2-23-14894/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-14894

Tsiviilasi

OÜ N&V hagi Narva linna vastu töövõtulepingust

tuleneva võlgnevuse nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

261 447 eurot 98 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Narva linna apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Narva linn (Narva Linnavalitsuse

Linnamajandusameti kaudu, registrikood 75039729),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev

Vastustaja (hageja) OÜ N&V (registrikood 16297634),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Jätta Narva linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Mõista Narva

linnalt OÜ N&V kasuks välja menetluskulude katteks 2600 eurot. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni kohustuse

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ N&V (hageja) esitas 20. oktoobril 2023 Viru Maakohtule hagiavalduse Narva linna

(kostja) vastu töövõtulepingust tuleneva võla nõudes.

Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja kui töövõtja ja kostja kui tellija riigihanke tulemusena 30.

novembril 2021 töövõtulepingu nr 196/2021 Narvas Linda-Malmi tänavate ehitustööde

teostamiseks (edaspidi Linda-Malmi leping) ja 20. veebruaril 2022 töövõtulepingu nr 16/2022

Narvas Tuleviku tänava ehitustööde teostamiseks (edaspidi Tuleviku leping). Tööd on

teostatud nõuetekohaselt ja kostja on vastuvõtuaktid allkirjastanud. Hageja nõuab kostjalt

tehtud tööde eest kokkulepitud tasu maksmist. Kostja ei ole tasu suurust vaidlustanud, kuid

selle 192 969,16 euro ulatuses tasaarvestanud oma leppetrahvi nõudega hageja vastu. Hageja

leiab, et kostjal ei ole tema vastu leppetrahvi nõuet, kuna hageja ei ole lepingut rikkunud, sest

pooled pikendasid korduvalt tööde tegemise tähtaega. Kostja on seda ise kinnitanud avalikus

ajaleheartiklis. Tööd lõpetati 30. mail 2023, kuigi lõppakt vormistati hiljem.

Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmise võimalusest 27. jaanuaril 2023 ja esitas nõude 7.

augustil 2023. Isegi kui lugeda hagejat lepingu täitmisega hilinenuks, on kostja nõudeõiguse

kaotanud, sest pole järginud töövõtulepingute p-s 12.6 kokku lepitud 14-päevast tähtaega ja

akti koostamise kohustust. Nõudeõiguse kaotus tuleneb ka ehituse töövõtulepingute

üldtingimuste (ETÜ 2013) punktist 12.2.2, sest kostja esitas leppetrahvinõuded alles pärast

mõlema töövõtulepingu täitmisaktide allkirjastamist. Arvestades vaidluse asjaolusid on

leppetrahvi nõudmine ka vastuolus hea usu põhimõttega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Lepingud sõlmiti riigihanke tulemusel. Hageja pidi pakkumuse esitamisel ja tööde

korraldamisel arvestama, et tööde algusaeg on talvehooajal, mil esineb tavapäraseid takistusi

ehitustöödel. Linda-Malmi lepingus lepiti tööde lõpetamise tähtpäevaks 15. juuli 2022 ja

Tuleviku lepingus 17. juuni 2022. Pooled ei ole tähtaegade pikendamises kokku leppinud,

vaid hageja esindaja on ühepoolselt tööde viibimisest teatanud. Hageja teatas esmakordselt

16. septembri 2022 kirjas, et ei ole suuteline lepinguid täitma. Kostja teatas leppetrahvi

kohaldamise kavatsusest 27. detsembril 2022.

Tööde vastuvõtmise aktid on allkirjastatud 17. juulil 2023. Lepingute p 13.7 järgi

vormistatakse aktidega tööde vastuvõtmise fakt. Isegi kui juhinduda hageja väitest, et

lepingute tähtaegu pikendati 31. maini 2023, on hageja ikkagi viivitanud 48 päeva, mille eest

kostjal on õigus leppetrahvi nõuda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 192 969,16 eurot, kahjuhüvitise 9 453,63 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 14 279,72 eurot, põhivõlalt tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kokkulepitud

määras 0,1% päevas alates 21. oktoobrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem

kui 43 611,03 eurot ning kahjunõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates 21. oktoobrist 2023 kuni nõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 11 280 eurot.

