2-24-548/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-548

Tsiviilasi

S.Z hagi Swedbank P&C Insurance AS vastu kahju

hüvitamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

1679,04 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. septembri 2025 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Swdbank P&C Insurance AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Swedbank P&C Insurance AS

(registrikood 11269248), lepinguline esindaja Külli

Reinfeld

Vastustaja (hageja):

S.Z

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 25. septembri 2025 vaheotsus jätta muutmata, kuid muuta

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Swedbank P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.Z (hageja) esitas 11. jaanuaril 2024 Viru Maakohtule hagi Swedbank Insurance P&C

AS (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt toimus 17. mail 2023 liiklusõnnetus, milles sai kahjustada hageja

sõiduauto Toyota Avensis registreerimisnumbriga XXXXXXX. Hageja liikus 17. mail 2023

umbes kell 16.25 oma sõiduautoga Narva linnas mööda Tallinna mnt-d Kangelaste prospekti

suunas. Hageja jõudis Tallinna mnt ja Energia tn valgusfooriga reguleeritavale ristmikule, kus

peatus punase valgusfoori juures, et teha vasakpööre Energia tänavale. Pärast valgusfoori

rohelise tule süttimist sõitis hageja ristmiku keskele ja jäi seisma, et lasta läbi otse edasi ehk

hagejaga vastupidises suunas liikuvad sõidukid. Pärast kollase fooritule süttimist, olles

ristmikul, veendus hageja, et vasakpööre on ohutu, kõik sõidukid peatusid ja lõpetasid

liikumise. Hageja hakkas sooritama vasakpööret. Kui hageja oli pööret lõpetamas, sõitis

ristmikule sõiduauto Mitsubishi Pajero XXXXXXX (Mitsubishi), mille juht A.K. eiras

ristmikule sõites foori kollast märguannet ja põrkas kokku hageja sõiduautoga. Kokkupõrke

tagajärjel sai kahjustada hageja sõiduauto tagumine parempoolne uks ja poritiib.

Mitsubishi juht tunnistas end süüdi selles, et rikkus liiklusseaduse (LS) § 7 lg 1 p 3; § 17 lg 1;

§ 33 lg 1 ja § 56 lg 1 p 2. Hageja liikluseeskirju ei rikkunud, mida kinnitab õnnetuskohal

koostatud teade, kus Mitsubishi juht tunnistab oma süüd, samuti 19. mail 2023 IF

kindlustusseltsis antud selgitus. Samuti kinnitavad hageja süü puudumist hageja autole

tekitatud kahju iseloom ja koht (auto tagaosa). Mitsubishi juht ei soovinud kohale kutsuda

politseid, ning lahkus pärast teate koostamist sündmuspaigalt. Mitsubishi juhi süüd õnnetuse

toimumises kinnitab muuhulgas ka pidurdusjälgede puudumine asfaldil, mis viitab sellele, et

juht isegi ei püüdnud pidurdada, vaid sõitis ristmikule keelava fooritulega.

Hageja esitas 18. mail 2023 IF kindlustusseltsile teabe kindlustusjuhtumi kohta ja sai 22. mail

2023 vastuse, et kõik materjalid kindlustusjuhtumi kohta on üle antud süüdlase

kindlustusseltsile. IF kindlustusselts keeldus 29. mail 2023 kindlustusmaksest ning soovitas

hagejal võtta ühendust kostjaga kui süüdlase kindlustusseltsiga. Kostja edastas 13. septembril

2023 hagejale otsuse hüvitise tasumisest keeldumise kohta, leides, et kindlustusjuhtumis oli

süüdi hageja ise.

Hageja saatis 19. septembril 2023 Liikluskindlustusfondile avalduse lepitusmenetluse

algatamiseks. Lepitusorgan lõpetas 13. novembri 2023 otsusega lepitusmenetluse, kuna

kokkulepet vaidluse lahendamiseks ei saavutatud.

Hageja pöördus KAHJUKÄSITLUSE KESKUS Osaühingu poole palvega koostada

kalkulatsioon sõiduki remondi võimaliku maksumuse kohta. Remondikulu 7. detsembri 2023

hinnapakkumise järgi oli 5604,26 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja keeldus hageja

hüvitistaotluse rahuldamisest, kuivõrd hageja on ise toimunud liiklusõnnetuse põhjustamise

eest vastutav, sest rikkus LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid, mille kohaselt enne

manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid

ning vasakule pöörates peab juht andma teed vastutulevale liiklejale.

Ebaõige on hageja eeldus, et kui teise sõiduki juht tunnistas ennast sündmuskohal süüdi, ei ole

hageja liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav. Samuti on paljasõnaline ja tõendamata

hageja väide, et pidurdusjälgede puudumine viitab sellele, et Mitsubishi juht ei üritanud

pidurdada. Kui sõidukil on peal ABS (Anti-lock braking system) pidurite blokeerimisvastane

seade ja kui rehvid ei blokeeru, siis ei teki ka pidurdusjälgesid. Peateel otse sõitva sõiduki juht

ei pea eeldama, et mõni teine liikluses osaleja liiklusreegleid rikub ja peateel liiklejal tekib

äkkpidurdamise vajadus. Ka hageja sõidukile tekkinud kahjustuse asukoht ei tõenda, et hageja

ei vastuta liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Vastupidi, see tõendab, et hageja sõitis peateel

liikuvale sõidukile ette, põhjustades liiklusõnnetuse.

LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või

sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi

liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 17 lg 5 p 3 kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma

teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile,

kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti.

Hageja ei veendunud oma manöövri ohutuses ja sõitis ette peateel liikunud sõidukile, mille

tõttu kõnealune liiklusõnnetus toimus.

Kostja taotles maakohtult vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse küsimuses.

MAAKOHTU VAHEOTSUS

3. Viru Maakohus tunnustas 25. septembri 2025 vaheotsusega hageja kahju hüvitamise nõude

põhjendatust ja otsustas jätkata tsiviilasja menetlust nõude suuruse üle.

Maakohus leidis, et vaidlusaluse kahju puhul on tegemist lepinguvälise kahjuga nii VÕS §

1045 lg 1 p 7 kui ka VÕS § 1057 alusel. Deliktilise vastutuse eelduseks on VÕS § 1045 lg 1 p

7 mõttes õigusvastane tegu ehk liiklusnõuete rikkumine. Hageja pidi deliktilise vastutuse

kohaldamiseks tõendama teise avariis osalenud sõiduki (Mitsubishi) õigusvastase teo, kahju ja

põhjusliku seose Mitsubishi tegevuse ja hagejale tekitatud kahju vahel.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et 17. mail 2023 Narva linnas Tallinna mnt ja

Energia tn valgusfooriga reguleeritud ristmikul aset leidnud liiklusõnnetus, milles osaleid

hageja juhitud sõiduauto Toyota ja A.K. i juhitud sõiduauto Mitsubishi, on kindlustusjuhtum

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 8 lg 1 mõttes ning et vaidlusalune kindlustusjuhtum

leidis aset lepingu kehtivuse ajal. Maakohtu hinnangul on kummastav olukord, kus

liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid jõuavad õnnetuse toimumise kohas ühisele

arusaamisele, kes kannab vastutust põhjustatud kahju eest, samas leiavad mõlema

liiklusõnnetuses osaleja kindlustusandjad, et neil kahju hüvitamise kohustus puudub.

Maakohus leidis, et Mitsubishi juhi poolne süü tunnistamine tõendab, et Mitsubishi juhi enda

jaoks oli liiklusnõuete rikkumine ilmne ehk et ta sõitis ristmikule kollase või isegi punase ehk

keelava fooritulega. Samuti kinnitab hageja sõidukile tekkinud kahju asukoht (tagumine

parempoolne uks ja poritiib) Mitsubishi juhi süüd.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vasakule pööraja peab veenduma oma

manöövri ohutuses ja andma eesõiguse otse sõitvale juhile sõltumata sellest, mis värvi tuli

põleb valgusfooris. Tee andmise kohustus vastassuunast tulevatele sõidukitele (LS § 17 lg 3 p

5) kehtib olukorras, kus mõlemas suunas näitab foor rohelist tuld – siis pidi hageja ootama ja

andma teed otse sõitvatele sõidukitele. Kui hageja oleks sõitnud ette peateel sõitvale

Mitsubishile, mille juhile põles roheline foorituli, ja sellega põhjustanud liiklusõnnetuse, ei

oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt Mitsubishi juht ennast õnnetuse toimumises süüdi

tunnistanud.

