1-25-3885/34 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

29.01.2026

Kohtuasja number

1-25-3885

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Mario Maasiku süüdistuses KarS § 121 lg 2

p 3 järgi lühimenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 03.10.2025. a otsus

Süüdistatav

Mario Maasik, isikukood 38909266518; elukoht: XXX;

viibib vahistatuna Tartu Vanglas; 5 kehtivat

kriminaalkaristust; tõkend: vahistatud alates 15.08.2025

Apellandid

süüdistatav Mario Maasik;

lepinguline kaitsja Toomas Alp

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik;

kannatanu K.V.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 03.10.2025. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Mario Maasikut süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi teise

inimese tervise kahjustamises ja valu tekitanud kehalises väärkohtlemises. Talle heidetakse

ette, et 25.06.2024. a õhtul umbes kella 18 paiku XXX tänaval kortermaja ees lähenes ta selja

tagant toolil istuvale 66-aastasele K.V. ile ja haaras ilma mingi eelneva omavahelise tüli või

konfliktita tema kaela oma käsivarre haardesse. M. Maasik kägistas K.V. it selliselt, et

viimane ei suutnud samal ajal rääkida, appi karjuda ega ennast ise sellest haardest vabastada

ja hakkas tegema lämbumisele viitavat rögisevat häält. Seda kuulis ja nägi kortermaja aknast

K.V. i poeg K.V. (juunior), kes jooksis majast välja ja vabastas isa M. Maasiku haardest. M.

Maasik põhjustas selliselt kannatanule hinge kinnijäämise, õhupuudustunde ning pea- ja

kaelavalu. M. Maasikut on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud Tartu Maakohtu

23.08.2023. a otsusega nr 1-23-4965.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 03.10.2025. a otsusega tunnistati M. Maasik süüdi KarS § 121 lg 2 p

3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. Lühimenetluse kohaldamise

tõttu vähendati seda karistust 1 aasta ja 2 kuuni. Vangistuse alguseks loeti M. Maasiku

vahistamine 15.08.2025. Süüdistatavalt mõisteti menetluskuludena välja 1329 eurot, mis tuleb

tasuda ositi 12 kuu jooksul.

2.1.

M. Maasikule etteheidetav tegu leidis kannatanu ja tunnistaja K.V. i ja M.P. ütlustega

tõendamist. Kannatanu K.V. istus maja ees tooli peal. M. Maasik hiilis talle selja taha ja

võttis ootamatult kaela oma käsivarre haardesse. Kannatanu üritas seljatagant tulija käsi lahti

kangutada, aga see ei õnnestunud. Enda sõnul käis ta vist teises ilmas ära, silme eest läks

mustaks. Pealtnägijatele tundus olukord tõsine. M.P. ei julgenud vahele minna. Tunnistaja

K.V. tormas isale appi ja tõukas süüdistatava pikali.

2.2.

Pärast juhtunut hakkas kannatanul pea valutama, veidi hiljem muutus kael kahelt poolt

külgedelt valulikuks. 28.06.2024 käis ta perearsti juures vigastusi fikseerimas. Patsiendikaardi

andmetest nähtuvalt on kannatanu arstile kirjeldanud kolm päeva varem aset leidnud

sündmusi sarnaselt kohtus antud ütlustega. Lisaks on ta kurtnud perearstile valu pea paremas

pooles ning avaldanud, et kaelalihased on valusad. Ehkki õhupuudus ja hinge kinnijäämine on

ohtlikud seisundid, ei viinud need tervisekahjustuseni. KarS § 121 koosseisulise tunnusena on

tuvastatav valu.

2.3.

Süüdistatav ei vaidle vastu, et võttis kannatanu kaela ümbert kinni, kuid valu ega

õhupuudust ta tekitada ei soovinud. Enda sõnul ta justkui toetas ja kallistas kannatanut, et see

tooli pealt maha ei kukuks. M. Maasik oli sündmuse ajaks tarvitanud suure koguse kanget

alkoholi ning see mõjutab inimese võimet olukordi tajuda ja asjaolusid mäletada. Süüdistatava

ütlused selle kohta, et ta vaid kergelt kallistas kannatanut ja vabastas ta haardest enne

tunnistaja K.V. i saabumist, on ebausaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja jätta.

2.4.

Kannatanut üllatuslikult ja jõuliselt küünarhaardesse võttes sai M. Maasik aru ja

möönis, et ta tekitab valu. K.V. hakkas selle tegevuse tulemusel õhupuudusest tegema

rögisevat häält, mis kostus ka lähedalasuva elumaja aknast sisse. Välise teopildi põhjal on

selline tagajärg ettenähtav ka igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Tegu on toime

pandud otsese tahtlusega.

