1-25-1181/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

30. jaanuar 2026

Kohtuasja number

1-25-1181

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Ingrid Kullerkann ja Marina

Ninaste

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Tõlk

Alla Lašmanova

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Aivar Murumaa süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi,

üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 9. septembri 2025. a otsus

Apellant

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Paul Pikma

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Aivar Murumaa, isikukood 36602012218, elukoht XXX,

töökoht puudub, kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

-

vandeadvokaat Allan Valk (valitud kaitsja)

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Paul Pikma

Kannatanu

-

A.P.

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. detsember 2025, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Süüdistatav Aivar Murumaa

Kaitsja Allan Valk

Prokurör Paul Pikma

Kannatanu A.P.

TARTU RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB

1. Muuta Viru Maakohtu 9. septembri 2025. a otsuse põhiosa käesolevas otsuses toodud

põhjendustega.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Aivar Murumaa kasuks välja 1674 eurot apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kanda see summa T.S. arveldusarvele nr

EExxxxxx.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka

isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Aivar Murumaad süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi selles, et 22.

detsembril 2024 kella 16.20 paiku ähvardas ta Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas maja juures

A.P. it. A. Murumaa ütles A.P. ile: „Kas sulle on vaja auku teha?“ Samal ajal hakkas süüdistatav

võtma vöö vahelt kabuurist tulirelva Glock 19. Kannatanu tundis hirmu oma elu ja tervise

pärast.

Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

2. Viru Maakohtu 9. septembri 2025. a otsusega mõisteti A. Murumaa KarS § 120 lg 1 järgi

õigeks.

(b) Põhiosa

Objektiivne ja subjektiivne koosseis

3. Süüdistus on tõendatud A.P. i ütluste, tema juhitud auto registraatori salvestise, Häirekeskuse

kõne salvestise ja osalt A. Murumaa ütlustega. Muu hulgas on tuvastatud, et viimane võttis

osaliselt välja vöökohal rippunud püstoli ja näitas seda kannatanule.

4. A. Murumaa ei tunnista end süüdi. Tema sõnul sõitis ta 22. detsembril 2024 autoga koju ja pidi

tegema parempööret peateelt kõrvalteele. See kõrvaltee on kitsam ja pargitakse õhtusel ajal

kinni, sest ümber on elumajad. Kaks autot mahuvad aga sinna sõitma küll. A.P. i auto liikus

kõrvalteelt peateele. Kannatanu auto sõitis süüdistatava juhitud autole ette ja jäi seisma.

Kannatanu lasi akna alla ja vehkis kätega. Süüdistatav ootas, et kannatanu annaks talle teed, kuid

viimane vehkis edasi. Süüdistatav väljus autost ja läks kannatanu juurde ning küsis, kas

kannatanu ei tunne liiklust. Süüdistatava väitel küsis ta kannatanult ka järgmist: „Kas tuleb auk

teha?“ Ta küsis seda selleks, et kannatanut korrale kutsuda. Viimane läks aga endast välja,

mispeale teatas süüdistatav, et töötab politseis. Kannatanu hakkas sõimama ja süüdistatav siirdus

enda autosse tagasi ning helistas Häirekeskusesse. Süüdistatav teadis kannatanut, kuna ta rikub

pidevalt liiklusnõudeid. Süüdistataval oli kaasas püstol keha ja pükste vahel nööril. Süüdistatava

sõnul pidas ta augustamise all juhiloa augustamist, mida tehti nõukogude ajal.

5. A.P. rääkis sellest, kuidas 22. detsembril 2024 tekkis tema ja A. Murumaa vahel ristmikul

olukord, kus kannatanu soovis kõrvalteelt keerata peateele, sest tänavad olid kinni pargitud, aga

2(7)

süüdistatav takistas tal kõrvalteelt peateele sõitmast. Süüdistatav pidanuks varem suunatuld

näitama. Kannatanu sõnul arvas ta, et süüdistatav teeb nalja. Süüdistatav näitas aga suunatuld ja

jäi seisma, justkui peaks kannatanu talle teed andma. Kannatanu kinnitab, et sõitis süüdistatavale

ristmikule ette ja jäi seisma. Süüdistatav tuli autost välja ja liikus kannatanu juurde. Viimane

tegi akna lahti. Neil tekkis sõnavahetus. Süüdistatav ütles kannatanule, et ta ei tunne

liiklusreegleid. Kannatanu vastas seepeale, et süüdistatav pidanuks varem suunatuld näitama.