Olukorras, kus Mitsubishi juht sõitis ristmikule keelava fooritulega, ei olnud õnnetuse

ärahoidmine hageja vastutusel. Asjaolu, et LS § 17 lg 3 p 5 kohaselt pidi hageja teed andma,

ei tähenda, et teise sõiduki juhil on lubatud ristmikule sõita mistahes fooritulega ja manöövrit

tegeval sõidukil lasub tee andmise kohustus. Sellise käsitluse järgi peaks sõiduk seisma kahe

sõidutee vahel teadmata aja ootuses, ega ükski vastassuunas sõitev juht otsusta juhuslikult

kollase või punase fooritulega ristmikule sõita.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et tõendatud on Mitsubishi juhi õigusvastane tegu ja hagejale

kahju tekkimine ning põhjuslik seos hagejal kahju tekkimise ja Mitsubishi juhi õigusvastase

teo vahel, mistõttu tunnustas maakohus vaheotsusega hageja kahju hüvitamise nõuet kostja

vastu.

Maakohus märkis, et täidetud on ka riskivastutuse eeldused VÕS § 1057 mõttes.

Mootorsõiduki otsene käitleja vastutab põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitlemisel

tekitatud kahju eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 27. oktoobril 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu vaheotsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg-t 5 ning LS § 56 lg-t 1 ja

ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid, mistõttu jõudis otsust tehes valele

lõppjäreldusele.

LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et

see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning vasakule pöörates peab juht andma

teed vastutulevale liiklejale. Millegagi ei saa olla põhjendatud seisukoht, et kui Toyota juht

sõitis Mitsubishi juhile ette, aga eest ära ei jõudnud sõita, siis ta ei vastuta. Kuna Mitsubishi

juhil oli eesõigus, ei pidanud tema veenduma selles, kas Toyota juht seisab teede ristumise

kohal seni, kuni Mitsubishi juht on möödunud või keerab Mitsubishile ette. Kuivõrd

Mitsubishi juhil oli eesõigus ja ta nägi, et Toyota seisab, siis oli Mitsubishi juhil põhjendatud

eeldada, et Toyota annab talle teed. Sellise olukorra vältimiseks ongi seadusandja sätestanud

nõude, et vasakule pööraja peab veenduma oma manöövri ohutuses ja andma teed otse

sõitvale eesõigust omavale juhile ning seda sõltumata sellest, mis värvi tuli põleb

valgusfooris, sest igal juhul tuleb vasakule pöörajal veenduda, et vastassuunast ei tule ühtegi

sõidukit, mille peateel liikumist ta oma tegevusega takistab.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud LS § 56 lg-t 1. Mitsubishi juhil puudus tee andmise

kohustus, sest ta oli Toyota suhtes eesõigust omava sõiduki juht ning just Toyota juhil oli otse

liikuva Mitsubishi suhtes LS § 17 lg 5 p-st 3 tulenev tee andmise kohustus.

Maakohus on ebaõigesti jõudnud ka seisukohale, et hageja oli manöövrit lõpetamas. Hageja

mitte ei olnud manöövrit lõpetamas, vaid alustas manöövri tegemist ja keeras selle käigus

Mitsubishi juhile ette, rikkudes seeläbi LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid. Tagauks ei ole mitte sõiduki

tagaosa, vaid sõiduki külg, seega on põhjendamatu väita, et Toyota oli manöövrit lõpetamas.

Teisele sõidukile ette keeramine ei ole aeganõudev tegevus, mistõttu on igati loogiline, et

Mitsubishi juht sõitis Toyotale sisse sõiduki tagumisse osasse. See aga ei tähenda, et hageja

oli manöövrit lõpetamas või et ta ei rikkunud seadusest tulenevat kohustust veenduda

manöövri ohutuses ja anda teed eesõigust omavale otse liikunud sõidukile.

