2-22-1897/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-22-1897

Tsiviilasi

Osaühingu STARFELD hagi Nord Garlic OÜ

vastu võla väljamõistmiseks

Nord Garlic OÜ vastuhagi osaühingu STARFELD

vastu enammakstud raha tagastamiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

49 600 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. augusti 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nord Garlic OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja): Nord Garlic OÜ (registrikood

11438478), lepingulised esindajad Raivo Kiisk ja

Agu Eichenbaum

Vastustaja

(hageja):

osaühing STARFELD

(registrikood 10599831), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Nord Garlic OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. augusti 2025. a otsus muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Nord Garlic OÜ kanda.

4. Määrata osaühingu STARFELD menetluskulude rahaliseks suuruseks

ringkonnakohtus 270 eurot.

5. Mõista Nord Garlic OÜ-lt osaühingu STARFELD kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 270 eurot.

6. Mõista Nord Garlic OÜ-lt osaühingu STARFELD kasuks välja viivis

menetluskuludelt 270 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing STARFELD (hageja) esitas 4. veebruaril 2022 Tartu maakohtule hagi Nord

Garlic OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 56 903 eurot 14

senti ja võlgnevuselt 24 600 eurolt viivise 0,15% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude

tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. augustil 2016 laenulepingu, mille alusel sai kostja

hagejalt laenu 20 000 eurot laovarude soetamiseks. Kostja kohustus laenu tagastama 31.

detsembriks 2016 ja tasuma intressi 12% tagastamata laenult aastas. Lisaks sõlmisid pooled 2.

oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 25 000 eurot

laovarude soetamiseks. Lepingu kohaselt tuli laen tagastada 28. veebruariks 2017 ja kostja

pidi tasuma intressi sõltuvalt laenu tagastamise ajast 12–18% aastas. Laenulepingutega

kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,15% tähtajaks

tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostja ei tagastanud laene

tähtaegselt ja taotles majandusraskustele viidates tagastamise tähtaja pikendamist.

Kostja alustas 15. novembril 2018 laenude tagastamisega, tasudes ebaregulaarseid makseid

200–2000 eurot kuus. Kostja tegi viimase makse 26. mail 2021, tasudes hagejale 1000 eurot.

Selleks ajaks oli kostja tagastanud saadud laenu kokku 20 400 eurot. 2. oktoobril 2016

sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest on kostja täitnud üksnes 400 eurot.

Kostjal on 17. augustil 2016 sõlmitud lepingu alusel tasumata intress 8599 eurot 27 senti

alates 18. augustist 2016 kuni 26. maini 2021 ning 2. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu alusel

tagastamata laenusumma 24 600 eurot ning tasumata intress 20 198 eurot 37 senti alates 3.

oktoobrist 2016 kuni 31. oktoobrini 2021 ja viivis 3505 eurot 50 senti alates 1. novembrist

2021 kuni 4. veebruarini 2022.

Hageja leidis, et kostja väide nõude aegumise kohta on põhjendamatu, kuna kostja on

korduvalt taotlenud kohustuse täitmiseks määratud tähtaja pikendamist. Kostja on nõudeid

erineval viisil tunnustanud. Kostja tasus ajavahemikul 2018. a kuni 2021. a kokku 20 400

eurot, samuti tunnustas oma kohustust hagejale saadetud dokumentides ning majandusaasta

aruannetes.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi. Tõendamata on, et kostja palus

majandusraskustele viidates laenu tagastamise tähtaja pikendamist, et hageja nõustus sellega

ja kostja juhatuse liige kinnitas hagejale, et kogu võlgnevus saab makstud. Tõendamata on, et

kostja on nõudeid erineval viisil tunnustanud.

Intressi arvestamine pärast tagastamise tähtaja möödumist ei ole põhjendatud.

Laenulepingutes sisaldus poolte kokkulepe, mille kohaselt lepingut võib muuta poolte

kirjaliku kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine.

Hageja ei tõendanud, et selline kokkulepe oleks poolte vahel kirjalikult vormistatud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Kolm aastat on möödunud, mistõttu on hageja nõue aegunud.

MENETLUSE KÄIK

3. Tartu Maakohus jättis 14. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et pooled muutsid 2. oktoobri 2016. a lepingu

tähtajatuks, ning võlgniku ja võlausaldaja e-kirju ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks

tunnustada võlgnevust ning katkestada aegumine TsÜS § 158 tähenduses või pikendada

tähtaegasid. Hageja nõuded on TsÜS § 146 lg 1 ja § 144 alusel aegunud. Laenu tagastamise

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2023. a otsusega maakohtu 5. oktoobri 2023. a

otsuse ja saatis tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et esitatud kirjavahetusest ei tulene, et

pooled oleksid laenulepinguid muutnud või pikendanud. Kostja 23. detsembri 2019. a e-kirjas

avaldatut saab käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja avaldas 23.

detsembri 2019. a e-kirjas tahet tagastada laen ning tunnustas sellega mõlemast laenulepingust

hageja nõuet. Järelikult katkes hageja nõude aegumine 23. detsembril 2019. Võla osalisest

tasumisest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Seega katkesid lepingute aegumistähtajad

kostja igakordse makse tegemisega. Arvestades, et kostja tegi hagejale viimase makse 2021.

a, oleks nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud 2024. a.

