3-24-3268/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3268

Haldusasi

H.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti viisa andmisest

keeldumise 28.11.2024 otsuse ja 30.12.2024

lahkumisettekirjutuse nr 1052284838 tühistamiseks ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata viisa

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – H.G , volitatud esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, volitatud

esindaja Karel Virks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata kaebuse esitamise ajal

kehtinud välismaalaste seaduse § 1001 lg 11, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas,

milles need välistasid viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks kaebuse

esitamise halduskohtule.

2. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

5. Tagastada digitaalsest kohtutoimikust korduvad ja ebavajalikud dokumendid

lehekülgedelt 180–185 ning 189–195.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.03.2026. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab

apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus.

Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.G on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) ja Iisraeli Riigi kodanik, kes saabus viimati

Schengeni alale 16.03.2020 ning otsustas alustada õpinguid Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor

(edaspidi Mainor). Selleks väljastati talle Eestis korduvalt viisasid ning ka tähtajaline

elamisluba algse kehtivusega 22.04.2022–31.01.2025, mis aga tunnistati 13.08.2024 otsusega

kehtetuks alates 07.09.2024. Ehkki H.G esitas 23.08.2024 tähtajalise elamisloa taotluse, siis

võttis ta selle 10.10.2024 tagasi. Alates 08.09.2024 viibis H.G Eestis 90-päevase viisavaba

viibimisõiguse alusel.

2. H.G esitas 07.11.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse pikaajalise

viisa (D-viisa) saamiseks õpingute eesmärgil, kehtivusega 27.11.2024–28.02.2025.

3. PPA 28.11.2024 otsusega (edaspidi 28.11.2024 otsus) vaadati H.G viisataotlus nr 2024-709-

1230 läbi ning viisa andmisest keelduti alusel, et isik kujutab ohtu avalikule korrale, riigi

julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele.

4. H.G esitas 02.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse 28.11.2024 otsuse tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks vaadata tema pikaajalise viisa taotlus uuesti läbi. Kohus võttis kaebuse

menetlusse 11.12.2024 määrusega.

5. PPA koostas 30.12.2024 H.G-le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052284838 (edaspidi

lahkumisettekirjutus), mille kohaselt pidi ta lahkuma Eestist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem

kui 06.01.2025. Lisaks kohaldati talle Schengeni sissesõidukeeld kolmeks aastaks.

6. H.G (edaspidi kaebaja) esitas 08.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse täienduse

lahkumisettekirjutuse tühistamiseks. Kaebuse täiendus registreeriti eraldi haldusasjana, kuid

halduskohtu 23.01.2025 määrusega liideti kaebused ühte menetlusse haldusasjas 3-24-3268.

Seega on halduskohtu menetluses nõuded tühistada PPA 28.11.2024 otsus ja

lahkumisettekirjutus ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja viisataotlus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja seisukoht

7.1. Mõlemad haldusaktid, s.o 28.11.2024 otsus ja lahkumisettekirjutus, on õigusvastased. Need

tuginevad kontrollimata ja vääratele faktilistele asjaoludele ja oletuslikele hinnangutele, mida ei

kinnita ükski dokumentaalne tõend, ning kaalutlusvigadele, mis rikuvad nii haldusmenetluse

seaduse põhimõtteid (sh haldusmenetluse seadus (HMS) § 5 lg 2, § 6, § 10, § 56 ja § 61 lg 2)

kui ka Euroopa Liidu ning Schengeni õiguse nõudeid. PPA ei ole täitnud enda uurimis- ega

põhjendamiskohustust.

7.2. Ei ole arusaadav, millel põhineb PPA järeldus, et kaebajale tuleb keelduda viisa andmisest

temast väidetavalt tuleneva ohu tõttu. Kaebaja eesmärk oli viisa saamine vaid õpingute

lõpetamiseks Mainoris veebruaris 2025. Õpingud on selgelt määratletud ja piiratud eesmärgiga.

PPA pole kohtule esitanud ühtegi konkreetset ja kontrollitavat tõendit selle kohta, et kaebaja

kujutaks avalikule korrale mingit reaalset ohtu, ei Eestis ega üheski teises Schengeni riigis.

Kaebajal ei ole Eestis süüteomenetlusi, jõustunud karistusi ega menetlusi, mis viitaks

kalduvusele seadusi rikkuda. Samuti pole esitatud julgeolekuasutuse hinnangut, Europoli või

Interpoli teadet, rahvusvahelist ohusignaali, SIS2 hoiatust. Lisaks pole nimetatud ühtegi

2 (14)

konkreetset intsidenti, millele tuginedes järeldada kaebajast tulenevat ohtu nüüd või tulevikus.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneva nn avaliku korra testi kohaselt peab haldusorgan esmalt

tuvastama, millist õiguskorda või normi on isik rikkunud. Teiseks tuleb hinnata, kas isiku

käitumine näitab püsivat kalduvust õigusrikkumisele. Kolmandaks peab otsustama, kas oht on

reaalne, tõsine ja piisavalt vahetu, et õigustada niivõrd intensiivseid meetmeid nagu viisa

andmisest keeldumine ja sissesõidukeeld. Sellist hindamist PPA läbi ei viinud. Abstraktne

ohuviide ei saa olla haldusakti õiguspärane alus.

7.3. Puuduvad kaalukad ja objektiivsed asjaolud keeldumiseks, eriti arvestades, et õppeprotsess

pidi lõppema juba veebruaris 2025 ning et kaebajale anti 2022. aastal tähtajaline elamisluba.

PPA rikkus kaalutlusõigust, sest arvesse ei võetud kaebaja varasemaid seaduslikke viibimisi

Eestis ning 2022. aastal väljastatud elamisluba. Kaebaja on Eestis viibides järginud kohalikke

seadusi.

7.4. 28.11.2024 otsuses tugineti vigasele eeldusele, et kaebaja lõpetas Mainoris õpingud

08.08.2024 ja sellest alates puudus tal viibimisalus Eestis. Mainor kinnitas kohtule, et kaebaja

eksmatrikuleeriti 08.08.2024, kuid hiljem ennistati üliõpilaste nimekirja. Seega kaebaja õpingud

jätkuvad ja tal on reaalne võimalus need lõpetada, mistõttu pole viibimisaluse lõppemine

õiguslikult tuvastatav. Oluline on ka, et PPA tunnistas kohtule vastates ise, et tal puudus täpsem

ülevaade kaebaja õpingute seisust ning õppeasutuse otsustest, tema käsutuses olev info piirdus

EHIS-e kandega. Seega rikkus PPA uurimis- ja selgitamiskohustust, kuna ei pöördunud

kõrgkooli poole ega kontrollinud EHIS-e kannet. Faktiviga muudab haldusakti õigusvastaseks.

7.5. Isegi, kui õpingud oleksid lõppenud 08.08.2024, ei oleks see toonud kaasa kaebaja

viibimise muutumist ebaseaduslikuks. Kaebaja esitas viisataotluse Eestis seaduslikult viibimise

ajal ning ta ei muutunud ainuüksi menetluse kestuse tõttu ebaseaduslikult viibivaks isikuks.

Kaebaja tegutses heas usus, taotledes viisat ja oodates PPA otsust, mitte varjates oma staatust

ega teadlikult viibimisreegleid rikkudes.

7.6. Lahkumisettekirjutus põhineb eeldusel, et kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta. Kuna

aga 28.11.2024 otsus on vaidlustatud ja kuulub tühistamisele, siis on ka lahkumisettekirjutus

õigusvastane. 28.11.2024 otsus tehti otseselt valel faktilisel alusel ja järelikult ei saa seda

kasutada lahkumisettekirjutuse alusena.

7.7. Vastuseks PPA väidetele märgib kaebaja, et PPA viidatud vastuoluliste selgituste andmisel

oma õpingute kohta tugines kaebaja teadmistele ja informatsioonile, mis oli saadud varem.

Kaebaja märkis, et osad ained tuleb sooritada kohapeal. PPA ei kontrollinud kaebaja

individuaalse õppeprogrammi kehtivust ega andnud talle võimalust esitada lisatõendeid.

Kaebaja puudus 23.12.2024 kohtumiselt PPA-ga põhjendatult, sest sattus valele bussile ning

telefon jäi koju, mistõttu ta ei saanud viivitamatult PPA-d teavitada ega juhiseid küsida. PPA ei

uurinud seda väidet põhjalikult, vaid tõlgendas olukorda kui koostöö puudumist. Kaebaja aga

ilmus pärast 23.12.2024 juhtumit PPA-sse esimesel võimalusel, esitas dokumente ja andis

selgitusi. Kaebaja tegi inimliku eksimuse ega käitunud pahatahtlikult, ta on kogu menetluses

toiminud heas usus. PPA poleks tohtinud eksimust kasutada põhjendusena rangeimate meetmete

kohaldamiseks.

7.8. Kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ja vastuolus Euroopa Liidu ning

Eesti õiguse põhimõtetega. Viisarežiimi rikkumine kaebaja poolt kestis vaid 11 päeva ning see

ei kujuta endast tõsist rikkumist. Sissesõidukeeld ei ole rikkumise raskusastmega

proportsionaalne (vt Riigikohtu lahendit 3-3-1-58-12 ning EL määrust 2016/399).

Alternatiivselt palub kaebaja kohaldada sissesõidukeeldu mitte pikemaks kui kuueks kuuks,

arvestades, et ta lahkub vabatahtlikult ja on teinud jõupingutusi olukorra lahendamiseks, sh

3 (14)

dokumentide esitamine ja vastavuse tagamine. Schengeni ala hõlmab 26 riiki, mistõttu on

sissesõidukeeld äärmiselt intensiivne sekkumine kaebaja õigustesse. PPA pole esitanud ühelegi

teisele liikmesriigile tuginenud ohuteavet ega tõendeid, et kaebaja oleks ohtlik üheski Schengeni

riigis. PPA tunnistas, et tema hinnang põhineb Eesti-siseseil asjaoludel, mis omakorda on

faktiliselt ekslikult tuvastatud. Pole täidetud SIS2 määruse (EL) 2018/1861 art 24 ja Schengeni

konventsiooni art 96 tingimused, mis eeldavad, et sissesõidukeelu sisestamiseks Schengeni

infosüsteemi peab esinema reaalne, tõsine ja konkreetne oht avalikule korrale või julgeolekule.

Ka sissesõidukeelu kestus on põhjendamata ning lühema kestuse kohaldamine analüüsimata.

Seega rikuti HMS § 56.

7.9. Sissesõidukeeld takistab kaebajal hariduse omandamise jätkamist Eestis, sest see eeldab

võimalust viibida Eestis. Selline tulemus pole proportsionaalne ega vasta eesmärgile kaitsta

avalikku korda, eriti arvestades, et PPA pole tuvastanud konkreetset ohuallikat ega tõsist

rikkumist, mis õigustaks hariduse katkemist. Kaebajal on õiguspärane ootus, et kui ta täidab

seaduse nõudeid, käitub heas usus ja jätkab õpinguid, siis riik kaitseb haridusega seotud huve

ega muuda tema staatust ühepoolselt ilma tõendatud aluseta.

8. Vastustaja seisukoht

8.1. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8.2. 28.11.2024 otsus on õiguspärane. Välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 82 lg 11 kohaselt

on PPA kohustatud kooskõlastama Eestis viisa andmise valdkonna eest vastutava ministri

määratud asutusega. Nendeks asutusteks on PPA ja Kaitsepolitseiamet. Mõlemad

kooskõlastusasutused annavad viisaregistri kaudu viisa menetlejale teada oma seisukohad

(põhjendusi avaldamata), kas esineb viisa andmisest keeldumise aluseid. Vaidlustamise

avalduse läbivaatamise käigus annavad kooskõlastavad asutused samuti oma seisukohad, kas

jäävad esitatud andmete pinnalt oma keelduva kooskõlastuse juurde või mitte. PPA tegi

kaebajale viisa andmisest keeldumise otsuse, tuginedes Kaitsepolitseiameti seisukohale.

Viisataotluste kooskõlastamisel hindab PPA isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale

ning Kaitsepolitseiamet omakorda annab hinnangu isikust lähtuvale võimalikule ohule riigi

julgeolekule.

8.3. Kuna 28.11.2024 otsus on kehtiv, siis puudus kaebajal lahkumisettekirjutuse tegemise ajal

seaduslik viibimisalus. Seega PPA oli kohustatud lahkumisettekirjutuse tegema, kaalutlusõigus

selles osas puudub. Kaebaja kinnitas 19.12.2024 vestlusel, et oli teadlik viibimisaluse

lõppemisest 08.12.2024. Sellegipoolest otsustas ta illegaalselt Eestisse jääda. Viisast keeldumise

otsuse vaidlustamine ei anna seaduslikku viibimisalust.

8.4. Sissesõidukeeld ei ole karistus, vaid tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava

välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kolmeaastane sissesõidukeeld on

proportsionaalne. Seadusandja on sellise pikkusega sissesõidukeeldu pidanud sobivaks

meetmeks ning seda saab asjaolusid arvestades lühendada või humaansetel kaalutlustel

kohaldamata jätta. Kaebaja puhul vastavaid asjaolusid ei esinenud, mida märgiti ka

lahkumisettekirjutuses. Kaebajal on võimalus jätkata õpinguid kaugõppes ning sissesõidukeeld

ei takista hariduse omandamist.

8.5. Tõele ei vasta väide, et PPA ei võimaldanud kaebajal esitada lisatõendeid individuaalse

õppeprogrammi osas. Vestluse käigus andis PPA selle võimaluse, kuid kaebaja pääsenuks enda

sõnul Moodle-keskkonda ainult isiklikust arvutist, kus on paroolid. Kaebaja ei palunud

võimalust esitada tõendeid hiljem, kui on koju jõudnud. Kaebaja väide, et ta tugines oma

teadmistele ja varem saadud infole, ei vasta läbinisti tõele. 30.12.2024 küsitluse protokollist

4 (14)

selgub, et kaebaja isegi ei uurinud veebi teel ainete läbimise võimaluse kohta ega teadnud,

millised ained on läbimata ja kuidas neid läbida. Kaebaja ei olnud oma kooliga suhelnud. Seega

ei olnud kaebaja selgitused vastuoluliste selgituste esitamise osas usutavad. Mis puudutab seda,

et PPA käsutuses olev info piirdus EHIS-e kandega, siis pidas PPA silmas seda, et pärast

28.11.2024 otsuse ja lahkumisettekirjutuse tegemist puudusid PPA-l edasised teadmised kaebaja

õpingutest. Varasemalt oli PPA pöördunud Mainori poole (vt 10.02.2025 vastuse lisad). Pelgalt

registrikanne ei tõenda õppimist. Mainori vastusest nähtub selgelt, et kaebaja ei osalenud

õppetegevuses ja et tal polnud võimalik veebruaris 2025 lõpetada. PPA ei ole väitnud, et

08.08.2024 kande tõttu muutus kaebaja viibimine Eestis ebaseaduslikuks. Kaebaja tähtajaline

elamisluba lõppes 07.09.2024, misjärel oli tal õigus Eestis viisavabalt viibida 90 päeva.

8.6. Samuti pole usutavad selgitused 23.12.2024 PPA-sse mitteilmumise osas, sest kaebaja elab

Tallinnas aastast 2015 ja on ka varem PPA-s käinud, mistõttu ei saa talle linn ja linnatransport

olla nii võõrad, et ta ei oska ühistranspordiga liigelda. Kaebaja ei selgitanud vale bussi peale

sattumist ka konkreetsemalt.

8.7. Argumendid alternatiivselt kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamiseks on

asjakohatud. PPA ei saanud lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestada, et kaebaja lahkub

vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul, kuna esiteks ei anna see lühema sissesõidukeelu

kohaldamiseks alust ja teiseks ei olnud see sündmus veel saabunud. Kaebaja selgitused olukorra

lahendamiseks tehtud jõupingutuste osas jäävad arusaamatuks.

9. Kaasatud haldusorgani seisukoht

9.1. 28.11.2024 otsus on õiguspärane ja puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

9.2. Kaebaja viisataotlus jäeti kooskõlastamata, kuna esines VMS § 65 lg 2 punktis 6 sätestatud

alus, s.o välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

Standardvormil tehtud PPA 28.11.2024 otsus arvestab VMS §-s 66 tooduga.

9.3. Kaebaja on lõpetanud VF-is gümnaasiumi ning ta omab VF-i välispassi. Viisataotlust ei

kooskõlastatud, sest kaebaja ei esitanud dokumentide koopiaid, mis võiksid teda seostada

töötamisega VF-i relvajõudude, jõuametkondade ja teiste VF-iga koostööd tegevate asutuste ja

ametkondadega. Nimelt paluti kaebajal esitada VF-i sõjaväepilet ja sisepassi koopia, et hinnata

temast lähtuvat julgeolekuohtu, kuid kaebaja neid dokumente ei esitanud. Kaebaja selgitas

27.11.2024 e-kirjas VF-i sisepassi esitamata jätmise osas, et see pole kehtiv, kuid kaebajalt ei

küsitudki kehtivat sisepassi, vaid paluti esitada VF-i sisepass. Kuna kaebaja väitis 20.11.2024,

et ta ei ole läbinud VF-i sõjaväeteenistust ega oma VF-i sõjaväepiletit, siis sisepassi koopia,

mille lk-l 13 on „sõjalised kohustused“, palus Kaitsepolitseiamet esitada selleks, et kaebaja

väiteid kontrollida. Kuivõrd kaebaja ei esitanud küsitud dokumente ega dokumenti, kust

nähtuks, et ta on VF-i kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabastatud, siis hinnati kaebaja

käitumist, arvestades ka sõda Ukrainas ning julgeolekuolukorda Euroopas, julgeolekuriskina

ning jäeti tema viisataotlus kooskõlastamata. Isiku käitumine viitas soovile varjata oma

võimalikku seotust VF-i ametiasutustega, sh võimalusele, et tal võivad olla oma

kodakondsusjärgse riigi ees seadusest tulenevad sõjaväelised kohustused. VF-is ei tähenda

sõjaväeteenistuse mitteläbimine kohustuste puudumist VF-i relvajõudude ees. Samuti ei tõenda

see sõjaväepileti puudumist, kuna sõjaväepilet väljastatakse kõigile VF-i relvajõudude reservi

arvatud meeskodanikele, sõltumata sellest, kas nad on läbinud kohustusliku sõjaväeteenistuse

või on sellest mingitel põhjustel vabastatud. Varem Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibimine

ei muuda temast lähtuvat võimalikku julgeolekuriski.

5 (14)

9.4. Kaebajast lähtuva julgeolekuriski hindamisel võeti arvesse Riigikogu 18.10.2022 avaldust

„Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi terroristlikuks

kuulutamisest“. Samuti arvestati Riigikogus 22.02.2023 vastu võetud „Eesti Julgeolekupoliitika

aluseid“, mille kohaselt suurim julgeolekuoht Eestile on Venemaa Föderatsioon. Oht Eestile on

eksistentsiaalne. Eesti julgeolekupoliitika aluste kohaselt tegutseb Eesti otsustavalt vaenulike

eriteenistuste tegevuse ennetamiseks ning tõkestamiseks, arvestades seejuures võimalusega, et

Venemaa Föderatsiooni eriteenistused võivad kasutada ära enda kodanikest eraisikuid, et

pääseda mööda Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidest ja/või muude tegude

toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt Eesti julgeolekut.

9.5. Kaebajast tulenevate julgeolekuohtude hindamisel tuleb lähtuda asjaolust, et ta on VF-i

kodanik, kellel on juriidiline side ning sellest tulenevad kohustused Venemaa ees. Nimelt on

VF-i konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt isamaa kaitse iga VF kodaniku kohus ja kohustus.

Venemaa jätkuva sõjategevuse tõttu Ukrainas ja sellest tuleneva julgeolekuolukorra tõttu

Euroopas tuleb ennetavalt maandada Venemaa kodanike sisserändega kaasnevaid ohte Eesti ja

teiste NATO ning Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et

asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (vt VMS § 14

lg 2 ja § 15 lg 1). Kuivõrd kaebaja jättis küsitud dokumendid esitamata, siis oli õiguspärane

lähtuda VMS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 põhimõtetest ning keelduda viisa andmisest VMS § 65 lg 2

punkti 6 alusel.

9.6. Viisast keeldumine oli proportsionaalne meede. Viisa on hüve, mitte õigus. Rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada nende

isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist,

arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub

inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida, mida kinnitab Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktika. Ei oma tähtsust, kas välismaalane on varem omanud Eesti või

mõne muu Schengeni riigi viisat või elamisluba.

