2-25-21048/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile

Määruse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-21048

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus U.D

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 ja 8. detsembri 2025

määrused

Kaebuse esitaja ja liik

U.D määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik U.D (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 määrus muutmata.

2. Jätta Harju Maakohtu 8. detsembri 2025 määruse resolutsioon muutmata,

täiendades osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse

seadustik (TsMS) § 543).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 06.12.2025 Harju

Maakohtule taotluse U.D (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest

olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH

Psühhiaatriakliinikus alates 05.12.2025, kell 17.28 rakendati tema suhtes tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu

on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu ja ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud

isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4

ööpäeva vältel. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvates tahtest olenematu ravi

otsusest.

2. Avaldusele lisatud psühhiaatrite ühise arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERH

Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 16. korda. Varasemast anamneesist on teada, et

patsient pöördus esmakordselt psühhiaatri vastuvõtule 2001. aastal pärast sõjaväeteenistust,

mil olid kaebuseks hirmutunne, unehäired, süütunne ning jälitusmõtted. Diagnoositi luululine

häire (F22) ning patsient jäi ambulatoorsele ravile. 2007. aastal seisund halvenes, tekkisid

ärevus, unetus, meeleolu kõikumised, kujunes laiaulatuslik kahjustusluul. Diagnoositi äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Seisund stabiliseerus ning

patsient jätkas ambulatoorse raviga. 2012. aastal esines uus psühhoosi ägenemine pärast

lõputöö kaitsmist, aktualiseerusid süüdistus- ja kahjustusluul ning kuulmismeelepetted.

Puudutatud isik viibis taas haiglaravil, diagnoositi paranoidne skisofreenia (F20). Tema

seisund on olnud edaspidi muutlik, puuduliku haigustaju tõttu on esinenud probleeme

ravisoostumusega, puudutatud isik vähendab kodus omavoliliselt raviannuseid ning jätab

ravimite tarvitamise pooleli, mistõttu psühhoos on korduvalt ägenenud ja ta on vajanud

haiglaravi. 2024. aastal vajas haiglaravi kahel korral. 2024.a juunis lahkus psühhootilistel

ajenditel kodust, avaldas, et elas 3 päeva ilma rahata tänaval, oli söömata. Haiglaravil äge

psühhoos taandus, kuid sisulist ravisoostumust ei tekkinud ning haiglaravi järgselt lõpetas taas

toetusravi. 01.12.2024- 10.01.2025 viibis haiglaravil kui toodi valvetuppa, sest jooksis

Vanalinnas alasti. Valvetoas avaldas, et kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile

kirja viima ja seal pidi toimuma tema ristilöömine. Pärast haiglaravi alustas kodus koheselt

raviannuste vähendamist ja vajas uuesti haiglaravi psühhoosi ägenemise tõttu 03.02.-

07.02.2025 ning 16.02.-21.03.2025. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil PERH

Psühhiaatriakliinikus 08.05.-17.09.2025. Ta oli end löönud ise 6 korda noaga rindkeresse,

mistõttu vajas erakorralist operatsiooni ning viibis intensiivravil. Valvetoas avaldas, et

vigastas end kuna tundis lootusetust ja ebaturvalisustunnet, avaldas luulumõtteid, et endised

jalgpallurid või joodikud tungivad tema koju ja tunnistas ravimite vähendamist. Haiglaravi

jooksul keeldus puudutatud isik korduvalt ravimitest, vajas nende manustamist süstetena ning

lühiajalist füüsilist ohjeldamist. Ravikoostöö puudutatud isikuga oli keeruline ning

haiguskriitikat tal ei tekkinud.

2.1. Käesolevale hospitaliseerimisel eelnenust on teada, et puudutatud isik kutsus endale

01.12.2025 kiirabi, sest tal olid viimasel 2 nädalal esinenud kuulmismeelepetted, mis käskisid

tal kiirabi kutsuda ning rääkisid, mida puudutatud isik valesti on teinud. Kiirabi poolt

manustati talle antipsühhootilist ravimit ja patsient jäi kodusele ravile. 05.12.2025 oli

puudutatud isik hüpanud suitsiidi eesmärgil järve, sest tundis väsimust elust ning emaga

kooselamisest. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik pinges ning avaldas

suitsiidmõtteid, öeldes, et soovib "lähedasi lõpuni kaitsta" ja end ravimitest võõrutada.

