3-23-2542/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2542

Haldusasi

Eremka OÜ kaebus kultuuriministri kohustamiseks Maardu

hiiemetsa looduslikuks pühapaigaks muutmise ja piiride

laiendamise menetluses otsuse tegemiseks ja kahju

hüvitamiseks summas 7871,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Eremka OÜ, esindaja v-adv Indrek Veso

Vastustaja – Kultuuriministeerium, esindaja Helen Kranich

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eremka OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eremka OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-2542

tehtud Tallinna Halduskohtu 04.04.2024. a kohtuotsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

02.03.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-23-2542

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on Maardu külas asuvate Endla (24504:003:0157), Pajumardi (24504:003:0147 )

ja Sanglepa (24504:003:0152) maatükkide omanik, kes soovis teostada seal raiet vastavalt

metsamajanduskavale. Kuivõrd kinnistud asusid muinsuskaitsealal, esitas kaebaja 20.03.2018

Muinsuskaitseametile taotluse raie tegemiseks. Selle taotluse kohta Muinsuskaitseamet

mingisugust otsust ei teinud.

2. Muinsuskaitseamet teatas kaebajale 15.08.2019. a kirjas, et on alustatud menetlust Maardu

külas asuva kultuurimälestise Ohverdamiskoht „Hiiemets“ (reg nr 17697) piiride muutmiseks

(vaidlusalune menetlus), lisades ka asjaomase kultuurimälestise piiride muutmist käsitleva

kultuuriministri käskkirja eelnõu.

3. Kaebaja esitas 12.02.2020 kultuuriministrile ja Muinsuskaitseametile avalduse, milles

nõudis vaidlusaluses menetluses haldusakti andmist. Kaebaja leidis esiteks, et vaidlusalune

menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua ning teiseks, et kultuurimälestise piiride muutmine

ei ole sisuliselt põhjendatud. Seepeale esitas Muinsuskaitseamet kaebajale 13.03.2020 uue

ministri käskkirja eelnõu, millele kaebaja esitas oma vastuväited 13.04.2020. Uuesti nõudis

kaebaja vaidlusaluses menetluses haldusakti andmist 06.07.2020 avalduses, millele

Muinsuskaitseamet vastas 05.08.2020, selgitades et otsuse tegemine viibib, kuna telliti

täiendav ekspertiis. Kõnealune eksperdiarvamus edastati kaebajale 22.01.2021 ning

13.04.2021 esitas Muinsuskaitseamet kaebajale arvamuse avaldamiseks kolmanda Maardu

hiiemetsa piiride kindlaksmääramist käsitleva kultuuriministri käskkirja eelnõu. Sellele

eelnõule esitas kaebaja oma vastuväited 14.05.2021. Kuivõrd mingisugust lõplikku otsust

vaidlusaluses menetluses ei tehtud, esitas kaebaja 01.12.2022 Muinsuskaitseametile ja

Kultuuriministeeriumile uue avalduse, milles nõudis Maardu hiiemetsa piiride

kindlakstegemise küsimuses otsuse tegemist. Seepeale edastas Muinsuskaitseamet kaebajale

08.02.2023 neljanda ministri käskkirja eelnõu, millele kaebaja esitas oma vastuväited

15.02.2023. Kaebaja esitas 29.05.2023 veelkord Muinsuskaitseametile ja

Kultuuriministeeriumile nõude Maardu hiiemetsa looduslikuks pühapaigaks muutmist või

vaidlusaluse menetluse lõpetamist käsitleva otsuse tegemiseks. Samuti saatis kaebaja

30.06.2023 Kultuuriministeeriumile kirja, kus selgitas, et kui kaebaja eespool punktis 1

nimetatud kinnistud soovitakse hõlmata Maardu hiiemetsa kui loodusliku pühapaiga

piiridesse, siis tuleb riigil need kinnistud omandada. Haldusakti Maardu hiiemetsa kui

loodusliku pühapaiga piiride kindlaksmääramise küsimuses ei antud.

4. Kaebaja esitas 10.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 21.11.2023

avalduses ning milles taotles esiteks kultuuriministri kohustamist loodusliku pühapaiga

moodustamise menetluses lõpliku otsuse tegemiseks ning teiseks kaebajale tekitatud 7871,25

euro suuruse kahju hüvitamist. Kaebaja leidis kokkuvõttes, et menetlus on kestnud

ebamõistlikult kaua ning menetluse kestel ei ole kaebajal olnud võimalik oma kinnistutel

metsa majandada. Kaebaja käsitles talle tekkinud kahjuna 12.02.2020 taotluse esitamisega

2(5)

3-23-2542

ning sellele järgnevalt esitatud käskkirja eelnõudele vastuväidete ja taotluste koostamisega

seotud õigusabikulusid.

5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu.

