3-25-1287/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1287

Haldusasi

X. Xi kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusetuse

õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja poolt 07.04.2025

esitatud teabenõuetele ja selgitustaotlustele vastamisel ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X. X

Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud

esindaja Kristel Siimula-Saar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada Haridus- ja Teadusministeeriumi toimingu,

kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmise,

õigusvastasus. Jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

2. Mõista Haridus- ja Teadusministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku

summas 640 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb

menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates.

3. Asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.04.2025 saabus Tallinna Halduskohtule X. Xi kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi

(HTM) kohustamiseks vastata kaebaja poolt 07.04.2025 esitatud teabenõuetele ja

selgitustaotlustele. Lisaks palub kaebaja mõista Haridus- ja Teadusministeeriumilt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot, arvestades tegevusetusega

tekitatud õiguste piiramist ning rikkumise korduvust. Kohus võttis kaebuse oma 29.04.2025

määrusega menetlusse.

2. 27.05.2025 saabus kohtule vastustaja seisukoht, milles vastustaja palub haldusasja

menetluse lõpetada kaebuse nõudes kohustada vastustajat vastata kaebaja poolt 07.04.2025

esitatud teabenõuetele ja selgitustaotlustele, kuivõrd neile on vastatud (vt dtl 27-37).

Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt tegi kohus 29.05.2025 kaebuse esitajale kohtunõude ning palus kaebaja

seisukohta menetlus jätkamise vajalikkuse osas.

3. Kaebaja teatas 16.06.2025 kohtule, et ei nõustu kaebuse menetluse lõpetamisega ja soovib

jätkata menetlust ning palub teha kindlaks vastustaja tegevusetuse õigusvastasus kaebaja

07.04.2025 pöördumisele vastamata jätmisel. Kaebaja toob välja, et esitas vastava nõude ka

juba esmases kaebuses. Ühtlasi jääb kaebaja ka oma mittevaralise kahju hüvitamise nõude

juurde ning esitas selles osas ka täiendavad kaebuse põhjendused.

4. Kohus otsustas oma 20.06.2025 määrusega rahuldada kaebaja taotluse kaebuse nõude

muutmiseks ning jätkata haldusasja menetlust kaebuse nõudes tuvastada vastustaja

tegevusetuse õigusvastasus kaebaja 07.04.2025 pöördumisele vastamata jätmisel. Samuti

jätkus menetlus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Sama määrusega määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.

5.1 Kaebaja toob välja, et esitas HTM-le 07.04.2025 esitatud teabenõude ja selgitustaotluse,

millele HTM kaebuse esitamise seisuga (28.04.2025) ei olnud vastanud. HTM kinnitas

automaatvastusega kaebaja pöördumise kättesaamist, kuid vastust pöördumisele ei järgnenud.

Lisaks on HTM ka varem jätnud kaebaja pöördumistele vastamata või vastanud neile

osaliselt, hoolimata kaebaja meeldetuletustest. Sellele praktikale on tähelepanu juhtinud ka

õiguskantsler oma 07.12.2023 kirjas (nr 7-4/231637/2306249, vt dtl 4-5), milles märgiti, et

HTM ei ole kaebaja avaldustele nõuetekohaselt vastanud. Vaatamata õiguskantsleri

soovitustele jätkab HTM õigusvastast praktikat, rikkudes avaliku teabe seaduse (AvTS) (§ 14

lg 1, § 15 lg 1) ning selgitustaotlusele ja märgukirjale vastamise ning kollektiivse pöördumise

esitamise seadusest (§ 5 lg 1, § 7 lg 1) tulenevaid kohustusi.

5.2. HTM tegevusetus, jättes kaebaja pöördumistele vastamata, rikub kaebaja subjektiivseid

õigusi, kuna takistab kaebajal tõhusa õiguskaitse kättesaadavust. See on põhjustanud

kaebajale mittevaralist kahju summas 500 eurot, mille kaebaja palub vastustajalt välja mõista.

2(10)

5.3. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et vastustaja väide, et 15-päevane

tähtaeg selgitustaotlusele vastamiseks on uus ja nõuab kohanemist, ei ole põhjendatud.