Siis läks süüdistatav enda autosse, kuid kannatanu hõikas, et ta tuleks tagasi. Süüdistatav tuligi

tagasi. Kannatanu kuulis, et ta ütles: „Kas teha auk sulle?“ Samuti tundus kannatanule, et

süüdistatav võttis justkui püstoli välja. Kannatanu nägi, et püstol oli kinnitatud nööriga.

Süüdistatav hoidis püstoli käepidemest kinni ja tõmbas selle välja mõne sentimeetri jagu.

Kannatanu tardus. Süüdistatav sõnas sedagi, et ta töötab politseis. See ajas kannatanu vihale ja ta

helistas politseisse.

6. Kohtus uuriti kannatanu auto pardakaamera videosalvestist ja 3. veebruaril 2025 koostatud

videosalvestise vaatlusprotokolli. Salvestis haakub süüdistatava ja kannatanu ütlustega.

Salvestisest nähtub, kuidas ristmikule läheneb süüdistatava juhitud auto, mis näitab suunatuld

paremale. Süüdistatav ei anna kannatanu autole teed. Kannatanu sõidab süüdistatava auto

liikumistrajektoorile ja jääb seisma. Süüdistatav väljub autost ja suundub kannatanu poole.

Süüdistatava vöökoht on kaetud riietega. Seejärel vestleb A. Murumaa rahulikult, A.P. on aga

üleolev, agressiivne ja kasutab ebatsensuurseid sõnu. Siis katkestab süüdistatav vestluse ja läheb

enda autosse. Kannatanu kasutab jätkuvalt ebatsensuurseid sõnu ja kutsub süüdistatava tagasi

ning väljendab süüdistatavale rahulolematust kujunenud olukorraga. Süüdistatav jääb

kannatanuga vesteldes rahulikuks, kuid kannatanu väljendab end valjusti ja on nördinud. Kogu

suhtlus kestab umbes 36 sekundit.

7. A.P. helistas 4 minutit pärast A. Murumaaga vestluse lõppemist Häirekeskusele. Ta teatas, et

tema juurde tuli mees, kes ähvardas teda püstoliga ja sõnas muu hulgas: „Kas tuleb sulle auk

teha?“ Kannatanu sõnul võttis mees välja ja näitas talle püstolit ning lisas, et töötab politseis.

Kohale saabunud politsei võttis A. Murumaalt ära tulirelva Glock-19 ja kontrollis seda. Vaidlust

pole, et süüdistatav kandis tulirelva vöökohal.

8. Kohus leidis, et kannatanu ei andnud teed peateelt kõrvalteele suunduvale süüdistatava juhitud

autole ja sõitis tee vasakule äärde ning takistas sellega süüdistataval autoga tegemast

parempööret. A. Murumaa ütles A.P. iga mõni hetk hiljem suheldes: „Vaja sulle auku teha!“ See

kostub videosalvestiselt ja seda kinnitas ka süüdistatav ise. Kohtu jaoks pole veenev

süüdistatava öeldu, et ta pidas silmas juhiloale augu tegemist, nagu nõukogude ajal tehti.

Süüdistatavale pidi juba kohapeal olema selge, et kannatanu on noor ja talle on tarbetu osutada

nõukogude ajale. Nooremad inimesed ei tea, mida kujutas endast juhiloa augustamine.

9. A. Murumaa eitab A.P. ile püstoli näitamist. Kannatanu väidab aga, et süüdistatav tegi seda.

Tegu on sõna-sõna vastu olukorraga. Salvestised ei kinnita relva näitamist. Kohus leiab, et pole

kahtlust, et kannatanu nägi süüdistatavaga tekkinud konflikti käigus relva. Kannatanu avaldas

