2-19-13673/156 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-13673

Kohtuasi

OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar hagi Osaühingu

KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) vastu

110 005 euro, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.01.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

118 805,4 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar

(registrikood 12387599), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi abi

Aleksander Muru

Kostja (vastustaja) Osaühing KENTEX FINANCE

EESTI (likvideerimisel, registrikood 11764025),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm

ja Nele Tammemäe

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel X (isikukood

XXX)

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16.12.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 26.01.2023 otsus vaidlustatud osas muutmata.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud OÜ Õigusbüroo Viirma &

Saar kanda, v.a X-i kulud, mis jätta tema enda kanda.

4. Mõista OÜ-lt Õigusbüroo Viirma & Saar Osaühingu KENTEX FINANCE EESTI

kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitis 11 160,31

eurot. Nimetatud summadelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

2-19-13673

kohase täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (hageja) esitas 05.09.2019 Harju Maakohtule Osaühingu

KENTEX FINANCE EESTI (likvideerimisel) (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõla 110 005 eurot, intressi 10 735,91 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 19 216,22 eurot ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku

tasumiseni põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja juhatuse liige Y olnud pikka aega Q õigusnõustaja, kes

osutas 2016 Qle ja tema ettevõtetele hageja kaudu õigusteenust. Q (kostja tegelik kasusaaja ja

kostjat läbi usaldusisikute kontrolliv isik) andis 2016 aprillis hagejale käsundi omandada

AKTSIASELTSILT JETOIL viimase nõuded TERE aktsiaseltsi vastu (pandiga tagamata

põhinõue 38 119,8 eurot ja pandiga tagatud nõue 70 989 eurot, kokku 109 108,8 eurot).

Nõuete omandamine oli vajalik selleks, et Q saaks kasutada kostjat sõltumatu kolmanda

isikuna TERE aktsiaseltsi saneerimiskava poolt hääletamisel. Q lubas, et korraldab nõude eest

tasumiseks vajaliku raha Osaühingult Contrailer. Tegevuskava väljatöötamises osales ka F (Q

elukaaslane ja usaldusisik, kostja tänane juhatuse liige). Hageja leppis Osaühinguga

Contrailer kokku, et Osaühing Contrailer annab hagejale laenu, ning hageja laenas raha edasi

kostjale sihtotstarbega omandada nimetatud nõuded. Kõik kolm osapoolt (pooled ja Osaühing

Contrailer) olid tegevusplaanist teadlikud, kuid laenulepingud sõlmiti suuliselt ja eraldi.

Osaühingu Contrailer 2016. ja 2017. a majandusaasta aruanded kinnitavad, et viimane laenas

hagejale 115 000 eurot. Osaühing Contrailer kandis 11.04.2016 hagejale üle 115 000 eurot

ning samal päeval kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot. Samal päeval sõlmisid kostja ja

AKTSIASELTS JETOIL lepingu, mille alusel loovutas AKTSIASELTS JETOIL oma nõuded

TERE aktsiaseltsi vastu kostjale ning kostja kohustus tasuma selle eest 110 000 eurot.

21.04.2016 loovutas AKTSIASELTS JETOIL kostjale ka nõuet tagavad hüpoteegid.

Kostja andis 30.06.2017 deklaratiivse võlatunnistuse (võlatunnistus), millega tunnistas

pooltevahelise laenulepingu alusel sissenõutavat kohustust 110 005 eurot koos kohustusega

tasuda saadud laenult intressi 8% aastas. Võlatunnistuse allkirjastas X (kolmas isik, kostja

toonane juhatuse liige), kes valiti kostja juhatusse 07.01.2011. Sellel ajal kehtinud põhikirja

2-19-13673

järgi valiti kostja juhatus viieks aastaks. 15.07.2013 muudeti kostja põhikirja ja kaotati

juhatuse ametiaja kestuse piirang. Kuna ametiaja tähtaeg kaotati põhikirjast enne kolmanda

isiku ametiaja lõppemist, muutus tema ametisuhe tähtajatuks ja kestis kuni tema

tagasikutsumiseni 12.09.2017.

Kui Osaühing Contrailer asus 2018 hagejalt laenu tagasi nõudma, mõistsid kõik osapooled, et

sõlmiti laenulepingute ahel, mis oli mõeldud Q ja tema lähikondsete abistamiseks, sh käsitas

ka Osaühing Contrailer ülekannet hagejale laenuna ning soovis selle kirjalikult vormistada.

Laenulepingu olemasolu kinnitab mh asjaolu, et 11.10.2018 e-kirjas märkis hageja teine

juhatuse liige C Qle ja Fle, et tegemist oli laenu võtmise ja edasi laenamisega, millele kumbki

vastu ei vaielnud. Laen on kajastatud lühiajalise kohustusena ka kostja raamatupidamises

(31.12.2017 seisuga kostja bilansis) ning 2017. a majandusaasta aruandes.

Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tegemist oli kinkega või

et tal võiks olla muul alusel õigus saadud raha endale jätta.

