3-23-1443/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske, Maret Altnurme, Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1443

Haldusasi

Z.M-i kaebus Tallinna Vangla direktori 31.03.2023

käskkirja nr 1-1/23/29 punkti 1.13. tühistamiseks ja

Justiitsministeeriumi 13.06.2023 vaideotsuse nr 11-

7/3437-2 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Z.M

Vastustajad

Tallinna Vangla,

volitatud esindaja Ave Kasvandik;

Justiits- ja Digiministeerium,

volitatud esindaja Keili Kondike-Neiland

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Z.M-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Z.M-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Jõustunud otsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 02.03.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-23-1443

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla muutis direktori 31.03.2023 käskkirjaga nr 1-1/23/29 Tallinna Vangla

kodukorda ja seletuskirja. Käskkirja punktiga 1.13. täiendati Tallinna Vangla kodukorra

punkti 8.1. neljandat lauset ning sõnastati see järgmiselt:

„Laos ei hoiustata kinnipeetavate hügieeni-, kehahooldus ega puhastusvahendeid,

toiduaineid, kuivaineid (sh tee ja kohv), ravimeid, süütamisvahendeid, sokke, sukki,

sukkpükse, põlvikuid, aluspükse ega rinnahoidjaid.“

Muudatuse vajadust põhjendati käskkirjas järgmiselt: „Sokkide, sukkade, sukkpükste ja

aluspesu vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane ja erinev, mistõttu on otstarbekas

lubada kinnipeetaval hoida kambris kogu sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu kogust.

Esemeid, mis on varasemalt lattu paigutatud, hoiustatakse laos ajani, mil kinnipeetav need

kambrisse taotleb. Edaspidi on loetletud esemeid võimalik hoiustada üksnes kambris ja neid

lattu tagasi paigutada ei ole enam võimalik.“

Ühtlasi lisati käskkirja punktiga 1.14. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja punkti 8.1.

järgmine selgitus:

„Sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane

ja erinev, mistõttu on otstarbekas lubada kinnipeetaval hoida kambris kogu sokkide, sukkade,

sukkpükste ja aluspesu kogust.“

2. Tallinna Vangla kinnipeetav Z.M (kaebaja) esitas 17.04.2023 Justiitsministeeriumile

adresseeritud vaide Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punktidele

1.13. ja 1.17. (nõue kirjutada kirjavahetusekaardil allkiri sinise pastapliiatsiga).

Justiitsministeerium rahuldas 13.06.2023 vaideotsusega nr 11-7/3437-2 vaide osaliselt ja

tunnistas Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punktid 1.17 ja 1.18

kehtetuks. Punkti 1.13 kehtetuks tunnistamise nõudes jäeti vaie rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 28.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori

31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punkti 1.13. tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi

13.06.2023 vaideotsuse nr 11-7/3437-2 osaliseks tühistamiseks.

Käskkiri on vastuolus justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 51 lõikega 1 ja § 61 lõikega 1. Käskkirja ei ole andnud pädev isik.

Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 3 kohaselt volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit

kehtestama laos asjade vastuvõtmise korda ja lattu võetava asjade nimekirja määrusega.

Seetõttu ei ole vangla direktor pädev kehtestama lattu võetavate asjade nimekirja ega nende

hoidmise korda. Kodukorda on pädev andma vangla kui avalik-õiguslik juriidiline isik,

direktor üksnes kinnitab vangla antud kodukorra olemasolu.

Käskkirja p 1.13. alusel lubatakse kõik sokid ja aluspesu kinnipeetavale kambrisse, kuid

VSkE § 57 lg 1 annab õiguse hoida sokke ja aluspesu laos. Samuti on käskkirja p 1.13.

vastuolus kodukorra nende punktidega, mis ei luba hoida kambris sokke ja aluspesu koguses,

2(7)

3-23-1443

mis ei ole mõistlik. Kui kinnipeetaval oleks kambris ebamõistlik kogus sokke ja aluspesu,

võtaks vanglateenistus need ära. Seega toob vaidlustatud käskkiri kaasa põhiseaduse §-s 32

sätestatud omandipõhiõiguse riive. Kaebaja kambrisse ei mahu 30 kg, s.o 500–800 paari

sokke või 200–450 paari aluspükse.

