2-17-11890/125 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Aleksandr Kondrašov ja

Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-11890

Kohtuasi

Osaühingu Crossmark Group hagi Delamode Estonia

OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Delamode Estonia OÜ apellatsioonkaebus, hind 11 646,2

eurot

FERROLINE GRUPP OÜ apellatsioonkaebus, hind 11

646,2 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Crossmark Group (registrikood

11120960), lepingulised esindajad Renee Mahl ja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Kostja Delamode Estonia OÜ (registrikood 12362613),

lepinguline esindaja Marko Jaani

Kolmas isik kostja poolel FERROLINE GRUPP OÜ

(registrikood 10713480), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Marek Keiman ja Kaidar Sultson

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 18.11.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta uue tõendina vastu Rootsi Kriminaalpreventsiooni Nõukohtu lühianalüüs ja

statistika väljavõte koos tõlkega.

2. Rahuldada Delamode Estonia OÜ apellatsioonkaebus ja FERROLINE GRUPP

OÜ apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Harju Maakohtu 31.01.2022 otsus osas, millega maakohus rahuldas

hagi, ja teha uus otsus, millega jätta Osaühingu Crossmark Group hagi Delamode

Estonia OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks ka selles osas rahuldamata.

4. Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Osaühingu Crossmark Group

kanda.

2-17-11890

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Crossmark Group (hageja, saatja) esitas 09.08.2017 Harju Maakohtule Delamode

Estonia OÜ (kostja, vedaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 10 036,37 eurot, kohtueelse õigusabikulu hüvitise 225 eurot, mõlemalt

põhinõudelt (10 261,37 eurot) hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 568,14

eurot ja alates 10.08.2017 kuni põhinõuete täitmiseni neilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.02.2017 veolepingu, millega kostja kohustus

vedama Rootsist Eestisse kaks alust tubakapaberit (veos) maksumusega 20 330 eurot, kaaluga

1000 kg. Kostja sõlmis allveolepingu Ferroline Grupp OÜ-ga (kolmas isik), kes omakorda

sõlmis allveolepingu SuperWay OÜ-ga (tegelik vedaja). Veos laaditi 21.02.2017 tegeliku

vedaja sõiduki peale. 22.02.2017 teatas kostja hagejale, et 21.–22.02.2017 öösel murti Rootsis

(aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen) haagisesse sisse ning vastastati hageja veos.

Haagisel oli 21.02.2017 purunenud rehv, mis vajas vahetamist. Rikke tõttu ei saanud veok

sõitu jätkata. Allvedajate vaidluse tõttu kulude kandmise üle ei kutsutud samal õhtul rikke

kõrvaldamiseks autoabi ning juht jäi veoki ja haagisega ööseks Altia Sweden AB kõrval

asuvasse parklasse. Öösel parkimise ajal varastati haagisest hageja veos.

Parkla ei olnud turvaline sõiduki öiseks peatumiseks. Tegemist oli Rootsi Kuningriigi suure

alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte Altia Sweden AB hoonega külgneva parklaga,

mis oli rajatud Altia Sweden AB töötajate ja külastajate sõidukite parkimiseks, samuti kauba

laadimist ootavate veokite parkimiseks. Üldteada on asjaolu, et alkohoolsed joogid ja

tubakatooted loetakse veonduses kõrgendatud varguse riskiga kaupadeks. Seega jättis vedaja

kaubaga koormatud veoki vastutustundetult öiseks ajaks varguse suhtes kõrgendatud

riskirühmaga kauba (alkohol) hulgimüüja vahetusse lähedusse. Parklas puudus igasugune

mehitatud või elektrooniline valve ning kostja ei võtnud tarvitusele mistahes meetmeid (nt

valve korraldamine) veose turvalisuse tagamiseks. Kostja oli teadlik, et Rootsi Kuningriigi

parklates leiavad ja võivad aset leida sissemurdmised treileritesse. Ajavahemikus november

2016 kuni märts 2017 toimus terve rida kuritegeliku grupeeringu poolt toime pandud

erinevaid sissemurdmisi (sh sissemurdmised veokitesse) ja vargusi.

1.2. Hageja nõuab kostjalt kauba kaotsimineku eest hüvitist 10 036,37 eurot.

2-17-11890

Hageja nõudis tegelikult vedajalt ja tema kindlustusandjalt 20 330 euro ulatuses kahju

hüvitamist. Kindlustusandja hüvitas hagejale 02.03.2017 Rahvusvahelise kaupade

autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 23 lg-s 3 sisalduvat piirmäära arvestades 10 293,36

eurot.

Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et juht rakendas

kõrgendatud hoolsust varguse ärahoidmiseks.

Kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 sätestatud

kahjuhüvitise piirmäärale, sest kahju oli tekitatud tahtlikult õigusvastase tegevusega, milleks

Riigikohtu praktika kohaselt saab pidada ka rasket hooletust. Vedajad ei kutsunud autoabi, et

kõrvaldada tehniline takistus varuratta kättesaamiseks ja ratta vahetamiseks, sest ei suutnud

omavahel kokku leppida kulude kandmist. Autoabi kutsumise korral oleks ratas vahetatus ja

veok oleks jõudnud laevale, mitte jäänud ebaturvalisse parklasse ööbima.

1.3. Kuna hageja esitas 28.02.2017 kostjale kahjunõude, kuid kostja ei rahuldanud nõuet, oli

hageja sunnitud kahju sissenõudmiseks kandma kahjuhüvitise sissenõudmiseks kohtueelseid

õigusabi kulusid 225 euro ulatuses (2,25 tundi hinnaga 100 eurot), mille kostja peab hagejale

hüvitama.