Avaliku teabe seaduse sätestab üheselt, et selgitustaotlusele tuleb vastata 15 kalendripäeva

jooksul. Tegemist on imperatiivsete normidega. See muudatus jõustus juba neli kuud enne

vaidlusalust pöördumist. Sellise tähtaja järgimine on avaliku võimu kandjale kohustuslik ning

ei sõltu subjektiivsest valmisolekust või töökoormusest.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et haldusorganil on kohustus tagada haldusmenetluse

efektiivsus ja õiguspärasus. Ka on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et haldusorgan peab

tagama seaduses sätestatud tähtaegade järgimise ka suure töökoormuse korral. Aastaid

kestnud praktika, kus mitmed vastustaja poole pöördunud isikud on korduvalt pidanud

ootama vastuseid üle seadusliku tähtaja, kinnitab, et vastustaja ei ole suutnud kohaneda isegi

pika aja jooksul. Seetõttu on kohatu väita, et seekordne rikkumine on erandlik või mõistetav.

Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma 07.12.2023 kirjas (nr 7-

4/231637/2306249), milles märgiti, et lisaks kaebajale vastamata jätmisel, ei ole vastustaja

suutnud tähtaegselt vastata ka teiste isikute pöördumistele.

Oluline on, et vastustaja ei suutnud kohaneda juba 30-kalendripäevase vastamistähtajaga

aastakümnete jooksul- kaebaja varasem pöördumine esitati aastaid tagasi mil kehtis pikem

vastamistähtaeg.

Seega, vastustaja viide sellele, et 15-päevane tähtaeg on uus ja nõuab kohanemist, ei ole

veenev. Tegemist ei ole ajutise ega erandliku olukorraga – seadusemuudatus jõustus juba neli

kuud enne vaidlusalust juhtumit. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse

probleemiga, mis viitab haldusorgani suutmatusele kohaneda seaduslike nõuetega. Süsteemne

kohanematus ei saa olla õigustus.

5.4. Õiguskaitsevahendi valik oli põhjendatud ning see oli kaebaja valik.

5.5. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väide, et mittevaraline kahju on tõendamata, ei

arvesta kohtupraktikaga, mille kohaselt võib haldusorgani tegevusetus, mis takistab isikul

oma õiguste teostamist, iseenesest põhjustada mittevaralist kahju. Kaebaja õiguste rikkumine

seisneb selles, et talle ei olnud tagatud õigeaegne ja seaduslik vastus, mis takistas tal oma

õigusi realiseerida. Kaebaja esitab nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot,

tuginedes haldusorgani korduvale õigusvastasele tegevusele ning tõhusa õiguskaitse

takistamisele.

Vastustaja on jätnud korduvalt vastamata kaebaja pöördumistele seaduses sätestatud

tähtaegade jooksul. Kaebaja on varemgi pidanud pöörduma meeldetuletustega või saanud

vastuseid tähtaja möödumisel. Selline käitumine ei ole üksikjuhtum, vaid viitab süsteemsele

probleemile, mis on kestnud aastaid. Vastustaja enda vastusest kaebaja selgitustaotlusele

selgub, et nende tegevus avalike konkursside korraldamisel on olnud õigusvastane, mis

kinnitab, et tegemist ei ole pelgalt formaalse rikkumisega, vaid sisulise probleemiga, mis

mõjutab kaebaja õigusi.

Kaebaja ei saanud oma selgitustaotlusele vastust seaduses sätestatud 15-päevase tähtaja

jooksul. Selle tulemusel ei olnud tal võimalik alustada oma kaebeõiguse teostamist (saada

infot nõuete kohta, et planeerida edasisi samme hariduses ja töös ning kaitsta enda õiguseid

käimasolevates kohtuvaidlustes) mõistliku aja jooksul.

HTM jätkab õigusvastast praktikat, mis vastab RVastS § 7 lg 2 tingimustele, kuivõrd

tegevusetus rikub kaebaja õigusi. Lisaks on tegemist põhiseadusliku rikkumisega – PS § 44

tagab igaühele õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis on

informatsioonivabaduse (informatsioonipõhiõigus) tuum. HTM-i korduv tegevusetus riivab

seda põhiõigust, põhjustades kaebajale ebakindlust ja takistades osalemist avalikus elus.