Valvearsti otsusega alustati tahtest olenematut ravi 05.12.25 kell 17.28. Käesolevalt ei ole

puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta väljendab hirmu, et ravimid

mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab suitsiidmõtteid, meelepetete esinemist, kuid jääb

kahtlus dissimuleerimisele. Ta keeldub haiglaravist, ravimitest ja tahab koju minna. Oma

suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja ei selgita täpseid tagamaid.

2.2. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 püsikululine paranoidne

skisofreenia. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu,

mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (hüppas suitsiidi eesmärgil järve, et seal

ära külmuda) kui teda ümbritsevatele. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundi paranemine ja

tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes ei ole tõenäoline 4-päevase haiglaravi

järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras 4 päevaks kui raviloa

pikendamiseks ja temale psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ning muu

vajaliku ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks haiglatingimustes kuni 40

päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

Harju Maakohtu 6. detsembri 2025 määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rakendas 06.12.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriakliinikusse paigutamisest, s.o alates 05.12.2025 kella 17.28-st kuni 09.12.2025

kella 17.28. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva,

rahustava ning muu vajaliku ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks,

samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.1. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et

esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

3.2. Määruse põhjenduste kohaselt kohaldati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi valvearsti poolt 5.12.2025 kell 17.28 otsusega. Käesolevaks ajaks ei ole

puudutatud isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma

ravivajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei

ole muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 (püsikululine paranoidne skisofreenia).

Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et viibib

ravil 16. korda. Käesolevalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta

väljendab hirmu, et ravimid mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab suitsiidmõtteid,

meelepetete esinemist, kuid jääb kahtlus dissimuleerimisele. Keeldub haiglaravist, ravimitest

ja tahab koju minna. Oma suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja ei selgita täpseid

tagamaid. Kohus leidis, et võttes arvesse patsiendi seisundit ei ole ta suuteline mõistma

ravivajadust ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Tema käitumine on

psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik

nii iseendale (hüppas suitsiidi eesmärgil järve, et seal ära külmuda) kui teda ümbritsevatele

(käitumine psühhoosist juhituna ettearvamatu). Kohus leidis, et puuduliku haiguskriitika tõttu

ei ole võimalik ravi väljaspool haiglat.

Menetluse vahepealne käik

4. Psühhiaater selgitas 08.12.2025 ärakuulamisel, et puudutatud isik satub sageli väga

ohtlikesse olukordadesse. Pärast viimast hospitaliseerimist eluohtlikus seisus enda noaga

vigastamise tõttu lõpetas puudutatud isik kodus koheselt ravimite võtmise, sh verevedeldajate

võtmise. Nüüd leiab puudutatud isik, et on hiljuti kiirabi poolt süstitud haloperidooli mõju all.

Enne hospitaliseerimist ähvardas emale end tappa, läks järve äärde ning oli mitu minutit

järves. Kuna ema oli rutanud talle järele ilma telefonita, kutsus kiirabi kõrvalseisja. Ema

püüdis teda kinni hoida, et uuesti järve ei läheks. Puudutatud isik oli alajahtunud, temperatuur

33 kraadi. Puudutatud isik avaldas kiirabile, et tundis elutüdimust.

5. Puudutatud isik alustas 08.12.2025 ärakuulamisel aastatagustest sündmustest, kirjeldas

pikalt enda raviskeemi muutmist, ravimite kõrvaltoimeid. Kuna minimaalne doos on 5 ühikut

(tablett), siis vähendas ta ise doosi selliselt, et tegi tableti pulbriks ja võttis sisse 10%

väiksema koguse. Olanzapin muudab reaalsustaju ja paneb tegema valesid otsuseid. See

paneb minema valedesse koolidesse ja trennidesse. See juhtus ka temaga. Kui ta ravimeid ei

võta, siis tal skisofreeniat ei ole. Ebaadekvaatset käitumist seostab ainult ravimite mõjuga.

Kiirabi kutsus 01.12 seetõttu, et ta kolm kuud kodus ravimeid ei võtnud, ravimi mõju

vähenemisel hakkas mõtlema mineviku valikute üle. Varasemad traumad tulid üles ja ta

hakkas mõtlema ning kutsus kiirabi. Tõesti tahaks koju minna. Haiglasse sattus läbi LTKH.

Sinna sattus seepärast, et käis vees Harku Järves. Mõni minut oli vees, ujus välja. Läks

seetõttu, et mõtles, kas sellel elul on mõtet.

6. Avaldaja esitas 08.12.2025 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku

seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Harju Maakohtu 8. detsembri 2025 määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 08.12.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

05.12.2025 kell 17.28-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ja andis loa

isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ning muu vajaliku

ravi (kaasa arvatud kehaliste haiguste ravi) manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 13. jaanuari1 2026 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

8. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-telele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad

asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud

isikul esineb raske psüühikahäire F20.00 (püsikululine paranoidne skisofreenia). Tal puudub

haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et ta viibib ravil 16.

korda. Sealjuures viitas maakohus raviarstide arvamuses välja toodud varasematele

hospitaliseerimisele eelnenud sündmustele. Käesolevale hospitaliseerimisele eelnenust on

teada, et puudutatud isik kutsus endale 01.12.2025 kiirabi, sest tal olid viimased 2 nädalat

esinenud kuulmismeelepetted, mis käskisid tal kiirabi kutsuda ning rääkisid, mida patsient

valesti on teinud. Kiirabi poolt manustati patsiendile antipsühhootilist ravimit ja patsient jäi

kodusele ravile. 05.12.2025 oli puudutatud isik hüpanud suitsiidi eesmärgil järve, sest tundis

väsimust elust ning emaga kooselamisest. Valvepsühhiaatri vastuvõtul oli puudutatud isik

pinges ning avaldas suitsiidmõtteid, öeldes, et soovib "lähedasi lõpuni kaitsta" ja end

ravimitest võõrutada. Käesolevalt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt

paranenud. Ta väljendab hirmu, et ravimid mõjuvad talle halvasti. Puudutatud isik eitab

suitsiidmõtteid, meelepetete esinemist, kuid jääb kahtlus dissimuleerimisele. Keeldub

haiglaravist, ravimitest ja tahab koju minna. Oma suitsiidkatse osas normaliseerib olukorda ja

ei selgita täpseid tagamaid. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundit arvestades pole

tõenäoline tema seisundi paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes

tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud,

sihipäratu ja ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik nii iseendale (hüppas

suitsiidi eesmärgil järve, et seal ära külmuda) kui teda ümbritsevatele (käitumine psühhoosist

juhituna ettearvamatu). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku

seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku

haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi väljaspool haiglat. Kohus leidis, et avaldajale tuleb

anda ka luba ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta

ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

9. Puudutatud isik esitas 22.12.2025 Harju Maakohtu 6. detsembri ja 8. detsembri 2025

määruste peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.

9.1. Määruskaebuse kohaselt ei eita puudutatud isik endal psüühikahäire esinemist. Ta

möönab, et on käitunud viisil, mis võis kõrvaltvaatajatele tunduda ohtlik. Selle põhjuseks on

ebasobivad ravimid, mis panevad teda valesid otsuseid tegema. Tegemist on ravimite

kõrvaltoimetega ja seetõttu ta ei soovi, et teda ravitakse edasi selliste ravimitega. Ta leiab, et

ta on valmis raviga jätkama kodus, kuid soovib, et talle kirjutatakse koju välja ravimid, millel

pole kahjulikke kõrvalmõjusid. Seega pole täidetud kinnisesse asutusse paigutamise üks

eeldustest, s.o haiglaravi vältimatus.

Menetluse edasine käik

10. Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isiku suhtes on tahtest olenematu ravi kohaldamise

tingimused täidetud. 2025. aastal on puudutatud isik vajanud haiglaravi 5. korral. Kõigil

kordadel on ta keeldunud igasugustest ravikoostööst, üritanud korduvalt haiglaravilt

põgeneda, ravil viibides on jätkanud suitsiidkatseid (neelas alla pastapliiatsi). Puudutatud

isikul puuduvad haigustaju ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral

psühhoosielamustest (suurus- ja kahjustusluulumõtted, kuulmismeelepetted) juhitud, millega

ohustab eeskätt iseenda (psühhootilistel ajenditel eluohtlikud suitsiidkatsed, käesolevalt läks

külma järve eesmärgiga surra) turvalisust. Ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule

vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 06.12.2025 määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1

p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata. Harju Maakohtu 08.12.2025 määruse

resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel (koosmõjus §-ga 659)

tuleb osaliselt täiendada määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks.

13. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset

õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast

isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

14. PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

14.1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõlema määruse puhul nõuetekohaselt välja

selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines

maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on

diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire püsikululise paranoidse skisofreenia (F20) näol ning oma psüühikahäirest

tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist.

14.2. Haiglaravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik eelkõige

iseendale ning ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2

järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest

(RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrid on oma arvamuses välja

toonud, et puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamustest juhitud, sihipäratu ja

ettearvamatu, mille tõttu ta on ravita jäämisel ohtlik eelkõige iseendale. Avaldaja on toonud

esile, et psühhoosi ägenedes on olnud puudutatud isiku haiguspildis püsikululisele

skisofreeniale omane sümptomitekogum (kuulmismeelepetted, ümbritseva luululine taju,

laialdased paranoidsed mõjustus-, kahjustus- ja suurusluulumõtted), millest hõivatuna on ta

käitunud viimasel aastal eelkõige enda elu ohustavalt (16.02.2025 üritas teostada suitsiidi

metsas külmumise läbi; 29.04.2025 lõi ennast 6 korral noaga rindkeresse, milles tüsistusena

tekkis kopsuarteri ummistus, kuid keeldus temale elulistel näidustustel vajalikust

intensiivravist; 05.12.2025 läks Harku järve, et end uputada). Võttes arvesse puudutatud isiku

eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudus oma seisundi suhtes kriitika, oli kolleegiumi

hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes on puudutatud isiku ohtlikkus tema enda elule ja

tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

15. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei olnud küllaldane. Puudutatud isik ei ole tunnistanud oma ravivajadust

ning tal puudub ravisoostumus. Avaldaja on toonud esile, et käesolevalt viibib puudutatud isik

PERH psühhiaatriakliikus statsionaarsel ravil 16. korda, sealjuures 2025. aastal vajas ta

haiglaravi 5. korral ning kõigil kordadel on ta psühhoosivastase toetusravi katkestanud

koheselt haiglast lahkumise järgselt. Puudutatud isik on vähendanud kodus omavoliliselt

raviannuseid ning on jätnud ravimite tarvitamise pooleli, mistõttu psühhoos on korduvalt

ägenenud ja ta on vajanud uuesti haiglaravi. Ärakuulamisel on puudutatud isik seostanud oma

ebaadekvaatset käitumist ainult ravimite mõjuga ning avaldas ka ise, et ta on kodus iseseisvalt

raviannuseid vähendanud. Avaldaja on määruskaebusele esitatud seisukohas olnud arvamusel,

et puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine on võimalik vaid tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas. Eeltoodut arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul veenev puudutatud isiku

väide, et raviga saab jätkata kodus. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja

psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks tagatud

korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

16. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad

tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil

kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

17. Kolleegium märgib, et maakohus jättis esialgse õiguskaitse pikendamisel ära kuulamata

puudutatud isiku lähedased. TsMS § 536 lg 2 p 1 sätestab, et enne isiku kinnisesse asutusse

paigutamist peab kohus ära kuulama ka isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad

pereliikmed. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kohus esialgse õiguskaitse rakendamisel alati

puudutatud isiku lähedasi ära kuulama, kuid selline kohustus tekib esialgse õiguskaitse

pikendamisel (vt RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 17). Siiski sätestab eelnevast erandid

TsMS § 536 lg 21. Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536

lg 22). Maakohus ei ole puudutatud isiku lähedaste ära kuulamata jätmist määruses

põhjendanud, kuid ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades selles

osas Harju Maakohtu 08.12.2025 määruse põhjendusi. Asjas esile toodud asjaoludest

nähtuvalt elab puudutatud isik koos emaga, seega oleks võinud eelkõige olla põhjendatud

puudutatud isiku ema ärakuulamine. TsMS § 536 lg 21 p 3 sätestab, et isiku abikaasat ja muid

isikuga koos elavad pereliikmeid ei pea ära kuulama, kui nende ärakuulamine ei aita ilmselt

kaasa asja lahendamisele. Kolleegium leiab, et kuna tsiviilasja materjalid sisaldavad

käesoleval juhul piisavalt andmeid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

kontrollimiseks, ei oleks puudutatud isiku ema või teiste lähedaste ärakuulamine aidanud asja

lahendamisele ilmselt kaasa. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et puudutatud isiku

lähedaste ära kuulamata jätmine võis mõjutada asja lahendust.

18. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel jätta riigi kanda.

19. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)