2-24-136706/7 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse aeg ja koht

26.01.2026, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-136706

Tsiviilasi

Bigbank AS hagi M.U vastu võlgnevuse nõudes

Menetlusosalised, esindajad

Hageja:

Bigbank AS, rk 10183757, asukoht Riia 2, Tartu, lepinguline

esindaja kuni 17.10.2025 Aap Kulik

Kostja:

M.U, ik XXX, elukohad hagiavalduses XXX ja XXX.

Hagi hind 3266,62 eurot

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt M.U-lt hageja Bigbank AS kasuks 10.06.2023 sõlmitud krediitkaardi

lepingust nr xxxx tulenev tasumata põhivõlgnevus summas 2162,41 eurot, 26.01.2026

seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 344,99 eurot ja sissenõudmiskulud

summas 10 eurot.

3. Välja mõista kostjalt M.U-lt hageja Bigbank AS kasuks § 367 alusel edaspidine

seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (2162,41

euro) tasumata jäägilt alates 27.01.2026 kuni põhinõude 2162,41 euro tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Bigbank AS põhinõue 332,89 eurot, intressinõue 160,53 eurot ja

viivisenõue 68,70 eurot.

5. Jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja M.U kanda ja 20% ulatuses hageja Bigbank AS

kanda ning välja mõista kostjalt M.U hageja Bigbank AS kasuks menetluskulude katteks

336 eurot.

6. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

7. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja § 416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded ja menetluse käik

1. Bigbank AS esitas 10.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses

maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule

17.01.2025 hagiavalduse M.U vastu võlgnevuse nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja M.U ja Bigbank AS 10.06.2023 tarbijakrediidilepingu

(krediitkaardi lepingu) nr xxxx, mille kohaselt võimaldati kostjale krediitkaardiga krediidilimiiti

kuni 2500 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 16,9% tagastamata

krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule Bigbank AS-i

krediidilepingute üldtingimusi. Hageja selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel ka kostja

poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas

laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning

teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul.

2.1. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 18,46%, mis on arvutatud eeldusel, et krediidisumma

on 2500 eurot, intress on 16,9% aastas ning kogu krediit võetakse krediidisaaja poolt kasutusse

koheselt ja täies mahus ning tagastatakse ühe maksena 12 kuu pärast alates krediidi kasutusse

võtmisest ning krediidisaaja täidab oma kohustusi kokkulepitud tingimustel ja tähtaegselt. Kõigi

tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete

kogusumma oli 2927,19 eurot. Lepingujärgseks viivisemääraks on lepingu põhitingimustes

sätestatud intressimäär ehk 16,9% võlgnevalt summalt aastas.

2.2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta selgitab hageja, et omandas teabe

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele

esitatud andmete ja avalikest registritest saadud info alusel. Laenutaotluses märkis klient oma

igakuiseks sissetulekuks kokku 1400 eurot: sealhulgas töötasu summas 1200 eurot neto ettevõttest

xxxx AS ja muud sissetulekud 200 eurot. Kostja Maksu- ja Tolliameti sissetulekute alusel nähtus

tema keskmiseks sissetulekuks viimase 3 kuu vältel töötasu 1265,59 eurot neto (perioodil 02.2023-

04.2023). Klient märkis laenutaotlusel, et tal on igakuiseid kohustusi summas 600 eurot. Samuti

oli kostjal varasemast krediidilepingust tulenev kohustus Bigbank AS ees igakuise osamaksega

summas 18,86 eurot. Lepingust nr xxxx tuleneva tulevikukohustuse suuruseks arvestati 62,23

eurot. Arvestades kliendi sissetulekute keskmist suurust summas 1265,59 eurot kuus, moodustas

kliendi igakuiste kohustuse osakaal sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o.

väikseim tuvastatud sissetulek ja maksimaalsed kohustused) ca 53,82% ((62,23 + 18,86 + 600)/1

