3-23-2772/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2772

Haldusasi

H.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24. novembri

2023. a otsuse nr 15.3-3.4/1082-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja H.Y , esindaja Aleksei Smelov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. mai 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13. mai 2024.

a otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Avaldada kohtuotsus tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2772

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 24. novembri 2023. a otsusega nr 15.3-

3.4/1082-2 H.Y tähtajalise elamisloa, mis oli väljastatud töötamiseks, kehtetuks alates 24.

novembrist 2023. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) isik on Aserbaidžaani kodanik, kellele anti tähtajaline elamisluba töötamiseks X OÜ juurde

kehtivusajaga 7. veebruar 2023 – 07. veebruar 2028;

2) tööandja teavitas PPA-d 18. septembril 2023, et võtab tagasi oma kutse töötamiseks

elamisloa andmiseks H.Y-le . Tööandja selgitas 24. oktoobril 2023 täiendavalt, et isik ei tööta

ettevõttes, tööleping on lõpetatud ning ta pole tööandja poole pöördunud ka pärast

töövaidluskomisjoni otsust;

3) töötamise registri (TÖR) kohaselt on töösuhted lõpetatud alates 14. juulist 2023;

4) isik avaldas 2. novembril 2023, et tema töösuhe tööandjaga ei ole lõpetatud, vaid on kehtiv;

5) isik esitas töövaidluskomisjoni 28. augusti 2023. a otsuse, mille kohaselt TÖR kanded ei

oma õiguslikke tagajärgi töölepingu lõpetamise mõttes ehk töötamise registri kanne

töölepingut ei lõpeta. PPA arvestas selle seisukohaga, küll aga omavad PPA ülesannete

täitmisel TÖR kanded õiguslikke tagajärgi välismaalasele antud elamisloa omamisele ja

pikendamisele;

6) tööandja teavitas, et isik ei ilmunud pärast töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamist tööle;

7) tööandja teavitas täiendavalt 23. novembril 2023, et isik pidi täitma oma tööülesandeid.

Samas ei ole isik enda tööülesandeid alates 15. juulist 2023 täitnud. Tööandja käsitas isiku

pikaajalist tööle mitteilmumist põhjuseta puudumisena ja ütles tema lepingu 21. novembril

2023 erakorraliselt üles;

8) isik ei vastanud PPA täiendavale nõudele seisukohtade esitamiseks. Kuna isiku ja tööandja

vahelised töösuhted on lõppenud, on elamisloa alus ära langenud.

2. H.Y esitas halduskohtule kaebuse PPA 24. novembri 2023. a otsuse tühisuse

tuvastamiseks või tühistamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) haldusakti resolutsioonis on kirjas, et kaebaja elamisluba on kehtetu alates xx.11.2023.

Haldusakti ei ole seega võimalik täita ning see on tühine;

2) kaebaja ja tema tööandja vahel on kehtiv töösuhe. PPA ei ole kogunud tõendeid novembris

2023.a töösuhte lõppemise kohta ega ole kuulanud kaebajat selle asjaolu suhtes ära.

Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebajal on õigus vaidlustada töölepingu ülesütlemine 30

päeva jooksul;

3) kaebaja tagastas vastustajale 1. augustil 2023 elamisloakaardi ja lahkus järgmisel päeval

Eestist;

4) kaebaja on töölepingu 22. novembri 2023 erakorralise ülesütlemise vaidlustanud. Tööloa

andmise tingimuseks on kehtiv tööleping, mitte isiku kohalviibimine töökohal. Töötaja võib

töökohalt puududa erinevatel põhjustel;

5) kaebaja ei vastanud PPA nõudele, sest leidis, et teises küsimuses toodud andmed on juba

olemas ning esimene ja kolmas küsimus on asjakohatud.

3. PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused olid täidetud;

2) algses haldusaktis oli viga ning otsus edastati kaebajale uuesti. Kehtetuks tunnistamise

tähtpäev on toodud ka haldusakti punktis 15;

3) kaebaja tööleping lõppes alates 21. novembrist 2023. Kaebaja uut TÖR kannet ei teinud

tööandja, vaid töövaidluskomisjon. Samas oli kaebaja kohustatud tööle asuma, mida ta ei

teinud. Tööandja käsitas kaebaja pikaajalist mitteilmumist põhjuseta puudumisena ja lõpetas

töölepingu;

4) kaebajale anti korduvalt võimalus oma seisukohta selgitada. Kaebaja ei ole üheski

selgituses esile toonud, et ta oleks pärast töövaidluskomisjoni otsust alustanud tööandja juures

2(6)

3-23-2772

reaalselt töötamist. Kaebaja ei vastanud PPA järelepärimisele, kas kaebaja töötab alates 14.

juulist 2023 tööandja juures;

5) kui kaebaja on seisukohal, et ta tööleping on kehtiv, ei ole arusaadav, miks ta ei ole täitnud

oma tööülesandeid. Tööandja selgitas vastustajale 23. novembril 2023 asjaolusid, millest

kaebaja pidi olema teadlik. Vastustaja ei pidanud kaebajat töösuhte lõppemisest teavitama;

6) kaebajal oli pärast 4. oktoobri 2023. a kohtuotsust kehtiv elamisluba ja seega kohustus

töökohustuste täitmist jätkata. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks Eestist 2. augustil 2023

lahkunud ning kaebaja varasemad Eestisse saabumised ja siit lahkumised nähtuvad

piiriületuste andmebaasist.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13. mai 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kaebajale anti elamisluba töötamiseks konkreetse tööandja juures. Välismaalaste seaduse

(VMS) § 185 lg 1 kohaselt määratakse töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas kindlaks

välismaalase Eestis töötamise tingimused, sh vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht.

Välismaalase Eestis viibimine peab olema kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1).

Seega ei ole välismaalase töötamiseks elamisloa andmise eesmärk välismaalasele Eestis töö ja

sotsiaalsete hüvede tagamine, vaid töökohtade täitmine ja töö tegemine, milleks Eesti

ühiskonnast töötajaid ei leita. Lisaks kehtivale töölepingule või muul alusel kehtivale

töösuhtele peab välismaalane ka faktiliselt tööandja juures töötama. Ainult kehtiva

töölepinguga nimetatud eesmärki tagatud ei ole;

2) TÖR-i kohaselt lõpetati töösuhe 14. juulil 2023. Töövaidluskomisjon tuvastas 11.

septembri 2023. a otsusega, et kaebaja ja tööandja vahel on kehtiv tööleping. Tööandja ütles

töölepingu erakorraliselt 21. novembril 2023 üles, kuna kaebaja ei asunud tööle. TÖR-i kanti

erakorraline ülesütlemine sama kuupäeva seisuga;

3) kaebaja ei asunud tööandja juurde tööle olukorras, kus tal oli kehtiv elamisluba töötamiseks

ja kehtiv tööleping. Kaebaja ei ole täitnud enda töölepingu tingimusi;

4) vastustaja algatas haldusmenetluse elamisloa kehtetuks tunnistamiseks 18. oktoobril 2023

ning andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamuse. Kaebaja esitas 1. novembril 2023

selgituse, milles kinnitab üksnes, et töösuhted ei ole lõppenud ja tööandjal on kohustus tasuda

töötasu. Kaebaja selgitus ei sisalda teavet selle kohta, et kaebaja teeks tegelikult tööandja

juures tööd;

5) tööandja teavitas vastustajat töölepingu lõpetamisest 23. novembril 2023. Vastustaja andis

haldusakti 24. novembril 2023. Vastustaja ei ole kaebajat 21. novembril 2023 töölepingu

ülesütlemise osas ära kuulanud. Samas küsis vastustaja kaebajalt 2. novembri 2023. a kirjaga,

kus ta viibib ja kas ta töötab tööandja juures. Kaebaja järelepärimisele ei vastanud ega

taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. Kaebaja pole ka varem vastustajale vastanud, kas ta

töötas tööandja juures edasi. Kaebaja pole avaldanud, et tal oli seadusest tulenev alus töölt

puudumiseks, nt puhkus või haigus. Kaebajal oli õigus viibida Eestis alates 18. oktoobrist

