2-23-131400/19 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-23-131400

:

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Tamara Šabarova

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Narva

Tsiviilasja number

2-23-131400

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi M E vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

2394,92 eurot

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja OÜ Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja M E (endine perekonnanimi K) (isikukood

XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista M E OÜ Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1725,46 eurot,

sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 30.01.2026 seisuga

summas 249,23 eurot ning viivised põhinõudelt 1725,46 eurot alates 31.01.2026

kuni selle kohase tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3. Jätta hagi rahuldamata viivise osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määra.

4. Jätta menetluskulud 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb

esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tartu Ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

kohtuistungi pidamist.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka

1(8)

2-23-131400

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 04.08.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 1947,40 euro saamiseks. Võlgnik esitas vastuväite avaldaja nõudele. Pärnu

Maakohus 25.09.2023 määrusega lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Viru

maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 23.10.2023 Viru Maakohtule

hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse nõudes. Viru Maakohus võttis hagi menetlusse

24.10.2023. Kostja esitas 31.10.2023 vastuse hagiavaldusele, mille kohta esitas hageja

seisukoha 28.11.2023. Kostja parandatud vastuse hagile 31.01.2024, mille kohta esitas hageja

kirjaliku seisukoha 28.02.2025. Viru Maakohus 28.11.2025 teatas pooltele, et lahendab

tsiviilasja kirjalikus menetluses ja määras tähtajad. Hageja esitas kirjaliku seisukoha ja

menetluskulude nimekirja. Viru Maakohus 02.01.2026 määrusega tühistas tsiviilasjas otsuse

avalikustamise ja uuendas asja arutamise. Kohus jättis rahuldamata kostja taotlus tõendite

kogumiseks ning andis pooltele tähtaja vajalikuks peetavate täiendavate tõendite esitamiseks.

Mõlemad pooled esitasid täiendavad seisukohad, uusi tõendeid ei esitatud.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 26.11.2022 AS I (esialgne võlausaldaja) ja kostja M K (uus

perekonnanimi E) järelmaksulepingu nr L89010599771, mille alusel sai kostja kauba

järelmaksuga. Lepingus lepiti kokku intressi määr 0% aastas, lepingu krediidi kulukuse määras

on 0%. Viivise määraks lepiti kokku 24% aastas. Kostja on kinnitanud, et on tutvunud ja

nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate I AS üldtingimustega. Lepingu alusel soetas

kostja kauba maksumusega 1725,46 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma esialgsele

võlausaldajale vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule. Kostjalt ei ole toimunud

laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1.

osamaksest, s.o 15.01.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 15.04.2023.

Tulenevalt järelmaksu lepingust on kostja põhivõlg summas 1725,46 eurot. Hageja on

kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi. Sissenõudekulu

summa 50 eurot, mis sisaldab 05.05.2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 07.06.2023

teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.07.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot

muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Viivised on põhivõla summalt

1725,46 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 25.04.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 23.10.2023 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24%

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 205,35 eurot.

Hageja nõuab ka lisanduvad viivised lepingus kokkulepitud määras alates 24.10.2023 kuni

põhinõude täitmiseni. AS I loovutas 26.04.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance

Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

3. Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega ja vaidleb nendele vastu. Hageja märgib, et leping

on digiallkirjastatud kostja poolt, see tähendab, et kostja on ise oma aadressiks märkinud

2(8)

2-23-131400

XXX telefoninumbriks XXX ja e-posti aadressiks XXX. Esitatud andmete osas selgitab, et

krediidivõtjad võivad kasutada väga erinevaid meiliaadresse, samuti ei ole harukordne, et

kliendid kasutavad aadressina/asukohana erinevaid aadresse. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

lahendi 2-22-101364 punktis 13 möönnud, et asjaolu, et krediidiandja internetikeskkonnas oli

kostja kontaktiks e-maili aadress, mida ta ei kasuta, ei ole piisav lükkamaks ümber eeldust, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Kostja on soetanud

lepingu alusel iDeal e-poest iPad Pro 11", mille on kätte saanud Itella pakiautomaadist -

Tallinna Merimetsa Selver. Hageja selgitab, et kuna leping on sõlmitud e-poes ja

digiallkirjastatud, siis ei olegi taotluses dokumendi numbrit ja isikusamasuse tuvastamise

andmeid, sest seda eraldi ei teostatud, vaid isikusamasuse tuvastamine toimus Smart-ID või

Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Lepingu allkirjastamine toimus Smart-ID või Mobiil ID-ga

PIN 2 sisestamisega. Hageja selgitab, et lepingu intressimäär ja krediidi kulukuse määr 0%.

