2-23-14307/83 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-23-14307

Tsiviilasi

Swedkrav

Förening

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Scandor

Invest OÜ, Priit Püti ja Raul Kinksi vastu 177 000

euro ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

198 240 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Vladimir Kutšmei apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Swedkrav Förening OÜ (pankrotis)

(registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir

Kutšmei, lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Liis Könn ja Grete-Kai Teeäär

Kostjad (vastustajad):

Scandor Invest OÜ (registrikood 12675571),

lepinguline esindaja Annika Kiisk

Priit Pütt (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Olev Kuklase

Raul Kinks (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-14307 osas,

milles maakohus jättis täielikult rahuldamata Swedkrav Förening OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu ja Priit Pütilt Swedkrav

Förening OÜ (pankrotis) kasuks välja mõistmata 85 000 eurot ja viivise

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt (85 000

eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohustuse täitmiseni, samuti

menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud täielikult

Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ning

kindlaksmääramise osas, millega maakohus mõistis Swedkrav Förening OÜ-lt

(pankrotis) Priit Püti kasuks välja maakohtu menetluskulud 7741 eurot 14 senti

(lepingulise esindaja kulu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Samuti tuleb tühistada

maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, millega maakohus tühistas täielikult Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud

tsiviilasjas nr 2-23-14307.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. rahuldada Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir

Kutšmei hagi Priit Püti vastu osaliselt ja mõista Priit Pütilt Swedkrav Förening OÜ

(pankrotis) kasuks välja 85 000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates

hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini

2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31.

jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras;

2.2. jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei,

Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud maakohtus Swedkrav Förening

OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud maakohtus Priit Püti kanda;

2.3. jätta Priit Püti maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

rahuldamata. Maakohtus Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad;

2.4. jätta jõusse Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud

hagi tagamise abinõud, millega maakohus otsustas seada ja kanda Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX neljandasse jakku Priit Pütile

kuuluvale kinnisasjale esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 100

000 eurot Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood 12441488)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks (Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 5, 6) ning keelati Priit Pütil (isikukood

XXXXXXXXXXX) kinnisasjale asukohaga XXXXXXX (registriossa nr

XXXXXXXX) Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavate nõuete

muutmine või suurendamine (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p 7).

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, Scandor

Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ

(pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud ringkonnakohtus Priit Püti kanda.

6. Määrata kindlaks Scandor Invest OÜ apellatsioonimenetluse kulud ja mõista

Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ kasuks välja

apellatsioonimenetluse kulud 1322 eurot 53 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

7. Määrata kindlaks Raul Kinksi apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav

Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1708

eurot 50 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

8. Ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir

Kutšmeile ja Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

9. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

9.1. Rahuldada Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir

Kutšmei hagi Priit Püti vastu osaliselt ja mõista Priit Pütilt Swedkrav Förening OÜ

(pankrotis) kasuks välja 85 000 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates

hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini

2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivis põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31.

jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Muus osas jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Vladimir Kutšmei hagi Priit Püti vastu rahuldamata.

9.2. Jätta rahuldamata Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir

Kutšmei hagi Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi vastu 177 000 euro ja viivise

saamiseks.

9.3. Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei,

Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud maakohtus Swedkrav Förening

OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud maakohtus Priit Püti kanda.

9.4. Rahuldada Scandor Invest OÜ maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus ja välja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ

kasuks menetluskulud maakohtus 5675 eurot 40 senti ja viivis maakohtu

menetluskulude 5675 euro 40 sendi tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

9.5. Rahuldada Raul Kinksi maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

ja välja mõista Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks

menetluskulud maakohtus 6293 eurot 75 senti ja viivis maakohtu menetluskulude

6293 euro 75 sendi tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

9.6. Maakohtus Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

9.7. Jätta Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei,

Scandor Invest OÜ ja Raul Kinksi menetluskulud ringkonnakohtus Swedkrav

Förening OÜ (pankrotis) kanda ja Priit Püti menetluskulud ringkonnakohtus Priit

Püti kanda.

9.8. Määrata kindlaks Scandor Invest OÜ apellatsioonimenetluse kulud ja mõista

Swedkrav Förening OÜ-lt (pankrotis) Scandor Invest OÜ kasuks välja

apellatsioonimenetluse kulud 1322 eurot 53 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

9.9. Määrata kindlaks Raul Kinksi apellatsioonimenetluse kulud ja mõista Swedkrav

Förening OÜ-lt (pankrotis) Raul Kinksi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud

1708 eurot 50 senti ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

9.10. Ringkonnakohtus Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Vladimir Kutšmeile ja Priit Pütile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

9.11. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud

hagi tagamise abinõud tsiviilasjas nr 2-23-14307, millega maakohus otsustas seada ja

kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX neljandasse

jakku Priit Pütile kuuluvale kinnisasjale esimesele vabale järjekohale kohtulik

hüpoteek summas 100 000 eurot Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) (registrikood

12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks

(Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 5, 6) ning keelati Priit Pütil

(isikukood XXXXXXXXXXX) kinnisasjale asukohaga XXXXXXX (registriossa nr

XXXXXXXX) Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavate nõuete

muutmine või suurendamine (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p 7).

Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-23-14307 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega otsustati seada ja

kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2469540 neljandasse

jakku Raul Kinksile (isikukood XXXXXXXXXXX) kuuluvale kinnisasjale esimesele

vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 100 000 eurot Swedkrav Förening OÜ

(pankrotis) (registrikood 12441488) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks (Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a määruse p-d 2, 3).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedkrav Förening OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (hageja) esitas 9.

oktoobril 2023 Tartu Maakohtule hagi Scandor Invest OÜ (kostja I), Priit Püti (kostja II) ja

Raul Kinksi (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista

177 000 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (177 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus

jätta menetluskulud kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt tegeles Swedkrav Förening OÜ (pankrotis, võlgnik) moodulmajade

planeerimise, tootmise ja ehitusega. Kuni 27. detsembrini 2021 olid võlgniku juhatuse

liikmeteks kostjad II ja III.

13. jaanuaril 2020 andis võlgnik AMR Eramuehitus OÜ-le (AMR) hoiule kaks võlgniku poolt

toodetud ja võlgnikule kuuluvat näidismoodulit. 10. novembri 2020. a müügilepinguga

võõrandas võlgnik moodulid kostjale I, kes kohustus tasuma moodulite hinna 150 000 eurot

(sh käibemaks). 5. oktoobril 2021 esitas kostja I võlgnikule müügilepingu täitmise ning

leppetrahvi nõude. 1. novembril 2021 viidi moodulid AMR-i juurest tagasi võlgniku

aadressile Nirgi tee 9. 12. novembril 2021 väljastas võlgnik kostjale I moodulite eest arve 150

000 eurot (sh käibemaks). 1. detsembril 2021 väljastas võlgnik kostjale I seadmete (monitorid

ja konteinerid) eest arve 27 000 eurot (sh käibemaks). 17. detsembril 2021 saatis kostja I

võlgnikule teate, milles alandas moodulite hinda 62 500 euroni ning nõudis müügilepingu

alusel leppetrahvi ja viivist 107 455 eurot. Kostja I tasaarvestas moodulite hinna ja

leppetrahvi ning palus võlgnikul tasuda 44 955 eurot (107 455 – 62 500). 20. detsembril 2021

sõlmisid võlgnik ja kostja I võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise

kokkuleppe. Pooled tasaarvestasid vastastikused nõuded, millega loeti tasutuks kostja I

müügilepingust tulenev moodulite ostuhinna tasumise kohustus. 21. jaanuaril 2022 ehk ca

kuu aega pärast tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimist algatati võlgniku pankrotimenetlus ja

nimetati võlgniku ajutiseks halduriks hageja Vladimir Kutšmei. 6. aprillil 2022 kuulutati välja

võlgniku pankrot.

Võlgniku pankrotimenetluses esitas kostja I kokkuleppest tuleneva nõude summas 21 325

eurot 6 senti. Nõudele esitas vastuväite pankrotihaldur (hageja). Maa- ja ringkonnakohtu

määrustega tsiviilasjas nr 2-21-19721 jäi nõue tunnustamata, sest kohtute hinnangul olid

võlgniku ja kostja I vahelised kokkulepped ja tehingud tühised. Ringkonnakohtu jõustunud

kohtulahendiga on seega tuvastatud, et 10. novembri 2020. a müügileping ja 20. detsembri

2021. a kokkulepe on tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-te 1 ja 2 järgi.

Hageja leiab, et käesolevas menetluses ei ole vaja tehingute näilikkust tuvastada, sest see on

juba tuvastatud tsiviilasjas nr 2-21-19727 tehtud määrustega, mis on pooltele siduvad.

Hageja esitab tühiste lepingute alusel üleantud vara väärtuse ja kahju hüvitamise nõude

solidaarselt kõigi kostjate vastu.

Müügileping ja kokkulepe olid sõlmitud ebatavalistel tingimustel ja seotud isikute vahel

eesmärgiga võlgnikust pahatahtlikult vara välja viia ja kohustused kolmandate isikute ees

täitmata jätta. Tehingud on näilikud. Müügilepingu ja tasaarvestuse kokkuleppe koosmõjul

omandas kostja I võlgniku moodulid väärtusega 150 000 eurot, kuid võlgnik ei saanud

vastusooritusena midagi. Müügileping sõlmiti näilikult, et tekitada võlgniku vastu kunstlikult

rahaline nõue, mille tasaarvestamise kaudu moodulid kostjale I võõrandada. Seega teesklesid

kostjad tehinguid, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Müügilepingut ei sõlmitud selles näidatud

kuupäeval. Müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel. Lepingu

kohaselt pidi moodulite omand minema kostjale I üle enne nende eest tasumist. Kuna

ostuhind tuli müügilepingu kohaselt tasuda alles pärast moodulite valduse üleandmist, tekkis

olukord, kus moodulite omand oli võlgnikult kostjale I üle läinud kohe, kuid kostjal I ei

tekkinud kohustust moodulite eest võlgnikule midagi tasuda. See ei ole tavapärane ning asetas

võlgniku ebamõistlikku olukorda, kus müüdud moodulite eest raha saamine on täielikult

sõltuvuses kolmandate isikute tegevusest, st sellest, kas kostja I saab moodulite valduse

kolmandalt isikult või mitte. Samuti tuli võlgnikul tasuda leppetrahvi 300 eurot päevas iga

moodulite üleandmisega viivitatud päeva eest. Selliselt tekitati näilikult võlgniku vastu suures

summas nõue, millega tasaarvestada moodulite ostuhinna tasumise kohustust. Võimalikult

suure nõude fabritseerimiseks ootas kostja I leppetrahvinõude esitamisega ca aasta aega ning

asus siis väitma, et kuna võlgnik pole kostjale I mooduleid üle andnud, siis on kostjal I

tekkinud võlgniku vastu leppetrahvinõue. Kostjal I ei olnud raha ja puudus loogiline põhjus

moodulite omandamiseks. Kostja I majandusaasta aruandest nähtuvalt ei olnud ühingul

piisavalt raha, et mooduleid hinnaga 150 000 eurot osta. Tehingud sõlmiti vahetult enne

ajutise halduri nimetamist. Tasaarvestuse kokkulepe sõlmiti väidetavalt 20. detsembril 2021 ja

võlgniku pankrotimenetlus algatati 21. jaanuaril 2022.

Alternatiivselt on mõlemad lepingud tühised vastuolu tõttu heade kommetega või

tühised muul õiguslikul alusel.

Kostjal I tuleb tagastada tühise tehingu alusel saadud moodulite väärtus, milleks saab pidada

vähemalt 150 000 eurot ehk müügilepingu hinda. Võlgnik võõrandas kostjale I enda bilansis

olnud vara (monitorid ja konteinerid) ning väljastas selle eest arve 27 000 eurot (sh

käibemaks). Kostja I tunnistas sellest arvest tulenevat võlgnevust 20. detsembril 2021.

Kuivõrd kohtud on tsiviilasjas nr 2-21-19727 leidnud, et 20. detsembri 2021. a nõuete

tasaarvestus on tühine, siis ei ole arvest tulenevat kohustust tasaarvestusega täidetud ning

hageja saab nõuda kohustuse täitmist või seadmete väärtuse hüvitamist.

Võlgniku juhatuse liikmetel ehk kostjatel II ja III tuleb hüvitada võlgnikule tekitatud kahju.

Olukorras, kus juhatuse liikmed on sõlminud tühise (alternatiivselt kehtetuks tunnistatava)

müügilepingu ja andnud selle alusel üle võlgniku vara vastusooritust saamata, on juhatuse

liikmed enda hoolsuskohustust rikkunud ning hagejal on õigus nõuda vastava tegevusega

tekitatud kahju hüvitamist. Hagejale on kostjate tegevuse tõttu tekkinud kahju 177 000 eurot

(150 000+27 000). Kostjad vastutavad kahju eest solidaarselt.

Kostjad II ja III rikkusid raamatupidamiskohustust (ÄS § 183), esitades näilike tehingute

alusel kostjale I arveid ja üritades sellega jätta muljet kohustustest, mida ei eksisteeri.

