3-24-2440/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Kaire Orion, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.01.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-2440

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X.

Vastustaja ‒ Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud prokuratuuri 07.04.2025. a

määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta.

2. Võtta käesoleva asja materjalide juurde Tartu Vangla vastuse lisana esitatud

06.02.2023. a taotlus.

3. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a

otsus muutmata.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 22.01.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/393 kohaldati kinnipeetav X.X.-i

(kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alates 06.10.2023

kuni asjaolude äralangemiseni. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis

06.10.2023 aset leidnud intsident, mille käigus viskas kaebaja S7 eluosakonna köögis olnud

kinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga. Tartu Vangla 10.11.2023. a käskkirjaga

lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.

2. Kaebaja esitas Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirja nr 2-23/1-2/393 peale vaide, mille

Tartu Vangla jättis 21.11.2023. a vaideotsusega nr 1-11/227-2 rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 16.04.2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada

hüvitist seoses tema suhtes 06.10.2023 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega.

4. Kaebaja esitas 08.07.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla

vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses 06.10.2023

kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kambris valitsenud tingimuste ja

vaimse tervise kontrollimata jätmisega. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kaebaja paigutati abinõude kohaldamise ajaks 3. üksuse E2 kambrisse nr 1066, mille

puhul on tegemist tugevdatud kambriga, kuhu kinnipeetavad paigutatakse lühiajaliselt.

Kaebajat hoiti sellises kambris 36 päeva, mida ei saa pidada lühiajaliseks.

4.2. Kambris nr 1066 oli vahetrelluks, mille puhul on tegemist julgeolekuabinõuga.

Vahetrellukse kohaldamist vaidlusaluses käskkirjas ei põhjendatud.

4.3. Kambris puudusid ligi kuu aega riiete kuivatamiseks metalltorud. Seega puudus kaebajal

igasugune võimalus riiete kuivatamiseks.

4.4. Vaatamata sellele, et kaebaja teavitas valvurit voodipikenduse puudumisest kambrisse

paigutamise päeval, puudus kaebajal voodipikendus 19 päeva. Voodipikenduse puudumine

takistas kaebajal voodi sihipärast kasutamist.

4.5. Eraldatud lukustatud kambris viibimisel tekkisid kaebajal unehäired, depressioon,

kontsentratsiooni puudulikkus, mäluhäired ja heaolu langus. Eraldatud lukustatud kambris

viibides ei kontrollinud ükski tervishoiutöötaja kaebaja vaimset tervist. Samuti oli

kambrisisene ja -väline tegevus viidud miinimumini.

4.6. Kaebaja kommunikatsiooniprogrammi vestlused toimusid selliselt, et kaebajat hoiti

lukustatud uksega metallpuuris. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast ei nähtu, et

vangla oleks sellist meedet kaalunud ja põhjendanud.

5. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu ning leidis, et see tuleb jätta rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus leidis 06.02.2025. a otsuses, et esitatud kaebus kuulub osaliselt

rahuldamisele. Kohtu põhjendused olid järgnevad.

6.1. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1

sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust,

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt

kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju

hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu

avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja

mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei

ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

6.2. Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna

valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav

tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Muu hulgas

on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise ja

tervise kahjustamise korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu

05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

6.3. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks

julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve

viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas.

VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas

vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate

isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. VangS § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus

kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid,

kahjustab oma tervist, on suitsiidi-või põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, täiendavate

julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist,

isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise

keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist. Seega

on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel vanglal õigus otsustada, kas on vajalik

julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud

täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka

konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.

6.4. VangS § 11 lg 1 sätestab, et VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 4 lg

2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi

ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist

täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa

kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt Riigikohtu

02.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).

6.5. Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtub, et vangla kohaldas

kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid selleks, et tõrjuda ohtu vanglas viibitavetele

isikutele. Kohtu hinnangul võimaldab VangS § 69 lg 1 eelpool nimetatud alusel täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib

olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt

Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-94-10, p 12; nr 3-3-1-33-10, p 12 ja nr 3-3-1-88-14, p

11). Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuginenud ettekandele nr

2-23-4616. Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirja kohaselt ajendas julgeolekuabinõusid

kohaldama 06.10.2024 kella 15.37 paiku aset leidnud sündmus, kus kaebaja võttis põuest

pudeli ja viskas S-7 köögis olnud kaaskinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga, kes

omakorda viskas kaebajat panniga. Pärast seda kutsus kaebaja eelmainitud kinnipeetava

kaamerate vaateväljast ära ning kolmas kinnipeetav tõmbas paanikanuppu.

6.6. Kohtu hinnangul viitab eelpool kirjeldatud kaebaja käitumine sellele, et kaebaja võib

käituda kaaskinnipeetavate suhtes agressiivselt ning seega ohustada vangla üldist julgeolekut.