See tähendab, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepingutega ning sellest tulenevalt ei kohaldu

antud lepingutele tarbijakrediidilepingu erisätted. Siiski on esialgne võlausaldaja kontrollinud

kostja krediidivõimekust. Lepingu alusel on krediidiandja teada saanud Maksu- ja Tolliameti

päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 629,71 eurot. Väljaminekuteks oli kostja

märkinud 0,00 eurot. Krediidiandja arvestab regulaarseteks majapidamiskuludeks 250 eurot

kuus. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 37,51 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik

kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 342,20 eurot (629,71-

250-37,51). Samuti on laenuandja teinud päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes

maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi

maksehäiret. Kostja väidab, et hagi aluseks olev leping on sõlminud kostja nimel,

kuritarvitades kostja andmeid, kolmas isik. Lepingutel on kostja allkiri, siis ei ole põhjendatud

arvata, et allkirja poleks kostja andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega

tuvastati kostja isik ning andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja

ainukontrolli all. Kostja poolt ei ole tõendatud, et tema pole lepinguid allkirjastanud või et ID-

kaart (või selle andmed) ja PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte

vastaselt. Kostja on oma vastusele lisanud kannatanu ülekuulamise protokolli kriminaalasjas nr

23233050427. Protokollis on välja toodud kõigest kostja väited. Samuti ei ole protokollis

kedagi kahtlustatavana välja toodud. Kostja väitel on kriminaalmenetlus lõpetatud 23.11.2023.

Ei ole tõendatud asjaolu, et kostja nimel on lepingu sõlminud kolmas isik. Nõude aluseks olev

leping ei ole väikelaenu leping, vaid tegemist on järelmaksu lepinguga.

4. Kostja ei tunnista hagi. Kostja ei ole kunagi sõlminud lepingut AS-iga I. Kostja on sattunud

petturite ohvriks, kes võtsid tema nime alt laenu. Selle juhtumi osas on algatatud kriminaalasi.

Järelmaksulepingus märgitud kostja kontaktandmed ei vasta tõele. Lepingus märgitud

aadressil XXX ei ole kostja kunagi elanud. Sellel aadressil ei olegi võimalik elada, kuna seal

asuvada riigiametid XXX. Kostja e-post ja telefoninumber on valed. Märgitud on

kontakttelefon: XXX, e-post. XXX. Kostja tegelikeks andmeteks on telefoninumber (alates

2020. augustikuust) XXX, e-post: XXX. Kostja ei tea sellist müüjat: F OÜ ning ei ole ka

teistelt müüjatelt midagi järelmaksuga soetanud. Kostja ei tea, mis kaubaga on tegemist. Seda

ei ole selgitanud ka hageja. Kostja ei saanud teada võimalikust järelmaksu kohustusest ning

politseisse pöördus alles siis, kui kostjale saadeti õigel aadressil võlanõue. Hageja on jätnud

lepingu sõlmimisel tuvastamata tegelikku lepingu sõlminud isikut. Taotluses on märgitud ka

kostja väidetav sissetulek 700 eurot. Kostja oli töötu alates 05.09.2022. Hageja ei ole

töösuhteid kontrollinud. Väidetavast võlgnevusest ja sõlmitud lepingust sai kostja teada

10.06.2023, kui helistas kostja ema ja ütles, et on tulnud nõue „inkassolt“. Kostja helistas I AS

ning seal talle soovitati pöörduda politseisse avaldusega. Kostja esitas politseisse kuriteoteate.

Politsei alustas kriminaalmenetluse, kuid lõpetas selle 23.11.2023. I AS kodulehel on kirjas

„Korduma kippuvad küsimused: Väikelaenu saavad taotleda kõik korrektse maksekäitumisega

vähemalt 21-aastased Eesti kodanikud või elamisloaga isikud, kelle igakuine sissetulek on

3(8)

2-23-131400

vähemalt 280 eurot“. Kosta ei olnud väidetava laenu võtmise ajal veel 21. aastane; kostja on

sündinud 04.08.2002, samuti puudus kostjal sel ajal sissetulek - kostja oli töötu. Seega I AS

laenu väljastamisel ei kontrollinud kostja andmeid ja ei täitnud ka enda kehtestatud nõudeid.

