2-25-11135/7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-11135

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi V. P. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

9908,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood

10746479

Kostja: V. P., isikukood XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi V. P. vastu osaliselt.

2. Välja mõista V. P.-lt (P., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479) kasuks poolte vahel

krediidikontolepingust nr. XXX

tulenev

põhivõlgnevus 2035,73 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 21.03.2023 kuni 10.07.2025 kokku summas

563,16 eurot.

3. Jätta rahuldamata hageja põhiosanõue 2598,95 eurot, intressinõue 589,17 eurot,

sissenõudmiskulude nõue 50 eurot ja viivisenõue 4071,52 eurot.

4. Jätta menetluskulud 26,23% ulatuses kostja kanda ja 73,77% ulatuses hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 359,35 eurot. Kostjal

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

2-25-11135

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUDE KIRJELDUS

1. Hageja esitas kohtule 10.07.2025 hagiavalduse V. P. vastu Placet Group OÜ ja kostja

vahel 26.11.2018 sõlmitud krediidikontolepingust nr. XXX tuleneva põhivõlgnevuse

4634,68 euro, intressi 589,17 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks

muutunud viivise 4634,68 euro nõudes. Hageja esitas 05.08.2025 puuduste kõrvaldamise.

Hagi kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja V. P. 26.11.2018 krediidikontolepingu nr

XXX, mille alusel sai kostja kasutada krediiti summas kuni 2500 eurot; 27.11.2018

suurendati limiit 3000 euroni; 05.02.2019 suurendati limiit 4100 euroni; 15.02.2019

suurendati limiit 4500 euroni; 16.02.2019 suurendati limiit 4900 euroni ja 19.02.2019

suurendati limiit 5000 euroni. Viimati sõlmitud limiidi suurendamise lepingu krediidi

kulukuse määraks on 49%, intressimäär 39,99% aastas (s.o 3,33% kuus). Kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja ütles lepingu

05.07.2020 üles ning loovutas nõuded 07.07.2020 hagejale. Kostjal on põhivõlgnevus

lepingu ülesütlemise seisuga s.o 5.07.2020 summas 4996,92 eurot. Peale lepingu

ülesütlemist on kostja tasunud hagejale 362,24 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg

summas 4634,68 eurot. Kostjal on intressi võlgnevus alates 20.04.2020 kuni

ülesütlemiseni s.o 05.07.2020 kokku summas 589,17 eurot. Tulenevalt VÕS § 1132 lg-st 2

ja lepingu üldtingimuste punktist 5.3. nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulusid 50 eurot.

Hageja nõuab viivist põhivõla summalt s.o 4634,68 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 06.07.2020 kuni hagi esitamiseni 10.07.2025 aastase intressi

määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 5.1.

ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kolmanda lausega. Sissenõutavaks muutunud

viivise summa on 9289,95 eurot, kuid hageja nõuab viivist põhiosaga võrdses summas s.o

4634,68 eurot.

2. Hageja esitas 05.08.2025 hagi täpsustuse, milles selgitas vastutustundliku järgimise

põhimõtet. Hageja märgib, et kuna laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tähtaeg

saabunud, on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.

3. Kohus võttis 05.08.2025 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama

hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest

alates.

4. Kostja on hagimaterjalid, hagi täpsustuse ja 05.08.2025 menetlusse võtmise määruse kätte

saanud KÄPO kaudu 05.08.2025. Kostja tähtajaks, s.o 19.08.2025 vastust hagile esitanud

ei ole.

5. Kostja andis 22.08.2025 kirjaga nõusoleku menetleda asja kirjalikus menetluses.

6. Kohus määras 21.11.2025 kirjaga pooltele tähtajad ning märkis otsuse kuulutamise aja.

2-25-11135

7. Hageja esitas 26.11.2025 seisukoha ja menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et jääb

esitatud nõuete juurde ning palub kohtul hagi rahuldada. Hageja esitab menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 1615 eurot (riigilõiv

770 eurot ja esindaja kulud 845 eurot).

8. Kostja kohtule seisukohta ega vastuväiteid hageja menetluskulude osas esitanud ei ole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et

hagi tuleb rahuldada osaliselt.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

11. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS §

404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405

sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2

loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lõikes 2 või 2³ sätestatud andmete puudumisel, ka

vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab

laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kohtule esitatud lepingud on poolte poolt

allkirjastamata, kuid hagi kohaselt on kostjale lepingu kehtivuse ajal teostatud

väljamakseid ning kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid, sh peale lepingu

lõppemist (dtl 9). Seega leiab kohus, et leping on sõlmitud kostja poolt krediidi kasutusele

võtmisega. Kostja ei ole lepingute sõlmimisele vastuväiteid esitanud.