265,59*100), mis on Eesti ühiskonnas ja majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik

kohustuste osakaal sissetulekutes. Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 46,18%

sissetulekutest ehk siis 584,50 eurot. Lisaks arvestas hageja krediidivõimelisuse hindamisel, et

kostjal ei ole ülalpeetavaid, ta ei ole abielus ja ta elab üürikorteris. Eeltoodust tulenevalt leiab

hageja, et kogutud ja tuvastatud andmete põhjal ei saa mitte kuidagi eeldada, et niivõrd väike

tuvastatud kohustuste osakaal ainuüksi, 53,82%, võinuks põhjustada krediidisaaja laenuorjusesse

sattumise. Ühtegi kehtivat maksehäiret ega maksekohustust krediidiandja ei tuvastanud.

2.3. Hageja märgib, et kostjal ei olnud krediidiandja päringute andmetel kehtivat maksehäiret,

vähem kui 6 kuud tagasi lõpetatud pangandus- või muud finantseerimisvõlga või vähem kui kuu

aega tagasi lõpetatud võlga. Eeltoodule tuginedes analüüsis hageja kliendi krediidivõimelisust

põhjalikkusega ning tuvastas esitatud andmest tegelikke erinevusi. Ent arvestades kliendi

kohustuste osakaalu sissetulekutest määras 53,82%, leidis krediidiandja, et krediidisaaja on

võimeline võetud krediidikohustusi kandma.

2.4. Menetlusökonoomikast tulenevalt esitab hageja tagasimaksete ümberarvestuse juhuks kui

kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku

laenamise põhimõtetega kooskõlas. Hageja nõue VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on

2162,41 eurot (väljastatud krediit 2525,81 eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed

krediidisumma katteks summas 363,40 eurot).

2.5. Kostja võttis kokku kasutusele krediiti 2525,81 eurot (dtl 22-23) ja tasus hagejale 363,40 eurot

sh intress 320,49 eurot, krediidisumma 30,51 eurot, sissenõudekulu 10 eurot ja sularaha väljavõtte

tasu 2,50 eurot (dtl 23-24). Kostjal oli kohustus tasuda alates laenulepingu sõlmimisest hagejale

regulaarseid makseid, millist kohustust kostja korduvalt rikkus.

2.6. VÕS § 416 lg 1 ning üldtingimuste p 8.2.2 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava

krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja

nõuab kogu võla tasumist. Hageja hoiatas 12.07.2024 (dtl 47) saadetud teatega kostjat lepingu

ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid

summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe

sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste

täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku

lepitud tingimustel. Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses vähemalt 3 järgmise osamaksega,

mida hageja pidas ülesütlemise aluseks: 10.05.2024 intressi osamakse summas 35,20 eurot,

10.06.2024 intressi osamakse summas 36,31 eurot, 10.07.2024 intressi osamakse summas 35,14

eurot, 10.08.2024 intressi osamakse summas 36,31 eurot. Hageja ütles 16.08.2024

ülesütlemisavaldusega lepingu üles (dtl 48) ning nõudis kostjalt võla viivitamatut tasumist.

2.7. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et krediidiandja on lepingu ülesütlemise teatise kostjale

edastanud mõistlikul viisil – lepingus sätestatud viisil elektrooniliselt e-postile ja tähitud kirjaga.

Hageja on esitanud tõendi kirja edastamise kohta nimetatud viisil ning selles osas vaidlus puudub.

Teatis on jõudnud kostja mõjusfääri ja adressaadile on üle läinud avaldatu sisust teadasaamise risk.

Eeltoodust tulenevalt saab lugeda ülesütlemise teatise kätte toimetatuks lugeda tugiendes

kohtupraktikale TsÜS § 69 lg 2 ja 3 alusel.

2.8. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud

ühtegi makset, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 2495,30 eurot

(väljastatud krediit 2525,81 eurot – tagasimaksed krediidi katteks 30,51), mis tuleb üldtingimuste

p 9.2 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista.

