3-24-826/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-826

Haldusasi

W.E kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse

eluasemekomisjoni 01.03.2024 otsuse tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – W.E, esindaja Tiiu-Ann Kaldma

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Kristel Tina

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.E riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

2. Jätta W.E apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.11.2024

otsus haldusasjas nr 3-24-826 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

4. Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades

füüsiliste isikute (välja arvatud esindajad) nimed tähemärgiga ja jättes avaldamata

aadressi XXX.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26.02.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-24-826

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. W.E (kaebaja) esitas 08.09.2023 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse tagada tema

perele eluruum.

2. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon arutas taotlust 18.10.2023. Komisjon

leidis, et enne, kui otsustada kaebaja eluruumi taotlejana arvelevõtmine, tuleb talle osutada

nõustamisteenust. Selle käigus hindab majandamis-, võla-, ja üürituru nõustaja kaebaja pere

majanduslikku olukorda, toimetulekuvõimet ja vabaturult linna abiga korteri üürimise

võimalust.

3. Nõustaja 18.12.2023 kokkuvõtte järgi soovitati kaebajal leida olemasoleva neljatoalise

üürikorteri (üldpinnaga 121,7 m²) asemele tagasihoidlikum ja odavam elamispind. 21.12.2023

suunas sotsiaalhoolekande osakond kaebaja üürinõustamisele.

4. Kaebaja pöördus 13.01.2024 uuesti linna poole sooviga kolida munitsipaaleluruumi alates

01.02.2024. Kaebaja pöördus samal teemal linna poole ka 26.01.2024, 13.02.2024 ja

01.03.2024.

5. Elusasemekomisjon arutas kaebaja elamispinna küsimust uuesti 30.01.2024. Komisjon

lükkas kaebaja arvelevõtmise otsuse veelkord edasi, kuni kaebaja osaleb uuel nõustamisel.

6. Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse nõustaja esitas 15.02.2024 kokkuvõtte kaebaja

üürinõustamisest. Majandamis- ja üürinõustamise kokkuvõtete järgi ei soovi kaebaja

harjumuspärases elustandardis mööndusi teha. Kaebajal on elukoht olemas. Tema soov linnalt

eluaset saada on pigem näiline. Tema perekonna arvelevõtmine eluruumi taotlejatena ei ole

põhjendatud.

7. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon otsustas 01.03.2024, et kaebaja ja tema

täisealise lapse arvelevõtmine linnalt eluruumi üürimist taotlevate inimestena ei ole

põhjendatud (komisjoni koosoleku protokolli nr 4 päevakorrapunkt 5). Kaebajal on võimalik

oma eluasemeprobleem lahendada vabaturult väiksema ja soodsama korteri üürimisega.

8. Kaebaja esitas 18.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna

Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 01.03.2024 protokolli nr 4 päevakorrapunktis 5

tehtud otsus tühistada ning kohustada vastustajat vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi ja

tagama talle ja tema perele üürimiseks munitsipaaleluruum.

Kaebaja käis linna pakutud võlanõustamisel 23.11.2023 ja 06.12.2023. 03.01.2024 käis

kaebaja üürituru nõustamisel. Üürinõustaja pakkus 19.01.2024 kaebajale välja kaks

vabaturukorterit. Kaebajal nende üürimiseks raha pole. Üks korteritest asus keldris. Ka see

korter oli kallis. Selle üürimine ei oleks soodsam lahendus, kui arvestada ka kulu kolimisele ja

lisainvesteeringute tegemise vajadust.

2(11)

3-24-826

Kaebajal pole raha toidu ja ravimite jaoks, rääkimata üürist. 01.03.2024 selgitas nõustaja

kaebajale, et ta peaks kulud kolimisele ja tagatisele ise kandma. Kaebaja pole saanud

toimetulekutoetust juba kaheksa kuud. Linna otsused toetust mitte määrata on kaebaja kohtus

vaidlustanud. Kui kaebaja saaks toimetulekutoetust, oleks ta saanud praeguseks juba oma

korteri väiksema vastu vahetada. Kaebaja on võlgu ka õigusabi eest. Võlg kasvab iga päevaga.

Vastustaja on juba kaheksa kuud nõudnud, et kaebaja ja tema tütar koliksid väiksemasse

korterisse. Linn pole aga kaebajale väiksemat korterit andnud. Tütar on puudega ja osalise

töövõimega kooliõpilane. Linn pole tema huve arvestanud.

Õiguskantsler on selgitanud, et kui inimene taotleb abi, peab kohalik omavalitsus (KOV)

hindama pere abivajadust terviklikult (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15).

Sotsiaalteenuse osutamine tuleb otsustada 10 tööpäeva jooksul (sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 25 lg 1). Kui inimene pole võimeline enda vajadustele vastavat eluruumi

hankima, tuleb KOV-il tagada sobiv eluruum sotsiaalteenusena (SHS § 41 jj). Kui KOV-il

endal pole eluruumi pakkuda, tuleb tal leida abivajajale sobiv eluruum üüriturult.

Vastustaja ei lahendanud kaebaja taotlust ettenähtud tähtaja jooksul, vaid venitas

põhjendamatult mitu kuud. Vaidlustatud otsus, millest kaebajat teavitati e-kirjaga, ei vasta

vorminõuetele. Märgitud pole otsuse õiguslikku alust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56

lg 2). Vastustaja põhjendus, et kaebaja peab ise endale sotsiaalteenused tagama, on

arusaamatu. Otsus põhineb hinnangutel, mitte faktidel.

Põhiseaduse (PS) § 28 lg 2 järgi on oluline see, kas inimesel on elatusvahendid esmavajaduste

katteks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.05.2020 otsus nr 5-20-1, p

34). Puuduse korral on inimesel õigus riigi abile. Kaebaja perel pole äraelamiseks vajalikke

vahendeid. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole kuskile kolida.

9. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Majandamisnõustamise ja üürimise nõustamise teenust osutab Tallinna Sotsiaaltöö Keskus.

Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 18.12.2023 koostatud kokkuvõtte järgi selgitas kaebaja

kohtumisel, et tema leibkonna (mille hulka ta ei arvesta korteris elavat ja ülikoolis õppivat

poega) sissetulekuallikateks on peretoetus 80 eurot, tütre osaline töövõimetoetus u 320 eurot,

puudetoetus u 36 eurot ja kaebajale makstav õppestipendium u 327 eurot, kokku u 763 eurot.

Elatisraha saamist kaebaja eitas, kuigi varem saadetud abivajaduse hinnangu järgi maksab

laste isapoolne vanaema lastele elatist u 500 eurot.

Kaebaja elab sotsiaalselt põhjendatud normist suuremas 121 m2 suuruses üürikorteris. Kaebaja

sõnul oli selle aja seisuga korteri omanikule tasumata üür 800 eurot kuus kolme kuu vältel ja

kommunaalarved alates 2023. a juulikuust. Kaebajale soovitati oma elustandardid üle vaadata

ja leida tagasihoidlikum elamispind.

Kaebaja õpib. Aeganõudev üle kolme aasta kestev õppetöö ei toeta töötamist. Kaebaja

teadmiste ja oskustega spetsialistile ei ole töötukassal kaebaja sõnul tööd pakkuda. Pikas

perspektiivis on kaebajal plaan hakata taas tegelema ettevõtlusega. Kaebaja ei ole

motiveeritud tegutsema viisil, mida talle soovitati. Kaebaja soovib jätkuvalt taotleda

toimetulekutoetust.

Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 20.12.2023 kokkuvõtte järgi väitis kaebaja endiselt, et tema pere

sissetulek on u 760 eurot. Kokku on hoitud kulutusi vabaaja tegevustele. Toiduainetega aitavat

peret kaebaja ema ja vanaema. Ülikoolis õppiv poeg toitub eraldi. Abi on olnud toiduabist.

Kaebaja otsib tööd ja suhtleb jätkuvalt töötukassaga. Keeruline on leida tööandjat, kes

nõustuks kahekuise eemalolekuga ajal, mil kaebaja peab olema õpingutega seotud tasuta

3(11)

3-24-826

praktikal. Töö leidmist takistab ka kaebaja kohta internetis avaldatud info. Kaebaja ei

muutnud oma seisukohti elamispinna vahetamise osas. Kaebaja nentis, et võiks kaaluda teise

korterisse kolimist juhul, kui on saanud kätte nõutava toimetulekutoetuse. Vastasel juhul pole

tal kolimiseks vahendeid.

Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 04.01.2024 kokkuvõtte järgi soovib kaebaja korterit kolmele

inimesele (kaebaja koos poja ja tütrega). Kaebaja väitel vaatab ta pidevalt üüripakkumisi, kuid

väiksemat pinda kolmele inimesele alla 800 euro eest kuus ei pakuta. Praegune üürileandja on

olnud vastutulelik seoses võlgnevustega. Tütar õpib 11. klassis. Tütar on puudega. Kolida ta ei

taha, kuna peab praegust eluaset oma koduks. Kaebaja kurtis kehva tervist. On nõus

väiksemale pinnale kolima, kui saab vastuvõetava hinnaga vähemalt kolmetoalise remonti

mitte vajava korteri kesklinnas.

Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse 15.02.2024 kokkuvõtte järgi on nõustamise tulemusena

selgunud, et kaebaja ei soovi hetkel oma eluruumi vahetada. Ta on väljendanud selgeid

põhjendusi selle otsuse kohta. Kaebaja on seisukohal, et eluruumi väiksema vastu vahetada

pole mõistlik, kuna üürisummade vahe ei paku arvestatavat väärtust. Ta ei ole valmis kolima

ka põhjusel, et tal pole selle jaoks piisavalt raha. Ta on elanud praeguses üürikorteris juba 10

aastat. See on nii talle kui ka ta lapsele kodu. Elukohavahetus avaldaks tütrele negatiivset

mõju. Üürimisnõustamise käigus sai kaebajale selgitatud, miks tema rahalist olukorda

arvestades oleks mõistlik vahetada korter tema võimalustele vastava väiksema ja soodsama

vastu, mis lähtuks ka sotsiaalselt põhjendatud normist. Üürimisnõustaja pakkus kokkulepet, et

otsib talle tema pere vajadusi ja võimalusi arvesse võttes sobilikke üürikortereid. Ka kaebaja

ise on võimeline seda tegema. Kaebaja ei näidanud üles motivatsiooni ega initsiatiivi korteri

vahetamiseks. Ta ei olnud huvitatud nõustaja välja pakutud korteritega tutvumisest. Juba

esimesel kohtumisel sai selgeks, et olemasolevast korterist loobumine teda ei motiveeri. Seda

kinnitas hilisem suhtlus e-posti teel. Kokkuvõttes üürinõustamine kaebaja puhul ei toiminud.

Kaebaja avaldused eluruumi saamiseks ei ole ajendatud soovist elukohta vahetada. Need on

esitatud seoses sellega, et vastustaja ei määranud talle toimetulekutoetust. Kaebaja on saanud

toimetulekutoetust pikema aja vältel, mis ei ole kooskõlas SHS § 131 lg-s 1 sätestatud

eesmärgiga. SÜS § 5 lg 1 järgi on inimesel endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete

riskidega toimetulekul (vt ka SÜS § 10 lg 1 ja § 11 lg-d 1 ja 2). Vastustaja on juhtinud

korduvalt kaebaja tähelepanu, et tal on kohustus püüda parandada enda ja oma perekonna

materiaalselt olukorda. Üheks võimaluseks on leida perekonna majanduslikule seisule

paremini vastav eluruum.

