2-24-131531/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Reena Lember

Kohtujurist

Kairi Lints

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-131531

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A B vastu põhivõlgnevuse 969,88 euro,

intressi 60,91 euro, viivise 191,71 euro, sissenõudmiskulude

35 euro ja edasiulatuva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1376,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), asukoht

Mustamäe tee 16, 10617, Tallinn

Hageja volitatud esindaja: P M; e-post: xxx

Kostja: A B (isikukood xxx), elukoht xxx

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi A B vastu rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses.

Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, siis on menetlusosalisel õigus esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ esitas 03.09.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

võlgnikult 1372,07 euro saamiseks. Kohus tegi 04.09.2024 võlgnikule makseettepaneku,

mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Seoses sellega lõpetati maksekäsu

kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Kohus kohustas hagejat esitama 07.11.2024 määrusega hagiavalduse nõuetele vastav hagi

ning selgitas hagejale tarbijakrediidilepingutele kohalduvat õigust ning tõendamiskoormist.

2. Hageja esitas 14.11.2024 Harju Maakohtule hagi A B vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva

võlgnevuse nõudes. Kohus võttis hagi 07.03.2025 määrusega menetlusse.

3. Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista krediidikontolepingust nr xxx

tulenev võlgnevus. Nimetatud lepingu sõlmisid kostja ja xxx AS 05.03.2023. Lepingu alusel

laenas xxx AS AS kostjale 1000 eurot. Lepingu tingimustest tulenevalt oli kostja kohustatud

tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis

koosnes krediidi tagasimaksest ja intressimaksest. Kuumakse on muutuv, sõltuvalt sellest,

kuidas klient oma krediidikontot kasutab. Lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik

puudub. Krediidiandja saadab kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa

kohta.

4. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 37,68% aastas ja 0,10% päevas, lepingu

viivisemäär võrdub intressiga ning krediidi kulukuse määr on 45,67% aastas.

5. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi ja jättis tasumata jaanuarikuu (summas 29,11eurot,

maksetähtaeg 15.02.2024), veebruarikuu (summas 40,03 eurot, maksetähtaeg 25.02.2024) ja

märtsikuu (summas 40,03 eurot, maksetähtaeg 15.04.2024) osamaksed. Krediidiandja saatis

16.04.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

(06.05.2024) võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja

lepingu 06.05.2024 ülesöelduks ning teatas nõude loovutamisest hagejale.

6. Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 331,18 eurot, millest põhiosa katteks

on arvestatud 30,12 eurot, intressi katteks 301,04 eurot ja viivise katteks 0,02 eurot. Seega on

põhivõlgnevus summas 984,88 eurot.

7. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta selgitab hageja, et laenuandja on

väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. 05.03.2023 esitas

klient krediidikonto avamise taotluse, mille kohaselt on kostja sissetulek 1500 eurot,

majapidamiskulud 200 eurot, finantskohustused 200 eurot, ülalpeetavad 1 ja töökoht xxx.

Krediidiandja tegi päringu Pensioniregistrisse, mille andmetest nähtuvalt oli tarbija

keskmine netosissetulek 1203 eurot kuus.

8. Kohus kohustas hagejat 11.02.2025 määrusega täpsustama, kuidas on järgitud krediidi

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejal tuli esitada detailsed andmed selle

kohta, kuidas vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on

järgitud, eelkõige kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on

krediidivõimekust hinnatud ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Kohus

selgitas, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleb hagejal juhul, kui

hageja nõuab intressi lepingujärgses määras, mis on suurem kui VÕS § 94 sätestatud määr,

esitada samuti tõendid, mis kinnitavad vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Seega

tuleb hagejal esitada täiendavad tõendid (sh kostja konto väljavõte) ning tõendite puudumisel

teha nõude ümberarvestused.

9. 11.02.2025 hagiavalduse täienduses selgitab hageja täiendavalt, et A B laenutaotlus

aktsepteeriti automaatprotsessis Maksu ja Tolliameti andmete alusel (dtl 117-1129). EMTA

andmetest on saadud kliendi viimase kolme kuu keskmise sissetuleku 1202,79 eurot.