1.2. Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagastamist, ajavahemiku eest

11.04.2016–30.06.2017 intressi 8% aastas ja alates 01.07.2017 kuni laenu tagastamiseni

viivist. Poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajaline laenuleping (tähtajaga kuni 30.06.2017)

intressiga 8% aastas, mida kinnitab 30.06.2017 võlatunnistus. Kui kohus leiab, et leping oli

tähtajatu, muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 10.12.2018. Hageja saatis

10.10.2018 Qle ja kostja juhatuse liikmele Fle e-kirja, milles teatas, et kuna Osaühing

Contrailer on asunud temalt laenu tagasi nõudma, siis tuleb ka kostjal hagejale laen tagastada.

Seega möödus 10. detsembril 2018 kaks kuud hageja laenulepingu ülesütlemise avaldusest.

1.3. Kostja aegumise vastuväide on asjakohatu. Asjas esitatud asjaoludel ei saa nõuet

rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, sest ülekande aluseks oli kokkulepe.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostjale laenu andnud ning pooled ei ole

sõlminud laenulepingut.

11.04.2016 tehti poole tunni jooksul kolm ülekannet, sh Osaühingu Contrailer ülekanne

hagejale, hageja ülekanne kostjale ja kostja ülekanne AKTSIASELTSILE JETOIL. Tegemist

oli omavahel seotud ülekannetega, eesmärgiga omandada nõue, mitte poolte vahelise laenuga.

Kostja nimel tegi ülekande Y, kes oli teadlik, et raha anti tütarühingule nõude ostmiseks.

Hageja märkis maksekorraldustele selgituseks „kokkulepe, 11.04.2016“. Hageja ei ole toonud

esile, milles kokkulepe seisnes ja kelle vahel see sõlmiti. Arvestada tuleb poolte varasemat

praktikat, mille kohaselt on maksekorralduse selgituseks märgitud laenu andmise korral

„laen“.

Hageja 10.10.2018 e-kirja kohaselt sõltus raha tagasimaksmine sellest, kas Osaühing

Contrailer hakkab raha tagasi nõudma või mitte. Osaühing Contrailer ei pidanud

laenulepingut raha ülekandmise aluseks ning ta nõudis tsiviilasjas nr 2-19-4848 hagejalt

ülekantud raha alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja väitis selles menetluses, et vaidluse

poolte vahel oli laenuleping tähtajaga 31.12.2020, kuid ilma intressikokkuleppeta.

Maksimaalselt saaks hageja nõuda kostjalt 52 500 eurot, st summat, mille hageja nõustus

tsiviilasjas 2-19-4849 Osaühingule Contrailer kompromissi korras tasuma.

2-19-13673

21.02.2019 Y e-kirjas Qle ja Fle ei ole viidet laenusuhte olemasolule.

Hageja oli 2016 kostja osanik, kuid hageja 2016. ja 2017.a a majandusaasta aruannetes ei ole

kajastatud seotud osapoolte tehingut summaga 110 005 eurot ning nõuete ja ettemaksete all on

kajastatud kohustust, mis tuleb tagastada 1–5 aasta jooksul. Hageja esitas 2017. ja 2018. a

majandusaasta aruanded hilinemisega, viies aruanded kooskõlla hagis esitatud nõuetega.

2.2. Isegi kui poolte vahel oli suuline laenuleping, ei ole hageja tõendanud, et ta oleks

laenulepingu üles öelnud. Hageja väited võla sissenõutavaks muutumise kohta 01.07.2017 ei

ole usutavad ning on vastuolus sellega, et hageja pöördus kostja poole raha tagastamiseks

pärast seda, kui Osaühing Contrailer nõudis temalt raha tagasi.

2.3. 30.07.2017 võlatunnistus on võltsitud. Seda ei ole allkirjastanud X ning kui on, siis on

dokument koostatud siinse menetluse tarbeks hiljem, s.o ajal, mil X ei olnud enam kostja

juhatuse liige. Hagejale kostja bilansi andnud N on kinnitanud, et ta ei tea võlatunnistusest

midagi.

X ei olnud võlatunnistuse andmise ajal kostja juhatuse liige, tema ametisuhe lõppes

07.01.2016. Kostja ei ole avaldanud tahet pikendada kolmanda isiku ametiaega. Sellist tahet

ei saa tuletada ka 12.09.2017 otsusest, millega kolmas isik tagasi kutsuti. Hagejale kuulus

01.04.2015–22.12.2017 100% kostja osalusest. Seega oli hageja ülekande tegemise ja

võlatunnistuse andmise ajal teadlik sellest, et kolmandal isikul ei ole õigust kostjat esindada.

2.4. Kui kohus peaks leidma, et asjas tuleb kohaldada alusetu rikastumise sätteid, on hageja

vastav nõue aegunud, sest hagi esitati 05.09.2019, s.o enam kui kolm aastat pärast raha

ülekandmist kostjale.