Maakohus kvalifitseeris hageja nõude töövõtulepingust tuleneva tasunõudena

võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 alusel. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle, et hageja on

tööd teostanud, kostja need vastu võtnud, hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ja

hagejale on tasumata 192 969,16 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue lõppes

192 969,16 euro ulatuses kostja tehtud tasaarvestuse tulemusel. Kostja nõudis hagejalt

leppetrahvi mõlema lepingu punkti 12.3 alusel, kuna Linda-Malmi lepingu täitmisega viivitati

365 päeva ning Tuleviku lepinguga 392 päeva.

Maakohus selgitas, et seadus ei kehtesta lepingu muutmisele kohustuslikku vorminõuet.

Tööde teostamise tähtaja muutmise alused ei ole poolte lepingutes otseselt kehtestatud ning

märkis, et VÕS § 13 lg 3 järgi ka lepingus kokkulepitud vorminõue ei välista lepingu

muutmist muus vormis. Maakohus asus seisukohale, et kokkuleppel tööde teostamise tähtaja

muutmist ei välista ka ETÜ p 7.4. Kostja viited riigihangete seaduse (RHS) rikkumisele ei ole

asjakohased, kuna RHS § 8 lg 2 kohaselt ei too RHS § 123 rikkumine kaasa lepingu

automaatset tühisust, vaid kostja oleks saanud lepingu üles öelda RHS § 124 alusel.

11. detsembri 2024 kohtuistungil ei vaielnud kostja vastu, et tööde tähtaega pikendati 31.

detsembrini 2022. Nii Linda-Malmi vastuvõtuaktis (dtl 58–59) kui Tuleviku vastuvõtuaktis

(dtl 63-64) väljendub kirjalikult nii poolte taheavaldus kui nõustumus sellega, et vaidlusaluste

lepingute tööde täitmise tähtaeg lõpeb on 31. mail 2023. Maakohus leidis, et aktide

allkirjastaja Toomas Mägi oli lepingute p 9.1 järgi kostja esindaja, kelle esindusõigust kostja

aktsepteeris nii tööde kestel kui vastuvõtmisel. Lepingujärgsete tööde tähtaegade pikendamist

kuni 31. mai 2023 kinnitab ka kostja avaldatu ajakirjandusele Gazeta.ee 26. aprilli 2023

artiklis (dtl 350–351) ja Põhjaranniku 30. mai 2023 artiklis (dtl 355–356).

Eelnevast tuvastas kohus, et pooled pikendasid kokkuleppel tööde teostamise tähtaega 31.

maini 2023, mil nad tööd ka teostatuks lugesid, vaatamata sellele, et akt allkirjastati hiljem.

Seega hageja lepingulist kohustust ei rikkunud ja täitmata on leppetrahvi nõude kohustuslik

eeldus.

Maakohus leidis ühtlasi, et kostja ei ole leppetrahvi nõudmisest teatanud mõistliku aja jooksul

pärast rikkumise avastamist. ETÜ 2013 p 12.2.2 järgi tuleb üksikasjalik leppetrahvinõue

esitada hiljemalt täitmisakti allkirjastamise päevaks. Vaidlusaluste lepingute tööde

vastuvõtuaktid allkirjastati 17. juulil 2023 (dtl 57, 62). Kostja esitas leppetrahvinõuded aga 7.

augustil 2023 (dtl 67, 75), mis on kolm nädalat pärast aktide allkirjastamise päeva.

Kostja ei järginud leppetrahvi nõudmisel vaidlusaluste lepingute p-s 12.6 kokku lepitud

korda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et leppetrahvi kohaldamise aluseks olev rikkumine

fikseeriti kostja vastava aktiga ja kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest tähtaegselt 14

kalendripäeva jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kostja oli 14. novembri 2022 e-

kirjast nähtuvalt teadlik, et tööd ei saa valmis (dtl 147). Kostja teatas 27. detsembril 2022

hagejale leppetrahvi kohaldamise kavatsusest (dtl 123–125), mis on enam kui kuu hiljem.