1.4. Mõlema hüvitise tasumisega viivitamise tõttu peab kostja maksma hagejale VÕS § 113 lg

1 alusel selles sättes nimetatud määras viivist kuni hüvitiste tasumiseni. Hageja esitas kostjale

kahjunõude 28.02.2017 ja on õigustatud nõudma kahjuhüvitiselt viivist alates 01.03.2017

(hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 563,89 eurot). Hageja tasus

õigusabiteenuse arve 08.05.2017 ja on õigustatud nõudma õigusabikulude hüvitisest viivist

alates 09.05.2017 (hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4,55 eurot).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja palus kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel FERROLINE GRUPP OÜ.

2.1. Kostja võttis omaks, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping, mille alusel kohustus kostja

vedama hageja veose kaaluga 1000 kg Rootsist Eestisse, kostja sõlmis oma korda

allveolepingu hageja veose vedamiseks, ning veost ei ole saajani toimetatud.

2.2. Kostja vastuväidete kohaselt ei vastuta ta CMR art 17 lg 2 järgi kahju eest, sest kahju on

tekkinud vedajast tingitud asjaoludel, mida vedaja oleks suutnud vältida. Veokijuht parkis

veoki kohustuslikuks puhkeajaks parklasse ning temalt ei saanud mõistlikult oodata varguse

ettenägemist.

2.3. Juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutab kahju eest, ei vastuta kostja CMR art 23 lg 1

järgi rohkem kui 166,93 euro eest. Kuna kauba kogukaal oli 1000 kg, on vedaja vastutus

piiratud 8330 SDR-ga. Ajal, mil kindlustusandja hüvitas hagejale kahju (02.06.2017), oli 1

SDR ühik 1,255770 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kauba kaotsimineku eest hüvitist 10

460,56 eurot. Kuna kindlustusandja hüvitas hagejale 10 293,63 eurot, on hagejal õigus nõuda

täiendavalt hüvitist 166,93 eurot.

Õige ei ole hageja arusaam, et kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 alusel õigust tugineda CMR art

23 lg-s 3 sätestatud piirmäärale. Hageja ei ole tõendanud vedaja tahtlust või sellega

võrdsustatavat käitumist. Vedaja ei eiranud ilmseid ja silmnähtavaid ettevaatusabinõusid.

2-17-11890

Professionaalsetel vedajatel on tavaks parkida veok autojuhi kohustuslikuks puhkeajaks

parklasse ning autojuht parkiski veoki selleks ette nähtud kohta (parklasse).

2.4. Kuna kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, et pea kostja hagejale kohtueelseid

õigusabikulusid hüvitama. Ka juhul, kui kostja vastutab tekkinud kahju eest, ei pea kostja

kohtueelseid õigusabikulusid hüvitama, sest hagejal ei olnud põhjust saata kostjale täiendavat

kahjunõuet esindaja vahendusel. Lisaks ei saa pidada põhjendatuks kliendiga asja arutamise ja

kliendile olukorra selgitamise kulu.

2.5. Kuna hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt hüvitisi, ei ole tal õigust nõuda ka hüvitiste

maksmisega viivitamise tõttu viivist. Lisaks tuleb arvestada, et CMR art 27 lg 1 järgi on

viivisemäär 5% aastas ning hageja ei ole tõendanud, et tal on õigus nõuda viivist alates hagis

märgitud kuupäevadest.

Kolmanda isiku vastuväited

3. Kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse kaasatud FERROLINE GRUPP OÜ (kolmas

isik) vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kolmas isik kinnitas, et tema ja kostja sõlmisid 17.02.2017 allveolepingu hageja veose

vedamiseks ning kolmas isik sõlmis omakorda tegeliku vedajaga allveolepingu, mille alusel

teostas veo KA (veokijuht). 21.–22.02.2017 öösel viibis veok veosega hageja märgitud

aadressil, kus pandi toime vargus.

3.2. Kolmanda isiku vastuväidete kohaselt ei ole kostja ega ükski allvedaja tekitanud hagejale

kahju tahtliku õigusvastase tegevusega CMR art 29 lg 1 tähenduses ega käitunud raskelt

hooletult, mistõttu ei ole hagejal õigust saada hüvitist rohkem, kui kindlustusandja on talle

juba hüvitanud. Kindlustusandja hüvitas hagejale kahju CMR srt 23 lg-s 3 sätestatud

piirmäära ulatuses, mistõttu ei ole hagejal õigust saada kostjalt kahjuhüvitist.

Hageja ei ole rasket hooletust tõendanud.

Hageja heidab ette autoabi kutsumata jätmist 21.02.2017 õhtul, kuid seda ei saa pidada

raskeks hooletuseks. Vedajal oli õigus teha vahepeatusi ning lepingus kokkulepitud tähtaja

järgimiseks ei olnud kohene autoabi vajalik. Rehv purunes 21.02.2017 kella 16 ajal ja ka

juhul, kui autoabi oleks saabunud õhtul, oleks juht tõenäoliselt jäänud ööseks samasse

parkimiskohta, sest sadam oli ligi 30 minutilise sõidu kaugusel. Parkimiskoht oli tavapärane

transporditeenust osutavate autojuhtide poolt kasutatav peatumiskoht. Tegemist ei olnud

parklaga, milles ööbimine oleks sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu või milles

peatumist saaks pidada vedaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. Autojuht veendus enne

parkimist, et territoorium on varustatud turvakaameratega (alles pärast vargust selgus, et veok

ei jäänud kaamera vaatevälja), mis näitab, et juht järgis kõrgendatud hoolsust. Juht ei jätnud

veokit järelevalveta, vaid jäi veokisse ööbima.