5. Hageja täpsustas asja uuel läbivaatamisel maakohtus oma nõuet. Hageja esitas 8. mail 2025

hagi tervikteksti, milles palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 2. oktoobri 2016

laenulepingust tuleneva võlgnevuse 24 600 eurot, viivise 17. augusti 2016 laenulepingu

õigeaegselt täitmata jätmise eest 9300 eurot ja viivise 2. oktoobri 2016 laenulepingu

õigeaegselt täitmata jätmise eest 15 300 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Arvestades ringkonnakohtu seisukohti tuli kostjal tasuda intressimakseid 17. augusti 2016

laenult kuni 31. detsembrini 2016 ja 2. oktoobril 2016 saadud laenult kuni 28. veebruarini

2017. Kostja ei tagastanud laene tähtaegselt ning kostjal tuli tasuda viivist 17. augusti 2016

laenulepingu alusel alates 1. jaanuarist 2017 kuni laenu lõpliku tagastamiseni, s.o 26. maini, ja

2. oktoobri 2016 laenulepingu alusel alates 1. märtsist 2017. Hagi esitamise seisuga oli

sissenõutavaks muutunud viivis kahe laenulepingu alusel kokku 103 041 eurot 90 senti.

Hageja vähendas viivise nõuet esmalt kokku 45 671 euroni ja seejärel 24 600 euroni.

Hageja arvestas kostja maksed laenu põhiosa ning intresside katteks lähtudes kostja

ülekannete selgitustest. 3421 eurot 67 senti on arvestatud intresside katteks ja 20 400 eurot

põhivõla katteks, sh 20 000 eurot 17. augusti 2016 laenulepingu täitmiseks ja 400 eurot 2.

oktoobri 2016 laenulepingu osaliseks täitmiseks.

Hageja ei nõustunud, et lisaks 17. augusti 2016 ja 2. oktoobri 2016 laenulepingutele sõlmisid

pooled täiendava laenulepingu, mille tasumisega lubas kostja 23. detsembri 2019 kirjas

järgmisel aastal alustada.

Hageja tarnis 2017. aastal kostjale ventilaatorid, kuid kauba eest tasumise kohustust ei ole

pooled vormistanud laenulepinguna. 23. detsembri 2019. a e-kirjas viidatakse sõnaselgelt

laenule, mitte kauba eest tasumisele. Kostja esitas väite, et 23. detsembri 2019. a e-kiri

puudutas ventilaatoritega seotud tehingut, esmakordselt 2. jaanuari 2024. a

menetlusdokumendis, s.o enam kui kaks aastat pärast menetluse algust.

Hageja ei nõustunud kostja viivise vähendamise taotlusega. Kostja kasutas laenuks saadud

raha ca 9 aastat, püüdis leida laenu tagastamisest hoidumiseks erinevaid põhjendusi ning

kasutas kõiki võimalusi menetluse pidurdamiseks, sh on keeldunud

kompromissiläbirääkimistest.

6. Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja esitas 1. aprillil 2024 vastuhagi, milles palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja võlgnevuse 400 eurot ja sellelt viivise alates vastuhagi esitamisest

kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja jätta menetluskulud hageja

kanda.

Hageja nõuded on aegunud. Aegumise katkemine ei ole tõendatud. Aegumine ei katkenud 23.

detsembri 2023. a e-kirjaga. Hageja ostis 2017. a juulis Poolast ventilaatorid, et need edasi

müüa kostjale. Kauba eest tasus hageja, kaup tarniti kostjale. Kostjal ei olnud võimalik

ostuhinda koheselt tasuda, mistõttu pooled leppisid kokku, et ostuhind võlgnetakse laenuna

(VÕS § 396 lg 2). 23. detsembri 2023. a e-kirjas räägitakse ainsuses ühest laenust ja järelikult

ei saa olla silmas peetud vaidlusaluseid laenulepinguid.

Hageja on alusetult kostja arvel rikastunud. Kostja tasus 17. augusti 2016. a lepingu alusel

põhiosa tagasimaksena ekslikult 400 eurot rohkem, kui oli kokku lepitud. Hageja on vääralt

sidunud 400 eurose makse 2. oktoobri 2016. a laenulepinguga. Kostja on selgelt kõikides

ülekannetes selgitusena märkinud, et tegemist on 17. augusti 2016. a laenulepingu põhiosa

tagasimaksega. Ülekannet ei ole võimalik lugeda 2. oktoobri 2016 laenulepingu

tagasimakseks.

Hageja viivisearvestus ei ole selge. Hageja on jätnud viivise arvutuskäigu välja toomata.

Kui hageja nõuded ei ole aegunud, palub hageja vähendada viivist nullini. Ka põhinõuet

mitteületavas osas on viivisenõue põhjendamatu ja hea usu põhimõtte vastane. Viivise

väljamõistmisel peab arvesse võtma hagejale reaalselt tekkinud kahju suurust. Hageja on

oodanud aastaid, enne kui kohtuväliselt kostja poole pöördus. Hageja venitas oma nõuete

maksma panekuga viimase hetkeni, et viivisenõue võimalikult suureks kasvaks.

Kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas on ebamõistlikult suur. Lepingujärgne viivisemäär

on oluliselt suurem, kui on seadusjärgne viivisemäär.

7. Hageja palus jätta kostja vastuhagi rahuldamata.

VÕS § 88 lg 8 ja 17. augustil 2016 sõlmitud laenulepingu p 3.3 järgi oli hagejal õigus

arvestada võlgniku poolt tasutud summad esmajoones intressi (sh viivise) katteks ning

seejärel põhikohustuse katteks. Laenulepingu p 1.4 kohaselt tuli laen tagastada 31.

detsembriks 2016, kostja täitis oma kohustuse täies ulatuses alles 26. mail 2021. Tulles vastu

kostjale, otsustas hageja arvestada võlgniku täiendavalt tasutud 400 eurot 2. oktoobril 2016

sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse katteks. Kui kostjal on endiselt täitmata 2.

oktoobri 2016 laenulepingust tulenev kohustus, on vastuhagi esitamine vastuolus hea usu

põhimõttega.-

MAAKOHTU LAHEND

8. Tartu Maakohus rahuldas 29. augusti 2025. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 49 200 eurot, millest 24 600 eurot põhivõlg ja 24 600 eurot viivis, ja jättis kostja

vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 5220 eurot ja menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Laenulepingutes oli ette nähtud intressi tasumise kohustus. 17. augustil 2016 lepingu alusel

arvestatav intress muutus sissenõutavaks 31. detsembri 2016 ja 2. oktoobri 2016 lepingu järgi

arvestatav intress muutus sissenõutavaks 28. veebruaril 2017.

Hageja seaduslik esindaja Toomas Starke ja kostja seaduslik esindaja Andrus Soidik pidasid

e-kirjavahetust 18. mail 2017, milles hageja seaduslik esindaja selgitab intresside arvestamist

mõlema laenulepingu järgi, millele kostja seaduslik esindaja vastab „palun arvet siis“. Kostja

maksis 19. mail 2017 hagejale 3421 eurot 67 senti selgitusega „Intressimaksed

laenulepingutele (alus e-mail Toomas Starke 18.05.2017)“. Kostja on intressimakseid teinud

3421 eurot 67 senti.-

Kostja intressimaksete tasumine mõlema laenulepingu alusel tähendab, et pärast täitmise

tähtaja saabumist tunnistab kostja lepingutest tulenevat kohustust, sh intressi maksmise

kohustust alates laenuraha kättesaamisest kuni 30. aprillini 2017 (intressid 252 päeva eest ja

209 päeva eest). Hagejalt kostjale saadetud e-kirjas selgitab hageja intresside arvestamist.

Kostja seaduslik esindaja ei esita kirjutatule ega arvestusele vastuväiteid, vastates üksnes

„Palun arvet siis“, kostja tasus intressimaksed. Pooled ei ole sõlminud kokkuleppeid lepingute

muutmiseks, vaid on käitunud vastavalt lepingutes (p 9.2 ja p 10.2) ettenähtule, mille kohaselt

lepingu täitmisest tulenevad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. Kohtule esitatust ei

nähtu, et selleks ajaks oleks olnud poolte vahel vaidlusi lepingute kehtivuse või täitmise

kohustuse üle, lepingute täitmisest tulenenud asjaolud räägiti omavahel läbi, millele järgnes

arve esitamine ja tasumine. 18. mai 2017. a e-kirjavahetusest hageja ja kostja seaduslike

esindajate vahel ja intresside maksekorraldusest tuleneb, et kaht laenulepingut käsitletakse

koos.

Kohtule on esitatud tõendid – hageja pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et kostja on

alates 15. novembrist 2018 teinud hagejale erinevates summades kuude kaupa makseid

selgitusega „laenuleping 17.08.2016.a osaline tagastus“. Sellisest maksmisviisist tuleneb, et

pooled olid läbirääkimiste ja kostja ühepoolsete tahteavalduste tulemusena saavutanud ühise

seisukoha, et kostja täidab laenulepingutest tulenevaid kohustusi vastavalt oma finantsilistele

võimalustele. Pooled kujundasid suuliselt läbi rääkides lepingu täitmise tingimusi, mis on

VÕS § 13 lg 3 järgi lubatud. Kostja ei saa kohtumenetluses enam tugineda lepingus

ettenähtud vorminõudele. Pooled kooskõlastasid kokkulepped lepingute täitmise kohta

vormivabalt ja kostja ühepoolsete sooritustega – osaliste tasumistega.

Kostja on teinud hagejale makseid selgitusega „laenuleping 17.08.2016.a osaline tagastus“ ja

„lõplik tagastus“ kokku 20 400 eurot. Selle laenulepingu järgi saadud laenusumma oli 20 000

eurot. Seega tasutud on 400 eurot enam ja hageja on 400 eurot lugenud põhjendatult 2.

oktoobri 2016. a laenulepingust tuleneva kohustuse katteks.

Kostja ei vaielnud vastu ega põhjendanud kohustuse rikkumist.

Kostja on tasunud 17. augustil 2016 sõlmitud laenulepingu täitmiseks 20 000 eurot ja laen

selle lepingu järgi on tasutud. Kostja on tasunud 2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu

täitmiseks 400 eurot, kuid laenuks saadud summa oli 25 000 eurot. Tasumata on 24 600 eurot.

Kohus on eespool põhjendanud, et poolte suhtlusest intressimaksete teemal ja intresside

maksmisest tuleneb üheselt, et kaht laenulepingut käsitletakse poolte poolt ühe komplektina.

Lepingupooled on käsitlenud laenulepinguid oma suhtlemises ja täitmisel, aga ka kostja

raamatupidamisdokumentatsioonis, ühetaoliselt ja üheskoos. Seetõttu on poolte käitumisega

kooskõlas, et ta 23. detsembri 2019. a e-kirjas tunnustas nõuet mõlemad laenud tasuda ja see

on nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 2, lg 1 tähenduses.

Kohus käsitles seda küsimust pooltega 26. juuni 2024. a kohtuistungil. Hageja selgitas ja

põhjendas, et kostja käitumisest nähtuvalt käsitles kostja neid lepinguid ühtselt.

Kohtule on esitatud e-kirjavahetus hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel, milles kostja

seaduslik esindaja esitab põhjendused oma keerulise majandusliku olukorra kohta,

ebaõnnestumistest majandustegevuses, põhjendab kohustuste täitmise keerukust. Kostja 2.

detsembri 2019 e-kirjale on lisatud käibeandmik, kasumiaruanne ja bilanss novembri 2019

seisuga. Käibeandmik kajastab lühiajalist laenu hageja ees 3300 eurot ja pikaajalist laenu

hageja ees 40 000 eurot. 23. detsembri 2019. a e-kirjas kirjutab kostja seaduslik esindaja

„Ettevõte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata“.

Kostja poolt laenuandjale ülevaadete andmine oma majandustegevusest lepingu p 6.1.4 alusel

ja laenuvõtja kinnitus laenuandjale 23. detsembri 2019. a e-kirjas ei jäta kahtlust, et kostja

tunnustas oma kohustust hageja ees ja teatas, et hakkab lähiajal kohustust tasuma. Tasumata

laenukohustuse kajastamine raamatupidamisdokumentides koosmõjus kostja seadusliku

esindaja kinnitusega, et laenu hakatakse tasuma, tähendab, et kostja tunnistas nõude

olemasolu.

TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud

isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Hageja nõue ei ole aegunud, kuna aegumine on katkenud. Kostja on oma laenulepingutest

tulenevaid kohustusi hageja ees korduvalt tunnustanud. Kostja tunnustas nõuet esmalt

intresside tasumisega 19. mail 2017, seejärel 23. detsembri 2019. a e-kirjaga ja maksete

tegemisega alates 15. novembrist 2018 kuni 26. maini 2021. Aegumise katkemist tuleb

arvestada nii 23. detsembri 2019. a nõude tunnustamisest, intresside tasumisest, aga ka võla

osalisest tasumisest. -

Kostja vastuväited, et 23. detsembri 2019. a e-kiri käis ventilaatorite müügi tehingust tuleneva

laenusuhte kohta, on otsitud ja ebausaldusväärsed. Kostja esitas selle vastuväite menetluses

esmakordselt pärast ringkonnakohtu 5. oktoobri 2023. a otsuse tegemist esitatud 2. jaanuari

2024. a täiendavas seisukohas, ehkki menetlus oli alanud juba 17. veebruaril 2022.

TsMS § 329 lg 1, § 331 lg 1 järgi tuleb menetlusosalisel esitada oma vastuväited ja tõendid nii

varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab, hilisemal esitamisel põhistada hilinemiseks

mõjuva põhjuse olemasolu. Kostja ei ole esitanud oma vastuväidet seoses ventilaatorite

arvega varakult, ei ole põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta seda teinud pole ja vastuväide

seoses ventilaatorite arvega ehk muu võlasuhtega poolte vahel ei sobitu käesoleva vaidluse

konteksti.

Hagi tuleb rahuldada 2. oktoobri 2016 laenulepingust tuleneva põhivõla osas 24 600 eurot.

Maakohus rahuldas VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel hageja viivisenõude.

Kostja ei tagastanud kumbagi laenu mitte mingisuguses summas tähtajaks. Kostja tegi

esimese (intressi)makse 19. mail 2017 ning alustas laenu tagastamist osamaksetega alates 15.

novembrist 2018. Laenulepingutest tulenevad hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 17.

augustil 2016 sõlmitud lepingu puhul 1. juulil 2017 ja 2. oktoobril 2016 sõlmitud lepingu

puhul 1. märtsil 2017. Sellest ajast on hageja õigustatud arvutama viivist.

Poolte vahel sõlmitud laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär 0,15% tähtajaks tasumata

summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest on majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevate lepingupoolte puhul tavapärane ja lubatav.