Sellise keelu seadmine ei ole põhjendatud. Uue regulatsiooniga ei muutu vangla ega ametnike

töökoormus. Kuna vangla laopidaja peab niikuinii tooma laost näiteks jalanõud, võib ta selle

asemel tuua ka sokid või aluspesu, seega ei ole sokkide ja aluspesu laos hoiustamise

keelamine vajalik. Vangla soovitud eesmärgi saavutamiseks peaks ladu oma tegevuse

lõpetama ja vangla lubama kõik asjad, mis ei ole keelatud, kinnipeetavale kambrisse

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. VSkE 61 lg 1 kohaselt paigutatakse

vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule

või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja §

61 lg-s 11 toodud piirangut. Nimetatud sätetest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust

valida esemete hoidmise kohta.

Käskkirjas nimetatud pesuesemete vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane ja erinev,

mistõttu on otstarbekas lubada neil kambris hoida kogu sokkide, sukkade, sukkpükste ja

aluspesu kogust. Esemeid, mis olid varem lattu paigutatud, hoiustab vangla laos, kuni

kinnipeetav need kambrisse taotleb.

Kaebaja selgitus, et tal ei mahu kambrisse ära 500–800 paari sokke või 200–450 paari

aluspükse, on asjakohatu. Tallinna Vangla kodukorra punktide 8.8.1., 8.8.2., 8.9.1. ja 8.9.2.

kohaselt võivad kinnipeetavad ja vahistatud kambris omada mõistlikus koguses sokke ja

aluspesu. Kaebaja nimetatut mõistlikuks koguseks pidada ei saaks. VSkE § 57 lg-s 3

sätestatud 30 kg on kõikide isiklike asjade kogukaal, mida kinnipeetav võib vanglas omada.

Ilmselgelt ei moodusta ühelgi kinnipeetaval, sh kaebajal, 30 kg asjade kogukaalu vaid sokid ja

aluspesu.

5. Justiits- ja Digiministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja viidatud VSkE sätted ei anna kaebajale subjektiivset õigust valida esemete hoidmise

kohta. Kodukorras kehtestatud piiranguga ei võeta kinnipeetavalt õigust sokke ja aluspesu

omada või teha sellega soovitud toiminguid, mistõttu ei ole vangla rikkunud kinnipeetava

õigust omandi puutumatusele ega õigust omandit käsutada. Justiitsministeerium nõustub ka

vangla selgitustega ning leiab, et sagedasti vahetatavate esemete kambris hoidmine on

eesmärgipärane ning aitab ühtlasi hoida tasakaalus ametnike töökoormust.

Justiitsministeerium on käskkirja p 1.13. õiguspärasust hinnanud ja leidnud, et vangla

direktoril oli pädevus käskkiri anda. Käskkiri ja vaideotsus vastavad haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-s 54 sätestatud tunnustele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 01.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus Justiitsministeeriumi 13.06.2023

vaideotsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Tallinna Vangla kodukord on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes

(nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 määrus asjas nr 3-19-557, p 8). Haldusaktina on

vangla kodukord õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54). Nõue, et kodukord peab olema kooskõlas kehtiva õigusega,

tähendab muu hulgas seda, et vangla kodukorraga võib täpsustada vangistusseaduse ja VSkE

regulatsiooni selleks antud volituse piires.

Vangla direktori volitus kodukorra kehtestamiseks tuleneb VangS § 105 lg-st 3. VangS § 105

lg 21 näeb ette ka küsimused, mida võib ja tuleb vangla kodukorras reguleerida. Lisaks

3(7)

3-23-1443

konkreetselt välja toodud küsimustele (p-d 1–13) sätestatakse kodukorras ka „muud

reguleerimist vajavad asjaolud“ (p 14). VangS § 105 lg-s 3 on kasutatud mõistet „kinnitab“,

kuna kodukord kinnitatakse vangla direktori käskkirjaga. Volitus oma pädevuse piires

käskkirjade andmiseks tuleneb justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla

põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7.

VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike

asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud

isiklikke asju. VSkE § 61 lg 1 alusel paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga

kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema

juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piirangut.

Viidatud VSkE sätted reguleerivad, millised asjad on vanglas lubatud ning kus neid hoida

võib. Nendest sätetest järeldub, et kinnipeetavatele peab olema tagatud võimalus hoida asju

kas enda juures kambris või laos. Kui vangla võimaldab teatud asju ilma arvulise piiranguteta,

kuid mõistlikus koguses enda juures hoida (praegusel juhul kogu sokkide ja aluspükse

kogust), ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda nende esemete lattu paigutamist.

Vaidlustatud käskkirja p-ga 1.13. täiendati üksnes loetelu esemetest, mida laos ei hoiustata.

Kodukorra sätte muutmisega ei võeta kaebajalt õigust sokke ja aluspesu omada, samuti ei

piirata nende kogust. Seega nõustub kohus vastustajatega, et vangla ei ole rikkunud kaebaja

õigust omandi puutumatusele ega õigust omandit käsutada.

Käskkirja muutmise põhjendus on asjakohane. Ka Justiitsministeeriumi seisukohta, et

sagedasti vahetatavate esemete kambris hoidmine aitab ühtlasi hoida tasakaalus ametnike

töökoormust, ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuks kaalutluseks.

Regulatsioon, mis lubab kinnipeetaval hoida muu hulgas kogu sokkide ja aluspesu kogust

kambris, on pigem soodustava iseloomuga (olemasolevad esemed on kogu aeg kättesaadavad,

puudub vajadus neid laost välja küsida). Isegi kui teatavat riivet möönda (kinnipeetav ei saa

kambris olevaid sokke ja aluspesu enam lattu paigutada), on see ilmselgelt vähene. Kaebaja ei

olnud sokke ega aluspesu lattu paigutatud, vaid oli soovinud saada kõik asjad kambrisse juba

enne, kui vangla sukkade-sokkida ja aluspesu laos hoiustamist piiras.

Vastuseks kaebaja taotlusele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks märkis

kohus, et menetluse saab algatada üksnes õigusakti (nt seaduse või määruse) suhtes. Seega ei

ole Tallinna Vangla kodukorra ja seda muutva käskkirja kui haldusakti (üldkorralduse) osas

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine võimalik. Kui kohtu hinnangul oleks

vangla direktori käskkiri VSkE-ga vastuolus, tuleks see tühistada. Kohtu hinnangul on

käskkiri õiguspärane. Ka VSkE § 57 lg-t 1 ja § 61 lg-t 1 ei ole alust pidada põhiseadusega

vastuolus olevaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja palub 20.04.2024 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Tallinna Vangla direktoril ei ole pädevust võtta käskkirjaga kaebajalt sokkide ja aluspükste

laos hoiustamise õigust ja võimalust. Lattu võetavate esemete nimekirja võib VangS § 15 lg 3

kohaselt sätestada ainult määrusega. Pidevate ümberpaigutuste tõttu koormab aluspesu ja

sokkide kambris hoiustamine kaebajat, kuna ta ei vaja neid kambrisse sellisel hulgal ning ta

soovib neid tagasi lattu paigutada. Piirang ei ole põhjendatud ja see on vastuolus vangla

kodukorraga, mille järgi toimub asjade lattu paigutamine ja sealt väljastamine kord kuus

märgitud ajal. Lisaks peab vangla üldjuhul esemeid, mida kinnipeetav ei kasuta, julgeolekut

ohustavateks ning sokkide ja aluspesu kambrisse lubamisel ohustatakse vangla julgeolekut,

kuna see raskendab läbiotsimist ja suurendab keelatud esemete peitmise võimalusi.