Kolmeliikmelise perekonna puhul on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm 69 m2 (Vabariigi

Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja selle

rakendamise erisused“ p 2). Kaebaja perekond kasutab eluruumi üldpinnaga 121,7 m2, mis on

peaaegu poole suurem kehtestatud normist. Kulud eluruumile on suuremad, kui

toimetulekutoetuse vahenditest on võimalik kompenseerida (Tallinna Linnavolikogu

16.12.2021 määruse nr 32 „Toimetulekutoetuse määramisel aluseks võetavate eluasemekulude

piirmäärad“). Väiksema korteri puhul oleksid ilmselgelt väiksemad nii kaebaja kulud kui ka

toetuse vajadus.

Kuna eluruumi vahetamine võiks kaebaja toimetulekut parandada, proovis sotsiaalhoolekande

osakond tutvustada kaebajale teenuseid, mille abil on võimalik leida sobivam eluruum.

Sotsiaaltoetuste talituse vanemspetsialist IP saatis kaebaja 27.07.2023 sotsiaalhoolekande

osakonna sotsiaalteenuste talituse peaspetsialist KT vastuvõtule. Viimane tegeleb eluruumide

küsimustega, kuid pole üürinõustaja. Kaebaja käis seal koos Cga, kelle kirjalikud ütlused ta on

esitanud. Kaebaja selgitas ametnikule, et ei soovi korterit vahetada. Vajaliku koostöö

4(11)

3-24-826

puudumise tõttu jõudis kaebaja Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse, mis osutab üürimise teenust,

alles 2024. a veebruaris ja nõustamine ei andnud tulemust.

Selleks, et KOV saaks välja selgitada inimese abivajaduse, peab inimene tegema koostööd

(SÜS § 5 lg 2). Inimesel on kohustus esitada õiged andmed. Kohtute menetluses olevad

kaebajale sotsiaaltoetuste määramisega seotud kohtuasjad (3-23-2210, 3-23-2405, 3-23-2633,

3-24-214, 3-24-468 ja 3-24-1240) ilmestavad, et kaebaja ei soovi vastustajaga koostööd teha.

Kaebaja on esitanud andmeid enda perekonna kohta valikuliselt. Tema tegelikku

toimetulekuvõimet ja sotsiaalmajanduslikku olukorda ei ole sotsiaaltöötajatel olnud võimalik

adekvaatselt ja terviklikult hinnata. Lisaks on kaebaja vaatamata vastustaja suunistele asunud

õppima, mitte tööle. Kaebaja ei taha teha pingutusi enda majandusliku toimetuleku

parandamiseks. Kaebajal pole motivatsiooni senises harjumuspärases elustandardis mööndusi

teha. Kaebajal on olemas eluruum, mille kasutamisega seotud kulusid ta tasub. Kaebaja

läbitud nõustamis- ja hindamisteenuste tulemusel ei ole tuvastatud, et ta poleks võimeline

endale eluruumi tagama. Tema soov linnalt eluaset saada on pigem näilik.

Kaebaja väited, et tal on üürileandja ees võlgnevused, on vastuolulised. Kaebaja on esitanud

endaga seotud teistes kohtuasjades võlgnevuste kohta erinevaid dokumente. Võlgnevuse

tasumist nõuab mõnes dokumendis korteri omanik Y, siis aga M OÜ juhatuse liige W. See

tekitab kahtlusi esitatud dokumentide tõele vastavuses. Toimetulekutoetuse taotlustele lisatud

elektrienergia ja eluasemekulude arvetelt nähtub, et mõnel korral on olnud ühe kalendrikuu

kommunaalteenuste võlgnevus, kuid hiljem on need tasutud. Kaebaja on väitnud endaga

seotud teistes kohtumenetlustes (3-23-2201, 3-23-2405 ja 3-23-2633), et kommunaalkulusid

tasub korteriühistule korteri omanik. Seda tõendab ka korteriühistu vastus (lisa 30).

Korteriomanikul on üürisuhe M OÜ-ga, mille esindaja oli kuni 28.11.2023 kaebaja ise.

Kaebaja sõlmis omakorda üürilepingu iseenda kui füüsilise isikuga. Seega ei saa kaebajal olla

võlgnevust korteri omaniku ees. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et tema perekonda

ähvardaks otsene oht üüripinnalt väljatõstmiseks. See ei ole leidnud tõendamist ka kaebajaga

seotud teistes kohtuasjades.

Sotsiaalhoolekande osakonnal on alust arvata, et kaebaja varjab enda tegelikke tulusid. Lisaks

on kaebaja elukohta registreeritud mitmed ettevõtted. Osa korteriga seotud kulusid peaksid

kandma nimetatud ettevõtted. Praegu esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal ei ole sellist

abivajadust, millest tingituna oleks KOV-il kohustus tagada talle eluruum.

Kaebaja esitatud Eesti Töötukassa 10.04.2024 töövõime hindamise otsus ei ole asjakohane,

kuna on tehtud pärast vaidlustatud otsust.

10. Tallinna Halduskohus

jättis

25.11.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

SHS § 41 lg 1 järgi tuleb KOV-il tagada eluruum inimesele, kes ei ole oma

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tingituna võimeline enda ja oma pere vajadustele vastavat

eluruumi leidma. Esmane vastutus sotsiaalsete riskidega toimetulekul lasub inimesel endal

(SÜS § 5 lg 1). Inimesele abi andes tuleb eelistada meetmeid, mis suurendavad tema

suutlikkust korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 15 lg 2). Vastustaja viitas

asjakohaselt, et sotsiaalhoolekandelise abi andmisel tuleb lähtuda esmajärjekorras inimese

vajadustest. Seejuures tuleb inimese abivajadusele läheneda terviklikult (SHS § 3 lg 1 p-d 1, 2

ja 4, § 15 lg 2).

Eeltoodud põhimõtetega on kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25

„Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 25) § 18 lg 2 p 1, mille järgi

abistab linn eelistatult inimest eluruumi leidmisel vabaturult. Linn tagab vajaduse korral

5(11)

3-24-826

nõustamise ja toetuse, mille eesmärk on aidata sotsiaalmajanduslikes raskustes, kuid püsiva

sissetulekuga inimestel leida endale vabaturult eluruum (§ 18 lg 4). Nõustamine lõppeb

ühekordse toetuse maksmisega, kui: a) inimene on läbinud tervikliku hindamise,

majandamisnõustamise ja üürimise nõustamise; b) inimene on hindamise tulemusel võimeline

vabaturul toime tulema ja c) ta on leidnud sobiva elamispinna ja sõlminud üürilepingu (§ 18 lg

5 p-d 1 ja 2). Toetust makstakse üürimisega seotud kulude osaliseks katmiseks üürileandjale,

põhjendatud juhtudel toetuse taotlejale (§ 18 lg 6).

Alles teise eelistusena annab linn abivajaja kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva

eluruumi. Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 „Tallinna linna omandis olevate

eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ (määrus nr 56; tunnistati kehtetuks

01.05.2024) lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle

arvestamise kord“ p-s 3.3 oli sätestatud, millised inimesed võtab linn arvele eluruumi üürimist

taotlevate inimestena, kes vajavad abi elamistingimuste parandamisel. Linnalt eluruumi

taotlejatena võeti arvele eelkõige inimesed, kes pole võimelised ise hakkama saama vabaturult

korteri üürimisega ja järgneva üürisuhtega seotud asjaajamisega ning on

sotsiaalmajanduslikult väga haavatavas positsioonis tulenevalt põhjustest, mis ei sõltu neist

endist. Silmas tuleb pidada, et linna võimalused abivajajaid aidata on piiratud. Ka sel põhjusel

tuleb inimesi, kes suudaksid hakkama saada ka vabaturult korteri üürimisega, eelistatult aidata

nõustamisteenuse ja üürilepingu sõlmimiseks makstava toetuse abil. Kuna esmane vastutus

enda elu korraldamisel lasub inimesel endal, tuleb tal olla elamispinna leidmisel

koostöövalmis ja aktiivne.

Kaebaja ei kuulu määruse nr 56 lisa 3 p-s 3.3 nimetatud esimesse kolme kategooriasse. Seega

tuleks kõne alla kaebaja eluruumi vajajana arvelevõtmine viimasel alusel: teistel mõjuvatel

sotsiaalsetel põhjustel. Nii kaebajat nõustamisteenustele suunates kui ka menetluse lõpus

kaebaja arvelevõtmise kohta lõpliku otsuse langetamisel leidis linn põhjendatult, et põhjust

kaebajat linnalt eluruumi vajava inimesena arvele võtta pole. Kaebaja on tööealine.

Vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga ei olnud kaebajal tuvastatud töövõime vähenemist.

Kaebaja taotles eluruumi endale ja kahele lapsele. Vanem laps, poeg, oli taotluse esitamise

ajal täisealine ja gümnaasiumi lõpetanud. Noorem laps, tütar, sai täisealiseks 2024. a jaanuaris

ja õppis vaidlustatud otsuse tegemise ajal gümnaasiumis. Kaebaja tütrel oli 2024. a

jaanuarikuu seisuga tuvastatud töövõime vähenemine ja talle oli määratud töövõimetoetus.

Kaebaja selgitas kohtuistungil, et poeg ei elanud tegelikult juba taotluse esitamise ajal temaga

koos. Kaebaja soovis suuremat eluruumi, et pojal oleks tahtmise korral võimalik uuesti tema

juurde elama tulla. Üürituru nõustamisel 03.01.2024 selgitas kaebaja, et vajab eluruumi

kolmele inimesele (tema ise, poeg ja tütar), kuid 13.01.2024 kirjas palus tagada eluruum

kahele inimesele (kaebaja ja tütar). Kaebaja pere olukord võib küll erinevatel, sh tütre

terviseseisundist tulenevatel põhjustel olla keeruline, kuid pere abivajadus ei ole eeldatavasti

sedavõrd suur, kui määruse nr 56 kolmanda lisa p-des 3.3.2 ja 3.3.3 nimetatud leibkondadel.

Abivajaduse hindamise raames ei saa arvestada kaebaja soovi tagada täisealisele pojale

võimalus pere juurde elama naasta. See soov võib olla inimlikult mõistetav, kuid seda ei ole

võimalik toetada avalike vahendite arvelt.

Kaebaja väidetavad toimetulekuraskused on tingitud sellest, et ta pole leidnud endale sobivat

(erialast) tööd. Kohus on varasemates kohtuasjades leidnud, et kaebaja ei ole astunud

piisavaid samme oma majandusliku olukorra parandamiseks. Kaebajal ei ole pikema aja vältel

õnnestunud erialasele tööle saada, kuid ta pole ka püüdnud leida lihtsamat kvalifikatsiooni

nõudvat tööd, seda kasvõi osalise koormusega. Kaebaja on teinud valiku minna uut eriala

õppima, teades, et see vähendab tema võimalust tööle asuda. Kaebajal on tõenäoliselt

sissetulekuid, mille kohta ta pole esitanud tõeseid või täielikke andmeid (vt Tallinna

6(11)

3-24-826

Halduskohtu 25.06.2024 otsus nr 3-24-468, p-d 28 ja 29; 08.05.2024 otsus nr 3-24-214, p-d 1

ja 32; 02.04.2024 otsus nr 3-23-2633, p-d 13–20).