3.3. Kuna hüvitisenõue ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka kohtueelsete õigusabikulude

hüvitamise nõue.

3.4. Hageja ei saa nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. CMR art 27 lg 1 järgi on viivisemäär

5% aastas.

2-17-11890

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 31.01.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 10 261,37 eurot (sh kohtueelsete õigusabikulude hüvitise), 09.12.2021

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4121,97 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise alates 10.12.2021 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Maakohus jättis

poolte menetluskulud kostja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 5158,32 eurot koos kohustusega

tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid veolepingu, mille alusel kohustus kostja vedama kaks

alusetäit kaupa Rootsist Eestisse ja hageja kohustus tasuma selle eest veotasu 150

eurot; veoleping täitmiseks sõlmis kostja veolepingu kolmanda isikuga ning kolmas

isik omakorda tegeliku vedajaga;

-

veokijuht peatus veokiga aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen asuva Altia

Sweden AB (alkoholitootja ja alkoholiga kauplev ettevõte) aia juures tee ääres, mitte

parklas;

-

veok oli kohustatud tegema peatuse tehnilise rikke, mitte kohustusliku puhkepausi

tõttu;

-

veokile ei tellitud autoabi, sest juhil ei olnud raha ja kolmandal isikul puudus vaba

raha; tegelik vedaja ja kolmas isik vaidlesid autoabi teenuse finantseerimise üle.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja CMR art 17 lg 1 alusel hagejale

kahju tekkimise eest ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 10 036,37

eurot.

4.2.1. Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, sest ta rakendas kahju

ärahoidmiseks üksnes tavapärast hoolt, mitte kõrgendatud hoolsust.

Veokijuht peatus veokiga tehnilise rikke tõttu alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva ettevõtte

aia juures tee ääres, mitte parklas. Ei saa eeldada, et alkoholitootja ja alkoholiga kaupleva

ettevõtte aia juures tee ääres oleks turvaline peatumiskoht. Varastel on selliste kohtade suhtes

eelduslikult kõrgendatud huvi. Ka juhul, kui autojuht peatus parklas, ei ole tõendatud, et

tegemist oli turvalise parklaga. Veokorraldaja IT selgitusest, nähtub et „tühja rehviga juht

loobus liikuda turvakohta“, millest saab järeldada, et kolmanda isiku veokorraldaja hinnangul

ei olnud tegemist turvalise peatumiskohaga. Ka Altia Sweden AB transpordijuhi hinnangut

parkimiskoha ebaturvalisuse kohta saab pidada usaldusväärseks, sest Altia Sweden AB hoone

külgneb vaidlusaluse parkimiskohaga ja eelduslikult puutub logistikajuht nimetatud kohaga

igapäevaselt kokku ning on erapooletu. Kostja esitatud OÜ Transway e-kiri ei ole

usaldusväärne, sest kostja esindaja on olnud seotud OÜ Transwayga. Hageja esitatud e-kirjal

on suurem tõendusjõud kui kostja esitatud e-kirjal.

Autoabi kutsumine oli juhi hinnangul vajalik, kuid seda ei tehtud raha puudumise tõttu.

Kolmas isik oli teadlik, et parkimiskoht ei olnud turvaline. Seega olid kolmas isik ja tegelik

vedaja kauba suhtes äärmiselt hooletud. Öisel ajal tee ääres parkimine on vedajapoolne raske

hooletus. Kõrgendatud hoolsuse korral oleks juht tellinud autoabi, rehv oleks parandatud ja

veok oleks saanud sõita Stockholmi ega oleks pidanud jääma ööseks tee äärde. Kuna kostja

teadis, et Rootsis toimub sissemurdmisi aina rohkem, pidi kahju olema kostjale lepingu

sõlmimisel ettenähtav. Äärmiselt hoolas käitumine oleks samasuguses situatsioonis ka see, et

2-17-11890

autojuht pargib veoki kinnisesse lukustatud ruumi või mehitatud valvega parklasse ja kasutab

haagise turvamiseks vastavat turvaseadet (alarmseadet). Kui kostja oleks veolepingust

tuleneva vedamise kohustuse täitnud nõuetekohaselt ja kõrgendatud hoolsusega ja kaup oleks

saajani jõudnud, ei oleks hagejal tekkinud kahju kaotsiläinud vara väärtuse ulatuses. Kostja ei

ole tõendanud, et ta rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Kostja vastutab

CMR art 3 alusel tegeliku vedaja käitumise eest.

2-17-11890

4.2.2. Kostjal ei ole CMR art 29 lg 1 järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 sisalduvale

vastutuse piirmäärale ja tal tuleb hüvitada kahju kogu ulatuses (10 036,37 eurot). CMR art 29

lg 1 kohaldamine eeldab, et kostja põhjustas kahju tahtluse või raske hooletusega.

Kõrgendatud hoolsuse täitmata jätmist saab võrdsustada raske hooletusega VÕS § 104 lg 1 p

4 tähenduses. Seega põhjustas vedaja kahju raskest hooletusest.

4.3. Kuna hagejal oli vaja kahjunõude maksmapanekuks kasutada õigusabi, peab kostja VÕS

§ 115 lg 1 alusel hüvitama hagejale kohtueelsed õigusabikulud 225 eurot. Kulu on mõistliku

suurusega.