3. Harju Maakohtu 29.01.2021 määrusega kostja poolel iseseisva nõudeta menetlusse

kaasatud kolmas isik X leidis, et hagi on põhjendatud. X kinnitas, et tema sõlmis 11.04.2016

kostja seadusjärgse esindajana hagis nimetatud tingimustel kokkuleppe, mille alusel võttis

kostja hagejalt laenu 110 005 eurot. X kinnitas laenu saamist ka 30.06.2017 võlatunnistusega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 26.01.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 8957,19 eurot

ja kolmanda isiku kasuks menetluskulude hüvitise 1814,4 eurot koos kohustusega tasuda

hüvitisest seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja põhikirja p 3.5 järgi valitakse osaühingu juhatus viieks aastaks, juhatuse liikme

volituste tähtaeg kaotati 15.07.2013;

-

kostja osanikud valisid 07.01.2011 otsusega X-i kostja juhatuse liikmeks, volituste

lõpptähtaeg oli 07.01.2016;

-

12.09.2017 osaniku otsusega kutsuti X juhatuse liikme kohalt tagasi;

-

äriregistri väljavõtte kohaselt oli X valitud kostja juhatuse liikmeks 14.01.2011 ja

tema volitused kestsid kuni 07.01.2016; registris on kanne tema ametisuhte lõppemise

kohta 19.09.2017;

-

äriregistri väljavõtte kohaselt oli hageja 26.11.2016–22.12.2017 kostja osanik, enne

seda 01.04.2015–26.11.2016 hoidis hageja kostja osalust Nordea Bank AS Eesti

filiaali esindajakontol;

2-19-13673

-

11.04.2016 maksekorralduse kohaselt kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot

selgitusega „kokkulepe, 11.04.2016“;

-

kostja bilansis on 31.12.2017 seisuga välja toodud kostja lühiajalise kohustusena laen

112 015 eurot;

-

X allkirjastas 30.06.2017 saldokinnituse/võlatunnistuse, milles kinnitas, et vastavalt

poolte kokkuleppele kandis hageja 11.04.2016 laenu väljamaksena kostja

arvelduskontole 110 005 eurot, kostja ei ole kinnituse kuupäeva seisuga saadud laenu

tagastanud ja võlgneb hagejale põhivõlana 110 005 eurot, lisaks põhivõlale võlgneb

kostja hagejale intressi, mis vastavalt poolte kokkuleppele on 8% tagastamata

laenusummalt aastas ning mis kuulub tasumisele koos põhivõla hagejale

tagastamisega;

-

hageja juhatuse liige saatis Qle ja kostja praegusele juhatuse liikmele Fle 11.10.2018

kirja, märkides järgmist: „Asi on lihtne. Me oleme alati valmis olnud ja tegema mis

meie võimuses, et Teid aidata. Nii oli ka selle laenu võtmise ja edasi laenamisega“.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest hageja ei ole

tõendanud, et pooled sõlmisid 11.04.2016 laenulepingu.

Poolte tahet sõlmida laenuleping saab eelkõige tõendada 30.06.2017 dokument, mis on

pealkirjastatud saldokinnituse/võlatunnistusena. Kuigi X allkirjastas 30.06.2017 dokumendi,

ei olnud ta sel ajal kostja juhatuse liige. Tema ametisuhe kostajaga oli 07.01.2016 lõppenud

ning hageja, olles kostja osanik 01.04.2015–22.12.2017, pidi seda teadma. Seega ei saa

30.07.2017 dokumenti laenusuhte tuvastamisel arvestada.

Arvestada ei saa ka kolmanda isiku seletusi, sest kolmas isik oli kaasatud menetlusse kostja

poolele ning tema seletused olid vastuolus kostja väidetega.

Ka ülejäänud tõendid ei kinnita, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Maksekorraldus

kinnitab üksnes raha ülekandmist, mitte poolte tahet sõlmida laenuleping. Laenulepingu

sõlmimist ei saa järeldada ka kostja bilansist, sest raamatupidamises kajastuvad andmed on

informatiivsed ning kohustuste liigitamine bilansis ei tõenda tahet sõlmida laenuleping, lisaks

ei kattu summad. Hageja juhatuse liikme 11.10.2018 kiri viitab sellele, et hagejal võis olla

tahe anda kostjale laenu, kuid see ei tõenda kostja tahet. Hageja ja Q vahel võis olla erinevaid

kokkuleppeid, mille alusel osutas hageja Qle teenuseid, kasutades erinevaid juriidilisi isikuid,

kuid asjas esitatud dokumendid ei tõenda, et hageja ja kostja sõlmisid 11.04.2016

laenulepingu.

4.3. Kuna hageja tugines nõude alusena laenulepingule, ei ole kohtul alust kontrollida hageja

nõude põhjendatust alusetu rikastumise sätete alusel ega hinnata, kas alusetu rikastumise nõue

on aegunud.

4.4. Menetluses kohaldatud hagi tagamine tuleb tühistada.

4.5. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja

kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 8957,19 eurot (riigilõiv 50 eurot,

tõlkekulu 33,19 eurot, ekspertiisikulu 282 eurot ja õigusabikulu 8592 eurot). Kolmanda isiku

põhjendatud ja vajalikud kulud on õigusabikulud 1814,4 eurot.