2023. Kui kaebaja sellegipoolest Eestis ei viibinud, ei olnud tal võimalik täita ka talle

töötamiseks antud elamisloa tingimusi, s.o töötada Eestis. Eestis tööle asumata jätmine on

aluseks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja on ka kohtumenetluses toonud, miks

ta leiab, et ei ole veendunud kaebaja Eestist lahkumises. Siinses asjas on keskse tähendusega

asjaolu, kas kaebaja asus faktiliselt uuesti tööle. Selle kohta küsis vastustaja 2. novembril

2023 kaebajalt seisukohta. Küsimuse ja ka vastuse sisu ulatus ei muutu oluliselt, kui

küsimusse oleks lisatud ka tööandja poolne 21. novembri 2023. a töölepingu ülesütlemine.

Kaebaja ei väida, et ta oleks vahepeal, s.o nii töölepingu kui ka elamisloa kehtivuse ajal alates

18. oktoobrist 2023 uuesti tööandja juurde tööle asunud. Seega ka ärakuulamisõiguse

rikkumise korral tuleks anda uus samasugune haldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) §

58);

3(6)

3-23-2772

6) VMS ei sisalda ooteaega, kuni töötajal on võimalik töölepingu lõpetamist vaidlustada ning

toimub kuni vaidlustamise menetlus töövaidluskomisjonis ja kohtus. Ainsaks erandiks on

töölepingu erakorraline ülesütlemine majanduslikel põhjustel (VMS § 1892). Juhul kui

tuvastatakse töösuhte kehtivus, on isikul võimalik taotleda haldusmenetluse uuendamist

(HMS § 44). Kui vaidlustamise ajal vajavad isiku õigused kaitset, on tal võimalik taotleda

halduskohtult esialgset õiguskaitset, sh vaidemenetluse ajaks (HKMS § 249 lg-d 1 ja 5);

7) haldusakt ei ole tühine. Algse haldusakti punktis 15 on toodud kehtetuks tunnistamise aeg.

Vastustaja on n-ö näpuvea samal päeval parandanud, selgitades ka parandamise põhjust.

Kaebaja ei saanud seetõttu sattuda eksimusse, mis ajast ta elamisloa kehtivus lõppeb, ning

haldusakti on võimalik täita.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) tööleping kehtib;

2) kaebajal puudus elamisloakaart. Seega esines kaebajal oluline põhjus, miks ta ei saanud

tööle minna. Töölepingu ülesütlemine oli seega tühine;

3) elamisloa andmisel töötamiseks on oluline, et isikul oleks töösuhe, mitte see, kas ta

füüsiliselt töökohal viibib;

4) halduskohus pidi tuvastama, et töösuhte ülesütlemine oli tühine;

5) PPA ei kuulanud kaebajat ära.

6. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) alates 18. oktoobrist 2023 oli kaebajal tagasiulatuvalt (s.o 14. oktoobrist 2023) õigus Eestis

viibida;

2) kaebaja pole tõendanud, et 21. novembri 2023. a töölepingu ülesütlemine oleks tühine.

Kaebaja väidetud asjaolu, et tal oli mõjuv põhjus eemal viibimiseks, ei too tühisust kaasa. Ka

halduskohus jõudis järelduseni, et ülesütlemine polnud tühine;

3) elamisluba töötamiseks antakse selleks, et isik saaks reaalselt tööd teha. Töölepingu

olemasolu ei kinnita töötamist. Tööandja ütles töölepingu üles, kuna kaebaja ei teinud tööd;

4) kaebaja ära kuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidluse all on küsimus, kas PPA tunnistas õiguspäraselt kaebaja tähtajalise elamisloa, mis

anti töötamiseks, kehtetuks VMS § 135 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel põhjusel, et kaebaja ja

tööandja vahel oli töösuhe lõppenud. Kaebaja pidi elamisloa kohaselt töötama X OÜ-s kokana

(VMS § 185 lg 1 ja lg 3).