Vara väljaviimise tõenäoliseks eesmärgiks oli vara üleandmine kostjate II ja III kontrolli all

olevale OÜ-le Astel.

Alternatiivselt, kui võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ka kehtiks (hageja ei

nõustu), on kostjate II ja III kohustuste rikkumiseks võlgniku vara võõrandamine võlgnikule

kahjulikel tingimustel kostjale I, kes on maksejõuetu äriühing, kellel puudub suutlikkus

võlgnikule midagi tasuda.

Juhatuse liikme hoolsuskohustust on rikutud sellega, et võlgniku juhatuse liikmed ei

pakkunud AMR-ile 17 000 euro suuruse nõude katteks moodulite asemel teist tagatist ning

seetõttu tekkis kostjal I võlgniku vastu enam kui 107 000 euro suurune leppetrahvinõue.

Võlgnik ja kostjad II ja III pidid VÕS §-i 888 arvestades igal juhul möönma, et moodulite

kättesaamine võib osutuda võlgnevuse ja pandiõiguse tõttu keeruliseks ning kostjal I võib

tekkida viivitusest märkimisväärne leppetrahvinõue. Sellegipoolest otsustasid kostjad

müügilepingu ebatavaliselt suure leppetrahvikokkuleppega sõlmida.

Müügilepingu sõlmimisega on kostja II rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sest on teinud

ühingut kahjustava tehingu. Müügilepinguga anti võlgniku moodulite omand kostjale I üle

enne moodulite eest tasumist. Juhatuse liige võõrandas ühingu vara väärtusega 150 000 eurot,

kus oli selge, et ühing vastusooritust ei saa, rikkudes sellega hoolsuskohustust. Müügileping

näeb ette võlgniku kohustuse tasuda leppetrahvi 300 eurot päevas iga moodulite üleandmisega

hilinetud päeva eest alates 12. novembrist 2020 (müügilepingu p 5.2). Kostja II oli teadlik, et

moodulid ei asu võlgniku valduses ning AMR rakendab nende suhtes pandiõigust. Seega

tekitas kostja II võlgniku vastu tahtlikult leppetrahvinõude, sõlmides lepingu sellistel

tingimustel, mida võlgnik ei saa või ei kavatse täita. Kostja I esitas võlgniku vastu

müügilepingust tuleneva leppetrahvinõude 105 900 eurot.

Tasaarvestuse kokkulepe kahjustab võlgnikku. Selle kokkuleppe sõlmimisega on kostja II

rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisega nõustus võlgnik,

et kostjal I on tema vastu müügilepingust tulenev leppetrahvinõue 44 955 eurot. Seega, olles

sõlminud kostjaga I müügilepingu moodulite võõrandamiseks hinnaga 150 000 eurot, nõustus

kostja II sellega, et kostja I müügihinda reaalselt ei tasu ning lisaks sellele maksab hoopis

võlgnik kostjale I ca 45 000 eurot lisaks. Mõistlik juhatuse liige oleks sellises olukorras

vaielnud vastu kostja I hinna alandamise nõudele ja taotlenud leppetrahvi vähendamist.

Kostjad ei ole tõendanud, et moodulitel oleks olnud mingisuguseid vigastusi, mis oleks hinna

alandamist õigustanud. Pretensioonidest pole teatatud ka õigeaegselt (müügilepingu p 2.5).

Leppetrahvinõue on esitatud ca aasta pärast lepingu sõlmimist ja 5. oktoobril 2021 nõude

esitamise ajaks oli kostja I VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud õiguse leppetrahvi nõudmiseks.

Samuti on leppetrahv, mis moodustab ca 2/3 moodulite ostuhinnast, selgelt ebamõistlik VÕS

§ 162 mõttes.

Tasaarvestuse kokkuleppega lepiti kokku, et pärast moodulite ja seadmete ostuhinna

tasaarvestust võlgneb võlgnik kostjale I veel 17 955 eurot. Samuti lepiti kokku leppetrahvis

1000 eurot ja viivises 0,2% päevas ehk 73% aastas ja pikendati aegumise tähtaega 10 aastani.

Sama rikkumise kahekordne sanktsioneerimine ning seadusest tuleneva aegumistähtaja 3-

kordne pikendamine on ebatavalised ning võlgnikku kahjustavad tingimused. Hoolas juhatuse

liige ei oleks sellist lepingut sõlminud.

Võlgnik jäi ilma temale kuulunud moodulitest, millega tekkis kahju vähemalt 150 000 eurot.

Võlgnik ei saanud moodulite eest vastusooritust, sest ei eksisteeri nõudeid, mida kostjad

üritasid tasaarvestuse kokkuleppes näilikult tekitada. Võlgnik jäi ilma temale kuulunud

seadmetest, mille kostja I väidetavalt omandas 27 000 euroga – see on ka võlgnikule tekkinud

kahju.

Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja II ei oleks sõlminud müügilepingut,

oleks pankrotivaras alles moodulid väärtusega 150 000 eurot. Kui kostja II ei oleks sõlminud

tasaarvestuse kokkulepet, saaks võlgnik nõuda kostjalt I moodulite ja seadmete ostuhinna

(177 000 eurot) tasumist.

Kostja I on varatu ja maksevõimetu, mistõttu on tõenäoline, et kostja I vastu suunatud nõuete

täitmine pole võimalik.

Kostja III tegevusetus võimaldas võlgnikust vara vastusooritust saamata kostjate huvides välja

viia. Kostja III oli võlgniku juhatuse liige ajal, mil võlgnik sõlmis kostja II esindusel

võlgnikku kahjustavad lepingud, kuid ei takistanud lepingute sõlmimist ega proovinud

tehinguid tagasi pöörata (lepingutest taganeda, neid tühistada vms). Sellega rikkus ta juhatuse

liikme hoolsuskohustust. Kostja III ei vaielnud vastu hinna alandamise avaldusele ega

leppetrahvinõudele. Võlgnikku kahjustavate tehingute tulemuseks oli võlgniku vara

(moodulite) jõudmine Astel OÜ-sse, mille juhatuse liige oli kostja III. Kostja III oli

tehingutest teadlik. Eelistades endaga seotud äriühingu huvisid võlgniku huvidele, rikkus

kostja III lojaalsuskohustust. Kui kostja III ei oleks Astel OÜ poolt mooduleid vastu võtnud,

siis oleks need eelduslikult endiselt pankrotivaras.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I ei nõustu hagejaga selles, et kohus on jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-21-19727

tuvastanud tehingute tühisuse. Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole näilikud

tehingud. Tegemist on umbes aastase vahega sõlmitud kahe erineva tehinguga, mistõttu peab

hageja tõendama mõlema tehingu tühisuse eeldusi eraldi, mitte kogumis.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tehingute eesmärgiks oli vara väljaviimine võlgnikust

ja kohustuste täitmata jätmine. Võlgnikul oli soov oma majandustegevuses mooduleid müüa

ning kostja I soovis neid osta. Tegemist on tavapärase majandustegevusega.

Müügileping on sõlmitud selles näidatud kuupäeval. Müügileping on sõlmitud ajal, mil ükski

võlausaldaja ei olnud esitanud võlgniku osas pankrotiavaldust, seega ei saanud pooltel olla

müügilepingut sõlmides eesmärgiks tekitada võlgniku vastu kunstlikult rahaline nõue. 14.

jaanuaril 2021 saatis võlgniku esindaja AMR-i esindajale nõude, milles palus viivitamatult

(hiljemalt 20. jaanuaril 2021) üle anda kaks näidismoodulit ning teavitas, et viivitamine toob

võlgnikule kaasa suure majandusliku kahju, viidates sõlmitud müügilepingule ja sellest

tulenevale moodulite üleandmiskohustusele 12. novembril 2020. Samuti viitas võlgniku

esindaja, et üleandmisega viivitamisel on võlgnik kohustatud tasuma alates 13. novembrist

2020 leppetrahvi 300 eurot päevas kuni mõlema mooduli üleandmiseni. Hinnates kogumis

moodulite müügilepingut ning kirjavahetust võlgniku esindaja ning AMR-i vahel, on eluliselt

usutav, et müügileping on sõlmitud lepingus fikseeritud kuupäeval. Võlgnik täitis oma

müügilepingust tuleneva kohustuse osaliselt, asja üleandmise kohustuse täitis hilinenult ja

dokumente pole senini üle antud. Kostja I ei pidanud moodulite eest tasuma enne, kui võlgnik

andis talle müügieseme valduse üle.

2020. a majandusaasta aruandes ei ole vaidlusalust tehingut kajastatud, sest kostjale I ei antud

üle müügieseme valdust ning seega kostjal puudus ka 2020. a kohustus müügieseme eest

tasumiseks. Tõele ei vasta hageja väidetu, et kostja I ei ole enne 2021. a oktoobrit nõudnud

müügieseme üleandmist. Kostja I ei nõustu hageja väidetega, et müügileping oli sõlmitud

võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel, et kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks ja

et puudus loogiline põhjus moodulite omandamiseks. Kui võlgnik oleks lepingust tulenevad

kohustused täitnud, siis ei oleks võlgniku jaoks järgnenud ühtegi negatiivset tagajärge. Kostja

I võis põhitegevusala kõrval ka kõrvaltegevustega tegeleda. Kostja I huvi mooduleid

omandades oli nende kasuga edasimüük, aga kuna mooduleid ei antud talle üle kokkulepitud

ajal, siis planeeritav tehing nurjus. Selle tehingu raames saadavate vahendite arvelt oleks

kostja I tasunud omakorda moodulite müüjale ja teeninud tehingult oma kasumi.

Kostja I sai moodulid enda omandisse ning kostja I võõrandas need omakorda edasi E.E.. E.E.

omandas vaidlusalused moodulid kostjalt I 50 000 euro eest, sest need olid kahjustunud ja

puudus vajalik dokumentatsioon.

Hageja ei ole tõendanud moodulite turuväärtust. Kostja I märgib, et 1. novembri 2021. a

moodulite üleandmise aktis on fikseeritud, et ladustamisel ja transpordil olid moodulid saanud

kahjustada, lisaks puudus ka kogu dokumentatsioon. Tegemist oli oluliste puudustega, mis

vähendasid moodulite turuhinda märkimisväärselt. Kui hageja nõuab moodulite väärtuse

hüvitamist, siis peab hageja tõendama moodulite väärtuse. Kostjal I õnnestus moodulid

puudustest tulenevalt edasi müüa üksnes 50 000 euro eest.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja I näol oli tegemist maksejõuetu ostjaga, et pooltel puudus

tahe mooduleid kostjale I üle anda ning kostjal I puudus tahe nende eest tasuda. Moodulite

üleandmine kostjale I on tõendatud. Kostja I ei saanud võlgnikuga müügilepingut sõlmides

näha ette, et omandatavate moodulite valduse üleandmisega tekib probleeme ning nende

üleandmine venib teadmata ajaks.

Kui võlgnik ei oleks lepingut rikkunud, siis ei oleks tekkinud kostjal I ka leppetrahvi

nõudeõigust. Arvestades lepinguliste kohustuste väärtust (150 000 eurot) ning leppetrahvi

päevamäära (300 eurot), teeb see leppetrahvi suuruseks 0,2% päevas, mida on kohtupraktikas

peetud ettevõtete vahelistes tehingutes tavapäraseks viivisemääraks.

3. Kostja II palub jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja II ei nõustu hagejaga selles, et jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-21-19727

tuvastatu on automaatselt omistatav ka kostjale II. Kostja II ei nõustu hageja väidetega, et

müügileping ja sellega seotud tehingud on näilikud ja tühised. Võlgnik otsustas müüa kaks

moodulit kostjale I. Kostja II ei ole kostjaga I müügilepingut sõlmides rikkunud juhatuse

liikme kohustusi, sh lojaalsuskohustust. Avalikes registrites olevate andmete kohaselt oli

kostja I kasumlikult tegutsev äriühing, kelle osas ei olnud põhjust arvata, et müügilepingut ei

täideta.

Võlgnik soovis mooduleid müüa ning kostja I soovis mooduleid osta. Alusetu on hageja

väide, et müügilepingut ei sõlmitud selles näidatud kuupäeval. Kuivõrd müügilepingu

esemeks olevad kaks moodulit oli müügilepingu sõlmimise ajal hoiul AMR-i juures, tähendas

10. novembri 2020. a müügilepingus sisalduv kokkulepe sisuliselt seda, et kostjal I on õigus

saada moodulid kätte ka otse AMR-i valdusest, misjärel esitab võlgnik kostjale I arve

moodulite eest. Müügilepingu sõlmimise ajal puudus võlgnikul põhjus arvata, et tema või siis

kostja I ei saa mooduleid AMR-i juurest kätte müügilepingus kokku lepitud ajaks.