12. Placet Group OÜ ja V. P. sõlmisid 26.11.2018 krediidikontolepingu nr. XXX, mille alusel

sai kostja kasutada krediiti summas kuni 2500 eurot (dtl 15). 27.11.2018 suurendati limiit

3000 euroni (dtl 16). 05.02.2019 suurendati limiit 4100 euroni (dtl 17). 15.02.2019

suurendati limiit 4500 euroni (dtl 18). 16.02.2019 suurendati limiit 4900 euroni (dtl 19).

19.02.2019 suurendati limiit 5000 euroni (dtl 20). Kostja kohustus tasuma 26.11.2018 ja

19.02.2019 sõlmitud lepingute alusel intressi 39,99% aastas, 27.11.2018 ja 05.02.2019

sõlmitud lepingute puhul 39,98% aastas, 15.02.2019 ja 16.02.2019 sõlmitud lepingute

puhul 40% aastas. Selliselt vastavad sõlmitud lepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-

le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on

leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja)

käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest

maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja ei ole laenu saamisele

vastuväiteid esitanud.

13. Kuna Placet Group OÜ sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega seonduvalt

füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS§ 1 lg 6), siis on pooled sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

2-25-11135

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

14. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et

Placet Group OÜ loovutas 07.07.2020 kostja vastased nõuded hagejale (dtl 5). Hageja

lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu

sõlmimisel antud aadressile (dtl 44). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja

kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest

võlausaldajast.

15. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei

ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse

määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud,

mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab

krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse

täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“

Placet Group OÜ ja kostja vahel 26.11.2018, 27.11.2018, 05.02.2019, 15.02.2019,

16.02.2019 ja 19.02.2019 sõlmitud lepingute puhul on krediidi kulukuse määraks 49% (dtl

15-20). Krediidi kulukuse määra arvutamise selgitused on märgitud Euroopa

Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s 3. Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue

kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 26.11.2018 ja 27.11.2018 lepingute

sõlmimise sajal 19,97% (kolmekordne määr 59,91%) ja 05.02.2019, 15.02.2019,

16.02.2019 ja 19.02.2019 lepingute sõlmimise ajal 20,01% (kolmekordne määr oli

60,03%. Seega on lepingute järgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus

määr. Kohus leiab, et lepingud on nimetatud osas kehtivad.

Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes

märgitud ebaõigesti.

16. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020

otsus asjas C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse

2-25-11135

hindamiseks ja seda ka hindama. VÕS § 403⁴ lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Seejuures tuleb krediidiandjal veenduda krediididvõimelisuses iga

kord, kui lepitakse kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri

muutmises (VÕS § 403⁴ lg 9). Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui

krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust

tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023,

nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral VÕS § 403⁴ lg 13 kohaselt tõendada

krediidiandjal. Eelnimetatust tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise

tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate

kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema

konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama.

Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Hageja on hagi p-s 1.5 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamisel võtab esialgne

võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ning andmeid, mis on saadud avalikest

andmebaasidest (dtl 6). Hagi kohaselt märkis kostja enda sissetulekuks 1500 eurot,

kohustusteks 309,07 eurot, majapidamiskuludeks 200 eurot (dtl 7). Maksehäireregistri

andmetel 20.11.2018 seisuga maksehäired puudusid (dtl 7). Hageja on esitanud hagi lisana

kostja krediiditoimiku (dtl 47 – 49). Hageja tugineb hagis, et lepingu sõlmimisel on

krediidiandja 04.02.2019 tehtud kostja kontoväljavõtte kontrolli tulemusel arvestanud

kostja sissetulekuks (töötasu) 1345,97 eurot (dtl 8), kulud 0,01 eurot. Samuti märgib

hageja, et laenuandja tegi laenuotsuse arvestades kostja igakuisteks sissetulekuteks