9.7. Kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele ka Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42

„Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene

Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (edaspidi sanktsioonimäärus) alusel kehtestatud sanktsioon

viisa andmisest keeldumiseks. PPA on 07.09.2024 tühistanud kaebaja tähtajalise elamisloa

seoses tema ülikoolist väljaarvamisega võlgnevuse tõttu. Hilisem võlgnevuse tasumine ei

muuda elamisluba uuesti kehtivaks ning kaebaja pidi taotlema uut viibimisalust, s.o praegusel

juhul viisat. Sanktsioonimääruse § 2 lg 12 kohaselt kohaldatakse määrust kõigile VF kodanikele,

kes taotlevad viisat. Määruse § 2 lg-tes 7 ja 8 on küll loodud erandid VF kodanikele, kes

soovivad Eestis viibida seoses õppetööga, kuid kaebuses toodud asjaolude kohaselt ei ole need

erandid kaebaja suhtes kohaldatavad. Seetõttu on kohalduv ka sanktsioonimäärus. Kuivõrd

nimetatud määruse üks eesmärkidest on tagada Eesti julgeoleku ja huvide kaitse, siis oli

õiguspärane ja põhjendatud keelduda kaebajale viisa andmisest põhjusel, et ta kujutab ohtu

avalikule korral või riigi julgeolekule. Viisast keeldumise eesmärk oli tagada Eesti julgeolek ja

hoida ära Venemaa kodanikust tuleneda võiv julgeolekuoht Eesti suveräänsusele ja

põhiseaduslikule korrale.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Vaidlus on PPA 28.11.2024 otsuse1 ja 30.12.2024 lahkumisettekirjutuse2 õiguspärasuse üle.

Kaebeõigus 28.11.2024 otsuse vaidlustamiseks

1 02.12.2024 kaebuse lisa 3, digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 8 – 9.

2 08.01.2025 kaebuse lisa 2 (dtl 82 – 89).

6 (14)

11. Kohtul on senises menetluses lahendamata küsimus kaebaja kaebeõigusest 28.11.2024

otsuse vaidlustamisel. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud 30.12.2024

määruses (punkt 9), et vajaduse korral tuleb halduskohtul jätta kaebeõigust piiravad VMS-i

sätted asja lahendamisel kohaldamata, sest need on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mille

kohaselt peab olema tagatud võimalus vaidlustada viisa andmisest keeldumise otsust kohtus (vt

Euroopa Kohtu 13.12.2017 kohtuotsus El Hassani, C-403/16, EU:C:2017:960, punkt 42; vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 3-23-1430, punktid 9–11). Ehkki pikaajalist viisat

ei anta viisaeeskirja alusel, tuleneb direktiivi (EL) 2016/8013 art 34 lg-st 5 samuti nõue, et

taotluse kohta tehtud otsust peab olema vähemasti lõppastmes võimalik vaidlustada kohtus (vt

Euroopa Kohtu 29.07.2024 kohtuotsus Perle, C-14/23, EU:C:2024:647, punktid 60–62;

10.03.2021 kohtuotsus Konsul Rzeczypospolitej Polskiej w N., C-949/19, EU:C:2021:186,

punktid 41–46).

12. 18.07.2025 jõustusid VMS-i muudatused, mis võimaldavad pärast kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimist mh viisa andmisest keeldumise otsuse peale kaebusega halduskohtu poole

pöörduda (vt §-d 1001 ja 10020). Ajal, mil kaebaja PPA 28.11.2024 otsuse peale halduskohtusse

pöördus, s.o 02.12.2024, ei olnud veel VMS-i vastavalt muudetud ning sel ajal kehtinud

redaktsioonis (17.06.2024 – 26.04.2025) välistasid VMS § 1001 lg 11

, § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja

§ 10018 koosmõjus viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise

halduskohtule. Seetõttu, lähtudes kaebaja kui õpingute tarbeks pikaajalise viisa taotleja suhtes

kohalduva direktiivi 2016/801 art 34 lg-st 5 ning eelmises punktis viidatud Euroopa Kohtu

lahenditest, olid vastavad VMS-i sätted Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Seetõttu jätab kohus

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa

Liidu õigusega nimetatud VMS-i sätted kohaldamata osas, milles need välistasid viisa

andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks halduskohtu poole pöördumise.

28.11.2024 otsus pikaajalise viisa andmisest keeldumise kohta

13. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15.04.2025 määruses nr 3-23-2200 (punkt 16) järgmist:

„Halduskohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud

otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel

põhinevate hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning

kas vastustaja on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendanud.

Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja

kasuks (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, pd 9–13).“

Lisaks rõhutab kohus oma 11.12.2024 määruses (punkt 6) välja toodut, et välismaalasel puudub

subjektiivne õigus viisa saamiseks.

14. PPA keeldus kaebajale pikaajalise (D) viisa andmisest õpingute eesmärgil4 VMS § 65 lg 2

punkti 6 alusel, sest kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Nagu

nähtub PPA 09.12.2024 vastusest kohtunõudele ning 07.01.2025 vastusest kaebusele5, siis on

keeldumise põhjuseks Kaitsepolitseiameti kui kooskõlastusasutuse seisukoht kaebajast tuleneva

ohu osas. Puudub vaidlus, et vaidlustatava otsuse tegemise ajal kehtinud VMS § 82 lg-st 11 ning

selles viidatud siseministri 04.12.2015 määrusest nr 696 tulenevalt oli Kaitsepolitseiamet

põhjendatult kooskõlastusasutuseks. VMS § 821 kohaselt on otsustajaks aga siiski PPA, s.o

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse,

õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au

pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud)

4 Vt kaebaja 07.11.2024 taotlust, mis on PPA 09.12.2024 vastuse kohtunõudele lisaks (dtl 29 – 30).

5 Dtl 28 ja 68 – 69.

6 „Viisa andmise otsustamisel kooskõlastuse andmise kord ja tähtajad ning viisa andmise kooskõlastamiseks ja

Euroopa Liidu ühtses viisainfosüsteemis andmete töötlemiseks pädevad asutused“, kehtivus 18.01.2017 –

31.12.2025.

7 (14)

Kaitsepolitseiametilt kooskõlastuse mittesaamine ei ole PPA-le siduv (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2025 otsus nr 3-22-1954, punktid 19 – 20). Praegusel juhul nõustus PPA

kooskõlastusasutuse hinnanguga ning keeldus kaebajale viisa andmisest, jäädes ka

kohtumenetluses seisukohale, et 28.11.2024 otsuse tühistamiseks puudub alus.

15. VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldata viisamenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, kui

VMS ei sätesta teisiti. HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded 28.11.2024

otsuse suhtes ei kohaldu. Nagu selgitas ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas

määruskaebuse lahendamisel antud 30.12.2024 määruses (punkt 10), siis VMS § 66 lg-te 1 ja 2

kohaselt teavitatakse välismaalast viisa andmisest keeldumise korral üksnes keeldumise

õiguslikust alusest ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega

seonduvat teavet. Seega on kaebajale faktiliste põhjendusteta otsuse väljastamine kooskõlas

seaduse nõuetega.