3(10)

Informatsioonivabaduse riive on tõsine ning võib viia kahju hüvitamiseni, kui see takistab

isiku õiguste realiseerimist. Kaebaja puhul on need riskid kahjuks realiseerunud.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab õiguskaitsevahend olema mitte ainult

formaalselt kättesaadav, vaid ka sisuliselt tõhus. Kui haldusorgan ei vasta tähtajaks, muutub

edasine õiguskaitse, sh kaebeõigus illusoorseks.

Kaebaja ainus võimalus saada teavet korraldamata jäetud avalike konkursside kohta oli

selgitustaotluse esitamine. Kuna vastustaja ei vastanud tähtajaks, jäi kaebaja ilma vajalikust

teabest, mis on eelduseks oma õiguste realiseerimisele. See olukord põhjustas kaebajale

ebakindlust, stressi ja õigustühjustunnet, mis on Riigikohtu hinnangul piisavad alused

mittevaralise kahju tuvastamiseks.

HTM-i korduv tegevusetus (sh varasemad vastamata või hilinemisega vastatud pöördumised,

millele ka õiguskantsler viitas) on põhjustanud kaebajale stressi, nördimust, ebakindlust riigi

toimimises ja õigustühjustunnet, mis ületab tavapärase eluriski. Kaebaja hinnangul on

tegemist väärikuse alandamisega, kuna riigiasutus ignoreerib kodanikku süstemaatiliselt,

tekitades tunde abitusest ja alaväärsusest. Praegusel juhul on rikkumine korduv ja tahtlik, mis

eristub juhuslikust viivitusest. Lisaks on kahju tõendatud ja hüvitise väljamõistmine

põhjendatud, kuivõrd juba õiguskantsler, kes võiks olla vaidlusaluste õiguste tagamisel

järelevalvaja, vastab kaebajale, et pöörduda tuleks kohtusse, kuivõrd nende tähelepanu

juhtimisest ei ole abi, kuna õiguskantsleril puuduvad jõustamisvahendeid. See kinnitab, et

puuduvad tõhusamad õiguskaitsevahendid, ning korduv ignoreerimine häirib oluliselt kaebaja

õigust saada teavet,

põhjustades kahju vabale eneseteostusele ning

informatsioonipõhiõigusega. Oluline on, et kaebaja ei soovinud niisama teavet, vaid tegemist

oli kaebaja jaoks olulise teabega edasise elu korraldamisel.

Vastustaja viitab Riigikohtu asjale 3-20-1449, et stress ja ebakindlus ei ole iseenesest

mittevaraline kahju. Kaebaja hinnangul on tegemist vastuolulise tõlgendusega, mis on

kontekstist välja rebitud – kohus on rõhutanud, et hüvitis on võimalik, kui tagajärjed on

intensiivsemad kui tavapärane. Käesoleval juhul on tegemist korduva rikkumisega pika

perioodi jooksul (kaebaja on kaebuses viidanud, et tegemist ei ole esmakordse juhtumiga).

Vastustaja väidab, et 3-tööpäevane viivitus ei ole raske rikkumine ega tekita kahju, viidates

vastamise tähtaja pikendamise võimalusele. Kaebaja hinnangul ignoreerib vastustaja

seisukoht konteksti, kuivõrd viivitus on korduv, mitte üksikjuhtum, ning seadus nõuab

vastamist 15 päeva jooksul, kusjuures pikendamine eeldab kaebaja teavitamist ja

pikendamise põhjendust. HTM ei pikendanud tähtaega, vaid lihtsalt viivitas.

Vastustaja vabandus ei muuda õigusvastasust ega kaebajale tekitatud kahju. Vastustaja on

esitanud vabanduse alles kohtumenetluse lõpusirgel, olles kogu varasema menetluse ja ka

teistes õigusvaidlustes ning suhtluses kaebajaga üles näidanud äärmist jämedust. Kaebaja

möönab, et vastustaja tegevuses on toimunud positiivne areng – vastustaja on õppinud oma

vigu tunnistama ning vabandama. Kaebaja hinnangul oleks vabandus pidanud aset leidma

oluliselt varem, kuivõrd tänases menetlusstaadiumis tundub see pelgalt sõnakõlks kohtu

kallutamiseks vastustaja jaoks leebemas suunas.