8. PPA tunnistab tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui: 1) välismaalasele elamisloa andmise

või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole täidetud; 2) välismaalase suhtes esineb

elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus või 3) elamisloa andmise tingimused

ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud (VMS § 135 lg 2 p-d 1, 2 ja 4).

9. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kui elamisluba antakse töötamiseks, siis

eeldab see ka seda, et piisav pole üksnes kehtiva töölepingu olemasolu, vaid et isik reaalselt

ka teeks seda tööd selles kohas, milleks elamisluba töötamiseks anti (vt VMS § 13 lg 1 ning §

4(6)

3-23-2772

185 lg 1 ja lg 3). Normide eesmärgiks ei ole mitte kehtivate töölepingut sõlmimine ja selle

abil Eestis viibimiseks seaduslike aluste loomine, vaid soodustada Eesti majanduse, teaduse,

hariduse või kultuuri arengut (VMS § 176 lg 1). Kui välismaalane Eestis ei viibi või Eestis

viibides tööd ei tee, siis ta ei toeta töötamisega Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri

arengut.

10. PPA hinnangul kinnitavad tööandja 18. oktoobri ja 24. novembri 2023. a TÖR-i kanded,

et kaebaja töösuhe oli lõppenud. Lisaks toob halduskohus välja, et TÖR-i kande kohaselt

lõpetati töösuhe 14. juulil 2023, kuid töövaidluskomisjon tuvastas 11. septembri 2023. a

otsusega, et tööleping kehtis. Ühtlasi märgib halduskohus, et tööandja ütles töölepingu 21.

novembril 2023 erakorraliselt üles, sest kaebaja ei asunud tööle ning sama kuupäeva seisuga

tehti TÖR-i ka sellekohane kanne.

11. Apellatsiooniastmes on vaidluse all küsimus selle üle, mis põhjusel ei asunud kaebaja

alates 18. oktoobrist 2023, millal tal oli kehtiv elamisluba töötamiseks ja kehtiv tööleping,

tööandja juurde tööle.

12. Kaebaja toob välja, et ta ei saanud 18. oktoobrist 2023 tööandja juurde tööle asuda, sest ta

täitis vastustaja 1. augusti 2023. a lahkumisettekirjutuse ja naasis 2. augustil 2023

päritoluriiki.

13. Halduskohus on õigesti järeldanud, et pärast seda, kui vastustaja tunnistas 18. oktoobri

2023. a otsusega tagasiulatuvalt alates 14. oktoobrist 2023 kehtetuks enda 24. juuli 2023. a

otsuse, millega oli kaebaja tähtajaline elamisluba töötamiseks kehtetuks tunnistatud. Seega oli

kaebajal pärast 18. oktoobri 2023. a otsuse andmist õigus Eestis töötada.

14. Asjaolu üle, et kaebaja ei asunud pärast 18. oktoobrit 2023 tööandja juures tööle, vaidlus

puudub. Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja, et ta viibis sellel ajal välismaal ja ta ei

saanud Eestisse naasta, sest PPA võttis 1. augustil 2023 elamisloakaardi ära ja uus

elamisloakaart oleks kaebajale väljastatud 30 päeva jooksul ehk 24. detsembril 2023 (sh tuleb

arvesse võtta dokumendi saatmise aega). Kaebaja väidete kohaselt ei saanud ta seega

vastustajast tingitud põhjusel tööle asuda.

15. Esmalt toob PPA välja, et piiriületuse andmebaasi teabe kohaselt saabus kaebaja Eestisse

3. mail 2022, lahkus Eestis 14. märtsil 2023 ning saabus Schengeni alale uuesti 18. mail 2023.

PPA andmebaasist ei nähtu, et kaebaja oleks Eestist lahkunud 2. augustil 2023 (dtl 127–131).

PPA toob põhjendatult esile, et kaebaja pole oma väidet, et ta lahkus Eestist, tõendanud.

Ringkonnakohus palus kaebajal esitada tõend (nt väljavõte passist), et ta on Eestist lahkunud.