16. Seevastu kohtumenetluses on kaebajale tehtud teatavaks kogu informatsioon, millel PPA

28.11.2024 otsus põhines, ja eelkõige esitas sel teemal põhjendused kaasatud haldusorgan.

Kaasatud haldusorgan põhjendas 07.01.2025 vastuses kaebusele7, et ehkki kaebajal paluti

menetluses esitada VF-i sõjaväepilet ja VF-i sisepassi koopia, siis kaebaja seda ei teinud.

Täiendavate andmete ja dokumentide küsimise eesmärk oli saada teavet kaebaja varasema

tausta ja tegevuse kohta, et hinnata julgeolekuriske. Dokumentide esitamata jätmine viitas

kaebaja soovile varjata oma võimalikku seotust VF-i ametiasutustega, sh võimalusele, et tal

võivad olla VF-i ees kohustused. Kaasatud haldusorgani 02.12.2025 vastuses8 06.11.2025

kohtumäärusele selgitati täiendavalt, et varasemalt (20.11.2024) oli kaebaja väitnud, et ta ei ole

läbinud VF-i sõjaväeteenistust ega oma sõjaväepiletit, ja selle kontrollimiseks küsiti temalt VF-i

sisepassi koopiat, kuna seal on lk-l 13 märgitud „sõjalised kohustused“. Dokumentide esitamata

jätmisest tulenevalt ei saanud Kaitsepolitseiamet aga veenduda, et kaebaja oleks VF-i

kohustuslikust sõjaväeteenistusest vabastatud, ning seega esines võimalus, et tal on VF-i ees

sõjaväelised kohustused. Sealjuures sõjaväeteenistuse mitteläbimine ei tähenda kohustuste

puudumist VF-i relvajõudude ees. Kaitsepolitseiamet esitas 02.12.2025 lisadena 1 ja 2 kaebaja

ning PPA vahelise e-kirjavahetuse (PPA 15.11.2024 ja 21.11.2024 e-kirjad ning kaebaja

20.11.2024 ja 27.11.2024 e-kirjad), mis kinnitavad, et kaebajalt küsiti mh VF-i sisepassi, sh lk

13 koopiat, kuid kaebaja vastas sellele vaid, et VF-i sisepass pole kehtiv (ega esitanud koopiat).

17. Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et Kaitsepolitseiameti hinnang ning selle alusel antud

PPA 28.11.2024 otsus põhinevad õigetel ja kontrollitavatel faktilistel asjaoludel ning hinnang

kaebajast tulenevale ohule pole meelevaldne. VMS § 14 lg 2 kohaselt võib avaliku korra ja riigi

julgeoleku kaitseks ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel

arvesse võtta menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid. VMS § 15 lg 1 sätestab, et mh

Eestis ajutise viibimise menetluses tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja

tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on

tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Kuna kaebaja käitumisest ja

dokumentide (eelkõige VF-i sisepassi koopia) esitamata jätmisest tulenevalt jäi ebaselgeks, kas

kaebajal on VF-i ees sõjaväelised kohustused, siis võisid Kaitsepolitseiamet ja PPA hinnata

antud asjaolu võimaliku ohuna avalikule korrale ja riigi julgeolekule VMS § 65 lg 2 punkti 6

tähenduses. VF võib oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada teistes riikides, sh Eestis,

viibivaid VF-i kodanikke. On ilmne, et VF on ohuks Eestile ning Eesti avaliku korra ja

julgeoleku kaitse eesmärkidega on kooskõlas mitte võimaldada pikaajalist viisat isikule, kelle

osas on tekkinud kahtlus, et ta varjas viisamenetluses seotust ja kohustusi VF-i relvajõudude

ees. Kuigi kaebaja sai konkreetsetest keeldumise põhjendustest teada Kaitsepolitseiameti

07.01.2025 vastusest, siis ei ole ta kohtumenetluses neid asjaolusid üldse käsitlenud ega

7 Dtl 71 – 73.

8 Dtl 175.

8 (14)

selgitanud, millest järelduvalt puuduvad argumendid, et Kaitsepolitseiameti ja PPA esitatud

fakte ning ohuhinnangut kahtluse alla seada.

18. Nõustuda ei saa, et PPA tegi hindamisel vea, kuna ei kaalunud kaebaja varasemaid

seaduslikke Eestis viibimisi ja tal varasemalt tähtajalise elamisloa olemasolu. Tegemist on

erinevatel aegadel ja erinevates menetlustes hinnatud viibimisalustega ning PPA 28.11.2024

keelduva otsuse põhjuseks oli kaebaja enda hilisem käitumine viisamenetluses. Seega eelnevalt

seaduslike viibimisaluste, sh tähtajalise elamisloa omamine, ei muuda viisamenetluses tehtud

järeldust, et kaebaja võib olla ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka asjaolu, et

kaebaja soovis pikaajalist viisat kindlaks määratud ajaks õpingute eesmärgil, ei väära tema

suhtes antud ohuhinnangut. Lisaks tuleb märkida, et tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on Eestis

elades järginud kohalikke seadusi. Lahkumisettekirjutuse lk-lt 6 selgub, et kaebajat on Eestis

väärteo korras neli korda karistatud liiklusseaduse rikkumise eest. Kokkuvõtvalt ei nähtu

kohtule hindamis- või kaalumisvigu.

19. Kaebaja etteheited, et temast tuleneva reaalse ohu kohta puuduvad faktid ja tõendid, kuna

tema suhtes pole käimas süüteomenetlusi, pole jõustunud karistusi, Europoli või Interpoli

teateid jne, on asjakohatud. Praegusel juhul on piisav kaebaja poolt dokumentide esitamata

jätmisest tulenev ning VMS § 14 lg-st 2 ja § 15 lg-st 1 lähtuv tõenäosusel põhinev ohuhinnang,

mida kohus eespool käsitles. Eelnevat arvestades pole tarvilik tuvastada veel täiendavaid

kaebaja tegusid, mis näitaks temast tulenevat võimalikku ohtu. Seega on samuti alusetud väited

PPA poolsest uurimiskohustuse rikkumisest, kuna piisav alus viisa andmisest keeldumiseks oli

tuvastatud. Lisaks on alusetu ja asjakohatu kaebaja osundamine nn avaliku korra testile ja

Riigikohtu seisukohale, et ohuviide ei saa olla abstraktne. Kaebajast tulenevat ohtu põhjendati

konkreetselt tema kui VF-i kodaniku käitumisega, s.o dokumentide esitamata jätmisega,

viisamenetluses. Seega pole tegemist oletuste ega kontrollimatute väidetega. Kaebaja

seisukohtadest ei selgu, millist või milliseid nn avaliku korra testi käsitlevaid Euroopa Kohtu

lahendeid, milles oleks käesoleva viisavaidlusega sarnased asjaolud, kaebaja silmas peab,

mistõttu ei saa kohus väitele täpsemalt vastata.