12. novembril 2020 on kostja II saatnud e-kirja, milles teavitab, et AMR esindaja ei võimalda

moodulite kättesaamist, sest tekkinud on vaidlus tasumata arvete osas. AMR on 12. novembril

2020 teatanud, et nad teostavad kinnipidamisõigust Laevas asuvate moodulite osas. AMR-i

poolt kinnipidamisõiguse teostamine ei olnud õiguspärane, sest seisuga 12. novembril 2020 ei

olnud võlgnik võlgu AMR-le, kuna pooled olid sõlminud 3. novembril 2020 maksegraafiku.

Seega tekkis moodulite valduse kättesaamisel ja nende kostjale I üleandmisel vaidlus, mida

müügilepingu sõlmimisel ei olnud ette näha. Ka järgnenud läbirääkimistel keeldus AMR

mooduleid üle andmast, mistõttu saatis võlgniku esindaja 14. jaanuaril 2021 AMR-i

esindajale nõude anda moodulid üle. Selles e-kirjas on selgelt viidatud sellele, et võlgnik on

moodulid võõrandanud, võlgnikul eksisteeris kohustus anda moodulid omandajale üle

hiljemalt 12. novembril 2020 ning võlgnik kohustub tasuma leppetrahvi moodulite

üleandmisega viivitamise eest 300 eurot päevas.

Kuna võlgnikust mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud kostjale I anda üle moodulite

valdust, esitas kostja I võlgnikule 5. oktoobril 2021 nõude leppetrahvi 98 100 eurot

tasumiseks ning moodulite valduse üleandmise nõude. Tegemist on pooltevahelisel

müügilepingul tugineva nõudega, mida ei oleks esitatud juhul, kui AMR ei oleks

õigusvastaselt mooduleid kinni pidanud. Seoses AMR-i kahju tekitava käitumisega esitas

võlgnik 26. oktoobril 2021 tsiviilasjas nr 2-21-2821 vastuhagi AMR-i vastu kahju hüvitamise

nõudes. Kuivõrd võlgniku vastu leppetrahvinõude esitamine oli tingitud AMR-st, nõudis

võlgnik vastuhagis leppetrahvinõudele vastavas summas (s.o 98 000 eurot) kahju

väljamõistmist AMR-ilt. Kostja II juhatuse liikmena on täitnud hoolsuskohustust, sest

võlgniku huvide kaitseks on pöördutud advokaadi poole, kes on hakanud tegelema AMR-i ja

võlgniku vahelise õigusvaidlusega. Alles peale vastuhagi esitamist, s.o. 1. novembril 2021,

andis AMR üle moodulite valduse. Kuivõrd selleks ajaks oli võlgnik valduse üleandmisega

viivituses ligi aasta aega, võttis kostja I valduse üle otse AMR-ilt. Peale seda, kui kostja I sai

endale moodulite valduse, väljastas võlgnik vastavalt müügilepingu punktile 2.2 moodulite

eest arve nr 2021153 summas 150 000 eurot.

17. detsembril 2021 saatis kostja I võlgnikule avalduse tasaarvelduse teostamiseks ja

müügilepingus kokku lepitud hinna alandamiseks. Võlgnikul oli võimalik otsustada, kas

nõustuda hinna alandamise ja tasaarvestusega või mitte. Oli fakt, et vara üleandmisega oldi

viivituses ning vara seisukord oli halvenenud, kuid seda mitte võlgniku, vaid kolmanda isiku

tegevuse (tegevusetuse) tõttu. 20. detsembril 2021 sõlmiti võla tasumise ja vastastikuste

kohustuste tasaarveldamise kokkulepe, et saavutada seeläbi õigusrahu ja vältida kulukat

kohtuvaidlust lisaks vaidlusele AMR-ga.

Kui AMR ei oleks põhjendamatult pidanud kinni mooduleid, ei oleks tekkinud olukorda, kus

esitatakse leppetrahvi nõue ja alandatakse hinda seoses vara väärtuse vähenemisega.

Olukorras, kus tehtud on tasaarvestus, mille tulemusena on vastastikused kohustused kattuvas

ulatuses lõppenud, ei ole võlgnikule tekkinud kahju ning seetõttu puudub hagejal ka kostja II

vastu kahju hüvitamise nõue.

Isegi juhul, kui eeldada, et tasaarvestus ei ole kehtiv, ei saa juhatuse liige vastutada kolmanda

isiku või tehingu teise poole tegevuse eest. Kostja II leiab, et tõendatud ei ole, et tema oleks

juhatuse liikmena rikkunud kohustusi ning tekitanud osaühingule varalist kahju. Kostja II on

müügilepingu sõlmimisel järginud juhatuse liikmelt tavaliselt nõutavat hoolt, sest puudus

mistahes põhjendus, et kostja II ei oleks võinud kostjaga I müügilepingut sõlmida selles

toodud tingimustel. Kuna müügileping ei ole näilik, ei saa kostjale II ette heita ka

raamatupidamiskohustuse rikkumist.

Kuivõrd eksisteeris vaidlus tasumise osas, siis ei saa juhatuse liikmele ette heita seda, et ta

jättis AMR-le tasumata vaieldava summa või et ta ei andnud isiklikku käendust äriühingu

võlgnevusele, mis oli vaieldav.

Kostja II ei nõustu, et tehingud on vastuolus heade kommetega.

4. Kostja III palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtulahenditega ei ole tuvastatud müügilepingu ja tasaarvelduse kokkuleppe tühisust.

Hageja ei ole tõendanud, et poolte tegelik tahe nende tehingute osas oli midagi muud, kui

tehingutes kirjas.

Kostja III ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Kostja III saab kinnitada seda, et ta oli

teadlik müügilepingu sõlmimisest, kuid tegemist ei ole juhatuse liikme poolse kohustuse

rikkumisega. Müügileping ei ole näilik, tegemist on tavapärase müügilepinguga, milles on

kokku lepitud müügitingimused. Müük ei ole toimunud vahetult enne pankroti välja

kuulutamist, sest võlgniku pankrot kuulutati välja 6. aprillil 2022, kuid moodulite

müügileping sõlmiti 10. novembril 2020.

Hageja etteheide raamatupidamiskohustuse rikkumise kohta kostja III poolt on põhjendamatu

ja tõendamata, sest kostja III ei ole esitanud arveid näilike tehingute alusel.

Tõendatud ei ole, millised on need kostja III huvid, mille eelistamist kostjale III ette

heidetakse. Ekslik on hageja käsitlus vastusoorituse puudumisest.

Kostja I 2020. a majandusaasta aruandest nähtuvalt on tegemist kasumlikult tegutseva

äriühinguga. Tegemist ei olnud maksejõuetu äriühinguga.

Kostja III hinnangul ei ole nimetatud tehingutega võlgnikule varalist kahju tekkinud.

Müügileping ega selle alusel väljastatud arve ning teostatud tasaarvestus ei ole näilikud, vaid

tegemist on reaalse lepinguga, mille alusel on müüdud kaupa.

Täidetud ei ole ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused.

Hageja ei ole tõendanud kostja III poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist.

Kostja III on järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Kostja III ei ole käitunud

võlgniku huve kahjustavalt. Selleks, et tegevusetuse etteheide oleks põhjendatud, peaks

hageja olema selgelt välja toonud, mida oleks kostja III pidanud juhatuse liikmena tegema.

Pelgalt väide, et kostja III oleks pidanud müügilepingust taganema või tasaarvestusele vastu

vaidlema, ei ole käsitatav juhatuse liikme kohustuse rikkumisena. Arusaamatuks jääb, et kui

kostja II oli juba pöördunud advokaadi poole, kes tegeles moodulite kättesaamisega, et

võlgnikul oleks võimalik täita müügilepingut, siis mida pidi veel kostja III tegema.

Võlgnikule on tekkinud varaline kahju AMR-i tegevuse tõttu, kostja II ja kostja II palgatud

advokaat teavitasid AMR-i, et võlgnikul tekib majanduslik kahju, kui AMR mooduleid kinni

hoiab.

Isegi juhul, kui võlgnik ei oleks nõustunud tasaarvestusega, oleks järgmiseks sammuks olnud

kostja I vastu nõude esitamine, mida pankrotihaldur on käesolevas tsiviilasjas teinud. Seega ei

saa kostjale III ka ette heita tasaarvestuse avaldusele vastu vaidlemata jätmist.

Hageja on esitanud oletusliku ja tõendamata väite, et müügilepingu esemeks olevad moodulid

jõudsid tõenäoliselt lõpuks välja Astel OÜ omandisse. Moodulite müük E.E. lükkab ümber

selle hageja väite. Seega ei ole kostja III juhatuse liikmena ka rikkunud lojaalsuskohustust.

Kostja III ei nõustu hageja väitega, et alternatiivselt on mõlemad tehingud tühised vastuolu

tõttu heade kommetega.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 10. märtsi 2025. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

võlgniku kanda. Maakohus rahuldas kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja

mõistis võlgnikult kostja I kasuks välja menetluskulud 5675 eurot 40 senti ja viivise

menetluskuludelt. Maakohus rahuldas osaliselt ka kostja II menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse ja mõistis võlgnikult kostja II kasuks välja menetluskulud 7741

eurot 14 senti (lepingulise esindaja kulu). Maakohus rahuldas ka kostja III menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse ja mõistis võlgnikult kostja III kasuks välja menetluskulud 6293

eurot 75 senti ja viivise menetluskuludelt. Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 20. oktoobri

2023. a kohtumäärusega asjas kohaldatud hagi tagamise abinõud.

Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingute sisulist hindamist.

Kostja II vande all antud seletusega on tõendatud, et võlgnik ja kostja I sõlmisid

näidismoodulite müügilepingu selles näidatud kuupäeval, s.o 10. novembril 2020 (dtl 799).

Hageja ei ole vastupidist tõendanud ja kostja II antud seletus ei ole vastuolus teiste asjas

esitatud tõenditega.

Kostja II esitas kohtule tõendina e-kirja, millest nähtub, et 12. novembril 2020 teatas AMR

kostjale II, et AMR kasutab kinnipidamisõigust moodulite suhtes (dtl 372, 373). Eeltoodut

kinnitavad ka kostja II vande all antud seletused (dtl 801, 802), kus kostja selgitab, et kostja I

pidi moodulid kätte saama 12. kuupäeval ning kahte päeva (müügilepingu sõlmimisest) oli

vaja selleks, et kraanad ja autod paika panna ja kõik ära organiseerida. Seega sai võlgnikule ja

kostjale II 12. novembril 2020 teatavaks see, et nad ei saa mooduleid kätte ja sellest tulenevalt

ei ole lepingut võimalik lepingus näidatud ajal, s.o 12. novembril 2020 täita ja mooduleid

kostjale I üle anda. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikule ja kostjatele II ja III oli 10.

novembril 2020 müügilepingu sõlmimise ajal teada, et lepingut ei ole võimalik lepingus

näidatud ajal, s.o 12. novembril 2020 täita ja mooduleid kostjale I üle anda.

Kostja I esitas võlgnikule 5. oktoobril 2021 leppetrahvi 98 100 euro ja asja valduse

üleandmise nõude (dtl 61, 62). AMR andis kaks näidismoodulit kostjale I üle 1. novembril

2021 (üleandmise-vastuvõtmise akt, dtl 376). Üleandmise-vastuvõtmise akti on allkirjastanud

võlgniku esindaja ning kostja I ja AMR-i esindajad. Üleandmise-vastuvõtmise aktile on

lisatud, et moodulite transpordil, hoiustamisel on tekkinud mõrad avade ümbruses, mis on

fikseeritud fotode ja videoga.

Kostja I sõlmis 12. novembril 2021 E.E. müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja I kaks

näidismoodulit E.E. 50 000 euro eest (dtl 605–618). Kohus kuulas 21. jaanuaril 2025

kohtuistungil tunnistajana ära E.E., kes kinnitas, et ta ostis kaks näidismoodulit kostjalt I ja

transportis need pärast viimast makset oma kinnistule ja tunnistaja kasutab näidismooduleid

käesoleval ajal elamuna (dtl 790, 791). Maakohus leidis, et tunnistaja ütlused on

usaldusväärsed ja hageja ei ole vastupidist tõendanud.

Võlgnik saatis kostjale I 12. novembril 2021 arve nr 2021153 moodulite eest 150 000 euro

tasumiseks võlgnikule (dtl 63). Arve tasumise tähtpäev oli 26. november 2021. Võlgnik saatis

kostjale I 1. detsembril 2021 arve nr 2021164 seadmete eest 27 000 euro tasumiseks

võlgnikule (dtl 64). Arve tasumise tähtpäev oli 31. detsember 2021.

Kostja I saatis võlgnikule 17. detsembril 2021 tasaarveldamise ja hinna alandamise avalduse

(dtl 66–69). Leppetrahvinõude, viivisenõude ja hinna alandamise tulemusena esitas kostja

samas avalduses võlgnikule nõude 44 955 euro tasumiseks.