Kuna ettekandest nähtuvalt tajusid ka teised kinnipeetavad olukorra eskaleerumise ohtu, siis

nõustub kohus vanglaga, et kaebajat võib kirjeldada kui ettearvamatult ning ohtlikult käituvat

kinnipeetavat, keda ei saanud jätta avatud eluosakonda teiste kinnipeetavate keskele. Kohus

lisab, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja

tingimustes, siis ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult

välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid, s.t miks kaebaja nii käitus ning mis toimus väljaspool

kaamera vaatevälja. Vanglaametnikul on kohustus tagada vangla julgeolek (VangS § 111 lg

1), mis tähendab ka seda, et vangla peab välistama muuhulgas ohu kinnipeetavate elule ja

tervisele. Kuivõrd vanglal puudus veendumus, et kaebaja ei kujutada ohtu

kaaskinnipeetavatele, on kohtu hinnangul proportsionaalne julgeoleku tagamiseks ja tõhusama

julgeoleku kohaldamiseks eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest.

6.7. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjas nr 2-23/1-2/393 piisavalt

põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud

põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Vangla on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate

järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas

(VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi

kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud

täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk oli vältida tema poolt aset leidvaid võimalikke

õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida

soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole

alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud vangla julgeoleku tagamiseks kohased ja

vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama

täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13). Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla

tegutses kooskõlas VangS § 69 lg-ga 1, kui ta kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Kohtu hinnangul vastab Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkiri nr 2-23/1-

2/393 HMS §-s 54 ja § 55 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning on õiguspärane, sh selge ja

üheselt mõistetav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane.

6.8. Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtuvalt kohaldati kaebaja

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist

kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

lõpetati 10.11.2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/431.

Kohus leiab, et arvestades kaebaja käitumist viimase kolme kuu jooksul, kus kaebaja ähvardas

kahte erinevat kinnipeetavat ja kasutas füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava vastu, ning seda,

et ka praeguses asjas vaidlustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud

kaebaja enda käitumisest, kusjuures viimati kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine lõpetati 28.09.2023, siis oli põhjendatud kaebaja käitumise jälgimine pikema

ajaperioodi jooksul, tegemaks kindlaks, et kinnipeetav ei kujuta oma käitumisega enam

kaaskinnipeetavatele ohtu. Kohus nendib, et käskkirja sõnastus võis jätta kaebaja teadmatusse,

millal võiks piirangute ülevaatamine toimuda või mida seejuures arvesse võetakse, kuid siiski

ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus ülemäärane. Asjaolusid

arvestades oli 36 päevane periood kaebaja käitumisest tuleneva ohu kindlakstegemiseks

mõistlik. Vangla rakendas meetmeid vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning ei ole sellega

ülemääraselt kaebaja õigusi riivanud.

6.9. Tartu Vangla selgituste kohaselt ei ole kambri nr 1066 näol tegemist kartserikambriga,

vaid tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab

kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate

esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1

kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid; 2) isiklike

asjade hoiukoht; 3) laud; 4) istekoht igale kinnipeetavale; 5) võimaluse korral valjuhääldi; 6)

riidenagi; 7) võimaluse korral pesemiskoht; 8) võimaluse korral WC.

Kohus leiab, et kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kambri sisustuseelementide hulgas

loetletud kuivatustoru, ei ole kuivatustoru puudumise tõttu vangla kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud. Lisaks arvestab kohus, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal puudus kaebajal vajadus kuivatada oma elukambris suuremaid riideesemeid,

kuna kaebaja vormiriietuse, voodipesu ja käterättide pesu korraldas vangla ning väiksemate

riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada mööbliesemeid. Tartu Vangla

vastusest tulenevalt võib mõista, et mööbliesemetele väiksemate riiete kuivama paneku puhul

ei oleks tegu Tartu Vangla kodukorra p 1.7.6 rikkumisega, nagu väidab kaebaja. Ka arvestab

kohus, et kaebaja esitas esimese kirjaliku pöördumise seoses kuivatustorude puudumisega

23.10.2023 ehk 17 päeva pärast seda, kui ta paigutati kõnealusesse kambrisse. Kaebaja

pöördumise esitamise järgselt paigutati kuivatustorud kambrisse 01.11.2024. Seega juhul, kui

kaebaja oleks kuivatustorude puudumisest ja nende vajadusest vanglat teavitanud varem,

oleks kaebajal olnud võimalik tekkinud olukorda ära hoida või selle kestust lühendada.

