjusel, et kaebus on esitatud ennatlikult. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus

on perspektiivitu, kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele. Samas on selge, et kaebaja taotluse

rahuldamiseks puudub igasugune alus ka selle sisulisel läbivaatamisel. Seda alljärgnevatel

põhjustel.

8. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse

määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive

ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Eelnevalt nimetatud normide

koosmõjust tulenevad neli tingimust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Esmalt peab esialgse

õiguskaitse taotlejal olema subjektiivne õigus, mis annab talle õiguse esitada nõue peaasjas

ning nõuda esialgset õiguskaitset. Teiseks tuleb kontrollida, kas esialgse õiguskaitse

mittevõimaldamisel esineb pöördumatu tagajärje võimalus. Kolmandaks tuleb hinnata

2(4)

3-26-201

summaarselt kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks tuleb esialgse õiguskaitse andmise

otsustamiseks kaaluda vastanduvaid huvisid, kusjuures kaalukausile tuleb asetada ühelt poolt

avalik huvi ja ettenähtavad tagajärjed vastustaja jaoks esialgse õiguskaitse kohaldamisel, ning

teiselt poolt esialgse õiguskaitse taotleja õigused, nende rikkumise tõenäosus ja raskus,

pöördumatu tagajärje saabumise tõenäosus ja raskus.

9. HKMS § 249 lõike 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka

vaidemenetluse ajal.

10. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja pöördus kohtusse kaebusega, milles sisaldus ka

esialgse õiguskaitse taotlus (HKMS § 249 lg 1). Kaebaja ei väljendanud oma kaebuses ega

esialgse õiguskaitse taotluses, et on pöördunud esialgse õiguskaitse taotlusega kohtu poole

vaidemenetluse ajal. Seejuures ei ole kahtlust, et kaebaja, kes on juba neljandat korda vanglas

(digitaalse kohtutoimiku leht (dtl) 21), ei oleks teadlik halduskohtusse pöördumise eeldustest

(sh kohustuslikust kohtueelsest menetlusest). Veelgi enam, asja materjalist nähtub, et kaebaja

on esitanud kaebuse halduskohtule samal päeval, kui vaide Tallinna Vanglale. Kohtu

hinnangul ei saa sellist käitumist käsitleda heauskse menetlusosalise õiguste kasutamisena

(HKMS § 28 lg 1). Olukorras aga, kus kaebus tagastatakse ning esialgse õiguskaitse taotlus

jäetakse rahuldamata, ei ole varasemas kohtupraktikas tõlgendatud HKMS § 249 lõiget 2

viisil, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb siiski sisuliselt läbi vaadata kui vaidemenetluse ajal

esitatud esialgse õiguskaitse taotlus. Järgides aga ringkonnakohtu 28.01.2026 määruses toodut

märgib kohus järgmist.

11. Esmalt tuleb nentida, et suitsetamiskeeluga vanglas ei kaasne kaebajale pöördumatuid

tagajärgi. HKMS § 249 lg 1 ls 1 lubab esialgset õiguskaitset kohaldada ainult siis, kui vastasel

juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

Seaduse seletuskirja kohaselt on seadusandja tahtnud sellega öelda, tuginedes seejuures

Riigikohtu seisukohtadele, et „kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb

pidada silmas olukorda, kus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine asutuse poolt või

haldustoimingust tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal

loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse

jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik.“ (HKMS seletuskiri seisuga 06.05.2010, 758 SE).

Kaebaja on viidanud võõrutusnähtude esinemisele ja asjaolule, et vangla ei ole pakkunud talle

leevendusmeetmeid võõrutusnähtudega toime tulemiseks. Kuigi kohus ei välista kaebajal

teatud võõrutusnähtude esinemise võimalikkust, on tegemist siiski tõendamata väitega. Samas

ei viita need vajadusele suitsetamist jätkata, vaid üksnes õigust saada võõrutusnähtude

esinemisel asjatundlikku ravi. Vangla selgituste kohaselt ei ole kaebaja suhtluses vanglaga

eelnevatele muredele enne 08.01.2026 viidanud. Kohtule ei ole käesolevalt teada, kas kaebaja

on pöördunud kaebuses toodud probleemidega tervishoiuteenuse osutaja poole, ent kui

kaebaja ei tule iseseisvalt suitsetamisest loobumisega kaasnevate võõrutusnähtudega toime,

on tal võimalus eelneva mure osas meditsiinitöötajatelt adekvaatset abi saada. Oluline on

märkida, et suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad, kui kaebaja viidatud

võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Seega ei kaasne kaebajale suitsetamiskeeluga mis

tahes pöördumatuid tagajärgi.

12. Esialgse õiguskaitse andmise otsustamiseks on vajalik kaaluda ka vastanduvaid huvisid.

Kaalukausile tuleb asetada ühelt poolt avalik huvi ja ettenähtavad tagajärjed vastustaja jaoks

esialgse õiguskaitse kohaldamisel ning teiselt poolt esialgse õiguskaitse taotleja õigused,

nende rikkumise tõenäosus ja raskus, pöördumatu tagajärje saabumise tõenäosus ja raskus.

Kui pöördumatut tagajärge ei esine, siis tuleb ka seda kaalumisel arvesse võtta.

13. Isegi juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasneks pöördumatu tagajärje

saabumise oht, välistab kaebaja taotluse rahuldamise avaliku huvi esinemine.

3(4)

3-26-201

Ringkonnakohus on varasemalt kaebajat puudutavas lahendis selgitanud, et suitsetamiskeelu

tingimustes, kus ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohaldatud esialgset õiguskaitset,

tekitab olukord vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut (vt Tartu

Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-17-1449, p-d 27-28). Eelnev on asjakohane ka käesoleval

juhul. On eluliselt usutav, et olukord, millises on valitud kinnipeetavatele vanglas

suitsetamine lubatud, võib kaasa tuua tubakatoodete kasutamise näiteks ebaseadusliku

maksevahendina. Eelnev aga ei aitaks kaasa kinnipeetavate kuritegelikust keskkonnast

eraldamisele ega taasühiskonnastamisele. Lisaks tuleb vanglal tagada kaebaja enda, tema

kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitse. Järeldusele, et suitsetav inimene ohustab

nii enda kui ka nende isikute tervist, kes tema läheduses viibivad, ning et kinnipeetavate

tervise kaitsmine tubakasuitsust tekkiva tervisekahju eest on vanglateenistuse vaieldamatu

kohustus, on jõudnud ka Riigikohus (vt PSJVK 17.12.2019 otsus asjas nr 5-19-40, p 45).

Eelnevas lahendis on nenditud ka suitsetamisega vältimatult kaasnevat tuleohtu (p 47). Seega

esineb käesoleval juhul selline avalik huvi, mis välistab esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamise.

14. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et kõiki asjaolusid kogumis hinnates kaalub suitsetamiskeeld

ja sellega kaasnevad positiivsed küljed üles kaebaja vabaduse suitsetada. Käesoleval juhul

puuduvad mis tahes argumendid, mis kinnitaksid vajadust võimaldada kaebajal vanglas

suitsetamist juba vaidemenetluse ajal, seejuures ei jäta esialgse õiguskaitse kohaldamine

kaebajat ilma millestki eluks hädavajalikust. Nagu eelnevalt märgitud, on kaebajal võimalik

ajapikku mööduvate võõrutusnähtude leevendamiseks saada meditsiinilist tuge. Küll aga

sõltub see kaebaja enda tahtest ning vastavast avaldusest vanglale või meditsiinitöötajale.

15. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Määruse avaldamine

16. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)