4(7)

3-23-1443

Õigusaktide järgi ei ole välistatud, et kinnipeetav võib saada 30 kg sokke või aluspesu postiga

või osta kauplusest. Samas ei oleks mõistlik isegi 5 kg sokke ja aluspesu kambris hoida, kuna

neid poleks kusagil hoiustada. Kaebajal on kambris ebamõistlikus koguses sokke ja aluspesu.

Ebamõistlikus koguses sokid ja aluspesu võtab vanglateenistus kinnipeetavalt ära ja kuna lattu

ei lubata neid panna, siis need hävitatakse, kuna muid võimalusi õigusaktid ette ei näe. Sellega

riivatakse olulisel määral omandipõhiõigust.

06.08.2025 täiendavas seisukohas taotleb kaebaja VSkE § 57 lg 1 ja § 61 lg 1 põhiseadusega

vastuolevaks tunnistamist ning asja lahendamisel kohaldamata jätmist. Muudetud kodukorra

punkti seletuskirjast nähtuvalt on vangla täpsustanud VSKE § 57 lg 1 ja § 67 lg 1

regulatsiooni. Ka halduskohus viitas, et vangla võib kodukorraga ainult täpsustada VSkE § 57

lg-st 1 tulenevat asjade laos või kambris hoiustamise õigust. Ilma VSkE § 57 lg 1 kehtivuseta

puudub vanglal pädevus hoiustusõiguse täpsustamiseks. Kaebaja viitab õiguskantsleri

11.03.2015 märgukirjale nr 6-3/120518/1501089 milles õiguskantsler on seisukohal, et

30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 57 lg 1 andmiseks puudus

justiitsministril volitusnorm.

8. Tallinna Vangla palub 06.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

tuginedes oma halduskohtule esitatud seisukohtadele.

9. Justiits- ja Digiministeerium palub 27.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, tuginedes oma halduskohtule esitatud seisukohtadele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus kaebajal ei olnud kaebuse esitamise ajal

vangla laos sokke ega aluspükse, ta oli enne käskkirja andmist ise taotlenud kõigi sokkide ja

aluspükste kambrisse toomist ja kaebajal vanglas kaasas olevate nimetatud esemete kogus

(vangla väitel kokku 23 paari sokke ja 6 paari aluspükse, millele kaebaja ei ole vastu

vaielnud) ei ületanud mõistlikku kogust, mille kambris hoidmist oleks vangla võinud

eelduslikult asuda takistama, ei rikkunud käskkiri kaebaja subjektiivseid õigusi. Juba ainuüksi

seetõttu tuli jätta kaebus rahuldamata. Seadusega kaitstavaks subjektiivseks õiguseks ei saa

pidada kaebaja väidetavat hüpoteetilist huvi omada vanglas 30 kg mahus sokke ja aluspesu

ning nõuda nende hoiustamist tema jaoks mugavaimal viisil. Kaebaja viidatud vajadus viia

ümberpaigutamise korral oma sokid ja aluspesu teise kambrisse ei riku samuti kaebaja

subjektiivseid õigusi, kuna mõistlikus koguses isiklike esemete liigutamist kambrite vahel ei

saa pidada vangistusega tavapäraselt kaasnevat ebamugavust ületavaks riiveks. Kaebaja

subjektiivsete õigustega ei seondu väited selle kohta, et liigne sokkide ja aluspesu kogus

kambris võib takistada läbiotsimisi. Vangla julgeoleku tagamine on avalik huvi, mille kaitseks

kaebajal kaebeõigus puudub.

12. Kohus selgitab, et isegi kui möönda kaebaja õiguste teatavat riivet seoses sellega, et

vangla võib hüpoteetiliselt mitte lubada hoida kambris ebamõistlikus koguses sokke ja

aluspükse, ei too see vältimatult kaasa asjade hävitamist ega muul viisil omandi kaotust.