20. Asjaolu, et kaebaja eksmatrikuleeriti Mainorist 08.08.2024, kuid hiljem ennistati üliõpilaste

nimekirja, ei oma 28.11.2024 otsuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust. PPA 30.12.2024

lahkumisettekirjutusest nähtuvalt oli kaebaja eksmatrikuleerimine aluseks tema tähtajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamisele alates 07.09.2024, seega võinuks asjaolu ehk omada tähtsust

elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidlustamisel. Viisa andmise üle otsustamisel ei pidanud PPA

eksmatrikuleerimise ega ülikooli ennistamise asjaolusid hindama, need faktilised asjaolud pole

28.11.2024 otsuse aluseks. Kohus küsis kaebaja õppimise kohta PPA-lt 10.10.2025 ning

Mainorilt 17.10.2025 kohtunõuetega selgitusi selleks, et hinnata kohtuvaidluse jätkamise

lubatavust ja otstarbekust, mitte seepärast, et eelnevast oleneks 28.11.2024 otsuse õiguspärasus.

21. Kohus nõustub Kaitsepolitseiametiga, et kaebaja suhtes kohaldub ka sanktsioonimäärus.

Nimetatud määrusega kehtestatakse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg-s 1 §-s 4

nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse sanktsioonina piirang Venemaa

Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele viisa andmiseks, lühiajaliseks Eestis

töötamiseks ning tähtajalise elamisloa andmiseks töötamise, õppimise või ettevõtluse eesmärgil

(määruse § 1). Sanktsioonimääruse § 2 lg 12 järgi kohaldatakse määrust kõigile Venemaa

Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat. Ühegi määruses sätestatud erandi kohaldumist

kaebaja puhul ei nähtu, millele vastupidist pole väitnud ka kaebaja. VMS § 65 lg 2 punkt 51

sätestab, et pikaajalise viisa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette rahvusvahelist

sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Seega kehtib kaebajale kui

VF-i kodanikule piirang viisa andmiseks õppimise eesmärgil ning ka sel põhjusel tulnuks viisa

andmisest keelduda.

9 (14)

22. Kokkuvõtvalt on PPA 28.11.2024 otsus õiguspärane ning selle tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks otsustada viisa andmise üle uuesti puudub alus.

Lahkumisettekirjutus

23. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse

viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 72 lg-te

11, 3 ja 4 järgi määratakse lahkumisettekirjutusega lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kaaludes

põhjendatud huve.

24. PPA 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Kaebajal puudus Eestis viibimiseks

seaduslik alus, kuna tähtajaline elamisluba kaotas kehtivuse 07.09.2024, kaebaja viisataotlus

jäeti 28.11.2024 otsusega õiguspäraselt rahuldamata ning möödunud oli ka VMS § 44 lg-st 2

lähtuv 90-päevane viisavaba viibimisõigus kaebajale kui Iisraeli kodanikule. Kuna puudusid

eeldused seadustamisettekirjutuse (VSS § 9 lg 1) tegemiseks, siis tuli kaebajale koostada

lahkumisettekirjutus. Kaebaja oli nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma9 ning leidis, et vajab

lahkumise korraldamiseks kolme nädalat, et osta lennupiletid, korjata asju, sättida ennast ja

kooskõlastada lahkumine üürikorteri omanikuga ning korterit koristada.10 Kaebaja selgitas, et

teda seovad Eesti ja Schengeni riikidega ainult õpingud.11 PPA käsitles lahkumisettekirjutuse lk-

l 5 kaebaja argumente 3-nädalase vabatahtliku lahkumise tähtaja andmiseks ja leidis, et

tegelikult piisab kaebajale lahkumiseks 7 päevast. Seega PPA kaalutlusotsus lahkumistähtaja

määramisel on põhjendatud ning kohtule ei nähtu kaalumisel vigu, samuti on tähtaeg

proportsionaalne, arvestades kaebaja seotust Eestiga ainult läbi õpingute ning asjaolu, et

lahkumise korraldamise toimingud ei eeldanud sellest suuremat ajakulu (HMS § 4 lg 2, § 54, §

56, sh lg 3, HKMS § 158 lg 3). Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud konkreetseid

vastuväiteid, et 7 päeva lahkumiseks olnuks vaatamata PPA põhjendustele ikkagi ebapiisav ning

ebaproportsionaalne.

25. Asjas tõusetus vaidlus sellest, et PPA osundas lahkumisettekirjutuses (lk 6) kaebaja poolt

kaasaaitamiskohustuse eiramisele ja täismahus täitmata jätmisele, kuna 23.12.2024 ei ilmunud

kaebaja PPA-sse kokkulepitud kohtumisele ning samuti andis ta vastuolulisi ütlusi õpingute

kohta. Seega kaebaja käitumine raskendas PPA-l temaga seotud asjaolude väljaselgitamist.

Kohus nõustub PPA põhjendustega kaasaaitamiskohustuse täismahus täitmata jätmise kohta

ning leiab, et seda arvestati õigustatult lahkumisettekirjutuse tegemisel ja vabatahtliku

täitmistähtaja kestuse määramisel.

26. Kaebaja vastuolulisi väiteid seonduvalt õpingute ja läbitavate õppeainetega kirjeldati

lahkumisettekirjutuses (lk 3–5) põhjalikult ning neid ei ole vajalik kohtuotsuses täies ulatuses

korrata. Kokkuvõtvalt võib välja tuua asjaolud, et kaebaja 19.12.2024 küsitlusel selgitatu

kohaselt oli tal läbimata 5 õppeainet, kuid Mainori vastuse12 kohaselt oli neid 10; kaebaja väitis,

et ta õpib ning läbib veebruari 2025 alguseks 5 õppeainet, mida ta Mainori vastuse järgi

tegelikult 2024 sügissemestril isegi ei võtnud; kaebaja väitis, et osades ainetes peab käima

isiklikult kohapeal, kuid Mainori vastuse kohaselt oli soovi korral olemas võimalus online

9 19.12.2024 küsitluse protokoll, dtl 108 – 113, lk 5 lõpp.

10 30.12.2024 küsitluse protokoll, dtl 114 – 120.

11 19.12.2024 küsitluse protokoll, lk 5.