Võlgnik ja kostja I sõlmisid 20. detsembril 2021 võla tasumise ja vastastikuste kohustuste

tasaarveldamise kokkuleppe (dtl 70), mille p 1 kohaselt võlgnik tunnistab tingimusteta ja

täielikult rahalist nõuet kostja I ees summas 44 955 eurot (10. novembri 2020. a müügilepingu

rikkumisest tulenev nõue). Lepingu p 2 kohaselt tunnistab kostja I tingimusteta, et võlgneb 1.

detsembri 2021. a arve nr 2021164 alusel võlgnikule 27 000 eurot (maksetähtaeg saabub 31.

detsembril 2021). Lepingu p 3 kohaselt on võlgnik ja kostja I leppinud kokku, et

tasaarveldavad omavahel lepingu p-des 1 ja 2 sätestatud rahalised nõuded. Lepingu p 4

kohaselt võlgneb võlgnik peale tasaarveldamist kostjale I 17 955 eurot. Lepingu p 5 kohaselt

kohustus võlgnik tasuma 17 955-eurose võla kostjale I hiljemalt 31. jaanuaril 2022. Võlgniku

juhatuse liikmena allkirjastas kokkuleppe kostja II. Kostja III ei ole nimetatud kokkulepet

allkirjastanud. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 21. jaanuaril 2022 ja võlgniku pankrot

kuulutati välja 6. aprillil 2022 (dtl 71, 72).

Maakohus märkis, et eeltoodud tehingute jada leidis aset ja see on tõendatud. Maakohus

leidis, et võlgnik ja kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet näidismoodulite müügist ja

õiguskaitsevahendite kasutamisest ja tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisest. Hageja ei ole

välja toonud asjaolusid ega tõendanud, et võlgnikul ja kostjal I ei olnud soovi üldse mingeid

õiguslikke tagajärgi saavutada ja tehingud on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje

loomiseks, nagu oleks tehingud tehtud. Samuti ei ole hageja välja toonud asjaolusid ega

tõendanud, et tehingutega sooviti varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja

soovitakse. Maakohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt ei saa asjas jõuda

järeldusele, et müügilepingu ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise

kokkuleppe eesmärgiks ei ole olnud luua poolte vahel tegelikke õigussuhteid, vaid tekitada

kostjale I tasaarvestusnõue nii, et lõppetulemusena saaks kostja I endale võlgniku vara.

Tehingute kahjulikkus ei muuda tehinguid näilikeks TsÜS § 89 järgi. Kostja I rahaline

olukord ei oma poolte tahte tuvastamisel otsest tähtsust.

Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled kokku leppida kõrgemas leppetrahvis

ja see ei muuda tehingut näilikuks. Menetluses on tõendamist leidnud, et näidismoodulid anti

kostjale I üle ning kostja I kasutas lepingust ja seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid,

millega tekkis olukord, kus võlgnik pidi kostjale I juurde maksma. Kostja I kasutas

õiguskaitsevahenditena leppetrahvi, viivist ja hinna alandamist, st võlgnikul ja kostjal I olid

teineteise vastu nõuded, mida üldjuhul on võimalik ka tasaarvestada. Seega võlgnik ja kostja I

ei ole tahtnud jätta üksnes muljet moodulite müügist ja õiguskaitsevahendite kasutamisest ja

tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisest.

Maakohus leidis, et võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ja võla tasumise ja

vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepe ei ole tühised TsÜS § 89 järgi nende

näilikkuse tõttu.

Tsiviilasjas nr 2-21-19727 kohtute antud õiguslik kvalifikatsioon ei ole praeguses asjas

kohtule siduv. Vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama võlgniku kui müüja poolset

näidismoodulite üleandmise kohustuse täitmist. Kohustuse täitmisega viivitanud võlgnikul ei

saanud enne näidismoodulite üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et

ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Kui leppetrahvi suurus sõltub

täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud

lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Seega ei

ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi

nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Ebaõiglane oleks tulemus, kus

müüja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö

piisavalt kaua viivitanud.

Hageja pole tõendanud, et kostjad II ja III oleks saanud võla tasumise ja vastastikuste

kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimisel mingit isiklikku kasu.

Hageja viidatud asjaolud, et müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel

tingimustel; kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks; müügilepingu sõlmimine ei

nähtu kostja I majandusaasta aruannetest; tehingud sõlmiti vahetult enne ajutise halduri

nimetamist; tõenäoliselt jõudsid moodulid lõpuks välja võlgniku endiste juhatuse liikmetega

(kostjaga II ja III) seotud Astel OÜ omandisse; müügileping ja kokkulepe sõlmiti seotud

isikute vahel eesmärgiga võlgnikust pahatahtlikult vara välja viia ei anna alust järeldada, et

müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe on näilikud tehingud TsÜS § 89 järgi. Majandusaasta

aruanne kajastab ühingu majandusseisu, kuid see ei tekita ega välista nõuete olemasolu. Asjas

ei ole tõendamist leidnud see, et näidismoodulid jõudsid välja Astel OÜ omandisse või

müügileping ja kokkulepe sõlmiti seotud isikute vahel. Asjas on tõendamist leidnud, et

näidismoodulid anti üle kostjale I, kes müüs need edasi E.E..

Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et kostja I või võlgnik kuritarvitasid enda

õigusi kokkulepete sõlmimisel. Kokkulepe leppetrahvis ei ole iseenesest heade kommetega

vastuolus, arvestades ka seda, et võlaõigusseaduses on õiguskaitsevahendina ette nähtud

võimalus leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi rakendumine sõltub põhimõtteliselt

võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa leppetrahvi kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku

kahjustada. Heade kommetega ei ole iseenesest vastuolus ka tasaarvestuse kokkulepe, millega

lepingupooled tasaarvestasid vastastikused kohustused. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka

seda, et tasaarvestuse kokkuleppele eelnes kostja I poolt võlgnikule 17. detsembril 2021

tehtud tasaarvestamise ja hinna alandamise avaldus. Nii tasaarvestuse kui ka hinna alandamise

avaldused on ühepoolsed tahteavaldused ega sõltu tehingu teisest poolest. Nendele avaldustele

järgnenud poolte kokkulepet ei saa pidada vastuolus olevaks heade kommetega.

TsÜS § 86 lg 1 ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest

kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järeldada, et müügileping ja tasaarvestuse

kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seega tühised tehingud TsÜS § 86 järgi.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust asuda seisukohale, et müügileping ja

tasaarvestuse kokkulepe võivad olla tühised mõnel muul õiguslikul alusel.

Võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud müügileping ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste

tasaarveldamise kokkulepe ei ole tühised tehingud, mistõttu ei ole kostja I vastu esitatud 150

000 euro suurune nõue ega 27 000 euro suurune lepingu täitmise nõue põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi kostja I vastu rahuldamata.

Juhatuse liikmete vastu kahjunõuet hinnates leidis maakohus, et kuivõrd maakohus tuvastas,

et müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole tühised TsÜS § 89 ega § 86 järgi, ei anna

hageja väljatoodud asjaolud alust järeldada, et kostjad II ja III võlgniku juhatuse liikmetena

rikkusid raamatupidamiskohustust.

Hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist hinnates leidis maakohus, et kostjad II ja III ei

pidanud müügilepingu sõlmimisel ette nägema, et AMR võib teostada kinnipidamisõigust ja

sellest tulenevalt tekib võlgnikule kahju. AMR teavitas kinnipidamisõiguse teostamisest

pärast müügilepingu sõlmimist. Kostja II poolt isikliku käenduse andmata jätmist AMR-le ei

saa pidada kostja II hoolsus- või lojaalsuskohustuse rikkumiseks.

Maakohus tuvastas, et võlgnik rikkus kostjaga I sõlmitud müügilepingut. Kohus leiab, et

kostja I ei olnud 5. oktoobril 2021 ega 17. detsembril 2021 leppetrahvi nõude esitamisel

minetanud õigust leppetrahvi nõuda. Vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama võlgniku

kui müüja poolset näidismoodulite üleandmise kohustuse täitmist. Kostja I ei olnud

leppetrahvinõuete esitamisel minetanud õigust leppetrahvi nõuda ja 17. detsembril 2021

esitatud leppetrahvinõue esitati mõistliku aja jooksul pärast näidismoodulite valduse saamist.

Hageja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et kostjal I ei oleks tegelikult olnud võlgniku

vastu sissenõutavat leppetrahvinõuet või et võlgnikul oleks olnud õigus leppetrahvi tasumisest

keelduda.

Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis oleks andnud aluse VÕS § 162 lg 1

kohaldamiseks ja leppetrahvi vähendamiseks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et leppetrahvi

suurus oli ebaproportsionaalne. Leppetrahvi vähendamine 0 euroni ei ole üldjuhul

põhjendatud. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et

kokkulepitud leppetrahv oleks rikkumisega võrreldes ilmselt ebaproportsionaalne või muul

põhjusel ebamõistlik, arvestades mõlema lepingupoole õigustatud huve. Olukorras, kus

leppetrahvi kohustuse olemasolus ja sissenõutavuses ei ole alust kahelda, tuli võlgnikul

kohustus täita.

AMR andis kaks näidismoodulit kostjale I üle 1. novembril 2021 (üleandmise-vastuvõtmise

akt, dtl 376). Üleandmise-vastuvõtmise aktile on lisatud, et moodulite transpordil,

hoiustamisel on tekkinud mõrad avade ümbruses, mis on fikseeritud fotode ja videoga. Kostja

I saatis võlgnikule 17. detsembril 2021 tasaarveldamise ja hinna alandamise avalduse (dtl 66–

69). Avaldusest nähtuvalt esitas kostja I võlgnikule ka hinna alandamise nõude – kostja I

alandas müügieseme maksumust selliselt, et pärast hinna alandamist jäi müügieseme

maksumuseks 62 500 eurot. Kostja I alandas hinda, sest talle jäeti üle andmata

näidismoodulite tehniline dokumentatsioon (sh projektjoonised, kasutatud materjalide

sertifikaadid, kaetud tööde aktid jne), mida on vaja ehitusseaduse kohaselt hoone ehitamiseks

ja kasutusele võtmiseks. Samuti oli ajavahemikul müügilepingu sõlmimisest kuni kostjale I

müügiobjektide üleandmiseni moodulites kasutatud materjalid niiske keskkonna ja

temperatuuride kõikumise tõttu osaliselt amortiseerunud ja moodulitesse sisseehitatud

seadmed ja sisustus on võrreldes müügihetkega vananenud, mis samuti on vähendanud

müügiobjekti väärtust olulisel määral (dtl 67).

Kostja I sõlmis 12. novembril 2021 E.E. müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja I kaks

näidismoodulit E.E. 50 000 euro eest (dtl 605–618). Tunnistajana ära kuulatud E.E. avaldas,

et kohapealse vaatlusega tuvastas ta moodulitel niiskuskahjustusi. Moodulite uksed ja aknad

olid natuke ära vajunud ja siseviimistlused olid mõranenud. Põrand oli osaliselt soojustamata

ja katus ka, vettpidavat katust ei olnud. Dokumentatsioon oli täielikult puudu. Tunnistaja nägi,

et küttesüsteemis olid puudused (dtl 790). Tunnistaja selgitas, et ta on ehitusinsener ja

veemajandusinsener ning eelarvestaja, mistõttu sai ta moodulitel puudused ülevaatusel

tuvastada ja omapoolse moodulite hinna välja pakkuda (dtl 789, 791, 795, 796). Tunnistaja

sõnul läks tal 60 000 eurot, et kogu asi üles ehitada. Tunnistaja ostis moodulid 50 000 euro

eest (dtl 791).

Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on menetluses tõendamist leidnud, et moodulid olid

saanud enne kostjale I üleandmist kahjustada. Samuti on tõendamist leidnud see, et kostjale I

ei antud üle vajalikku dokumentatsiooni. Kostja I poolt moodulite edasimüümisel oli

moodulite hind 100 000 euro võrra väiksem (150 000-50 000). Hageja ei ole menetluses esile

toonud asjaolusid, mis oleks välistanud hinna alandamise.

Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostja III käitumine ilma

rikkumiseta ehk kuidas tal tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe

väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine

juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka

tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. Kostja III ei ole müügilepingut ja võla

tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkulepet allkirjastanud. Hageja ei ole

menetluses esile toonud asjaolusid, mis oleks andnud alust võlgniku poolt lepingust taganeda

või lepingut tühistada. Lepingust taganemisega lõppeks täitmisnõue, kuid muud lepingu

rikkumisest tulenevad nõuded, esmajoones kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded

(mida juba võis nõuda) säilivad. Perioodilist leppetrahvi võib jätkuva rikkumise eest nõuda

kuni lepingust taganemiseni. Maakohus leidis, et kostjale III ei saa ette heita tegevusetust

tehingute tagasi pööramata jätmises.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjad II ja III oleks saanud müügilepingu ja võla

tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimisel mingit isiklikku

kasu. Tõendamist ei ole leidnud ka see, et näidismoodulid jõudsid välja Astel OÜ omandisse,

mille juhatuse liige on kostja III ja osanik kostja II.