2.5.

Mõistetud karistust põhjendas maakohus nii. M. Maasik pani toime kehalise

väärkohtlemise ühes episoodis. Ta kägistas eakat kannatanut jõuliselt, ent rünne kestis siiski

lühiajaliselt. Kannatanu ise ei andnud selleks mingisugustki põhjust. Süüdistatava kahetsus ei

ole siiras, sest ta pisendab oma tegu. M. Maasik leiab, et ta pelgalt kallistas kannatanut

lühiajaliselt ja lõpetas selle tegevuse omal initsiatiivil. Kohus tuvastas sündmuste käigu

oluliselt erinevalt. Näha ei ole, et M. Maasik oleks mõistnud, kui rasked tagajärjed sellel teol

oleksid võinud olla, kui poleks õigeaegselt sekkutud. Sõltumata kannatanu kirjalikest

avaldustest, ei ole tuvastatav ka süüdistatava ja kannatanu leppimine. Kuna süüdistatava

hinnangul ei esinenud temapoolset kägistamist, ei ole võimalik ka rääkida leppimisest KarS §

57 lg p 9 mõttes. Raskendavaks asjaoluks on teo toimepanemine kõrges eas isiku vastu. Süü

on keskmisest mõnevõrra väiksem. M. Maasikut on varem kehalise väärkohtlemise eest

korduvalt karistatud. Etteheidetava teo pani ta toime katseajal, kui oli tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastatud. Käitumiskontrolli nõuete rikkumise tõttu pöörati see karistus

täitmisele ja on nüüdseks kantud. M. Maasikul on viis kehtivat kriminaalkaristust. Kõigele

eelnevale vastab karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisest mõnevõrra allapoole.

2.6.

Karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine ei ole võimalik. Viimane tingimuslikult

vangistuse kohaldamata jätmine ebaõnnestus. M. Maasik saadeti vanglasse ning ka sealt

ennetähtaegselt vabanedes ei suutnud ta seadusekuulekalt käituda. Etteheidetav kuritegu on

toime pandud lühikese aja möödudes peale ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabastamist.

Süüdistatav on küll öelnud, et soovib end muuta ja esitanud MTÜ-le Living Israel avalduse

majutusteenusele saamiseks, kuid see ei võimalda prognoosida muutust tema senises

käitumises.

Apellatsioonid

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja Toomas Alp.

3.1.

Kaitsja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist, leides, et M. Maasiku käitumises

puudub KarS § 121 lg 2 p 3 kooseisu jaatamiseks nii objektiivne kui ka subjektiivne külg.

Samas majas koos elavad isikud tundsid üksteist ja käisid läbi. Kannatanu ja M. Maasiku

vahel polnud vihavaenu – nad olid varem koos alkoholi tarvitanud ja nende vahel olid

sõbrasuhted. On võimalik, et M. Maasik võttis kannatanu kaela ümbert kinni tugevamalt kui

oli sellise sõbražesti tegemiseks kavatsenud, kuid vaieldamatult puudus tal tahtlus põhjustada

kannatanule valuaistingut. Valu põhjustamine ei ole tõendatud. Juhul kui kannatanu 3 päeva

hiljem politseiametnike sundival pealekäimisel ka arsti poole pöördus, võis kaelavalu olla

tingitud kukkumisest või vales asendis magamisest. Kohus tuvastas, et M. Maasik oli

sündmuse ajaks ära joonud 3 pudelit viina. Seega pole usutav, et süüdistatav tajus, kui

tugevalt ta kannatanul kaela ümbert kinni võtab või et M. Maasik soovis kannatanule tekitada

kehavigastust või füüsilist valu ja möönis kannatanul valuaistingu tekkimise võimalikkust.

Eeltoodust tulenevalt on kohus valesti tuvastanud subjektiivse küljena otsese tahtluse.

Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku

keha vähese intensiivsusega mõjutamises. Kolm päeva hiljem tekkinud valuaistingut ei saa

ette heita M. Maasikule. Teise isiku sekkumist tuleb käsitada eelnevalt alkoholi tarvitanud

inimese ülereageerimisena. Keegi ei olnud sündmuskohal nii kaine, et võinuks toimuvale

adekvaatselt reageerida. See nähtub asjaolust, et tegelikkuses sai M. Maasik ise toimunu

tagajärjel kõige rohkem kannatada – kannatanu poeg tõmbas M. Maasiku hooga pikali nii, et

viimane lõi ennast peaga vastu kivi ja vajas kiirabitöötajate esmaabi.

3.2.

Kohtul puudub seadusest tulenevalt võimalus asetada end konkreetse sündmuse

kontekstis kannatanu asemele ja tema eest otsustada, mida kannatanu konkreetsel hetkel

tundis, tajus või kuulis. Seega on kohtu järeldus, et kui kannatanu sündmusele järgneval ajal

valu tundis, pidi ta valu tundma ka sündmuse toimumise ajal, meelevaldne. Selline

konstruktsioon on süüdistuse raamidest väljumine. Kui kannatanu oli samuti alkoholi

tarvitanud, nagu inimesed selles piirkonnas üldiselt pühade puhul, ei tundnud ta käega kaela

ümbert kinni võtmisel üldse mingit valuaistingut.

3.3.

M. Maasikul on õiguspärane ootus, et asja arutamisel üldmenetluses ei mõisteta talle

raskemat karistust kui see, milles tema oli eelnevalt kokku leppinud. Riigi sekkumine

analoogilises asjades (juhul kui pole tegu perevägivalla või lapse vastu suunatud süütegudega)

peaks olema minimaalne ja inimestele peaks andma võimaluse vahendusmenetluse

läbimiseks. Kriminaalkorras karistamine igal seaduses ettenähtud võimalusel ei ole sobiv

vahend õigusrahu saavutamiseks. Ka praeguses asjas väljendas kannatanu soovi leppida,

millega kriminaalmenetluse käigus kahetsusväärselt ei arvestatud.

3.4.

M. Maasik leiab oma apellatsioonis, et tema tegevus ei olnud tahtlik ning valu ta

kannatanule ei põhjustanud. Kannatanu on kohtule korduvalt kirjalikult kinnitanud, et temal

puuduvad igasugused pretensioonid süüdistatava suhtes. Politsei vormikaamera videost

nähtuvalt vestleb üks politseitöötajatest õues ühe naissoost ja teise meessoost tunnistajaga.

Meesisik on ilmselgelt tema käitumisest, diktsioonist ja muudest tunnustest nähtuvalt

vähemalt keskmises joobes. M. Maasik lamab, kuid vastab kiirabitöötaja küsimustele

adekvaatselt ja välised joobetunnused tema käitumises puuduvad. Tunnistajad ja kannatanu on

valetanud, et kannatanu oli kaine. Kannatanu oli juba bussi pealt tulles purjus ja maja ees

oleva seltskonnaga liitudes tarbis alkoholi edasi. Kannatanu on tõenäoliselt täitnud

mälulüngad järelduste, tunnistajate ja menetleja selgitustega ning tema ütlused ei ole

usaldusväärsed. Valu kuklas ei pruukinud tekkida süüdistatava tegevuse tagajärjel, vaid võis

tekkida ka toolilt peaga vastu maad kukkumisest või ära tarvitatud alkoholist. Asjas on

kõrvaldamata kahtlused, kas kannatanu oli kaine, kas tunnistajad rääkisid tõtt, kas perearsti

juures välja toodud valuaistingud olid tekkinud just süüdistatava tegevuse tagajärjel.

Arvestada tuleks sedagi, et süüdistatava olukord oli vangistusest vabanemise järel keeruline.

Ta oli teise inimese tegevuse tagajärjel ilma jäänud kodust, kõigest materiaalsest,

mälestusesemetest ja fotodest. Elama pidi ta asuma puuküttega korterisse, kus puudus vesi,

WC ja magamisase, raha ega küttepuid ei olnud. Pikaajalisest alkoholitarvitamisest tekkis

deliiriumi staadiumi seisund, arvestades uut joovet, ei olnud ta tõenäoliselt suuteline oma

tegevust planeerima. M. Maasiku sõnul tema teadvusseisundi kombineerisid juhuslikud

mälestused, vahetult tajutud elamused, meelepettelised elamused ja reaalsusest vahetult

tajutud stiimulid. Need moodustasid pidevalt muutuva kombinatsiooni, millel puudus

sihipära.

Menetlus ringkonnakohtus

4. Tartu Ringkonnakohus võttis 01.12.2025 apellatsiooni menetlusse ning andis pooltele

võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 31.12.2025.