5.6. Tuvastamiskaebusele üleminek oli lubatav ja on põhjendatud.

5.7. Kaebaja palub välja mõista menetluskulud so 2520 eurot õigusabikulud ning kaebuselt

tasutud riigilõiv 20 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 60-62).

Vastustaja väidab, et lepingulise esindaja kulud on põhjendamatud, kuna esindaja poole

pöörduti pärast vastust. Kaebaja hinnangul ei pea vastustaja väide paika ning ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas. Kaebaja õigusabivajadus tulenes kohtu keerukatest küsimustest ning

mahukamast menetlusprotsessist, kui kaebaja oli arvestanud, mistõttu kaebajal tuli kasutada

4(10)

õigusabi. Asjaolu, millises menetlusstaadiumis esindaja menetlusse lisandus, ei muuda

esindaja tegevust olematuks või vähemoluliseks, kuivõrd kaebajal on õigus igas

menetlusstaadiumis endale esindaja määrata ning tema kaudu menetluses osaleda.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata.

6.1. Vastustaja teavitab esiteks, et vastas kaebaja 07.04.2025 pöördumisele 02.05.2025 (dtl

27-37).

6.2. Kaebaja leiab, et tema pöördumisele vastamata jätmisega rikutakse tema subjektiivseid

õigusi, kuna see takistab talle tõhusa õiguskaitse kättesaadavust ja on põhjustanud talle

mittevaralise kahju. Vastustaja hinnangul on kaebaja väited paljasõnalised ja tõendamata.

Kaebaja on viidanud sellele, et vastustaja on ka varem jätnud talle vastamata, vaatamata

meeldetuletusele. Vastustaja leiab, et viide varasemale on asjassepuutumatu ega tõenda tema

õiguste rikkumist või mittevaralise kahju tekkimist praeguses asjas.

6.3. Kaebaja on palunud mõista vastustajalt välja tema menetluskulud. Vastustaja sellega ei

nõustu. Kaebaja on valinud vastustaja vastamiseks kohustamiseks kalleima viisi. Kaebajal oli

võimalik oma pöördumist vastustajale meelde tuletada või pöörduda avaliku teabe seaduse

(AvTS) § 44 punktile 1 tuginedes Andmekaitse Inspektsiooni poole. Mõlemal juhul ei oleks

kaebajal tekkinud riigilõivu tasumise kohustust ehk kaebajal oleks olnud võimalus seda kulu

vältida.

See, et kaebaja on valinud koormavaima viisi oma õiguste kaitsmiseks, ei peaks tekitama

kulusid teistele isikutele. Vastustaja õigeaegselt vastamata jätmine ei ole tingitud vastustaja

pahatahtlikkusest, vaid suurest töökoormusest ja samuti sellest, et nõue vastata

selgitustaotlusele 15 päeva jooksul varasema 30 päeva asemel, jõustus neli kuud tagasi ja on

nõudnud uue olukorraga kohanemist. Lisaks märgib vastustaja, et kaebajale vastamiseks oli

vastustajal vaja koondada andmeid, kahetsusväärsel kombel ei teavitanud vastustaja

vastamise tähtaja pikenemisest. Vastustaja toob ka välja, et 07.04.2025 pöördumisele oli

vastamise tähtaeg 15.04.2025 teabenõude osas ja 23.04.2025 selgitustaotluse osas.

Teabenõudele tuleb vastata 5 tööpäeva jooksul ja selgitustaotlusele 15 päeva jooksul arvates

teabenõude või selgitustaotluse registreerimisest (AvTS § 18 lõiked 1 ja 3 ning märgukirjale

ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 6). Kuivõrd

kaebaja esitas oma pöördumise 07.04.2025 pärast tööpäeva lõppu, registreeriti tema

pöördumine sellele järgneval tööpäeval. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 28.04.2025 ehk 3

tööpäeva möödumisel selgitustaotlusele vastamise tähtajast.

6.4. Kaebaja muutis oma kohustamiskaebuse tuvastamiskaebuseks. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei

anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Vastustaja möönab, et mittevaralise kahju

hüvitamise eelduseks on õigusvastase olukorra tuvastamine. Kuid halduskohtumenetluse

seadustiku § 45 lõike 2 selgituse järgi ei ole tuvastamiskaebus hüvitamiskaebuse

ettevalmistamiseks vajalik, samas kui selliste kaebuste menetlemine põhjustab kohtule palju

lisatööd olukorras, kus hüvitamiskaebuse edu väljavaated on pigem kaheldavad, kuid mitte

ilmselgelt välistatud (vt halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse

seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri).