1345,97 eurot – igakuised väljaminekud 69,08 eurot – elamiskulud 200 eurot – taotletav

laenu osamakse 96,85 eurot. Seega jäi kostjal reservi 330,15 eurot (dtl 8). Kohtule jääb

ebaselgeks miks on hageja arvestanud kostja kohustuste suuruseks väiksema summa, kui

kostja seda laenutaotluses ise märkinud on. Samuti suurenes iga laenulimiidi lepingu

sõlmimisel kostja tagastatava osamakse suurus, mida hageja krediidi analüüsi kohaselt

arvestanud ei ole. Hageja täpsustab 05.08.2025 esitatud menetlusdokumendis, et lepingu

sõlmimisel ja põhitingimuste muutmise kokkulepete sõlmimisel kuni 05.12.2018 (kaasa

arvatud) kasutati pangakontot nr XXX (09.05.2018 - 19.11.2018) ja alates 05.02.2019

põhitingimuste muutmise kokkulepete sõlmimist kasutati pangakontot nr XXX

(01.08.2018 - 04.02.2019) (dtl 89). Milliseid andmeid krediidiandja nimetatud

pangakontodelt kostja kohta enne lepingute sõlmimist kogus, hageja kohtule esitanud ei

ole. Hageja on märkinud, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018.a) oli arvestuslik

elatismiinimum Eestis 215,44 eurot (dtl 90). Samas ei ole hageja esile toonud, et kuidas on

nimetatuga arvestatud kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Hagist ega 05.08.2025

hageja esitatud menetlusdokumendist ei tulene, et iga lepingu sõlmimise eelselt oleks

krediidiandja kostja krediidivõimelisust hinnanud nõutava hoolsusega.

Hageja esitas koos 05.08.2025 menetlusdokumendiga kostja pangakontode väljavõtted,

millest nähtuvad erinevad laenude tagasimaksed (Inbank AS, MOGO OÜ). Samuti

nähtub, et kostja on teinud igakuiselt kahele eraisikule makseid, mille osas pidi

krediidiandjal tekkima kahtlus, et tegemist võib olla kostja poolt võetud laenude

tagasimaksetega. Hagist ei nähtu, et krediidiandja on kostjalt küsinud täiendavat infot.

Konto väljavõttest nähtub, et kostjale on tasutud lapsepuhkuse tasu (dtl 163), kuid hagist

ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt andmeid ülalpeetava(te) osas küsinud. Ebaselge

on, kas laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisuse hindamisel iga lepingu

2-25-11135

sõlmimise eelselt kostja pangakonto väljavõtet ning milliste andmete analüüsi tulemusel

jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu

väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma

määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS

§ 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet,

välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta

tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli

teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku

laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada,

et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning

ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest

vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja

kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Krediidiandja ei ole

kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid

ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal

pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased

kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid

majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-

st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on

krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või

jätnud nõutud andmed esitamata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et

krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

17. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 22.07.2025 määruses. Hageja on

05.08.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et ümberarvestuse kohustuse esitamist ei ole,

kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud ning seega on

laenusumma sissenõutavaks muutunud (dtl 91). VÕS § § 4034 lg 7 sätestab, et kui

krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd hageja saab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes

põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja

kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi

maksnud. Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid

andmeid, lähtub kohus hagi lisast 1.1 (dtl 33-36) ja 1.2 (dtl 37). Maksegraafiku järgi tuli

2-25-11135

kostjal laen summas 4996,92 eurot tagastada 36 osamaksena perioodil 20.04.2020 kuni

20.03.2023. Kostja on saanud lepingute alusel krediiti kokku 6300 eurot ning on teinud

tagasimakseid 3902,03 eurot ja lisaks hagist tulenevalt peale lepingu ülesütlemist 362,24

eurot (29.05.2023 120 eurot, 29.06.2023 130 eurot, 21.07.2023 112,34 eurot) (dtl 9), s.o

kokku 4264,27 eurot. Hagi kohaselt ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu

05.07.2020 üles (dtl 5). Kohus selgitas hagejale 22.07.2025 määruses, et kui peale

tagasimaksete uuesti määramist ei ole ülesütlemine kehtiv, on hagejal võimalik

krediidileping uuesti üles öelda või esitada TsMS § 369 kohane edasiulatuv lepingust

tulenevate sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmise nõue. Hageja ei ole esitanud

kohtule selgitusi, et kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostja poolt tasutu arvestatakse põhiosa

maksete katteks, siis kas sellisel juhul on lepingu ülesütlemine on kehtiv. Maksegraafiku

järgse osamakse tähtpäev s.o 20.03.2023 on hagi esitamise hetkeks s.o 10.07.2025

saabunud (dtl 37). Seega leiab kohus, et kuna hageja ei ole kohtule esitanud nõuete

ümberarvestust ega ka selgitusi ülesütlemise kehtivuse osas vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral, tuleb leping lugeda lõppenuks maksegraafiku järgse viimase

osamakse kuupäevast järgmisel päeval s.o 21.03.2020. Kuna leping on eeltoodust

tulenevalt lõppenud ning nõue on sissenõutavaks muutunud, tuleb kostjal hagejale

tagastada põhivõlgnevus summas 2035,73 eurot.

18. VÕS § 403⁴ lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani. VÕS §-st 94 tulenev

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär alates 01.01.2018 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu

hinnangul 26.11.2018, 27.11.2018, 05.02.2019, 15.02.2019, 16.02.2019 ja 19.02.2019

sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja

mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 589,17 eurot rahuldamata.

19. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne

viivisemäär. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub

vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga,

muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne).

Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud (vt p17), et hageja nõue kostja vastu muutus

sissenõutavaks maksegraafiku lõppemisel järgmisel päeval s.o 20.03.2023, leiab kohus, et

hagejal on õigus nõuda viivist tulenevalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates

21.03.2023 kuni hagis taotletud ajani s.o hagi avalduse esitamiseni 10.07.2025. VÕS §

415 lg 2 alusel kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse:

1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks;

2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks;

3) kolmandas järjekorras intressi katteks;

4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.

Kohus tuvastas, et kostjal oli 21.03.2023 seisuga tasumata põhivõlgnevus 2397,97 eurot

(6300-3902,03). Seega tuleb kostjal tasuda hagejale viivist põhinõudelt s.o 2397,97 eurot

perioodi 21.03.2023 kuni 28.05.2023 eest 47,60 eurot. Kuna kostja tasus 29.05.2023

hagejale 120 eurot, on põhinõude suurus 2277,97 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda

2-25-11135

viivist põhinõudelt 2277,97 eurot perioodi 29.05.2023 kuni 28.06.2023 eest 20,31 eurot.

Kuna kostja tasus 29.06.2023 hagejale 130 eurot, on põhinõude suurus 2147,97 eurot ning

kostjal tuleb hagejale tasuda viivist põhinõudelt 2147,97 eurot perioodi 29.06.2023 kuni

20.07.2023 eest 15,36 eurot. Kuna kostja tasus 21.07.2023 hagejale 112,24 eurot, on

põhinõude suurus 2035,73 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda viivist põhinõudelt

2035,73 eurot perioodi 21.07.2023 kuni 10.07.2025 (s.o hagi esitamiseni) eest 479,89

eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjal hagejale tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras perioodi 21.03.2023 kuni 10.07.2025 eest kokku 563,16 eurot.

20. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes VÕS 1132 lg 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 5.3 (dtl 10). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist

ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks. Hageja soovib 31.08.2020, 16.09.2020 ja 19.11.2020 kostjale saadetud

tasuliste kirjade ning muude makseviivitustega tekkinud kulude hüvitamist. Kuna kohus

on eelnevalt tuvastanud, et nõue on sissenõutavaks muutunud alates 21.03.2023 ning

hageja märgitud toimingud on kõik toimunud enne nimetatud kuupäeva, jätab kohus

hageja sissenõudekulude nõude rahuldamata.

21. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja

kasuks välja põhinõude 2035,73 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras perioodi 21.03.2023 kuni 10.07.2025 eest kokku 563,16 eurot.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude summas 2598,95 eurot, intressinõude 589,17

eurot, sissenõudmiskulude nõude 50 eurot ja viivisenõude 4071,52 eurot.

22. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

23. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

24. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 770 eurot ja esindaja kulud 845 eurot, s.o kokku 1615 eurot (dtl 202-203).

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

25. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist

põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

26. Tulenevalt hageja menetluskulude nimekirjale kulus esindajal käesolevas menetluses

tehtud menetlustoimingutele kokku 5 tundi, tunnihinnaga 169 eurot (dtl 202-203). Hageja

on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja

vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid

arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele

vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja

kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele esindajatasu 5*120=600 eurot.

27. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1370 eurot (770+600).

2-25-11135

28. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

29. Hagihind on 9908,53 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 2035,73

eurot ning viivise 563,16 eurot, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast 26,23%.

30. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS §

163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 26,23% ulatuses kostja kanda ja 73,77% ulatuses

hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

31. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 359,35 eurot (26,23% 1370-st).

32. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

33. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud

menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks

menetluskulusid hagejalt välja.

34. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik