2-25-22393/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

26.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-22393

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku taotlus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

ja tahtest olenematu ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.12.2025

esialgse õiguskaitse

kohaldamise määrus

Harju Maakohtu 24.12.2025

esialgse õiguskaitse

pikendamise määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Mariann Tusti

Kohalik omavalitsus Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve

Linnavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22.12.2025 ja 24.12.2025 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

2-25-22393

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

22.12.2025 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient) psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa

saamiseks.

Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 22.12.2025 kell 09.40 puudutatud

isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest

olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Psühhiaatrite 22.12.2025 arvamuse kohaselt esineb patisendil raske psüühikahäire –

segatüüpi skisoafektiivne häire (F25.2). Patsient viibib

Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (SA PERH) psühhiaatriakliiniku haiglaravil kolmandat korda ja on teada, et

patsient on viibinud korduvalt statsionaarsel haiglaravil ka SA Ahtme Haigla

psühhiaatriakliinikus. Patsient hüppas 2017. aastal suitsiidi eesmärgil kuulmismeelepetetest

ajendatult kortermaja 7. korruselt alla. Tekitas seeläbi enesele hulgitrauma ja

seljaajukahjustuse, mistõttu on ta ratastoolis. Haiguse ägenemisel esinevad patsiendil

meelepetted (tundnud gaasi lõhna, kuulnud saatana häält), paranoilised luulumõtted (ema

mürgitab teda, olevat kuraditest haaratud, teda tahetakse kahjustada), ähvardanud suitsiidiga.

Psühhiaatriakliinikus

on koostöö patsiendiga olnud keeruline – patsient käitub

demonstratiivselt lärmakalt, on süüdistav ja tähelepanu nõudev, provotseerib konflikte ja peab

igasugust ravi ebasobivaks. Antipsühhootilise ja stabiliseeriva ravi foonil on seisund siiski

stabiliseerunud. Patsient soovib peaaegu alati omaalgatuslikult haiglaravi lõpetada.

Haiglaväliselt on patisent teinud korduvaid kiirabikutseid kõiksuguste kaebuste tõttu ja on

olnud kiirabi saabudes alkoholijoobes. Lisaks on patsient rahusteid kuritarvitanud ja

raviskeemi omaalgatuslik korrigeerinud.

Viimati viibis patsient SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 12.05.2025–

27.05.2025 paanikahoogude ja ärevuse tõttu. Ravimite võtmise oli patsient eelnevalt kodus

katkestanud. Psühhiaatriakliinikus oli patsient kõikuva emotsionaalsusega, kergesti ärrituv ja

impulsiivne. Haiglaravi foonil patsiendi seisund stabiliseerus ja ta suunati kodusele ravile.

Praegusele hospitaliseerimisele eelnenust on teada, et patsient kutsus endale viimastel

päevadel korduvalt kiirabi stressi, paanikahoogude ja suitsiidmõtete tõttu. Retseptikeskuse

andmetest nähtuvalt on patsiendile ka tihti rahusteid väljastatud. 15.12.2025 toimetati patsient

kiirabi saatel SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Valvetoas avaldas patsient, et ta läks

hiljuti lahku oma elukaaslasest, viimase 5 päeva jooksul oli kodus tekkinud jälgimistunne ja

kuulmismeelepetted (meeshääled, kes õhutavad suitsiidile). Patsient hospitaliseeriti nõusoleku

alusel. Patsient jätkas ravi SA PERH psühhiaatriakliiniku 8. osakonnas, kus tema psüühiline

seisund on progresseeruvalt halvenenud, meeleolu olnud kõikuv, episooditi nutune, seejärel

taas ärritunud, pretensioonikas ja nõudlik, tähelepanuotsiv, öösiti unetu. 22.12.2025 öösel lõi

patsient lahtise käega magavat palatikaaslast, kes sellest üles ehmatas. Vormistati

2-25-22393

patsiendiohutusjuhtum ja patsient suunati puhketuppa rahunema. Hommikul oli patisent taas

personali süüdistav, enda käitumise osas kriitikata ning proovis tähelepanu saamiseks esile

kutsuda oksendamist. Patsiendi seisund ei olnud avaldaja taotluse esitamise ajaks paranenud.

Patsient oli rahulolematu, soovis koju minna, enda agressiivset käitumist õigustav, patsiendi

enda sõnul "hullumajas" võibki teisi lüüa, situatsioonis desorienteeritud, selgitusi ei mõista.