VSkE § 62 lg 2 kohaselt tehakse asjade piirkaalu ületamisel kinnipeetavale esmalt ettepanek

saata piirkaalu ületav kogus asju lähedastele või muudele isikutele väljaspool vanglat ning §

741 lg 7 sätestab, et kinnipeetav võib pakiga saata esemeid, mis on tema isiklike asjade

nimekirjas. Vaidlustatud käskkiri iseenesest ei saa isegi teoreetiliselt tuua kaasa kinnipeetava

omandiõiguse kaotamist, vaid piirab üksnes vähesel määral tema vabadust omandit vallata ja

kasutada, kusjuures omandiõiguse mõistliku teostamise korral riivet ei esine. Ringkonnakohus

5(7)

3-23-1443

nõustub halduskohtuga ka selles, et asjade enda juures hoidmine on kaebajale kokkuvõttes

soodsam, kuna erinevalt laos hoidmisest, mille puhul saab asju kätte kord kuus, ei ole kambris

hoidmisel omandi kasutamine ja otsene valdamine takistatud. Arvestades käskkirja

põhjendusi ja avalikku huvi vangla mõistliku töökorralduse tagamise vastu ei saa riivet pidada

ebaproportsionaalseks.

13. Halduskohus on ka ammendavalt põhjendanud, et vanglal oli VangS § 105 lg 21 alusel

pädevus vangla kodukorras vaidlusaluse normi kehtestamiseks. Kinnipeetava kambris ja laos

hoitavate asjade täpsem eristamine vangla töökorralduse tagamiseks ja kinnipeetavate isiklike

harjumustega arvestamiseks on kohtu hinnangul viidatud normi mõttes muu reguleerimist

vajav asjaolu, mida vangla saab õiguspäraselt kodukorraga reguleerida. Muu hulgas hõlmab

see õigust vajadusel täpsustada VSkE § 57 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava õigust hoida asju kas

enda juures või laos. VSkE § 57 lg 1 ei reguleeri mingil viisil küsimust, kummas nimetatud

hoiukohas on kinnipeetaval õigus mingeid asju hoida. Iseenesest on õige, et VSkE § 61 lg 1

taolise regulatsiooni vähemalt näiliselt sätestab, nähes ette, et vanglasse vastuvõtmisel

paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil

tema juurde kambrisse. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et ka sellest normist ei

tulene kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda mingite asjade lattu paigutamist, kui neid asju

lubatakse tal hoida enda juures kambris. Nagu eelnevalt märgitud, riivab asjade kambris

hoidmine kinnipeetava omandiõigust vähemal määral, kuna puuduvad administratiivsed

takistused asjade kasutamiseks. Riigikohus on lisaks selgitanud, et kinnipeetava huvi kasutada

oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu põhiseaduse § 32 lg 2

(omandipõhiõiguse) kaitsealasse (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2007 otsus nr 3-3-1-29-

07, p 19). Analoogselt ei tulene omandipõhiõigusest kinnipeetava õigust nõuda enda omandi

hoiustamist kõikjal või mingis kindlas kohas vangla territooriumil. Käskkirja vastuolu VSkE

§ 61 lg-ga 1 on seega näiline ega too kaasa käskkirja õigusvastasust.

14. Käskkiri ei ole pädevusnõude rikkumise tõttu vastuolus ka kaebaja viidatud VangS § 15

lg-ga 3. Nimetatud säte volitab ministrit kehtestama määrusega (VSkE-ga) kinnipeetavale

keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu ning hoiule võetavate

asjade ja dokumentide hoidmise korra. Erinevalt kaebaja väitest ei reguleeri antud säte n-ö

laos hoitavate asjade (asjade liikide) nimekirja kehtestamist. Asjade puhul, mida kinnipeetav

võib vanglas hoida ja kasutada, peab antud sätte alusel määrusega kehtestama ainult kõigi

asjade kogukaalu, diferentseerimata nende täpset hoiukohta. Lubatud asjade kogukaalu

kehtestamine on olemuslikult märksa intensiivsem omandiõiguse riive kui küsimus, täpselt

millises hoiukohas kinnipeetav asju vanglas hoida võib, ning VangS § 15 lg-st 3 ei tulene

vanglale keeldu reguleerida asjade täpsemat hoiukohta VangS § 105 lg 21 p 14 alusel vangla

kodukorras.