Häirekeskuse kõnes, et A. Murumaal on püstol ja ta võttis selle välja. Kannatanu sõnas kohtus,

et süüdistatav võttis käega püstoli käepidemest ja võttis selle veidi välja. Kannatanu silmas

peaaegu kogu relva. Süüdistatava ütlused, et ta ei näidanud relva, ähvardanud ega teinud ka

midagi muud sellega, ei vasta tõele. Ta ei osanud kohtule mõistlikult selgitada, kuidas teadis

kannatanu, et süüdistataval on riiete all püstol nööri peal. Kohus peab tõendatuks, et kannatanu

nägi süüdistatava relva ja viimane tegi näitamisele sarnase liigutuse (nt tõstes riided üles ja

puudutades seda käega). Süüdistatava väidetu, et kannatanu võis relvast teada varasemast ajast

või et ta nägi süüdistatava käte tõstmise peale relva, pole veenvad. Süüdistatav ja kannatanu

polnud varem kokku puutunud. Kannatanu auto registraatori kaamera salvestiselt nähtub, et

3(7)

süüdistatav kandis pikki riideid. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest ei nähtu, et süüdistatav tegi

selliseid liigutusi, mis paljastanuks kogemata relva vööl.

10. Kannatanu pisendas kohtus enda osa juhtunus. Tema auto registraatori kaamera salvestist

kostub, kuidas ta provotseerib, kasutab ebatsensuurseid väljendeid ja on agressiivne. Samas ei

osuta see võimalusele, et kannatanu valetas kohtus osas, mis puudutab relva väljavõtmist ja

näitamist. Registraatori salvestiselt selgub, et süüdistatav lähenes kannatanu autole ja tema käsi

on paremal pusal, justkui hoiaks ta midagi kinni. Seega on kannatanu ütlused relva kohta

usaldusväärsed.

11. A. Murumaa ähvardas A.P. it KarS § 120 lg 1 mõistes tervisekahjustuse tekitamisega.

Riigikohtu praktika järgi ei nõua KarS § 120 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis, et kannatanul

tekiks hirmutunne. Peaasi, et süüdistataval oleks soov seda talle tekitada ja et see oleks reaalne.

Püstolitaolise eseme vöökohalt väljavõtmine ja näitamine häirib keskmist inimest ja tekitab

üldjuhul ka hirmu, sest relv on ohuallikas. Seetõttu saab öelda, et A.P. il oli alust karta

ähvarduse täideviimist.

12. Samas on tuvastatud seegi, et A. Murumaa ei tekitanud talle hirmutunnet, millele osutab

kannatanu agressiivne ja provotseeriv käitumine pärast süüdistatava ähvardust. A.P. i sõnad, et

ta tardus ja tundis hetkelist šokiseisundit, pole kohtu jaoks veenvad. Kannatanu jätkas

süüdistatavaga samasugusel viisil suhtlemist nagu enne ähvardust. Kuna piisab sellest, et

süüdistataval oli pelgalt soov kannatanus hirmutunnet tekitada, pole kannatanu hirmutundel

ähvardamiskoosseisu täidetuse seisukohalt tähtsust.

13. A. Murumaa tegutses kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõistes.

Õigusvastasus

14. A. Murumaa käitumine polnud õigusvastane. Tema tegu õigustab hädakaitse KarS § 28 lg 1

järgi. Kannatanu sõimu puhul saab kõneleda vahetust õigusvastasest ründest. Süüdistatav kaitses

end lubatu piires.

15. KarS § 120 lg 1 kaitseb kannatanu vaimset tervist hirmutunde tekitamise eest. A. Murumaal oli

põhjust esialgu arvata, et kujunenud olukorra saab lahendada mõistlikult. Ta väljus autost ja

liikus kannatanu auto juurde alles siis, kui viimane ei andnud peateel sõitnud süüdistatavale teed,

vaid sõitis süüdistatava auto liikumistrajektoorile ette ja blokeeris edasise sõidu. Seepeale avas

kannatanu akna ja suhtles süüdistatavaga. A.P. käitus ebatsensuurselt ja agressiivselt ning tema

hääletoon oli kõrgendatud. Selline suhtlusviis tekitab ebamugavust ja alandab. See kutsunuks

kõrvalseisjas esile soovi teha selgeks, kuidas tuleb käituda. Kui süüdistatav katkestas suhtluse ja

hakkas eemalduma kannatanu autost, kutsus viimane ta tagasi ja jätkas temaga kõnelemist

ebatsensuurselt. A. Murumaa andis kohtus ütlusi, et sooviski A.P. it korrale kutsuda. Kohus

leiab, et süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanu agressiivse käitumise lõpetamisele. A.

Murumaal oli õigus kaitsta end sellise käitumise eest. Süüdistatava tegu oli kõigest hetkeline.

Nähes, et kannatanu ei lõpeta, suundus A. Murumaa tagasi enda autosse.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

16. Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb selle tühistamist ja A. Murumaa

süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi ning tema karistamist 7-kuuse vangistusega. Prokuratuur

4(7)

palub vangistuse jätta KarS § 73 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata 1-aastase

katseajaga. Lisaks on apellatsioonis taotletud KarS § 83 lg 1 alusel tulirelva Glock 19

konfiskeerimist koos salve ja laskemoonaga. Prokuröri väited on lühidalt järgmised.

17. Maakohus leidis ekslikult, et A.P. ei tundnud hirmu, kui süüdistatav lubas talle „auku teha“. See

läheb vastuollu kohtu enda tuvastatuga. Kannatanu sõnas ristküsitlusel, et tundis hetkeks hirmu,

kui A. Murumaa hakkas relva välja võtma ja ütles seda. Kui süüdistatav väitis, et on politseinik,

tundis kannatanu nördimust ja väljendas enda pahameelt. A.P. i hetkeline hirmutunne on

eeldatav ja mõistetav. Kohus eksis ka sellega, kui tuvastas kaudse tahtluse. Relva näitamine ja

suusõnaline ähvardus osutab eesmärgile ja seega kavatsetusele. Neid eksimusi saab käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõistes.

18. Kohus kohaldas ka valesti materiaalõigust. Kannatanu suhtlus süüdistatavaga polnud agressiivne

kuni süüdistatava poolse ähvarduseni. Kohus tõlgendas A.P. i sõnu meelevaldselt. Kohtule

esitati videosalvestis kannatanu autost koos asitõendi vaatlusprotokolliga, mis tõendab, et

süüdistatav ja kannatanu rääkisid esialgu kohati läbisegi. Kannatanu esimesed sõnad pärast seda

olid järgmised: „Kas sa teed nalja või? Miks sa veidi eemal suunatuld sisse ei lülitanud?“.

Seepeale jäljendab süüdistatav kannatanut ja kuulda on lausekatke: „Kas oled esimest korda

roolis või, bljat?“ Siis süüdistatav eemaldub. Seejärel sõnab kannatanu: „Kas teed nalja või?

Kuule sina, bljat, tule siia, nahhui“. Süüdistatav pöörab end ümber ja tuleb tema juurde tagasi,

mispeale küsib kannatanu: „Miks sa nii ülbelt minu juurde tulid?“ Sellele vastab süüdistatav:

„Kas sulle on vaja auku teha või?“ Kannatanu ei suhelnud süüdistatavaga agressiivselt.

19. Rääkida ei saa vahetust või vahetult eesseisvast õigusvastasest ründest KarS § 28 lg 1 järgi. A.P.

ütles ristküsitlusel, et A. Murumaaga rääkimise ajal oli ta enda auto juhikohal turvavööga

kinnitatud, autouks oli suletud ja ta suhtles süüdistatavaga läbi poolenisti avatud akna.

Kannatanu ei andnud millegagi mõista, et kavatseb autost väljuda ja süüdistatavat rünnata. Seda,

et A.P. ei hoidnud autoga paremale, kui sõitis ühes sõidusuunas kinni pargitud tänavalt

ristmikule, ei osuta samuti ründele. Hetkel, mil kannatanu läheneb autoga ristmikule, pole

süüdistatav veel selle läheduses. Kannatanu jääb ootama, lastes läbi ristmikul otse liikuvad

autod. See kestab umbes 12 sekundit, misjärel ilmub vasakult süüdistatava juhitud auto. A.P. i

väitel ei võimaldanud A. Murumaa ristmikule välja sõitnud auto kannatanul enam manöövrit

sooritada ega süüdistatavat mööda lasta. Kannatanu öeldu haakub videosalvestiselt nähtuvaga.

A. Murumaa tagurdab pisut, väljub kohe autost ja läheneb kannatanule. Sellises olukorras ei

tekkinud süüdistataval õigust hädakaitsele. Tal oli võimalik pöörduda politsei poole.

20. Maakohtu arusaam, mis lubaks igaühel, kellele öeldakse või kes kuuleb sõnu „bljat“ ja „nahhui“,

võtta välja relva ja vandujat korrale kutsuda, on absurdne ja õigusrahu seisukohalt mõeldamatu.

Ringkonnakohtu istung

21. Ringkonnakohtus kuulati kannatanu uuesti üle ja vaadati kannatanu sõiduauto pardakaamera

salvestist. Prokuratuur jäi apellatsiooni juurde. Kaitsja vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et A. Murumaa ei pannud toime kuritegu KarS § 120

lg 1 järgi. Samas on ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohal, et süüdistatav ei täitnud

enda käitumisega juba KarS § 120 lg-s 1 toodud ähvardamise objektiivset ega subjektiivset

koosseisu. Seepärast muudab kolleegium vaidlustatud otsuse põhjendusi, märkides järgmist.

5(7)

23. Riigikohus on selgitanud, et ähvardamine peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ja

lisaks peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kuigi

süüküsimust lahendades peab üldjuhul keskenduma vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale

üksiksündmusele, ei saa ähvardaja käitumist vaadelda alati lahutatult konkreetset sündmust

iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul tuleb ähvarduse sisuks olevat tegevust

hinnata koostoimes teiste, kaasnevate faktiliste asjaoludega. (Vt RKKK 21.10.2022, 1-21-

3307/43, p 19 koos viitega.)

24. A.P. i sõiduauto pardakaamera salvestiselt nähtub, kuidas ta sõidab enda autoga mööda osaliselt

kinni pargitud tänavat ristmikule ja jääb vastassuunavööndis olles ootama võimalust pöörata

vasakule. Peatselt läheneb mööda peateed kannatanu suhtes vasakult poolt ristmikule A.

Murumaa, kes lülitab sisse suunatule, et pöörata enda juhitud autoga sellele tänavale, kust

kannatanu soovib peateele keerata. A.P. on sellest häiritud ja keerab auto meelega süüdistatava

auto liikumistrajektoorile ette ning jääb seisma. Seepeale tagurdab A. Murumaa pisut ja väljub

autost ning tuleb A.P. i auto juhipoolse ukse juurde. Viimane jääb autosse ja heidab läbi akna

süüdistatavale ette, et ta ei lülitanud veidi varem suunatuld sisse. Nad vaidlevad hetke, mispeale

lahkub A. Murumaa A.P. i juurest ning jõudnud paari meetri kaugusele, kutsub kannatanu

süüdistatava ebatsensuurselt rääkides tagasi. Siis väljendab kannatanu rahulolematust ja vaidlus

jätkub, mille ajal kõlavad muu hulgas süüdistatava sõnad: „Kas sulle on vaja auku teha? Ma

töötan politseis, kas sa seadust ei tea, töötan politseis!“ Salvestiselt kostub, et A.P. hakkab

seepeale A. Murumaaga veel valjemini ja häiritumalt rääkima, kuni viimane lahkub hetk hiljem

kannatanu auto juurest. Suhtlus kestab kokku natuke üle poole minuti. (Vt ka maakohtu otsuse

lk 3.)

25. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et hetkel, mil A. Murumaa lubas A.P. ile „auku teha“, näitas

ta viimasele enda vööl olnud tulirelva ja haaras sellest korraks kinni. Sellist asjaolu tõendavad

kannatanu ütlused, aga ka tema kõne Häirekeskusele, mille ta tegi vahetult pärast juhtunut ja kus

ta rääkis süüdistatava relvast ning sellest, kuidas süüdistatav lubas talle „auku teha“ ja võttis

samal ajal relva ning näitas seda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Murumaa hiljem

antud selgitus, justkui pidas ta silmas lihtsalt „augu tegemist juhiloale“, pole kuigi veenev,

võttes arvesse sellele vahetult eelnenud relva näitamist. Samuti ei kinnita süüdistatava sõnu

ükski teine tõend. (Vt maakohtu otsuse lk 4–6.)

26. Kolleegium möönab, et menetletava kriminaalasja muudab piiripealseks tõsiasi, et A. Murumaal

oli vöökohal tulirelv, millest ta A.P. i silme all korraks ka kinni haaras ja mille kasutamisele ta

just nagu osutas, kui lubas „auku teha“. Sellegipoolest ei saa süüdistatava käitumist kujunenud

olukorras pidada millekski enamaks kui nördimuse ja pahameele väljenduseks. Relva näitamine

ja sellest kinnivõtmine ning lubadus „auku teha“ polnud kantud ähvardamise kavatsusest ega

andnud A.P. ile tõsiselt võetavat alust tunda enda pärast hirmu (vt ka 21.10.2022, 1-21-3307/43,

p 21). Kolleegium võtab seda leides arvesse asjaolusid, et olukorra tingis paljuski A.P. i enda

käitumine, mis sai alguse juba sellest, kui ta keeras meelega A. Murumaa auto

liikumistrajektoorile ette, mis takistas viimasel edasi liikuda ja mille tõttu tuli süüdistatav autost

välja ning suundus kannatanu auto juurde. A. Murumaaga läbi autoakna rääkides läks A.P.

endast välja. Kui süüdistatav lahkus kannatanu auto juurest, kutsus viimane ta tagasi sõimusõna

kasutades ja selgelt häiritult kõneledes. Sellele järgnenud hetkelise sõneluse käigus näitas A.

Murumaa A.P. ile korraks relva ja võttis sellest kinni, küsis samal ajal „augu tegemise“ kohta,

mainis politseis töötamist ja osutas sellele, et kannatanu ei tunne seadust. Seepeale lahkus A.

Murumaa kohe auto juurest, soovimata kannatanuga edasi rääkida, ehkki viimane jätkas temaga

häälekalt kõnelemist. A. Murumaa relva näitamine ja küsimus „augu tegemise“ kohta toimus

6(7)

lühikese aja vältel vaidlemise ajal ja miski ei osutanud sellele, et see oli päriselt kantud soovist

ähvardada A.P. it ning panna teda muretsema enda elu ja tervise pärast.

27. Kirjeldatud käitumist ei saa pidada ähvardamiseks KarS § 120 lg 1 mõistes. Niisugustel

asjaoludel ei tule kõne alla ka võimalik ähvardamise katse KarS § 120 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, sest

A. Murumaal polnud isegi mitte kaudset tahtlust (KarS § 16 lg 4) ähvardusena käsitatava teo

toimepanemiseks. Seega ei pannud A. Murumaa toime koosseisupärast tegu. Sellest tingituna

jätab kolleegium edasise tähelepanuta küsimuse, kas tema käitumist õigustas hädakaitse KarS §

28 lg 1 järgi.

28. Kolleegium peab ekslikuks ka maakohtu seisukohta, et KarS § 120 lg-s 1 sätestatud ähvardamise

objektiivne koosseis ei nõua konkreetses ähvarduse adressaadis hirmutunde tekitamist (vt

maakohtu otsuse lk 8). Ehkki KarS § 120 lg 1 kujutab endast teodelikti (RKKK 30.12.2022, 1-

21-3514/40, p 12), tähendab koosseisutunnus „kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist“

seda, et ähvarduse adressaadil tekib hirm selle täideviimise ees ja see tekitaks üldjuhul hirmu ka

objektiivses kõrvalseisjas (vt RKKK 12.12.2024, 1-23-1176/70, p 10 koos viitega RKKK

21.10.2011, 3-1-1-59-11, p-d 9.1, 9.2, 10–10.2).

29. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, muudab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 9. septembri 2025. a otsuse põhiosa käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Muus

osas jääb maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata.

30. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada A. Murumaale 1674 eurot õigusteenuse

osutamise eest. Selleks kulus kokku 9 tundi, sealhulgas maakohtu otsusega tutvumine ja

prokuratuuri apellatsiooni läbitöötamine, A. Murumaaga nõupidamine, ringkonnakohtu

istungiks ettevalmistamine, istungil osalemine ja sõidukulu. Tunnihind oli ilma käibemaksuta

150 eurot. Kolleegium peab kaitsja toiminguid ja nendele kulunud aega vajalikuks ning

tunnihinda mõistlikuks. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada ja mõista KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt

A. Murumaa kasuks välja 1674 eurot. Kaitsja taotlusele tuginedes tuleb see summa kanda T.S.

arveldusarvele.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)