Hageja on vähendanud kummagi lepingu alusel arvestatud viivist enam kui neli korda ning

maakohus ei pidanud viivise enamat vähendamist põhjendatuks.

Kostja on pika aja jooksul palunud hagejalt mõistmist ja lubanud majanduslikest raskustest

ülesaamisel asuda laenu tagastama, sh palunud veel täiendavat laenu maksuvõla

kustutamiseks (22. oktoobri 2019. a e-kiri). Maakohus oli seisukohal, et hageja on kostja

käitumise juures piisavalt ilmutanud heausksust ja vähendanud viivisenõuet. Maakohus luges

hageja viivisenõuded, mida hageja on vähendanud 9300 eurole ja 15 300 eurole,

põhjendatuks.-

Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja on õigustatult lugenud kostja 26. mail

2021 tasutud 400 eurot pooltevahelise laenulepingu tasumiseks (tasutud on 1000 eurot, millest

600 eurot 17. augustil 2016 sõlmitud laenulepingu katteks ja 400 eurot 2. oktoobril 2016

sõlmitud laenulepingu katteks). Kostjal oli selleks ajaks hageja ees võlgnevus 2. oktoobril

2016 sõlmitud laenulepingu järgi 25 000 eurot. Alusetu on kostja väide, et hageja on 400 euro

võrra alusetult rikastunud. Hageja ei ole saanud seda summat alusetult.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kostja

palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on viinud

ebaõige lahendini.

Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet (TsMS §

232 lg 1). Maakohus on jätnud osa tõendeid otsuses käsitlemata ning osade tõendite

hindamise osas on maakohtu otsus vastuoluline.

Maakohus on vääralt käsitlenud kahte laenulepingut koos ühe tervikuna. Tegemist on kahe

eraldiseisva laenulepinguga. Laenulepingud on sõlmitud erinevatel aegadel, laenusummad,

laenuintressid ja tagastamistähtajad olid erinevad. Laenulepingute käsitlemist eraldiseisvana

toetavad ka hageja enda käitumine ja hageja esitatud tõendid. Hageja on 18. mai 2017. a e-

kirjas käsitlenud mõlema laenulepingu intresse eraldi, tuues välja mõlema laenulepingu puhul

eraldiseisva intressiarvestuse.

Üllatav on maakohtu seisukoht, et laenulepingutest ei tulene, et laenu tasumine toimub

osamaksetega või väga väikestes summades korraga või pikkade ajavahemike järel. Sellele

pole kohus aastate jooksul ning kogu menetluse käigus kordagi tähelepanu juhtinud.

Maakohus on vääralt jätnud kohaldamata aegumise. Maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS §

158 lg-id 1 ja 2 ja jätnud põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg 1.

Maakohus on 23. detsembri 2019. a e-kirjale omistanud jõu, mis ei ole kooskõlas menetluses

esitatud tõenditega ning mis ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Selles e-kirjas puudusid

igasugused viited ja seosed vaidlusalustele laenulepingutele.

Maakohus on kohaldanud TsÜS §-s 158 sätestatud aegumise katkemist mõlema laenulepingu

osas, kuigi, nii nagu eelpool kirjeldatud, oleks kohus pidanud hindama mõlemat laenulepingut

(sh sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi) eraldiseisvalt ja kohaldama seetõttu aegumist ka

mõlema laenulepingu seisukohalt eraldiseisvalt. Niisamuti on individuaalne mõju nii

aegumise peatumisel kui ka katkemisel.

Eriti oluline on aegumise katkemise hindamine laenulepingute vaatest seetõttu, et nii nagu

kostja on kogu menetluse vältel tähelepanu juhtinud ja selgitanud – siis kostja 23. detsembri

2019. a e-kirjas räägitakse laenust ainsuses.

Antud olukorras aga on räägitud laenust ainsuses ning teises, vaidlusaluste laenulepingutega

mitteseotud kontekstis, mis tol hetkel oli seotud aktuaalse teemaga – ventilaatorite müügiga ja

esialgse müügi ümbervormistamisega laenuks (VÕS § 396 lg 2). Seda aga kohus üldse

hinnanud ega analüüsinud ei ole. Kohus on põhjendamatult lugenud sellega seonduvad

tõendid ebausaldusväärseks. Ventilaatoritega seonduv suhtlus algas pooltel 22. oktoobril 2019

ehk kaks kuud enne seda, kui saadeti 23. detsembri 2019. a e-kiri.

Kui kirjavahetuses räägiti majanduslikest raskustest, oli see seotud ventilaatorite eest

tasumisega. Seda kinnitab ka hageja enda 1. juulil 2021 saadetud e-kiri, kust nähtub poolte

kokkulepe lükata edasi tasumist. Seetõttu viitaski kostja e-kirjas ainsuses ja lihtsalt „laenule“.

Veelgi enam – hageja ei ole sisuliselt eitanud ventilaatoritega seonduvat õigussuhet.

Kohus on jätnud arvestamata kostja vastuväited ja selgitused, mida kostja 23. detsembri 2019.

a e-kirjas silmas peeti. Samuti on kohus jätnud kõrvale materiaalõiguslikult kõik

tõlgendamisreeglid (VÕS § 29), millele kostja on tähelepanu juhtinud. Samuti on maakohus

põhjendamatult ja ilma usutavate selgitusteta ebausaldusväärseks lugenud tõendid ventilaatori

müügiga seonduvalt.

Kohtuotsus ei näi erapooletu. Kohus peaks hoiduma mittevajalikest ja asjasse

mittepuutuvatest kommentaaridest või märkustest.

Maakohus on hageja nõuete vähendamisel rikkunud menetlusõigust. Kostja on menetluses

korduvalt oma seisukohtades selgitanud, et hageja poolt haginõude oluline muutmine

(vähendamine) vajab selget menetluslikku seisukohta.

Laenulepinguid ei ole muudetud VÕS § 13 kohaselt. Maakohus on vääralt tõlgendanud VÕS

§-s 13 sätestatut ning tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele, nagu poolte

laenulepingutes kokku lepitud vorminõue VÕS § 13 lg 3 kohaselt ei kehti.

Vastuhagi on jäänud põhjendamatult rahuldamata. Maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata

jätmise osas ei ole seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole vastuhagi rahuldamata jättes

viidanud ühelegi õigusnormile. Maakohus on jätnud kostja esitatud vastuväited ja tõendid

tähelepanuta ning pole nende tähelepanuta jätmist otsuses põhjendanud.

Maakohus on viivisearvestust analüüsides hinnanud tõendeid ja asjaolusid ühekülgselt ja

valikuliselt ning tuvastas faktilised asjaolud vääralt. Maakohus on meelevaldselt järeldanud,

nagu kostja oleks keeldunud kompromissiläbirääkimistest.

Arvel nr 21116 sätestatud viivisemäära edasikandmine ja sellest lähtumine on vastuolus ka

kohtupraktikaga, mille kohaselt viivisemäära kohta peab pooltel olema kokkulepe.

Maakohus on vääralt jaotanud ja kindlaks määranud menetluskulud. Maakohus ei ole

arvestanud, et menetluse kestel on hagihind muutunud. Hageja algne nõue on rahuldatud

üksnes ca 70% ulatuses.

10. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on kõiki

kogutud tõendeid korrektselt analüüsinud ning teinud põhjendatud ja seadusliku otsuse.

Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2023. a otsuse kohaselt saab kostja 23. detsembri 2019. a

e-kirjas avaldatut õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja on

23. detsembri 2019. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja

nõuet mõlema laenulepingu osas. Järelikult katkes hageja nõude aegumine 23. detsembril

2019. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu eelnimetatud otsust ning see on jõustunud. -

Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks lisaks 17. augustil 2016 ja 2. oktoobril 2016

sõlmitud laenulepingutele olnud poolte vahel sõlmitud veel mingi täiendav laenuleping, mille

alusel tekkinud võla tasumisega lubas kostja 23. detsembri 2019. a kirjas järgmisel aastal

alustada. Hageja tarnis kostjale 2017. aastal ventilaatoreid, kuid nimetatud kauba eest

tasumise kohustust ei ole pooled kunagi vormistanud laenulepinguna. Kostja väide, et

võlasuhe vormistati laenulepinguna, on paljasõnaline ning seda ei kinnita ükski

dokumentaalne tõend. Kostja juhatuse liige viitab 23. detsembri 2019. a e-kirjas sõnaselgelt

laenule, mitte aga ventilaatorite ostu-müügitehingust tekkinud võlale.

Kostja viitab väidetavale kolmandale laenulepingule alles 2. jaanuari 2024. a

menetlusdokumendis. Eluliselt ei ole usutav, et kostja juhatuse liikmele meenus alles enam

kui neli aastat pärast e-kirja saatmist, et nimetatud kiri ei puudutanudki neid asjaolusid, mida

oli arutatud selleks ajaks juba peaaegu kaks aastat kestnud menetluse käigus.

Kostja 23. detsembri 2019. a e-kirjas antud lubadus on oma sisult üheselt arusaadav.

Asjaolust, et maakohus ei ole kostja paljasõnaliste väidetega arvestanud, ei saa järeldada, et

kohtuotsus ei näi erapooletu.

Hageja ei nõustu, et maakohus on hageja nõude vähendamisel rikkunud menetlusõigust.

Hageja kasutas oma õigust vähendada nõude suurust, hageja ei ole loobunud oma nõude

mingist konkreetsest osast või viivisest mingi ajavahemiku eest, vaid on vähendanud nõude

lõplikku suurust lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast.

Maakohus väljendas 11. juuli 2025. a määruses selgelt, et menetlus jätkub hageja 8. mail 2025

esitatud hagiavalduse tervikteksti alusel.

Maakohus rahuldas hageja nõude lähtudes 8. mail 2025 esitatud hagiavalduse terviktekstist

täies ulatuses. Kostja menetluskulude jaotust puudutavad väited ei ole seega asjakohased.

Hageja ei nõustu, et maakohus on jätnud vastuhagi põhjendamatult rahuldamata. Kostja ei ole

selgitanud, millisel alusel oli ta õigustatud täitma vaid ühest laenulepingust tuleneva

põhinõude, mitte aga laenulepingutest tulenevaid ülejäänud kohustusi. Olukorras, kus

lepingupool möönab, et ta on jätnud osa rahalisi kohustusi täitmata ja deklareerinud, et ei

kavatsegi neid täita, on vastuhagi esitamine vastuolus hea usu põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

12. Hageja laenuandjana nõuab kostjalt kui laenuvõtjalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist.

Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks asja menetlemisel

rikkunud erapooletuse nõuet või oleks kohelnud pooli ebavõrdselt TsMS §-i 7 rikkudes.

Maakohus on kohtulahendi põhjenduses menetluses esitatud tõendeid hinnanud ning oma

seisukoha kujunemist põhjendanud.

13. Hageja ja kostja vahel sõlmiti kaks laenulepingut: 17. augustil 2016, mille p 1.4 kohaselt

pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 31. detsembriks 2016 ja 2. oktoobril 2016

teise laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt 28.

veebruariks 2017.

Iseenesest on osaliselt põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt oleks maakohus pidanud

lahendama hageja nõude vähendamise määrusega. Nimetatu ei muuda aga maakohtu otsuse

lõppjäreldust. Ekslik on kostja väide, et kohus ei saa menetlusosalise eest hagihinda määrata.

Hagi hinna võib nimetada pool, selle määrab aga kohus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses

nimetanud, millised vastuväited jäid tal maakohtus seoses hagihinna määramisega esitamata.

Ringkonnakohus jääb oma 5. oktoobril 2023 tehtud otsuses väljendatud seisukoha juurde, et

hageja nõuded kostja vastu ei ole aegunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja 23. detsembri

2019. a e-kirjas avaldatu on tõlgendatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. Kostja ei

ole usaldusväärselt tõendanud, et kostja pidas silmas hoopis oma varasematest kokkulepetest

tuleneva võlgnevuse ümberkujundamist laenuks. Kostjale esitatud arved ja võlgnevuse

arvestus ringkonnakohtu hinnangul seda ei tõenda (I kd, 116jj).

Kostja on 23. detsembri 2019. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud

sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu osas. Ringkonnakohus ei korda praeguses lahendis

ringkonnakohtu varasemas otsuse väljendatut (otsuse p 10.1).

Hageja nõude aegumine on katkenud 23. detsembril 2019, hageja esitas nõude kohtule 4.

veebruaril 2021.

Ringkonnakohus on jätkuvalt ka seisukohal, et kostja on võla osalise tasumisega võlga

tunnistanud (otsuse p 10.2). Kostja poolt viidatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa

perioodiliste maksete (VÕS § 132 lg 2) korral eeldada kohustatud isiku tahet tunnustada

hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud, ei ole praegusel juhul kohaldatav. Pooled

ei vaidle laenulepingust tuleneva kohustuse suuruse üle. Kostja on teinud mitte

lepingujärgseid perioodilisi makseid, vaid tasunud ebakorrapäraste maksetena lepingujärgset

võlgnevust. Kostja ei vaidlusta, et ta on lepingu alusel raha kätte saanud ega lepingutingimusi.

Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendites leidis nõude esitaja, et kostja maksis hagejale

vähem hüvitist, kui hagejal oleks enda arvates olnud õigus saada.

Maakohus

ei

ole

andnud

tasumata

laenukohustuse

kajastamisele

raamatupidamisdokumentides iseseisvalt nõude tunnustamise tähendust, kuid hinnanud seda

koosmõjus kostja seadusliku esindaja käitumisega, kinnitusega, et laenu hakatakse tasuma.

14. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et laenulepingute alusel esitatud nõude suhtes aegumise

kohaldamisel tuleb keskse küsimusena arvestada sellega, et kostja kui võlgnik kasutas poolte

omavahelises, mitu aastat pärast lepingute sõlmimist, toimunud kirjavahetuses ühes e-kirjas

mõistena „laen“, mitte „laenud“. Ringkonnakohus leiab, et puudub igasugune mõistlik

põhjendus sellele, miks ei pidanud pooled omavahelises suhtluses käsitlema lühikese

ajavahemiku jooksul sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi ühe laenukohustusena.

Ringkonnakohus nõustub ka hagejaga, et kui kostja pidas silmas ühte laenulepingut, siis 23.

detsembri 2019. a kuupäevaga e-kirjas viitab kostja juhatuse liige sõnaselgelt laenule

(Ettevõtte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata), mitte aga ventilaatorite

müügitehingust tekkinud võlale. Lisaks tuleb arvestada ka hageja seisukohaga, et kirja

saatmise ajal tasus Nord Garlic OÜ 16. augusti 2016. laenulepingust tulenevat võlgnevust

ning kostja juhatuse liige sai lubada vaid 2. oktoobri 2016. laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmisega alustamist.

15. Lepingud on sõlmitud 17. augustil 2016 ning 2. oktoobril 2016 (I kd, tl 6 ja 9). Pooled ei

vaidle selle üle, et laen kanti kostja kontole üle peale laenulepingute sõlmimist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väited, mis puudutavad muid pooltevahelisi

võlasuhteid (ventilaatorite müüki), on ebausaldusväärsed, arvestades et kostja tugineb neile

esmakordselt pärast ringkonnakohtu 5. oktoobri 2023. a otsust.

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole VÕS §-i 13 valesti kohaldanud. VÕS § 13 lg 3

järgi, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud

vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis

tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses

vormis. See, et laenulepingute (vastavalt p-d 9.1 ja 10.1) kohaselt pidid kõik lepingu

muudatused olema kirjalikus vormis ja allkirjastatud, ei tähenda, et lepinguid ei olnud

võimalik muus vormis muuta. Maakohus on poolte kirjavahetust analüüsides jõudnud

ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldusele, et väljendatud tahteavaldustega soovisid pooled

laenulepingute täitmise viisi muuta. Sellises olukorras välistab VÕS § 13 lg 3 kostjatel

võimaluse tugineda laenulepingutes kokku lepitud laenulepingu muutmise vorminõudele.

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud vastuhagi rahuldamata. Kostja

ei vaidlusta, et tal oli maksete tegemise ajal kostja ees võlgnevus. Reeglina võib võlgnik VÕS

§ 88 lg 1 järgi määrata, millise kohustuse täitmiseks on üleantu määratud.

Ringkonnakohus märgib, et kostja väitel tegi ta hagejale 400 euro suuruse ülekande 17.

augusti 2016. a laenulepingust tuleneva põhiosa katteks. Ringkonnakohus kostja väitega ei

nõustu. Menetluses esitatud ülekannete selgitustest (I kd, tl 149 jj) ei tulene, et kõikide puhul

oleks tegemist põhiosa maksega, vaid selgitusse on märgitud „Laenuleping 17.08.2016.a.

osaline tagastus“, ainult maksekorraldusel nr 764 (I kd, tl 159) oli märgitud täiendavalt, et

tegemist oli põhisumma lõpliku tagastusega. Seega ei ole kostja üheselt tõendanud, milliseid

kohustusi ta soovis täita. Isegi kui lugeda, et kostja soovis täita üksnes põhikohustust, siis 17.

augusti 2016. a laenulepingust tuleneva põhikohustuse suhtes enam makstud 400 euro suhtes

ei ole kostja määranud, millise kohustuse ta soovis täita.

VÕS § 88 lg 4 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, määrata, millise kohustuse ta on

täitnud, kui: 1) ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

täitmist ja 2) kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja 3) kohustus on muutunud

sissenõutavaks ja 4) kohustust ei ole vaidlustatud. Hageja saatis kostjale 3. septembril

võlanõude, millele kostja vastas 25. oktoobril 2021, mh teatades, et ta ei ole nõus 400 eurose

makse liigitamiseks teise võlasuhte täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 88 lg 4

eeldused on täidetud. Viimane makse tehti võlgniku poolt 26. mail 2021 (I kd, tl 159), hageja

teavitas kostjat 3. septembril 2021, 2. oktoobri 2016 laenulepingust tulenev kohustus on

muutunud sissenõutavaks, see ei ole õigusvastane ning seda ei ole vaidlustatud.

Olukorras, kus kostjal on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus erinevatest

võlasuhetest nii põhikohustuse kui ka kõrvalkohustuste osas, on ka kostja huvides hageja

seisukoht, mille kohaselt luges ta esmalt tasutuks põhikohustuse esimesest laenulepingust

ning seejärel luges osaliselt täidetuks põhikohustuse teisest laenulepingust.

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtu viivisearvestusega. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et pooltevahelistes laenulepingutes (p 3.1. ja p 4.1) kokku lepitud viivise määr

0,15% tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest on majandus-

ja kutsetegevuses tegutsevate lepingupoolte puhul tavapärane ja lubatav. Kostja ei vaidlusta

apellatsioonkaebuses maakohtu poolt arvestatud summa arvutuskäiku, vaid selle aluseks

olevat viivisemäära.

Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et asjas esitatu põhjal ei saa asuda

seisukohale, et hageja oleks viivitanud nõude esitamisega kohtule, vastupidi, hageja on tulnud

vastu kostja soovile tasuda võlgnevus hiljem. Kostja ei täpsusta, millise õigusakti või

Riigikohtu seisukohaga on maakohtu poolt arvestatud viivis vastuolus.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et viivist tuleks vähendada seetõttu,

et hageja pole kahju tekkimist tõendanud. Hageja ei nõua viivist põhivõlast suuremas

ulatuses, seega oli viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal (vt nt

RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20).

19. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist.

Kostja palub jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, võttes arvesse

hageja poolt menetluse käigus nõude vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel arvestades hagi rahuldamise ulatust ja

vastuhagi rahuldamata jätmist põhjendatult kostja kanda.

Maakohus on hinnanud hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatust ja

vajalikkust ega ole diskretsioonipiire ületanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS

§ 171 lg 1).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks ringkonnakohtus

lepingulise esindaja kulu 270 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja esindajal kulus

apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele 2,25 tundi, esindaja

tunnitasu oli 120 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja

tunnitasu mõistlik ning ajakulu põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Seega määrab

ringkonnakohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja 270 eurot.

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS §

177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)