Võttes arvesse patsiendi psüühilist seisundit, ei ole ta suuteline mõistma ravivajadust ega

andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust

hinnates ei ole tõenäoline patsiendi seisundi paranemine 4-päevase ravi vältel sedavõrd, et

oleks tagatud tema ohutu toimetulek koduses keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja patsiendile

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist ning temale rahustava, psühhoosivastase ja

meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes nii 4 päevaks esmase õiguskaitse

korras kui selle pikendamist kuni 40 päevaks tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusest.

3. Ärakuulamisel 22.12.2025 avaldas raviarst dr Saliste, et patsiendi seisund ei ole muutunud

võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga.

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 22.12.2025 psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik

avaldas ärakuulamisel, et ta tuli ise haiglasse, kutsus endale kiirabi, kuna kuulis hääli ja tal oli

paanikahäire. Puudutatud isik selgitas, et see juhtub tal iga poole aasta või aasta tagant, läheb

üle ja siis on jälle kõik korras. Puudutatud isik avaldas, et ei soovi psühhiaatriakliinikusse

rohkem jääda, kuna teda ootab töö ja elukaaslane, ning kinnitas, et sai haiglas ravi, talle on

määratud palju erinevaid ravimeid (loetles). Puudutatud isiku hinnangul oli haiglas esialgu

kõik korras, kurtis, et platikaaslane norskas, mistõttu ta ei saanud öösel magada ja läks

koridori diivanile magama, aga sealt ajas hooldaja teda järsult ära, lükkas teda ratastooliga

palatisse tagasi, pani tule kustu ja lõi ukse kinni. Puudutatud isik väitis, et ei ole palatikaaslast

löönud ja hääli ta enam ei kuule.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu 22.12.2025 määrus

6. Maakohus rahuldas 22.12.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 22.12.2025. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti valitud

viisil, sealhulgas rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist

haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

6.1. Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel asja materjalide põhjal seisukohale, et

täidetud olid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2), mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab

puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Arstide

kirjaliku arvamuse ja puudutatud isiku ärakuulamise põhjal asus maakohus seisukohale, et

isik võib haiguse ajel ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Haiglaravile

saabudes esines puudutatud isikul suitsiidile õhutavad kuulmismeelepetted, anamneesis raske

suitsiidkatse psühhootilistel ajenditel, mille tõttu saanud raske trauma (parapleegia) ning nüüd

2-25-22393

haiglas ründas füüsiliselt kaaspatsienti. Maakohtu hinnangul oli isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline.

6.2. Maakohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane, kuna puudutatud isik on

katkestanud ravi kodustes tingimustes või ei toimi see enam tõhusalt, mille tagajärjel on isiku

seisund halvenenud. Haiglasse saabumisel oli isik halvas seisus. Arvestades seda leidis

maakohus, et puudutatud isiku suhtes ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane.

6.3. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul

viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel.

Maakohtu 24.12.2025 määrus

7. Maakohus pikendas 24.12.2025 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 22.12.2025 kell 09.40

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, sealhulgas rahustava, psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi

manustamist haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 31.01.2025 kell 09.40 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus

TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Arvestades esitatud tõendeid ja uut arsti 23.12.2025 arvamust, leidis maakohus, et esinesid

asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 22.12.2025 määruses esitatud seisukohti.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja

lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine. Puudutatud isik ei

nõustu maakohtu lahenditega. Puudutatud isik saabus haiglasse vabatahtlikult ja avaldaja

kirjeldatud sündmused psühhiaatriakliinikus ei vasta tegelikkusele. Puudutatud isik ei ole

rünnanud kaaspatsienti. Vastupidi, hooldaja oli puudutatud isiku suhtes agressiivne. Lisaks

tekitavad puudutatud isikule manustatavad ravimid löövet. Puudutatud isik ei vaidlusta endal

psüühikahäire olemasolu, kuid leiab, et pole selle tõttu ohtlik endale või teistele ning tema

ravi on võimalik ambulatoorselt.

