2-25-6066/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-25-6066

Tsiviilasi

P.W hagi D.R-i vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

D.R-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

765 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) P.W (isikukood XXX), seaduslik

esindaja eestkostja E.P

Kostja (apellant) D.R (isikukood XXX), esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaadi abi Kristel Vaino

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus osas, millega maakohus mõistis

D.R-ilt P.W kasuks tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini

2025 välja elatise 1893 eurot ning elatise alates 21. aprillist 2025 (kuni P.W

täisealiseks saamiseni) suuremas ulatuses kui 80 eurot kuus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista D.R-ilt P.W kasuks alates 21.

aprillist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatis 80 eurot kuus ning

jätta P.W nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20.

aprillini 2025 tervikuna rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Lugeda Viru Maakohtu 1. juuli 2025. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

"1. Rahuldada P.W hagi D.R-i vastu elatise nõudes osaliselt.

2. Välja mõista D.R-ilt P.W kasuks elatis 80 eurot kuus alates 21. aprillist

2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXX.

3. Jätta P.W nõue D.R-ilt elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates 21. aprillist

2024 kuni 20. aprillini 2025 rahuldamata.

4. Elatis tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja E.P arveldusarvele

EE462200221011374122 jooksva kuu 10. kuupäevaks, selgitusega: "elatis"."

5. Poolte menetluskulud jätta mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.W (hageja) esitas 21. aprillil 2025 Viru Maakohtule D.R-i (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumsummas elatis ning tagasiulatuvalt

elatise ühe aasta eest alates 21. aprillist 2024 kokku 3387 eurot 72 senti.

Kostjalt on täielikult võetud ära hageja suhtes isiku- ja varahooldusõigus ning kosta ei ole

nõus vabatahtlikult lapsele elatist maksma. Hageja elab koos oma eestkostjaga (E.P).

Hageja ülalpidamisele kulub 480 eurot kuus.

Kostja ei ole aastate jooksul hagejale kordagi elatist maksnud. Kostja pangakonto

väljavõtetest nähtuvad ülekanded E.P-le on lapse isa K.O. poolt kostja pangakontole

tasutud elatisrahad, kust viimane on need edasi kandnud E.P kontole. Varem kandis K.O.

elatisrahad kostja nõusolekul otse E.P kontole.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on täitnud kõik kohustused, mis olid hageja eestkostjaga kokku lepitud. Hageja

eestkostja ei soovigi saada kostjalt elatist, vaid tema eesmärk on saada riigilt elatisabi ja

elatise võlga. Hageja eestkostja tegevuse tõttu jäid kostja lapsed ilma suurpere toetusest.

Elatise tasumisega miinimummääras on kostjal keeruline, kuna kostja kasvatada on veel

kaks alaealist last, sh on üks lastest raske puudega. Samuti ei ole kostja nõus hageja

ülalpidamiseks kuluva summaga osas, kuna hageja ei ole esitatud ühtegi tšekki ega

kontoväljavõtet. Kostja suhtes on käimas pankrotimenetlus ning kõik oma ülekanded peab

kostja kooskõlastama usaldusisikuga. Kostja igakuine sissetulek on ligikaudu 1600 eurot,

millest suurema osa moodustavad laste elatisrahad, lapsetoetus ja puudetoetus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 1. juuli 2025. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise 165 eurot kuus alates 21. aprillist 2025 kuni hageja täisealiseks

saamiseni või kuni kostja varalise seisundi muutumiseni. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatise 1893 eurot tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini

2025. Maakohus märkis, et elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja E.P pangakontole

jooksva kuu 10. kuupäevaks selgitusega "elatis" ning jättis menetluskulud poolte endi

kanda.

Kostja on rahvastikuregistri andmete järgi hageja ema, kes ei ela hagejaga koos ning temalt

on hageja suhtes täielikult ära võetud isiku- ja varahooldusõigus alates 21. veebruarist

2024, mistõttu on ta kohustatud maksma hagejale elatist (perekonnaseaduse (PKS) §-d 96,

97 ja § 100 lg 2).