Kaebajale osutatud üürinõustamise teenus ei andnud tulemust. Seda aga mitte põhjusel, et

teenus oleks kaebaja jaoks sobimatu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud tegelikult huvitatud

uue eluruumi leidmisest. Pigem on kaebaja eesmärgiks olnud näidata, et tal pole võimalik

praeguseid eluasemekulusid vähendada. Kaebaja soovib ümber lükata linna poolt tema

toimetulekutoetuse taotluste menetluses esitatud väite, et tal on võimalik oma majanduslikku

toimetulekut parandada, kui ta leiaks oma perele soodsama eluaseme. Kohus on linnaga

nõustunud (vt otsus asjas nr 3-24-468, p 27; nr 3-24-214, p 30; nr 3-23-2633, p 13).

Asjas nr 3-24-468 tehtud otsuses tõdes kohus, et kaebaja üürib pikaajaliselt 121,7 m2 suurust

korterit asukohaga XXX. Korteri üürihind on 800 eurot kuus, millele lisanduvad

kommunaalmaksed. Eluasemekulud 2024. a jaanuaris olid kokku 1667,33 eurot (üür 800 eurot

kuus ja eluasemega seotud muud kulud 802,7 eurot). Seega on ilmne, et eluasemega seotud

kulud moodustavad märkimisväärse osa kaebaja igakuistest kuludest. Kaebaja selgitas nii

üürinõustamisel kui ka praeguses asjas peetud istungil, et on koos tütrega selles korteris

elanud üle 10 aasta. See on nende kodu. Kaebaja ei mõista, miks linn leiab, et ta peaks nüüd

ära kolima. Kesklinnast ära kolimine raskendaks kaebaja ja tema tütre õppetööd. Kaebaja

öeldu kinnitab, et ta ei ole motiveeritud uut, soodsamat elamispinda otsima. Samale

järeldusele jõudsid üürinõustamise teenuse osutaja ja vastustaja. Kaebaja suhtlus

linnavalitsuse ametnikega ja üürinõustajaga kinnitab, et kaebaja soovis lükata esmase

vastutuse oma perele soodsama eluruumi leidmisel vastustajale. Näiteks 05.10.2023 kirjas

linna sotsiaalhoolekande osakonna ametnikule (dtl 94) märkis kaebaja: „Teie enda osakond

ütles, et minu kodu, hetkel olev korter on liiga kallis ja eeldan, et teil on olemas odavamad,

nii et ma ootan odavamat korterit, uurige oma osakonnast sealt järgi, mida nad silmas

pidasid.“ Üürinõustaja saatis kaebajale 19.01.2024 kirja, milles pakkus välja erinevaid

kortereid. Nõustaja palus kaebajal omakorda teada anda, kas ta on leidnud huvipakkuvaid

pakkumisi (dtl 20). Kaebaja vastas kirjale rea küsimustega: „Kas saab kolida ilma tagatisraha

maksmata? Kas kolimine on tasuta? Kas üürileandjad on nõus üürima inimesele, kelle

puudub sissetulek ja töökoht? Kas üürileandja teab, et olen hetkel võlgu mitme kuu üüri? Kes

garanteerib igakuised üürimaksed?“ (vt ka üürinõustaja vastused küsimustele, dtl 21). Ei

nähtu, et kaebaja oleks isegi üritanud võimalike üürileandjatega ühendust võtta ning

potentsiaalselt esilekerkivaid probleeme ise või koostöös linnaga lahendada. Kaebaja saatis

linnale 01.02.2024 kirja, milles leidis, et toetusrahata pole tal vabaturult kindlasti eluruumi

võimalik soetada ning et ta tegi avalduse nimelt sotsiaaleluruumi saamiseks (dtl 149). Istungil

leidis kaebaja, et asi on põhimõtteline: kui linn kohustab teda kolima, peab linn talle selleks ka

abi osutama.

Kaebaja seisukohad pole kooskõlas põhimõttega, et esmast vastutust peab kandma inimene

ise. Linn on omapoolse abi andmise kohustuse täitnud, pakkudes kaebajale üürituru

nõustamist, aidates teda võimalike korterite väljaotsimisel ning olles valmis maksma talle

toetust korteri üürimisega seotud kulude katmiseks. Kaebaja sõnul aitavad tema lähedased tal

praeguse eluaseme kulusid katta. Kui kaebaja oleks tegelikult motiveeritud uut elamispinda

leidma, saaks ta eeldatavasti kasutada lähedaste abi ka uude korterisse kolimiseks.

Üürinõustamise teenuse ebaõnnestumisel võis lisaks mängida rolli see, et kaebaja sooviks oli

jääda elama Kesklinna linnaosasse. Arvestades, et kaebaja pere majanduslik olukord on

kaebaja väitel väga halb, tuleks tal olla valmis asuma vajaduse korral elama mõnda teise

linnaosasse, kus võib olla võimalik leida soodsam üürikorter. Koolis saaksid kaebaja ja tema

laps käia Tallinna linna elanikele tasuta ühistranspordi toel. Kaebaja leidis istungil, et tal pole

põhjust Kesklinna linnaosast ära kolida, kuna selle linnaosa ametnikud on juba tema

7(11)

3-24-826

juhtumiga kursis ja peaksid selle ise lahendama. See kaebaja seisukoht ei põhine

õigusnormidel: kaebajal pole õigust saada sotsiaalteenuseid konkreetses linnaosas.

Vastustaja ei viivitanud kaebaja 08.09.2023 taotluse lahendamisega põhjendamatult.

Vastustaja leppis pärast kaebaja taotluse saamist temaga kokku kodukülastuse aja, mis toimus

06.10.2023. 11.10.2023 saatis vastustaja kaebajale allkirjastamiseks tema abivajaduse

andmeid sisaldava juhtumiplaani, mis oli vajalik tema nõustamisele suunamiseks.

