2-25-13705/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

27.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-13705

Kohtuasi

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu)

avaldus

isiku

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 03.10.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad määruskaebuse

menetlemisel

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu), lepinguline esindaja Hristina

Parimskaja

Puudutatud isik J.C (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Puudutatud isik sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta toimiku juurde võtmata J.C 20.11.2025 saabunud dokumendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 03.10.2025 määrus muutmata.

3. Jätta J.C määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 kohaselt võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

2-25-13705

võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 26.09.2025

Harju Maakohtule avalduse J.C (puudutatud isik) tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni

kolme kuuni.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik alates 26.08.2025 SA PERH

Psühhiaatriakliinikus (SA PERH), kus rakendati tema suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule 4

ööpäeva ning seejärel pikendati ravi 40 päevani s.o kuni 05.10.2025. Puudutatud isik on

praeguseks olnud psühhiaatriakliinikus ravil kümme korda ning tal on diagnoositud

paranoidne skisofreenia (F20.0). Varasemast on teada, et patsient haigestus psüühiliselt 1960.

aastal ning viibis statsionaarsel ravil ajavahemikus 1960–1986 kokku üheksal korral, viimati

30.07.–21.08.1986. Kliinilises pildis domineerisid tahteelu ja tahteaktiivsuse alanemine,

depressiiv-hüpohondrilised luulumõtted. Alates 1977. aastast patsiendi psüühiline seisund

halvenes ning tal esinesid kestvad psühhoosiepisoodid hüpohondriliste luulumõtetega, mille

mõjul lamas psühhoosist hõivatuna aastate kaupa voodis ja vajas hooldust. Liikumatuse tõttu

kujunes välja jäsemete lihaste kõhetumine. 1983. aastal hospitaliseeriti J.C kahel korral

religioosse sisuga psühhoosielamuste ning agressiivse käitumise tõttu ema suhtes taas

haiglaravile. Psühhoosivastase ravi toimel küll ägedad psühhoosielamused taandusid, kuid

haiguskriitikat ei kujunenud. Pärast haiglaravi puudutatud isik enam psühhiaatri vastuvõtule ei

pöördunud ning ravimeid ei kasutanud, mistõttu hüpohondrilised luulumõtted süvenesid (oli

veendunud, et tal on ravimatu raske kehaline haigus), jäi voodisse lamama ning pidas

äärmuslikku dieeti, mille tagajärjel jäi väga nõrgaks. 1985. aastal kukkus puudutatud isik

kodus, kaotas teadvuse ja hospitaliseeriti neurokirurgia osakonda, kuid neurokirurgilist ravi ei

vajanud. Sealt suunati ta ravile psühhiaatriakliinikusse, kus diagnoositi paranoidne

skisofreenia. Toidust keeldumise ja agressiivse käitumise tõttu oma ema suhtes viibis

puudutatud isik viimati haiglaravil 1986. aastal. Viimati käis patsient psühhiaatri

ambulatoorsel vastuvõtul 24.08.1989. Puudutatud isik oli töötu, loobus invaliidsusgrupist ning

tal puudus täielikult haiguskriitika. Ravidokumentide andmete kohaselt puudutatud isik pärast

seda kohtumist psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ei olnud. Sotsiaaltöötaja sõnul oli

puudutatud isik viimaste aastate jooksul elanud puuküürnikuna tuttava mehe korteris ning

keeldus korterist lahkumast. Puudutatud isik oli korteri omaniku suhtes verbaalselt agressiivne

ning tema toas oli ebahügieeniline olukord. Puudutatud isik on keeldunud abi vastuvõtmisest

ning kedagi oma eluruumi lubamisest. Puudutatud isik keeldus arsti vastuvõtule

pöördumisest.

1.2. Harju Maakohtu 04.08.2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-25-11717 määratud ekspertiisi

teostamiseks kohaldati 26.08.2025 puudutatud isiku suhtes sundtoomist, kuid patsiendi

koostööst keeldumise tõttu ei õnnestunud ekspertiisi läbi viia. Kuna patsient oli

psühhoosielamustest juhitud käitumisega, toodi ta kiirabiga PERH Psühhiaatriakliiniku

valvetuppa. Kiirabitöötajate suhtes oli puudutatud isik agressiivne, ei teinud koostööd ega

lubanud tervisenäitajaid mõõta. Vastuvõtul oli puudutatud isik ründav, räsitud välimusega,

desorienteeritud, avaldas paranoilisi luulumõtteid (kurjategija võttis temalt korteri,

kõrvalkorteris tapeti inimene ning tegeleti prostitutsiooniga) ning tal puudus täielikult

haiguskriitika.