5. Prokurör esitas 02.12.2025 apellatsioonivastuse, milles palub jätta apellatsioonid

rahuldamata. Kannatanu vähemalt ca 10 sekundi vältel kaelast tugevajõuline kägistamine,

mille tagajärjel M. Maasikust põlvkonna jagu vanem ja seisva M. Maasiku suhtes selg ees

toolil istuv kannatanu hakkas tegema lämbumisele viitavat rögisevat häält, pole mitte kuidagi

käsitatav kannatanu keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, nagu kaitsja seda välja

pakkus. Kaitsja arvates oli tegemist puhtal kujul eelnevalt alkoholi tarvitanud isikute poolse

ülereageerimisega. Tõendid kinnitavad, et just M. Maasik ise oli teistest kohalviibinutest

oluliselt rohkem alkoholi tarvitanud ning see oligi põhjuseks, miks ta selle kuriteo toime pani.

Kaitsja väitele, et M. Maasikul oli õiguspärane ootus, et üldmenetluses ei mõisteta talle

raskemat karistust kui see, milles ta oli eelnevalt kokku leppinud, on maakohus otsuse p-s 22

juba vastanud. M. Maasik võttis ise kohtus kokkuleppest loobumisega riski, et tema karistus

võib süüdimõistmise korral muutuda raskemaks, ja see risk, küll vähesel määral, realiseeruski.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

6. Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited

kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite

alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium

keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.

7. Kaitsepositsioon tugineb argumendile, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on

ebausaldusväärsed, kuna nad olid alkoholijoobes, tunnistajad on kannatanuga seotud ning

andsid seega valeütlusi. Kaitse sisuline väide on, et otsus tuleks rajada süüdistatava ütlustele.

Selles kontseptsioonis on loogikaviga – nimelt oli süüdistatav ise purjus. Lausa nii purjus, et

apellatsioonis väidab ta, et teda tuleks käsitada piiratult süüdiva isikuna. M. Maasik kirjeldab

apellatsioonis, et tema jutt Häirekeskusesse tehtud kõnes oli segane, teadvus tugevasti häiritud

ning esinesid tugevad tajumis-, mõtlemis- ja emotsionaalsed häired – [p]ikaajalisest

alkoholitarvitamisest tingitud deliiriumi staadiumi seisund, millele juurde lisada uus joove

siis tõenäoliselt ei olnud ma suuteline oma tegevust planeerima. Seda, et süüdistatav oli

joobes, tõendavad veel kannatanu ja tema poja ütlused (I kd tl 2, 13) ning vormikaamera

salvestised. Muu hulgas nähtub salvestiselt, et indikaatorvahendiga teostatud alkoholijoobe

kontrolli tulemus oli 1,38 mg/l kohta. Tunnistaja M.P. sõnul polnud süüdistatav tol hetkel

täiesti adekvaatne ning võis olla alkoholijoobes (I kd tl 10).

8. Samas ei ole ühtegi teist tõendit peale süüdistatava ütluste, mis viitaks sellele, et

kannatanu oli samuti purjus. Kannatanu sõnul oli ta kaine ning alkoholi ta üldse ei tarvita (I

kd tl 2). Sama kinnitab ka tema poeg vormikaamera salvestisel (I kd tl 17, DVD-plaat) ning

tunnistaja M.P. oma ütlustes (I kd tl 10). Kaitsja väidab, et oli Jaanipäeva järgne päev.

Oletada, et keegi sündmuse osalisest ja kohalolnud täisealistest isikutest vähemal või

rohkemal määral polnud alkoholi tarvitanud, on sama hea, kui väita, et Eesti Vabariigis

sellise üldrahvaliku püha tähistamiseks üldse ei jooda. Kohtu hinnangul on selline väide

asjakohatu ning esitatud ilmselt sisuliste argumentide puudumise tõttu. Fakt, et sündmus leidis

aset jaanipäeva järgsel päeval, ei tõenda kuidagi seda, et kannatanu oleks olnud

alkoholijoobes.

9. Mis puudutab tunnistajaid, siis M.P. tunnistab ise, et oli alkoholi tarvitanud, kuid

mäletab siiski hästi neid asjaolusid, mida ülekuulamisel rääkis. Ka tunnistaja K.V. on

kinnitanud, et oli tol päeval alkoholi tarbinud (I kd tl 13). Seega on M.P. ja K.V. i (poeg)

alkoholi tarvitamine tõendatud samuti ilma kaitsja viidatud nn jaanipäeva kombeid arvesse

võtmata. Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, et tunnistajad olid alkoholi tarbinud, ei ole

põhjust pidada nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistajate ütlused riimuvad omavahel

ning ka kannatanu ütlustega. Samuti haakuvad nende ütlused patrullpolitseiniku O.P.K. i

vormikaamera salvestiselt nähtuvaga (I kd tl 16–17, DVD-plaat).