Seletuskirjale tuginedes piisab kahju kannatanud isikul hüvitamiskaebuse esitamisest. Seega

ei ole tuvastamiskaebuse esitamine vastustaja hinnangul põhjendatud.

6.5. Praegusel juhul on tegemist väidetava kahju tekkimisega avalik-õiguslikus suhtes, mil

kehtib riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 7 lõike 2 järgi võib tegevusetusega tekitatud

5(10)

kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebaja ei ole toonud välja, milliseid

tema õigusi on rikutud.

Asjas 3-22-1679 tõi Riigikohus välja, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb

täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS§ 9 lg-s1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik

nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumisaladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju nõuet

sellega, et tema õiguste rikkumine seisnes selles, et õigeaegselt saamata jäänud vastus

takistas tal oma õigusi realiseerida. Kaebaja väide on jätkuvalt paljasõnaline, ta ei ole

tõendanud, millisel viisil tema õigused realiseerimata jäid. Seega ei ole kaebaja välja toonud

ühtegi RVastS § 9 lõikes1 toodud kriteeriumile vastavat asjaolu. Kahju hüvitamise nõude

puhul peab kaebaja ära näitama, milles seisneb tema kahju. Kaebaja seda teinud ei ole. Seega

on eeltoodud põhjusel kaebaja mittevaralise kahju nõue vastustaja hinnangul alusetu ja

põhjendamatu.

Riigikohus on asjas 3-20-1449 leidnud, et olukorras, kus usutavalt õigusvaidlus tekitas

kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi, ei saa sedalaadi

ebameeldivusi siiski iseenesest käsitada mittevaralise kahjuna. Riigikohus leidis ka, et

vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab,

kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis, kehtiv õigus selleks alust ei anna. Riigikohus

tõi välja, et mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema

tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Ka praegusel ei ole vastustaja hinnangul kaebaja

selliseid asjaolusid esile toonud.

Lisaks märgib vastustaja, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu

praktikas (vt asi 3-16-1903) on välja toodud ühe asjaoluna ka rikkumise kestus. Vastustaja

hilines vastamisega 3 tööpäeva, seda ei saa pidada raskeks rikkumiseks. Märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise seaduse § 6 järgi on

selgitustaotlusele vastamise tähtaeg 15 kalendripäeva, kuid see tähtaeg ei ole absoluutne.

Seadusandja on näinud ette vastamisele pikendamise võimaluse kuni kahe kuuni, seega ei ole

15-päevase tähtaja ületamine kolme tööpäeva võrra selline, millega oleks saanud tekkida

kaebajale kahju.

Vastustaja tunnistab viga vastamisega viivitamisel ning kinnitab, et see ei olnud tahtlik.

Vastustaja vabandab kaebaja ees.

Kaebaja väidab, et Riigikohtu hinnangul on piisavad alused mittevaralise kahju tuvastamiseks

kaebajale ebakindluse, stressi ja õigustühjustunde põhjustamine. Vastustaja märgib, et

umbmääraselt viidatud kohtupraktika ei ole talle kättesaadav.

6.6. Kaebaja taotleb lepingulise esindaja kulude välja mõistmist vastustajalt. Vastustaja leiab,

et kaebaja taotlus on põhjendamatu. Kaebaja 05.06.2025 taotlusest kohtule nähtub, et ta on

pöördunud esindaja poole pärast seda, kui vastustaja vastas tema selgitustaotlusele (see oli

28.04.2025), seega pärast õigusvastase olukorra eemaldamist. Seetõttu on põhjendamatu

nõuda esindaja kulude välja mõistmist vastustajalt. Kui kohus siiski mõistab õigusabi kulud

vastustajalt välja, märgib vastustaja, et kaebuse esitamise kulusid ei saa vastustajalt välja

mõista, kuivõrd kaebajal sel hetkel esindajat ei olnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6(10)

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tuvastada Haridus- ja

Teadusministeeriumi (HTM) toimingu, kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele

tähtaegselt vastamata jätmise, õigusvastasus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätab

kohus kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

Õigusvastasuse tuvastamise nõue

8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas HTM-le 07.04.2025 teabenõude ja

selgitustaotluse (dtl 6-7), registreeritud 08.04.2025.