4.4. Rahaliste kohustustega viivitamise tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 1

alusel välja mõista ka viivis. CMR art 27 lg-s 1 sisalduvat 5%-list viivisemäära saab pidada

vedaja vastutuse piiramiseks ning lähtuda tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivisemäärast. Kostja peab tasuma hagejale kahjuhüvitiselt viivist alates 01.03.2017 ning

kohtueelsete õigusabikulude hüvitiselt alates hagi esitamisest (09.08.2017) kuni kohustuste

kohase täitmiseni.

4.5. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (osaliselt jäi rahuldamata üksnes sissenõutavaks

muutunud viivisenõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitiselt), jäävad menetluskulud kostja

kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud on 5506,33 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

kooskohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebused

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus menetlusõiguse norme rikkudes

vääralt järgmised asjaolud: 1) vahejuhtum ei toimunud veokijuhi kohustusliku puhkepausi

ajal, 2) peatumine toimus tee ääres, mitte parklas, 3) parkla ei olnud turvaline.

5.2. Maakohus järeldas vääralt, et vedaja ei rakendanud kõrgendatud hoolsust CMR art 17 lg

2 tähenduses.

5.3. Maakohus järeldas vääralt, et CMR art 29 lg 1 tähenduses saab kõrgendatud hoolsust

võrdsustada raske hooletusega, ning asus sellest tulenevalt vääralt seisukohale, et kahju tuleb

hüvitada kogu ulatuses. Kõrgendatud hoolsusel on tähendus vedaja vastutusest vabanemisel

(CMR art 17 lg 2), mitte CMR art 29 lg 1 kohaldamisel.

5.4. Maakohus jättis tähelepanuta kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude kohta

esitatud kostja vastuväiteid.

5.5. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. CMR

art 27 lg 1 järgi on õige viivisemäär 5% aastas. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja

väited viivisenõude sissenõutavaks muutumise kohta.

6. Kolmas isik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-17-11890

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus asjaolusid tuvastades

menetlusõiguse norme ning tuvastas vääralt, et veok parkis tee ääres, mitte parklas, ning et

parkla ei olnud turvaline. Tähtsust ei ole asjaolul, kas vahejuhtum toimus juhi kohustusliku

pausi ajal või mitte. Maakohus jättis asjaolusid tuvastades arvestamata kolmanda isiku

esitatud vastuväited ja tõendid.

6.2. Maakohus sisustas vääralt kõrgendatud hoolsuse määra viisil, mida hageja ei olnud

tõendanud.

6.3. Maakohus kohaldas vääralt CMR art 29 lg-t 1 ja leidis ekslikult, et juht käitus veokit

parkides raskelt hooletult.

6.4. Maakohus kohaldas vääralt CMR art 27 lg-s 1 sätestatud viivisemäära asemel VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääral.

7. Hageja vaidles kostja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebustele vastu. Kostja ja kolmas isik

toetasid teineteise apellatsioonkaebusi.

Menetluse edasine käik

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.11.2023 otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitiselt 09.12.2021 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 2579,06 eurot ületavas osas ja alates 10.12.2021 viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

2579,06 eurot ja alates 10.12.2021 viivise 5% aastas.

9. Riigikohus tühistas 19.06.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu põhjenduste kohaselt leidsid maa- ja

ringkonnakohus põhjendatult, et vedaja ei vabane vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel, st kostja

vastutab kahju eest CMR art 17 lg 1 alusel, kuid kohtud kohaldasid vääralt CMR art 29 lg-t 1

koosmõjus VÕS § 104 lg-ga 4 ning jätsid nende sätete kohaldamiseks vajalikud asjaolud

tuvastamata. Riigikohtu juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul anda hagejal võimalus

tõendada, et valitud parklas või piirkonnas esines tavapärasest suurem varguste oht või oli

veos tavapärasest suurema varguse ohuga ning hoolas vedaja oleks parkimist selles parklas

või piirkonnas kindlasti vältinud. Lisaks märgis Riigikohus, et CMR art 27 lg 1 on erinorm

VÕS § 113 lg 1 suhtes, mitte vedaja piiratud vastutus.

10. Ringkonnakohus palus hagejal tuua esile ja vajadusel tõendada asjaolud, mis kinnitavad,

et kostja põhjustas kahju tahtliku õigusvastase tegevusega või sellise kohustuse rikkumisega,

mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi on võrdustatud tahtliku õigusvastase

tegevusega CMR art 29 lg 1 tähenduses, sh et valitud parklas või piirkonnas esineb

tavapärasest suurem varguste oht või on konkreetne veos tavapärasest suurema vargusohuga

ning hoolas vedaja oleks parkimist konkreetses parklas või piirkonnas kindlasti vältinud.