Kindlustusandjale ei ole kindlustatud sõiduki juhi süü tunnistamine siduv. Seetõttu ei ole

midagi eriskummalist ka selles, et kindlustusandjad on seisukohal, et neil puudub kahju

hüvitamise kohustus. Lisaks tähendab see seda, et ka hageja kindlustusandja hinnangul oli

vastutuse jagunemine kohapeal ebaõigesti kokku lepitud.

Kuivõrd Mitsubishi juht oli eesõigust omav, siis ei ole ta liiklusõnnetuse tekkimises süüdi ja

seega puudub kostjal ka hüvitamiskohustus, sõltumata sellest, mida Mitsubishi juht

sündmuskohal avaldas.

Arvestades, et asjas puuduvad tõendid, mis tõendaks hageja väiteid kollase või punase tule

põlemise kohta fooris, siis on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et õnnetuse põhjustamises

on süüdi Mitsubishi juht. Selline kohtu lõppjäreldus on vägagi üllatav ja põhjendamatu

tõendite puudumise tõttu.

Maakohtu otsus tähendab sisuliselt seda, et juht, kes jõuab sõidu eesõigust omavale sõidukile

ette keerata, ei vastuta. Selline seisukoht ei saa olla millegagi põhjendatud.

5. Hageja on seisukohal, et apellatsioonkaebus ei sisalda uusi faktilisi ega õiguslikke

asjaolusid, mis saaksid olla aluseks maakohtu vaheotsuse tühistamisele. Maakohus hindas

kõiki tõendeid õigesti ja jõudis loogilise, tõenditega kooskõlas oleva järelduseni, et

liiklusõnnetuse põhjustas Mitsubishi juht, mitte hageja.

Liikluskindlustuse praktikas ja kohtupraktikas on juhilt saadud kohapealne süüdiolev seletus

oluline tõend, mida tuleb koos teiste tõenditega hinnata. Maakohus tegi seda korrektselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsuse resolutsioon, millega kohus tunnistas

hageja nõude põhjendatust, tuleb jätta muutmata. Muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

(TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud Mitsubishi omaniku

kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud Toyota omanikule 17.

mail 2023 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju.

8. Vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse

hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik)

kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel (VÕS § 510). Kahjustatud

isik, kellele on liiklusõnnetuse tõttu tekkinud varakahju, võib LKindlS § 35 lg 1 järgi esitada

kahju hüvitamise nõude mh kahju põhjustaja kindlustusandja vastu. Sama õigus on

kahjustatud isikul VÕS § 521 lg 1 alusel. Kindlustusandja vastutuse ulatuse kindlakstegemisel

tuleb võtta esmaseks aluseks kahju põhjustaja vastutuse ulatus.

9. Liikluskindlustusseadus ega ka võlaõigusseadus ei sisalda erireegleid selle kohta, kuidas

jaguneb kahju põhjustajate ja nende kindlustusandjate vastutus mootorsõidukiga vastastikuse

kahju põhjustamise korral. LKindlS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse kohustuslikule

liikluskindlustusele võlaõigusseaduse sätteid, arvestades viidatud seaduse erisusi. Kahju

tekitamist mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tuleb üldiselt hinnata nagu iga muud kahju

põhjustamist, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale avariis osalenud mootorsõidukile.

Tegemist on lepinguvälise kahju põhjustamisega, nagu maakohus põhjendatult märkis.

Riigikohus on selgitanud, et sellisel juhul on võimalik esitada nõue nii kahju põhjustaja

süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 alusel kui ka autovaldaja riskivastutusele

tuginedes VÕS § 1057 alusel. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on tegemist materiaalõiguslikult

erinevate, kuid menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate

nõuetega. Kohus peab nõuet kontrollima mõlemal alusel (RKTKo, 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-

13, p 17).

10. Maakohus tegi asjas vaheotsuse, millega tunnustas hageja nõude põhjendatust (TsMS §

449 lg 1). Maakohus on õigesti märkinud, et deliktilise üldvastutuse eeldusteks on

õigusvastane tegu, kahju ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Maakohus kontrollis

Mitsubishi juhi teo õigusvastasust üksnes VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, tegemaks kindlaks

seda, kas Mitsubishi juht põhjustas hagejale kahju liiklusreeglite rikkumise tõttu. Kostja on

vaidlustanud apellatsioonkaebuses eelkõige maakohtu järelduse, et Mitsubishi juht pani toime

õigusvastase teo, st LS § 56 lg 1, § 14 lg-te 2 ja 7 ning § 33 lg 1 nõuete rikkumise. Kostja

leiab, et kohtu järeldus on üllatav ja põhjendamatu tõendite puudumise tõttu.