12 Vt päringuid ja Mainori vastuseid õpingute kohta PPA 10.02.2025 vastuse lisades 6 – 8 (dtl 121 – 134).

10 (14)

õppeks (toomata välja, et mõnes õppeaines selline võimalus puuduks). Kaebaja selgitas

30.12.2024 küsitlusel vastuolusid õppeainete läbimises sellega, et tal on individuaalne

programm, kuid ei tõendanud oma väidet. Kuna kaebaja väitis, et saab õppekeskkonda sisse

logida koduarvutis, siis oleks ta saanud paluda võimalust esitada tõendid pärast koju jõudmist,

kuid vaatamata õigusteadmistega esindaja osalemisele küsitlusel, kaebaja seda võimalust ei

palunud. Kui kaebajal oleks õppekeskkonnas olemas olnud PPA seisukohti ümberlükkavaid

tõendeid, siis saanuks ta need esitada ka kohtumenetluses, kuid seda pole tehtud. Kaebaja väide,

et ta tugines õpingute kohta vastuoluliste selgituste andmisel teadmistele ja informatsioonile,

mis oli saadud varem, on üldine ja paljasõnaline. Kohtu hinnangul on lahkumisettekirjutuses

kirjeldatud asjaolusid vaadates ebausutav, et üliõpilane saaks oma õpingute seisu osas olla nii

valedel arusaamadel, nagu kaebaja seda väidetavalt oli, sh ei olnud ta tegelikult isegi uurinud

online õppe võimalust. Samuti ei tundu usutav, et kui Mainor andis PPA-le teabe 10 läbimata

õppeaine kohta ja hinnangu, et õpinguid polnud võimalik lõpetada veebruaris 2025, siis ilmuks

õppekeskkonnast välja koolile teadmata individuaalne programm, mis vastuolusid selgitaks.

Kokkuvõttes andis kaebaja kohtu hinnangul vastuolulisi selgitusi eesmärgiga näidata, justkui

lõpetaks ta peatselt õpingud ja saaks võimaluse Eestis edasi viibida, ehkki ilmselgelt polnud tal

õpingute lõpetamine veebruaris 2025 võimalik.

27. Lahkumisettekirjutuses (lk 4) käsitleti, et kaebaja ei ilmunud enda sõnul 23.12.2024 kella

15:30-ks (vt lk 3 kolmas lõik) PPA-sse, sest istus valele bussile ning jõudis PPA-sse kohale

pärast 17:00, samuti ei vastanud ta kõnedele, sest unustas telefoni koju. Seda kinnitab

30.12.2024 küsitluse protokoll (lk 2). Kohtule ei ilmne, et PPA oleks kaebaja selgitusi valesti

mõistnud või midagi arvestamata jätnud. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja põhjendused

mitteilmumise kohta pole usutavad, sest kaebaja on pikalt Tallinnas elanud ja ka PPA-s käinud,

mistõttu peaks talle linn ja ühistransport olema piisavalt selged, et õigeks ajaks kohtumisele

jõuda. Nimelt toimikust nähtub, et üks ja sama aadress Tallinnas on kaebajal olnud vähemalt

perioodidel 05.09.2016–30.06.2018 ja 27.06.2022–09.10.202413 ning see on tema aadressiks ka

02.12.2024 ning 08.01.2025 kaebustes. Kaebaja märkis kohtumenetluses, et PPA ei uurinud

tema väiteid mitteilmumisest põhjalikult ja tõlgendas olukorda põhjendamatult kui koostöö

puudumist. Samas ei esitanud kaebaja ise detailsemaid vastuväiteid, miks PPA hinnang on väär

(nt linna ja ühistranspordi tundmisele), ega selgitanud usutavamalt, miks 23.12.2024 selline

eksimus sai aset leida. Kaebajal oleks olnud võimalus täiendavaid selgitusi anda nii haldus- kui

kohtumenetluses, kui ta seda oleks soovinud. Fakt, et kaebaja 30.12.2024 küsitlusele ilmus, ei

muuda olematuks, et 23.12.2024 ta seda ei teinud. PPA ei ole ka väitnud (täielikku) koostöö

puudumist, nagu kaebaja märkis, ning samuti ei rakendatud kaasaaitamiskohustuse rikkumise

tõttu kõige rangemaid meetmeid, vaid kaebajale siiski anti lahkumiseks vabatahtlik tähtaeg 7

päeva.

28. Seega kokkuvõttes oli õiguspärane vormistada kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks

lahkumisettekirjutus 7-päevase vabatahtliku täitmistähtajaga.

Lahkumisettekirjutuses sisalduv sissesõidukeeld

29. VSS § 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

Sissesõidukeeldu on võimalik kohaldada ka lühemaks ajaks või jätta see üldse kohaldamata

(VSS § 74 lg-d 3 ja 4).

30. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 (punkt 28), et VSS § 74 lg-t 1

(sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse

korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu

13 PPA 10.02.2025 lisad 1 – 3 (dtl 105-107).

11 (14)

kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Silmas tuleb pidada ka VSS §

6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja

Eestis viibimist.

Tallinna Ringkonnakohus märkis 19.09.2025 otsuses nr 3-22-1422 (punkt 10) järgmist:

„/…/ VSS § 74 lõigetest 1, 3 ja 4 ning § 7 lõikest 2 tulenevalt on Eestis ebaseaduslikult

viibivale välismaalasele tehtavas lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamine

põhjendatud, kui kõiki asjaolusid ning välismaalase kaitset väärivaid huve hoolikalt

kaaludes saab järeldada, et tegemist on ebasoovitava välismaalasega, kelle Eestis

viibimine kujutab endast avalikule korrale või riigi julgeolekule ohtu, mille

neutraliseerimiseks on täiendava meetmena vajalik hoida ära välismaalase naasmine

teatud aja jooksul. Kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole siiski

lahkumisettekirjutuse automaatne järelm (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-

23-1317). Selleks, et välismaalast saaks pidada ebasoovitavaks VSS § 6 lg 1 tähenduses,

ei pea aga temast lähtuma mingisugune eriliselt tõsine oht. /…/.“

31. Lahkumisettekirjutusest (lk 6) nähtub, et PPA ei pidanud kolmeaastast Schengeni

sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuse automaatseks järelmiks ning hindas, kas esineks põhjust

sissesõidukeeldu lühendada või kohaldamata jätta. Kohus leiab, et PPA põhjendused on

asjakohased ning ei nähtu kaalutlusõiguse rikkumist, samuti on sissesõidukeeld

proportsionaalne.

32. Esmalt märgiti lahkumisettekirjutuse lk-l 5, et kaebaja ei ole usaldusväärne välismaalane,

kuna viisa andmisest keeldumise otsus tehti VMS § 65 lg 2 punkti 6 alusel; ta ei pöördunud ise

seoses ebaseadusliku viibimisega PPA poole, kuigi oli teadlik Schengenis seadusliku aluseta

viibimisest; ta esitas vastuolulisi andmeid õppimise kohta nii halduskohtule kui PPA-le; kaebaja

ei ilmunud 23.12.2024 PPA-sse vestlusele ega tõendanud mitteilmumise põhjust. Ehkki neid

põhjendusi ei seostatud otseselt sissesõidukeeluga, vaid järgnevalt käsitleti nii

lahkumiskohustust kui ka sissesõidukeeldu, siis on väljatoodud põhjendused asjakohased mh

sissesõidukeelu põhjendamisel. PPA arvestas ka, et kaebaja ei täitnud täismahus

kaasaaitamiskohustust ning et ta on Eestis neljal korral väärteo korras karistatud liiklusseaduse

rikkumise eest. Seega tõi PPA välja piisavad põhjendused, miks kaebaja on ebasoovitav

välismaalane. Seonduvalt kaebaja vastuoluliste selgitustega õpingute osas ning

kaasaaitamiskohustuse eiramisega esitas kohus põhjendused eespool. Vastuseks kaebajale tuleb

märkida, et viisarežiimi rikkumine (lühikese aja jooksul) ei lükka ümber argumente, et pidada

teda ebasoovitavaks välismaalaseks. Samuti pidi kaebaja esindaja vahendusel mõistma, et

halduskohtule 28.11.2024 otsuse peale kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei

muutnud tema Eestis viibimist seaduslikuks ning esialgse õiguskaitse andmisele lootmine oli

kaebaja oma risk.