6.10. Ka ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks kambris vahetrellide olemasolu ning

seda, et kaebaja vestlused toimusid metallist võrega vestlusalal. Olukorras, kus vaatamata

vahetrellidele oli kambri pind vastavuses õigusaktides sätestatud tingimustega, ei saa kambris

vahetrellide paiknemine iseenesest kaebaja õigusi rikkuvaks pidada. Nagu vangla põhjendas,

siis ei ole vahetrellide näol tegemist ka täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69 lg 1 mõttes,

mida vangla peaks eraldiseisvalt põhjendama, vaid kambri ehitusliku eripäraga. Samamoodi

ei saa VangS § 69 lg 1 mõttes täiendava julgeolekuabinõuna käsitleda metallist võrega

vestlusala. Kohus nõustub vanglaga, et kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid nõudeid, milline peab

välja nägema vestlusruum, kus kinnipeetav vangla sotisaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga

kohtub. Et antud juhul oli kohtule arusaadavalt kaebajale tagatud vestluse sisu

konfidentsiaalsus, elementaarsed võimalused vestluse läbi viimiseks (laua ja istumiskoha

olemasolu) ning võimalus paberil dokumentidega tutvustamiseks, pole eelnevaga kaebaja

õigusi rikutud.

6.11. VSkE § 7 lg 1 p 1 järgi kuuluvad toa või kambri sisustusse voodid. Kohus nõustub

vanglaga, et tulenevalt VangS § 41 lg-st 1 koostoimes VSkE § 7 lg 1 p-ga 1 on vanglal

kohustus tagada kinnipeetavale tema pikkusele vastava voodi andmine, et kinnipeetav saaks

voodit kasutada eesmärgipäraselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on määratud

voodipikendus ning kambrisse nr 1066 paigutamise päeval juhtis kaebaja valvuri tähelepanu

mainitud puudusele, kuid valvur unustas sellest inspektor-kontaktisikut teavitada. Kohus

leiab, et kaebajale ettenähtud voodipikenduse tagamata jätmine ning selle väljastamine 19

päeva möödudes ei olnud õiguspärane. Kohus peab usutavaks, et kaebaja pikkusele vastava

voodi võimaldamata jätmisel ei olnud voodi sihipärane kasutamine võimalik ning voodis

magamine oli kaebaja jaoks ebamugav. Ka on kohus seisukohal, et kaebaja kasutas ära talle

antud esmased õiguskaitsevahendid, kui kambrisse paigutamisel teatas kaebaja valvurile

voodipikenduse puudumisest ning valvur lubas asjaga tegeleda. Lisaks näeb Tartu Vangla

kodukorra p 11.1.1 ette, et kinnipeetaval tuleb oma olmeküsimuste lahendamise probleemiga

vanglateenistuse ametniku poole pöörduda ennekõike suuliselt, mida kaebaja ka tegi. Et

taotlustele vastamise tähtaeg on üldjuhul 30 päeva, ei ole kohus veendunud, et kirjaliku

taotluse esitamine oleks andnud kaebajale soovitud tulemust.

6.12. Kohus nõustub vanglaga, mille kohaselt kaasneb täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise olemusega see, et kinnipeetava kambriväline liikumine on viidud miinimumini

ning kinnipeetaval ei ole selliseid võimalusi vaimse ja füüsilise stimulatsiooni saamiseks nagu

on kinnipeetavatel, kelle suhtes ei ole täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud. Samas

nähtub Tartu Vangla vastusest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, täpsemalt

18.10.2023 alustati kaebaja suhtes suhtlusprogrammi läbiviimisega, mis viitab asjaolule, et

kaebaja ei viibinud sotsiaalses isolatsioonis. Täpsemalt toimusid vangla selgituste kohaselt

kaebajal kohtumised kaplani (18.10.2023, 09.11.2023), sotisaaltöötaja (24. ja 31.10.2023,

07.11.2023) ja ka psühholoogiga (25.10.2023 ning 01. ja 10.11.2023). Lisaks sellele olid

kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega ja iganädalaselt inspektor-kontaktisikuga.

Seega võimaldas vangla kaebajale suhtlust, sh tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat

suhtlust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus

oleks olnud ebapiisavad.

6.13. Vanglas peab olema tagatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse

tervise regulaarne jälgimine. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega

seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26).

Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud piisavat meditsiinilist

tähelepanu. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli perioodil

18.10. – 07.11.2023 kolm kohtumist psühholoogiga. Vaatamata sellele, et psühholoogi puhul

pole tegemist arstiga, on psühholoogi töö põhisisuks nõustamine psühholoogilistes

küsimustes. Samuti oli kaebajal mitmeid kokkupuuted meditsiinitöötajaga (vt kaebaja

tervisekaardi väljavõte). Lisaks, nagu eelnevalt välja toodud, oli kaebajal ka muid

kokkupuuteid ametnikega, kellel oli võimalus kaebaja tervisliku seisundi halvenemisel

ühendust võtta meditsiiniosakonnaga.

Kohus peab kaebajale võimaldatud suhtlemisvõimaluste ja tervise jälgimise ulatust piisavaks,

et eitada kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste tekkimist, mis

annaks aluse jaatada vangla õigusvastast tegevust.

6.14. Kaebuse kohaselt alandas vangla kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist.

Kaebaja selgituste kohaselt on tema tervist kahjustanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine, mis võis koosmõjus voodi sihipärast kasutamist takistava voodipikenduse

puudumisega põhjustada kaebajale unehäireid, depressiooni, kontsentratsiooni puudulikust,

mäluhäireid ja heaolu langust, mille tulemusel kaebaja kaal langes 6 kg. Eeltoodule tuginedes

on kohus tuvastanud, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu puudus kaebajal 19 päeva

voodipikendus, oli õigusvastane. Seega puudub käesolevas asjas selline vastustaja

õigusvastaste tegevuste kogum, mis annaks kumulatiivselt aluse kaebajale rahaline hüvitis

välja mõista. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks

järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon; erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata

jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm; põhjendamatu jõu kasutamine;

sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta; ülerahvastatus kambris; alasti kinnipeetava

läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamine kolmeks kuuks pimedasse

väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta; halvad sanitaartingimused kogumis.

Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt kirjeldatu võrreldav nimetatud olukordadega.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest

eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud.

Kohus ei pea voodipikenduse andmata jätmist sellise intensiivsusega kaebaja õiguste

rikkumiseks, mis õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma

väljamõistmist. Kohus arvestab siinkohal, et vanglaametnik, kes lubas kaebaja

voodipikenduse küsimusega tegeleda, kuid unustas selle, ei pannud ilmselgelt tegu toime

tahtlikult ning kaebajal endal oli siinkohal võimalik talle tekitatud kahju (võimalikud une- ja

mäluhäired jms) kahandada. Vaatamata sellele, et kaebaja kasutas kohtu hinnangul esmaseid

õiguskaitsevahendeid, kui ta kambrisse paigutamisel teavitas vanglaametnikku

voodipikenduse puudumisest, oli kaebajal siiski lisaks võimalik antud olmeküsimusega

pöörduda temaga kokku puutunud ametnike ja inspektor-kontaktisiku poole ning uurida

voodipikenduse väljastamisega seonduvat. Kaebajal tuleb ka endal tegutseda mõistlikult ja

teha kõik võimalik kahju ärahoidmiseks. Lisaks ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt

tõsikindlalt väita, et kaebajal tekkisid terviseprobleemid just voodipikenduse puudumise tõttu.

Kohus ei saa tähelepanuta jätta, et kaebaja sai juba 06.10.2023 toimunud intsidendi tõttu

kehavigastusi, mille üle kurtis kaebaja ka hilisemalt (esitades 09.10.2023

vastavasisulise pöördumise vigastuste ülevaatamiseks). Ka ei nähtu kohtuasja materjalides

sisalduvast kaebaja tervisekaardist, et kaebajal oleks diagnoositud depressioon ning et tema

haigusjuhus A13612024 fikseeritud kehakaal viitaks alakaalulisusele.

Arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole käesoleval juhul seega kaebajale rahalise hüvitise

maksmine põhjendatud ja juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamist. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju

kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega

kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas 09.03.2025 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a otsuse osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.

7.1. Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud

kohtumenetluse normi. Kohus on täielikult jätnud tähelepanuta ja hindamata kaebuses toodu,

mis puudutas üksikvangistuse küsimust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

kestust.

Kaebaja ei nõustu ka kohtu hinnanguga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestuse

osas, milles leiti, et 36 päeva kestnud meetmed ei olnud ülemäärased. Kohtu põhjendus ei

baseeru faktidel. 18.08.2023 on kaebaja distsiplinaarmenetluse raames süüdi tunnistatud vaid

ebaviisaka käitumise osas ning 18.09.2023 kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille

kohaldamine on vaidlustatud (asi nr 3-24-2384). Kuna kaebaja ei ole nimetatud ajavahemikus

“ähvardanud” kahte erinevat kinnipeetavat ega ka “kasutanud füüsilist vägivalda”

kaaskinnipeetava suhtes, siis jääb kohtu hinnang selles osas arusaamatuks.

Vastustajal tekkis VangS § 69 lg 3 alusel kohustus vaadata täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine üle hiljemalt 06.11.2023, kui abinõude algsest kohaldamisest oli möödunud 30

päeva. Vastustaja seda ei teinud või tegi seda mitmeid päevi hiljem, mida ei saa pidada

õiguspäraseks.

7.2. Kohus nentis, et kambri nr 1066 näol pole tegemist kartserikambriga, vaid tugevdatud

järelevalve vajadusele vastava kambriga. Taolisse kambrisse paigutatakse kinnipeetavaid

lühiajaliselt, kuid sellest hoolimata ei hoitud kaebajat antud kambris lühiajaliselt, vaid 36

päeva. Tugevdatud järelevalve vajadusele vastavat kambrit ei saa pidada tavapäraseks

kambriks VangS § 45 lg 1 tähenduses. Vastustaja oleks pidanud eraldi põhjendama, miks

kaebaja tuli paigutada tugevdatud järelevalve vajadusele vastavasse kambrisse. Seda tehtud ei

ole. Kaebajat koheldi sellega seoses ebavõrdselt võrreldes teiste kinnipeetavatega, kes said

olla tavalistes elukambrites.