PKS § 101 sätete alusel arvestatud elatise miinimumsumma on seega kostja puhul 301

eurot 74 senti. PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja on oma vastuväidetes sellistele asjaoludele tuginenud ja esitanud kohtule

töövõimetoetuse määramise otsuse ning pangakontode väljavõtted. Kostjal on puuduv

töövõime kuni 23. novembrini 2026. Eesti Töötukassalt saadud andmete kohaselt on 6.

maist 2024 kuni 6. juunini 2025 tehtud kostjale väljamakseid kokku 8834 eurot 19 senti,

s.o keskmiselt 631 eurot 1 sent kuus. Sotsiaalkindlustusametilt saadud andmete kohaselt on

kostjale makstud 1. maist 2024 kuni 31. oktoobrini 2024 perehüvitist igakuiselt 790 eurot

ning alates 1. novembrist 2024 kuni 9. juunini 2025 igakuiselt perehüvitist 240 eurot.

Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on E.P arvele kandnud hageja jaoks raha

alates 19. maist 2023 kuni 8. oktoobrini 2024, mis valdavas osas on suurperetoetuse osa,

puudetoetus ja lapsetoetus. Väljavõttest nähtuvad elatise summad on E.P väitel kantud

eelnevalt hageja isa K.O. poolt kostja pangakontole, kust viimane kandis need E.P

kontole.

Kohus pidas nimetatud tõendite alusel põhjendatuks määrata elatis hagejale

miinimumsummast väiksemas määras. Vanem peab tagama lapsele ülalpidamise ning

leidma endale töö, mis võimaldab maksta elatist vähemalt miinimummääras.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 alusel ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii

lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. Hagejale kuluvaks summaks kuus kokku on

480 eurot. Kuivõrd hageja nõuab elatist miinimumsummas, ei ole kulusid vaja tõendada.

Seega ei ole asjakohane kostja väide selle kohta, et hageja pole esitanud ühtegi kviitungit

kulude tõendamiseks. Kuna üks vanem peab kandma poole lapse ülalpidamiskuludest, s.o

240 eurot, millest tuleb maha arvata pool lapsetoetusest s.o 40 eurot.

Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last, kes elatise

väljamõistmise korral miinimumsummas osutuks vähem kindlustatuks kui hageja. Seetõttu

tuleb kõikidele lastele ja kostjale endale tagada võrdne äraelamine. Kostja on oma vastuses

küll märkinud, et tema sissetulekuks on kokku umbes 1600 eurot, millest suurema osa

moodustavad laste elatisrahad, lastetoetus ja töövõimetoetus. Kuna hagi lahendamisel ei

saa arvestada teistele lastele makstavat elatist ja lastetoetust, siis on kostja ainus sissetulek,

millest ta saab maksta elatist, töövõimetoetus. Kui jagada kostja viimase 14 kuu keskmine

toetus 631 eurot 1 sent kostja ja tema kolme lapse peale, moodustab üks osa 163 eurot 65

senti.

Kohus luges põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis miinimummäärast

madalamas määras, s.o 165 eurot alates hagi esitamisest.

Kuna kostja ei ole võimeline maksma lapsele elatist miinimummääras, vaid sellest

tunduvalt vähem, siis ei pidanud maakohus võimalikuks välja mõista kostjalt hageja kasuks

elatist ka tagasiulatuvalt hageja taotletud ulatuses, s.o elatise miinimummäärast lähtudes.

Tagasiulatuva elatise nõue ei täida enam ülalpidamisnõude eesmärki, vaid vastupidi, võib

raskendada ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Kostja ülalpidamisvõime ei olnud ka

aastal 2024 parem kui hagi esitamise ajal, kuna talle on määratud puuduv töövõime

vähemalt alates 24. novembrist 2021. Eesti Töötukassa andmetel on makstud kostjale 6.

maist 2024 kuni 6. juunini 2025 töövõimetoetust keskmiselt 631 eurot 1 sent kuus. Kui

jagada see summa kostja ja tema kolme lapse vahel, moodustab üks osa 157 eurot 75 senti.

Seega on põhjendatud välja mõista tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini

2025 elatis kokku 1893 eurot (157,75×12).