Maakohus leidis, et kostja II ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja

lojaalsuskohustust müügilepingu ja võla tasumise ja vastastikuste kohustuste tasaarveldamise

kokkuleppe sõlmimisel. Kostja III ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja

lojaalsuskohustust, kui kostja III ei takistanud müügilepingu sõlmimist ja võla tasumise ja

vastastikuste kohustuste tasaarveldamise kokkuleppe sõlmimist ega püüdnud neid tehinguid

tagasi pöörata. Eeltoodust tulenevalt jäi hagiavaldus kostjate II ja III vastu rahuldamata.

Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel võlgniku kanda,

määras kindlaks kostjate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis need võlgnikult kostjate

kasuks välja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi ja mõista kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 177 000 eurot

ning viivis VÕS § 113 lg 1 määras võlgnetavalt põhikohustuselt (177 000 eurot) alates hagi

esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate

kanda.

Maakohus leidis vastuolus tsiviilasjas nr 2-21-19727 tehtud jõustunud kohtulahendile, et

vaidlusalused tehingud ei ole tühised ning et nimetatud otsus ei ole käesolevas asjas siduv.

Maakohus kohaldas valesti seadust (TsÜS § 86, § 89 ja ÄS § 187), kui leidis, et kahjulikel

tingimustel tehtud tehingud ei saa mitte kunagi olla tühised ega käsitatavad juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumisena. Võlgniku pankrotimenetluses tehtud lahenditega tuleb igal

juhul arvestada.

Tehingud on tühised näilikkuse tõttu. Tehingute tühisust tuleb hinnata komplektis.

Müügileping ja kokkulepe olid osaks skeemist, mille eesmärk oli viia võlgnikust vara välja

vastusooritust saamata. Müügileping ja kokkulepe moodustavad seega ühtse majandusliku

terviku. Võlgnikul puudus võimalus lepingut täita (mooduleid üle anda) ning huvi moodulite

eest raha saada. Kostjal I puudus huvi moodulite omandamise vastu ja võimekus ostuhinda

tasuda. Tehingute eesmärk oli võlgnikust enne pankrotti vara välja viia ja kohustused täitmata

jätta. Alternatiivselt on tehingud tühised heade kommete vastasuse tõttu – tehinguga on

kahjustatud võlgniku võlausaldajaid ning hageja ei pidanud esitama hagi tehingute

tagasivõitmiseks. Tühised on nii kohustustehing kui ka käsutustehing.

Kuna kostja I sai moodulid tühise lepingu alusel ja vaidlus puudub, et mooduleid ei ole enam

kostja I valduses, on hagejal õigus nõuda kostjalt I moodulite väärtuse hüvitamist. Moodulite

väärtuseks saab pidada müügilepingu hinda ehk 150 000 eurot, millega kostja II vande all

antud selgituste kohaselt oli võimalik moodulid lõppkliendile müüa. Kuna võlgnik võõrandas

enda bilansis olnud vara (monitorid ja konteinerid) 27 000 euro eest ning nõuete tasaarvestus

on tühine, siis ei ole arvest tulenevat kohustust tasaarvestusega täidetud ning hageja saab

nõuda kostjalt I kohustuse täitmist või seadmete väärtuse hüvitamist.

Kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi, kui sõlmis võlgniku jaoks äärmiselt kahjulikud

lepingud ja jättis kasutamata õiguskaitsevahendid võlgniku majandusliku olukorra

parandamiseks. Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe kahjustab võlgnikku.

Leppetrahvinõudele ja hinna alandamise avaldusele vastu vaidlemata jätmine kahjustab

võlgnikku. Võlgniku kohustuste täitmata jätmine kahjustas võlgnikku. Kostja II on rikkunud

raamatupidamiskohustust. Kostja II tegevuse tulemusena on võlgnikule tekkinud kahju (177

000 eurot). Kostja II vastutab kohustuste rikkumise eest.

Kostja III on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kui on olnud kostja II poolt võlgniku nimel

tehtud tehingutest teadlik, kuid ei ole teinud mitte midagi, et neid ära hoida, tehingutest

vabaneda või neist võlgnikule tekkivaid negatiivseid mõjusid vältida. Kostja III oleks pidanud

vaidlema vastu leppetrahvinõudele ja hinna alandamise avaldusele. Kostja III on rikkunud

raamatupidamiskohustust. Kostja III on osalenud skeemis, mille eesmärk oli võlgniku

kahjustamine. Kostja III tegevuse tulemusena on võlgnikule tekkinud kahju. Kostja III

vastutab kohustuste rikkumise eest.

Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid selle kohta, et müügilepingut ei

sõlmitud 10. novembril 2020, et võlgnikule pidi olema 2020. a teada, et AMR-il on õigus

mooduleid kinni hoida, et tehingud tehti seotud isikute vahel. Maakohus on pidanud

asjakohatuks ja jätnud hindamata hageja selgitused ja tõendid, et kostja I oli müügilepingu

sõlmimise ajal varatu ühing. Hageja hinnangul on asjaolu keskse tähtsusega, hindamaks, et

leping on näilik. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad II ja III oleksid

saanud tehingutest mingit isiklikku kasu, kuid on jätnud tähelepanuta hageja selgitused, et

ainus isik, kes tehingutest kasu sai, oli kostja II vennaga seotud äriühing.

Maakohus on jätnud hindamata hageja väited ja tõendid selle kohta, et müügileping sõlmiti

võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel, kostjal I ei olnud raha moodulite omandamiseks,

müügilepingu sõlmimine ei nähtunud kostja I majandusaasta aruandest, tehingud sõlmiti

vahetult enne ajutise halduri nimetamist ning tehingute eesmärgiks oli võlgnikust vara välja

viia. Asjaolud on keskse tähtsusega, et tuvastada lepingu näilikkus ja kahjulikkus võlgniku

jaoks.

7. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu

otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II hinnangul ei ole hageja suutnud

põhistada ja tõendada, et vaidlusalused tehingud on nii eraldi võetuna kui ka komplektis

vaadatuna näilikud ja seetõttu tühised. Pankrotimenetluses tehtud lahendites kajastatud

hinnang tehingute kehtivuse osas ei ole tingimusteta kohaldatav praeguses asjas. Kostjad on

esitanud kirjalikud tõendid, mis kinnitavad, et kõik tehingud on toimunud ning need

kajastavad poolte ühist tahet. Müügileping ei ole näilik. Võlgnik soovis mooduleid müüa,

kuna nende hoiustamine oli kulukas. Müügileping sõlmiti sellel näidatud kuupäeval.

Leppetrahvi määr ei ole näilik ega ebamõistlikult suur. Võlgniku, kostja I, kostjate II ja III

vahel ei olnud mingit skeemi ning moodulite müük kostjale I ja selle edasimüük E.E. olid

tavapärased majandustehingud. Leppetrahvinõue ei olnud näilik, kuna võlgnik oli

näidismoodulite üleandmisega viivituses ja müügilepingu p 5.2 võimaldas leppetrahvi nõuda.

Hinna alandamise avaldus ja tasaarvestuse kokkulepped ei olnud näilikud ning need on tehtud

tehingute tegemise hetke olukorda hinnates ning teada olevate asjaolude põhjal otstarbekusest

lähtuvalt.

Kostja II vande all antud selgitused ning teised tõendid (E.E. ütlused) lükkavad ümber hageja

väited, nagu oleks kostja II müügilepingu sõlmimisel rikkunud juhatuse liikme kohustusi.

8. Kostja III palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Pankrotiasjas tehtud lahendid pole siduvad praeguses asjas. Maakohus ei ole kohaldanud

ebaõigesti TsÜS § 89 ega hinnanud tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt, tehingute tühisust ei

tule hinnata komplektis. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul puudus võimalus lepingut täita

ning huvi moodulite eest raha saada. Kostja I ostusumma tasumise kohustus on täidetud

tasaarvestuse tulemusena ning tasaarvestuse teostamine ei tõenda lepingu näilikkust. Kostja I

on sõlminud müügilepingu majanduslikult mõistlikul eesmärgil. Moodulid anti üle kostjale I

ning need ei jõudnud kostjate II ja III kontrolli alla, vaid kostja I müüs moodulid E.E..

Tehingud pole vastuolus heade kommetega. Müügileping on sõlmitud sellel märgitud

kuupäeval. Tehinguid ei tehtud seotud isikute vahel. Kostjad II ja III pole saanud isiklikku

kasu. Hageja ei ole tõendanud käsutustehingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus

on tuvastanud õigesti, et kostja III ei rikkunud võlgniku juhatuse liikmena hoolsus- ja

lojaalsuskohustust. Hageja etteheited kostja III tegevusetusele on üldsõnalised ning tõendatud

ei ole, milles seisnes kostja III rikkumine, kuidas oleks pidanud kostja III käituma ning

milline on põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja III tegevuse vahel. Kostja III oli teadlik 10.

novembri 2020. a müügilepingu sõlmimise faktist, kuid ta ei olnud teadlik müügilepingu

sisust. Hageja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset stsenaariumi võimaliku alternatiivse

käitumise osas ühes analüüsiga, milline oleks olnud olukord peale alternatiivset tegevust ning

kas selline tegevus oleks olnud võlgniku huvides. Kostja III pole rikkunud

raamatupidamiskohustust. Kuna kostja III pole kohustusi rikkunud, pole tema tegevuse

tulemusena ka tekkinud võlgnikule varalist kahju. Kostja III on järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit.

9. Kostja I palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe pole tühised näilikkuse tõttu. Pankrotimenetluses

tehtud määruste resolutsioonides pole tuvastatud tehingute tühisust. Ekslik on hageja väide, et

võlgnikul puudus võimalus lepingut täita ning huvi moodulite eest raha saada. Kostja I ei

nõustu väitega, et kostjal 1 puudus huvi moodulite omandamise vastu ja võimekus ostuhinda

tasuda. Tehingute eesmärk ei olnud võlgnikust enne pankrotti vara välja viia ja kohustused

täitmata jätta. Tehingud pole tühised vastuolu tõttu heade kommetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis täielikult rahuldamata hagi kostja II vastu ja kostjalt II võlgniku kasuks

välja mõistmata 85 000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohustuse

täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud

täielikult võlgniku kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), ning kindlaksmääramise osas,

millega maakohus mõistis võlgnikult kostja II kasuks välja maakohtu menetluskulud 7741

eurot 14 senti (lepingulise esindaja kulu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Samuti tuleb

tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, millega maakohus tühistas täielikult Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tsiviilasjas

nr 2-23-14307.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja II vastu

osaliselt ja mõistab kostjalt II võlgniku kasuks välja 85 000 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt

(85 000 eurolt) alates hagi esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30.

jaanuarini 2026) 22 623 eurot 68 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31.

jaanuarist 2026 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus jätab hageja, kostja I ja kostja III menetluskulud maakohtus võlgniku kanda

ja kostja II menetluskulud maakohtus kostja II kanda. Sellega seoses tuleb jätta kostja II

maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata ja märkida, et maakohtus

kostjale II hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus jätab jõusse Tartu

Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (kohtulik

hüpoteek kostja II kinnisasjale ja keeld muuta või suurendada kostjale II kuuluvale

kinnisasjale Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavaid nõudeid). Muus osas tuleb

jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Ringkonnakohus jätab hageja, kostja I ja kostja III menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku

kanda ja kostja II menetluskulud ringkonnakohtus kostja II enda kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus leidis, et hagi kostja I

ja III vastu tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

12. Vastuseks hageja väidetele seoses nõuete esitamisega kostja I vastu märgib

ringkonnakohus järgmist.

12.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et müügileping ja

tasaarvestuskokkulepe ei ole esitatud asjaolude alusel näilikud tehingud ning pole seetõttu

tühised.

12.1.1. Ekslik on hageja väide, nagu oleks maakohus leidnud, et kahjulikel tingimustel tehtud

tehing ei saa mitte kunagi olla tühine ega käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse

rikkumisena. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leidnud, et vaid tehingute kahjulikkus

ei muuda tehinguid näilikeks TsÜS § 89 järgi. Maakohus on hinnanud hageja esile toodud

asjaolusid ja tõendeid ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et nende asjaolude ja tõendite

alusel ei saa järeldada, et müügileping ja tasaarvestuskokkulepe oleks näilik.

12.1.2. Hageja on viidanud, et pankrotiasjas tehtud lahendid on siduvad ka praeguses

menetluses, tuginedes mh sellele, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud on

pooltele siduvad, kui need on hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi olulised.

Ringkonnakohus leiab, et tehingute näilikkus on õiguslik hinnang. Ringkonnakohtu hinnangul

leidis maakohus õigesti, et tsiviilasjas nr 2-21-19727 kohtute antud õiguslik kvalifikatsioon

müügilepingu ja tasaarvestuse kokkuleppele ei ole praeguses asjas kohtule siduv. Mh on

üldjuhul siduv ainult kohtulahendi resolutsioon (TsMS § 457 lg 1).

Hageja on põhjendatult viidanud samas sellele, et nimetatud määrustega tuleb siiski arvestada.

Nimetatud maa- ja ringkonnakohtu määrused on käsitatavad tõenditena. Ringkonnakohus

märgib, et pankrotimenetluses oli samas käsitluse all vähem tõendeid kui praeguses asjas.

Praeguses asjas on mh esitatud tõendina ja vastu võetud AMR-i ja võlgniku kirjavahetus,

millest ilmnes, et AMR teatas, et rakendab pandiõigust, 2 päeva pärast müügilepingu

sõlmimist ning võlgniku esindaja on 12. novembril 2020 vastanud, et sellega tekitatakse

võlgnikule olulist majanduslikku kahju. Sellekohased tõendid esitati ka tsiviilasjas nr 2-21-

19727 ringkonnakohtule, kes jättis need vastu võtmata, kuna leidis, et need ei tõendanud

kostja I nõude olemasolu. 14. jaanuaril 2021 on võlgniku esindaja AMR-le saadetud kirjas

märkinud, et viivitamine toob võlgnikule kaasa suure majandusliku kahju, viidates sõlmitud

müügilepingule ja leppetrahvi maksmise kohustusele. Samuti on praeguses asjas kuulatud üle

tunnistajana E.E., kelle ütlustest nähtub moodulite võõrandamine talle, samuti viide

puudustele, mis moodulitel olid. Samuti on praeguses asjas esitatud tõendeid E.E. moodulite

võõrandamise asjaolude kohta. Praeguses asjas on lisaks kuulatud kostja II üle ka vande all.

Kostja II vande all antud ütlused on samuti tsiviilasjas tõendiks, mida pankrotiasja

lahendamisel ei olnud. Kostja II selgitas ülekuulamisel mh tehingu tegemise asjaolusid ja

põhjuseid. Praeguses asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel on maakohus põhjendatult

leidnud, et müügileping ja tasaarvestuskokkulepe pole näilikud. Maakohtu tuvastatud

asjaoludel ei saa järeldada, et müügilepingul ja tasaarvestuskokkuleppel poleks majanduslikku

sisu ja et need olid sõlmitud vaid selleks, et kostja I saaks esitada nõude võlgniku vastu.

12.1.3. Hageja viide, et tehingute tühisuse hindamisel tuleb hinnata tehinguid nende kogumis,

ei anna samuti alust järelduseks, et tehingud oleksid tühised. Hageja on üritanud menetluses

viidata kostjate skeemile ja eesmärgile viia vara võlgnikust enne pankrotti välja vastusooritust

saamata ja kohustused täitmata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja suutnud oma

sellekohaseid väiteid tõendada. Õige ei ole ka see hageja väide, et tehingud sõlmiti vahetult

enne ajutise halduri nimetamist, kuivõrd müügileping sõlmiti juba 10. novembril 2020 ja

ajutine haldur nimetati 21. jaanuaril 2022. Müügilepingu sõlmimise ajal, st 10. novembril

2020, ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu või vähemasti ei ole hageja sellekohaseid

tõendeid menetluses esitanud. Seda, et võlgnikul oleks olnud sellel ajal võlgu, mille tõttu

ähvardanuks võlgnikku pankrot, ka asjas ei nähtu. Kostjad on viidanud ja see nähtub ka

võlgniku 2020. a majandusaasta aruandest (dtl 22), et võlgnik oli 2020. a kasumis. Asjas on

käsitletud vaid AMR-i nõuet võlgniku vastu, mis kirjavahetuse järgi pidi sel ajal olema küll

üle 17 000 euro, kuid seda, et sellest tulenevalt oleks võlgnik olnud juba 2020. a novembris

püsivalt maksejõuetu, pole asjas hageja väitnud ega sellekohaseid tõendeid ka esitanud. Seega

hageja väide, et tegemist oli skeemiga, mis hõlmas mõlemat tehingut ja mille eesmärk oli vara

enne pankrotti välja viia, et ole asjas tõendatud.

12.1.4. Hageja on mh tuginenud väitele, et tühisusele viitab see, et võlgnikul puudus võimalus

lepingut täita (mooduleid üle anda), kuna AMR-l oli seadusest tulenev pandiõigus.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostja II pidi lepingut sõlmides arvestama, et moodulid on

AMR-i juures hoiul ja et AMR-l on nõue võlgniku vastu, ei too see kaasa tehingu tühisust.

12.1.5. Hageja väide, et võlgnikul ei olnud huvi saada moodulite eest raha, ei ole asjas leidnud

tõendamist. Väide, et kostjal I polnud kavatsust moodulite eest maksta, ei ole samuti

tõendatud. Hageja on tuginenud ka sellele, et kostjal I ei olnud raha, et müügilepingut täita.

Kostja I selgitas, et soovis moodulid edasi müüa ja saadu arvel ka müügihinna tasuda. Kuigi

sellises olukorras ei pruukinud olla mõistlik kostjaga I müügilepingut sõlmida, ei saa

järeldada, et tehing oli näilik. Omandi üleandmine enne moodulite eest tasumist ei olnud

võlgniku seisukohalt mõistlik teguviis (kätkes endas olulisi äririske), kuid ei muuda samas

tehingut näilikuks. Asjaolu, et kostja I pole ostuhinda tasunud, vaid on kasutanud

müügilepingust tulenevat õiguskaitsevahendit ja teinud leppetrahvinõudega tasaarvestuse, ei

anna samuti alust järeldada, et tehingud oleks näilikud.

12.1.6. Hageja väited, et kostjal I puudus huvi moodulite omandamise vastu ning et kostja I

majandusaasta aruandes ei kajastunud müügilepingu sõlmimine, ei anna alust järeldada, et

tehingud on tühised. Õige on kostja I väide, et see, et ta tegeleb köögiviljakasvatusega, ei

keela kostjal I teha muudes valdkondades tehinguid. See, et kostja I ei nõudnud moodulite

valdust hageja väitel mõistliku aja jooksul, ei tähenda, et pooled oleksid kavandanud

tehinguid eesmärgil, et viia vara võlgnikust välja ilma vastusooritust saamata. Asjaolu, et

moodulid toodi AMR-i juurest Simpes Grupp OÜ-le kuuluvale kinnistule, ei anna samuti

alust teha järeldust, et see oli tingitud kostjate skeemist. Väide, et moodulite edasimüügiga

E.E. ei tegelenud kostja I, on asjas esitatud tõenditega ümber lükatud. Asjas nähtub, et

müüjaks oli siiski kostja I. E.E. viitas ülekuulamisel, et „tol hetkel oli müüja Talis, see, kellelt

mina ostsin, ja oli ka Priit tollel hetkel näitamas neid mooduleid minule“. (dtl 790) ja „Priit

tutvustas mulle neid majasid tol hetkel koos Scandor Invest esindaja Talisega.“ (dtl 789, vt ka

dtl 793). Seega nähtub, et kuigi mooduleid tutvustas E.E. ka kostja II, oli mh E.E. jaoks selge,

et müüjaks on kostja I. Ka tasus E.E. ostuhinna kostjale I sularahas ja kostja I juhatuse

liikmega seotud äriühingu kontole.

Hageja väide, et tehingute eesmärk oli võlgnikust enne pankrotti välja viia vara ja kohustused

täitmata jätta, ei ole asjas esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Maakohus on põhjendatult

järeldanud, et tehingud on tehtud eesmärgiga tuua kaasa õiguslikud tagajärjed. See, et

müügileping on sõlmitud võlgniku jaoks ebasoodsatel tingimustel või et võlgnik ei saanud

tasaarvestuskokkuleppe järgi lõppastmes vastusooritust, kuid jäi ilma varast, ehk nagu

maakohus märkis, tehingute kahjulikkus võlgniku jaoks ei too kaasa tehingu tühisust. Samas

võib see anda alust pidada võlgniku juhatuse liiget, kes vastavad tehingud tegi, oma kohustusi

rikkunuks (vt käesoleva otsuse põhjendused 13.1, 13.2). Ka väide selle kohta, et võlgnik

soovis kasutada leppetrahvinõuet AMR-i vastu, ei muuda tehinguid näilikeks.

12.1.7. Väide, et müügileping ei ole sõlmitud selles näidatud kuupäeval, on maakohtus

esitatud tõenditega ümber lükatud. Mh viitab sellele kirjavahetus AMR-iga, kus kostja II mh

viitas AMR-le vastuseks, et võlgnikule tekib oluline majanduslik kahju ja võlgniku esindaja

14. jaanuari 2021. a kiri, kus viidati sellele, et võlgnik on sõlminud müügilepingu ja et

moodulite kinnipidamisest tekib talle kahju leppetrahvi näol. Hageja väited, et müügileping ei

ole sõlmitud selles märgitud kuupäeval, kuna kostja I pole esitanud lepingu täitmise nõuet

kohe, vaid tegi seda ligi aasta pärast lepingu sõlmimist, kostja I majandusaasta aruanne ei

kajastanud moodulite omandamist, et kostja I osa peeti täitemenetluses 2020. a lõpus sisuliselt

väärtusetuks ning et müügileping on allkirjastatud käsitsi, ei anna alust järelduseks, et leping

on sõlmitud muul kui lepingus märgitud ajal.

12.1.8. Hageja on viidanud, et tehingud tehti seotud isikute vahel. Asjaolu, et kostja II tundis

kostja I juhatuse liiget (Talis Kottisset) lapsepõlves ja et ta oli kostja II venna sõber, ei muuda

tehinguid seotud isikute vahelisteks tehinguteks. See, et E.E., kes moodulid hiljem ostis,

töötas kostjate õigusnõustaja äriühingus Kraavimees OÜ-s, ei anna alust samuti järeldada, et

tehingud on tehtud seotud isikute vahel. See, et E.E. tasus moodulite ostuhinna Hardwood

Trading OÜ-le, ei anna alust järeldada vastupidist. Eksitav on hageja väide, et asja

lahendamise seisukohalt on oluline see, et E.E. tasus moodulite eest Hardwood Trading OÜ-

le, mis oli kostja II vennaga seotud äriühing. Asjas nähtub, et Hardwood Trading OÜ osanik

oli kostja II vend Tiit Pütt ajavahemikul 4. aprillil 2024 kuni 16. aprill 2024. Arvestades, et

vaidlusalused tehingud tehti 2020. ja 2021. a ja ülekanne Hardwood Trading OÜ-le tehti 12.

novembril 2021, näitab, et sel ajal polnud Tiit Pütt kuidagi seotud ei tehingute ega ühinguga,

kellele E.E. ülekande tegi. Seega on alusetu ka hageja väide, et ainuke, kes moodulite müügi

eest mingit kasu sai, oli kostja II vend Tiit Pütt. See, et kostjat I esindanud õigusbüroo on

nõustanud ka kostjate II ja III äriühingut Astel OÜ-d ning võlgnikku, õigusbüroo Aspekt

töötaja Toomas Kiisk valmistas ette E.E. sõlmitud müügilepingu ja et E.E. töötas samas

kontoris, kus asus õigusbüroo Aspekt, ei pruugi olla küll juhuslik kokkusattumus, kuid ei anna

alust järeldada, et seetõttu on tehingud näilikud. Asjaolu, et tehingud tehakse tuttavate vahel,

ei muuda tehinguid näilikeks.

Asjaolu, et võlgnik ei saanud lõppastmes moodulite omandamisest mitte mingisugust kasu, ei

muuda samuti tehinguid näilikeks.

Kui arvesse võtta ka eeltoodud asjaolusid kogumis, millele hageja on menetluses tuginenud,

ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha hageja soovitud järeldust tehingute näilikkuse kohta.

Skeemi olemasolu, millele on hageja kogu menetluse kestel viidanud, pole esitatud tõendite ja

asjaolude alusel võimalik tuvastada.

12.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud asjaolude alusel pole põhjust

pidada tehinguid heade kommete vastasuse tõttu tühisteks. Hageja on tuginenud sellele, et

tehingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu, kuna tehingutega on kahjustatud

võlausaldajate huve, ja hageja heidab maakohtule ette, et maakohus pole heade kommete

vastasust hinnanud sellest asjaolust lähtuvalt. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

Riigikohtu praktikale viidates sellele hageja väitele vastanud. Nagu maakohus põhjendatult

viitas, siis kui tehingud on kahjustanud võlgniku võlausaldajaid, millele on hageja viidanud,

oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine

ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1

järgi (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Põhjendatud ei ole hageja väide, et ta ei

pidanud esitama hagi tehingute tagasivõitmiseks, kuna pankrotimenetluses oli tuvastatud, et

tehingud on näilikud. Mh juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et heade kommetega

vastuolus olev tehing ei saa samal ajal olla näilik (vt ka RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p

23). Heade kommete vastaseks ei saa pidada tehingut vaid seetõttu, et see ei ole võlgniku

jaoks kasumlik.

12.3. Asjas pole esitatud asjaolusid, mis annaks alust lugeda tehingud tühiseks muul

õiguslikul alusel.

Kuivõrd tehingud ei ole tühised hageja toodud asjaoludel, on maakohus jätnud hagi

põhjendatult kostja I vastu rahuldamata.

