2-24-14314/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-14314

Tsiviilasi

N.S-i hagi D.J-i vastu elatise suurendamiseks

E.U hagi D.J-i vastu N.S-i ülalpidamisega seotud

kulude ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

N.S-i apellatsioonkaebuse hind 1279 eurot

E.U apellatsioonkaebuse hind 2244,26 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. aprilli 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.S-i ja E.U apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad)

N.S (ik XXX), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

E.U (ik XXX), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Vastustaja (kostja) D.J (ik XXX), lepinguline esindaja

Olga Väina-Kesler

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja juurde võtmata kõik 13. mai 2025 apellatsioonkaebusele ja 16. juuni 2025

apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid.

2. Jätta rahuldamata hagejate taotlused kostja sissetuleku ja hageja II ravivajaduse

kohta täiendavate tõendite kogumiseks ning ekspertiisi tegemiseks.

3. Täiendada Viru Maakohtu 11. aprilli 2025 otsuse resolutsiooni, märkides, et ka E.U

hagi D.J-i vastu N.S-i ülalpidamisega seotud kulude ja viivise väljamõistmiseks jäetakse

rahuldamata, samuti täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

4. Jätta N.S-i ja E.U apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

„1. Jätta N.S-i taotlus tõendite kogumiseks ja ekspertiisi määramiseks rahuldamata.

2. Jätta N.S-i hagi D.J-i vastu elatise suurendamise nõudes rahuldamata.

3. Jätta E.U hagi D.J-i vastu N.S-i ülalpidamisega seotud kulude ja viivise

väljamõistmiseks rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.“

6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.U (hageja I) esitas 23. septembril 2024 Harju Maakohtule hagi D.J-i (kostja) vastu

lapse N.S-i (hageja II) ravikulude hüvitamise nõudes.

Hagejal I ja kostjal on ühine laps N.S, kes sündis XXXXX. Pärast vanemate lahkuminekut jäi

hageja II elama ema juurde. Viru Maakohus mõistis 19. oktoobril 2020 tsiviilasjas nr 2-20-

4558 kostjalt hageja II kasuks välja elatise miinimummääras. Pärast otsuse jõustumist tekkisid

hageja II hambaravist kulud ulatuses, mida elatis ei kata. Ravi maksab kokku 4036 eurot,

haigekassa seda ei hüvita. Kostja on keeldunud kulude kandmises osalemast.

Alates 30. septembrist 2022 kuni hagi esitamiseni on hageja I tasunud lapse hambaravi eest

2976 eurot ja võtnud selleks tuttavatelt laenu. Ravi jätkub, edaspidine kulu on 1060 eurot.

Mõlemad vanemad peavad osalema lapse ülalpidamises. Kostja majanduslik olukord

võimaldab tal lapse ravikulusid kanda.

Hageja I nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 4 ja perekonnaseaduse (PKS) § 105 lg 3

alusel lapse ravikulude hüvitamist pooles ehk 2018 euro ulatuses. Lisaks nõuab hageja I

kostjalt viivist alates hagi esitamisest 23. septembril 2024 kuni võla tasumiseni vastavalt VÕS

§ 113 lg 1 teisele lausele. Menetluskulud palub hageja I jätta kostja kanda.

2. Harju Maakohus saatis asja kohtualluvuse järgi menetlemiseks Viru Maakohtule koos

selgitusega, et hagejaks on laps, sest tegemist on elatise suurendamise nõudega.

3. Puuduste kõrvaldamisena esitas hageja II 14. oktoobril 2024 Viru Maakohtule hagi kostja

vastu, milles nõuab elatise suurendamisena 2558 euro suurusest hambaravikulust poole ehk

1279 euro hüvitamist.

Hageja II selgitas, et esitas juba 22. juulil 2024 Viru Maakohtule hagi kostja vastu elatise

suurendamise nõudes, kuid kohus keeldus hagi menetlusse võtmast, leides, et tagasiulatuvalt

saab elatiskahju hüvitamist nõuda siis, kui vanem on jätnud elatise maksmise kohustuse

täitmata. Kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud

rohkem ja teine vähem kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas

lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (tsiviilasi nt 2-

24-11121). Kohtu selgitustest juhindudes esitaski hageja I hagi kostja vastu Harju

Maakohtule.