15. Samuti oli vangla direktoril VangS § 105 lg 3 alusel asutuse juhina volitus vangla nimel

käskkirja andmiseks. Väide, et vangla direktori õigus kodukord „kinnitada“ tähendab pelgalt

õigust kinnitada kodukorra olemasolu, on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatu, kinnitamine

tähendab antud kontekstis volitust vangla nimel kodukorra haldusaktiga kehtestamiseks.

16. Ringkonnakohus ei rahulda kaebaja taotlust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus VSkE § 57 lg 1 ja § 61 lg 1 suhtes, kuna need normid ei ole vaidlusaluse käskkirja

õiguslikuks aluseks ega puutu vaidluse lahendamisel asjasse. Kaebaja leiab, et VSkE § 57 lg 1

kuulub kohaldamisele, kuna vastustaja ja halduskohus on leidnud, et käskkirjaga täpsustati

seda normi, ning on põhiseadusvastane, kuna õiguskantsleri seisukohast nähtuvalt puudus

ministril alus sellise normi kehtestamiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks ta peab

VSkE § 61 lg-t 1 asjassepuutuvaks ja põhiseadusvastaseks, mistõttu kohus eeldab, et

põhjendused on samad, mis § 57 lg 1 puhul.

6(7)

3-23-1443

17. Kumbki norm ei puutu vaidluse lahendamisel asjasse, sest need ei reguleeri vaidluse

esemeks olevat küsimust, kas kinnipeetav võib nõuda oma sokkide ja aluspesu kambri asemel

vangla lattu paigutamist, ega volita vanglat seda küsimust kodukorraga reguleerima.

Käskkirja õiguslik alus tuleneb VangS §-st 105. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasus ei

sõltuks sellest, kui Riigikohus tunnistaks VSkE § 57 lg 1 või § 61 lg 1 põhiseadusega

vastuolus olevaks. Kuna sisuliselt on kaebaja seisukoht, et VSkE § 57 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1

tulenevalt peaks tal olema vabadus valida, kas hoida isiklikke asju kambris või laos, ning

käskkirjaga ei tohiks seda õigust piirata, on kaebuse väidetest lähtuvalt liiatigi tegemist

kaebajat soodustavate normidega, mille kohaldamata jätmine ei saaks kaebaja õiguste kaitsele

kaasa aidata.

18. VSkE § 57 lg 1 sätestab piirangu, millisel viisil omandatud asju võib kinnipeetav vanglas

hoida. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla keelaks tal hoida vanglas mingil kindlal viisil

omandatud sokke ja aluspükse. Vaidluse esemeks on küsimus, kus (millises hoiukohas) võib

kinnipeetav vanglas teatud liiki isiklikke asju hoida, mille kohta VSkE § 57 lg 1 sätestab

üksnes seda, et isiklikke asju tohib hoida kahes alternatiivses kohas: enda juures (st kambris)

või kinnipeetavate isiklike asjade laos. VSkE § 61 lg 1 reguleerib asjade hoidmise kohta

sarnaselt, märkides, et enda juurde antakse asjad kinnipeetava soovil. Kumbki norm ei

määratle, milliseid asju või millises koguses tohib kummaski hoiukohas hoida, ja nagu kohus

eelnevalt selgitas, ei tulene kummastki normist kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda

mingite asjade lattu paigutamist. Seetõttu ei puutu normid vaidluse lahendamisel asjasse.

19. HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse

kulud nende endi kanda. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda

(HKMS § 118 lg 3).

20. Kuna otsuse sisu mõistmiseks ei ole kaebaja nime avalikustamine vajalik, tuleb tema nimi

kohtuotsuse arvutivõrgus valdamisel HKMS § 175 lg 3 alusel initsiaalidega asendada.

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)