9. Vastustaja vastas kaebaja selgitustaotlusele ja teabenõudele 02.05.2025 (dtl 27-37). Vaidlus

puudub ka selles, et vastustaja ei teavitanud kaebajat, et ta oleks selgitustaotlusele ja

teabenõudele vastamise tähtaega pikendanud.

10. Avaliku teabe seadus (AvTS) § 18 lg 1 sätestab, et teabenõue täidetakse viivituseta, kuid

mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. AvTS § 19 kohaselt kui teabevaldajal on vaja

teabenõuet täpsustada või kui teabe väljaselgitamine on aeganõudev, võib ta teabenõude

täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani. Tähtaja pikendamisest koos põhjendustega

teatab teabevaldaja teabenõudjale viie tööpäeva jooksul.

Seega tuli kaebaja 07.04.2025 teabenõudele vastata hiljemalt 15.04.2025, kaebajale vastati

02.05.2025 ehk 11 tööpäeva hiljem kui seadus ette näeb (arvestades, et 18.04 ja 01.05 olid

pühad). Seega oli vastustaja perioodil 16.04.2025-30.04.2025 õigusvastases viivituses

teabenõudele vastamisega.

11. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus

(MSVS) § 6 sätestab, et märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse viivitamata, kuid mitte

hiljem kui 15 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt

vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse

vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.

Seega tuli kaebaja 07.04.2025 selgitustaotlusele vastata hiljemalt 23.04.2025. Vastustaja

vastas kaebajale 02.05.2025. Seega oli vastustaja vastamisega õigusvastases viivituses

perioodil 24.04.2025-01.05.2025 ehk 8 kalendripäeva.

12. Kohus leiab, et vastustaja viide HKMS § 45 lg 2 ei ole käesoleval juhul asjakohane ega

too kaasa kaebuse rahuldamata jätmist õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Kohus märkis

oma 20.06.2025 määruses, et antud olukorras tuleb lähtuda jätkutuvastuskaebusele ülemineku

reeglitest, mida on selgitatud Riigikohtu 28.10.2020 määruses haldusasjas nr 3-20-580, p 12.

Riigikohus selgitas, et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel

teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on

kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud.

Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige

õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude

tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse

muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise

piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse

menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui

kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui

tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt

kaitsta.

Käesoleval juhul on kaebaja selgitanud, miks on tuvastamiskaebuse esitamine vajalik – seda

esiteks preventiivsel eesmärgil ning teiseks kahju hüvitamise eesmärgil.

7(10)

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja kaebus esmases nõudes rahuldada ja tuvastada, et HTM-i

toiming, kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmine

oli õigusvastane.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue

13. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg 1, mis

sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama

haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb

muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud.

RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral.

Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju nõuet sellega, et tema õiguste rikkumine seisnes

selles, et õigeaegselt saamata jäänud vastus takistas tal oma õigusi realiseerida. Kohus

nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kaebaja väide on selles osas paljasõnaline ja

tõendamata on, millisel viisil tema õigused realiseerimata jäid. Kaebaja tõi oma täiendavates

seisukohtades välja, et tähtaegselt vastamata jätmisega alandati kaebaja inimväärikust.

Kaebaja rõhutab, et tegemist on korduva rikkumisega pikema perioodi jooksul.

Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et käesolevas asjas on vaidluse alla üksnes küsimus,

kas kaebaja 07.04.2025 teabenõudele ja selgitustaotlusele õigusvastaselt tähtaegselt vastamata

jätmisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju või mitte. Seega ei saa kohus arvestada

varasemaid kaebaja poolt viidatud juhtumeid.