Juhtumiplaani allkirjastamine ja kaebaja nõustamisele suunamine viibis kaebajast tingituna (vt

linna kirjavahetus kaebajaga oktoobrist detsembrini 2023, dtl 117–128). 12.10.2023 koostas

Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond arvamuse linnaosa

eluasemekomisjonile. 13.10.2023 tegi eluasemekomisjon otsuse mitte võtta kaebajat esialgu

arvele linna omandis oleva eluruumi taotlejatena. Lõpliku otsuse lükkas komisjon edasi kuni

kaebajale nõustamisteenuse osutamiseni. Kaebaja allkirjastas juhtumiplaani 06.12.2023.

Samal päeval suunas linn kaebaja majandamisnõustamisele. Kaebaja käis pärast juhtumiplaani

allkirjastamist majandamis- ja võlanõustamisel 19.12.2023. Kaebaja saadeti edasi üürimise

toetamise teenusele. Üürituru nõustamine toimus 03.01.2024. Nõustaja koostas kokkuvõtte

nõustamisest 04.01.2024. Kaebaja ja nõustaja leppisid kokku, et nõustaja saadab talle sobivate

korterite pakkumisi. Samal ajal otsib ka kaebaja ise sobivaid kortereid. 18.01.2024 pöördus

kaebaja uuesti linna poole eluruumi tagamise palvega. Kaebaja märkis, et on läbinud

majandamis- ja üürinõustamise, kuid kummastki pole abi olnud. Linna eluasemekomisjon

vaatas kaebaja taotluse jaanuarikuu lõpus uuesti läbi ning otsustas kaebaja arvelevõtmise jälle

edasi lükata, kuna tema üürituru nõustamine on veel pooleli. 15.02.2024 koostas nõustaja

üürinõustamisest kokkuvõtte, mille järgi selgus nõustamise tulemusena, et kaebaja ei soovi

oma eluruumi vahetada. Ta on elanud praeguses korteris juba 10 aastat, see on tema ja ta tütre

kodu ning elukohavahetus avaldaks kaebaja meelest tütrele halba mõju. Kaebajal on oskused

ja võimekus ka ise korterikuulutusi otsida. Kaebaja ei näidanud üles motivatsiooni ega

initsiatiivi korteri vahetamise osas ega olnud huvitatud üürinõustaja poolt välja pakutud

üürikorteritega tutvumisest. 22.02.2024 saatis Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon linnaosa

eluasemekomisjonile arvamuse kaebaja sotsiaaleluruumi taotlejana arvele võtmise kohta.

Komisjon pidas nõu 26.02˗01.03.2024 ja tegi otsuse kaebajat mitte arvele võtta. Menetluses ei

tehtud põhjendamatuid toiminguid. Tehtud toimingud põhinevad linna kehtestatud

õigusnormidel. Tehtud toimingute ja otsuste vahel ei olnud linn põhjendamatult tegevusetu.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on formaalselt õigusvastane, kuna selles pole viidet selle

õiguslikule alusele. Linn teavitas kaebajat otsusest 04.03.2024 kirjaga. Kirjas on viide

määruse nr 56 lisa 3 p-le 3.3.4. Seega on otsuse vahetu õiguslik alus kaebajale teatavaks

tehtud (HMS § 56 lg 2). Kaebajal on võimalik uute asjaolude tuvastamise järel esitada SHS §

41 lg 1 alusel linnale uus taotlus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Kaebaja palub 27.12.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

25.11.2024 otsus ja rahuldada kaebus.

Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid.

Olemasolevaid tõendeid kohaselt hinnates ei ole võimalik jõuda järeldusele, et kaebaja ei vaja

eluruumi tagamise teenust või ta ei soovi soodsamasse eluruumi kolida. Kohtu viidatud teistes

menetlustes tehtud jõustumata lahendid tõendavad üksnes seda, et kaebajal on toimetuleku- ja

eluasemeprobleem. Kohus on vääralt kohaldanud SHS §-s 41 sätestatut ja on selle asemel

lähtunud Tallinna Linnavolikogu määrusest, mis ei ole kooskõlas SHS §-ga 41. Seadus ei

sätesta mingeid vanuselisi ega muid piiranguid teenuse saamiseks. Hinnata tuleb

8(11)

3-24-826

sotsiaalmajanduslikku olukorda ning seejuures ei ole oluline, mis põhjusel on isiku

sotsiaalmajanduslik olukord halvenenud. Kohus ei ole hinnanud kaebaja

sotsiaalmajanduslikku olukorda, vaid on selle asemel lähtunud vastustaja kehtestatud

määrusest, mis SHS-s sätestatuga võrreldes piirab põhjendamatult eluruumi tagamise teenuse

saajate ringi.

Kohus on ebaõigesti järeldanud, et kaebajal on piisavad rahalised vahendid soovi korral

eluruumi üürimiseks vabaturult. Selliseid tõendeid ei ole vastutaja menetluses esitanud. Küll

nähtub kaebaja esitanud tõenditest, et kaebaja sissetulekust ei piisa eluruumi üürimiseks

vabaturult. Seda ka juhul, kui eluruum oleks kahetoaline. Kaebajal puuduvad vahendid isegi

esmavajaduste katmiseks. Kuna vastustaja on juba pooleteise aasta vältel keeldunud kaebajale

toimetulekutoetuse maksmisest, ei ole kaebaja võimeline endale ja oma tütrele enam eluruumi

kasutamise võimalust tagama. Kaebajale ei ole võimaldatud ka üüritoetust. Kaebajal ja tema

perel pole äraelamiseks vajalikke vahendeid. Kaebaja on kaotamas oma eluaset ja tal pole

kusagile kolida. Vastustaja tegevus on õigusvastane.