Hageja väidab et laenu taotlemisel on kostja esitanud laenuandjale ebaõiged andmed. Kostja

ei ole taotlenud laenu, vaid keegi on kasutanud kostja andmeid. Hageja, jättes kontrollimata

kostja tegelikuid kontaktandmeid, ei ole täitnud enda hoolsuskohustust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus menetleb tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 ning on seda pooltele selgitanud

29.03.2023 määruses (dtl 71). Menetlusosalised enda ärakuulamist taotlenud ei ole. TsMS §

444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja

tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on

põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude. Hageja tugineb sellele, et kostjaga

sõlmiti järelemaksulepingu, mida ta ei ole tagasi maksnud, ning et vastav nõue on hagejale

loovutatud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1725,46 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 205,35 eurot ja viivis alates

24.10.2023 kuni põhinõude summas 1725,46 eurot täitmiseni kokku lepitud viivisemääras

24% aastas. Nõude alusek olev leping on I AS ja kostja vahel 26.11.2022 sõlmitud

järelmaksuleping nr L89010599771, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga (iDeal e-poest

iPad Pro 11) väärtusega 1725,46 eurot. Intressimääraks oli lepingus 0% aastas ning krediidi

kulukuse määraks 0% aastas. Laen kuulus tagastamisele 46 osamaksega, igakuiselt 37,51

eurot. Viivise määraks oli 24% aastas või 0,07% päevas.

8. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Kuna AS I sõlmis järelmaksu lepingu oma majandustegevusega

seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 6), siis on pooled sõlminud

tarbijakrediidilepingu. Asjakohatud on hageja vastuväited, et kuna järelmaksuleping oli

sõlmitud intressita, ei ole tegemist tarbijakrediidi lepinguga. Krediit hõlmab ka maksete

ajatamist ehk järelmaksu, isegi kui intress on 0%. Tarbijakrediidi erandid on loetletud VÕS §

403. Järelmaks ei ole erand, seega kuulub see tarbijakrediidi regulatsiooni alla.

9. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja tugineb eelkõige sellele, et kostja on pettuse ohver –

tema nime alt on sõlmitud järelmaksuleping ning juhtumi osas oli algatatud kriminaalasi.

Järelmaksulepingus olevad kontaktandmed ei vasta tõele. Kostja ei tunne müüjat F OÜ ega ole

üheltki müüjalt järelmaksuga kaupa ostnud; kauba olemus on teadmata. Kostja sai võimalikust

kohustusest teada alles pärast võlanõude saabumist õigel aadressil ning pöördus seejärel

politseisse. Hageja ei tuvastanud lepingu tegelikku sõlmijat ega kontrollinud kostja andmeid

(sh kontaktid, sissetulek, töösuhe). Taotluses märgitud sissetulek ei vasta tõele – kostja oli sel

ajal töötu. Kostja ei vastanud Inbanki enda tingimustele: ta ei olnud veel 21.-aastane ning tal

puudus sissetulek. Hageja väide, et kostja esitas ebaõigeid andmeid, on alusetu – kostja ei ole

laenu taotlenud ning tema andmeid on kuritarvitatud. Hageja jättis kontrollimata kostja

4(8)

2-23-131400

tegelikud kontaktandmed ja ei täitnud hoolsuskohustust.

10. Kohtule esitatud järelmaksu lepingust nähtub, et kostja ja AS-i I vaheline järelmaksu

leping nr L89010599771 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud (dtl 47 – 58), milleks tuli

kasutada kostja digitaalset isiku identifitseerimist. Hageja ei ole esile toonud, milliseid

toiminguid tegi esialgne võlausaldaja täiendavalt kostja isikusamasuse kontrollimiseks, seega

tuleb asuda seisukohale, et võlausaldaja lähtuski üksnes Mobiil-ID või Smart-ID PIN-koodide

õigsusest.

11. Kostja vastuväide, et tema pole lepingut nr L89010599771 allkirjastanud on ümber lükatud

lepingul oleva kostja allkirjaga. Kuivõrd lepingul on kostja allkiri, siis ei ole põhjendatud

arvata, et allkirja poleks kostja andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega

tuvastati kostja isik ning andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja

ainukontrolli all. Seega on alusetud kostja vastuväited, et hageja pole kostja isikut piisavalt

tuvastanud ega muid tuvastamist võimaldavaid andmeid kogunud. Kostja esitatud andmetest

tuleneb, et ta kasutas oma identiteeti tõendamiseks elektroonilise vahendina Smart-ID-d.

Mobiil-ID või Smart-ID PIN koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Allkirja sertifikaadi andmisel

tuvastatakse ka füüsilise isiku identiteet, mistõttu puudus hagejal vajadus täiendavalt

kontrollida kostja poolt allkirjastatud lepingus esitatud kostja elukoha aadressi, e-posti ja

telefoninumbri õigsust. Kohtu hinnangul, ei viita asjaolud käesolevalt sellele, et hageja oleks

pidanud olema teadlik, et lepingu sõlmib isik, kellele autentimisvahendid ei kuulu.

12. Riigikohus on lahendis nr 2-16-124450 p-des 22-24 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku

nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid

läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte

esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel

kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades

tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine

isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt Riigikohtu 21.12.2016 lahend, 3-2-1-135-16, p

16). Juhul, kui kostjalt peteti PIN-koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus isik oleks

koodid andnud kolmanda(te)le isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud.

Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute

tegemiseks volitus (Riigikohtu 16.12.2019 lahend, 2-16- 124450, p-d 23 ja 24; Riigikohtu

12.06.2024 lahend, 2-23-11584, p 11).

13. Kostja on esitanud tõendina üksnes Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 22.06.2023

kriminaalasjas nr 23233050427 koostatud kannatanu ülekuulamise protokolli (dtl 83 – 86,

tõlge dtl 108 – 10) , et kostja sai laenukohustusest teada 10.06.2023 ema käest, kelle aadressile

laekus inkasso nõue. Kostjale teatati, et leping oli sõlmitud novembris. Selgitab, et umbes sel

ajal sai ta öösel telefonitsi teavitusi Smart-ID kinnitamise kohta. Prooviti võtta krediit, kuid

helistati kostja emale kinnituse saamiseks. Kostja teatas emale, et see ei ole tema. Seejärel

muutis kostja Smart-ID paroolid. Kostja ei ole lepingut sõlminud. Muid tõendeid ei ole hageja

esitanud.

14. Kohtu hinnangul ei saa tõendist teha tõsikindlat järeldust, et kostja suhtes on kuritegu

kirjeldatud kujul toime pandud. Esitatud asjaoludest ei saa teha ka järeldust, et Smart-ID PIN-

5(8)

2-23-131400

koodid kostjalt välja peteti. Samuti ei tõenda kannatanu ülekuulamise protokoll, et kostja on

täitnud oma hoolsuskohustust oma PIN-koodide suhtes ning need on tema valdusest läinud

välja tema süüta ja tema tahte vastaselt.

15. Kostja hoolsuskohustuseks on tagada, et digitaalallkirja andmise vahendite kasutamine

toimuks tema kontrolli all, mistõttu vastutab kostja ise tehingute eest, millised on sõlmitud

tema digiidentiteeti kasutades ning tema poolt kolmandale isikule üle antud tehingu

sõlmimiseks vajalike vahenditega. Kohtu hinnangul oli lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 2-16-

124450 laenuandjal mõistlik alus eeldada, et leping on sõlmitud kostja poolt või nimel, kuna

lepingu sõlmimiseks on kasutatud digitaalse identifitseerimise meetmeid, milleks vajalikud

paroolid on eelduslikult teada ja kasutada üksnes kostjale. Kostja ei ole esitanud tema vastutust

välistavaid tõendeid.

16. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et

tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte

võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Kohus möönab, et kostja väited Smart-ID

kuritarvitamisest ning teadmatusest lepingu olemasolu kohta on eluliselt usutavad, arvestades

asjaolu, et kostja ei teinud lepingu alusel ka ühtegi tagasimakset, kuid hoolsuskohustuse

rikkumise tõttu ei vabane kostja siiski vastutusest. Lähtudes eeltoodust on kostja vastutav tema

digiallkirja andmise vahendite abil 26.11.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr

L89010599771 tuleneva kohustuste täitmise eest. Asjakohatud ja tõendamata on kostja

vastuväited, et tulenevalt tema vanusest (alla 21 aastat) ei tohtinud talle laenu väljastada.

Hageja selgitas, et nõude aluseks olev leping ei ole väikelaenu leping, vaid tegemist on

järelmaksu lepinguga.

17. Kohus tuvastab, et kostjale võimaldatud krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu

sõlmimise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses sätestatud piirmäära. Järelmaksu anti kostjale

intressita, puudusid muud tasud, krediidikulukuse määraks oli 0%.

18. Tulenevalt VÕS § 4034 lg 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et

krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse ning lisaks Maksu- ja Tolliametisse. Krediiditaotluse esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Lepingu alusel on krediidiandja teada saanud

Maksu- ja Tolliameti päringust, et kostja 11 kuu keskmine sissetulek oli 629,71 eurot.

