3-25-2200/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Orion, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-2200

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seoses

tema

kinnipidamistingimustega

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 29. septembri

2025. a määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määruse resolutsiooni

punktide 1 ja 2 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määrus

muutmata.

2. Jätta määruskaebus Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määruse resolutsiooni

punkti 4 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinni peetav isik X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30 000 eurot seoses tema

kinnipidamistingimustega. Kaebaja põhjendab, et teda hoiti eraldatud lukustatud kambris

ajavahemikel 27. september kuni 13. oktoober 2023, 26. detsember 2023 kuni 9. veebruar

2024, 13. märts 2024 kuni 2. mai 2024, 26. juuni 2024 kuni 9. oktoober 2024, 9. november

2024 kuni 27. november 2024 ja 20. detsember 2024 kuni 11. märts 2025 ning ta kandis

kartserikaristust ajavahemikul 27. juuni 2024 kuni 5. august 2024. Eelnimetatud ajavahemikel

ametnikud alandasid, mõnitasid ja solvasid kaebajat. Kaebajal ei võimaldatud õues jalutada

ajavahemikel 27. detsember 2023 kuni 9. veebruar 2024 ja 14. märts 2024 kuni 27. aprill

2024. Kaebajal ei võimaldatud ennast pesta 16. märtsil 2024 ja 23. märtsil 2024.

Vanglaametnikud ei kutsunud kaebajale tervishoiutöötajat 13. märtsil 2024 ja 25. märtsil

2024. Kaebaja ei saanud ajavahemikul 14. märts 2024 kuni 20. märts 2024 toidunõusid pesta

ning ametnikud keeldusid kaebajale toitu andmast. Valvurid lõhkusid 26. detsembril 2023

kaebaja halli dressipusa ära. Kaebaja pidi olema ajavahemikul 28. juuli 2024 kuni 29. juuli

2024 määrdunud riietega.

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

2. Tartu Halduskohus jättis 29. septembri 2025. a määrusega X.X.-i taotluse kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas haldusasja nr 3-25-2200 menetluse

osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses õues jalutamise ja pesemise

võimaldamata jätmisega, tervishoiutöötaja kutsumata jätmisega, ebakohase toitlustamise ja

määrdunud riietega olemisega (resolutsiooni punktid 1 j 2) ning X.X.-i taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 4).

Halduskohus võttis asja materjalide juurde kaebaja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõtte

perioodi 9. märts 2025 kuni 8. juuli 2025 kohta, jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale

nõutava hüvitise suuruse täpsustamiseks ja riigilõivu tasumiseks tähtaja viis päeva määruse

resolutsiooni punkti 4 jõustumisest arvates ning kohustas pärast riigilõivu tasumist esitama

kohtule viivitamatult riigilõivu tasumist tõendav dokument või andmed riigilõivu tasumise

kohta.

2.1. Halduskohus leidis, et kaebaja on varasemalt juba esitanud vanglale kahjunõuded, kus ta

heidab vanglale ette, et tal ei võimaldatud ajavahemikel 27. detsember 2023 kuni 9. veebruar

2024 ja 14. märts 2024 kuni 27. aprill 2024 õues jalutada, tal ei võimaldatud 16. märtsil ja 23.

märtsil 2024 ennast pesta ning ta ei saanud ajavahemikul 14. märts 2024 kuni 20. märts 2024

toidunõusid pesta ja ametnikud keeldusid talle toitu andmast. Vangla lahendas kaebaja

vastavad kahjunõuded 4. juuli 2024. a otsusega nr 1-13/24/224-3 ja 14. augusti 2024. a

otsusega nr 1-13/24/348-2. Pesemist puudutavas osas hakkas 30-päevane kaebetähtaeg

kulgema 5. juulil 2024 ja möödus 5. augustil 2024. Jalutamist ja toitlustamist puudutavas osas

hakkas kaebetähtaeg kulgema 15. augustil 2024 ja möödus 13. septembril 2024.

Kaebaja taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses talle 13. märtsil 2024 ja 25. märtsil

2024 tervishoiutöötaja kutsumata jätmisega registreeriti Tartu Vanglas 20. märtsil 2024 ja 28.

märtsil 2024 ning vangla lahendas need 4. juuli 2024. a otsusega nr 1-13/24/224-3. Selles osas

oli halduskohtule kaebuse esitamise viimaseks päevaks 5. august 2024. Kaebaja 29. juuli

2024. a taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et ta pidi olema 28. – 29.

juuli 2024 määrdunud riietega lahendas vangla 23. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/463-

2. Selles osas oli halduskohtule kaebuse esitamise viimaseks päevaks 22. november 2024.

Kaebaja esitas kohtule hüvitamiskaebuse seoses õues jalutamise ja pesemise võimaldamata

jätmisega, tervishoiutöötaja kutsumata jätmise, ebakohase toitlustamise ja määrdunud riietega

olemisega alles 3. juulil 2025 ehk hilinenult. Eelpool nimetatud Tartu Vangla otsustes on

edasikaebekord ja -tähtaeg nõuetekohaselt märgitud ning kaebajal oli võimalik seda järgida.