Automaatprotsessis eraldi pangakonto väljavõtet küsitud ei ole (antud kohustus krediidiandjal

puudub). Küll on tehtud päringud taotlemise hetkel avalikesse registritesse maksehäirete ja

maksuvõlgade olemasolu kontrolliks. Hageja on seisukohal, et krediidiandja on arvestanud

nii ülalpeetavate, kui ka krediiditaotleja finantskohustustega sh majapidamiskuludega.

Piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse

tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Seega, ei saa konto väljavõtet

pidada ainuõigeks tõendiks krediidivõtja sissetulekute ja väljaminekute kohta, kuivõrd sellist

nõuet ei tulene ühestki seadusest.

10. Eeltoodust tulenevalt hageja ei nõustu kohtu ennatlikult esitatud vastutustundliku laenamise

põhimõtete rikkumise põhjendustega. Krediidiandja ei ole rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtteid, sest krediidiandja on oma tegevuses Finantsinspektsiooni järelevalve

all ning kohtu poolt esitatud puudusi ei ole Finantsinspektsiooni poolt tuvastatud.

11. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud avaldamisega Ametlikes Teadaannetes

29.03.2025, kuid kostja ei ole hagile tähtajaks (21.04.2025) vastust esitanud.

12. Hageja on hagiavalduse punktis 5.6 taotlenud tagaseljaotsuse tegemist kui kostja kohtule ei

vasta.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

13. Kohus asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab otsust järgmiselt.

14. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja hageja vahel sõlmitud

krediidilepingust.

15. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja

lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu

lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

16. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

17. Poolte vahel on sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes tarbijakrediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu

ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401). Raha nõudmiseks peab poolte

vahel olema võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu

maksmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud

lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Hageja on esitanud lepingu nr xxx

personaalsed tingimused koos Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (dtl 64-93)

ning väidab, et ta on edastanud need kostjale. Hageja kohtule esitatud lepingu dokumendid

on pdf-formaadis, millel ei ole kummagi poole allkirja. Seega saab järeldada, et hageja

hinnangul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 kohaselt.

18. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise

laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste

suurema kaitsmise vajadus (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

170-13, p 12).

19. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

20. TsÜS § 79 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav

vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja

sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. VÕS

§ 404 lg 2 nimetab veel rea nõudeid, mida tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus

sisaldama peab.

21. Seega, kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija

on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga

tahteavalduse. Hageja on selgitanud, et krediidikonto taotlemiseks esitab klient elektroonilise

taotluse Krediidiandja veebilehel www.credit24.ee või suulise taotluse telefoni teel. Leping

loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada.

Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel. Hageja on hagiavalduse tekstile kleepinud

taotluse (dtl 33), millelt ei ole võimalik tuvastada, millal ja kelle poolt see esitatud on. Muud

taotlust hageja kohtule esitanud ei ole.

22. VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS §

404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405

sätestatud andmetest. Lõike 2 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud

andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või

hakkab krediiti kasutama. Hageja on esitanud kohtule maksekorralduse lepingust nr xxx

tuleneva krediidisumma 1000 eurot tasumise kohta 05.06.2023 kostja arvelduskontole nr xxx

(dtl 94). Seega on hageja tõendanud kostjale laenusumma 1000 euro väljamaksmise.

23. Kohtul on kohustus kontrollida, kas kostjaga sõlmitud lepingu järgne krediidi kulukuse määr

ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

24. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

25. Laenulepingu personaalsete tingimuste (dtl 64) kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,67%

aastas. Lepingu sõlmimise ajal (05.03.2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu

kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr

15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Kohtu hinnangul on hageja veenvalt

põhjendanud, miks hageja lähtub 12 kuumaksest. Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et

hageja on krediidi kulukuse määra arvutanud valesti.