Kostjalt on hageja II kasuks Viru Maakohus 19. oktoobri 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-20-

4558 mõistetud välja elatis miinimummääras. Hagejal II on tekkinud täiendavad kulud

hambaravile 2928 eurot, millele tulevikus lisandub veel 1060 eurot. Hagejal II on vale

hambumus, mis vajab ravi, kuid Tervisekassa ravikindlustus neid kulusid ei hüvita. Vales

asendis hambad halvendavad suuhügieeni ja võivad tekitada mitmeid vaegusi: emaili

kulumine, vale rüht, peavalud, takistused selgelt rääkimisel, põskede ja igemete traumad.

Kuigi hageja II ja tema ema on korduvalt pöördunud kostja poole kulude jagamiseks, on

kostja kulude kandmises osalemisest keeldunud. Kostja on jätnud ülalpidamiskohustuse teise

vanemaga võrdses osas täitmata ja sellest tekkinud kahju tuleb tal hüvitada. Hageja I on

täitnud ülalpidamiskohustust ka kostja eest. Kostja on suutnud lubada endale hambaravi

Türgis 16 000 euro eest. Õigusabile kulunud raha oleks võinud kulutada hagejale II.

Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Hageja II palub kostjalt välja mõista ravile kulunud 530 eurot aja eest alates 22. juulist 2024

ning 749 eurot tagasiulatuvalt aja eest 21. juulist 2023 kuni 21. juulini 2024 (kokku 1279

eurot), samuti kohustada kostjat tasuma igakuine elatis hageja I arvelduskontole nr

EE177700771004742091 iga kuu 5. kuupäevaks järgneva kuu eest ette.

Pärast maakohtu selgitusi 22. jaanuari 2025 kohtuistungil esitasid hagejad hagi täpsustuse,

milles hagejaks oli märgitud E.U ja puudutatud isikuks N.S ning asjaoluna see, et hageja I on

kandnud nii enda kui ka kostja eest hageja II hambaravikulusid, millest pool tuleb kostjal

hüvitada.

4. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Hagi esitamiseks puudub alus,

kostja ei ole oma käitumisega hagemiseks põhjust andnud. Kostja täidab elatise maksmise

kohustust vastavalt kohtuotsusele.

Elatist ei saa tagasiulatuvalt nõuda elatise suurendamise puhul. Elatise suurendamist saab

nõuda alates hagiavalduse esitamisest.

Hagejate esitatud dokumendid ei tõenda, et breketid on hagejale II eluliselt vajalikud enne 18.

eluaastat. Tegemist on iluraviga. Kui hagejal I oli võimalik soetada breketid 4000 euro eest, ei

anna see alust elatise suurendamiseks 530 euroni. Elatis on mõeldud lapse igapäevasteks

kulutusteks nagu toit, riided, haridus ja tervishoid. Breketid on lisakulutus, mis tehti ilma

kostja eelneva nõusolekuta. Temalt kulude hüvitamist nõuda ei ole õiglane. Kostja ei pea

katma kulusid, mis ei ole hagejale II eluliselt vajalikud või milles ei ole eelnevalt kokku

lepitud.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 11. aprilli 2025 otsusega hagi elatise suurendamiseks rahuldamata

ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole elatise suurendamine hammaste ravikulude

hüvitamiseks põhjendatud. Hageja II vajas hambumuse esteetilist ravi, mida kinnitab tema e-

kiri kostjale (dtl 138).

22. jaanuaril 2025 toimunud kohtuistungil selgitas kohus, et hageja II peab tõendama, et

hammastele tehtud kulud olid vajalikud ja miks ei olnud võimalik neid kulusid katta kostja

makstud elatisest. Hageja II esitatud tõenditest ei tulene hammaste ravi vajadust. Hammaste

esteetilise välimuse parandamiseks vajalike kulutuste tegemine eeldanuks vanemate

kokkulepet enne kulude tekkimist. Hagejad on pöördunud kostja poole palvega hüvitada osa

ravikuludest, kuid kostja on sellest keeldunud, väites, et tal on vaja raha enda hambaraviks 16

000 eurot (dtl 36).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 11. aprilli 2025

otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist ja menetluskulude jätmist kostja kanda.

Hagejad kirjeldavad oma nõuet selliselt, et hageja II nõuab kostjalt ravikulu 530 euro välja

mõistmist aja eest alates 22. juulist 2024 ja tagasiulatuvalt 749 eurot 21. juulist 2023 kuni 21.

juulini 2024, kokku 1279 eurot. Alternatiivselt nõuab hageja I kostjalt lapse ülalpidamisega

seotud kuludest poole ehk 2018 euro välja mõistmist koos viivisega alates 23. septembrist

2024 kuni põhinõude 2018 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud otsus vastuoluline, üllatuslik ja

vastuolus seadusega ega ole põhjendatud. Maakohus jättis osade hageja II väidete suhtes

seisukoha võtmata, samuti hindas valesti asjaolusid ja tõendeid ning rikkus

põhjendamiskohustust, ei selgitanud ekspertiisi määramise või täiendavate tõendite esitamise

võimalust.

Hageja II esitas elatise suurendamise nõude ja 22. jaanuari 2025 kohtuistungil hagi

täpsustusena alternatiivselt hageja I vanema tagasinõude teise vanema vastu VÕS § 78 lg 4 ja

PKS § 105 lg 3 alusel. Maakohus ei võtnud seisukohta alternatiivnõude suhtes. Kohus selgitas

istungil, et nõude formuleerib kohus ja hagejad ei pea seda ise tegema. Hageja I esitas alusetu

rikastumise või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude ja hageja II tagasiulatuva

elatise nõude.

Vastavalt maakohtu juhistele esitas hageja II 19. veebruaril 2025 tõendid ravivajaduse kohta

ja selgitas ravimata jätmise tagajärgi. Maakohus tegi hageja II e-kirjast meelevaldse järelduse

ja hindas tõendeid valesti.

Hageja II taotles tähtaega täiendavate tõendite kogumiseks ja ekspertiisiks. Maakohus ei

rahuldanud taotlust menetluse venitamisele viidates, kuid oleks pidanud menetluse uuendama.

Miinimummääras elatist välja mõistes ei arvestatud tervisekulusid. Kui maakohtul jäi

tervisekulude nõue ebaselgeks, siis pidanuks kohus selgitamiskohustuse raames määrama

hagejatele täpsustamiseks täiendava tähtaja.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei selgu apellatsioonkaebusest, milles seisneb õigusnormide rikkumine

või asjaolude vale või ebapiisav tuvastamine. Hagejad kordavad vaid samu seisukohti,

esitamata uusi asjaolusid või tõendeid, millele tuginedes võiks kohtulahendi tühistada.

Maakohus tuvastas, et ravi ei olnud vältimatult vajalik ja vanematel ei olnud kokkulepet

ravikulude kandmiseks. Hagejad ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaks ravi vältimatut

vajadust ega seda, et elatisest ei saanud kulusid katta.

Hagejad ei taotlenud ekspertiisi õigeaegselt, maakohus on taotluse jätnud põhjendatult

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid parandada tuleb resolutsioonis

esinev ebatäpsus ja täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

9. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja ringkonnakohtule vaidlustatud maakohtu

otsuse, kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-20-4558 ja hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-20-4558.

TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus asja juurde võtmata hagiavalduse tsiviilasjas nr

2-20-4558. Sellega soovivad hagejad tõendada, et väljamõistetud elatis ei katnud ravikulusid,

kuid ei põhista, miks nad tõendit juba maakohtus ei esitanud. Maakohus selgitas istungil, et

hagejad peavad tõendama, miks elatis ravi ei kata, ning andis selleks aega. Hagejatel oli

võimalus tõend maakohtule esitada. Ka vaidles kostja uue tõendi vastuvõtmisele vastu.

