3-25-2347/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-2347

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 29. aprilli

2025. a läbiotsimisega

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 7. oktoobri

2025. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 7. oktoobri 2025. a määruse peale

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lõike 2 ja § 207 lõike 3 punkti 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik.

RINGKONNAKOHTU SELGITUS

1. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata kaebaja taotluse

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Halduskohus põhjendades

ja selgitades arusaadavalt ja jälgitavalt hinnangut kaebuse eduväljavaate puudumise kohta

ning tuvastas seega kaebajale menetlusabi andmise eelduse puudumise. Määruskaebus ei

sisalda väited, mis annaks alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse

tühistamiseks. Eeltoodu alusel peab ringkonnakohus võimalikuks lahendada nimetatud

halduskohtu määruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebus käesoleva määruse

resolutsioonis toodud õiguslikel alustel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

2. Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus, et küsimus sellest, kas kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne või mitte, ei saanud kahjustada kaebaja võimalusi

oma õiguste efektiivseks kaitseks. Menetlusabi andmisest keeldumisel leidis halduskohus, et

kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline, mitte et kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne. Määruskaebuses ei ole kaebaja oma seisukohta täpsemalt selgitanud. Seetõttu

ei ole üheselt selge, miks kaebaja hinnangul on küsimus kaebusega kaitstava õiguse riive

intensiivsusest oluline menetlusabi andmise otsustamisel. Võimalik, et kaebaja pidas silmas

HKMS § 111 lg-s 2 sätestatud tingimust, et menetluses osalemise edukuse hindamisel

arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale. Toodud sätet ei ole aga alust

mõista selliselt, et ka objektiivselt vähese edulootusega kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustustest vabastamata jätmise eelduseks on ühtlasi see, et kaebusega kaitstava õiguse riive

on väheintensiivne. HKMS § 111 lg 2 sellist seost ette ei näe. Seetõttu ei pidanud halduskohus

eraldi hindama, kas kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, s.t kas tegemist on

lihtmenetluse asjaga (vt HKMS § 133 lg 1). See, et seadusandja ei soovinud HKMS § 111 lg-s

2 sellist piiravat tingimust sätestada, ilmneb selgelt ka HKMS § 111 lg-te 1 ja 2 võrdlemisel

HKMS § 121 lg 2 p-ga 21. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 21 võib kohus kaebuse tagastada,

kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Samade eelduste esinemisel menetlusabi andmisest

keeldumise ja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise nõudmine lubamise kohaldamisala

ilmselt ei saaks olla kuigi suur. Seetõttu saab HKMS § 111 lg-t 2 mõista selliselt, et

menetlusabi andmine ei ole kohtu seotud otsus ning juhul, kui kohus leiab, et kaebuse

tähendus kaebaja jaoks seda õigustab, võib menetlusabi anda ka vähese edulootusega kaebuse

menetlemisel. See ei saa olla aga üldreegel.

3. Kui määruskaebuses soovis kaebaja tugineda sellele, et kaebusel on eriline tähendus tema

jaoks ja sel põhjusel tulnuks ta vabastada riigilõivu tasumise kohustusest sõltumata sellest,

milline on kaebuse eduväljavaade, pidanuks ta põhistama, milles seisneb kaebuse eriline

tähendus tema jaoks. Seda ei ole kaebaja aga teinud. Tõsi, kaebaja selgitas, et soovib hüvitist

muu hulgas temalt läbiotsimise käigus väidetavalt ära võetud abielusõrmuse eest.

Abielusõrmusel võib olla kaebaja jaoks suur emotsionaalne väärtus. Seega võiks kaebajal

eelkõige olla huvi saada sõrmus tagasi. Selle eesmärgi saavutamiseks sobiv õiguskaitsevahend

on nõue kohustada vanglat sõrmust tagastama. Seda primaarnõuet kaebaja vanglale ega

kohtule aga ei esitanud. See iseenesest juba viitab, et kaebaja vähemalt möönab, et sõrmus

tegelikult ei sattunud vastustaja valdusse. On ilmne, et rahalisel hüvitisel ei saaks olla

esemega võrreldavat emotsionaalset väärtust kaebaja jaoks. Vaidlusalusel läbiotsimisel 29.

aprillil 2025 ära võetud esemete nimekirjas abielusõrmust ei ole. Kaebaja määruskaebuses

isegi ei väida, et esineks võimalus tõendada sõrmuse äravõtmist mõne muu tõendiga. Nendel

asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et praeguses asjas oleks piisav alus eeldada, et kavandatav

menetluses osalemine oleks edukas isegi arvestades seda, et nõue hõlmab hüvitist

abielusõrmuse eest.

(allkirjastatud digitaalselt)