11. Hageja jäi selle juurde, et veoki ratta vahetamata jätmine ning kaupadega haagise

järelevalveta alkoholihulgimüüja hoone juurde jätmine on vaadeldav vedaja raske

hooletusena, sest nii selles piirkonnas kui ka konkreetses parkimiskohas, kus veok seisis, oli

tavapärasest suurem veose varguse oht. Parkimiskoht ei olnud asfalteeritud ning asus

tööstuspiirkonnas, kus on öösel vähem inimesi. Võrreldes Rosersbergi tööstusrajooniga, kus

on toimunud mitmeid sissemurdmisi, oli vaidlusalune tööstuspiirkond veelgi ebaturvalisem,

2-17-11890

sest see oli vähem hoonestatud (esines palju tühermaad). Alkoholihulgimüüja hoone kõrval

parkimine tekitas mõistlikule isikule ebaõige kujutuse, et veoki haagises asub alkohol, mis on

suurema varguse ohuga kaup. Parkimiskoha objektiivsed tingimused ei vastanud nendele

kriteeriumidele, mille järgi rahvusvahelised autojuhid valivad parkimiskohti veose öiseks

peatumiseks ning hoolas vedaja oleks kindlasti vältinud sellisel parkimiskohal veose

parkimist. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks uusi tõendeid.

12. Kostja vaidles hagile jätkuvalt vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et piirkonnas,

kus vahejuhtum aset leidis, oli 2017 eriti suur varguse oht või et veos oli eriti suure

varguseohuga. Veos ei sisaldanud alkohoolseid jooke ja hageja ei ole tõendanud, et alkohol

ning alkoholihulgimüüja hoone juures parkiv veok on suurema varguse riskiga. Samuti ei ole

hageja tõendanud, et piirkond, kus veok parkis, oli suurema varguse riskiga. Rootsi

Kriminaalpreventsiooni Nõukogu statistika ei kinnita, et selles omavalitsusüksuses oleks

pandud toime rohkem vargusi mootorsõidukist, haagisest või haagissuvilast kui

omavalitsusüksuses, kus asub Rosersbergi tööstusrajoon. Statistika ei näita varguste kasvu.

Kostja vaidles hageja esitatud uute tõendite vastuvõtmisele vastu ning esitas ka ise uusi

tõendeid.

13. Kolmas isik vaidles hagile vastu ja leidis samuti, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid,

milles saaks järeldada, et vedaja tegutses raskelt hooletult. Kolmas isik vaidles hageja uute

tõendite vastuvõtmise taotlusele vastu.

14. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 13.11.2025 määrusega uute tõendite vastuvõtmise ning

vaatas asja läbi 18.11.2025 kohtuistungil.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus saab teha

asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi ka selles osas rahuldamata. Maakohtu otsuse

tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti

tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise.

16. Pooled ja kolmas isik vaidlevad selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale veolepingu

rikkumisega põhjustatud kahju 10 036,37 eurot, kahjunõude sissenõudmisel tekkinud

kohtueelsed õigusabikulud ning tasuma kummaltki kahjuhüvitiselt viivist.

17. Menetlusosalised ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab

need vaidluse lahendamisel aluseks:

-

hageja ja kostja sõlmisid 17.02.2017 e-kirja teel veolepingu, mille alusel kohustus

kostja vedama 72 tunni jooksul hageja veose kaaluga 1000 kg Rootsist (Rosersberg)

Eestisse ning hageja kohustus tasuma veo eest 150 eurot (dtl 16–21);

-

veoseks oli kaks alust tubakapaberit maksumusega 20 330 eurot (dtl 22–23);

-

kostja sõlmis allveolepingu FERROLINE GRUPP OÜ-ga (kolmas isik), kes sõlmis

omakorda veolepingu OÜ-ga SuperWay (tegelik vedaja) (omaksvõtt);

-

1000 kg kaaluv veos anti 21.02.2017 Rosersbergis üle tegeliku vedaja juhile (dtl 26,

116);

2-17-11890

-

veokijuht avastas 21.02.2017 kella 16:30 ajal tehnilise rikke (rehv oli katki), samal

õhtul ei tellitud autoabi ning veokijuht jäi ööseks tee ääres Altia Sweden AB aia juures

aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen parkima, mainides, et territoorium on

varustatud turvakaameratega (hiljem selgus, et veok ei jäänud kaamera vaatevälja) (dtl

246);

-

veos ei jõudnud Eestis saajani, sest 21.-22.02.2017 öösel varastati veos Rootsis

aadressil Garpebodavägen 4, Kungsängen (dtl 28–31);

-

AS Inges Kindlustus hüvitas 02.06.2017 hagejale kahju 10 293,63 euro ulatuses (dtl

46).

18. Maakohus asus ülal tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et kostja

vastutab CMR art 17 lg 1 alusel hagejale tekkinud kahju eest ega vabane vastutusest CMR art

17 lg 2 alusel.

18.1. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba kaotsimineku eest kauba veoks

vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes

viivitamise eest. Seejuures vastutab vedaja CMR art 3 järgi ka oma agentide, teenistujate ja

kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest,

nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud

tegutsevad oma töökohustuste piires.

18.2. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest mh juhul, kui kauba kaotsiminek oli

tingitud asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

Riigikohtu juhise kohaselt vabaneb vedaja sel alusel vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis

erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse

ülesnäitamisel, seejuures ei ole veose vargus valveta parklas eriline asjaolu, mis vabastaks

vedaja vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel (RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890, p 13). CMR art

18 lg 1 järgi lasub nende asjaolude tõendamiskoormus vedajal. Kostja ega kolmas isik ei ole

toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja või allvedajad

rakendasid veoki rehvi purunemise järel veose öisel parkimisel tavapärast hoolsusest

ulatuslikumaid meetmeid.

19. Maakohus kohaldas siiski vääralt CMR art 29 lg-t 1 ja jättis sellest tulenevalt

põhjendamatult kohaldamata CMR art 23 lg-st 3 tuleneva vastutuse piirmäära.

19.1. Kui vedaja on kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud

kahju, siis määratakse CMR art 23 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluva summa suurus kindlaks

kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Kauba maksumus

määratakse CMR art 23 lg 2 järgi kindlaks börsi koteeringu alusel või kui see puudub, siis

kehtiva turuhinna alusel, või mõlema puudumise korral sama liiki ja kvaliteediga kauba

tavalise maksumuse alusel. CMR art 23 lg 3 (05.07.1978 prokolliga asendatud sõnastuses)

kohaselt ei või siiski hüvitise suurus ületada 8,33 arvestuslikku ühikut puuduoleva brutokaalu

kilogrammi eest. Seejuures on CMR art 23 lg 7 (05.07.1978 prokolliga täiendatud sõnastuses)

kohaselt nimetatud arveldusühikuks Rahvusvahelise Valuutafondi poolt kindlaksmääratud

SDR-ühik ning CMR art 23 lg-s 3 nimetatud summa konverteeritakse selle riigi rahvuslikku

valuutasse, kelle kohus arutab kohtuasja, kohtuotsuse tegemise päeval või poolte kokkuleppel

kindlaksmääratud päeval kehtinud valuuta väärtuse alusel. Vedajal ei ole CMR art 29 lg 1

järgi õigust tugineda CMR art 23 lg-s 3 nimetatud vastutuse piirmäärale, kui kahju oli

tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise

tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele

võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Sama kehtib CMR art 29 lg 2 järgi ka siis,

2-17-11890

kui tahtliku õigusvastase teo on toime pannud või on oma kohustusi mittekohaselt täitnud

vedaja agent või teenistuja või mis tahes muu isik, kelle poole vedaja pöördub vedude

korraldamiseks, kui need agendid, teenistujad või muud isikud tegutsevad oma töökohustuste

täitmise ajal.

19.2. Riigikohtu juhise kohaselt on Eesti õiguse kontekstis vedaja tahtlik õigusvastane tegevus

CMR art 29 tähenduses nii tahtlus kui ka raske hooletus (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5), seejuures

lasub hagejal tahtluse või raske hooletuse tõendamiskoormus. Rasket hooletust (s.o käibes

vajaliku hoolsuse olulisel määral rikkumist) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel

ehk anda hinnang, kuidas oleks samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis

käitunud ja kas objektiivselt oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Parkimise

ajal toimunud varguse korral võiks raske hooletuse ja selle kaudu tahtliku õigusvastase

tegevusega olla tegu siis, kui veosega asuti mehitatud valveta parklas parkima piirkonnas, kus

on eriti suur varguste oht või on veos väga suure väärtuse ja vargusohuga. Sellisel juhul oleks

vedaja jätnud arvestamata olulise riskiga, mida oleks keskmine hoolas vedaja kindlasti

vältinud. Ainuüksi asjaolust, et vedaja jäi veosega parkima, ei saa järeldada isegi seda, et tegu

oleks hooletusega. Rasket hooletust ei saa põhjendada asjaoludega, mis puudutavad veoki

parkimise põhjust (rehvi vahetamisega seonduvat) (RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890, p 14–

16).

19.3. Siinses asjas ei ole hageja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada,

et kostja, allvedajad või veokijuht jätsid käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral järgimata, s.o

objektiivselt ettenähtava ja välditava veose varguseohu olulises ulatuses tõrjumata.

19.3.1. Kuigi hageja väitel esines veoki parkimiskohas suur varguse oht, ei ole hageja oma

väidet tõendanud.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja esindaja e-kirjast, milles ta teatab hagejale toimunud

vargusest ja märgib mh „Selliseid asju juhtub kahjuks aina rohkem nii Rootsis kui ka mujal

maades, kus immigratsiooniprobleemid aina kasvavad“ (dtl 24), ei saa teha mingeid järeldusi

selle kohta, et konkreetses veoki parkimiskohas oli eriti suur varguse oht. Samuti ei saa mingit

objektiivset varguse ohtu järeldada kolmanda isiku esindaja e-kirjas sisalduvast

kindlustusandjale selgitusena märgitud lausest „Tühja rehviga juht loobus liikuda turvakohta,

ütles et jääb ööseks samas kohas /…/“ (dtl 186).

Seda, et veoki parkimiskohas Kungsängenis oli eriti suur varguse oht, ei saa kuidagi järeldada

ka sellest, et hageja väitel toimus Rootsis Rosersbergi tööstusrajoonis 2016–2017 mitmeid

sissemurdmisi. Sellest, kui Rosersbergi tööstuspiirkonnas esinesid vargused, ei saa järeldada

seda, et samasugused vargused toimusid ka Kungsängenis. Ka sellest et tegemist oli osaliselt

välja ehitamata hoonestusega tööstusrajooniga, ei saa järeldada seda, et seal esines eriti kõrge

varguste oht. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks, et sarnaselt

Rosersbergiga pandi ka Kungsängenis vaidlusalusel ajal toime eriti palju vargusi (sh sarnaseid

vargusi veokitest), ega selle kohta, et osaliselt välja ehitamata hoonestusega tööstusrajoonides

pannakse toime eriti palju sarnaseid vargusi. Seda, et Kungsängenis, mis üldtundtud asjaolude

kohaselt asub Rootsis Upplands-Bro vallas, oleks olnud eriti suur varguste oht, ei nähtu ka

Rootsi Kriminaalpreventsiooni Nõukohtu lühianalüüsist ja statistika väljavõttest (dtl 1128–

1159 ja 1162–1163, tõlge dtl 1236–1269). Analüüsist nähtub, et teatatud autovargused ja

vargused mootorsõidukist (sh teatatud vargused mootorsõidukist, haagisest ja haagissuvilast)

on Rootsis alates aastatuhande vahetusest järgult langenud ja 2010.-ndatel aastatel jäänud

stabiilseks (dtl 1248). Lisaks nähtub statistika väljavõttest, et Upplands-Bro vallas aastates

2014–2017 esitatud kuriteoteadete (vargus mootorsõidukist, haagistest ja haagissuvilatest) arv

2-17-11890

on võrreldes teiste, sh Sigtuna vallaga, kus üldtuntud asjaolude kohaselt asub Rosersbergi

tööstusrajoon, oluliselt madalam (2017 vastavalt 174 ja 290) (dtl 1269).