TsMS § 633 lg 4 järgi lisatakse kaebusele dokumentaalsed tõendid, mida esimese astme

kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb. Vaidlustatud kohtuotsuse

teistkordseks toimikusse lisamiseks vajadus puudub. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-20-4558 on

maakohtule esitatud juba kolm korda (dtl 10–19, 66–75, 110–119).

16. juunil 2025 esitasid hagejad ringkonnakohtule koos puuduste kõrvaldamisega täiendavalt

viis lisa: 22. juuli 2024 hagi tsiviilasjas nr 2-24-11121 koos lisadega, mis on esitatud juba

maakohtule (dtl 59–97), 1. augusti 2024 määrus tsiviilasjas nr 2-24-11121, mis on esitatud

juba maakohtule (dtl 99–101), 23. septembri 2024 hagi koos lisadega praeguses asjas, mis on

esitatud juba maakohtule (dtl 3–41, 103–141), 9. oktoobri 2024 määrus praeguses asjas ja 14.

oktoobri 2024 puuduste kõrvaldamine praeguses asjas, mis omakorda sisaldab kogu sama

dokumendi lisasid 1–4.

Kõik korduvalt esitatud dokumendid tuleb hagejatele tagastada. Kuna dokumendid on esitatud

elektrooniliselt, loeb ringkonnakohus need hagejatele tagastatuks.

Ringkonnakohus selgitab hagejate lepingulisele esindajale, et iga kohtule saadetava

dokumendi lisades ei pea sisalduma kogu kohtutoimik. Juba toimikus olevatele

dokumentidele tuleb viidata toimiku lehekülje, dokumendi pealkirja või esitamisaja järgi.

Apellatsioonikohtule ei ole ka vaja esitada maakohtu vaidlustatud lahendit samas asjas, mis

on samuti toimikus olemas. Sellist nõuet TsMS § 633 lg-st 4 ei tulene.

10. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hagejate 7. aprilli 2025 taotlused täiendavate

tõendite kogumiseks ja ekspertiisiks.

TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendite kogumisest, kui tõendite

kogumist taotletakse hilinenult.

22. jaanuaril 2025 toimunud kohtuistungil selgitas maakohus hagejatele tõendamiskoormist ja

seda, et avalduses tuleb märkida, kuidas hammastele tehtud kulud olid vajalikud ja miks ei

olnud võimalik kulusid katta kostja makstavast elatisest. Kohtuistungil oli juttu sellest, et

kulude vajalikkuse kohta on võimalik esitada ekspertarvamus (dtl 211). Samuti selgitas kohus,

et kostja sissetuleku kohta saab tõendi kogumist taotleda pärast nõude täpsustamist ja kostja

vastust sellele. Hagejate etteheited maakohtule selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei

ole seega põhjendatud.

Hagejad esitasid täpsustuse koos täiendavate tõenditega 19. veebruaril 2025. Maakohus küsis

selle suhtes kostja seisukohta, pärast selle saabumist poolte nõusolekut kirjalikus menetluses

jätkamiseks ning andis seejärel tähtaja lõplikeks seisukohtadeks ja teatas lahendi tegemise aja.

1. aprilli 2025 lõppseisukohas esitasid hagejad tõendi kogumise taotluse kostja sissetuleku

kohta (dtl 258). 7. aprillil 2025 taotlesid hagejad täiendava tõendi kogumist raviarstilt ja

ekspertiisi tegemist (dtl 282).

Maakohus jättis lõpplahendis rahuldamata hagejate taotlused tõendite kogumiseks ja

ekspertiisi tegemiseks, sest taotlused olid esitatud hilinemisega. Maakohus viitas, et taotlused

tulnuks esitada hiljemalt 1. aprillil 2025, mil kohus saanuks kaaluda menetluse uuendamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 7. aprillil esitatud taotlused olid esitatud

hilinemisega ning hilinemiseks ei olnud mõjuvat põhjust, taotluste rahuldamine oleks

põhjustanud menetluse venimist (TsMS § 331). Hagejatele selgitati ravivajaduse tõendamise

kohustust kohtuistungil. Pärast seda esitasid nad kohtule kaks seisukohta koos tõenditega ja

nõusoleku kirjalikuks menetluseks, taotlemata raviarstilt tõendi kogumist, kohtu kaasabi

selleks, ekspertiisi ega täiendavat tähtaega. TsMS § 200 lg 1 järgi on menetlusosaline

kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. See hõlmab taotluste ja tõendite

esitamist asjatu viivituseta.