Vastuseks ringkonnakohtu päringule vastas kaebaja, et tal puuduvad tõendid Eestist

lahkumise kohta (dtl 179). Seega ei saa lugeda tõendatuks kaebaja väidet, et ta oleks Eestist

lahkunud ja et tal puudus tegelikult võimalus tööle asuda.

16. Isegi juhul, kui kaebaja väite tõele vastavust eeldada, siis ei nähtu, et kaebaja oleks enne

vaidlustatud 24. novembri 2023. a otsust astunud samme, selleks et pärast 18. oktoobri 2023.

a otsust väljastataks talle uuesti elamisloakaart. PPA vastas kaebajale 6. detsembril 2023, et

elamisloakaarti ei saa kaebajale väljastada põhjusel, et tema elamisluba töötamiseks tunnistati

24. novembri 2023. a otsusega kehtetuks (dtl 110). Kui kaebajal oli tegelik huvi jätkata

tööandja juures töötamist, siis saanuks eeldada, et ta oleks seda esimesel võimalusel pärast 18.

oktoobrit 2023 teinud. Seetõttu ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet, et tal oli tegelik soov

tööandja juures pärast 18. oktoobrit 2023 tööd teha, kuid PPA tegevuse (elamisloakaardi

5(6)

3-23-2772

äravõtmise) tõttu jäi tal tööle ilmumata. Kaebaja ei saanud eeldada, et tööandja jätkab

kaebajaga töösuhet, kui ta ei ilmu tööle ajavahemikul 18. oktoober kuni 21. november 2023.

17. PPA esitas kaebajale 2. novembril 2023 järgmised küsimused: 1) Kus kaebaja viibis

perioodil 2. august 2023 kuni 18. oktoober 2023 (täpsustada viibimiskohta – peatumisaadress,

linn, riik)? 2) Kas kaebaja on alates 14. juulist 2023 kuni 2. novembrini 2023 töötanud

tööandja juures, sh täitnud tööülesandeid, mille alusel on tööandjal võimalik teha töötundide

arvestust? 3) Kus kaebaja 2. novembri 2023. a kuupäeva seisuga viibib? Kaebaja jättis PPA

nendele küsimustele vastamata, samuti ei taotlenud ta vastamise tähtaja pikendamist.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et ta oli osadele küsimustele varem vastanud ning osad

küsimused olid asjakohatud (vt dtl 87). PPA kogus teavet selle kohta, kas kaebaja viibib

Eestis ja kas ta tegelikult teeb tööandja juures tööd. Nende asjaolude kohta vastamata

jätmisega riskis kaebaja sellega, et ebaselgus asjaoludes võidakse tõlgendada tema kahjuks.

18. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et olukorras, kus kaebaja ei

ilmunud tööandja juurde tööle enam kui kuu aja jooksul ning kaebaja polnud astunud samme

elamisloakaardi saamiseks enne 24. novembri 2023. a otsuse andmist, oli PPA-l põhjendatud

lähtuda eeldusest, et kaebaja tegelik töösuhe tööandjaga oli lõppenud. Asjaolud kogumis

lubavad järeldada, et kaebaja tööandja juures tegelikult tööd ei teinud ning töö tegemine ei

olnud takistatud PPA tegevusest.

19. Asja lahendamisel ei tule tähendust omistada sellele, et PPA ei andnud kaebajale

võimalust esitada omapoolset seisukohta tööandja esitatud 21. novembri 2023. a töölepingu

ülesütlemise kohta. Küsimuse all ei olnud mitte 21. novembri 2023. a töölepingu ülesütlemise

õiguspärasus ja töölepingu kehtivus, vaid selles, kas kaebaja tegi alates 18. oktoobrist 2023

tööandja juures tööd. Selle asjaolu kohta PPA kaebajalt seisukohta küsis, kuid kaebaja jättis

sellele vastamata. Tõendatud pole kaebaja väide, et PPA-st tingituna välismaal viibimise tõttu

ei saanud ta tööle asuda.

20. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

21. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109

lg 1 ja lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)