Hageja ei ole tõendanud ka seda, et konkreetses parkimiskohas Altia Sweden AB aia juures

oli eriti suur varguste oht. Hageja esitatud Google Maps foto (dtl 37) kinnitab, et koht, kuhu

veokijuht veoki parkis, asus tee ääres Altia Sweden AB vahetus läheduses. Hageja väitel oli

parkla rajatud Altia Sweden AB töötajate ja külastajate sõidukite ning kauba laadimist

ootavate veokite parkimiseks. Kuigi Altia Sweden AB transpordi- ja turundusjuht HB märkis

11.09.2018 e-kirjas vastuseks hageja lepingulise esindaja päringule, et kaardil märgitud koht

ei ole turvaline parkimiskoht veoautodele ja see ala ei kuulu Altiale (dtl 359, tõlge dtl 353), ei

nähtu kirjast, millest tulenes e-kirja koostaja hinnangul ebaturvalisus, sh et see tulenes

piirkonna eriti suurest varguse ohust. Seda ei kinnita ka hageja lepingulise esindaja seitse

aastat hiljem saadetud täpsustavale päringule vastuseks saadetud HB 26.04.2024 e-kirjas (dtl

872, tõlge dtl 879) märgitu: „Kergesti varastatavatest toodetest koosneva koormaga veoki

parkimine tööstuspiirkonnas ei pruugi olla optimaalne. Öösel on selles piirkonnas vähe

inimesi. Veini ja alkohoolsete jookide koormaga veoki öiseks parkimiseks tuleks kasutada

valvega parklat ja mitte üksildast tööstuspiirkonda“. Ka selles e-kirjas ei ole viidatud sellele,

et piirkonnas esineks varguste oht. Ainuüksi sellest, et piirkonnas on vähe inimesi, ei saa seda

järeldada. Seejuures ei nähtu e-kirjast, et HB hinnangul oleks igasuguse veose selles kohas

parkimine käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, tema hinnangul ei oleks see

vargusohtliku veose puhul optimaalne. Hageja väitel oli veoseks suitsupaber, mitte alkohol.

Samuti ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et Altia

Sweden AB kui alkoholihulgimüügiga tegeleva ettevõtte vahetus läheduses parkimine

suurendas veokisse sissemurdmise ja veose varastamise ohtu. Neid asjaolusid ei saa pidada

üldtuntuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita Altia Sweden AB kõrval asuva parkimiskoha eriti suurt

varguse ohtu ka OJT kirjalik arvamus (dtl 934–946, tõlge dtl 1097–1109). Arvamuse p-s 10

kirjeldatu kohaselt on OJT tegelenud alates 1973 transpordi, ekspedeerimise ja

transpordivastutuskindlustusega. Teda on Austrias tunnustatud eksperdina transpordi-,

ekspedeerimis- ja transpordivastutuskindlustuse ning ekspedeerimis- ja kaubaveoõiguse

valdkonnas. Ta on avaldanud mitmeid juriidilisi artikleid, sh juriidilisi erialaartikleid CMR-i

kohta, osalenud arvukatel transpordiõiguse alastel konverentsidel, koolituselt jne ning

tegelenud vabakutselise koolitajana ekspedeerimise ja kaubaveoõiguse ning sellega seotud

kindlustusliikide teemal. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et OJTl on eelkõige

erialateadmised ja kogemus transpordiõiguse vallas. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta

arvamuse p-s 4 esitatud vastuse hageja küsimusele, kas hoolas vedaja oleks parkinud muudes

hageja nimetatud parkimiskohtades, sest see ei puuduta konkreetses parkimiskohas esinenud

riske, mistõttu ei ole sellel asjas tähtsust. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta OJT

arvamuse p-s 8 antud õigusliku hinnangu vedaja hoolsuse määra kohta siinses asjas (kas

vedaja oli parkimiskoha valikul kõrgendatult hoolas, nõuetekohaselt hoolas, hooletu või

raskelt hooletu), sest sellise õigusliku hinnangu annab kohus vastavalt asjas esitatud ja

tuvastatud asjaoludele. Lisaks ei ole OJT arvamuse kujunemine kontrollitav, sest arvamuses ei

ole viidatud alusandmetele. Arvamusest nähtub, et OJT lähtus arvamust andes veoautodega

seotud vargusjuhtumitega tegelemisel saadud praktilisest kogemusest kindlustuse valdkonnas

ning selle kogemuse alusel liigitas ta parkimiskohad erineva riskipotentsiaali alusel

kõrgeimast riskitasemest madalaima tasemini: 1) teelaiendid (avariiparklad), 2) kaugemal

asuvad tööstuspiirkonnad, 3) infrastruktuurita puhkealad kiirtee ääres, 4) lihtsate

infrastruktuuridega puhkealad kiirtee ääres, 5) tanklate, restoranide, hotellide jms puhkealad,