6. Tallinna Halduskohus tegi 04.04.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt

ning kohustas kultuuriministrit tegema ühe kuu jooksul otsuse Maardu hiiemetsa

looduslikuks pühapaigaks muutmise ja piiride laiendamise või menetluse lõpetamise kohta,

jättis hüvitamisnõude rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu

2104,20 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1. Loodusliku pühapaiga kaitse alal võtmise menetlus ja kaebajale raielubade andmine on

omavahel seotud. Muinsuskaitseamet ei vastanud kaebaja 20.03.2018 taotlusele ning

tunnistas oma 13.03.2020 kirjas nr 1.1-7/2088-4, et raieloa menetlus on peatatud kuni

mälestise piiride kindlaksmääramiseni. Ka Keskkonnaameti 24.11.2022 kirjast 13-

4/22/23053 ja Muinsuskaitseameti esindaja sama päeva vastusest nähtub, et kaebaja

kinnistutel ole võimalik metsamajandusega tegeleda seetõttu, et pooleli on loodusliku

pühapaiga moodustamise menetlus.

6.2. Muinsuskaitseseaduses (MuKS) ei ole näe ette tähtaega, mille jooksul tuleb

mälestiseks tunnistamise menetlus läbi viia, ent HMS § 5 lõigetest 2 ja 4 tulenevalt tuleb

menetlus läbi viia võimalikult kiiresti. MuKS § 16 lõikes 6 nimetatud toimingute tegemine

võib võtta aega ning põhjendamatuks ei saa pidada ka uue ekspertiisi tellimist, mis laekus

Muinsuskaitseametile 2020. aasta lõpus. Sellele järgnevalt on menetlus kestnud aga

ebamõistlikult kaua ning see ei ole olnud tingitud kaebaja tegevusest ega vajadusest

koguda täiendavaid tõendeid, vaid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti vahelistest

lahkarvamustest. See aga ei ole legitiimne põhjus otsuse tegemisega viivitamiseks. 2020.

aasta ekspertiisi saamisele järgnenud 4 aastat on olnud ilmselgelt piisav aeg mistahes

tõendite kogumiseks, menetlusosaliste seisukohtade väljaselgitamiseks ja vastandlike

huvide kaalumiseks. Seetõttu tuleb kohustamiskaebus rahuldada.

6.3. Hüvitamisnõue tuleb rahuldamata jätta, sest haldusmenetluses kantud õigusabikulud ei

ole käsitatavad kahjuna riigivastutuse seaduse (RVastS) mõistes, kuna need pole

vältimatud. Kaebaja korduvad taotlused vastustajale ja seisukohad erinevatele käskkirja

eelnõu versioonide kohta on suures osas samasisulised ning ei eeldanud spetsiifilise

õigusalase ekspertiisi tegemist.

6.4. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista 50% menetluskulude väljamõistmise taotluses nimetatud menetluskuludest

ehk 2104,20 eurot.

7. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab

halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata hüvitamisnõude ning osas,

millega jättis 50% kaebaja menetluskuludest kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

7.1. Maardu hiiemetsa kui kultuurimälestise piiride kindlaksmääramise otsustamisega

põhjendamatu viivitamine põhjustas kaebajale kahju, mis seisneb õigusabikuludes.

Korrektse menetluse korral oleks vastustaja pidanud pühapaiga kaitse alla võtmise

otsustama hiljemalt 2019. aasta lõpus. Kuna käskkirja andmisega viivitati õigusvastaselt ja

kaebajale esitati üha uusi ja varasemast erinevaid eelnõusid arvamuse avaldamiseks, pidi

kaebaja oma õiguste tõhusaks kaitseks tegema õigusabikulusid. Väär on halduskohtu

seisukoht, et eelnõude kohta arvamuse ja vastuväidete esitamine ei eeldanud õigusalaseid

eriteadmisi – vastupidist saab järeldada sellest, et loodusliku pühapaiga kaitse alla võtmise

regulatsioon hakkas kehtima alles 01.05.2019 ning isegi Muinsuskaitseamet ei suutnud

3(5)

3-23-2542

seda 5,5 aasta jooksul õigesti kohaldada, lisaks oli menetluse käigus tellitud

eksperdiarvamus väga mahukas.

7.2. Vastustaja on hoolimata kaebaja taotlustest haldusakti andmiseks või menetluse

lõpetamiseks otsustanud vedada kaebajat õigusvastaselt läbi kurnava ja erinevate

eelnõudega menetluse, millega seotud kahju tuleb kaebajale hüvitada, kuna vastasel korral

tekitab kohus vastustajale ja teistele riigiametitele karistamatuse tunde ning sellise kahju

hüvitamata jätmine ei oleks kooskõlas riigivastustuse seaduse § 7 lg 2 eesmärgiga ega

Riigikohtu seisukohtadega kohtuasjas nr 3-2-1-134-16 tehtud otsuses.