26. Eelneva tõttu leiab kohus, et kostjaga sõlmitud lepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületa

Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning leping ei

ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

27. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta selgitab hageja, laenuandja kostja

tugineb krediidikonto avamise taotluses esitatud sissetulekule ja kohustusetele. Taotluse

kohaselt on kostja sissetulek 1500 eurot, majapidamiskulud 200 eurot, finantskohustused 200

eurot, ülalpeetavad 1 ja töökoht xxx. Laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid

pensioniregistri ning EMTA päringuga, mille andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine

netosissetulek 1203 eurot kuus. Hageja leiab, et krediidiandja on arvestanud nii ülalpeetavate,

kui ka krediiditaotleja finantskohustustega sh majapidamiskuludega. Piisava hoolsusega

vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena

tarbija hilisema maksevõime suhtes. Seega, ei saa konto väljavõtet pidada ainuõigeks

tõendiks krediidivõtja sissetulekute ja väljaminekute kohta, kuivõrd sellist nõuet ei tulene

ühestki seadusest.

28. Kohtule nähtuvalt on hagiavaldusele kleebitud laenutaotlusel (dtl 33) kostja sissetulekuks

märkinud 1500 eurot, kohustusteks 200 eurot, finantskohustusteks 200 eurot, ülalpeetavateks

1 isiku. Nimetatud taotlusest ning sellega täiendatud hagiavaldusele kleebitud

Pensioniregistri väljavõttest, mille andmetest nähtuvalt oli tarbija keskmine netosissetulek

1203 eurot kuus, ei ole võimalik tuvastada kelle, millise ajaperioodi kohta ning millal

nimetatud päring on tehtud. Hagiavaldusele kleebitud EMTA päringust (dtl 106) nähtub

tööandja xxx ning keskmine sissetulek 1202,79 eurot. Samuti ei ole võimalik tuvastada, kelle,

millise ajaperioodi kohta või millal päring on tehtud. Lisaks ei ole hageja esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, kuidas on krediidiandja kontrollinud kostja kohustuste olemasolu ja

suurust, sh teiste finantskohustuste olemasolu.

29. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu

väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

30. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

31. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

32. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud,

et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Seega, kuivõrd hageja

ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb

kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

33. Kohus selgitas 11.02.2025 määruses, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Seega tuleb hagejal juhul, kui hageja nõuab intressi lepingujärgses määras, mis on suurem

kui VÕS § 94 sätestatud määr, esitada samuti tõendid, mis kinnitavad vastustundliku

laenamise põhimõtte järgimist. Seega tuleb hagejal esitada täiendavad tõendid (sh kostja

konto väljavõte) ning tõendite puudumisel teha nõude ümberarvestused.

34. Hageja ei nõustunud kohtu esitatud vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise

põhjendustega ja oli jätkuvalt seisukohal, et on krediidiandja on arvestanud nii ülalpeetavate,

kui ka krediiditaotleja finantskohustustega sh majapidamiskuludega. Piisava hoolsusega

vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena

tarbija hilisema maksevõime suhtes. Seega, ei saa konto väljavõtet pidada ainuõigeks

tõendiks krediidivõtja sissetulekute ja väljaminekute kohta, kuivõrd sellist nõuet ei tulene

ühestki seadusest. Hageja esitas koos 11.02.2025 täiendusega kohtule ainult maksuameti

päringu vastuse sissetulekute kohta (dtl 117). Päring on xml-failina, mis digitoimikus ei ole

kuvatav ning avatuna loetamatu sisuga. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole.

35. Seega ei ole hageja esitanud kohtule laenulepingu sõlmimisele eelneva perioodi pangakonto

väljavõtet. Hagiavaldusele kleebitud taotluse esitaja isikut ning esitamise aega ei ole võimalik

tuvastada. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud

andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Seetõttu, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud.

36. Kohustas on selgitanud, et hagejal tuleb hagejal põhistada ja tõendada, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud ning vastupidisel juhul

esitama kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.

37. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

38. Hageja väitel on kostja lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 331,18 eurot. Lepingu

iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub. Krediidiandja saadab kliendile igakuiselt arve

minimaalse kuumakse summa kohta. Laenuandja ütles lepingu üles pärast seda, kui kostja oli

jätnud tasumata kolm järjestikust tagasimakset. Kostja jättis tasumata jaanuarikuu (29,11

eurot, maksetähtaeg 15.02.2024), veebruarikuu (40,03 eurot, maksetähtaeg 25.02.2024) ja

märtsikuu (40,03 eurot, maksetähtaeg 15.04.2024) osamaksed ning krediidiandja ütles

lepingu üles 06.05.2024.

39. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb

lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195

lg 2 kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS §

416 lg 1 esimese lause järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

40. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne, tuleb kõik maksed lugeda põhivõlgnevuse katteks.

Hageja on tõendanud, et kostjale arveldusarvele on kantud laenusumma 1 000 eurot.

41. Kui kostja tasutud maksed lepingu kehtivuse ajal lugeda põhivõlgnevuse katteks, oli kostjal

tekkinud põhiosa võlgnevus 668,82 eurot (1000 - tagasimaksed 331,18 eurot). Kostja sai

lepingu alusel laenu summas 1 000 eurot, mil VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär oli 2,5%

aastas. Lepingus märgitud intressimäär oli 37,68 % aastas.

42. Hageja on selgitanud, et lepingu tingimustest tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma

igakuiselt 15. kuupäevaks kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes

krediidi tagasimaksest ja intressimaksest. Kuumakse on muutuv, sõltuvalt sellest, kuidas

klient oma krediidikontot kasutab.

43. Krediidiandjale on seadusega pandud kohustus määrata tagasimaksed uuesti ning tegemist on

krediidiandja ühepoolse tahteavaldusega. Seega peab krediidiandja esitama ka

kohtumenetluses oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks

arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata,

millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades

antavat krediiti 1000 eurot, samuti seda, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60 kasutusse

võetud krediitist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.03.2028 (esimese

osamakse tähtpäev oli 15.04.2023). Kohus ei saa hagi rahuldamisel aluseks võtta hageja poolt

väljatoodud summat.

44. Kohus märgib täiendavalt, et kostjaga sõlmitud leping on tähtajatu. Sõlmitud lepingu p 11.2

kohaselt pidi kostja tagastama krediidi selliselt, et minimaalse kuumakse arvutamiseks

jagatakse krediidi ning intressi summa minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude

arvuga (milleks on 60 kuud), kasutades annuiteetgraafiku meetodit nii, et minimaalne

kuumakse oleks võrdne kogu minimaale kuumakse arvutamise perioodi vältel, välja arvatud

viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu. Seega tuli kostjal tagastada igakuiselt põhiosa

minimaalselt 16,67 eurot (1000/60). Ümberarvestatud intressimakseid VÕS § 94 lg 1 järgses

määras hageja kohtule teada andnud ei ole ning kohtul ei ole võimalik neid ise arvutada.

45. Siiski nähtub, et kostja ei olnud viivituses 3 põhiosa tagasimaksega 06.05.2024 seisuga,

mistõttu ei olnud kostja rikkunud oma krediidiandjaga sõlmitud lepingust tulenevaid

kohustusi. Järelikult ei ole täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldus VÕS § 416

lg 1 järgi ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega.

Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 06.05.2024 üles öelda ning leping kehtib.

46. Kohus on seisukohal, et hagejal oli võimalik määrata tagasimaksed uuesti, arvestades

lepingus toodud tingimusi. Ka Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2024 otsuses nr 2-23-

107737/16 rõhutanud tagasimaksete määramise kohustust ja võimalikkust krediidikonto

lepingu puhul (otsuse p 11). Hageja ei ole tagasimakseid uuesti määranud. Kohtul ei ole

võimalik ilma ümberarvestuseta hagi rahuldada ka osaliselt, kuivõrd hagi rahuldamiseks

tuleb hagejal esile tuua ning tõendada oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud. Selleks, et oleks võimalik sisse

nõuda põhivõlga, tuleb krediidiandjal uuesti määrata VÕS § 406² lg 3 kohaselt tagasimaksed

ja teha need kostjale teatavaks. Kuna hageja ei ole kohtule nimetatud andmeid ja arvestust

esitanud, ei ole võimalik kohtul hagi rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

47. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

48. Kohus jättis hagi rahuldamata, seega jäävad ka menetlusosaliste menetluskulud hageja

kanda. Asjas puuduvad menetluskulud, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks

määrata. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

49. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Lember

Kohtunik