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada maakohtu otsuse osas,

millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks elatis 165 eurot kuus ning tagasiulatuvalt

elatis 1893 eurot. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja

elatis 80 eurot kuus alates 21. aprillist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni XXX või

kuni kostja varalise seisundi muutumiseni ning jätta hagi tagasiulatuva elatise osas

tervikuna rahuldamata. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta poolte

endi kanda.

Kostja leiab, et maakohus ei hinnanud ega kaalunud asjaolusid piisavalt ning ei võtnud

elatise suuruse määramisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

Kostjal on määratud puuduv töövõime kuni 23. novembrini 2026 ning tema ainsaks

kindlaks sissetulekuks on töövõimetoetus. Alates 1. aprillist 2025 on Eesti Töötukassa

andmetel töövõimetoetuse keskmine summa kuus 652 eurot 20 senti.

Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale kaks alaealist last, kellest ühel on raske

intellektipuue ning teisel keskmine puue. Laste eest laekuvad igakuised toetused on siiani

olnud 161 eurot puudetoetust poja eest, mis praeguseks on tõusnud 180 eurole ning kokku

kahe lapse eest 240 eurot peretoetusi (lapsetoetused ja üksikvanema toetus noorima tütre

eest). Keskmise puude määramisest tütre eest on viimastel kuudel laekunud puudetoetust

139 eurot kuus. Seega on kostja püsivad sissetulekud kokku kuus keskmiselt 1211 eurot,

millest ligi pool on lastega seotud raha, mille arvelt ei peaks tasuma hagejale elatist.

Kahele alaealisele lapsele, kes on kostja kasvatada, maksab ühe lapse isa elatist

regulaarselt vastavalt kokkuleppele. Teise lapse isa ei kajastu rahvastikuregistris lapse

isana ning on praeguseks keeldunud igasuguste maksete tegemisest. Teiste laste elatise jm

sissetulekute arvelt hageja ülalpidamine ei ole põhjendatud.

Kostja on üritanud tööd leida, kuid arvestades tema tervislikku seisundit ning kahe väikse

erivajadusega lapse kasvatamist, ei ole tööotsingud olnud edukad. Samuti ei saa kostjale

puuduva töövõime tõttu ette heita, et ta ei tööta.

Maakohtu otsusega on jäetud kostja ülalpidamisel olevad lapsed võrreldes hagejaga

kehvemasse seisu. Maakohus arvestas igakuiselt saadava töövõimetoetuse sisuliselt neljaks

võrdseks osaks. Kostja varalise seisu hindamisel ei ole õiguspärane ega põhjendatud

hinnata ainult sissetulekuid, vaid sissetulekute kõrval tuleb vaadata ja hinnata ka tema

igakuiseid vältimatuid kulutusi. Kostja tõi maakohtule esitatud hagivastuses välja, et

ainuüksi eluasemega seotud kulud igakuiselt on vähemalt 500 eurot, lisanduvad

lasteaiatasud ning muud vältimatud kulutused (toit, ravimid, hügieenitarbed, riided-

jalanõud lastele jne). Samuti tulenevad lisakulud seoses erivajadusega lastega.

Kui kostja peaks tasuma elatist 165 eurot kuus, satuks kostja veelgi suuremasse

võlakeerisesse ning tõenäoliselt jääks kohtuotsus täitmata, kuna kostjal puuduksid

vahendid iseenda ülalpidamiseks ning kannatada saaks teiste alaealiste laste ülalpidamine.

Kostjal on käimas eraisiku pankrotimenetlus. Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata vanema

tegelikku toimetulekuvõimet ning tagada, et kõigi laste vajadused oleksid kaetud võrdselt.

Hageja eestkostjal on õigus saada riigilt lisaks lapsetoetusele (80 eurot kuus) ja

puuderahale (139 eurot kuus) igakuist toetust eestkostetava lapse eest 240 eurot kuus.

Eestkostetava lapse toetus on perehüvitiste seaduse (PHS) § 16 lg 1 p 4 kohaselt

peretoetus, sarnaselt lapsetoetusega (PHS § 16 lg 1 p 1). Seega saab seda analoogiliselt

igakuisele lapsetoetusele elatise määramisel arvesse võtta.

Eelnimetatud summad katavad 320 eurot hageja väidetud 480 euro suurusest igakuisest

ülalpidamiseks vajalikest kuludest (arvestamata puuderaha, mille eesmärk on toetada

erivajadusest tulenevate kulude kandmist). Hageja ülalpidamiseks puuduolev summa on

seega 160 eurot, mille katmine peab jagunema võrdselt hageja mõlema vanema vahel,

millest tulenevalt on kostja osa 80 eurot. Selline summa on proportsionaalne, arvestades

kõigi laste vajadusi ning ka seda, millised on hageja kulud ning hageja eest makstavad

toetused.

PKS § 108 mõte on vältida kohustatud isiku asetamist tagantjärele ebamõistlikult raskesse

olukorda. Tagasiulatuv elatis on oma olemuselt kahju hüvitamise nõue ning hageja peab

tõendama kahju tekkimise ja suuruse. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid konkreetse kahju tekkimist

Eestkostja kinnistas kostja eestkostjaks määramise kohtumenetluses varem, et kui kostja

loobub hooldusõigusest, ei nõua eestkostja kostjalt elatist. Hageja esindaja oli juba siis

teadlik kostja halvast majanduslikust olukorrast. Sellele vaatamata on eestkostja asunud

elatist nõudma, sh tagasiulatuvat elatist. Kostja mõistab, et elatist tuleb maksta, kuid

soovib, et arvestataks tema võimalustega ja teiste alaealiste ülalpeetavatega.

Kohtupraktika järgi tuleb tagasiulatuva elatise nõude rahuldamise hinnata nii lapse

toonaseid vajadusi kui ka kohustatud isiku toonast ja praegust ülalpidamisvõimet. Kostja

sissetulek 2024. aastal oli sama piiratud nagu praegu. Maakohtu otsusega kostjalt välja

mõistetud 1893 euro tasumine oleks kostja majanduslikku olukorda ja käimasolevat

pankrotimenetlust arvestades võimatu, isegi osade kaupa makstes. Selle nõude täitmine ei

täidaks ka enam oma eesmärki ning kahjustaks teiste laste ülalpidamist.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Hageja ei saa alates 2025. a juunist enam puudetoetust. Lapse isa ei ole oma ligikaudu

2200-eurost elatise võlgnevust tasunud ning nõue on esitatud kohtutäiturile. Laps kasvab

ning seoses sellega suurenevad tema vajadused ja tema jaoks tehtavad kulutused. Seni on

olnud kulutused niigi minimaalsed. Lapse sissetulekuks on peretoetus 320 eurot ja riigi

poolt K.O. eest tasutav elatisraha 200 eurot. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et

eestkostja ei tahagi temalt elatist, vaid hoopis riigilt. Eestkostja on kostjale selgitanud

üksnes seda, et kui temal endal puuduvad võimalused elatise tasumiseks, maksab sellisel

juhul elatisraha riik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini

2025 välja elatise 1893 eurot ning elatise alates 21. aprillist 2025 (kuni hageja täisealiseks

saamiseni) suuremas ulatuses kui 80 eurot kuus. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks alates 21. aprillist 2025 kuni hageja

täisealiseks saamiseni välja elatise 80 eurot kuus ning jätab hageja nõude elatise saamiseks

tagasiulatuvalt alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini 2025 tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

7. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus rahuldas

osaliselt hageja nõude tagasiulatuva elatise saamiseks ning mõistis alates hagi esitamisest

välja suurema igakuise elatise kui 80 eurot. Osas, milles maakohus jättis hageja nõuded

rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui sama

paragrahvi alusel arvutatud summa. PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanem

erinevalt muudest ülalpidamiskohustustest oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest

varalise seisundi tõttu. Kui vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause kohaselt

kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Ühetaoliselt kasutamine ei tähenda siiski aritmeetilist jagamist ülalpeetavate isikute

arvuga, vaid vahendite võrdväärset kasutamist kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks

(nt RKTKm 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 11).

PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa ning neljanda lause kohaselt võib mõjuv põhjus

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks (RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13).

9. Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud PKS § 102 lg 2 kohased mõjuvad põhjused

elatise vähendamiseks ning vähendanud elatist sama sätte alusel alla PKS § 101 alusel

arvutatud elatise summa. Elatise vähendamine PKS § 102 lg 2 kolmanda lause alusel on

kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul,

kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi. Kaalutlusotsuse tegemisel peab kohus arvestama kõigi oluliste

asjaoludega ja poolte huvidega. See peab nähtuma ka kohtulahendi põhjendustest.

10. Apellatsioonkaebuse põhjendusi arvestades sisaldab maakohtu otsus ringkonnakohtu

arvates PKS § 102 lg 2 kohaldamise osas selgeid kaalutlusvigu. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga selles, et maakohus ei ole arvestanud kostja vältimatuid püsikulusid, mis

seonduvad eluasemega, samuti kulusid toidule, ravimitele, hügieenitarvetele jms. Samuti ei

ole maakohus piisavalt arvestanud kostja piiratud võimalusi enda sissetulekute

suurendamisel ning jaganud kostja saadava töövõimetoetuse üksnes aritmeetiliselt kostja ja

tema kolme lapse peale.

11. Kohtupraktika järgi tuleb elatise suuruse määramisel mh arvestada sellega, et vanem

oleks suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei

arestita isiku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust

või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule

varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib

TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni pool ülalnimetatud sissetulekust. Vanem on

perekonnaseaduse mõtte kohaselt küll kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks

tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise

suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset

varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite

saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma

kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole

võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi

abita (nt RKTKo 07.12.2009, 3-2-1-127-09, p 12).

12. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud kostja puuduva töövõime kuni 23.

novembrini 2026. Seega ei ole kostjal hetkel võimalik teenida tööga enda ja oma

pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Kostjal ei ole hetkel järelikult võimalik

enda sissetulekuid oluliselt suurendada. Kostja väitel on ta siiski püüdnud tööd leida, kuid

tema tervislikku seisundit ning kahe erivajadusega lapse kasvatamist arvestades, ei ole

tööotsingud olnud edukad. Ringkonnakohus märgib, et kohustatud vanema töövõimetus

(puuduv töövõime) ei ole iseenesest tingimata aluseks elatise vähendamisele alla PKS §

101 alusel arvutatud elatise summa. Kui vanemal oleks töövõime kaotusest hoolimata

piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole elatise vähendamiseks PKS

§ 102 lg 2 alusel põhjust. Praegusel juhul ei ole maakohus tuvastanud kostjal piisavalt vara,

mille arvel ülalpidamiskohustust täita. Selliseid asjaolusid esitatud ja kogutud tõenditest ka

ei nähtu.

13. Kostjal on maakohtu tuvastatu kohaselt lisaks hagejale kaks alaealist ülalpeetavat, kes

elavad kostjaga koos. Samuti on kostjal püsikulud ka üksnes enda tarbeks – Statistikaameti

andmetel oli arvestuslik elatusmiinimum 2025. aastal Eestis 361 eurot 40 senti ning

minimaalse toidukorvi maksumus sellest 163 eurot 50 senti kuus.

14. Ringkonnakohtu hinnangul oleks isegi 165 euro suuruse elatise tasumine kostjale tema

töövõimetust, ülalpeetavate arvu ning vältimatuid püsikulusid arvestades praegu

ebamõistlikult koormav ning ei võimaldaks kostjal säilitada enda minimaalselt vajalikku

elustandardit. Suurema osa kostja sissetulekutest moodustavad niigi riigi poolt makstavad

toetused.

15. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud elatise

väljamõistmine alates 21. aprillist 2025 summas 80 eurot kuus, nagu kostja on palunud

seda apellatsioonkaebuses. Elatise vähendamine 80 euroni ei ole ringkonnakohtu hinnangul

hagejale ebamõistlikult koormav. Arvestades, et hageja igakuiseid vajadused (480 eurot)

on hageja enda kinnitusel 320 euro ulatuses kaetud peretoetuste arvel, katab kostja tasutav

80 eurot 50% puudujäävast 160-st eurost ning hageja ülalpidamiskohustus on ka teisel

vanemal (PKS § 105 lg 3).