Vastustaja ei ole terviklikult hinnanud kaebaja ja tema tütre abivajadust, rikkudes SHS § 15 ja

SÜS § 25 nõudeid. Kaebaja on erinevates menetlustes esitanud piisavalt andmeid oma

abivajaduse kohta. Abi andmise otsustamine on veninud põhjuseta mitu kuud ja lõpuks on

tehtud otsus, mis ei põhine faktidel ega seadusel. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud

tähelepanu SHS §-le 15, mille kohaselt peab KOV terviklikult hindama inimese abivajadust ja

selgitama välja, millist abi ta vajab.

Vastustaja ei ole pakkunud kaebajale reaalset ega jõukohast alternatiivi. Kaebaja on

selgitanud, miks ta ei saa vabaturult eluruumi üürida ja see on tingitud ka sellest, et vastustaja

pole kuude viisi kaebajale abi osutanud.

Vastustaja 01.03.2024 otsuses puuduvad faktilised ja õiguslikud alused ning selged

põhjendused, miks kaebaja taotluse rahuldamata jätmine on õiguspärane. Otsus ei ole järgitav

ega kooskõlas HMS § 56 nõuetega.

12. Tallinna linn palub 12.02.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes

halduskohtus esitatud seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja on esitanud 08.12.2025 korduva riigi õigusabi taotluse. Ringkonnakohus lahendas

eelmise, 06.10.2025 esitatud riigi õigusabi taotluse 23.10.2025 määrusega, jättes taotluse

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on senises menetluses esitanud

menetlusdokumendid kohtule iseseisvalt. Koos 06.10.2025 avaldusega on esitatud kohtule

Tiiu-Ann Kaldma volikiri (dtl 484) kaebaja esindamiseks kõikides kohtumenetlustes.

Ringkonnakohtule teadaolevalt on Tiiu-Ann Kaldma õigusteadusliku kõrgharidusega. Seega

on kaebajal siinses asjas juriidiliste teadmistega esindaja olemas, mistõttu ei ole kaebajale riigi

kulul esindaja määramiseks alust. Need asjaolud ei ole muutunud ja Tiiu-Ann Kaldma volitust

ei ole lõpetatud. Samuti on apellatsioonimenetlus jõudnud staadiumisse, kus menetlusosaliste

seisukohad on esitatud ja teha on jäänud vaid kohtulahend. Sellises olukorras pole riigi

õigusabi andmine põhjendatud.

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega neid üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9(11)

3-24-826

15. Apellatsioonkaebusest võib aru saada selliselt, et kaebaja seostab väiksemale ja odavamale

elamispinnale kolimata jätmist asjaoluga, et talle ei ole makstud toimetulekutoetust. Need

asjaolud ei ole aga üksteisest sõltuvuses. Toimetulekutoetust makstakse ja eluruumi tagamise

teenust osutatakse erinevatel õiguslikel alustel ja eeltingimuste täitmisel. Praeguse vaidluse

raames kuulub lahendamisele küsimus, kas kaebaja täitis õigusaktidest tulenevad

eeltingimused, et teda ja tema tütart võetaks arvele Tallinna linnalt eluruumi üürimist

taotlevate isikutena.

16. Halduskohtu viitamine teistele kohtulahenditele, mis puudutavad kaebaja sissetulekuid,

mille kohta ta pole esitanud tõeseid või täielikke andmeid, ei olnud õigusvastane. Ka

halduskohtu poolt viidatud kohtuasjades olid menetluse poolteks kaebaja ja Tallinna linn,

mistõttu ei saanud nendes lahendites avaldatud asjaolud ja seisukohad olla kaebajale

üllatuslikud. Kaebaja ei ole seejuures vastu vaielnud nendele lahenditele tuginedes tehtud

halduskohtu järeldustele, et kaebaja poolt esitatud andmed tema sissetulekute kohta ei ole

olnud täielikud.

17. SHS § 41 lg-st 1, mis sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine

isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma

perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama, ei saa teha järeldust, nagu ei saaks KOV

sätestada teenuse osutamiseks täpsustavaid kriteeriume. Viidatud sättest tuleneb otse, et

eluruumi tagamise teenus on KOV-i korraldada, mis tähendab ka vastavasisulise tingimuste ja

korra sätestamist. Tallinna linn ongi sotsiaalteenuste, sh eluruumi tagamise teenuse, osutamise

tingimused ja korra sätestanud määrusega nr 25. Määruse nr 25 § 18 lg 2 kohaselt tagatakse

eluruum 2 alternatiivse meetmega: 1) eelistatavalt abistab linn inimest eluruumi leidmisel

vabaturult ja tagab vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse; 2) linn annab

kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi (vajaduse korral kohandatud

eluruumi) koos muu põhjendatud abiga, lähtudes linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande

osakonna haldusotsusest inimese teenusvajaduse kohta. Praegusel juhul on vastustaja leidnud,

et kaebaja eluruumi probleemi saaks lahendada võlanõustamisega, üürimise nõustamise ja

toetamise teenusega ning eluruumi leidmisega vabaturult (vt ka määruse nr 25 § 18 lg-d 4 ja

5). Ainuüksi selliste teenuste osutamisega kaebajale on vastustaja möönnud, et kaebaja on

sotsiaalmajanduslikes raskustes (määruse nr 25 § 18 lg 4), kuid mitte määral, mis tooks kaasa

vajaduse üürida eluruum Tallinna linnalt. Seda eelkõige põhjusel, et kaebaja motivatsioon

oma elukorraldust muuta on madal.