7.3. VSkE § 7 lg 1-s nimetatud kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu pärineb

11.02.2007 jõustunud redaktsioonist. Kambrites ja elusektorites valitsevad tingimused Tartu

Vanglas on vahepeal oluliselt muutunud. Näiteks, alates 2022. a keskpaigast eemaldati

sektoritest kuivatuskapid ja -torud, mis paiknesid selleks ette nähtud ruumides, kus

kinnipeetavad said riideid kuivatada. Selle asemel paigaldati kambritesse kuivatustorud

(osadesse kambritesse unustati ilmselt paigaldada), kus kinnipeetavad saaks riideid kuivatada.

VangS § 4¹ lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. See tähendab, et kinnipeetaval peab olema võimalus

riideid ka ise kuivatada hoolimata sellest, et vangla pakub kaks korda kuus võimalust anda

vormiriietus pesumajja pesemiseks. Kohus leidis, et väiksemate riideesemete kuivatamiseks

oli kaebajal võimalus kasutada mööbliesemeid. Samas ei ole kohus selgitanud ega ära

näidanud, milliseid mööbliesemeid oleks saanud kasutada. Enamus kambrisisustusest oli

kaetud metallkorpustega, mille peale ei olnud võimalik asetada riideid selliselt, et need oleks

piisavalt laiali laotatud.

7.4. Seoses vahetrellidega kambris ja vestlusruumis valitsevate tingimustega ei nõustu kaebaja

kohtu hinnanguga ning jääb oma algses kaebuses toodud seisukohtades juurde. Kohus jättis

käsitlemata kaebuse osa, milles toodi välja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Samuti,

hoolimata sellest, et VangS § 69 lg 1 mõttes ei ole vahetrellide näol tegemist täiendava

julgeolekuabinõuga, ei tähenda, et see seda tegelikult ei ole.

7.5. Igapäevased kokkupuuted ametnikega ei pakkunud vaimset stimulatsiooni sotsiaalses

mõttes, kuna valvuritega puutus kaebaja kokku vaid loenduste läbiviimise ajal ning vestluste

sisuks oli ainult formaalne ja viisakas üksteise tervitamine. Iganädalaselt inspektor-

kontaktisikuga kokkupuude piirdus samuti vaid pöördumiste andmisega inspektor-

kontaktisikule ja paari sõna vahetusega. Seitset kohtumist kommunikatsiooniprogrammi

läbiviivate sekkumistegevuste osakonna ametnikega ei saa pidada piisavaks, et tagada

tähenduslik suhtlus. Ka ei olnud programmi läbiviijad ega valvurid või inspektor-kontaktisik

pädevad isikud jälgimaks kaebaja vaimset tervist.

7.6. Kahjuhüvitise väljamõistmise osas ei nõustu kaebaja samuti kohtu hinnanguga ja jääb

oma algses kaebuses toodu juurde.

8. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele märgitakse, et kaebaja apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

8.1. Kaebuses halduskohtule heitis kaebaja ette seda, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal ei käinud tervishoiutöötaja igapäevaselt tema vaimset tervist kontrollimas.

Kehtiv õigus ei pannud vaidlusalusel ajal ega ka praegu kohustust tagada igapäevane

tervishoiutöötaja kontroll. Muutusi kinnipeetava käitumises jälgivad igapäevaselt ka

teenistusülesandeid täitvad ametnikud ja sekkumisvajaduse korral edastatakse asjakohane

teave kohe tervishoiutöötajatele.

8.2. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb vanglal lähtuda kogu teadaolevast

informatsioonist sõltumata sellest, kas konkreetsele elulisele sündmusele on järgnenud

distsiplinaarmenetlus või muu süüteomenetlus. Vangla esitas kohtule tõendid, millest nähtub

kaebaja varasem käitumine. Asjaolu, et kaebajat on karistatud üksnes ebaviisaka käitumise

eest, ei muuda eluliselt aset leidnud sündmust. Ka ei oma tähendust see, et kaebaja on

varasema täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustanud (haldusasi nr 3-23-2384),

sest ka see ei muuda elulise sündmuse toimumist.

8.3. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust etteheited selles osas, et 30 päeva

möödudes pidanuks vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle vaatama, kuid ei

teinud seda ja halduskohus on jätnud sellise asjaolu tähelepanuta. VangS § 69 annab õigusliku

alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine asjaolude äralangemisel.

8.4. Kehtiv õigus näeb ette tingimused tavapärasele elukambrile ja kartserikambrile. Muid

alternatiive kehtiv õigus ei erista, mistõttu peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal kinnipeetava elukamber vastama tavapärase elukambri nõuetele. Siiski on vanglal vajadus

kohandada osad elukambrid tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks. Asjaolu, et

tegemist on tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks kohandatud kambriga ei tähenda, et

sellesse kambrisse ei tohiks panna kinnipeetavaid ja sellisesse kambrisse kinnipeetava

paigutamist ei saa pidada automaatselt õigusvastaseks. Vahetrellidega kambri puhul on

oluline, et vahetrellide tõttu ei väheneks elukambri kinnipeetava jaoks kasutatav pindala

selliselt, et see ei vastaks enam kehtivas õiguse sätestatud tingimustele. Kaebaja teistsugune

arusaam ei anna alust pidada kambri nr 1066 tingimusi vahetrelle puudutavas osas

õigusvastaseks.

8.5. Halduskohus on põhjendatult ja õiguspäraselt järeldanud, et kui VSkE § 7 lg 1 ei näe

kohustusena ette kuivatustorude olemasolu kambris, siis ei ole vangla tegevus õigusvastane.

8.6. See, et halduskohus on nõustunud vangla väljatoodud seisukohtadega, ei muuda

halduskohtu põhjendusi ebaõigeteks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal olid

kaebajal kokkupuuted ametnikega, mis kinnitab, et ta ei viibinud 36 päeva vältel täielikus

sotsiaalses isolatsioonis. Kaebajal oli ka isiklik teler, mis anti 10.03.2023 tema avalduse

nr 6-27/7-1 alusel kambrisse ja mis vanglale teadaolevalt oli tal kambris ka täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kuna isiklike asjade kasutamist ei olnud kaebajal

piiratud, siis oli tal võimalik ka telerit vaadata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Asja materjalidest nähtuvalt saatis kaebaja halduskohtule täiendava tõendina

prokuratuuri 07.04.2025. a määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta kaebaja suhtes

seoses 16.09.2023 toimunud intsidendiga. Halduskohus edastas täiendava tõendi 13.05.2025

ringkonnakohtule asja juurde võtmiseks käesolevas haldusasjas. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleb kaebaja esitatud täiendav tõend jätta asja juurde võtmata ja tagastada, sest sellel puudub

käesoleva vaidluse seisukohast igasugune sisuline tähendus. Käesoleva vaidluse sisu ei ole

kuidagi seotud 16.09.2023. a intsidendiga. Samuti nähtub ümbrikult, millega kaebaja määruse

halduskohtule saatis, et kaebaja palus selle tõendi lisada haldusasja nr 3-23-2384 materjalide

juurde, mille raames käis vaidlus 18.09.2023. a käskkirja üle, millega kaebajale kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid mh ka seoses 16.09.2023 toimunud intsidendiga.

Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist tulenevalt käesoleva asja materjalide juurde

vastustaja vastuse lisana nr 1 ringkonnakohtule esitatud kaebaja 06.02.2023. a taotluse teleri

kambrisse saamiseks.

10. Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt vaidlustab kaebaja halduskohtu 06.02.2025. a otsust

osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata, so halduskohtu otsuse põhjendava osa punkte

28-48 (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus; kambris ja sekkumistegevuste

osakonna ametnikega toimunud vestluste ruumis esinenud tingimused; vaimse tervise

kontrollimine ning kambrisisene ja -väline tegevus; kahjuhüvitise välja mõistmata jätmine).

Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, milles halduskohus leidis, et kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 09.10.2023. a käskkirja alusel oli iseenesest

õiguspärane (otsuse põhjendava osa p-d 19-27).

11. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning

muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse

normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise.

Ka ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, mis võiks anda alust asja halduskohtule

uueks arutamiseks tagasi saatmiseks. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased

väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule peab ringkonnakohus seetõttu

vajalikuks märkida üksnes järgmist.

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et halduskohus on üksikvangistuse

küsimuse üldse tähelepanuta jätnud ning ei ole käsitlenud kaebuse p-des 4.60-4.63

väljatoodut. Halduskohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja selle kestvust, sh kaebuses välja toodud

väiteid selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude pikaajalise kestvuse (36 päeva)

tulemusena halvenes kaebaja tervis, kaebaja vaimset tervist selle aja jooksul ükski

meditsiinitöötaja ei kontrollinud ja mingeid vaimselt või füüsiliselt stimuleerivaid meetmeid

kaebaja suhtes sel ajal ei rakendatud (otsuse põhjendava osa p-d 29-30; 40-43 ja 47).

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, mille puhul

oleks võimalik jaatada pikaajalise üksikvangistuse esinemist, samuti EIÕK art-s 3 (kedagi ei

või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda) või PS §-s 18 (piinamise, ebainimliku

või alandava kohtlemise ja karistamise keeld) toodud keeldude eiramist vastustaja poolt.

Kaebaja poolt viidatud asjas nr 3-18-1895 oli tegemist olukorraga, kus hinnati seda, kas on

põhjust pidada kartserikaristuse pikkust ülemääraseks juhul, kui kinnipeetav viibis

vaidlustatud käskkirja alusel kartseris 14.07.-28.08.2018, olles enne seda kartserirežiimil ka

01.12.2017 – 07.04.2018 (126 päeva), 11.04.2018 - 20.05.2018 (40 päeva) ning seejärel alates

30.05.2018. Ilmselgelt ei ole nimetatud asjas vaidluse all olnud perioodide pikkus ja korduvus

võrreldav käesolevas asjas kaebaja suhtes ühekordselt kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõudega 36 päeva jooksul.