Väljaminekuteks oli kostja märkinud 0,00 eurot. Krediidiandja arvestab regulaarseteks

majapidamiskuludeks 250 eurot kuus. Lepingu igakuiseks osamakseks kujunes 37,51 eurot.

Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 342,20 eurot (629,71-250,00-37,51). Maksehäireregistri informatsioonist ei olnud

lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret.

20. Kohus leiab, et hagiavalduses toodud selgitused ei ole piisavad vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks. Krediidiandja ei ole kostja igakuiseid sissetulekuid ja kohustusi

tegelikkuses kontrollinud ja pangakontoväljavõtet krediidiandja kostjalt nõudnud ei ole.

Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid ega maksehäirete registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

6(8)

2-23-131400

sellist teavet taotleja sissetulekute ja kohustuste kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

Kohus järeldab, et krediidiandja on laenamise põhimõtet rikkunud (VÕS § 4034 lg 6). VÕS §

4034 lg 6 rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid

üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.

21. Kuna poolte vahel sõlmitud järelmaksuleping oli intressivaba ja puudusid ka muud tasud

(nt lepingu sõlmimise tasu), ei mõjuta vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumine kostja

maksekohustuse ulatust. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure summa hageja kostjale

järelmaksu lepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja lepingu järgi tagasi maksnud.

22. Kostjale on võimaldatud järelmaksu iDeal e-poest iPad Pro 11 soetamiseks summas

1725,46 eurot. Maksegraafikus lepiti kokku, et laenuvõtja teeb 46 osamaksed vahemikus alates

15.01.2023 kuni 15.10.2026. Kostja ei ole tagasimakseid teinud. Krediidiandja saatis kostjale

04.04.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse. 25.04.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale

teatise lepingu lõpetamise kohta. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud, mistõttu

lähtub kohus eeldusest, et algsete laenugraafiku järgi on kõigi põhiosamaksete tasumise

tähtaeg saabunud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 26.11.2022 järelmaksulepingu

nr L89010599771 alusel laenu põhiosa võlgnevuse summas 1725,46 eurot.

23. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamise päevani (periood 25.04.2023 kuni 23.10.2023)

lepingujärgses määras 24% summas 205,35 eurot ja edasi samas määras kuni põhinõude

täitmiseni.

24. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu järgi oli viivise määraks

24% aastas. Kohus leiab, et kuna krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet oleks viivise väljamõistmine sellises määras kostjat ebamõistlikult koormav.

Seaduses sätestatud viivisemäär oli perioodil lepingu sõlmimise ajal 26.11.2022 8% aastas.

Kohus leiab, et põhjendatud on mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt 1725,46 eurot alates 25.04.2023.

25. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust ja

hageja taotlusest arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 1725,46 eurolt perioodil

24.10.2023 kuni 30.01.2026 moodustab 549,23 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).

26. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS § 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 31.01.2026 edaspidine viivis VÕS § 113 lg 1 teises

7(8)

2-23-131400

lauses sätestatud määraga põhivõlgnevuse tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 1725,46 euro

tasumiseni.

27. VÕS § 113² lg 2 p 3 kohaselt võib võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot

ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Tartu Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p 9 märkinud, et: “VÕS § 4034 lg 7

tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane

krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”. Sellest tulenevalt ei saa

tasuna VÕS § 4034 lg 7 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmiskulusid, sest tegemist ei

ole krediidiga seotud tasudega, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

Antud juhul on haginõue üle 1000 euro, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista kolme

(so pärast lepingu ülesütlemist) saadetud meeldetuletuskirja (05.05.2023 - 25 eurot,

07.06.2023 – 5 eurot, 19.07.2023 – 5 eurot) ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 15

eurot. Kokku sissenõude kulud 50 eurot.

28. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 1725,46 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

30.01.2026 seisuga summas 549,23 eurot ning viivised põhinõudelt 1725,46 eurot alates

31.01.2026 kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

29. Poolte väited ja esitatud tõendid, mida kohus hagiavalduses ei käsitlenud, ei oma otsuse

tegemisel kohtu lõpplahenduse osas tähtsust.

Menetluskulud

30. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

31. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Kohtule esitatud hagihinnaks oli 2394,92 eurot. Kuna kohus rahuldab osaliselt

hageja viivise nõude on rahuldatud nõude hinnaks 2086,76 eurot ehk 87% ulatuses. Seega

tuleb jätta menetluskulud 87% kostja kanda ja 13% hageja kanda..

32. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt

kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Šabarova

kohtunik

8(8)