Kaebaja väited selle kohta, et osad tema käsikirjalised avaldused ei jõudnud vanglani

tähtaegselt vanglaametnike tegevuse tõttu, on paljasõnalised ega ole usutavad. Puudub põhjus

arvata, et vanglaametnikud oma tööülesandeid korrektselt ei täida ning kaebaja avaldustega

õigusvastaselt toimetaksid. Kaebajat ei saa pidada halduskohtumenetluses kogenematuks, ta

on algatanud üle 160 kohtuasja, s.h 2025. aastal 63 kohtuasja, esitades kohtule erinevaid

kaebusi, riigi õigusabi ja esialgse õiguskaitse taotlusi. Seega pidi kaebaja mõistma tähtaegade

järgimise vajadust ning tähtaja rikkumisega kaasnevaid tagajärgi. Kaebajal ei olnud alust

eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebaja

ületas kaebetähtaega ligikaudu seitsme kuu kuni aastaga. Ta ei ole kaebetähtaja järgimisel

olnud ise piisavalt hoolikas ning kaebaja väited ei õigusta kaebetähtaja ennistamist.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja

lõpetab haldusasja menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja §

124 lg 2 alusel osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses õues

jalutamise ja pesemise võimaldamata jätmise, tervishoiutöötaja kutsumata jätmise, ebakohase

toitlustamise ja määrdunud riietega olemisega.

2.2. Haldusasja menetlus jätkub kaebaja nõuete osas, millega nõutakse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaebajat hoiti eraldatud lukustatud kambris

ajavahemikel 27. september kuni 13. oktoober 2023, 26. detsember 2023 kuni 9. veebruar

2024, 13. märts 2024 kuni 2. mai 2024, 26. juuni 2024 kuni 9. oktoober 2024, 9. november

2024 kuni 27. november 2024 ja 20. detsember 2024 kuni 11. märts 2025; ta kandis

kartserikaristust ajavahemikul 27. juuni 2024 kuni 5. august 2024; eelnimetatud ajavahemikel

ametnikud alandasid, mõnitasid ja solvasid kaebajat ning valvurid lõhkusid 26. detsembril

2023 kaebaja halli dressipluusi ära.

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta

nähtub, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Seega on riigilõivu

tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Kaebaja kaebuse eduväljavaateid

tuleb pidada kasinateks, mistõttu ei ole tema menetlusabi taotluse rahuldamine põhjendatud.

Õiguste riive intensiivsus ei ole menetlusabi kontekstis määrav. Lähtuma peab kaebuse

eduväljavaadetest, mille hindamisel arvestatakse muuhulgas asja tähendust menetlusabi-

taotlejale. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

Osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses eraldatud lukustatud

kambris viibimise ja kartserikaristuste kandmisega, nõustub kohus Tartu Vangla 31. juuli

2025. a otsuses nr 1-9/2-25/207-2 toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid detailselt

korrata. Kaebaja viibis alates 27. septembrist 2023 eraldatud lukustatud kambris, kuna ta oli

vahistatu staatuses, kuivõrd kuni 30. septembrini 2024 kehtinud vangistusseaduse § 90 lg 3

kohaselt hoiti vahistatuid ööpäev läbi lukustatud kambris. Ajavahemikel 30. september 2024

kuni 9. oktoober 2024, 9. november 2024 kuni 27. november 2024 ja 20. detsember 2024 kuni

11. märts 2025 viibis kaebaja eraldatud lukustatud kambris, kuna tema suhtes rakendati

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ka kartserikaristusi kandis kaebaja mitmes osas

ajavahemikul 27. juuni 2024 kuni 5. august 2024 kehtivate käskkirjade alusel ning kohtule ei

ilmne, et kaebaja oleks pidanud kartseris korraga viibima kauem kui lubatud 14 ööpäeva.