Nagu juba märgitud, leidis halduskohus seega igati põhjendatult, et kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine 09.10.2023. a käskkirja alusel oli õiguspärane ning ka selle

järjestikune kestus ei olnud, mh kaebaja enda käitumist arvestades, õigusvastane.

12.2. Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt vaidlust selles, et 18.08.2023 käitus

kaebaja ebaviisakalt kaaskinnipeetava suhtes, rikkudes vangla kodukorra punkti 1.6.3.

16.09.2023 ja 17.09.2023 ähvardas kaebaja teist kinnipeetavat, mistõttu kohaldati tema suhtes

18.09.2023. a käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid ja asjas nr 3-23-2384 tehtud

10.05.2025. a otsusega jäeti X.X.-i kaebus rahuldamata. Nimetatud otsus jõustus

19.06.2025. Vaidlust ei ole ka selles, et 06.10.2023 oli kaebajal konflikt teiste

kinnipeetavatega, mistõttu kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni

10.11.2023. Eeltoodut arvestades leidis halduskohus igati põhjendatult, et kaebaja käitumise

jälgimine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise abil 36 päeva jooksul oli põhjendatud,

tegemaks kindlaks, et kaebaja ei kujuta oma käitumisega enam kaaskinnipeetavatele ohtu.

Seega ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust kaebaja väited, et teda on

distsiplinaarkorras süüdi tunnistatud üksnes ebaviisaka käitumise eest ja varasemalt

julgeolekuabinõude kohaldamise on ta kohtus asjas nr 3-23-2384 vaidlustanud.

12.3. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel. Sellist regulatsiooni, mis

näeks ette kohaldatud abinõude ülevaatamise regulaarsuse ja aja, nt 30 päeva jooksul

abinõude kohaldamisest, kehtivast õigusest ei tulene. Seetõttu ei ole alust kaebaja väitel, et

vangla oleks pidanud tingimata 30 päeva jooksul ehk juba 06.11.2023 otsustama, kas tema

suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud lõpetada või nendega jätkata ja kuna

vastustaja seda ei teinud, siis on täiendavate julgeolekuabinõude kestus õigusvastane.

13. Kehtiv õigus näeb ette tingimused tavapärasele elukambrile ja kartserikambrile, mistõttu

peab ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kinnipeetava elukamber vastama

tavapärase elukambri nõuetele. Asjaolu, et vanglal on siiski tekkinud vajadus kohandada osad

elukambrid tugevdatud järelevalve vajadustele vastavateks, ei tähenda seda, et sellisesse

kambrisse enam kinnipeetavaid panna ei tohi. Asja materjalidest ei nähtu, et vahetrellide

kasutamise tõttu sellises kambris väheneks kinnipeetava jaoks kambri kasutatav pindala

näiteks selliselt, et see ei vastaks enam kehtivas õiguses sätestatud tingimustele. Seega ei ole

alust pidada kambri nr 1066 tingimusi vahetrelle puudutavas osas õigusvastaseks ning

jätkuvalt on asjakohatu kaebaja arvamus, et vastustaja oleks pidanud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel täiendavalt põhjendama ka seda, miks tema paigutati nn

tugevdatud järelevalve vajadustele vastavasse kambrisse, mitte aga tavapärasesse

elukambrisse.

13.1. Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et kui VSkE § 7 lg 1 ei näe kohustusena ette

kuivatustorude olemasolu kambrites, siis ei ole vangla tegevus õigusvastane juhul, kui

kambrites sellised kuivatustorud puuduvad. Ka see, et vastustaja on omal initsiatiivil

kinnipeetavate elukambritesse paigaldanud kuivatustorusid, ei muuda kuivatustorude

olemasolu kambris kohustuslikuks ega nende puudumist mõnes kambris, nt kambris nr 1066,

õigusvastaseks.

Kuna kaebaja vormiriietuse, voodipesu ja käterättide pesu korraldas vangla ning väiksemate

riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada kambris olevaid mööbliesemeid,

siis pole alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et kuivatustorude puudumisega kambrist nr

1066 enne 01.11.2023, kui need kaebaja 23.10.2023. a taotluse alusel paigaldati, on teda

koheldud VangS § 41 lg 1 nõudeid rikkudes.

13.2. Kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid nõudeid ka sellele, milline peab välja nägema

vestlusruum, kus kinnipeetav vangla sotisaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga kohtub. Kuna

vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud vestluse sisu konfidentsiaalsus, elementaarsed

võimalused vestluse läbi viimiseks (laua ja istumiskoha olemasolu) ning võimalus paberil

dokumentidega tutvumiseks, pole kaebaja õigusi rikutud sellega, et vestlusruumis oli metallist

võre, mis jäi kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

ja vastustajaga, et tegemist oli vangla ehitusliku eripäraga.