10. Süüdistatava ütlused seevastu ülejäänud tõendikogumiga ei haaku. Sarnaselt

maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et M. Maasik on enda tegu pisendanud, nimetades seda

lihtsalt kallistamiseks (dtl 284, 286). Süüdistatava sõnul soovis ta kannatanut kallistada, et

viimane toolilt maha ei kukuks. Samas tunnistab ta, et võttis kannatanul ümbert kinni just

kaela piirkonnast (dtl 288). Tõendikogum näitab siiski kallistamisest oluliselt intensiivsemat

käitumist.

11. Kannatanu tuli sel õhtul Võru bussi pealt ja jõudis koju umbes kella 18 ajal. Tal oli sel

hommikul käinud arsti juures, kus tal eemaldati jalalt kips. Kannatanu istus kortermaja ette

toolile teiste inimeste juurde, kus ajas juttu oma poja ning tolle sõbra M.P. ga. Seal istusid

veel M. Maasik, V.H. ja veidi kaugemal J.K. e. Kannatanu ajas juttu ja tegi suitsu, kui äkki

läks süüdistatav kannatanu selja taha ja pani oma käevarre ümber kannatanu kaela ja hakkas

teda tugevalt kägistama. Kannatanu püüdis end M. Maasiku haardest vabastada, kuid ei

suutnud, sest viimane hoidis teda kinni selja tagant, lisaks ei saanud kannatanu püsti tõusta,

kuna tal oli jalg just kipsist vabanenud. M.P. nägi toimuvat pealt, kuid ehmus sellest ära ega

julgenud konfliktile vahele minna. Kannatanu hakkas juba rögisevat häält tegema, justkui

lämbuks. Kannatanu poeg oli sel hetkel korteris ja kuulis läbi köögiakna väljas mingit

hingitsemist. Aknast välja vaadates nägi ta, et M. Maasik oli võtnud isal kaelast kinni – isa

istus tooli peal ja süüdistatav oli tema selja taga. Kannatanu poeg tormas trepist alla nende

juurde. Isa oli endiselt M. Maasiku haardes ja hingitses ning ei saanud midagi teha või isegi

rääkida. Kanntanu poeg tõukas seepeale M. Maasiku pikali. Kui M. Maasik üritas püsti tulla,

koperdas ta ja kukkus peaga vastu kivist lillepeenra äärist. M.P. sõnul oli näha ka natukene

verd, kuid M.P. tõusis ise kohe püsti ja läks majja sisse (I kd tl 2–3, 10, 13).

12. Kell 21.48 helistas M. Maasik Häirekeskusesse ja teatas, et K.V. ründas teda – otsa

eest tuleb verd, teda löödi rusikaga ja võimalik, et ka klaaspudeliga. Sündmuskohale sõidab

kiirabi ja seejärel ka politsei. M. Maasik räägib politseile, et noorem K.V. lõi teda päeval

kella 3 ajal. Varem ei helistanud ta politseisse seetõttu, et tal polnud telefoni. Samal ajal

räägib noorem K.V. teise politseinikuga ning selgitab, et M. Maasik hoidis tema isa

seljatagant käevarrega kinni, tunnistaja kuulis isa kõõksuvat häält ja läks lükkas M. Maasiku

pikali. Viimane tõusis ise püsti, kuid kukkus siis peaga vastu betoonist lillepeenra äärist (I kd

tl 16-17).

13. M. Maasiku tegevuse intensiivsust kinnitab kannatanu K.V. i järgnev kirjeldus

toimunu kohta: kui Mario mind kägistas, siis mul tõmbas hinge jumala kinni, ma vist käisin

teises ilmas ära, silme eest läks mustaks. /…/ Kui mul pilt jälle ette tuli, siis mina olin tooliga

pikali maas. M.P. sõnul oli haardesse võtmine jõuline, kannatanu hakkas tegema rögisevat

häält, nagu ta lämbuks. Kannatanu poeg kuulis isegi tuppa isa hingitsemist, keda maja ees

kägistati. Kohale tulnud politseinikele rääkis noorem K.V. , et isa ütles talle, et oli hakanud

juba ingleid nägema ehk hakkas teise ilma minema (I kd tl 17). Eeltoodust tulenevalt on selge,