2-25-13705

1.3. 24.09.2025 esitatud ravi pikendamise taotluse kohaselt ei olnud puudutatud isiku

psüühiline seisund oluliselt paranenud. Ta on olnud osakonnas tõrges ja vaenulik personali

suhtes, keda kahtlustab ennast kahjustavas tegevuses ja koostöös Tallinna Linnavalitsusega.

Psühhoosielamustest ajendatuna on puudutatud isik keeldunud kõigist ravimitest (sh kõrge

vererõhu tõttu näidustatud ravimist), uuringutest, kohati ka söögist ja joogist. Puudutatud isik

avaldab rohkelt hüpohondrilisi (esineb maohaavand, veremuutused, hemofiilia) ja paranoilisi

luulumõtteid (politseinikust kurjategija on ta oma korterist välja tõstnud, 91-aastane

korteriomanik on tapnud oma 30ndates partneri), veedab osakonnas ööpäevringselt aega

erinevatele ametiasutustele kaebekirjade kirjutamisega, eitab haiguse esinemist ja keeldub

igasugusest ravikoostööst sh tema füüsilise seisundi parandamiseks vajalikust ravist

(vitamiinide asendusravi, vererõhuravi jm).

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20). Tema

käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoilised luulumõtted)

juhitud, mistõttu ohustab ta nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes, ei suuda end eest

hoolitseda, toitub puudulikult ning sellise eluviisi tagajärjel on tal tekkinud tervisehäired,

mille ravist isik keeldub, psühhoosist ajendatuna on puudutatud isik avaldanud

suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus) turvalisust.

Oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline ravivajadust mõistma

ega oma käitumist kontrollima. Raviga haiglatingimustes ei ole patsiendil veel haiguskriitikat

kujunenud, mistõttu tuleb jätkata haiglaravi. Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire

tõttu vajab ta pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas.

Kohtupsühhiaatriline ekspertiis

2. Maakohus määras puudutatud isikule kohtupsühhiaatriaekspertiisi.

2.1. Psühhiaater PT 30.09.2025 esitatud psühhiaatriaekspertiisi kohaselt esineb puudutatud

isikul alates 1966. aastast raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne skisofreenia

(F20.00), mis väljendub puudutatud isikul paranoilistes suhtumis-, kahjustus-,

tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja psühhootilises käitumises. Puudutatud

isik on jätnud end abitusse olukorda, tõlgendanud abi ja toetust luululiselt ja keeldunud ravist

ning abist. Haigustaju ja ravikoostööd pole uuritaval aastate vältel kujunenud, ta keeldub

ravimitest ning psühhoos on püsikululine. Puudutatud isik on keeldunud meditsiiniliselt

parimast ravist ning sotsiaalsüsteemi toetust, tõlgendab abi vaenulikult, seetõttu on

puudutatud isiku iseseisev igapäevane toimetulek halvenenud ning ilma kõrvalabita ta toime

ei tule. Uuritaval pole vaatamata senisele adekvaatsele antipsühhootilisele ja rahustavale

ravile kontrollitud keskkonnas kujunenud haiguskriitikat ja ravikoostööd. Ta tõlgendab

ümbritsevat psühhoosist lähtuvalt, on keeldunud ravimitest, vahel ka söögist, mistõttu võib ta

edasise ravita jäämisel olla ohtlik nii iseendale kui ümbritsevale.

2.2. Ekspertiisi teostamise ajal 29.09.2025 oli puudutatud isik teadvusel, teadis oma

isikuandmeid, kuid oli olukorras desorienteeritud. Puudutatud isik ei mõistnud ekspertiisi

asjaolusid, ärritus ja muutus valjuhäälseks ja süüdistavaks. Uuritaval on kõrgvererõhutõbi,

kuid ta keeldub selle raviks vajalikke ravimite võtmisest. Puudutatud isikul on kuulmislangus.

Puudutatud isik oli ekspertiisi tegemise ajal ärev, kahtlustav ja süüdistav, rääkis valjuhäälselt

valdavalt monoloogina enda valitud teemal. Puudutatud isik oli emotsionaalselt düstroofiline

ja afektlabiilne, tema käitumine oli kohati impulsiivne. Mõttekäik oli laialivalguv ning

2-25-13705

vastuoluline. Puudutatud isik on kõrge enesehinnanguga, teisi tühistav ja süüdistav.

Puudutatud isik esitas paranoilisi suhtumis-, kahjustus- ja tagakiusamisluulu mõtteid

sotsiaaltöötajate suhtes, kes olevat kurjategijate kamp ja teda tappa tahtnud, arstide suhtes, kes

ahistavad ja on teda vangi pannud, ning kohtunike suhtes, kes teevad valesid talle kahjulikke

otsuseid. Meelepetteid eitas uuritav kategooriliselt. Uuritaval esinevad hüpohondrilised

luulumõtted, ta on veendunud, et tal esinevad mitmed rasked kehalised haigused:

südameklapirike, rütmihäire, lülisamba kahjustus ja peatrauma järgne seisund. Uuritav on

veendunud, et tal on maailma kõigi keemiliste ainete sh ravimite suhtes allergia ning see on

eluohtlik. Kui ekspert palus täpsustada ainete nimesid, nimetas puudutud isik ainsa ainena B1

vitamiini. Luululistel ajenditel on uuritav keeldunud ravimitest, k.a. vererõhuravimitest, vahel

ka söögist ja joogist. Puudutatud isiku mõttekäik ja tahteaktiivsus on luulust lähtuvalt

protsessiv ja resoneerne (õõnes, tühi mõttetegevus). Puudutatud isik nõudis kojusaamist, kuid

oli muretu selles osas, et tal pole elukohta. Eksperdi suhtes oli puudutatud isik umbusklik,

süüdistav ja tühistav.

2.3. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole uuritav oma psüühikahäire tõttu võimeline mõistma oma

seisundi raskust ning ravivajadust, tegema adekvaatseid kaalutletud otsuseid ning oma

käitumist kontrollima. Sellest lähtuvalt vajab puudutatud tahtest olenematu psühhiaatrilise

haiglaravi jätkumist ning antipsühhootilise, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravimi

manustamist ning viibimist tugevalt kontrollitud ning turvalisusega tagatud ravikeskkonnas

orienteeruvalt kuni kolm kuud, mille järel tuleb seisundit uuesti hinnata.

Ärakuulamine

3. Maakohus kuulas puudutatud isiku haiglas ära 27.08.2025 seoses esialgse õiguskaitse

kohaldamisega. Puudutatud isik rääkis, et ei tea, miks teda haiglasse toodi. Puudutatud isik

eitas agressiivsust ja väitis, et raviarst valetab. Puudutatud isik oli veendunud, et ta ei ole

haige, ning kinnitas, et ei ole kunagi skisofreenia diagnoosist kuulnud. Puudutatud isik

selgitas, et ei saa haiglas olla, sest peab asju ajama, peamiselt tegelema kohtuvaidlusega

korteri pärast. Puudutatud isik arvas, et korterivaidluse pärast määrati talle ekspertiis.

Puudutatud isik selgitas, et tal on vaja pangakaart uuendada, sest järsku laekub korteri eest

hüvitis. Ta väitis, et tal on tuttavaid/sõpru, kes teda kohtumenetlustes toetavad ja saavad talle

haiglasse järele tulla. Puudutatud isik leidis, et ta saab ilma haiglaravita hakkama.

Määratud esindaja seisukoht

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et avaldus tuleb

rahuldada.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 03.10.2026. a määrusega avalduse ning määras, et puudutatud

isik tuleb paigutada tahtest olenematule ravile kuni kolmeks kuuks, kuni 05.01.2026 kella

13.43ni või varasema ajani, kui raviasutus lõpetab ravi kinnisesse asutusse paigutamise

eelduste äralangemise tõttu. Maakohus andis loa manustada puudutatud isikule tema tahte

vastaselt ravimeid ning kohaldada arsti valitud muid ravimeetodeid, kui puudutatud isik ei

nõustu vabatahtlikult ravimeid võtma. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohus isiku elukohajärgse kohaliku

omavalitsuse avalduse alusel paigutada psüühiliselt haige isiku tema tahte vastaselt

2-25-13705

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega, ning kohaldada talle

haiglaravi (TsMS § 533 lg 1 p 1). Avaldaja on puudutatud isiku elukohajärgne omavalitsus.

Praegusel juhul on psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud

ning on olemas eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, ekspert on isiku isiklikult

läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 ls 1).

5.2. Maakohus ei kuulanud praeguse menetlusega seoses puudutatud isikut uuesti ära, kuna

puudutatud isik ei ole raskest psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda seisundit ise

adekvaatselt hindama ega teadvalt raviks nõusolekut andma. Eksperdi arvamuse kohaselt ei

ole puudutatud isiku seisund võrreldes ärakuulamise ajaga märgatavalt muutunud. Muude

isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks (TsMS § 536 lg 21 p 3). Kohalik

omavalitsus tugineb avalduse esitamisel psühhiaatrite arvamusele ning on oma seisukoha

kirjalikult avaldanud. Seetõttu ei pidanud maakohus kohaliku omavalitsuse täiendavat suulist

ärakuulamist vajalikuks, suuline ärakuulamine ei annaks asja õigeks lahendamiseks täiendavat

teavet. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita muude

isikute ärakuulamine ilmselt asja lahendamisele kaasa.

5.3. Maakohus leidis, et avaldus tuleb rahuldada, kuna puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.00), mis väljendub puudutatud isikul

paranoilistes suhtumis-, kahjustus-, tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja

psühhoosist lähtuvas käitumises. Puudutatud isiku psüühikahäire piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna

ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ravita jäämisel ohustab ta nii enda kui ka

ümbritsevate turvalisust. Puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik võib asetada ennast ning

ümbritsevaid olukorda, kus võib tekkida reaalne oht tema või ümbritsevate elule ja tervisele.

Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Maakohus veendus

asja materjalide, ärakuulamise, arsti ja määratud esindaja arvamuse ning ekspertiisiakti põhjal,

et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning

seda juhtida. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust ning oma käitumist

kontrollima. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik võimeline andma teadvalt nõusolekut

raviks. Seetõttu vajab puudutatud isik ravi jätkamiseks kontrollitud keskkonda ning muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on

täidetud. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahte vastaselt ravimite manustamiseks,

eelkõige psühhoosivastase, rahustava ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, kui puudutatud isik ei ole valmis

vabatahtlikult ravimeid manustama või ei nõustu vabatahtlikult muude ravimeetoditega.

5.4. Maakohus selgitas, et lõpetab isiku kinnisesse asutusse paigutamise, kui paigutamise

eeldused on ära langenud või kui ilmneb, et eeldused ei olnud täidetud.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

6.1. Määruskaebuse väidete kohaselt on puudutatud isiku tervis sundravi tõttu halvenenud

ning talle manustatud ravimid mõjuvad halvasti tema südamele. Lisaks on puudutatud isikul

palju muid terviseprobleeme, millele need ravimid mõjuvad halvasti. Puudutatud isik ei tea,

millist haigust tal ravitakse ning ei ole selle kohta haiglas ühtegi selgitust saanud.

2-25-13705

6.2. Puudutatud isiku hinnangul ei ole avaldajal puudutatud isikule midagi ette heita.

Puudutatud isik ei ole rikkunud avalikku korda ega teinud midagi halba. Puudutatud isik ei

soovinud korteriomanikule tüliks olla ning ei jätnud toidujäätmeid vedelema. Korteriomanik

ei lubanud tal prügi välja viia ja soovis seda ise sorteerida. Avaldaja esindajad tegid

puudutatud isiku juurde kodukülastusi, mis oli puudutatud isiku hinnangul otsene kiusamine.

Avaldaja ei ole aidanud teda igapäevaolmega seotud küsimustes.

7. Maakohus jättis 23.10.2025 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata, kuna see esitati

hilinenult. Puudutatud isik vaidlustas 06.11.2025 määruskaebusega määruskaebuse

menetlusse võtmata jätmise määruse, selgitades, et koostas ja allkirjastas määruskaebuse

19.10.2025, kuid haigla postitas määruskaebuse alles 21.10.2025, mistõttu määruskaebus

jõudis kohtusse hilinenult.

8. Maakohus rahuldas puudutatud isiku 06.11.2025 määruskaebuse ning tühistas 23.10.2025

määruse, ennistas 23.10.2025 määruskaebuse esitamise tähtaja ning lugedes määruskaebuse

tähtaegselt esitatuks.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning küsis sellele SA PERHi seisukohta.

10. SA PERH vaidles määruskaebusele vastu leides, et puudutatud isik vajab jätkuvalt

haiglaravi, kuna ei ole veel piisavalt paranenud. Kõik tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud.

11. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5

kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

12. 18.11.2025 esitas puudutatud isik määruskaebusele lisad. Lisadena esitas puudutatud isik

avalduse Tallinna Kesklinna Valitsusele, millest nähtub, et puudutatud isik palus, et talle

eraldataks munitsipaalkorter, samuti selgituse, miks ta seda vajab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu

määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).

14. Esmalt lahendab ringkonnakohus puudutatud isiku 20.11.2025 ringkonnakohtule

saabunud taotluse, võtta määruskaebuse juurde puudutatud isiku avaldus Tallinna Kesklinna

Valitsusele, millest nähtub, et puudutatud isik palus, et talle eraldatakse munitsipaalkorter (dtl

252), ning selgituse, miks ta munitsipaalkorterit vajab (dtl 254). TsMS § 662 lg 3 kohaselt

võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS §

238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning

arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

15. Kolleegiumi hinnangul ei oma puudutatud isiku esitatud dokumendid praeguse asja

lahendamise seisukohast tähtsust, mistõttu nende toimikusse lisamisest tuleb TsMS § 238 lg 1

alusel keelduda.

2-25-13705

16. Avalduse isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus TsMS § 475 lg 1 p 6

alusel läbi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel

seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus

peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse

tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad

hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 639 lg 1).

17. TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus psüühiliselt haige isiku paigutamist tema

tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse

võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse

avalduse alusel. TsMS § 537 lg 1 kohaselt võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada

üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta,

on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda

küsitlenud. Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud

komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater,

nakkushaige puhul pädev arst. TsMS § 537 lg 4 kohaselt võib kohus pärast eksperdi

ärakuulamist määrata isiku kuni üheks kuuks raviasutusse vaatlusele, kui see on ekspertiisi

tegemiseks vajalik. Enne määruse tegemist tuleb isik ära kuulata. Vajaduse korral võib kohus

pikendada määrusega isiku kinnipidamise aega kuni kolme kuuni ja rakendada isiku suhtes

sundtoomist.

18. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi,

tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

19. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused

täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – püsikululine paranoliline

skisofreenia (F20.00), mis väljendub puudutatud isikul paranoilistes suhtumis-, kahjustus-,

tagakiusamisluulu ning hüpohondrilise luulu mõtetes ja psühhoosist lähtuvas käitumises.

Maakohus on isiku menetluses isiklikult haiglas ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), kinnisesse

asutusse paigutamisel on koostatud ekspertarvamus (TsMS § 537 lg 1). Ekspertiisiakti

kohaselt ei olnud puudutatud isik võimeline oma käitumist adekvaatselt hindama ning keeldus

ravist. Puudutatud isik oli haigla personali suhtes ründav ja tõrjuv ning veendunud, et ta ei

vaja haiglaravi. Luululistel ajenditel oli uuritav keeldunud ravimitest, k.a vererõhuravimitest,

vahel ka söögist ja joogist. Puudutatud isiku mõttekäik ja tahteaktiivsus olid luulust lähtuvalt

protsessivad ja resoneersed (õõnes, tühi mõttetegevus). Puudutatud isik nõudis kojusaamist,

kuid oli muretu selles osas, et tal pole elukohta. Eksperdi suhtes oli puudutatud isik

umbusklik, süüdistav ja tühistav. Puudutatud isik on jätnud end abitusse olukorda,

tõlgendanud abi ja toetust luululiselt ja keeldunud ravist ning abist. Haigustaju ja

ravikoostööd pole uuritaval aastate vältel kujunenud, ta keeldub ravimitest ning psühhoos on

püsikululine. Uuritav ei ole oma psüühikahäire tõttu võimeline mõistma oma seisundi raskust

ning ravivajadust, tegema adekvaatseid kaalutletud otsuseid ning oma käitumist kontrollima.

Seetõttu on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka ümbritsevatele. Puudutatud

isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.

2-25-13705

20. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kuna puudutatud isiku puhul olid kinnisesse asutusse

paigutamise eeldused täidetud ning eksperdiarvamusega täiendavalt kinnitatud, tuleb

maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata jätta.

21. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Vallo Kariler