2.9. Lepingus kohaselt moodustus intressimäär tagastamata krediidisummalt aastas 16,9% (s.o

0,04694% päevas). Lepingu ülesütlemise avalduses on esitatud sissenõutavaks muutunud intressi

nõue summas 160,53 eurot. Sissenõutavaks muutunud intressinõue on kujunenud järgmiselt –

lepingu maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil tasumisele 481,02 eurot,

millest kostja tasus 320,49 eurot. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist

intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb kostjalt tasumata

intress summas 160,53 eurot välja mõista.

2.10. Lepingujärgseks viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär. Viivise

arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Hageja palub

kostjalt välja mõista viivist 16,9% aastas põhivõlalt 2495,30 eurolt alates 16.08.2024 kuni

17.01.2025 (155 päeva eest) lepingujärgses viivisemääras (vt. hagi p. 4) summas 179,08 eurot ning

edaspidist viivist samas määras alates 18.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

2.11. Hageja palub VÕS § 1132 lg 1 ja lepingu üldtingimuste p-de 11.5 ja 9.2 alusel kostjalt välja

mõista võla sissenõudmiskulu summas 10 eurot, mis tuleneb hageja poolt kostjale saadetud

kirjadest ja võla menetlemise kuludest. Hageja on esitanud kostjale järgnevad meeldetuletuskirjad:

20.05.2024 meeldetuletuskiri (tasuta), 29.05.2024 meeldetuletuskiri (tasuline, 5 eurot), 17.06.2024

meeldetuletuskiri (tasuta), 01.07.2024 meeldetuletuskiri (tasuline, 5 eurot).

2.12. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud

riigilõivust.

Kostja vastuväited

3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 23.04.2025 isiklikult TsMS § 3111 lg 1 p 1 ja lg 5

kohaselt e-postiga. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates teate

kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust

hagiavaldusele ei esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile

vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda

tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kätte toimetatud 23.04.2025, seega oli

kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 07.05.2025. Kostja ei ole hagile

tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib

tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata

5. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

6. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja M.U on Bigbank

AS-ga sõlminud 10.06.2023 tähtajatu vaba tagasimaksega krediitkaardilepingu nr xxxx,

krediidilimiidiga 2500 eurot. Lepingu intressimäär on 16,9% aastas, krediidi kulukuse määr on

18,46% aastas ning laenulepingu ülesütlemisel viivis on võrdses määras intressimääraga, s.o

16,9% aastas. Laenuandja on lepingu üles öelnud 16.08.2024.

7. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal

(RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes

ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust

ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande

korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate

nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte

kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

9. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava

vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille

kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14,

3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud

aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad

oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).

10. 10.06.2023, so poolte vahel krediitkaardilepingu nr xxxx sõlmimise ajal oli viimati Eesti Panga

poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks

olema krediidi kulukuse määr üle 45,93 % aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 18,46%

Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse

määra suuruse tõttu.

11. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

13. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

14. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave

on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt

konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

15. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

16. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma

kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem

seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma.

Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu

31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p

21).

17. Kohtu hinnangul on hageja küll kontrollinud kostja sissetulekuid Maksu- ja Tolliametist,

maksehäirete olemasolu ja kostja kohustusi AS-s Bigbank, kuid hageja ei ole piisavalt kontrollinud

kostja üldist finantskäitumist (s.h. kõigi võimalike laenukohustuse hulka, jääki ega olemust) ning

kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis

laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet (kostja märkis oma sissetulekuks

1400 eurot neto ja finantskohustusteks 600 eurot) ning on teinud päringu MTAsse, mille kohaselt

oli kostja kolme kuu keskmine sissetulek 1265,59 eurot (perioodil 02.2023-04.2023). Hageja

märgib hagis, et hindab tarbija varalisi kohustusi, sh regulaarsete finantskohustuste suurust, kuid

hagist ega lisadest ei nähtu, et laenuandja oleks üldse kostja kohustusi kontrollinud – nt. millistest

kohustustest koosnes kostja märgitud igakuine kohustus 600 eurot.

18. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda

kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Senise maksekäitumise ning olemasolevate

finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise

mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab

laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku

teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Kohtu

hinnangul on laenuandja jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse, mis

oleks võimaldanud tuvastada ka võimalikud vastuolud laenutaotluse ja tegelike andmete vahel.

Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene

tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul

võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe

võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7

kohaldamise. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 2-20-106661, p 55 järgi on

ringkonnakohtu praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku

kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti leidis Tallinna Ringkonnakohus

13.10.2020 otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus

üksnes üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid

väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse

hindamiseks. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid finantskohustuste

olemasolu või nende puudumise kohta. Lisaks tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta

üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad.

19. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles

näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus

on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist

selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul

krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud kohustuste andmetest, mis ei

ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

20. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

21. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kohus nõustub hagejaga, et võlausaldaja on kehtivalt

lepingu 16.08.2024 üles öelnud, kuivõrd kostja ei ole alates 10.05.2024 ühtegi osamakset teinud,

mistõttu oli võlausaldajal õigus leping üles öelda. Tegemist oli vaba tagasimaksega

krediitkaardilepinguga, mistõttu ei olnud kindlaks määratud igakuiseid osamaksete suuruseid, kuid

sellele vaatamata tuli igakuiselt osamakseid tasuda, kui krediidilimiiti oli kasutatud. Seega on kogu

väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud.

22. Hageja on hagiavalduses märkinud (vt. lahendi p 2.4), et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja

ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on

hageja nõue VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt 2162,41 eurot (väljastatud krediit 2525,81

eurot, millest maha arvestatud kõik tagasimaksed krediidisumma katteks summas 363,40 eurot).

Kohus peab ümberarvestatud põhinõude summat põhjendatuks ja see kuulub kostjalt välja

mõistmisele. Hageja intressinõue jääb rahuldamata, sest hageja ei ole ümberarvestust tehes

seadusjärgset intressi arvestanud. Lähtudes eeltoodust jääb rahuldamata hageja põhinõue summas

332,89 eurot (2495,30 – 2162,41) ja intressinõue summas 160,53 eurot.

23. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

24. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni

mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus

krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning

viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse

intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti

seadusjärgne). Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases

seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% aastas,

01.01.2025 – 30.06.2025 11,15% aastas ning alates 01.07.2025 on see 10,15% aastas.

25. Kohus peab põhjendatuks hageja põhinõuet summas 2162,41 eurot, millelt arvestatavat

sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 17.08.2024

kuni hagi esitamiseni 17.01.2025 ehk 154 päeva eest on 110,38 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee).

Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 68,70 eurot

(179,08 – 110,38).

26. Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana

kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus edaspidise sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise

tasumata põhinõudelt 2162,41 eurolt alates 18.01.2025 kuni otsuse tegemiseni 26.01.2026 (k.a),

mis moodustab 234,61 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt

väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 26.01.2026 seisuga kokku summas 344,99

eurot (110,38 + 234,61).

27. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka

edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumata

põhinõude jäägilt alates 27.01.2026 kuni põhinõude 2162,41 euro tasumiseni. Lähtudes

kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada

põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 1817,42 eurot (2162,41 –

344,99).

28. Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitised

edastatud meeldetuletuskirjade eest enne lepingu lõpetamist summas 10 eurot. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist

ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

29. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud

hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulud on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele summas 10 eurot. Hageja on edastanud kostjale järgmised meeldetuletuskirjad:

20.05.2024 (tasuta) ja 29.05.2024 (tasuline, 5 eurot), 17.06.2024 (tasuta) ja 01.07.2024 (tasuline, 5

eurot) (dtl 49 - 52).

30. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

31. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

32. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 2844,91

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku 562,12 eurot ehk

20% ulatuses.

⁓

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.

33. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 420 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele summas

336 eurot (80% 420 eurost).

34. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et

kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega

kindlaks määramata.

35. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik