2-25-21380/4 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. jaanuar 2026, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-21380

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi J. K. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

3339,28 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood

10746479

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema

Kostja: J. K., isikukood XXX

Lihtmenetlus, kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi J. K. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Juhul, kui pool

sellest hoolimata esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, võtab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg

2¹). Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist suulisel istungil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS

1. Hageja esitas kohtule 09.12.2025 hagi J. K. vastu AS Inbank Finance ja kostja vahel

18.12.2020 tarbijakrediidilepingust nr. XXX ja 07.07.2023 lepingu muutmise

kokkuleppest nr. XXX tuleneva põhivõlgnevuse 2885,82 euro, intressi 113,78 euro,

2-25-21380

sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 90,56 euro ning

edasiulatuva viivise nõudes. Hageja selgitas 08.01.2026 menetlusdokumendis, et lepingu

muutmise kokkuleppe nr. XXX sisuks oli põhiosa maksepuhkus alates 16.06.2023 kuni

15.10.2023. Vastavalt 18.12.2020 tarbijakrediidilepingule nr. XXX sai kostja laenu 6500

eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 6752,85 eurot, sh põhiosa katteks 3614,18 eurot.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määraks 13,94% aastas, intressimäär 6,90% aastas,

viivisemäär 6,90% aastas. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne

võlausaldaja lepingu 26.06.2025 üles ja loovutas nõuded 27.06.2025 hagejale.

2. Hageja esitas 08.01.2026 hagi täpsustuse, milles selgitas vastutustundliku järgimise

põhimõtet. Kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 6500 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 6752,85 eurot. Eeltoodust tulenevalt kui arvestada

kõik tagasimaksed põhiosa katteks siis saab lugeda nõude tasutuks.

3. Kohus võttis 09.01.2026 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama

hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest

alates.

4. Kostja on hagimaterjalid, hagi täpsustuse ja 09.01.2026 menetlusse võtmise määruse kätte

saanud KÄPO kaudu 09.01.2026. Kostja tähtajaks, s.o 23.01.2026 vastust hagile esitanud

ei ole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja

lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui

kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

6. Kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse

tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid

osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka

osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt TlnRngK nr

2-22-145432, p 23).

7. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt

RKTKm 03.04.2018, nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

8. Kohus, tutvunud asjas esitatud väidete ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

9. AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 18.12.2020 tarbijakrediidilepingu nr. XXX, mille

alusel sai kostja laenu summas 6500 eurot. 07.07.2023 sõlmiti lepingu muutmise

kokkuleppe. Alates lepingu muutmise kokkuleppe jõustumisest kannab leping numbrit

XXX. Kostja kohustus tasuma intressi 6,9% aastas (dtl 3). Selliselt vastab sõlmitud

lepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.

VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja

aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma. Kostja ei ole laenu saamisele vastuväiteid esitanud.

2-25-21380

10. Kuna AS Inbank Finance sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega seonduvalt

füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS§ 1 lg 6), siis on pooled sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

11. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et

AS Inbank Finance loovutas 27.06.2025 kostja vastase nõude hagejale (dtl 3). Hageja

lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu

sõlmimisel antud aadressile. Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on

sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast.

12. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei

ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse

määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud,

mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab

krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse

täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“

AS Inbank Finance ja kostja vahel 18.12.2020 sõlmitud lepingu puhul on krediidi

kulukuse määraks 13,94% (dtl 3). Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu

keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,52% ning selle kolmekordne suurus oli

seega 61,56%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude

kulukus määr. Kohus leiab, et leping on nimetatud osas kehtiv. Kohtule ei ole teada

asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.

13. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020

otsus asjas C-679/18, p-d 20-23). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

2-25-21380

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis

lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Eelnimetatud sätetest tuleneb, et

krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja

võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja

veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema

jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on

kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime

kontroll oli ebapiisav.

Hageja on hagi p-s 1.5 märkinud, et esitab kohtule tõendina laenutaotluse ja

maksehäireregistri väljavõtte. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu-

ja Tolliametilt, millest nähtub, et kostja sissetulekuks oli 897,74 eurot (dtl 5). Hageja ei

ole selgitanud, et milliste andmete pinnalt on krediidiandja jõudnud järeldusele, et kostja

oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus selgitab, et üldsõnaliselt registritele ja

kostja kinnitustele viitamisel, ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata tarbija tegelikku

majanduslikku seisundit. Samuti ei ole võimalik hagis esitatud kuvatõmmiste pinnalt

jõuda järeldusele, et tegemist on kostja andmetega ning kuhu ja millal nimetatud päringud

tehtud on. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt

rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe,

mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403⁴ lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend,

töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus

on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud,

siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist

piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel

üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks

vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt

võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema

krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja

esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on

võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel.

Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste

kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste

täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda

ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija

regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. VÕS § 4034 lg 7 neljas lause

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul,

kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet

ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei

ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale

valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes

kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Eeltoodu

2-25-21380

kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

14. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 10.12.2025 määruses. Hageja on

08.01.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et ümberarvestuse kohaselt oleks hageja

nõue täidetud (dtl 79). VÕS § § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama

paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on

selle rikkumise tagajärjeks, et VÕS § 403⁴ lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi

kostjalt põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt

rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või

tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt

RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 2- 21-13098/50, p-d 25 ja 26). VÕS § 94 alusel

kehtinud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 18.12.2020 ajal 0% (https://

www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis jäi kokkulepitud intressimäärast

madalamaks. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samas ei võlgne

kostja tulenevalt VÕS § 403⁴ lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

15. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja

tagasi maksnud. Kostja sai krediiti kokku 6500 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku

6752,85 eurot (dtl 79). Kohus on seisukohal, et kostja on tasunud laenuandjale 252,85

eurot rohkem kui laenuandja oleks õigustatud saama. Kostjal oleks õigus enamtasutud

summad VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda. VÕS § 403⁴ lg 7 kohase

ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue lõppenud, st kostjal ei ole lepingute alusel

tagastamata laenu.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa ilmselt lugeda lepingut

ülesöelduks.

17. Arvestades, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostja on

tasunud rohkem, kui krediiti on väljastatud, ei ole hageja nõue põhjendatud ja tuleb jätta

täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

18. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

19. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lg-

st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kostja ei ole

tsiviilasjas ühtegi seisukohta esitanud, saab kohus eeldada, et kostjal ei ole asjaga

seonduvaid menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

2-25-21380

kohtunik