Menetluse edasine käik

9. Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

10. Kohalik omavalitsus leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-25-22393

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks

psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Puudutatud isiku

tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused olid küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2

tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruste põhjendustega

ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.2. Puudutatud isiku väited, et kuna ta saabus haiglasse vabatahtlikult, ei ole ta ohtlik endale

ega teistele ning ta ei vaja ravi või on tema ravi võimalik ambulatoorselt, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole määrav PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole

kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu

psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite

arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja

22.12.2025 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal

mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne, sest

haiglas viibides on ta löönud magavat kaaspatsienti. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika

ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma käitumist kontrollida. Puudutatud isiku

tervislik seisund ei paranenud esimese nädala jooksul, mida kinnitavad nii 22.12.2025 kui ka

23.12.2025 arstide arvamused. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire tõttu võimeline

tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt

informeeritud nõusolekut.

12.3. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire (segatüüpi

skisoafektiivne häire F25.2), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul haiglaravile

saabudes esinenud suitsiidile õhutavad kuulmismeelepetted, haigusloost nähtub

psühhootilistel ajenditel varasem suitsiidikatse (puudutatud isik hüppas alla 7.ndalt korruselt),

mille tõttu saanud raske trauma (parapleegia) ning seekordsel ravil viibimise ajal käitus

agressiivselt haigla personaliga ning ründas füüsiliselt kaaspatsienti. Ringkonnakohus ei pea

usutavaks puudutatud isiku määruskaebuse väidet, et avaldaja kirjeldatud sündmused

psühhiaatriakliinikus ei vasta tegelikkusele ja hoopis hooldaja oli puudutatud isiku suhtes

agressiivne. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega

puudutatud isikul psüühikahäire olemasolu ja ravivajaduse kohta.

12.4. Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel

võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste

isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017,

3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka

puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm

14.02.2018, 2153662, p 14.1).

2-25-22393

12.5. Puudutatud isik oli ise enne tema hospitaliseerimist korduvalt kutsunud kiirabi stressi,

paanikahoogude ja suitsiidimõtete tõttu. Kui puudutatud isik kiirabi saatel

psühhiaatriakliiniku valvetuppa toodi, avaldas ta, et tal oli viimase 5 päeva jooksul kodus

tekkinud jälgimistunne ja kuulmismeelepetted (meeshääled, kes õhutavad suitsiidile). Asja

materjalidest nähtuvalt nõustus puudutatud isik küll esialgu jääma psühhiaatriakliinikusse

ravile, kuid tema psüühiline seisund esimese nädala jooksul ei paranenud, vaid

progresseeruvalt halvenes, misjärel patsient ei soostunud enam raviga vabatahtlikult.

Arvestades, et haiguse ägenemise faasis on puudutatud isikul varem esinenud meelepetteid

(tundnud gaasi lõhna, kuulnud saatana häält), paranoilisi luulumõtteid (ema mürgitab teda,

olevat kuraditest haaratud, teda tahetakse kahjustada), psühhootilistel ajenditel raske

suitsiidkatse, lisaks esinevad endiselt kuulmismeelepetted, mis õhutavad suitsiidile, ja ta olnud

agressiivne ümbritsevate inimeste (haigla personal, kaaspatsient) suhtes, on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud avaldaja hinnang puudutatud isiku ohtlikkusele. Patsiendi käitumine

muutus tema psühhootilisest seisundist tulenevalt teda ennast ja teisi ohustavaks. Ka kohaliku

omavalitsus, olles pikema aja vältel kursis puudutatud isiku olukorraga, sh terviseseisundiga,

nõustus avaldajaga, et puudutatud isik võib oma raske psüühikahäire tõttu olla ohtlik endale ja

ümbritsevatele. Seega on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt olnud

paanikahoogude ja suitsiidimõtete tõttu ohtlik iseendale ning käitunud agressiivselt teiste

isikute suhtes, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile

vastavaks.

12.6. Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik

vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud

isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud

isikul ei olnud psühhiaatrite 22.12.2025 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista

oma ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti

23.12.2025 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta, avaldaja vastusest

määruskaebusele kohtunõudele nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt

koostöövalmidus raviks. Asjaoludest nähtub, et patsient ei nõustunud talle määratud raviga ja

varem on ta korduvalt ravi katkestanud, sh raviskeemi omaalgatuslikult korrigeerinud ja

rahusteid kuritarvitanud. Määruskaebuses puudutatud isik möönab endal psüühikahäire

olemasolu, kuid leiab, et tema ravi on võimalik ambulatoorselt. Samas viitavad asjas esile

toodud asjaolud tõsiasjale, et puudutatud isik vajab ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav.

Sellest järeldub, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja

puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.

12.7. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks.

12.8. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda.

12.9. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)