Samas jättis maakohus tähelepanuta, et hagejad esitasid 1. aprillil 2025 taotluse kostja

sissetuleku kohta tõendite kogumiseks. Kuigi maakohus ei täpsustanud, milliste tõendite

kogumise taotluse ta rahuldamata jättis, võib viitest tõendite esitamise tähtajale järeldada, et

silmas peeti 7. aprillil 2025 esitatud taotlust. Seega jättis maakohus 1. aprillil 2025 esitatud

taotluse lahendamata.

Kohus korraldab TsMS § 238 lg 1 järgi ainult selliste tõendite kogumise, millel on asjas

tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul kostja sissetuleku suurus asja

lahendamisel oluline (vt p 11.5), mistõttu ei oleks selle kohta kogutavatel tõenditel asjas

tähtsust. Ringkonnakohus jätab hagejate taotluse kostja sissetuleku kohta tõendite kogumiseks

rahuldamata.

11. Peamine vaidlusküsimus on antud asjas selles, kas hageja II hambaravi oli talle vajalik

või oli tegemist esteetilistel kaalutlustel läbiviidud protseduuriga.

Maakohus on lõppastmena õigesti leidnud, et hambaravi vajalikkus ei ole tõendatud, ja jätnud

hagi rahuldamata, kuid ringkonnakohtu meelest tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi,

eristades selgelt, miks kumbki hagi jääb rahuldamata.

11.1.

Kahetsusväärselt on maakohtud andnud hagejatele vastuolulisi juhiseid selle kohta,

kes peaks olema hagejaks, ega ole suutnud nõuet kvalifitseerida, mille tõttu ei ole olnud

pooltele ega ka maakohtule arusaadav, kelle ja millise sisuga nõue on kohtu menetluses.

Maakohus on vaidlustatud otsuse pealdises nimetanud hagejaks N.S-i, kirjeldavas osas p-s 4

E.U-d , otsuse põhjendustes taas N.S-i , seega on maakohus pidanud hagejateks erinevaid

isikuid. Kirjeldava osa p-s 1 nimetab maakohus N.S-i iseenda isaks ja p-s 4 puudutatud

isikuks, millist rolli TsMS hagimenetluses ette ei näe.

Maakohus jättis tähelepanuta, et hagi täpsustusena esitasid hagejad 19. veebruaril 2025

sisuliselt uue hagi, sest hagejaks oli hageja II asemel märgitud hageja I. Samas lahendas

maakohus sisuliselt just täpsustatud hagi – maakohtu põhjendustes on läbivalt juttu poolte

ühisest lapsest, kuigi nõudena nimetatakse elatise suurendamist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetlenud nii hageja II nõuet kostja vastu elatise

suurendamiseks kui ka hageja I hüvitisnõuet kostja vastu ja jätnud mõlemad nõuded

rahuldamata, kuid on otsuse resolutsioonis märkinud ainult hageja II nõude lahendamise

tulemuse. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada hageja I nõude rahuldamata jätmise

osas.

11.2.

Hageja II nõuab elatise suurendamist hambaravile kulunud summa võrra PKS § 99 lg

1, § 102 lg 3 ja § 108 alusel. Nõude rahuldamise eelduseks on hageja II vajaduste

suurenemine üle kostja makstava elatise määra ja kostja võimekus elatist rohkem maksta.

Hageja I nõuab ühisele lapsele kostja eest tehtud kulude hüvitamist VÕS § 78 lg 4 ja PKS §

105 lg 3 alusel. Nõude rahuldamise eelduseks on, et hageja I on täitnud kostja asemel kostja

kohustuse.

11.3.

Ei maakohus ega kostja ei ole pööranud tähelepanu sellele, et nõuete suuruse kohta

esitatud väited ja dokumendid on osalt vastuolulised, tõendid ei lähe nõudesummadega kokku.