Seega ei ole kaebajat hoitud eraldatud lukustatud kambris või tema suhtes kartserikaristusi

täitmisele pööratud õigusvastaselt. Kaebaja viibis vahistatuna oma kambris üksinda tulenevalt

oma iseloomust ja käitumisest, mida on vangla kohtueelset menetlust lõpetavas lahendis

piisava põhjalikkusega käsitlenud. Asjaolu, et kaebajal esinevad erinevad tervisehäired, ei

välista kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmist. Kaebajale on võimaldatud

tähenduslikku suhtlust erinevate vanglateenistujatega. Samuti on vangla tema tervislikku

seisundit pidevalt jälginud ega ole õigusvastaselt käitunud.

Kaebaja väide, et vanglaametnikud teda süstemaatiliselt alandasid, mõnitasid ja solvasid, on

tõendamata ja paljasõnaline. Kohus ei välista, et ametnikud kasutasid kaebaja suhtes mõnda

ebaviisakat lauset või väljendasid teatud negatiivset suhtumist, arvestades haldusasja

materjalidest nähtuvat kaebaja enda käitumist, nt ametniku sooja teega viskamine, ametnike

ähvardamine ja nende suhtes vägivalla kasutamine. Samas ei saa mõne üksiku ebakohase

väljendi kasutamine põhjustada kaebajale selliseid kannatusi, mida võiks pidada väärikust

alandavaks.

2.3. Tartu Vangla 1. oktoobri 2024. a otsusest nr 1-13/24/464-2 selgub, et ametnikud võtsid

kaebajalt 26. detsembril 2023 tema halli dressipluusi ära ning hiljem ilmnesid dressipluusil

kahjustused. Ametnike sõnul nemad kaebaja dressipluusi ei lõhkunud ja puudub alus nendes

väidetes kahelda. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel oleks põhjendatud üksnes

varalise kahju hüvitamine, sest ühe riideeseme kahjustamisega ei saa kaasneda kannatusi,

mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Vangla tegevus võis põhjustada kaebajale

üksnes teatud rahulolematust ja heaolu langust.

2.4. Eelnevat arvestades on vähetõenäoline, et kohus kaebuse rahuldab, mistõttu ei ole alust

eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes.

Kaebajal tuleb tasuda riigilõiv viie päeva jooksul määruse resolutsiooni punkti 4 jõustumisest

arvates.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu

määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ja

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning saata asi tagasi halduskohtule menetlusse

võtmiseks.

Kaebaja leiab, et kartserisse paigutamisel ja kartseris viibimise ajal ei külastanud kaebajat

meditsiinitöötajad kordagi ning samuti üksikvangistuses olemise ajal ei kontrollinud

meditsiinitöötajad regulaarselt kaebaja tervist. Tartu Vangla tekitas psüühilisi üleelamisi ning

suuri kannatusi ebainimliku kohtlemisega, kuna ametnikud solvasid ja alandasid kaebajat

kogu üksikvangistuse aja. Psüühikahäirega isikute üksikvangistuses kaua hoidmine on

õigusvastane, kuna nad on isolatsioonis, ei saa kuulata muusikat ega vaadata telerit. Kaebajal

ei lubata suhelda kaaskinnipeetavatega ja vanglaametnikud ei suhtle kaebajaga iga päev.

Kaebaja vaimne tervis on oluliselt halvenenud võrreldes 2023. aasta sügisega. Kaebaja viibis

kahe aasta jooksul üksikvangistuses ühe aasta ja kaheksa kuud ja seda on ülemäära palju.

Kaebaja pidi taluma kannatusi, ei saanud viibida värskes õhus, pesema ei lastud, karistati

toiduga ja lõhuti ära hall pusa.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna

alust halduskohtu määruse tühistamiseks.

5. Halduskohus selgitas ja põhjendas väga põhjalikult, miks esineb alus kaebuse mõnede

nõuete osas nende esitamise tähtaja ennistamata jätmiseks ja menetluse osaliselt lõpetamiseks

ning ülejäänud nõuete osas kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendusega ja neid kordama ei hakka (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

6. Kuigi kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu 29. septembri 2025. a määruse

tühistamist, ei sisalda määruskaebus kaebaja seisukohti, miks tema arvates on halduskohtu

poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmine ebaõige. Kaebaja ei ole määruskaebuses

vastu vaielnud asjaolule, et ta esitas hüvitamiskaebuse halduskohtule 3. juulil 2025 ega ka

sellele, et vangla lahendas kaebuse esemega seoses vanglale esitatud hüvitamisnõuded

kohtueelses menetluses 4. juuli 2024. a otsusega nr 1-13/24/224-3, 14. augusti 2024. a

otsusega nr 1-13/24/348-2 ja 23. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/463-2. Kaebaja esitas