Eelnevast tulenevalt tuvastas kohus, et hageja nõue ei saanud tasaarvestuse tulemusel lõppeda,

kuna kostjal ei olnud õigust hagejalt leppetrahvi nõuda. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale

kokkulepitud tasu. Kuna kostja on tasu maksmisega viivituses, rahuldas kohus hageja nõuded

viivise väljamõistmiseks lepingutes kokkulepitud määras.

Maakohus pidas põhjendatuks hageja kahjunõuet kohtueelsete õigusabikulude eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses

ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kostja leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja menetlusõigust, kuna ei

ole käsitlenud kõiki kostja argumente, samuti on kohtu põhjendused vastuolulised.

Poolte lepingulisi suhteid reguleerivad töövõtulepingud, riigihanke alusdokumendid (RHAD)

ja ETÜ 2013 tingimused. ETÜ 2013 p 2.2.1 ja p 2.4 sätestavad koosmõjus, et lepingute

muudatused peavad olema vormistatud poolte seaduslike esindajate poolt allkirjastatud

kokkulepetena. Asjaolu, et poolte praktikas on lepingute muutmine toimunud kokkulepete

sõlmimise kaudu, tõendavad ka lepingu juurde sõlmitud kokkulepped (dtl 102–104 ja 113–

115).

Maakohus ei analüüsinud, kas tööde tähtaja muutmine toimus ETÜ 2013 ja lepingute

vorminõuete kohaselt ega võtnud seisukohta kostja argumendi osas, et tähtaja muutmiseks

tuleb sõlmida eraldi kirjalik kokkulepe ja seda ei asenda töökoosolekud. Hageja ei esitanud

taotlust (muudatusettepanekut) tööde teostamise tähtaja pikendamiseks ETÜ 2013 ja

töövõtulepinguga ettenähtud korras, nõutud tähtajal ega vormis. Pooled ei sõlminud eraldi

kirjalikku kokkulepet, millega oleks tähtaja pikendamine ametlikult vormistatud. Maakohus

asus aga seisukohale, et tähtaja pikendamine toimus tööde vastuvõtmise käigus ja tugines

linnapea meedias avaldatud väidetele. Kohus eiras kostja argumenti, et Toomas Mägi ei olnud

volitatud lepingu tähtaegu muutma. Samas leppetrahvi kohaldamise osas pidas kohus rangelt

kinni menetlus- ja vorminõuetest, rõhutades korduvalt nende rikkumist ja leides, et vähemalt

sel põhjusel ei ole leppetrahvi kohaldamine kehtiv.

Hageja viitas tööde tegemise tähtaja pikendamisel vajadusele 8. juuli 2022

ehituskoosolekutel, mil Linda-Malmi tähtaeg oli lähenemas ja Tuleviku tähtaeg juba

möödunud. Hageja esitas esimesed enam-vähem ETÜ 2013 p 7.4 tingimustele vastavad

pöördumisel 16. septembril 2022, kuid kostja nõusolekut ei andnud. Kuna leping on sõlmitud

riigihanke tulemusena, on kostja kohustatud riigihankes osalejaid kohtlema võrdselt, see

tähendab ka kohustust mitte anda ühele pakkujale ebamõistlikke ja põhjendamatuid

soodustusi.

Kostja tõi välja, et tähtaja pikendamine võis olla vastuolus riigihangete seadusega, mis piirab

olulisi lepingumuudatusi. Tööde teostamise tähtaja muutmise lubatavust juhul, kui muutmine

ei oma rahalist mõju, tuleb hinnata RHS § 123 lg 1 p 2 alusel. RHS § 123 lg 1 p 2 sõnastusest

lähtudes peab muutmine toimuma kooskõlas reeglitega, mis on selgelt kirjeldatud RHAD-is.

RHAD-iga kooskõlas mitteoleva muutuse tegemine on seadusevastane. Kohus ei analüüsinud,

kas RHS-i rikkumine võis mõjutada lepingu kehtivust. RHS § 8 lg 7 kohaselt tuleb

hankeleping tuleb sõlmida vähemalt kirjalikus vormis. Seega on ka selle muutmine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 järgi võimalik ainult samas vormis ning

tehingut ei saa tehtuks lugeda vaikimisega. Kohus on valesti kohaldanud TsÜS § 68 ja VÕS §

20 lg 2, jättes arvestamata piirangud, mis tulenevad RHS § 8 lg 7 ja TsÜS § 77 lg 3. Kohtu

järeldus, et hankelepingut on võimalik muuta vaikimise või konkludentsete tegudega, ei ole

õige. Samuti ei analüüsinud kohus, kas lepingumuutmiseks vaikimisega olid täidetud VÕS §

97 ettenähtud eeldused.

Kohus ei selgitanud otsuses, millised konkreetsed seadusega ettenähtud eeldused on täidetud,

et kostja väidetav vaikimine on käsitatav lepingu muutmisega nõustumisena. Lepingute

kohaselt on kostja esindaja lepingutega seotud küsimustes Narva Linnavalitsuse

Linnamajandusameti direktor. Mitteametlikult avaldatud linnapea sõnu, eriti arvestades, et

tegemist ei ole linnapea otsekõnega, vaid ajakirjaniku edasi antud sõnadega, ei saa käsitada

ameti nõustumisena tööde tähtaja pikendamiseks.

Tähtaja pikendamist ei saa toimunuks lugeda tööde vastuvõtmise aktis sisalduvast

kuupäevast, kuna aktide eesmärk on fikseerida tööde lõpetamise fakt. Asjaolu, et kostja on

fikseerinud tööde lõpetamise 31. mail 2023, ei saa käsitada heakskiiduna kokkulepitud tähtaja

pikendamisele.

Kostja ei nõustu, et jättes kasutamata võimaluse RHS § 124 lg 2 p 1 alusel lepingust taganeda

tekitas ta oma käitumisega hagejas veendumuse, et tähtaeg on pikendatud. Lepingust

taganemine on kostja õigus, mille ta jättis kasutamata, et vältida linnaeelarvele töövõtja

vahetusega tekkivat lisakulu. Kostja on hageja tähelepanu juhtinud sellele, et antud juhul

puuduvad RHS § 123 järgi lubatavad alused lepingu tähtaja pikendamiseks, ja pakkunud

hagejale võimalust leppetrahvi kohaldamata jätmiseks põhjendada, et tööde viibimine on

vabandatav. Hageja viivitas tööde teostamisega märkimisväärselt.

Leppetrahvi osas keskendus kohus sellele, et leppetrahvi nõuet ei olnud esitatud lepingutega

kehtestatud tähtaja ja vormi kohaselt. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi kohaldamisest 27.

detsembri 2022 (dtl 123–125) ja 20. jaanuari 2023 kirjadega (dtl 153–155 ja 157–159) ning

nendega anti hagejale aeg rikutud kohustuse täitmiseks või vabandavate põhjuste esitamiseks.

Täiendavalt andis kostja 23. märtsi 2023 kirjades hagejale aega nimetada kohustuste

rikkumist vabandavad põhjused (dtl 161-164 ja 166-170). Kostja esitatud teave leppetrahvide

kohaldamise kohta seoses tööde teostamise tähtaja ületamisega seletab piisavalt nii tema

seisukohta tööde teostamise tähtaegade muutmise osas kui ka selget leppetrahvi nõuet.

Kohus keskendub sellele, et lepingute p-d 12.6 kehtestavad kindla leppetrahvi esitamise korra

ja tähtajad. Kostja hinnangul on kohus aga lepingupunkte valesti tõlgendanud. Lepingute p-d

12.6 reguleerivad leppetrahvide kohaldamist igakordsete rikkumiste eest lepingute p-de 12.4

alusel. Lepingute p-d 12.3 kehtestavad eraldi leppetrahvi tööde teostamise tähtaja rikkumise

eest ning nende määramisel ei kohaldu kummagi lepingu p 12.6.

Kostja lähenemise kohaselt tuleb hinnata, kas leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja

jooksul pärast rikkumise avastamist, võttes arvesse ka rikkumise asjaolude väljaselgitamise

keerukust. Toimikusse esitatud hageja ja kostja kirjavahetusest nähtub, et alates 2022. aasta

septembrist püüdis kostja välja selgitada, kas tööde teostamise tähtaeg on ületatud põhjustel,

mis ei sõltunud hagejast või mitte. Kirjavahetus näitab, et hageja nimetas hulgaliselt

asjaolusid, mis tema arvates põhjustasid viivituse. Kostja pidi kõiki neid asjaolusid

analüüsima, kujundama seisukoha ja hindama nende ajalist mõju tööde teostamise tähtajale.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Pooled pikendasid lepinguid mitmel korral, kuid apellatsioonkaebuse lahendamisel omab

peamist tähtsust viimane pikendus, mille kohaselt oli tööde teostamise tähtajaks 31. mai 2023.

Kostja võttis eelviimase pikenduse (kuni 31. detsember 2022) 11. detsembri 2024

kohtuistungil selgesõnaliselt omaks. Seetõttu ei saa vaidluse all olla ka sellele eelnenud

tähtaja pikendamised ega nende põhjused.

Lepingute tähtajad pikendati seejärel 31. maini 2023. Seda tõendavad eelkõige 17. juulil 2023

allkirjastatud vastuvõtuaktid, milles on pooled selgesõnaliselt kinnitanud, et: „Tööde täitmise

tähtaeg 31.05.2023. a“. Vastuvõtuaktides on selgelt eristatud lepingute tähtaega ja tööde

valmimise aega. Järelikult pole vastuvõtuaktides kirjas mitte üksnes see, millal tööd loeti

faktiliselt lõpetatuks, vaid ka see, milline oli tööde teostamiseks ette nähtud tähtaeg.

Kostja väide, et kohus tuvastas kostja tahteavalduse andmise lepingute pikendamiseks

vaikimisi, ei vasta tõele. Maakohtu otsuse lk 9–10 on kohus järeldanud, et vastuvõtuaktis

väljendub kirjalikult nii poolte tahteavaldus kui nõustumus sellega, et vaidlusaluste lepingute

tööde täitmise tähtaeg on 31. mai 2023 ja tööde lõpp on 31. mai 2023.

Ehitustöövõtulepingute täitmisel on tavapärane, et ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis

põhjustavad täitmisaja pikenemise. Juhul, kui töövõtja nende asjaolude eest ei vastuta, siis

puudub RHS-ist tulenevalt takistus tähtaegasid pikendada. Kostja soovis üksnes, et hageja

võtaks üle talvise lumekoristuse, ja oli pikendamisega nõus. Nõusolekut väljendas kostja

suuliselt ja seda saab kaudselt järeldada tema esindaja 5. detsembri 2022 e-kirjast. Seejärel

toimus mahukas ametlik kirjavahetus, kus kostja palus hagejalt selgitust, mis õigustab

tähtaegade pikendamist ja leppetrahvide küsimata jätmist. Sealjuures ei vastanud kostja

hageja viimastele kirjadele, millest hageja järeldas, et kostja temaga nõustus. Tähtaegade

pikendamise kokkulepet tõendavad ka ajalehe „Gazeta“ 26. aprilli 2023 artikkel ja ajalehe

„Põhjarannik“ 30. mai 2023 artikkel.

Poolte praktikas on kostja varem korduvalt väljendanud aktsepti hageja taotletud tähtaja

pikendustele just suuliselt ja käitumuslikult. Seejuures on vastuvõtuaktis tähtaja pikendamine

kirjalikult fikseeritud. Vastuvõtuaktid tõendavad, et tööd on 31. mai 2023 seisuga teostatud.

Kuigi kostja väidab, et tööd lõpetati 17. juulil 2023, ei ole ta põhjendanud, miks ta sellisel

juhul allkirjastas sellise sisuga vastuvõtuaktid.

Kostja aktsepteeris, et tema esindajana kooskõlastas lepingute tähtaegade pikendused Toomas

Mägi, kes lepingute kohaselt oli õigustatud seda tegema. Kostja tugineb üksnes ETÜ 2013

punktis 14.1.2 sisalduvale eeldusele, mille kohaselt pole poole esindajal lepingute muutmise

ja lõpetamise õigust, sest see õigus peab sõnaselgelt tulenema õigusaktist, lepingust või

volikirjast. Hageja leiab, et antud juhul see eeldus ei kehti. Kostja oli lepingute p-s 9

määranud vastutavaks isikuks Toomas Mägi, kellele kooskõlastamiseks hageja kõik

kalendergraafikud esitas ja kes need kooskõlastas teatamata enda volituste puudumisest.