Raha on makstud nii hageja I kui ka hageja II kontolt ja kahele raviasutusele. Kuna samu

tõendeid on esitatud korduvalt, on keeruline saada ülevaadet, millised tõendid käivad kumma

hageja nõude kohta.

Algses Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses oli hageja I nõue 4036 eurot, millest 2976

eurot oli makstud ja 1060 eurot tuli tasuda edaspidi. Avaldusele lisatud maksekorraldustest

nähtuvalt on kahele kliinikule alates 1. detsembrist 2022 kuni 18. juulini 2024 makstud kokku

2976 eurot, sellest hageja I kontolt 1230 eurot ja hageja II kontolt 1746 eurot (dtl 21–34).

Edaspidi tasumisele kuuluva summa kohta tõendeid ei esitatud.

Parandatud hagiavalduses, mille hagejad esitasid 14. oktoobril 2024, on märgitud, et ravikulu

ajavahemikul 21. juulist 2023 kuni 21. juulini 2024 oli 2928 eurot ning alates 22. juulist 2024

lisandub veel 1060 eurot (dtl 148), kuigi 22. juuli oli juba möödunud. Hageja II nõudeks oli

märgitud juba makstud 1498 euro suurusest ravikulust pool ehk 749 eurot ja edaspidi

kantavast 1060 euro suurusest kulust pool ehk 530 eurot, kokku 1279 eurot. Lisatud on juba

varem esitatud maksekorraldused ja kontoväljavõtted hageja II kontolt tehtud ülekannete

kohta kokku 1498 euro ulatuses (dtl 93, 94). Edasise ravikulu kohta tõendeid ei ole, kuid 19.

veebruaril 2025 on esitatud hageja II kontoväljavõtted veel kokku 863 euro tasumise kohta

(dtl 234, 235).

Hagejad on esitanud seega tõendeid, et kokku on ravi eest kuni detsembrini 2024 tasutud 3839

eurot, millest pool on 1919,50 eurot, kuid mitte ühtegi tõendit tulevikus veel tasumisele

kuuluva summa kohta. Kui hageja II nõue 1279 eurot on väiksem tõendatud kuludest, siis nii

algses hagis märgitud hageja I nõue 2976 eurot kui ka apellatsioonkaebuse puuduste

kõrvaldamises märgitud hageja I nõue 2018 eurot on suurem kui pool kantud ja tõendatud

kuludest.

11.4.

Hagejale II peavad PKS § 96 lg 1 kohaselt ülalpidamist andma kostja ja hageja I, kes

on PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikud. Kostja maksab hagejale II elatist miinimummääras ja

hageja I annab ülalpidamist vahetult. PKS § 99 lg 1 ja § 102 lg 3 annavad aluse elatist

suurendada, kui hageja II vajadused on suurenenud. PKS § 108 järgi saab kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist nõuda tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist.

Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja I on kandnud hageja II hambaravikulud,

kuigi makseid on tehtud nii hageja I kui ka hageja II arveldusarvelt. Hageja II ravivajadus on

seega olnud kaetud. Vanemad vastutasid tema ees küll PKS § 105 lg-st 3 tulenevalt

osavõlgnikena, kuid kuna ema täitis ka isa osa, ei ole hagejal II enam kostja vastu ravikulude

katmiseks elatise suurendamise nõuet, sõltumata sellest, kas ravi oli vajalik näidustuse

kohaselt või esteetiliselt. Seega puudub hageja I nõude rahuldamiseks õiguslik alus.

11.5.

Hageja I tugineb oma nõudes VÕS § 78 lg-le 4 koosmõjus PKS § 105 lg-ga 3.

Riigikohtu hinnangul juhul kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on

kulusid kandnud rohkem ja teine vähem kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis

võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema

vastu (vt VÕS § 78 lg 4) (RKTKo 12. mai 2021 nr 2-18-6491, p 14.2).

Ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad vanemad täidavad hageja II ülalpidamiskohustust

vähemalt miinimumelatise ulatuses. On eluliselt usutav, et miinimumelatis katab ära

visiiditasud ja muud väiksemad ravikulud, kuid mitte sellist suurt kulu, mis ületab ühe kuu

elatise summa.

Ülalpidamiskohustuse ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lg 1) ning võttes arvesse kohustatud

isiku muid kohustusi ja varalist seisundit (PKS § 102 lg 1). Kostjalt on mõistetud välja elatis

ulatuses, milles vanem PKS § 102 lg 2 järgi ülalpidamisest alaealise lapse suhtes ei vabane.

Sellest suuremas ulatuses elatise nõudmisel peab arvestama nii hageja II vajadusi kui ka

kostja varalist seisundit.

22. jaanuari 2025 kohtuistungil selgitas maakohus hagejale I, et tal tuleb tõendada hagejale II

osutatud ravi vajalikkust, esitades selleks näiteks raviarsti arvamuse.

Hagejad on varem esitanud dr Liidia Bojarkina e-kirja, mille kohaselt alustati hageja II

hambumuse esteetilist ravi 30. septembril 2022, diagnoosiks on sügav hambumus, mida arst

kirjeldab järgmiselt: „d.23 distoopia vestibulaarselt, 5.15 puudub, d.16 ja d.26 on ristiasendis,

ruumipuudus ülemises ja alumises hambareas“ (dtl 20). 19. veebruari 2025 nõude täpsustuses

kirjeldas hageja I vale hambumuse võimalikke tüsistusi ning esitas hageja II ravikaardi, fotod

ja hageja II kontoväljavõtted. Tüsistuste kirjeldus ei ole seotud konkreetselt hagejaga II. Poole

selgitus ei ole ilma vandeta ka tõend ning pool ei saa olla oma asjas ekspert. Ravikaardilt

tuleneb kõige esimesel visiidil tuvastatu: „hammaste kuhjumine ülemisel ja alumisel, d.15

puudub, keskjoon on nihkunud vasakule, d.16 ja d.26 on ristiasendis. Patsiendile selgitati ravi

kestust ja olemust, maksumust“ (dtl 224). Järgmiste visiitide kohta on kirjas tehtud

protseduurid. Lisana 2 esitatud .txt-fail (dtl 225–229) ei sisalda kohtule mõistetavaid andmeid

ega ole asjakohane tõend. Fotodest (dtl 230–233) järelduste tegemine eeldab meditsiinialaseid

teadmisi, mida kohtul ei ole.

Otsuses viitas maakohus ainult hageja II e-kirjale, milles viimane kirjutab kostjale: „See ei ole

patoloogiline, seepärast haigekassa ei rahasta“ (dtl 92). Kuigi maakohus jättis muud hageja I

esitatud tõendid hindamata, on hageja II e-kiri kooskõlas dr Liidia Bojarkina e-kirjaga, milles

arst nimetab ravi esteetiliseks. Muud tõendid ei võimalda teha teistsugust järeldust.

Ravivajaduse ja ravimata jätmise tagajärgede kohta ravikaardil andmeid ei ole, probleemi

kirjeldusest ei nähtu hambumuse defekti raskusastet ega sellest tuleneda võivaid tüsistusi.

Kui ravi ei olnud vajalik, vaid pigem toreduslik, ei olnud kostjal PKS § 101 järgi kohustust

selles osas hagejale II ülalpidamist anda. Kostjal oleks saanud tekkida ravikulude kandmise

kohustus üksnes kokkuleppel hagejaga I. Poolte sõnumivahetus (dtl 92) tõendab, et sellist

kokkulepet ei sündinud. Seega ei olnud kostjal ei seaduse ega kokkuleppe alusel kohustust

ravikulusid kanda, mistõttu ei ole asja lahendamiseks oluline tuvastada, kas tal oleks olnud

kulude kandmiseks piisavalt vara. Hageja I hagi tuleb jätta rahuldamata.

12. Maakohus on põhjendatult jätnud menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi

kanda. Kostja ei ole põhjustanud menetlust seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma

sissetuleku ja vara kohta (TsMS § 164 lg 3).

13. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud poolte

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)