2-19-13673

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada, jätta hageja menetluskulud kostja kanda ning kolmanda

isiku menetluskulud tema enda kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et X-i volitused olid

võlatunnistuse allkirjastamise hetkeks lõppenud, ning jättis seetõttu vääralt arvestamata

30.06.2017 allkirjastatud dokumendi (võlatunnistuse).

Kostjal ja tema toonasel juhatuse liikmel oli kokkulepe juhatuse liikme ametiaja

pikendamiseks. Kuigi X valis osanikuna end 07.01.2011 viieks aasataks kostja juhatuse

liikmeks, võttis X osanikuna enne enda juhatuse liikme volituste lõppemist, vastu otsuse

muuta alates 15.07.2013 kostja põhikirja ja kaotada juhatuse liikme volituste 5-aastane

tähtaeg. Sisuliselt muutis X sellega enda juhatuse liikme volitused tähtajatuks. X jätkas

juhatuse liikmena tegutsemist ka pärast 07.01.2016 ning tema tahet jätkata juhatuse liikmena

kinnitab 30.06.2017 dokumendi allkirjastamine juhatuse liikmena. Hageja (osaniku)

12.09.2017 otsus X-i tagasikutsumise kohta kinnitab aga seda, et hageja teadis osanikuna X-i

volituste pikenemisest ja tähtajatuks muutmisest.

Maakohus viitas vääralt äriregistri kande õiguslikule tähendusele ning jättis arvestamata, et X-

i tagasikutsumise otsusest saab järeldada, et hageja teadis, et äriregistri kanne ei olnud õige.

Kostja võttis 12.10.2020 esitatud kolmanda isiku kaasamise taotluses sisuliselt omaks, et X

oli 30.06.2017 kostja juhatuse liige.

5.2. Maakohus jättis asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastamata, millise õigussuhte

alusel tasus hageja 11.04.2016 kostjale 110 005 eurot. Olukorras, kus maakohus leidis, et

laenulepingu sõlmimine on tõendamata, tuli maakohtul hinnata, kas hageja nõude saab

rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Menetluse edasine käik

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.03.2024 otsusega osaliselt maakohtu otsuse ja tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 110 005 eurot

ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt seadusjärgses määras viivise.

Ringkonnakohus jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus kostja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

8. Riigikohus tühistas 11.12.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas osaliselt hagi, ning saatis asja tühistatud

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Hageja täpsustas oma nõuet ringkonnakohtus uuel läbivaatamisel järgmiselt.

2-19-13673

9.1. Hageja kaudset tahteavaldust saab järeldada ülekannetest ja hageja 10.10.2018 e-kirjast,

milles ta nõudis üle kantud raha tagastamist. Kostja kaudset tahteavaldust saab järeldada

bilansist ja kostja 2017. a majandusaasta aruandest.

Kostjal seadusliku esindaja puudumine ei välista seda, et kostjal oli sel ajal volitatud esindaja.

Hageja oli kostja ainuosanikuna andnud Yle (hageja juhatuse liikmele) kostja esindamise

õiguse TsÜS § 118 lg 1 tähenduses, mida kinnitab asjaolu, et Yl oli kostja pangakonto

käsutamise õigus. Hageja kiitis kostja ainuosanikuna laenulepingu sõlmimise heaks. Kostja

oli andnud X-ile volituse teha kostja nimel tehinguid. Hageja teadis, et X tegutses kuni

12.09.2017 kostja nimel, ning talus kostja ainuosanikuna X-i tegevust TsÜS § 118 lg 2

tähenduses. Kuigi hageja ei saanud tugineda äriregistri kandele, sest ta pidi teadma, et see oli

vale, ei välista see hageja heausksust X-i volitatud esindajana tegutsemist taludes. Volituse

tõttu saab kohus tugineda ka 30.06.2017 võlatunnistusele.

9.2. Võlatunnistuse järgi muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 01.07.2017. Igal

juhul muutus see sissenõutavaks hiljemalt 10.12.2019. Hageja ütles laenulepingu

hagiavalduses üles, kostja sai hagiavalduse kätte 07.10.2019 ning VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud

tähtaeg möödus 09.12.2019.

9.3. Kui kohus ei tuvasta poolte vahel kehtivat lepingulist suhet, saab hageja nõude rahuldada

käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja laenas Osaühingult Contrailer 115 000 eurot,

maksis sellest 110 005 eurot kostjale ja seejärel kostja nimel 110 000 eurot AS-le Jetoil,

soovides kostjat soodustada ja tegutsedes kostja kasuks. Raha liikumine toimus Ü. Kruuda

juhiste alusel. Kostja kiitis asjaajamise heaks, sest sõlmis 16.04.2016 AS-ga Jetoil nõude

loovutamise lepingu. 110 005 eurot saab pidada asjaajaja kulutuseks.

9.4. Igal juhul saab hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kui poolte vahel

ei ole laenulepingut sai kostja 110 005 eurot õigusliku aluseta.

Alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Riigikohus tõlgendas vääralt TsÜS § 151. Nõue

hakkas aeguma 11.04.2016. Läbirääkimiste tõttu peatus aegumine ajavahemikul 11.10.2018–

07.03.2019 (148 päevaks) ja oleks aegunud 06.09.2019. Hageja esitas hagi 05.09.2019.

Aegumine tuleb jätta kohaldamata, sest aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna Q jättis Yle ja Cle usaldusel põhineva ettekujutuse sellest, et kostja vastu

ei pea nõuet maksma panema, lubades olukorra lahendada.

10. Kostja esitas hageja täpsustatud nõuetele järgmised vastuväited.

10.1. Kõik hageja esitatud uued väited (hageja ja kostja väidetavad kaudsed tahteavaldused

sõlmida omavaheline laenuleping; X-i , Y ja Q tegutsemine kostja volitatud esindajana

talumisvolituse alusel; laenulepingu käsitamine tähtajatuna, mis tuleb lugeda lõppenuks

07.12.2019; samuti väited aegumise alguspunkti hilisema saabumise ja aegumise peatumise

ning katkematute läbirääkimiste pidamise kohta (148 päeva); aegumisele tuginemise vastuolu

hea usu põhimõttega) tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on hagi muutmisega ja kostja ei anna

selleks nõusolekut.

10.2. Hageja väitis eelneva menetluse kestel, et ülekanne tehti tasulise tähtajalise

laenulepingu, mitte tähtajatu tasuta laenulepingu alusel. Hageja välistas 18.11.2022 istungil

nõude lahendamise mistahes muul alusel kui tähtajalisest laenulepingust tulenev nõue ning

2-19-13673

17.06.2022 menetlusdokumendis ja 18.11.2022 istungil ka alusetust rikastumisest tuleneva

nõude.

10.3. Kostja nimel ei ole laenulepingut sõlmitud. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja osanikuks

Nordea Bank AS Eesti filiaal, kes ei ole andnud volitust osanike otsuste vastuvõtmiseks. Ühe

osanikuga osaühingu puhul tuleb tehing osanikuga teha kirjalikult (äriseadustiku (ÄS) § 177

lg 2) ja samas vormis peab olema ka volitus. Samuti ei teadnud Nordea Bank AS Eesti filiaal

X-i tegutsemisest. Lisaks pidi Y äriregistri kandest tulenevalt teadma, et X-il ei olnud

esindusõigust, mistõttu ei saanud ta volituse olemasolu mõistlikult uskuda.

10.4. Hageja välistas maakohtus nõude rahuldamise lepinguvälisel alusel. Hagejal ei ole

kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet. Hageja väited Q käsundi kohta ei ole

õiged. Hageja ei ole kostja kasuks tegutsenud. Hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi

hageja esitas hagi põhivõla, intressi ja viivise saamiseks ning vaidlustas apellatsioonkaebuses

maakohtu otsuse tervikuna, ei esitanud hageja kassatsioonkaebust osas, millega

ringkonnakohus jättis 01.03.2024 otsusega hageja intressinõude ja enne hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldama. Seega on selles osas ringkonnakohtu otsus

TsMS § 456 lg 1 järgi jõustunud ning ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatuks üksnes osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

põhinõude ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud/muutuva viivisenõude.

13. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 4.1), kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

14. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja nõudeid ei saa

rahuldada laenulepingu alusel, sest hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid 11.04.2016

laenulepingu. Ringkonnakohus nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele ning hageja poolt

teistkordses apellatsioonimenetluses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14.1. Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on VÕS § 396 lg 1 järgi selline leping, millega

üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen),

laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Igasugune leping sõlmitakse VÕS

§ 9 lg 1 järgi üldjuhul pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus on

VÕS § 16 lg 1 järgi lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab

pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud, ning nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud

nõusolek sõlmida leping. Lisaks pakkumusele ja nõustumisele võib aga leping olla VÕS § 9

lg 1 järgi sõlmitud ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

2-19-13673

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures on oluline, et pooled oleksid

saavutanud kokkuleppe vastava lepinguliigi olulistes küsimustes. Laenulepingu puhul saab

lugeda lepingu VÕS § 396 lg 1 järgi sõlmituks, kui on piisavalt selge, et pooled on

saavutanud kokkuleppe selles, et üks pool kohustub andma teisele rahasumma ning teine pool

kohustub selle rahasumma tagasi maksma. Kuna laenulepingule ei ole sätestatud seaduses

kohustuslikku vormi, võivad pooled sõlmida selle VÕS § 11 lg 1 järgi mh suuliselt.

14.2. Siinses asjas ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks

ringkonnakohus järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, st pooled olid enne raha

ülekandmist saavutanud kokkuleppe selles, et hageja kohustub andma kostjale 110 005 eurot

ning kostja kohustub selle rahasumma tagasi maksma.

