2-24-12388/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-12388

Kohtuasi

Vauraus Suomi Oyj hagi M.P vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. märtsi 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Vauraus Suomi Oyj apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

24 999,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Vauraus Suomi Oyj (välisriigi registrikood

2440326-9), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: M.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Klen Laus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. märtsi 2025. a otsus ja saata asi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-12388

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Vauraus Suomi Oyj (hageja) esitas 15.08.2024 Harju Maakohtule hagi M.P (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 20 000 eurot, ajavahemiku eest

02.02.2022 kuni 15.08.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 3549,39 eurot, viivis 7% aastas

alates 16.08.2024 kuni kohustuse täitmiseni ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt võttis United Finance Oyj (registrikood 2348859-8, laenusaaja)

investoritelt hageja ühisrahastusteenuse kaudu laenu (laenuleping nr 22222284041586 (leping

1) ja laenuleping nr 22222234350997 (leping 2) (koos põhilepingud)). Lepingu 1 alusel

väljastas hageja laenu 463 923 eurot, tagastamistähtajaga 24 kuud. Lepingu 2 alusel väljastas

hageja laenu 136 077 eurot tagastamise tähtajaga 24 kuud.

3. Kostjas allkirjastas 22.05.2019 käenduslepingu, millega käendas United Finance Oyj

taotletud laene ja nendega seotud intresse, viiviseid ja komisjonitasusid. Kostja vastutuse

maksimummäär piirdub laenu põhiosa puhul 100 000 euroga.

4. Laenusaaja ei täitnud laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Laenu põhiosa võlg on 600

000 eurot. Hageja saatis 16.12.2022 kostjale kui käendajale nõude 20 000 euro tasumiseks

hiljemalt 01.02.2022. Kostja ei ole kohustust täitnud. Hageja nõuded ei ole ka aegunud.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Kostja ei nõustu käenduslepingu kehtivusega, aga isegi kui see kehtib, on hageja nõue

aegunud. Laenulepingu nr 1 tagastamise tähtaeg oli 29.05.2021 ja laenulepingu nr 2

31.05.2021. Samast ajast muutus sissenõutavaks ka käenduskohustus. Soome õiguse kohaselt

aeguvad nõuded kolme aastaga. Hagi esitati alles 15.08.2024.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi vaheotsusega aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kostjal ei olnud maakohtu menetluses rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid.

8. Maakohus tuvastas, et kostja käendas United Finance Oyj poolt hagejalt

ühisrahastusteenuse kaudu taotletud laenu, mille identifikaatorina toimiv taotluskood on

1914201821 ja võimalikest osalistest väljamaksetest tekkinud laene, mis on seotud sama

taotlusega. Laenulepingute üldtingimuste p 15 kohaselt allub laenulepingust tulenev vaidlus

Soome kohtule ja lepingule kohaldatakse Soome õigust. Käenduskokkuleppes puudub viide

käenduslepingule kohalduvale õigusele ja kohtualluvusele.

9. Kohtualluvuse ja kohalduva õiguse küsimuse saab lahendada Eesti tsiviilmenetlusseaduse

alusel. Laenulepingu poolte vahelised kokkulepped kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kohta

2-24-12388

käenduslepingule ei kohaldu. Käendusele ei kohaldu käendatava kohustuse suhtes

kohaldatavat õigust ka käenduse aktsessoorsuse tõttu. Ka käendaja kinnitus, et ta on tutvunud

käendatava laenuga seotud üldtingimustega ning kinnitab, et ta on neist aru saanud ja nendega

nõus, ei tähenda, et kostja oleks laenulepinguga ühinenud või et laenulepingu tingimused, mis

ei puuduta otseselt käendatavat kohustust, oleksid kostjale üle läinud.

10. TsMS § 79 lg 1 kohaselt võib füüsilise isikus vastu esitada hagi tema elukoha järgi. Kostja

elukoht on Eestis. Sama tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012,

12.12.2012 (Brüsseli I määrus) art-st 4. Seega võib Harju Maakohus asja lahendada.

11. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg 1 ning § 33 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb

käenduslepingule kohaldada Eesti õigust, kuna kostja elukoht on Eestis. Sama tuleneb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17.06.2008 (Rooma I määrus) art

4 lg-st 2.

12. Hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja

kohustused muutusid sissenõutavaks enam kui kolm aastat enne hagi esitamist. Aegumine ei

ole katkenud. Kostja ei ole nõuet sõnaselget tunnustanud või teinud muud nõude

tunnustamisele viitavat tegu. Aegumine peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel läbirääkimiste

pidamise ajaks 24.04.2023–27.05.2023, s.o 34 päevaks. Laenulepingu nr 1 uus

aegumistähtaeg oli seega 02.07.2024 ja laenulepingu nr 2 04.07.2024. Hagi esitati alles

15.08.2024. Seega on hageja nõuded aegunud.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse

jätkamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

14. Maakohus kohaldas käenduslepingule ebaõigesti Eesti õigust. Käenduskohustuse aluseks

olevale põhilepingule kohaldatakse Soome õigust. Sama õigusküsimuse lahendamisel ei saa

paralleelselt kohaldada mõne teise riigi õigust.

15. Maakohtu järeldus, et kohtualluvus on Eestis, on iseenesest õige, kuid õige ei ole

seisukoht, nagu ei saaks kohtualluvust ja kohalduvat õigust käsitada eraldi.

16. Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi tuleb lepingu suhtes kohaldada lepingupoolte valitud

õigust. Põhilepingus on selgelt kokku lepitud Soome õiguses. Käendusleping on lahutamatult

seotud põhilepinguga, mille täitmist käendus tagab. Põhileping tuli ka täita Soomes.

17. Kuna põhilepingus lepiti kokku Soome õiguse kohaldamises, pidanuks maakohus

tuvastama, kuidas on käenduslepingule kohaldatav õigus reguleeritud Soome seadustes.

Soome aegumise seaduse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud.

18. Nõue ei ole aegunud ka siis, kui lähtuda Eesti õigusest, kuna aegumine oli 27.12.2022–

27.05.2023 seoses läbirääkimistega peatunud. Nõue oleks aga aegunud ka siis, kui lähtuda

maakohtu järeldustest, kuna maakohus jättis TsÜS § 168 lg 2 kohaldamata.

Vastustaja seisukoht

19. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

2-24-12388

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

21. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt

tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 8). Maakohus ei ole nende asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist

vajalikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et Eesti kohus on pädev asja lahendama, kuid vaidlevad

selle üle, kas nende vahel sõlmitud käenduslepingule kohaldub Eesti või Soome õigus ning

seejärel selle üle, kas hageja nõuded on aegunud.

22. Maakohus on õigesti leidnud, et põhilepingus kokku lepitud kohalduva õiguse ja

kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingule ei kohaldu. Käenduslepingu sõlmimisega tekib

võlausaldaja ja käendaja vahel iseseisev võlasuhe, mistõttu tuleb ka kohtualluvuse ja

kohalduva õiguse küsimused määrata lähtudes käenduslepingust endast.

23. Maakohus otsustas käenduslepingule kohalduva õiguse ebaõigesti Eesti õiguse, sh

rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel. REÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse seda seadust

juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Sama sätte teise lõike

kohaselt kohaldatakse seadust aga üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus

või Euroopa Liidu määrustes, mh Rooma I määruses, mis käsitleb lepinguliste võlasuhete

suhtes kohaldatavat õigust (REÕS § 1 lg 2 p 2). Kuna käenduslepingul on kokkupuude Soome

õigusega, ei oma siseriikliku õiguse sätted tähtsust ja kohalduv õigus tuleb määrata Rooma I

määruse alusel.

24. Kostja, kes sõlmis käenduslepingu põhivõlgniku juhatuse liikmena (vt kostja 13.12.2024

vastus), ei ole tarbija Rooma I määruse art 6 tähenduses. Seega määratakse käenduslepingule

kohalduv õigus Rooma I määruse üldreeglite alusel. Rooma I määruse art 3 kohaselt

kohaldatakse lepingule eelkõige lepingupoolte valitud õigust. Valiku puudumisel, nagu see on

käesoleval juhul, määratakse kohalduv õigus art 4 alusel. Kuna käendusleping ei ole hõlmatud

art 4 lg-ga 1, kohaldatakse sellele sama artikli lõiget 2, mille järgi reguleeritakse lepingut selle

riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht.

Käenduslepingule iseloomulik sooritus seisneb käenduskohustuse täitmises, s.o antud juhul

kostja kohustuse täitmises, mistõttu on iseenesest õige maakohtu järeldus, et käenduslepingule

kohaldatakse reeglina selle riigi õigust, kus on käendaja (antud juhul kostja) harilik

viibimiskoht. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja harilik viibimiskoht on Eestis.

25. Samas sätestab Rooma I määruse art 4 lg 3, et kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb

selgelt, et leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga,

kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusel põhineva nn

vabastusklausliga, mis annab võimaluse leida konkreetsele lepingule kõige sobivama

kohalduva õiguse. Nimelt selgitab Rooma I määruse preambula p 16, et rahvusvahelise

eraõiguse normid peaksid õiguskindluse tagamiseks olema suurel määral prognoositavad.

Kohtutele peaks siiski jääma teatav kaalutlusõigus otsustada, milline õigus on konkreetse

olukorraga kõige tihedamalt seotud. Preambula p 20 näeb ette, et kui leping on ilmselgelt

tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui artikli 4 lg-tes 1 või 2 osutatud riigid, tuleks nn

vabastusklausliga sätestada, et kohaldada tuleb selle teise riigi õigust. Sellise riigi

kindlaksmääramiseks tuleks muu hulgas arvesse võtta, kas kõnealune leping on väga tihedalt

seotud mõne teise lepingu või teiste lepingutega.

2-24-12388

26. Seega tuli käesoleval juhul hinnata ka seda, kas käendusleping on tihedamalt seotud mõne

teise riigiga, mistõttu tuleks käendaja hariliku viibimiskoha õiguse asemel kohaldama selle

teise riigi õigust. Maakohus ei ole seda teinud, kuigi pooled on menetluses vastavatele

seostele viidanud. Maakohus on seega jätnud asjakohase materiaalõiguse normi kohaldamata

ja kaalutlusõiguse teostamata. Maakohus rikkus sellega TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8

tulenevaid kohustusi, mis on viinud asja ebaõige lahendamiseni. Ringkonnakohus parandab

maakohtu eksimuse.

26.1. Selle hindamisel, kas käendusleping on tihedalt seotud mõne teise riigiga, on mh oluline

asjaolu, kas leping on väga tihedalt seotud mõne teise lepinguga (Rooma I määruse preambula

p 20). Siinsel juhul on tegemist käenduslepinguga, millega tagatakse põhivõlgniku sõlmitud

laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Seega on leping väga tihedalt seotud laenulepingutega.

Seejuures on nii võlausaldaja kui ka põhivõlgnik Soome äriühingud. Laenulepingud sõlmiti

soome keeles ja sellele kohaldatakse Soome õigust (dtl 8jj ning 30jj). Seega on käendusleping

tihedalt seotud lepinguga, mille olulised elemendid viitavad seosele Soomega. Asjaolusid, mis

viitaksid laenulepingu seosele Eestiga, ei ole esile toodud. Vastuseks kostja väidetele selgitab

kolleegium, et käenduslepingu seotusest laenulepinguga ei tulene siiski, nagu saaks

käenduslepingule kohaldada laenulepingule kohalduvat õigust. Põhilepingut puudutavad

asjaolud võetakse käenduslepingule kohalduva õiguse määramisel arvesse ühe asjaoluna teiste

hulgas.

26.2. Vaidlusalune käendusleping on samuti sõlmitud soome keeles ja see on kostja poolt

allkirjastatud Soomes omakäeliselt. Seejuures on käendusleping sõlmitud Soome ühingu ees

Soome ühingu kohustuse tagamiseks. Käenduskohustuse võtsid viis käendajat, kellest kahe

elukoht oli lepingu sõlmimise ajal samuti Soomes (dtl 51jj, tõlge dtl 53jj), sh oli Soomes Q

elukoht, kes põhivõlgniku esindajana allkirjastas ka laenulepingud. Seega viitavad ka

käenduslepingut ennast puudutavad elemendid seosele Soomega.

26.3. Käenduslepingu seos Eestiga seisneb selles, et kostja elab ja töötab Eestis ning on Eesti

kodanik, samuti on veel kahe käendaja elukoht Eestis. Samuti väitis kostja, et põhivõlgnikul

oli tegevuskoht lisaks ka Eestis ja kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige.

27. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab kolleegium, et vaidlusalune käendusleping

on tihedamalt seotud Soomega, mistõttu tuleb Rooma I määruse art 4 lg 3 vabastusklausli

alusel kohaldada käenduslepingule Soome riigi õigust. Ainuüksi kostja viide tema elu- ja

töökohale, s.o art 4 lg 2 põhireeglile, ning põhivõlgniku tegevusele lisaks ka Eestis, seda

ümber ei lükka. Samuti ei lükka seda ümber viide veel kahe käendaja elukohale Eestis. Kostja

väitis küll, et seosed Eestiga on sama tugevad, kui mitte tugevamad kui Soomega, kuid ei

toonud esile kaalukaid asjaolusid, mis võiksid kaaluda üles siinsel juhul Soome seosele

viitavad arvukad asjaolud. Muuhulgas ei osanud kostja 23.01.2025 kohtuistungil vastata

maakohtu küsimusele, miks laen võeti (kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:11:41). Kostja ei

selgitanud seda ka järgnevates menetlusdokumentides. Asjaolu, et hageja on viidanud

menetluses ka Eesti õigusele ega ole olnud kohalduva õiguse küsimuses järjepidev, ei mõjuta

lepingule kohalduvat õigust. Kuna pooled kohalduva õiguse küsimuses kokkulepet ei

saavutanud, kuigi seda pakkus maakohus ka menetluse ajal (15.11.2024 kohtuistungi

protokoll, ajamärge 00:19:17–00:20:27), tuli vaidlus lahendada Rooma I määruse alusel.

28. Nõude aluseks olevale lepingule Soome õiguse kohaldumine ei takista asja läbivaatamist

Eesti kohtus. TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust,

rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule

teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe

2-24-12388

hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus mh REÕS

§-st 4. REÕS § 4 lg 1 järgi teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev

kohus. Kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on

pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei

ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma. Lõike kolm kohaselt on kohtul

õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiits- ja Digiministeeriumi või

Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte (vt ka TsMS § 293 lg 1). REÕS § 2 lg 3

kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja

kohaldamise praktikast selles riigis. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7). Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele

kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu

kohustus (TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1). Samas jagab REÕS § 4 (aga ka

TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. See tähendab,

et pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka

nõuda vastavate tõendite esitamist (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-133-16, p 16). Kui välisriigi

õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha,

kohaldatakse Eesti õigust (REÕS § 4 lg 4).

29. Kuna maakohus eksis kohalduva õiguse määramisel, on asjas jäänud välja selgitamata ka

kohalduva Soome õiguse sisu, sh nõude aegumise ning selle võimaliku peatumise ja

katkemise kohta. Maakohus arutas pooltega küll seda, kas lepingule tuleb kohaldada Eesti või

Soome õigust, kuid ei selgitanud välja välisriigi õiguse sisu. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus

rahuldada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb maakohtul lahendada hageja nõue Soome õiguse alusel, andes pooltele võimaluse

esitada välisriigi õiguse sisu kohta tõendeid ja vajadusel ka taotlusi selle väljaselgitamiseks.

30. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb see tühistada ka menetluskulude

jaotuse osas. Kuna asi saadetakse tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks jääb

menetluskulude jaotus ja rahaline suurus maakohtu otsustada (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)