et M. Maasik kägistas kannatanut, mitte ei kallistanud teda. Süüdistatava tegevus oli sellise

intensiivsusega, mis võimaldab järeldada, et kannatanu tundis selle tõttu valu. Kuigi

kannatanu ütles, et ta ei mäleta, kas ta kägistamise ajal ka valu kaelas tundis, on ta

kirjeldanud, kuidas pärast juhtunut hakkas tal pea valutama ning kael muutus külgedelt

valulikuks (I kd tl 3). 28.06.2024 käis kannatanu perearsti juures, kelle kirjalikust vastusest

nähtuvalt kurtis kannatanud samu vaevusi, millest ülekuulamisel rääkis, s.o pidev peavalu ja

pea pööramisel kaela tekkiv valu. Perearst tuvastas, et kannatanu pea liikuvus kaela suhtes on

tavapärane, kuid valu tekib kaelalihastesse paremale, kui pea on paremale ja vasemale, kui

pea on vasakule pööratud. Kuklapunktid väga valulikud (I kd tl 7). Igati nõustmist väärib

maakohtu seisukoht, et [a]rvestades, et kägistamise hetkel tabas isikut ka šokk koos

õhupuuduse ja hinge kinnijäämisega on ka eluliselt usutav, et tagantjärele mõeldes ei pruugi

kannatanu täpselt mäletada, kas ja kui intensiivset valu ta konkreetselt kägistamise hetkel

tundis. Küll aga kinnitavad tema ütlused sündmustele järgneva aja kohta, et talle tekitati

süüdistatava poolt ka valu. Ringkonnakohus on seisukohal, et valu on eelkirjeldatud

intensiivsusega kägistamise tüüpiline tagajärg. Kaela pigistamine selliselt, et õhu juurdevool

katkeb, kannatanu ei saa rääkida ning ainult rögiseb, on ka kõrvaltvaataja seisukohalt hinnatav

valu põhjustava tegevusena.

14. Kaitsja on ette heitnud ka seda, et kanntanu pöördus arstile alles 3 päeva hiljem,

mistõttu võisid temal fikseeritud süptomid olla põhjustatud ka näiteks vales asendis

magamisest, kukkumisest vms. Kolleegium leiab, et peavalu ning kaela liikuvusega seotud

valu võivad kujuneda järk-järgult, süvenedes tundide või päevade jooksul pärast traumaatilist

sündmust. Seega ei välista arsti poole pöördumise viivitus iseenesest sümptomite põhjuslikku

seost kägistamisega. Kannatanu subjektiivne otsus arsti poole pöörduda sõltub sageli

sümptomite intensiivsusest ja nende püsimisest. Asjaolu, et kannatanu pöördus arsti poole

pärast seda, kui sümptomid vastupidiselt tema ootustele ei taandunud, on eluliselt usutav ja

kooskõlas tavapärase inimkäitumisega. Lisaks ei ole tuvastatud ühtegi alternatiivset sündmust,

mis võiks põhjendada nimetatud sümptomite teket pärast kuriteosündmust. Kaitsja väited

sümptomite hilisema tekkepõhjuse kohta on vaid oletuslikud. Kannatanu kirjeldatud

sümptomite iseloom ja nende ajaline seos kuriteosündmusega võimaldab järeldada, et

kannatanu valu on põhjuslikus seoses toime pandud kägistamisega. Kokkuvõtvalt on M.

Maasiku poolt K.V. ile valu tekitamine tõendamist leidnud.

15. Maakohus tuvastas otsese tahtluse. KarS § 16 lg 3 asetab rõhu intellektuaalsele

elemendile, märkides seda keelendiga teab. Voluntatiivne element, mida otsese tahtluse

legaaldefinitsioonis märgivad sõna tahab või vähemalt möönab, on siinkohal sekundaarne

(Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tartu: Juura, 2025, p 328). Kaudse tahtluse korral isik

peab võimalikus (intellektuaalne külg) ja möönab (voluntatiivne külg), et tema tegu

realiseerib süüteokoosseisu. Otsese tahtluse korral toimepanija teab kindlasti, et tema tegu

realiseerib süüteokoosseisu. Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka

üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKK 3-1-1-111-16 p 13). Olukorras, kus süüdistatav

hiilib kannatanule selja taha, võtab tema kaela on käevarrega haardesse ja pigistab nii

tugevalt, et kannatanu ei saa rääkida ega süüdistatava haardest lahti rabeleda, on põhjust

järeldada, et süüdistatav sai välise teopildi põhjal aru, et ta põhjustab oma tegevusega

kannatanule vähemalt valu. Kogutud tõendid ei kinnita süüdistatava versiooni sellest, et tegu

oleks võinud olla lihtsalt kallistamisega, mis kannatanu jaoks muutus liiga jõuliseks.

Kannatanu ja tunnistajad ei kasutanud sõna kallistama või viidanud sellele, et M. Maasik

alkoholijoobes läks kannatanule mingit sõbramehelikku žesti tegema. Kannatanu rabeles,

püüdis käsi vabastada ning lõpuks tegi korisevat häält. Kannatanu hädasolek oli selgelt

äratuntav kõrvaltvaatajatele. See, et kannatanu on süüdistatavast 30 aastat vanem ja seega jääb

talle füüsiliselt alla, oli kannatanule samuti ära tuntav. Olukord lõppes alles siis, kui tunnistaja

K.V. selle lõpetas. Isegi kui süüdistatav alguses ei pruukinud aru saada oma teo

intensiivsusest, siis mõne sekundi jooksul see teadmine talle saabus. Seega kinnitavad tõendid

piisavalt intensiivset kägistamist, mis lõppes alles tunnistaja K.V. i sekkumise tõttu.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et M. Maasik on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega.

16. Süüdistatav viitab, et ta ei saanud oma teo keelatusest selgesti aru, kuna ta oli joonud 3

pudelit viina. Bioloogiliselt ei erine joobeseisundi olemus süüdimatusseisundist:

meditsiinilises mõttes on joobeseisund ajutine psüühikahäire ning raske joove ajutine raske

psüühikahäire (Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tartu: Juura, 2025, p 594). KarS § 36

kohaselt tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Kehtiv

joobeseisundi regulatsioon lähtub arusaamast, et puudub mõistlik põhjus vabastada

kriminaalvastutusest isikut, kes omal vabal tahtel tarvitab joovastavaid aineid, mille mõjul

tema käitumise arusaamis- ja kontrollivõime väheneb sedavõrd, et ta paneb toime

õigusvastaseid tegusid. Alles apellatsioonis avaldatud viited võimalikule deliiriumile jäävad

paljasõnaliseks. Kogutud tõendites ei ole midagi sellist, mis viitaks sellele, et M. Maasikul

võis kannatanu kägistamise ajal esienda võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga ehk ajutine

raske psüühikahäire.

17. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et M. Maasik, kes omab

kehtivad kriminaalkaristust kehalise väärkohtlemise eest, on oma teoga realiseerinud KarS §

121 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu, s.o korduva valu tekitava kehalise väärkohtlemise

ja teinud seda õigusvastaselt ning süüliselt.

18. Kaitsja on vaidlustanud ka karistuse mõistmisesse puutuvat. Esiteks leiab kaitsja, et

prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem

karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist teises

menetlusliigis. Nimelt prooviti käesolevat kriminaalasja esmalt lahendada

kokkuleppemenetluses, kus kokku lepiti 1 aasta pikkuses vangistuses (I kd tl 75–76).

Süüdistatav loobus viimasel hetkel siiski kokkuleppest ning kriminaalasi tagastati

prokuratuurile. Nüüd lühimenetluses taotles prokurör M. Maasikule aga 1 aasta ja 8 kuu

pikkust vangistust. Maakohus mõistis M. Maasikule karistuseks 1 aasta ja 9 kuud, mida

lühimenetluse tõttu vähendati 1 aasta ja 2 kuu peale. Maakohus selgitas, et süü suurus ei sõltu

ei menetlusliigist ega prokuröri poolt mistahes menetluses taotletud karistusest. Nii on ka

kokkuleppemenetluses võimalik kohtul kokkulepitud karistusega mittenõustumisel sõlmitud

kokkulepe KrMS § 2451 lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 prokuratuurile tagastada. Kohus ei ole

karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega, vaid lahendab selle

küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte

karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Seega ei

nõustunud maakohus kaitsja käsitlusega, et mistahes tingimustega sõlmitud kokkuleppe seaks

kohtule piire edasises menetluses karistuse mõistmisel.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukoht nõustumisväärne. Kaitsja viidatud