11. Ringkonnakohtu arusaama järgi iseloomustab menetlust maakohtus see, et mitte kumbki

pooltest ei ole Mitsubishi juhi vastutust käsitledes tuginenud asjakohastele võlaõigusseaduse

sätetele. Maakohus ei ole enne vaheotsuse tegemist pooltega arutanud (sh kohtuistungil)

poolte esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist ja sellest tulenevat

tõendamiskoormise jaotust. TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav

õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama pooltel avaldada selle kohta arvamust (RKTKo

5. jaanuarist 2011, nr 3-2-1-116-10, p 40). Selle rikkumise tulemusena on maakohtu käsitlus

hageja nõude põhjendatuse osas jäänud puudulikuks ja väheveenvaks ja ei ole kooskõlas

asjakohase Riigikohtu praktikaga (TsMS § 436 lg 1 rikkumine).

12. Maakohus andis hinnangu Mitsubishi juhi käitumisele liiklusõnnetuses eelkõige hageja

seletuse alusel. Hageja seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole tõend (TsMS § 229 lg 2).

Lisaks tugines maakohus ka sündmuskohal tehtud fotodele ja Mitsubishi juhi kirjalikus

vormis süü tunnistamisele. Asjas puudub Mitsubishi juhi kirjalik seletus liiklusõnnetuse kõigi

asjaolude kohta, teda ei kuulatud ära ka tunnistajana. Ringkonnakohus nõustub kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus lahendas Mitsubishi juhi süüküsimuse puudulike

tõendite alusel ja lisaks ka ennatlikult (vt selles osas käesoleva otsuse p 19). Samas ei ole

maakohus pooltega ka tõendamiseset ja tõendamiskoormist arutanud.

13. Riigikohus on selgitanud, et õigusvastase teo toimepanijaks ja delikti eest vastutavaks

isikuks on esmajoones kahju otseselt põhjustanud isik, üldjuhul teisele mootorsõidukile otsa

sõitnud mootorsõiduki juht (RKTKo 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 18). Maakohus jättis

tähelepanuta, et lisaks VÕS § 1045 lg 1 p-le 7 võis hagis esitatud asjaoludel deliktilise

üldvastutuse eelduseks olla ka õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi (kannatanu

omandi rikkumine). Asjas ei ole vaidlust, et sõidukite kokkupõrkes sai hagejale kuuluv

Toyota kahjustada ja seega on Mitsubishi juhi õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi

tõendatud. Teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel ei oma tähtsust, kas

Mitsubishi juht rikkus ka liikluseaduse nõudeid.

14. Isik peab vastutuse eeldusena olema VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitamises ka süüdi,

kusjuures süüd eeldatakse. Mitsubishi juht on enda süüd ka kinnitanud. Kuigi

kindlustusandjale ei ole kindlustatud sõiduki juhi süü tunnistamine siduv, pidi

tõendamiskoormise jaotuse järgi vastupidist tõendama kostja. Maakohus ei ole kostjale tema

tõendamiskoormist selgitanud.

15. Arvestades otsuse p-des 11-14 nimetatud minetusi deliktilise nõude põhjendatuse

kontrollimisel tuleks vaheotsus olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks, sh nõude põhjendatuse osas.

Ringkonnakohus ei tee seda põhjusel, et maakohus kontrollis vaheotsusega nõude

põhjendatust ka VÕS § 1057 alusel riskivastutuse sätete alusel (vaheotsuse p 27) ning pidas

hageja nõuet sellel alusel õigesti põhjendatuks. Tegemist on eelkõige õiguse kohaldamise

küsimusega ja kostja ei ole maakohtu otsust selles osas sisuliselt ka vaidlustanud. Kuigi

maakohus varasemas menetluses pooltega hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ei

arutanud, oli kostjal võimalus riskivastutuse sätete kohaldatavusega mittenõustumisel esitada

apellatsioonkaebuses oma seisukohad ja (vastu)väited selles osas. Kostja ei ole seda võimalust

kasutanud. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi riskivastutuse kohaldamise

osas. Maakohtu põhjendused, mis puudutavad Mitsubishi juhi õigusvastast tegu ja süüd, tuleb

vaheotsusest välja jätta.

16. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui

selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt

oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli.

Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki

käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohus on selgitanud, et kahju tekitaja süü ega kahju

tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja

riskivastutuse tekkimise eelduseks (VT RKTKo 10. veebruarist 1997 nr 3-2-1-17-97; 2. märts

2011 nr 3-2-1-161-10, p 11; 4. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 9). Seega vastutab mootorsõiduki

käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus

liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda

asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks mootorsõidukit kui suurema ohu allikat. Juhud, mil

mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057, praegusel

juhul ei ole pooled selliseid asjaolusid, sh apellatsioonimenetluses, kohu ette toonud.

17. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Mootorsõiduki valdaja vastutab sõltumata süüst liikluskahju eest,

mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu realiseerumise tagajärjel.

18. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhitud Toyota ja A. Karetini juhitud Mitsubishi

osalesid mootorsõidukite liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejal kahju. Asja

materjalidest nähtub, et hagejal ei oleks kahju tekkinud, kui Mitsubishi ei oleks hageja juhitud

Toyotaga kokku põrganud. Hagejale kuuluv Toyota sai kahjustada ja kahju tekkis

mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1

esimese lause mõttes, sest mõlemat sõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg

2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel

juhtudel vältida kokkupõrget teise mootorsõidukiga või muu esemega. Seega on praeguses

asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel

realiseerunud risk. Maakohtu seisukoht vaheotsuse resolutsioonis hageja nõude põhjendatuse,

st kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu kohta on seega riskivastutuse sätete alusel õige

ja tuleb jätta muutmata.

19. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab maakohus menetlust nõude

suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse (TsMS § 449 lg 2). Asja materjalide kohaselt on kostja

vaidlustanud ka hageja nõude suuruse.

Nii süülise vastutuse kui ka riskivastutuse puhul võib kohus VÕS §-de 139 ja 140 alusel

kahjuhüvitist piirata ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (RKTKo 19. märts

2013, nr 3-2-1-7-13, p 27). Vajadus VÕS § 139 kohaldamiseks tekibki mh olukorras, kui

mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele kahju

ja see norm annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses

kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. Hageja kui teise liiklusõnnetuses osalenud suurema

ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral

kostja vastuväiteid arvestades hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS §

139 lg-te 1 ja 2 järgi (vt ka RKTKo 4. mai 2011, nr 3-2-1-29-11, p 13). VÕS 139 võimaldab

kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise

põhjustas. Seega on alles kahjuhüvitise vähendamise juures oluline, kas kumbki õnnetuses

osalenu rikkus liiklusseaduse nõudeid.

20. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste

kogumit (vt selle kohta ka RKTKo 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p-d 30– 33). Riigikohus on

märkinud ka seda, et sõidukite kokkupõrkel saab seejuures hinnata, kes liiklusseaduse mõttes

õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb

juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Riigikohus on

rõhutanud, et hüvitise vähendamine ei tohi moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS §

1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju

hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku

vastutamise küsimusele. Seega ei saa hüvitise vähendamisel lähtuda üksnes kostja viidatud

kohtupraktikast väärteoasjades liiklusseaduse kohaldamisel. Kui juhtide osalus õnnetuse

põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi

erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.

21. Vaheotsuse põhjendused selles, kas hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid, tuleb vaheotsuse

põhjendustest välja jätta. Kahju vähendamist õigustavate asjaolude tõendamiskoormis on

kostjal (vt ka RKTKO 19. märts 2013, nr 3-2-1-7-13, p 35). Maakohtul tuleb anda kostjale

võimalus esitada soovi korral vastavad tõendid.

22. Mootorsõidukite kokkupõrkel sõidukile tekkinud kahju hüvitamisel lähtutakse VÕS §-s

132 sätestatud põhimõtetest (VT RKTKo 8. detsember 2008 nr 3-2-1-113-08, p-d 14-15).

23. Menetluskulud jaotab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel (TsMS § 173 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)