13.3. Sellest, et kambrisse nr 1066 olid turvakaalutlustel paigaldatud vahetrellid ja ühes

vestlusruumis oli metallist võre, mis jäi kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele, ei saa

ringkonnakohtu hinnangul järeldada seda, et tegemist on kaebaja ebavõrdse kohtlemisega,

juhul, kui ta paigutatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel sellisesse

kambrisse ja temaga viiakse sel ajal vestlusi läbi ruumis, kus on metallist võre. Asja

materjalidega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks olnud Tartu Vanglas ainus kinnipeetav, kes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel sellisesse kambrisse paigutati, samuti

pole tõendatud, et samas olukorras pole teiste kinnipeetavatega vestlusi läbi viidud ruumis,

kus

kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele jääb metallist võre. Asjaolud, et samal ajal said teised

Tartu Vangla kinnipeetavad tavaolukorras olla endiselt tavalises elukambris ja võimalik, et

nende vestlusi viidi läbi ruumides, kus ei olnud vahel metallist võret, ei ole käsitatavad

kaebaja ebavõrdse kohtlemisena.

14. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal säilisid kaebajal kokkupuuted teiste

inimestega, so ta ei olnud sotsiaalses isolatsioonis. Vastustaja selgituste kohaselt toimusid

kaebajal kohtumised kaplaniga (18.10.2023, 09.11.2023), sotsiaaltöötajaga (24. ja 31.10.2023,

07.11.2023) ja ka psühholoogiga (25.10.2023 ning 1. ja 10.11.2023). 36 päeva jooksul

kaheksa umbes tunniajase kohtumise toimumist ei saa pidada tähendusliku suhtluse säilimise

mõttes ebapiisavaks. Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ka

vanglaametnikega ja iganädalaselt inspektor-kontaktisikuga. Seega ei ole kuidagi tõendatud

kaebaja väide, et talle sel ajal võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ilmselgelt

ebapiisavad.

14.1. Vastustaja selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebajal oli olemas ka isiklik

teler, mis anti 10.03.2023 tema 06.02.2023. a avalduse nr 6-27/7-1 alusel kambrisse ja mis

vanglale teadaolevalt oli kaebajal kambris ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal. Kuna isiklike asjade kasutamist ei olnud 09.10.2023. a käskkirjaga piiratud, siis oli

kaebajal võimalik ka telerit vaadata, mis samuti vähendas üksikvangistusega kaasneda võivat

negatiivset mõju. Kaebaja ei ole sellele vastustaja väitele vastu vaielnud, kuigi Tartu Vangla

vastus koos lisaga on olnud kaebajale AET-is nähtav alates 06.06.2025. Kirjaliku menetluse

määruse kättesaamisel 10.12.2025 oli ka kaebajal võimalik esitada hiljemalt 30.12.2025

ringkonnakohtule soovi korral omapoolne täiendav seisukoht, mida, nagu juba öeldud,

kaebaja ei teinud.

14.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, et tema tervist, sh vaimset tervist

keegi ei jälginud. Vastustaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli perioodil 18.10. –

07.11.2023 kolm kohtumist psühholoogiga. Samuti on halduskohus õigesti viidanud sellele, et

kaebajal oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kokkupuuteid ka teiste

meditsiinitöötajatega (06.10.2023, 07.10.2023, 10.10.2023), mis nähtub kaebaja tervisekaardi

väljavõttest. Samast väljavõttest nähtub ka see, et kaebaja esitas SA Viljandi Haigla Tartu

meditsiinikeskusele taotluse, et vaadataks üle tema vigastused seoses 06.10 toimunud

intsidendiga, kuid osakonda tulemast kinnipeetav siiski keeldus.

15. Kaebuse kohaselt alandas vangla kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist.

Kaebaja selgituste kohaselt kahjustas tema tervist täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine, mis võis koosmõjus voodipikenduse puudumisega põhjustada kaebajale

unehäireid, depressiooni, kontsentratsiooni puudulikust, mäluhäireid ja heaolu langust, mille

tulemusel kaebaja kaal langes. Halduskohus analüüsis kaebaja väiteid vaidlusaluses otsuses ja

leidis igati põhjendatult, et käesoleval juhul ei ole ka 19 päeva jooksul kambris nr 1066

voodipikenduse puudumine sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumine, mis õigustaks

vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist. Samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et

kaebajale oleks 36 päeva jooksul kambris nr 1066 viibimisega kaasnenud oluline vaimse või

füüsilise tervise halvenemine, so tekkinud hüvitamist vajav tervisekahju. Seega, isegi kaebaja

poolt väidetava võimaliku meditsiinilise järelevalve vähesusest tingitud riskid praegusel juhul

ei realiseerunud.

16. Eeltoodu alusel jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

17. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)