hüvitamiskaebuse halduskohtule kõigi kolme kohtueelset menetlust lõpetava otsuse

kättesaamisest rohkem kui 30 päeva hiljem. Kaebaja esitas kaebuse seadusega ettenähtud

tähtajast ligi seitse kuud kuni üks aasta hiljem. Halduskohus selgitas, et kaebaja esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlus tuleb lõpetada, kuna kaebaja on taotlenud

vanglalt kohustusliku kohtueelse menetluse raames mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmist ning taotlustele negatiivse vastuse saamise järgselt hilinenud halduskohtule

hüvitamiskaebuse esitamisega. Halduskohus ei tuvastanud mõjuvaid põhjuseid kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks ning ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kohtule

veenvalt selgitanud asjaolusid, miks ta kaebuse esitamisega niivõrd pika aja hilines. Kuna

kaebajal puudusid objektiivsed takistused kaebuse esitamiseks tähtaegselt, esines

halduskohtul põhjendatud alus jätta kaebuse esitamise tähtaeg mõnede nõuete osas

ennistamata ja haldusasja menetluse osaliselt lõpetada.

7. Kaebaja esitas kaebuses nõude Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses eraldatud lukustatud kambris viibimise, kartserikaristuste kandmise, vanglaametnike

solvangute ja riideeseme lõhkumisega. Halduskohus ei rahuldanud kaebaja menetlusabi

taotlust nimetatud nõuete esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna asja materjalide pinnalt ei nähtu Tartu

Vangla tegevuse õigusvastasust, on kahju hüvitamise eeldused täitmata ja kaebaja kaebuse

edulootus vähene. Kaebaja viibis vahistatuna lukustatud kambris tulenevalt kehtinud

seadusest, s.t VangS kuni 30. septembrini 2024 kehtinud redaktsiooni § 90 lg 3 alusel. Pärast

nimetatud kuupäeva viibis kaebaja lukustatud kambris, kuna tema suhtes rakendati

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ajavahemikul 27. juuni 2024 kuni 5. august 2024 kandis

kaebaja mitmes osas kartserikaristusi, kuid halduskohus tuvastas, et kaebaja ei pidanud

kartseris korraga viibima kauem kui 14 ööpäeva järjest. Kohtule teadaolevalt on käskkirjad,

mille alusel kaebajale täiendavad julgeolekuabinõud ja kartserikaristused määrati, kehtivad ja

seega täitmiseks kohustuslikud. Mainimist väärib asjaolu, et kaebajale rakendatud täiendavad

julgeolekuabinõud ning määratud kartserikaristused olid tingitud kaebaja enda käitumisest.

8. Käesoleva haldusasja raames ei ole leidnud tõendamist kaebaja väide, et vanglaametnikud

solvasid ja mõnitasid kaebajat. Kuna vanglaametnikelt eeldatakse viisakat suhtlemist ja

sõnakasutust usub ringkonnakohus, et kui kaebaja solvamine ametnike poolt aset leidis, ei

oleks see jäänud märkamata ja väide oleks tõendatav. Samuti ei nähtu kohtule asjaolusid,

miks oleks pidanud vanglaametnikud suhtlema kaebajaga tema üksikvangistuses olemise ajal

ebaviisakalt. Kaebaja ei ole solvangute ja mõnitamise kohta esitanud tõendeid ega osutanud

nende kogumise võimalusele. Puudub aluse eeldada, et kaebajat koheldi verbaalselt pidevalt

mittesobivalt.

9. Samuti leiab ringkonnakohus, et kaebaja riideeseme kahjustamine ei saanud kaasa tuua

niivõrd olulisi ja raskeid üleelamisi, et neid võiks pidada inimväärikust alandavaks ja tingiks

mittevaralise kahju tekkimise ja hüvitamise. Riideeseme kahjustamine üldjuhul ei riiva isiku

põhiõigusi sedavõrd intensiivselt, et see ka vastustaja tegevuse õigusvastasuse korral ületaks

inimväärikuse rikkumise lävendi. Vangla kaebaja dressipluusi lõhkumist ei kinnita ja

puuduvad andmed, millal ja kelle poolt võisid kahjustused tekkida. Seetõttu ei saa väita, et

vangla väidetav tegevus alandas kaebaja inimväärikust. Seetõttu ei ole alust hinnata, et

kaebaja menetluses osalemine ka selle nõude osas võiks kujuneda edukaks..

10. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu 29. septembri 2025. a määrus õiguspärane

ning halduskohtu määruse tühistamiseks ei esine alust. Eelnevalt väljatoodud asjaolude ja

selgituste alusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)