Asjakohane on ka vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-20-1449, kus kohus leidis, et

olukorras, kus usutavalt õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm

sarnaseid üleelamisi, ei saa sedalaadi ebameeldivusi siiski iseenesest käsitada mittevaralise

kahjuna. Riigikohus leidis ka, et vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille

inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis, kehtiv õigus

selleks alust ei anna. Riigikohus tõi välja, et mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule

põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Kohus nõustub

vastustajaga selles, et antud juhul kaebaja selliseid asjaolusid esile ei ole toonud. Asjaolu, et

õiguskantsler soovitas kaebajal kohtu poole pöörduda ei tähenda veel, et põhjendatud oleks

mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmine. Õiguskantsleri kirjas ei ole ka midagi märgitud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta, vaid soovitatud on pöörduda kohtu poole

kaebusega, mille eesmärgiks on ministeeriumi vastama kohustamine. Kaebaja esitas vastava

nõude kohtule ning selle tulemusena vastas ministeerium kaebajale ehk kaebaja saavutas oma

esmase kaebuse eesmärgi. Lisaks tuvastas kohus ministeeriumi tegevuse õigusvastasuse

kaebajale vastamisega viivitamisel.

Riigikohus on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju

hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt Riigikohtu määrus

asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-

10-14). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus leiab, et ka antud

juhul on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise asemel vastustaja tegevuse õigusvastasuse

8(10)

tuvastamine, mida kohus juba tegi. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks tekitatud selliseid

hingelisi üleelamisi, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise rahas.

Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu

praktikas (vt asi 3-16-1903) on välja toodud ühe asjaoluna ka rikkumise kestus. Vastustaja

hilines vastamisega vastavalt 11 tööpäeva teabenõude osas ja 8 kalendripäeva selgitustaotluse

osas. Samas nii teabenõudele kui selgitustaotlusele vastamise tähtaega on võimalik pikendada

vastavalt 15 päeva ja kuni 2 kuud. Kuigi vastustaja vastavat võimalust ei kasutanud ega

teavitanud kaebajat vastamise aja pikendamisest, nõustub kohus vastustajaga selles, et need

rikkumised ei olnud sellise raskusastmega, mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju

hüvitamise rahas. Vastustaja on kaebaja ees vabandanud ning kaebaja teabenõudele ja

selgitustaotlusele vastanud, lisaks on kohus tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse,

millel on ilmselt ka preventiivne mõju vastustaja edasisele käitumisele sarnastes olukordades.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

500 eurot ei ole põhjendatud ja tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Menetluskulud

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

15. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2520 eurot õigusabikulud ning 20

eurot riigilõiv (vt dtl 60-62). Menetluskulud on välja mõistetavad (vt ka HKMS § 109 lg 1).

Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Seega saaks vastustajalt välja mõista menetluskulud

summas 1270 eurot (sh riigilõiv summas 10 eurot).

16. Kohus ei nõustu vastustustajaga selles, et menetluskulude hüvitamine ei ole põhjendatud,

kuna kaebaja oleks saanud valida soodsama õiguskaitsevahendi. Kaebaja märgib õigesti, et

õiguskaitsevahendi valik on kaebaja otsustada ja see, et on olemas ka teistsugused

õiguskaitsevahendid, ei vabastada vastustajat menetluskulude kandmise kohustusest kohtus

olukorras, kus otsus tehakse vastustaja kahjuks ehk kus on tuvastatud, et vastustaja on

käitunud õigusvastaselt. Selline vastustaja käsitlus ei ole kooskõlas ühegi õigusaktiga ega ka

üldiste õiguspõhimõtetega.

Samuti peab kohus vajalikuks selgitada vastutajale, et kaebajal on õigus võtta endale esindaja

mistahes menetlusstaadiumis kui ta seda vajalikuks peab.

17. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kohus leiab arvestades asja mahtu, sisu ja keerukust (tegemist ei ole eriti keeruka vaidlusega)

ning kaebuse täienduste mahtu (esialgse kaebuse esitas kaebaja ise), et ülal märgitud kulud nii

kokku 2520 eurot (14 tundi) kui ka pool sellest on üle paisutatud ning neid tuleb vähendada.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulusid tuleb vähendada poole võrra ning kohus

mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 630 eurot (ilma

käibemaksuta) õigusabikulud + 10 eurot riigilõiv so kokku 640 eurot.

Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Kohus selgitab, et

menetluskulude tasumise kohustus tekib vastustajal alles peale kohtuotsuse jõustumist.

18. Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 3 asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(10)

Daimar Liiv

Kohtunik

10(10)