33. Lahkumisettekirjutuses osundati õigustatult, et isikul puuduvad Eestis või muus Schengeni

riigis perekondlikud ja majanduslikud sidemed ning ainsa Eestiga siduva aspektina välja toodud

õppimise kohta esitatud informatsioon on väga vastuoluline. Kohus nõustub, et kaebajal ei ole

Eestis ja Schengenis viibimine hädavajalik, kusjuures kaebaja ei esitanud 30.12.2024 vestlusel

vastuväiteid kolmeaastasele Schengeni sissesõidukeelule ja ka kohtumenetluse seisukohtadest ei

selgu, millist konkreetset muud Schengeni riiki ja mis põhjusel oleks tal vajalik kolme aasta

jooksul külastada. Kaebaja viitab jätkuvalt alusetult, nagu ta peaks õpingute tõttu isiklikult

Eestis viibima ja koolis kohapeal käima, kuigi Mainori 20.12.2024 vastusest (dtl 126) selgub, et

see väide pole õige. Asjaolu, et kaebaja pole uurinud võimalusi online õppeks ega ole isegi

üritanud õppeaineid läbida veebi teel, pole aluseks pidada sissesõidukeeldu

ebaproportsionaalseks. Kaebaja poolt õiguspärasele ootusele tuginemine on asjakohatu, kuna

12 (14)

õppe alustamine Eestis ei anna õigust eeldada, et riik peaks VMS ja VSS nõudeid eirates

mistahes viisidel tagama välismaalasele võimaluse õppimist jätkata Eesti territooriumil.

34. Kaebaja viitas proportsionaalsuse põhimõtte rõhutamiseks Riigikohtu lahendile 3-3-1-58-12

ning Euroopa Nõukogu ja Parlamendi 09.03.2016 määrusele nr 2016/399. Kuna sissesõidukeelu

proportsionaalsuse hindamine on niikuinii sisse kirjutatud VSS § 74 lg-sse 3, siis ei pea kohus

viidatud lahendi ja määruse analüüsimist vajalikuks.

35. Kaebaja leidis, et maksimaalselt võinuks sissesõidukeeldu kohaldada kuueks kuuks, sest ta

lahkub vabatahtlikult ja on teinud jõupingutusi olukorra lahendamiseks. Kohus nõustub PPA-ga,

et asjaoluga, kas kaebaja lahkub Eestist ja Schengenist vabatahtlikult, ei olnud võimalik

lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu määramisel arvestada, sest lahkumise 7-päevane tähtaeg

hakkas alles pärast lahkumisettekirjutuse tegemist kulgema. Samuti jääb arusaamatuks, milliseid

tehtud jõupingutusi kaebaja silmas peab.

36. Järelm, et kaebaja suhtes kohaldatav sissesõidukeeld on ühtlasi sissesõidukeeld Schengeni

viisaruumi alale, tuleneb sellest, et ta ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige (VSS § 74 lg 41).

Seega on asjakohatud kaebaja viited, et puuduvad tõendid tema ohtlikkusest mõnes muus

Schengeni riigis. Samuti ei nõustu kohus, et Eesti-sisene ohuhinnang oleks väär, ning seda on

kohus eespool põhjendanud. Alusetu on kaebaja viide EL määruse 2018/1861 art 24 ja

Schengeni konventsiooni art 96 tingimuste mittetäidetusele. Kaebaja viidatud määruse14 artiklis

24 on eristatud kaht olukorda, millest kaebajat puudutab art 24 lg 1 punkt b), sest tema suhtes

kohaldati sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuses (VSS 2. ptk). Nimetatud määruse art 24 lg 1

punktis a) ja lg-s 2 käsitletud sissesõidukeeld seondub aga VSS 5. peatükis reguleeritud

sissesõidukeeluga (vt ka Riigikohtu 23.09.2019 otsuse nr 3-16-2088 I osa). Kuna kaebaja

seisukohtadest nähtuvalt käsitles ta art 24 lg 1 punkti a), siis on see asjakohatu. Sarnasel

seisukohal on kohus ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni15 art 96 osas (vrdl lg-d 2

ja 3).

37. Eelnevat arvestades oli kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld samuti õiguspärane.

38. Lisaks märgib kohus, et lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes kohaldatakse VSS 5. peatükis

sätestatut (VSS § 75 lg 1). Kui kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutuses määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis on tal võimalik taotleda Schengeni

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist (VSS § 75 lg 2, § 32 lg 12).

Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

39. Eelnevat kokku võttes jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata, sest PPA 28.11.2024 otsus

ning 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärased.

40. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja menetluskulud ta enda kanda (HKMS § 108 lg

1). Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka tema

menetluskulud enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaasatud haldusorgan kannab võimalikud

menetluskulud HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel ise.

14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.11.2018 määrus (EL) 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi

(SIS) loomist, toimimist ja kasutamist kontrollide valdkonnas piiril ning millega muudetakse Schengeni lepingu

rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006

15 Konventsioon, 14.06.1985, millega rakendatakse 14.06.1985 Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide,

Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise

kaotamise kohta nende ühispiiridel

13 (14)

41. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

42. Kohus palus 06.11.2025 kohtumäärusega kaasatud haldusorganil esitada oma väiteid

kinnitavad tõendid ning lisaks muud dokumendid, mis olid seni esitamata. Olles

Kaitsepolitseiameti 02.12.2025 esitatud materjalidega (lisad 1 ja 2) tutvunud, ei ole need kohtu

hinnangul siiski kõik vajalikud ning koormavad toimikut. Kohus tagastab digitaalsest

kohtutoimikust järgmised dokumendid, mis kuuluvad Kaitsepolitseiameti 02.12.2025 lisade 1 ja

2 juurde:

-

Haridust tõendav dokument (dtl 180 – 183) ja fotod passist (dtl 184 – 185), sest vajalik

osa neist oli toimikus varasemalt juba olemas (vt dtl 74 ja 75);

-

30.10.2024 „Letter of admission“ (dtl 189) kui korduv dokument (vt dtl 7);

-

Kaebaja Paysera konto väljavõte (dtl 190 – 195), sest see ei oma HKMS § 62 lg 2 mõttes

asjas tähtsust, vaidluse lahendamine ei eeldanud kaebaja konto analüüsi.

(allkirjastatud digitaalselt)

14 (14)