Riigikohtu lahendist (RKKK 3-1-1-96-09 p 9) tulenevalt on karistamise aluseks isiku süü,

mille suurus ei sõltu kuidagi menetlusliigi valikust. Viidatud lahendi juhtmõte on, et

prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem

karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse

korras, kuna see oleks vastuolus KarS §-s 56 sätestatuga. Seega annab see ennekõike juhise

prokurörile. Küll aga ei ole kohus prokuröri karistusettepanekuga seotud. Asjaolu, et prokurör

pidas kokkuleppemenetluses võimalikuks 1 aasta pikkust vangistust, ei tähenda, käesolevat

kriminaalasja lahendanud kohus isiku süü suurusele ning oma siseveendumsele tuginedes

oleks samal seisukohal. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et teine kohtukoosseis oleks ehk

kokkuleppe sõlmitud kujul kinnitanud. Nõustuda saab ka prokuröriga, et kokkuleppest

taganemisega võttis süüdistatav ise riski, et tema karistus võib teises menetlusliigis

süüdimõistmise korral muutuda.

20. Teine kaitseväide seoses karistusega on, et inimese kriminaalkorras karistamine igal

seaduses ettenähtud võimalusel ei ole sobiv vahend õigusrahu saavutamiseks. Kannatanu on

väljendanud soovi leppimiseks, millega kriminaalmenetluse käigus kahetsusväärselt ei

arvestatud. Ringkonnakohus nõustub üldpildis kaitsjaga, et alati ei ole isiku karistamine

sobivaim vahend õigusrahu saavutamiseks. Antud juhul tuleb aga arvestada M. Maasikut

iseloomustavate asjaoludega, eelkõige tema varasemate kriminaalkaristustega. M. Maasikul

on 5 kehtivat kriminaalkaristust. Viimati on teda samuti karistatud korduva kehalise

väärkohtlemise eest. Käesoleva menetluse esemeks oleva kuriteo pani ta toime katseajal, mõni

nädal pärast seda, kui ta oli vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastatud.

Sarnaselt maakohtuga leiab ka kolleegium, et M. Maasik ei ole teinud senistest karistustest

vajalikke järeldusi õigusekuulekuse suunas. Nii karistuse eri- kui ka üldpreventiivsed

eesmärgid nõuavad M. Maasiku karistamist toimepandud kuriteo eest. Seda sõltumata

asjaolust, et kannatanu on maakohtule esitanud avalduse süüdistatavaga leppimise kohta.

21. Nii nagu maakohus ei näe ka ringkonnakohus alust lugeda kannatanu avaldust

leppimiseks KarS § 57 lg 1 p 9 mõttes. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus mõlemad

osapooled eitavad kuriteosündmust, ei ole võimalik leppida selles, mida nende arvates ei ole

olnud (TrtRnK 1-19-9270 p-d 146–149). Käesoleval juhul ei ole süüdistatav oma tegu

sisuliselt tunnistanud, vaid pisendab seda nimetades oma tegu kallistamiseks ja toolil istuva

kannatanu püsti hoidmiseks. Kuna M. Maasik ei tunnista, et ta kannatanu peaaegu hingetuks

kägistas, ei saa rääkida nendevahelisest leppimisest karistust kergendava asjaoluna.

22. Süüdistatav on apellatsioonis rääkinud mh oma raskest olukorrast vanglast

vabanemisel – ta on kaotanud kodu, kõik materiaalse ning mälestusesemed. M. Maasik pidi

elama kesistes tingimustes ja see ajendas teda alkoholi tarbima. Kolleegium märgib, et kodu

kaotamine on kahetsusväärne. Siiski juhtub inimeste elus aeg-ajalt sündmusi, mis mõjuvad

vaimsele heaolule laastavalt, kuid see ei ole vähimalgi määral vabanduseks sellisele

alkoholitarbimisele, millega kaasneb teiste isikute tervist ja elu ohustav käitumine. Seega ei

tingi M. Maasiku keerulised elutingimused tema karistusest vabastamist või selle

vähendamist.

23. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur

otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), mistõttu ei saa apellatsioonikohus muuta

maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse

ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust

kaalutlusviga maakohus teinud ei ole. Maakohus on arvesse võtnud karistuse mõistmise

eesmärke ning mõistnud M. Maasiku teosüüle vastava karistuse.

24. Eelnevat arvestades jäävad apellatsioonid rahuldamata. M. Maasik on toime pannud

KarS § 121 lg 2 p 3 pärase teo, millel õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Maakohus ei ole eksinud karistuse mõistmisel. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337

lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 03.10.2025. a otsuse muutmata.

25. Kaitsjatasu taotlust esitatud ei ole. KrMS § 185 lg 2 alusel jääksid menetluskulud aga

niikuinii M. Maasiku kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)