6) kiirtee ääres asuvad ohutud kohad ja 7) turvalised parklad. Tema hinnangul esineb

tavaliselt kõrgema riskitasemega parkimiskohtades sageli vargusi. Samas ei tugine avamuses

2-17-11890

sisalduv liigitus kontrollitavatele andmetele, sh statistilistele andmetele nimetatud liiki

parkimiskohtades teatud aja jooksul aset leidnud varguste kohta vms. Samuti ei viita arvamus

ühelegi rahvusvahelise kaubaveo puhul tunnustatud ohutu parkimise heale tavale või muule

tunnustatud standardile. Ka ülejäänud arvamuses tehtud järeldused ei ole kontrollitavad, sh p-

s 3 sisalduv järeldus selle kohta, et kohusetundlik juht oleks kindlasti vältinud seda kohta

koormaga veoauto parkimiseks öösel, välja arvatud juhul, kui kohal oleks olnud teine juht või

kui oleks palgatud valvur, p-s 5 sisalduv järeldus selle kohta, et üldiselt on suurem oht

varastada koormaga veoautot või kaupa veoautost suure väärtusega kaupade tootjate või

müüjate/ostjate läheduses, sest vargad võivad eeldada, et seal pargitud veoautodes on samad

kaubad ja p-s 7 sisalduv järeldus, et juhti käitumine oli ebamõistlik. Kuigi OJT on

põhjendanud p-s 6, miks saab parkimiskohta pidada talle kättesaadava kaardimaterjali alusel

suurema vargusohuga parkimiskohaks (nõrk valgustus, läheduses tööstus- ja ärihooned, kus ei

viibi öösel tõenäoliselt inimesi ja ei ole liiklust (mitte kohvikud, restoranid jms), ida, lõuna ja

edela suunas taimestikuga varjatud), ei saa neist asjaoludest järeldada, et tegemist oli selgelt

kohaga, kus esineb eriti suur varguse oht. Arvamusest saab järeldada üksnes seda, et selliste

tunnustega parkimiskohas on varastel kergem tegutseda. See ei kinnita aga seda, et selles

piirkonnas oli sellise riski realiseerumine muid asjaolusid arvestades tõenäoline. Kuigi OJT

on põhjendanud p-s 8 ka seda, miks ta leiab, et juht käitus raskelt hooletult, ei põhine tema

järeldus Riigikohtu juhises sisalduval CMR art 29 lg 1 ja VÕS § 104 lg 4 tõlgendusel. OJT

heidab juhile ette parkimiskoha turvalisuse ja alternatiivsete parkimiskohtade kaalumata või

lisaturvameetmete tarvitusele võtmata jätmist, kuid arvamusest ei nähtu, milliste asjaolude

alusel järeldab OJT, et tegemist oli käibes vajaliku hoole olulises ulatuses järgimata

jätmisega. Ringkonnakohus möönab, et arvamus kinnitab seda, et juht ja vedajad jätsid käibes

vajaliku hoole asjatundja arvamuses toodud asjaoludel järgimata, kuid sellest ei saa järeldada,

et seda tehti olulises ulatuses. Olukorras, kus sõidukil purunes rehv ja juht peatas sõiduki

vaidlusaluses parkimiskohas ning jäi sinna ööbima, ei ole juht ega vedajad oluliselt rikkunud

parkimiskoha turvalisust ja alternatiivseid parkimiskohti hinnates käibes vajalikku hoolsust.

19.3.2. Hageja ei ole väitnud, et eriti suur varguse oht oleks esinenud seetõttu, et veos oli väga

suure väärtusega. Samuti ei ole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et veos (suitsupaber) oli eriti vargusohtlik.

19.4. Ülaltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et kahju põhjustas kostja või allvedaja

(sh veokijuhi) tahtlik õigusvastane tegevus CMR art 29 lg 1 tähenduses, mistõttu saab kostja

tugineda CMR art 23 lg-s 3 sisalduvale vastutuse piirmäärale. Pooled ei vaidle selle üle, et

hagejale tekkis veose varguse tõttu kahju 20 330 eurot ning kindlustusandja hüvitas hagejale

02.06.2017 10 293,63 eurot. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) veebilehe andmetel oli

02.06.2017 1 SDR väärtuseks 1,12170 eurot ning arvestades veose kaalu (1000 kg), oli sel

ajal hüvitise piimäär CMR art 23 lg 3 järgi 9343,76 eurot (8,33×1000×1,12170). Seega on

kindlustusandja hüvitanud hagejale kahju kogu piirmäära ulatuses ning hagejal ei ole õigust

nõuda kostjalt täiendavat kahjuhüvitist hoolimata sellest, et kostja möönis maakohtu

menetluses, et tal võib olla kohustus hüvitada hagejale 166,93 eurot.

20. Kuna hageja kahjunõue ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka hageja kohtueelse

õigusabikulu hüvitamise nõue ning viivisenõuded.

21. Ülaltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kostja ja kolmanda isiku

apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ning

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata.

2-17-11890

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab

hagi rahuldamata, jäävad kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja §

167 lg 1 järgi hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus määras kindlaks hageja, mitte

kostja ja kolmanda isiku menetluskulude rahalise suuruse, määrab asja lahendanud maakohus

hüvitatavate menetluskulude suuruse TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 21–23).

(allkirjastatud digitaalselt)