18. Tähele tuleb panna, et igasuguste sotsiaalteenuste, sh ka eluruumi tagamise teenuse

osutamine toimub avalikest vahenditest, mis on piiratud. Seetõttu ei saa ka igasugune

majanduslik kitsikus tuua automaatselt kaasa õigust nõuda eluruumi tagamise teenust linnaga

sõlmitava üürilepingu näol. Kaebaja taotluste esitamise ja XXX eluasemekomisjoni

26.02.2024 kuni 01.03.2024 protokollilise otsuse tegemise ajal kehtis määrus nr 56, mille lisa

3 p 3.3 määratles, keda võetakse arvele elamistingimuste parandamisel abivajavate isikutena:

isikud, kes kasutavad üürilepingu alusel Tallinna linna omandis olevat varisemisohtlikku või

kastuskõlbmatut eluruumi; üksinda elavad vanurid ja vanuritest paarid, puudega isikud, kellel

ei ole seadusjärgseid ülalpidajaid või kes vajavad kõrvalabi või kelle kasutuses olevas

eluruumis ei ole võimalik nende hooldamist korraldada; vähekindlustatud lastega pered, kes

vajavad sotsiaalteenuseid; teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel. Kuna kaebaja oli

nõustamistel ning kirjavahetuses linna ametnikega keeldunud mõistlikust koostööst ning

esitanud ebaratsionaalseid ultimaatumeid ja nõudmisi (vt 06.10.2023 kodukülastuse akt

(ebaadekvaatne hinnang kolimiskuludele), dtl 102; juhtumiplaani allkirjastamisega

venitamine, dtl 104 jj, 117 jj; 23.11.2023 võlanõustamine, dtl 137 ja 19.12.2023

võlanõustamine, dtl 140 (ei ole valmisolekut korteri vahetamiseks); 04.01.2024 üürituru

10(11)

3-24-826

nõustamine, dtl 143 (ebamõistlikud nõudmised uuele korterile); ultimatiivne kirjavahetus

ametnikega, dtl 13˗17, 20, 150˗151; 15.02.2024 üürinõustamine, dtl 153 (puudub

motivatsioon korterit vahetada), sai vastustaja järeldada tegeliku soovi puudumist korterit

vahetada. Seega ei saanud kaebaja majanduslik kitsikus olla selline, millest saaks järeldada

võimatust üürida eluruumi vabaturult. Kaebaja, kel on väidetavalt magistrikraad majanduses

ja kes on olnud võimeline tasuma oma eluruumi eest üüri 800 eurot kuus, millele väidetavalt

lisanduvad talvekuudel kommunaalkulud suurusjärgus 600 eurot, on eelduslikult võimeline

üürima märksa soodsamat ja väiksemat ning võimalik, et tagasihoidlikumate tingimustega

eluruumi kuskil mujal Tallinna piirkonnas ka siis, kui talle toimetulekutoetust ei maksta.

Kolimiskulud ei ole suurusjärgus, mis saaksid määravaks kolimise üle otsustamisel. Kolima ei

pea kolimisteenust kasutades, vaid see on võimalik ka sugulaste/sõprade/tuttavate abil ja toel,

kui kolimiseks on olemas tegelik soov. Üüritoetust makstakse pärast seda, kui isik on leidnud

sobiva elamispinna ja sõlminud üürilepingu. Toetust makstakse üürimisega seotud kulude

osaliseks katmiseks üürile andjale, põhjendatud juhtudel toetuse taotlejale (määruse nr 25 § 18

lg 5 p 2 ja lg 6).

19. Vastustaja ei viivitanud õigusvastaselt, otsustamaks, kas kanda kaebaja koos tütrega

eluruumi üürimist taotlevate isikute nimekirja. Halduskohtu hinnang sellele küsimusele on

otsuse p-s 21 ammendav. Pigem saab nentida, et kaebaja venitas kogu protsessi ise, kui ei

allkirjastanud juhtumiplaani, mis põhjustas viivituse tema võla- ja üürinõustamisele

suunamisel. Vastustajal on olnud võimalik välja selgitada kaebaja abivajadus määral, mil

kaebaja on olnud valmis ametnikega koostööd tegema ja andmeid avaldama. Kaebaja

majanduslikku olukorda saaks parandada, kui ta koliks väiksemale ja odavamale

elamispinnale, mis oluliseks vähendaks tema kulusid eluasemele. Vastustaja on läbi viinud

kodukülastuse, suunanud kaebaja võla- ja üürinõustamisele. Eesmärk kolida on jäänud

täitmata mitte seetõttu, et vastustaja poleks välja selgitanud kaebaja abivajadust, vaid seetõttu,

et kaebaja seda ei soovi. Ka apellatsioonkaebuse p-s 3.10 väljendab kaebaja selgelt, et on nõus

kolima üksnes munitsipaaleluruumi, kuid mitte vabaturult üüritavasse eluruumi.

20. Vastustaja ei ole keeldunud kaebaja eluruumi üürimist taotleva isikuna nimekirja

kandmisest põhjusel, et puudub sobiv eluruum (apellatsioonkaebuse p 3.7). Halduskohus on

õigesti osutanud, et KOV-i kohustusele aidata abivajavat isikut vastandub inimese enda

vastutus tulla toime sotsiaalsete riskidega (SÜS § 5 lg 1). Inimesele abi andes tuleb eelistada

meetmeid, mis suurendavad tema suutlikkust korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS

§ 15 lg 2). Seetõttu oli põhjendatud suunata kaebaja võla- ja üürinõustamisele. Need ei andnud

tulemust kaebajast lähtuva motivatsioonipuuduse tõttu.

21. Ehkki eluasemekomisjoni 26.02.2026 kuni 01.03.2024 protokoll (dtl 56 jj) koosmõjus

linnaosa vanema 04.03.2024 kirjaga (dtl 7 jj) võiks olla keeldumise põhjuse ja õigusliku aluse

äranäitamisel konkreetsem, nähtub viidatud protokollist siiski viide määruse nr 56 lisa 3 p-le

3.3.4 ja järeldus, et kuna isiku soov eluruumi vahetamiseks on näilik, ei esine tal erandlikku

sotsiaalmajanduslikku põhjust munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimiseks ja tema eluruumi

vahetus on võimalik soovi korral ellu viia vabaturult üürikorterit üürides. Seetõttu pole

vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust (HMS § 58).

22. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)