Lepingute p 7.2 kohaselt muutub kooskõlastatud kalendergraafik lepingu lahutamatuks osaks

ja kooskõlastatud kalendergraafikus sätestatud tähtajad on töövõtjale siduvad. Järelikult

muudab kalendergraafiku kooskõlastamine lepingu tähtaegu. Kostja aktsepteeris lepingute

täitmise käigus Toomas Mägi antud kooskõlastusi, mis ei järginud kirjalikku vormi. 17. juuli

2023 vastuvõtuaktid on samuti allkirjastanud Toomas Mägi.

Kostja on kaotanud leppetrahvide nõudeõiguse, kuna ta esitas leppetrahvi nõuded pärast

täitmisaktide allkirjastamist, s.o 7. augustil 2023. Kostja varasemad pöördumised ei

sisaldanud leppetrahvi nõudeid, vaid hoiatusi nende esitamise võimalikkuse kohta. Sellises

olukorras näeb ETÜ p 12.2.2 ette, et leppetrahvi nõue tuleb esitada hiljemalt täitmisakti

allkirjastamise päevaks. Täitmisaktid ehk tööde vastuvõtuaktid allkirjastati mõlema lepingu

puhul 17. juulil 2023. Ei saa olla vaidlust, et selleks ajaks polnud kostja leppetrahvinõudeid

hagejale esitanud. ETÜ p 12.2.2 näeb aga selgelt ette, et pärast täitmisakti allkirjastamist pole

tellijal enam õigust leppetrahvinõuet esitada.

Lisaks kaotas kostja leppetrahvide nõudeõiguse, sest ei järginud lepingute p-s 12.6 sätestatud

tähtaegu. Nimelt pidanuks tellija teavitama töövõtjat leppetrahvi nõudmisest hiljemalt 14

päeva jooksul pärast rikkumise avastamist. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kostja teavitas

hagejat leppetrahvi nõudmise võimalusest Tuleviku lepingu alusel esmakordselt alles 27.

jaanuaril 2023 ja Linda-Malmi Lepingu alusel 27. detsembril 2023, samas kui hageja on

hagiavalduse punktis 21.1 selgitanud, et kostjale pidi juba 14. novembril 2022 olema teada, et

lepingute täitmist pole 31. detsembriks 2022 võimalik saavutada. Lisaks pole kostja kummagi

lepingu alusel koostanud lepingute p-s 12.6 sätestatud akti ega teinud seda hagejale nõutud

tähtaja jooksul teatavaks. Kostja pole selle minetuse õigustamiseks maakohtu menetluses

esitanud ühtegi põhjendust, vaid alles apellatsioonkaebuses esmakordselt väitnud, et lepingute

p 12.6 ei kohaldugi lepingute p 12.3 alusel esitatud leppetrahvide suhtes. Tegemist on alusetu

väitega, mis ei põhine lepingutel, sest lepingute tekstist ei tulene sellist välistust.

Leppetrahvi nõue on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu VÕS § 6 lõike 2 alusel

või alternatiivselt esineb põhjus leppetrahvi vähendamiseks nullini VÕS § 162 lõike 1 alusel.

Kostja lasi hagejal töid teha teadmises, et ta leppetrahvi ei nõua. Hageja ei ole nõudnud

kostjalt paljude lisatööde eest tasu just seetõttu, et kostja tähtaegade pikendamisi aktsepteeris.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Osas,

millega ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustub, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

neid oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastusena

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Maakohus kvalifitseeris poolte 30. novembril 2021 ja 23. veebruaril 2022 sõlmitud

lepingud Narvas Linda-Malmi ja Tuleviku tänavate ehitustööde teostamiseks õigesti

töövõtulepingutena VÕS § 635 lg 1 tähenduses ja tuvastas, et hageja tasunõue on muutunud

täies ulatuses sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud ka õigele

järeldusele, et hageja tasunõue ei ole kostja tasaarvestuse tulemusel 192 969,16 euro ulatuses

lõppenud. Ülejäänud tasu osas pooled ei vaidle.

8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled sõlmisid mõlema lepingu p-s 12.3 kehtivad

samasisulised leppetrahvi kokkulepped juhuks, kui töövõtja töid kokku lepitud tähtajaks ei

lõpeta. Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi märkides, et kuna töövõtulepingud on

sõlmitud riigihanke tulemusel ja asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleks leppetrahviga

seonduvat eraldi läbi rääkinud, on need käsitletavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes

ning kohtul tuleb nende kehtivust eraldi kontrollida (RKTKo 19.12.2017, 2-15-15662, p 21 ja

RKTKo 26.11.2014, 3-2-1-112-14, p 14). Siiski ei ole antud juhul põhjust lepingute p-de 12.3

kui tüüptingimuste kehtivuses kahelda, arvestades, et pooled on majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevad juriidilised isikud, leppetrahv on seotud konkreetse lepingutingimuse rikkumisega

ja piiritletud ülemmääraga 30% lepingulisest tasust.

Maakohus asus seisukohale, et leppetrahvi nõuet ei ole tekkinud, kuna hageja ei rikkunud

töövõtulepingutest tulenevat kohustust, millega seonduvalt leppetrahvi kokkulepe sõlmiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid muudab osaliselt otsuse põhjendusi.

9. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole käsitlenud riigihangete

seadusest tulenevad nõudeid ja nende mõju. Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et väidetava

rikkumise tagajärjena ei kaasne lepingu tühisust. Asjaolu, et kostja ei ole enda majanduslikest

huvidest lähtuvalt soovinud ettenähtud õiguskaitsevahendit kasutada, ei oma tähtsust

leppetrahvi põhjendatuse hindamisel.

10. Ringkonnakohus ei nõustu, et poolte kokkulepped tähtaegade osas on tühised. Kirjalikult

taasesitatavas vormis võis lepingut muuta ja see on asjas esitatud materjalidega, sh

kirjavahetusega, tõendatud, seega ei saa järeldada, et muutmine on vorminõuete tõttu tühine.

Samuti ei muudetud lepingu pikendamisega hankelepingu üldist olemust, seega ei tulene

lepingu muutmisele piirangut ka RHS § 123 lg-st 2.

11. Hagi lisadest nähtub, et hageja pöördus 25. märtsil 2022 kostja poole taotlusega lepingu

muutmiseks, kuna tal ei olnud võimalik ettenägematute asjaolude tõttu (s.o sõda Euroopas)

lepinguid kokkulepitud korras täita. Pöördumises on hageja muu hulgas viidanud

ehitushindade tõusule, materjalide puudusele ja pikenenud tarnetähtaegadele, samuti väitnud,

et tal ei ole võimalik kokkulepitud hinnaga vajaminevaid ehitusmaterjale hankida (dtl 103,

114). Seega on hageja juba märtsis 2022 toonud esile asjaolud, mis ilmselgelt mõjutavad ka

tööde valmimise aega. Lepingulisade allkirjastamisest saab eeldada kostja nõustumist nende

faktiliste asjaolude esinemisega. Seejuures on kostja esindaja lepingulisad allkirjastanud 9.

juunil 2022 (dtl 112) ja 10. juunil 2022 (dtl 101), mil tööde sisu ja mahtu arvestades ei olnud

objektiivselt võimalik eeldada nende lõpetamist algselt kokkulepitud tähtaegadeks ning hiljem

hageja teadmatusele või tähelepanematusele tuginedes tähtaja ületamise eest leppetrahvi

nõudmine ei oleks heauskne. Arvestada tuleb, et mõlema lepingu p-s 7.1 ja 7.2 on pooled

loonud tähtaegade reguleerimiseks paralleelse viisi nn kalendergraafikute esitamise ja

kooskõlastamise kaudu. Eelnevaga jättis kostja hagejale mulje, et nõustus tähtaegade

reguleerimisega muus vormis ega saaks VÕS § 13 lg-st 3 tulenevalt enam vorminõuetele

tugineda.

12. Hageja on 16. septembri 2022 pöördumises taotlenud kokkuleppe sõlmimist tähtaja

pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2022 ja esitanud kooskõlastamiseks uue

kalendergraafiku. Kuigi kostja käitumine sügisel 2022 viitas tähtaja pikendamisega

nõustumisele ja tähtaja pikendamist 31. detsembrini 2022 on möönnud ka kostja esindaja

maakohtu istungil, esitas kostja kirjaliku vastuse taotlusele alles 27. detsembril 2022 ja

keeldumise alles 20. jaanuaril 2023. Enne kostja kirjaliku vastuse saamist olid asjaolud aga

muutunud ja hageja 14. detsembril 2022 teatanud tööde peatamise vajadusest ja tööde

valmimise pikenemisest 31. maini 2023 (dtl 153–155). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kostja käitunud heauskselt. Kostja vastuolulise käitumise ja viivitamise tõttu ei saanudki

hagejale enne taotletud tähtaja möödumist olla kostja võimalik keeldumine mõistlikult

ettenähtav. Maakohus on tuvastanud nii kaudsetest tõenditest kui tööde vastuvõtmise aktist, et

kostja käitumine oli 2023. a esimeses pooles jätkuvalt vastuoluline. Ringkonnakohus ei

nõustu kostja väitega, et vastuvõtuakt ei saa tõendada kokkulepet tähtaja kohta, kuna poolte

praktikas on varemgi sellises aktis lepingulisi tähtaegu kajastatud (dtl 379).

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ka juhul kui pidada hagejat lepingut

rikkunuks, on kostja alternatiivselt nõudeõiguse kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel, kuna ta ei

teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest ega järginud

lepingutes kokkulepitud leppetrahvi esitamise korda. Asjaolu, et tööd ei saa valmis algselt

kokkulepitud tähtaegadeks, pidi kostjale teada olema Tuleviku lepingu puhul 17. juunil 2022

ja Linda-Malmi lepingu puhul 15. juulil 2022. Esimese hoiatuse leppetrahvi kohaldamise

kavatsuse kohta esitas kostja alles 2022. a detsembri viimastel päevadel.

14. Leppetrahvi nõudmisel on kostja eiranud nii ETÜ 2013 sätteid kui lepingutest endast

tulenevaid kokkuleppeid tähtaegade ja akti koostamise osas. Kostja ei ole tõendanud, et

fikseeris vastavalt lepingute p-dele 12.6 leppetrahvi kohaldamise aluseks oleva

lepingurikkumise lepingu mittekohase täitmise aktiga ja tegi selle hagejale kirjalikus või

vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatavaks 10 tööpäeva jooksul akti

koostamisest arvates ega ka seda, et teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest hiljemalt 14

kalendripäeva jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.

15. Mõlema lepingu p-de 12 sätteid VÕS § 29 lg 6 alusel koosmõjus tõlgendades ei ole

võimalik nõustuda kostja väitega, et p-de 12.3 alusel leppetrahvi nõudmisel ei ole vaja järgida

p-des 12.6 sätestatut. Kuigi kummaski lepingus on mitu leppetrahvi kokkulepet, p 12.6 neid

sisuliselt ega loogiliselt ei erista. Pooltel ei ole keelatud lepinguliste suhete selguse tagamiseks

VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut mõistlikult täpsustada ning arvestades asjaolusid, millest käesolev

vaidlus sirgus, võinuks kokkulepitud korra järgimine luua selguse nii rikkumise sisus kui

kõrvaldanud vastuolud leppetrahvi kohaldava poole käitumises. Seega kannab kokkulepe

selget eesmärki ning kuna kostja ei järginud kokkulepitud tähtaegu ega nõude esitamise

korda, võis hagejal tekkida õigustatud ootus, et kostja leppetrahvi ei nõua (vt nt RKTKo

21.12.2011, 3-2-1-142-11, p 16).

16. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asjaolusid ja poolte käitumist hinnatakse eeldades

mõistlikkust ja heausksust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1). Kostja käitumises nii

tähtaja pikendamise küsimuses kui leppetrahvi nõudmisel nähtuvad vastuolud, mis välistavad

leppetrahvi nõude ka hea usu põhimõtte alusel.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud ka hageja nõude kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamiseks.

18. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude nimekirja järgi on

hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses esindajatasu 2600 eurot (ilma käibemaksuta).

Esindaja ajakulu on 13 tundi. Tunnitasu on 200 eurot (ilma käibemaksuta).

19. Arvestades asja õiguslikku keerukust ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu vajalik ja

põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõistes. Hageja esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnastes

asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu ja on seega samuti põhjendatud. Kuna hageja on

käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta.

20. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2600 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)