7.3. Kuna halduskohus jättis hüvitamisnõude põhjendamatult rahuldamata, oli

põhjendamatu ka kaeba kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamine poole

võrra ning menetluskulud tulnuks välja mõista täies ulatuses.

8. Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides

kokkuvõttes, et vaidlusaluses menetluses, mida tuleb eristada raieloa andmise menetlusest, ei

olnud kaebajal vaja õigusabi kasutada. Kultuuriministeerium tagas nii kaebajale kui ka teistele

menetlusosalistele haldusmenetluses vajalikud menetlusõigused ja kaasas nad korduvalt

erinevate vaidlusküsimuste arutelude juurde. Vastustaja ei viivitanud vaidlusaluse

menetlusega põhjendamatult 5,5 aastat, sest kuni 10.03.2023 viis menetlust läbi

Muinsuskaitseamet. Vastustaja hinnangul on halduskohus ka õigesti leidnud, et vaidlusaluse

menetluse esemeks ei olnud õiguslikult eriliselt keerukas ega uudne küsimus, vaid vaidlus

ajaloo ja kultuuripärandi ekspertteadmiste esemeks olevates küsimustes. Õigusabi kasutamise

vajadust ei saa vastustaja arvates põhjendada ka haldusmenetluse käigus koostatud ekspertiisi

mahukusega, kuna asjaomane ekspertiis on koostatud lihtsas ja loetavas keeles ning selle sisu

on kergesti mõistetav ja arusaadav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga,

et haldusmenetluses enda huvide ja õiguste kaitseks tehtud õigusabikulud ei ole

põhimõtteliselt käsitatavad isikule hüvitamisele kuuluva kahjuna.

10. Isikul ei ole kahju hüvitamise normide alusel õigust nõuda haldusmenetluses (sh

vaidemenetluses) õigusabile ja asjatundja kasutamisele tehtud kulutusi, sest nõuannete

kasutamine on isiku vaba valik ning tema õigused on ka asjatundja kaasamiseta piisavalt

tagatud muude haldusmenetluse garantiidega, nagu haldusmenetluse uurimispõhimõte ja

haldusorgani selgitamiskohustus (vt nt RKPJK 5-22-15, p 50; RKHK 3-3-1-76-15, p 12; 3-3-

1-12-16, p 12). Selliste kulude tegemine ei ole vältimatu ning seega puudub kahju hüvitamise

eelduseks olev põhjuslik seos isiku vara vähenemise ja haldusorgani tegevuse või

tegevusetuse vahel. Kaebajal oli võimalik vaidlusaluses menetluses aset leidnud viivituse

lõpetamiseks valida, kas esitada sellekohaseid nõudekirju vastustajale või pöörduda kohe

kohustamisnõudega kohtusse, millisel juhul on seaduses ette nähtud menetluskulude jagamise

võimalus. Muinsuskaitseametile ja vastustajale avalduste esitamine võis olla mõistlik, ent

kaebaja ei saanud arvestada võimalusega, et sõltumata nende avalduste esitamise edukusest

hüvitatakse talle nende koostamisega kaasnenud kulud. Samamoodi on see kuludega, mis

kaasnesid ministri käskkirja eelnõude kohta arvamuste ja vastuväidete koostamisega.

Ärakuulamisõiguse teostamine haldusmenetluses on isiku õigus, mitte vältimatu kohustus,

ning selle õiguse teostamisega kaasnevaid kulusid ei saa käsitada kahjuna. Eeltoodu tõttu ei

ole ringkonnakohtu hinnangul siinse vaidluse seisukohast mistahes tähtsust sellel, kas

vaidlusaluses menetluses koostatud eelnõude ja ekspertarvamuse sisu mõistmisega või oma

arvamuse ja vastuväidete koostamisega oleks kaebaja või tema seaduslikud esindajad

4(5)

3-23-2542

iseseisvalt hakkama saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul asjassepuutuvad

apellatsioonkaebuses viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-134-16 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses

võetud seisukohad. Nimetatud kohtuotsuses käsitleti põhimõtteliselt teistsugust olukorda.

Nimelt teatavate kohtumenetlusega seotud kulude hüvitamist olukorras, kus need kulud olid

tekkinud isikul, kelle suhtes kaalus kohus ärikeelu kohaldamist ning seega oli tegemist

isikuga, kelle jaoks oli asjaomases kohtumenetluses osalemine ainus mõeldav võimalus oma

õiguste kaitseks. Siinses asjas käsitletaval juhul see nõnda ei olnud. Kaebajal ei olnud

vältimatut vajadust hüvitamisenõude aluseks olevate õigusabikulude tegemiseks, olgugi, et

selliste kulude tegemine võis olla mõistlik ja otstarbekas.

11. Rahuldades kaebuses esitatud kohustamisnõude ning jättes hüvitamisnõude

rahuldamata, jagas halduskohus menetluskulud õigesti. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

12. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)