12.4. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on esitanud nõuded kostjate I–III vastu,

paludes mõista 177 000 eurot kostjatelt I–III välja solidaarselt. Nõuete alused kostja I ja

kostja II–III vastu on praegusel juhul erinevad. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui

äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme

vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek

võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise

suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju

tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses,

milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (RKTKo 03.04.2019, 2-16-

3785/114, p 24 ja seal viidatud lahendid). Sama kehtib olukorras, kus hagejal ei ole kostja I

vastu alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue, vaid lepingu täitmise nõue (vt RKTKo

21.01.2026, 2-22-10090, p 14). Eeltoodut arvestades ei ole kostja I ja kostjate II, III vastutus

solidaarne ning kostjatelt II, III saaks nõuda kahjuhüvitist vaid ulatuses, milles alusetust

rikastumisest tulenev nõue/lepingu täitmise nõue kostja I vastu on väärtusetu.

Samas, praegusel juhul on maakohus leidnud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et

müügileping ja tasaarvestuse kokkulepe ei ole tühised ning hagejal ei ole kostja I vastu tühiste

tehingute alusel saadu tagastamise nõuet (alusetu rikastumise sätete järgi) ega seadmete

(monitoride ja konteinerite) osas lepingu täitmise nõuet. Seega saab hageja sellises olukorras

nõuda juhatuse liikmetelt kogu tekkinud kahju hüvitamist, kui juhatuse liikmete vastu

kahjunõude esitamise eeldused on täidetud.

13. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles osas, milles maakohus jättis hagi kostja II

vastu täies ulatuses rahuldamata, leides, et hageja pole tõendanud, et kostja II rikkus oma

juhatuse liikme kohustusi.

13.1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ega kostjatega, et kostja II ei rikkunud juhatuse

liikme hoolsuskohustust, kui sõlmis 2020. a moodulite müümiseks müügilepingu, mille

tingimused olid võlgniku jaoks selgelt kahjulikud. Hageja on tuginenud mh sellele, et

müügilepingu tingimus, mille järgi läks omand üle kohe, aga tasumise kohustus tekkis alles

valduse saamisega, oli selgelt kahjulik tingimus. Samuti on hageja tuginenud sellele, et

müügilepingus sisalduv leppetrahvikokkulepe (müügilepingu p 5.2) oli võlgniku jaoks

kahjulik. Müügilepingu p-s 5.2 leppisid pooled mh kokku, et kui müüja rikub kauba

üleandmise tähtaja nõuet, on ostjal õigus nõuda leppetrahvi 300 eurot iga kauba üleandmisega

viivitatud päeva eest kuni kauba üleandmiseni ning ostja kohustub leppetrahvinõudest teatama

hiljemalt ühe aasta jooksul müüja rikkumisest.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab. Kuigi pooltel on õigus lepingus kokku leppida seaduses erinevalt, seob seadus

leppetrahvi esitamise õiguse mõistliku tähtajaga. Lepingu p-s 5.2 kokku lepitud leppetrahvi

esitamise tähtaeg on VÕS § 159 lg 2 tähenduses selgelt ebamõistlik ja ringkonnakohus on

seda pidanud ka vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Nagu ka ringkonnakohus

pankrotiasjas leidis, ei nõustuks mõistlik ja heas usus tegutsev lepingupool kokkuleppega, et

leppetrahvi saab nõuda veel ka aasta pärast lepingurikkumist. Olukorras, kus kostjale II oli

teada, et AMR-i ees on võlgnevused (mille jaoks sõlmiti vahetult enne müügilepingu

sõlmimist maksegraafik), ja et moodulid on AMR-i juures hoiul, oli kostja II kui juhatuse

liikme poolt mh vastutustundetu nõustuda müügilepingu tingimustega, mis võimaldas nõuda

leppetrahvi 300 eurot päevas ja teavitada leppetrahvinõudest ühe aasta jooksul. Asjaolusid

arvestades selliste tingimustega nõustudes on juhatuse liige rikkunud oma hoolsuskohustust ja

teinud tehingu võlgniku jaoks selgelt kahjulikel tingimustel. Sellises olukorras ei olnud

mõistlik sõlmida müügilepingut ka tingimusega, et omand läheb üle kohe, kuid tasumine

toimub valduse saamise järel. Põhjendamatud on väited, et kuna sõlmitud oli AMR-ga

maksegraafik ja kostja II väitel seega võlgnik AMR-le võlgu polnud, siis sellistel tingimustel

müügilepingu sõlmimine pole mitte midagi ebatavalist, kuna kostja II ei arvanud, et

moodulite üleandmisega tekib probleeme ja et leppetrahvi tuleb maksma hakata. Kostjate

väide, et kahju tekitaja oli AMR, kuna hoidis mooduleid kinni, ja asjaolu, et AMR-i ka

teavitati pärast müügilepingu sõlmimist ja AMR-i poolt kinnipidamisõiguse rakendamist

sellest, et võlgnikule tekib leppetrahvi näol kahju, ei anna alust järeldada, et kostja II oli oma

tegevuses müügilepingut vastavatel tingimustel kostjaga I sõlmides hoolas. Kuigi võib

nõustuda sellega, et müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu,

kujutas müügilepingu sõlmimine sellistel tingimustel, mis olid selgelt võlgniku kahjuks ja

milleks puudus mõistlik põhjendus, kostja II hoolsuskohustuse rikkumist.

13.2. Lisaks leiab ringkonnakohus, et kostja II on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust

ka sellega, kui nõustus allkirjastama detsembris 2021 tasaarvestuse kokkuleppe ega vaielnud

kostja I leppetrahvinõudele ja selle suurusele vastu. Asjas ei nähtu tõendeid, mille alusel saaks

tuvastada, et kostja II vaidles leppetrahvinõudele vastu. Sellest, et suuliselt leppetrahvinõuet

arutati advokaadiga, ei saa järeldada, et leppetrahvinõudele oleks kostja II vastu vaielnud,

kuna lõppastmes tasaarvestuse kokkulepe leppetrahvi osas sõlmiti. Maakohtu järeldus, et

asjaolud ei oleks andnud automaatselt alust leppetrahvinõude vähendamiseks, ei ole asja

materjale arvestades asjakohane. Lisaks nähtub asja materjalidest, et võlgnik oli detsembris

2021 püsivalt maksejõuetu. See nähtub mh kostja II seletusest vande all ülekuulamisel (vt dtl

825–827), kuigi kostja II seletused pankrotiolukorra teadvustamise kohta olid osalt ka

vastuolulised. Sellises olukorras tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine leppetrahvi ja seadmeid

puudutavas osas ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Õige on see, et sellises

olukorras oleks kostja II hoolsa ettevõtjana pidanud vastu vaidlema leppetrahvi suurusele,

taotlema selle vähendamist VÕS § 162 alusel, tuginedes mh selle ebamõistlikule suurusele ja

sellele, et kokkulepe, mis müügilepingus sisaldus ja võimaldas esitada leppetrahvi nõue aasta

pärast lepingurikkumist, on VÕS § 159 lg 2 tähenduses selgelt ebamõistlik ja vastuolus hea

usu põhimõttega. Sellises olukorras ei oleks kostja II tohtinud leppetrahvinõudega nõustuda

ega sõlmida selles osas tasaarvestuse kokkulepet. Sisuliselt loobus võlgnik selle

kokkuleppega oma vara (seadmete (monitoride ja konteinerite) ja näidismoodulite)

üleandmise eest raha saamast ja pidi raha hoopis kostjale I maksma. Lisaks nähtub

tasaarvestuse kokkuleppest ja sellele on ka hageja viidanud, et ka see on tehtud võlgniku jaoks

kahjulikel tingimustel (vt nt lepingu p-s 7 lisanduv leppetrahv; lepingu p-s 9 aegumistähtaja

pikendamine kuni 10 aastani). Sõlmides tasaarvestuse kokkuleppe olukorras, kus võlgnik oli

püsivalt maksejõuetu ja juhatuse liige oleks pidanud esitama hoopis pankrotiavalduse, ja mille

tulemusena kostja II loobus sisuliselt võlgniku varast vastusooritust saamata, on kostja II

rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostjale II pidi olema selge, et sellises olukorras

kokkulepet sõlmides kahjustatakse nii võlgnikku kui ka teisi võlausaldajaid. Seda, et

kokkuleppe sõlmine oleks olnud otstarbekas, nagu väitis kostja II, asjas esitatud materjalide

alusel järeldada ei saa (mh arvestades seda, et sel hetkel oli võlgnik püsivalt maksejõuetu).

13.3. Ringkonnakohus leiab, arvestades asja materjale, et moodulite hinna alandamiseks võis

olla alust, arvestades, et asjas on tuvastatud, et moodulitel olid niiskuskahjustused.

Niiskuskahjustustele viitas nii tunnistajana ülekuulatud E.E., vande all üle kuulatud kostja II

ja ka kostja I. Üleandmise-vastuvõtmise akti järgi oli moodulitel samuti puudusi – moodulid

olid transpordil ja hoiustamisel kahjustunud – tekkinud olid mõrad avade ümbruses (dtl 337).

Seega ei saa ette heita kostjale II seda, et ta hinna alandamise osas vastu ei vaielnud ehk hinna

alandamisele vastu vaidlemata jätmine ei ole kostjale II kui juhatuse liikmele etteheidetav ega

ole käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Vastupidise väitmiseks ei anna

alust ka kostja II väited, et võlgnikule ei tulnud üle anda dokumentatsiooni või et üleandmise

aktis on tehtud käsitsi juurdekirjutus ja et eelnevalt on trükikirjas märgitud, et pretensioone

pole. Seda, et juurdekirjutus oleks tehtud muul ajal kui see, mil akt asjaosaliste poolt

allkirjastati, pole hageja asjas tõendanud. Asjaolu, et E.E. viitas ka mh küttesüsteemi,

soojustuse, katuse ja dokumentatsiooni puudustele, mida kostja II väidetel ei pidanudki

moodulite puhul olema, ei anna samuti alust väita, et hinna alandamiseks sellisel määral, nagu

seda tegi kostja I, alust polnud või et avaldusele vastu vaidlemisest loobumine tähendaks

juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Viide sellele, et puudustest pidi teatama lepingu järgi 5

päeva jooksul, ei anna samuti alust vastupidisele järeldusele jõudmiseks, kuna üleandmise-

vastuvõtmise aktis ongi juba viidatud kahjustustele.

13.4. Hageja viidatud asjaolu, et kostja II ei andnud AMR-le isiklikku käendust või ei

maksnud 17 000 eurot, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et kostja II oleks juhatuse

liikme kohustusi rikkunud. AMR-i nõudega seoses toimus eraldi kohtuvaidlus, kus hagi

võlgniku vastu esitas AMR ja vastuhagi AMR-i vastu võlgnik, ja kus sisulise lahendini ei

jõutud seetõttu, et võlgniku suhtes kuulutati välja pankrot. See näitab, et küsimus oli

vähemasti poolte jaoks vaieldav.

13.5. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et tehingud pole tühised näilikkuse

alusel, ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et kostja II rikkus raamatupidamiskohustust,

kui esitas näilike tehingute eest kostjale I arveid ja üritades jätta sellega mulje kohustustest,

mida ei eksisteeri.

13.6. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõttes erinevalt maakohtust, et kostja

II on võlgnikku kahjustava müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe sõlmimisega ja

leppetrahvinõudele vastu vaidlemata jätmisega rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust

(ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35).

13.7. Hageja on tuginenud sellele, et olukorras, kus kostja II on sõlminud võlgnikku

kahjustavad lepingud ja andnud nende alusel üle võlgniku vara vastusooritust saamata, on

võlgnikul tekkinud vara väärtusele vastav kahju 177 000 eurot, mis koosneb seadmete

(monitoride ja konteinerite) väärtusest 27 000 eurot ja näidismoodulite väärtusest 150 000

eurot.

Ringkonnakohus leiab, et seadmete väärtuse osas on põhjendatud lähtuda esitatud arvel

nõutud summast käibemaksuta, kuna hageja ei ole tõendanud, et arvel kajastatud käibemaks

on praegusel juhul võlgnikule tekkinud kahju, mis tuleks kostjalt II võlgniku kasuks välja

mõista (vt käibemaksu ja kahju kohta mh nt RKKKo 11.06.2021, 1-18-5732 p-d 76–77;

RKTKo 12.06.2019, 2-17-11269, p 12.2). Seadmete väärtus on seega arvest nähtuvalt (dtl 64)

22 500 eurot. Kostjad pole ka tuginenud sellele, et seadmete väärtuse puhul tuleks arvestada

mingit muud väärtust või et see oleks erinev arvel kajastatust.

Samas näidismoodulite väärtuse puhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda

müügilepingus märgitud hinnast 150 000 eurot. Hageja on tuginenud sellele, et tegemist on

moodulite väärtusega, sest kostja II on viidanud istungil vande all ülekuulamisel, et oleks

saanud sellise hinnaga müüa moodulid lõppkliendile. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samas

kostja II märkinud, et see on moodulite väärtus, vaid on viidanud Rootsi kliendile, kellelt

saanuks sellist hinda küsida. Kostja II on vande all ülekuulamisel rääkinud, et see hind,

millega moodulid E.E. müüdi, on ka hästi saadud hind, arvestades, et tegemist polnud valmis

majadega (dtl 821). Kostja I on menetluses samuti väitnud, et moodulite väärtust pole hageja

tõendanud (vt nt dtl 603–604). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lugeda

näidismoodulite väärtuseks alandatud hind 62 500 eurot (alandatud hind on käibemaksuta

summa), kuna asjas esitatud materjalide alusel on tuvastatud, et moodulitel olid puudused.