16. Juhul kui hageja vajadused ja/või kostja varaline seisund võrreldes praeguses asjas

tehtava kohtulahendi aluseks olevate asjaoludega oluliselt muutub, on kummalgi poolel

õigus pöörduda TsMS § 459 lg 1 järgi kohtu poole hagiga elatise suuruse muutmiseks.

Elatise suurendamist saab nõuda alates hagi esitamisest (vt RKTKo 16.10.2013, 3-2-1-69-

13, p 15). Samas on eelmärgitud arvestades eksitav maakohtu otsuse resolutsiooni

sõnastus, mille kohaselt on igakuine elatis (165 eurot) välja mõistetud kuni kostja varalise

seisundi muutumiseni.

17. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus ebaõigesti PKS § 108 kohase

tagasiulatuva elatise (alates 21. aprillist 2024 kuni 20. aprillini 2025) nõude. Nimetatud

nõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Maakohus on asjakohasele kohtupraktikale

tuginedes põhjendatult märkinud, et tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada nii

vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja

elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt

raskesse majanduslikku olukorda.

Maakohus tuvastas, et kostja ülalpidamisvõime ei olnud 2024. aastal võrreldes kohtuotsuse

tegemise hetkega parem. See kohtu järeldus on kooskõlas asja materjalidega. Maakohus on

ka iseenesest õigesti märkinud, et praegusel juhul ei täida tagasiulatuva elatise nõue enam

ülalpidamisnõude eesmärki (s.o õigustatud isiku igapäevaste vajaduste rahuldamine), vaid

vastupidi, võib raskendada ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Olukorras, kus kostja

varaline seis ei võimalda kohtuotsuse tegemise seisuga miinimumsummas (PKS § 101)

elatist tasuda ning kostja majanduslik olukord ei ole võrreldes varasema (hagi esitamisele

eelnenud ajaga) halvenenud, ei ole tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine

ringkonnakohtu hinnangul üldse põhjendatud. Kostja ilmselgelt ei suudaks tagasiulatuva

elatise osas kohtulahendit täita ning ohtu satuks ka alates hagi esitamisest sissenõutavaks

muutuva elatise tasumine.

Seonduvalt kostja väidetega eestkostjaga sõlmitud elatise tasumist puudutavate

kokkulepete kohta märgib ringkonnakohus, et sellised võimalikud kokkulepped iseenesest

ei mõjuta senist kohtpraktikat arvestades lapse õigust vanemalt elatist nõuda ega muuda ka

elatise suurust (vt vanemate vahel sõlmitud sarnaste kokkulepete kohta vt RKTKo

09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 25, RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13).

18. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ülalesitatud põhjendustel, ei vasta

ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebuse muudele väidetele.

19. Hageja 19. jaanuari 2026. a seisukohas esitatud taotlused tõendite kogumiseks jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need on esitatud menetluses hilinenult. Võimalikud

varem esitamata tõendid ja tõendite kogumise taotlused tulnuks hagejal (kui vastustajal)

esitada kohtu poolt apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul (TsMS § 642

lg 2). Seda on ringkonnakohus märkinud ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

määruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid hilinenult esitatu menetlemiseks

TsMS § 331 lg 1 järgi. Arvestades, et hageja nõuab elatist alates 21. aprillist 2024 ja seda

PKS § 101 alusel arvestatud määras, ei ole kostja varem alanud pankrotimenetlusel ja

sellele järgnenud kohustustest vabastamise menetlusel (tsiviilasi nr 2-22-5047) praeguse

asja lahendamisel ka tähtsust (vt ka RKTKo 07.12.2022, 2-20-3353/34, p-d 10.4 ja 10.5).

20. Menetluskulud jätab ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes TsMS § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole aluseid TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud

üldreeglist kõrvalekaldumiseks. Menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja kulude

rahalist suurust kindlaks määrata. Kostjat riigi õigusabi korras esindanud advokaadi tasu ja

kulude hüvitamise üle riigieelarvest otsustab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)