Kuigi hageja väitel sõlmisid pooled 11.04.2016 laenulepingu, ei ole hageja toonud

kohtumenetluses esile asjaolusid, millest saaks järeldada, pooled olid raha kostjale üle

kandmise eel saavutanud kokkuleppe, et kostja kohustub nimetatud rahasumma hagejale

tagastama. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks hageja nimel

väidetavalt laenulepingu sõlminud Y laenu andmise tahet ja vastava tahte väljendamist

kostjale raha ülekandmise eel. Samuti ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et

Yl või X-il oli ülekande tegemise eel soov võtta kostja nimel hagejalt laenu ja see tagasi

maksta ning ta väljendas seda tahet hagejale enne raha ülekandmist. Hageja lepingulise

esindaja väitel ei küsinud X laenu (dtl 1240, ajamärk 01:19:54) ning lepingu sõlmimise aja

kohta kirjavahetus puudub (dtl 1241, alates ajamärk 01:32:53).

Pelgalt sellest, et hageja kandis kostjale nimetatud rahasumma üle, ei saa järeldada

laenulepingu sõlmimist. Seejuures ei nähtu hageja märkinud ülekande selgitusest viidet

sellele, et tegemist oleks raha laenamisega. Maksekorraldusele on märgitud selgituseks

„kokkulepe“, mis viitab sellele, et ülekanne tehti lepingu alusel, kuid sellest ei saa järeldada

hageja tahet raha tagasimaksmise kohta. Laenulepingu sõlmimist ei saa järeldada ka sellest,

kas ja kuidas kajastasid hageja ja kostja nimetatud summat oma raamatupidamisdokumentides

või kuidas on hageja seaduslik esindaja käsitanud ülekantud raha õiguslikku alust 10.10.2018

e-kirjas pärast seda, kui osaühing Contrailer hakkas enda kantud raha hagejalt tagasi nõudma.

Seega järeldas maakohus tõendeid kogumis hinnates õigesti, et neist tõenditest eraldi ega

koosmõjus ei saa järeldada, et pooled sõlmisid enne raha ülekandmist laenulepingu.

Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja nimel on tehtud

laenulepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus, ei käsitle ringkonnakohus seda, kas kostja

nimel sõlmis laenulepingu Y või X ning kas neil oli õigus raha ülekandmise eel kostjat

laenulepingu sõlmimisel esindada.

14.3. Laenulepingu sõlmimist ja laenu tagasi maksmise kohustust ei kinnita ka X-i poolt

kostja nimel allkirjastatud 30.06.2017 võlatunnistus, sest X-il ei olnud 30.06.2017 õigust

kostjat esindada.

14.3.1. X ei olnud võlatunnistuse allkirjastamise ajal kostja seaduslik esindaja.

Riigikohus leidis, et X ei olnud 30.06.2017 enam kostja juhatuse liige ning hoolimata sellest,

et X oli vastavalt äriregistri kandele sel ajal juhatuse liige, ei saanud hageja äriregistri

kandele tugineda, sest kostja osanikuna hageja teadis või pidi teadma, et kanne on vale (vt

RKTKo 11.12.2024, 2-19-13673, p 16–20). Seega ei olnud X võlatunnistuse andmise ajal

kostja seaduslik esindaja, võlatunnistus on esindusõiguse puudumise tõttu tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel tühine ja sellel ei ole kostjale õiguslikke tagajärgi.

2-19-13673

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks selle hiljem heaks kiitnud. Kuigi hageja väitel kiitis Y

kostja osaniku (hageja) juhatuse liikmena laenulepingu heaks, ei ole hageja toonud esile ja

tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja kiitis kostja osanikuna enne

22.12.2017 laenulepingu ja/või võlatunnistuse heaks. Kostja hilisem osanik ega juhatuse liige

ei ole tehingut heaks kiitnud.

14.3.2. X-i saa pidada võlatunnistuse andmise ajal ka kostja volitatud esindajaks.

Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks andnud tehinguga X-ile TsÜS § 118 lg 1 tähenduses

volituse. Hageja väitel talus hageja kostja osanikuna X-i tegutsemist kostja esindajana kuni

12.09.2017, tuginedes TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatule.

Iseenesest võib volitus tekkida ka esindajana tegutseva isiku tegevuse talumise tulemusena.

Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult

uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav

teab, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse

TsÜS § 118 lg 2 järgi, et esindatav on volituse andnud. Viidatud sätte kohaldamise esmaseks

eelduseks on see, et esindajana tegutseva isiku käitumine ja avaldused mõjutavad tehingu teist

poolt mõistlikult uskuma esindusõiguse olemasolusse, st ta ei tea ega peagi teadma, et

esindajana tegutseval isikul ei ole esindusõigust. Lisaks eeldab talumisvolituse tekkimine

seda, et esindatav teab, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja ta talub selle isiku tegevust,

st ei tee midagi selle tegevuse katkestamiseks (vt ka TsÜS komm (2023), § 118, p 3.2.1).

Seega ei piisa pelgalt sellest, et esindatav talub esindajana tegutseva isiku tegevust, lisaks

peab esindajana tegutseva isiku käitumine ja avaldused panema tehingu teist poolt mõistlikult

uskuma esindusõiguse olemasolusse. Viidatud norm kaitseb eelkõige tehingu teiseks pooleks

olevat heauskset kolmandat isikut, kes ei tea volituse puudumisest või lõppemisest ja usub

volituse olemasolusse. Kui aga tehingu teiseks pooleks on esindatava äriühingu osanik, ei ole

tegemist olukorraga, kus esindatava avaldused ja käitumine saavad mõjutada teda mõistlikult

uskuma esindusõiguse olemasolusse. Osaühingu osaniku pädevuses on nõukogu puudumise

korral ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 järgi juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine.

Seega peab osanik teadma, kes on osaühingu seaduslikud esindajad ega saa mõistlikul uskuda,

et äriühingut võib esindada juhatuse liikmete puudumise korral mõni muu isik.

14.4. Eeltoodut arvestades ei kinnita hageja esitatud tõendid, et poolte vahel oli sõlmitud

laenuleping, mille alusel pidi kostja hagejale ülekantud 110 005 eurot tagastama. Seega jättis

maakohus õigesti hagi laenulepingu alusel rahuldamata.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagi rahuldada ka muul õiguslikul alusel.

15.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et arvestades hageja maakohtus esitatud seisukohti,

jättis maakohus õigesti kontrollimata, kas hageja nõude saaks rahuldada alusetu rikastumise

sätete alusel. Kuigi Riigikohtu juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul kehtiva laenulepingu

puudumise korral kontrollida, kas hageja nõude saab hagis esile toodud asjaoludel rahuldada

muul õiguslikul alusel, eelkõige alusetu rikastumise sätete alusel (vt RKTKo 11.12.2024, 2-

19-13673, p 22), tuleb arvestada seda, et hageja vaidles maakohtus vastu nõude rahuldamisele

alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja maakohtu istungil väidetu kohaselt kinnitas

maksekorralduse selgitus seda, et makse aluseks oli kokkulepe, mistõttu ei saanud olla

tegemist alusetu rikastumisega (dtl 792, ajamärk 01:25:24). Kuigi kohus kohaldab ise õigust

ja ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, sh nõude õigusliku alusega, on Riigikohus

korduvalt leidnud, et kohus ei pea võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi

tugineda (vt RKTKo 10.04.2013, 3-2-1-21-13, p 17 ja selles viidatud praktika). Siinses asjas

2-19-13673

väljendas hageja selgelt, et tema nõude aluseks on kokkulepe, mitte alusetu rikastumise sätted.

Seda arvestades leidis maakohus põhjendatult, et tal ei ole alust kontrollida hageja nõuet

alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejat esindas maakohtus kogenud vandeadvokaat, kes pidi

mõistma, et tuginedes poolte kokkuleppele ja väljendades soovimatust (kasvõi alternatiivselt)

alusetu rikastumise sätetele tugineda ja jättes esile toomata selle nõude rahuldamise aluseks

olevaid asjaolud, jätab maakohus hageja raha saamise nõude sel õiguslikul alusel

kontrollimata. Seda arvestades ei ole põhjendatud ka hageja etteheide maakohtule, et

olukorras, kus laenulepingu sõlmimine oli tõendamata, tuli maakohtul hinnata, kas hageja

nõude saab rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

15.2. Samas ka juhul, kui maakohtul oli hageja väidetest hoolimata kohustus kontrollida

hageja nõude rahuldamist muul õiguslikul alusel, ei annaks hageja esile toodud ja tõendatud

asjaolud alust hageja nõuet rahuldada, sest hageja kandis kostjale 110 005 eurot üle

kokkuleppe alusel ning hageja ei ole tõendanud, et kokkuleppest tulenes kostjale kohustus

raha tagastada.

Hageja esile toodud asjaoludel kanti rahasumma kostjale üle hageja ja Q vahelise

õigusteenuse osutamise lepingu raames. Hageja on toonud menetluses järjepidevalt esile, et

hageja juhatuse liige Y oli 2016 Q õigusnõustaja, kes osutas 2016 Qle ja tema ettevõtetele

hageja kaudu õigusteenust. Q (hageja väitel kostja tegelik kasusaaja ja kostjat läbi

usaldusisikute kontrolliv isik) andis 2016 aprillis hagejale käsundi omandada

AKTSIASELTSILT JETOIL viimase nõuded TERE aktsiaseltsi vastu. Hageja oli sel ajal

kostja osanik (hoides osalust Nordea Bank AS Eesti filiaali esindajakontol, kuid olles

väärtpaberite registri seaduse § 6 lg 7 teise lause kohaselt õigustatud andma juhiseid osast

tulenevate õiguste teostamiseks) ning hageja väitel oli tal õigus käsutada kostja pangakontot.

Nõuete omandamine oli hageja väitel vajalik selleks, et Q saaks kasutada kostjat sõltumatu

kolmanda isikuna TERE aktsiaseltsi saneerimiskava poolt hääletamisel, ning Q lubas, et

korraldab nõude eest tasumiseks vajaliku raha osaühingult Contrailer. Pooled ei vaidle selle

üle, et Osaühing Contrailer kandiski 11.04.2016 hagejale üle 115 000 eurot, samal päeval

kandis hageja kostjale üle 110 005 eurot ja samal päeval sõlmisid kostja ja AKTSIASELTS

JETOIL lepingu, mille alusel loovutas AKTSIASELTS JETOIL oma nõuded TERE

aktsiaseltsi vastu kostjale ning kostja kohustus tasuma selle eest 110 000 eurot.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja lepinguline esindaja, et ülekanded tehti õigusteenuse

lepingu alusel Q korraldusel ning kõik osapooled olid sellest teadlikud (dtl 1241, alates

ajamärk 01:37:01). Need asjaolud viitavad sellele, et hageja täitis raha kostjale üle kandes Q

ja hageja vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid korraldusi. Seejuures ei ole hageja

toonud esile ega tõendanud, et Q korralduse kohaselt tuli hagejalt kostjale raha ülekandmine

vormistada laenulepinguna või tagada muul viisil raha tagastamine hagejale. Seega ei ole

asjas tõendatud, et vastavalt Q ja/või teiste asjast puudutatud isikute kokkuleppele oli kostjal

kohustus saadud raha hagejale tagastada.

Arvestades ülal nimetatud hageja esile toodud asjaolusid ja hageja väiteid selle kohta, et raha

kanti üle kokkuleppe alusel, mitte õigusliku aluseta, aga ka seda, et hageja märkis raha

kostjale üle kandes maksekorralduse selgituseks „kokkulepe“, on hageja kandnud kostjale

raha üle hageja poolt täpsemalt sisustamata tingimustega lepingu alusel. Seega ei olnud

tegemist õigusliku aluseta ülekandega, nagu väitis maakohtus ka hageja ise, ning asjas ei saa

kohaldada alusetu rikastumise ega käsundita asjaajamise sätteid. Kuna hageja kandis raha

kostjale üle kokkuleppe alusel, saaks hagejal olla õigus nõuda kostjalt raha tagastamist üksnes

juhul, kui selline kohustus tuleneks vastavast kokkuleppest. Riigikohus on leidnud, et kui raha

maksmise alus tulenes lepingust, tuleb pooltevahelised nõuded lahendada lepingu alusel, sest

lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii

2-19-13673

käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS

§-d 1027–1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus (RKTKo

26.06.2024, 2-21-16508, p 12).

16. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja poolel

menetlusse kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isiku apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse

kulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 167 lg 2 järgi kolmanda isiku enda

kanda.

18. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning

TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kostjale hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

18.1. Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlustega

seotud menetluskuludeks asja esimest korda läbivaatamisel lepingulise esindaja kulu 2898

eurot (sh käibemaks), kassatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks kassatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv 1380 eurot ja lepingulise esindaja kulu 3751,5 eurot (sh käibemaks) ning asja

teist korda ringkonnakohtus läbivaatamisel lepingulise esindaja kulu 3322,76 eurot.

18.2. Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulistel esindajatel:

-

esimese apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 16 tundi, sh maakohtu otsuse ja

apellatsioonkaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele 10 tundi, kohtuistungiks

valmistumisele 4 tundi ja kohtuistungil osalemisele 2 tundi;

-

kassatsioonimenetluse toimingutele kokku 20,5 tundi, sh ringkonnakohtu otsuse

analüüsile, kliendiga suhtlusele ja kassatsioonkaebuse koostamisele 18,3 tundi ning

15.10.2025 seisukoha koostamisele 2 tundi;

-

teistkordse apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 17,92 tundi, sh 27.06.2025

seisukoha koostamisele 3,25 tundi, hageja 37.06.2025 seisukoha analüüsile ja

vastuväite koostamisele 6,5 tundi, kohtuistungiks valmistumisele 5,5 tundi, istungil

osalemisele 2 tundi 10 minutit (2,17 tundi) ning menetluskulude nimekirja

koostamisele 0,5 tundi.

18.3. Arvestades toimiku materjale ja menetluse käiku on kolleegiumi hinnangul kostja

lepinguliste esindajate tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja

vajalik.

18.4. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindajate tunnitasu 150 eurot (lisandub

käibemaks), mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega

vaidluste puhul.

18.5. Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada,

sest ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos

käibemaksuga.

2-19-13673

Ülal nimetatud menetlustoimingud on tehtud ajavahemikul 26.01.2023–18.12.2025.

Käibemaksuseaduse § 15 lg 1 järgi oli kuni 31.12.2023 käibemaksumäär 20%. Alates

01.01.2024 oli käibemaksumäär 22% ja alates 01.07.2025 on käibemaksumäär 24%. Kostja

lepingulise esindaja esitatud taotlused vastavad nimetatud maksumääradele.

Seega on kostja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale

kokku 9972,26 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista ka kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Kuigi hageja tasus

riigilõivu 1380 eurot, tagastas Riigikohus 16.12.2024 määrusega hagejale enam tasutud lõivu

191,95 eurot. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale riigilõiv 1188,05 eurot. Seda arvestades on

kostjale hüvitatavate menetluskulude summa kokku 11 160,31 eurot. Vastavalt kostja

taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

19. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)