Kuigi võib nõustuda, et osaliselt võisid etteheited, mida kostja I esitas hinna alandamise

põhjendustes ja millele tugines lisaks hiljem E.E., olla vaieldavad, kuna näidismoodulid ei

olnud mõeldud kohe elama asumiseks, ei ole hageja toonud esile muud väärtust peale

lepingus märgitu, millest aga pole põhjendatud kahju suuruse määramisel lähtuda.

Põhjendatud ei ole lähtuda ka summast 50 000 eurot, millega õnnestus kostjal I müüa

näidismoodulid E.E., kuna E.E. selgitas tunnistajana, et tegi kalkulatsioonid, et kuni 50 000

eurot oli ta nõus maksma ja et üle selle summa ei oleks see tasunud enam ära, kuna ta pidi

tegema kulutusi, sest soovis mooduleid elumajana kasutada (dtl 791). Müügilepingus

märgitud hinna 150 000 euro kui moodulite väärtuse osas on kostjad esitanud vastuväiteid ja

selles osas oli vaidlus. Sellele vaatamata on hageja jäänud seisukohale, et väärtuseks oli

müügilepingus märgitud 150 000 eurot, viidates seejuures kostja II vande all antud ütlustele.

Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kahju, mida saab lugeda tõendatuks ja mis

on võlgnikule tekkinud, kokku 85 000 eurot (seadmed 22 500 eurot + moodulid 62 500 eurot).

13.8. Kahju ja kostja II kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos, kuna ilma rikkumiseta

(lepinguid/kokkuleppeid sõlmimata ja leppetrahvinõudele vastu vaidlemata) poleks võlgnik

jäänud ilma varast väärtusega 85 000 eurot.

13.9. Kostja II pole ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et ta oleks käitunud korraliku

ettevõtja hoolsusega, seega vastutab ta oma kohustuste rikkumise eest. Seda, et kostja II

käitunuks korraliku ettevõtja hoolsusega, ei saa järeldada ka kostja II vande all antud

seletusest (dtl 796 jj) või muudest tõenditest (sh E.E. ütlustest), millele kostja II vastuses

apellatsioonkaebusele on viidanud. Korraliku ettevõtja hoolsuskohustuse täitmist ei saa

jaatada ka selle alusel, et kostja II pöördus õigusnõu saamiseks advokaadi poole. Ka see, et

väidetavalt oli Rootsi klient moodulite eest maksnud (sellele viitas kostja II vande all

ülekuulamisel) ja et moodulite hoidmine oli võlgnikule kulukas, ei anna alust järeldada, et

sellistel tingimustel müügilepingu sõlmimine ja hilisema tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimine

olnuks võlgniku huvides ja kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsa käitumisega. Etteheidetav

pole mitte see, et kostja II otsustas moodulid müüa, vaid see, et ta sõlmis müügilepingu

võlgniku jaoks kahjulikel tingimustel. Kostja II hoolsa käitumise jaatamiseks ei anna alust ka

läbivalt menetluses kõlanud väited, et kõiges on süüdi AMR, kes väidetavalt alusetult

mooduleid kinni hoidis. Kahjustavate müügilepingu tingimustega ja hilisema tasaarvestuse

kokkuleppega nõustus kostja II siiski AMR-st sõltumata.

13.10. Kuivõrd põhjendatud on põhinõue 85 000 eurot, tuleb rahuldada ka sellelt summalt

arvutatud viivisenõue. Hageja on palunud välja mõista viivise põhinõudelt alates hagi

esitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt II hageja kasuks välja viivise alates hagi

esitamisest (9. oktoobrist 2023) kuni kohtuotsuse tegemiseni (30. jaanuarini 2026) 22 623

eurot 68 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (85 000 eurolt) alates 31. jaanuarist 2026 kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus kasutas

viivise arvutamisel viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt.

14. Hageja on tuginenud menetluses, sh apellatsioonkaebuses ka sellele, et kostja III on

rikkunud juhatuse liikme kohustusi, kui on olnud kostja II poolt võlgniku nimel tehtud

tehingutest teadlik, kuid ei ole teinud mitte midagi, et neid ära hoida, tehingutest vabaneda või

neist võlgnikule tekkivaid negatiivseid mõjusid vältida.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on apellatsioonkaebuse p-s 56 kohut eksitavalt

viidanud sellele, et „kostja 3 on kinnitanud, et oli tehingutest teadlik (kostja 3 25.03.2024

seisukoht p 2.1)“ (dtl 986). Kostja III on oma 25. märtsi 2024. a seisukoha p-s 2.1 märkinud

vaid järgmist: „Kostja III saab kinnitada seda, et ta on teadlik 10.11.2020 müügilepingu

sõlmimisest, kuid tegemist ei ole juhatuse liikme poolse kohustuse rikkumisega.“ (dtl 382).

Seega kinnitas kostja III vaid teadmist müügilepingust, mitte muudest vaidluse all olevatest

tehingutest. Kostja III oli enda väitel teadlik müügilepingu sõlmimise faktist, mitte selle

sõlmimise sisust. Sellele on viidanud ka kostja II vande all ülekuulamisel (vt dtl 817).

Kostja III osas leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtu lõppjäreldusega, et olukorras, kus

kostja III ise lepingute sõlmimisel ei osalenud, kuid oli teadlik müügilepingu sõlmimise

faktist, ei saa talle ette heita juhatuse liikme kohustuste rikkumist, mis annaks alust öelda, et

ta vastutab tekkinud kahju eest. Maakohus on põhjendanud, mis tagajärjed oleks kaasa toonud

see, kui kostja III oleks üritanud müügilepingust taganeda. Kuivõrd hinna alandamise nõudele

vastu vaidlemata jätmist polnud alust ette heita kostjale II, pole see etteheidetav ka kostjale

III. Kuivõrd ringkonnakohus on leidnud, et tehingud näilikud pole, ei ole alust kostjale III ette

heida ka raamatupidamiskohustuse rikkumist või skeemis osalemist, mille eesmärgiks oli

võlgniku kahjustamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja III oma juhatuse liikme kohustusi

rikkunud, mistõttu jättis maakohus põhjendatult tema vastu esitatud nõude rahuldamata.

15. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi kostja II vastu esitatud nõuet

puudutavas osas osaliselt, tühistab ringkonnakohus ka maakohtu lahendi, millega maakohus

jättis kõik menetluskulud maakohtus hageja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja

nõude kostja II vastu osaliselt ja mõistab kostjalt II võlgniku kasuks välja põhinõudena 85 000

eurot ja sellelt summalt arvutatud viivise, kuid jätab hageja nõude kostja II vastu ülejäänud

osas rahuldamata, on põhjendatud jätta hageja ja kostja II menetluskulud maakohtus poolte

endi kanda. Kuivõrd kostjate I ja III osas jääb maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas

muutmata, pole alust muuta selles osas ka maakohtu menetluskulude jaotust (seega jäävad

hageja, kostja I ja III menetluskulud maakohtus hageja kanda).

16. Kuivõrd menetluskulud maakohtus jäid kostjat II puudutavas osas hageja ja kostja II enda

kanda, pole alust rahuldada kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, mille ta

esitas maakohtus, ja see tuleb jätta rahuldamata ja märkida, et kostjal II maakohtus

hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Muus osas (kostjate I ja III menetluskulude

kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas) jääb maakohtu lahend muutmata.

17. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt kostjat II puudutavas

osas, kuid kostjate I ja III osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, on põhjendatud jätta

kostjate I ja III menetluskulud ja hageja menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku kanda ja

kostja II menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.

18. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka kostjate I ja III menetluskulude rahalise suuruse.

18.1. Kostja I 9. jaanuaril 2026 esitatud menetluskulude nimekirja (dtl 1047–1048) kohaselt

on kostja I menetluskulud ringkonnakohtus 1343 eurot 33 senti. Kostjale I osutati

menetluskulude nimekirja kohaselt õigusabi 8 tundi 20 minutit tunnihinnaga 130 eurot (+

käibemaks) ehk käibemaksuga 161 eurot 20 senti. Kostja I menetluskulud koosnevad

alljärgnevast: Tartu Maakohtu 10. märtsi 2025. a kohtuotsusega tutvumine,

apellatsioonkaebusega tutvumine ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja kohtule

esitamine, ajakuluga 8 tundi, maksumusega 1289,6 eurot (koos käibemaksuga); Tartu

Ringkonnakohtu 17. detsembri 2025. a määrusega tutvumine ning menetluskulude nimekirja

koostamine ja kohtule esitamine, ajakuluga 20 minutit, maksumusega 53,73 eurot (koos

käibemaksuga). Põhjendatud on hageja vastuväide, et menetluskulude suuruse arvestamisel on

kostja I lähtunud hetkel kehtivast käibemaksumäärast 24%, kuigi valdav osa kostjale I

osutatud õigusteenustest on osutatud enne 1. juulit 2025, mil kehtis käibemaksumäär 22%.

Kui õigusteenust osutati ja käive tekkis enne 1. juulit 2025, siis ei ole põhjendatud lisada

hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele käibemaksu määraga 24%. Iseenesest võib asja

olemust, mahtu ja keerukust arvestades pidada põhjendatuks maakohtu otsusega tutvumisele,

apellatsioonkaebusega tutvumisele, vastuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega kokku 8

tundi. Nimetatud toimingud on tehtud enne 1. juulit 2025, mistõttu kohaldub käibemaksumäär

22%. Põhjendatuks võib pidada ka ajakulu 20 minutit, mis kulus ringkonnakohtu määrusega

tutvumisele ja menetluskulude nimekirja koostamisele ja kohtule esitamisele – nimetatud

toimingud on tehtud pärast 1. juulit 2025 ja kohaldub seega käibemaksumäär 24%. Ka

lepingulise esindaja tunnitasu määra 130 eurot + käibemaks võib pidada põhjendatuks.

Eeltoodut arvestades on kostja I põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 1322 eurot 53

senti (1268 eurot 80 senti + 53,73 eurot ehk 8 tundi * 130 eurot/tund + käibemaks 22% + 20

minutit * 130 eurot/tund + käibemaks 24%). Nimetatud summa tuleb kostja I kasuks

võlgnikult välja mõista.

Vastavalt kostja I taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

18.2. Kostja III 9. jaanuaril 2026 esitatud menetluskulude nimekirja (dtl 1035–1036) kohaselt

on kostja I menetluskulud ringkonnakohtus 1736 eurot. Kostjale III osutas vandeadvokaadist

esindaja õigusabi 9 tundi 20 minutit, tunnihinnaga 150 eurot + käibemaks. Sarnaselt kostja I

menetluskulude kindlaksmääramise juures märgitule on ka kostja III arvutanud õigusabikulud

käibemaksumääraga 24%, kuigi enamik toiminguid tehti ajal, mil kehtis käibemaksumäär

22%. Maakohtu otsuse analüüsile, apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse

vastuse koostamisele kulunud aeg 9 tundi 10 minutit on põhjendatud ajakulu, arvestades asja

mahtu, olemust ja keerukust. Nimetatud toimingud on tehtud enne 1. juulit 2025, mistõttu

kohaldub käibemaksumäär 22%. Põhjendatud on ka menetluskulude nimekirja koostamisele

kulunud aeg 10 minutit – kuivõrd see toiming tehti pärast 1. juulit 2025, kohaldub nimetatud

toimingu puhul käibemaksumäär 24%. Arvestades, et kostjat III esindas vandeadvokaat, võib

pidada tunnitasu 150 eurot + käibemaks põhjendatuks. Eeltoodut arvestades on kostja III

põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 1708 eurot 50 senti (1677 eurot 50 senti + 31

eurot ehk 9 tundi 10 minutit * 150 eurot/tund + käibemaks 22% + 10 minutit * 150 eurot/tund

+ käibemaks 24%). Nimetatud summa tuleb kostja III kasuks võlgnikult välja mõista.

Vastavalt kostja III taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

18.3. Lähtuvalt menetluskulude jaotusest ringkonnakohtus, märgib ringkonnakohus selguse

huvides, et hagejale ja kostjale II ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

19. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab osaliselt hagi kostja II vastu, tuleb osaliselt tühistada ka

maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 osas, milles maakohus maakohtu 20. oktoobri 2023. a

määrusega seatud hagi tagamise abinõud täielikult tühistas ning uue otsusega jätab

ringkonnakohus Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2023. a kohtumäärusega kohaldatud hagi

tagamise abinõud (kohtulik hüpoteek kostja II kinnisasjale ja keeld muuta või suurendada

kostjale II kuuluvale kinnisasjale Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatavaid

nõudeid) jõusse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 hagi tagamise

abinõude tühistamise osas muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)