2-25-8657/4 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 19. jaanuar 2026

Tsiviilasja nr

2-25-8657

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi J.S vastu põhivõla 1335 euro

51 sendi ja viiviste saamiseks

Hagi hind

1916 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX ), volitatud esindaja Pille Martin (e-

post XXX)

Kostja J.S (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i,

e-post XXX)

Asja lahendamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 03.06.2025 hagi J.S vastu 1335 euro 51 sendi suuruse põhivõla

ja viiviste saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse

peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1

kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte

rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.06.2025 hagi J.S (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja

kasuks välja mõista põhivõlg 1335 eurot 51 senti, viivis 432 eurot 57 senti 30.06.2022–

03.06.2025 eest ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

põhivõlalt alates 04.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni tulenevalt IPF Digital Estonia OÜ

(krediidiandja) ja kostja vahel 08.10.2018 sõlmitud krediidikonto lepingust nr 3994526 (leping)

ja selle lisadest, millest tulenevad nõuded on krediidiandja kostjale loovutanud. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna

riigilõiv 315 eurot ja seadusjärgne viivis sellelt.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja krediidiandjaga lepingu, mille kohaselt sai kostja

krediiti 500 eurot, ning lepingu lisad, millega suurendati krediidilimiiti kolmel korral: 1100

euroni 07.10.2019 (leping nr 4574011), 1250 euroni 22.12.2020 (leping nr 4958350) ja 1350

euroni 10.07.2021 (leping nr 5123260) (lepingu lisad 1–3).

Lepingu järgi oli intressimäär 23,88% aastas, krediidikulukuse määr 37,76%, tagasimakseid tuli

teha iga kuu seitsmendaks kuupäevaks, määratud olid minimaalse osamakse arvutamise alused.



Lepingu lisa 1 järgi oli intressimäär 45,96% aastas, krediidikulukuse määr 45,96%,

tagasimakseid tuli teha iga kuu kaheksandal kuupäeval, määratud oli minimaalse

osamakse arvutamise alused.



Lepingu lisa 2 kohaselt oli intressimäär 47,88% aastas, krediidikulukuse määr 60,96%,

tagasimakseid tuli teha iga kuu kaheksandal kuupäeval, määratud oli minimaalse

osamakse arvutamise alused.



Lepingu lisa 3 järgi oli intressimäär 44,52% aastas, krediidikulukuse määr 55,77%,

tagasimakseid tuli teha iga kuu üheksandal kuupäeval, määratud oli minimaalse

osamakse arvutamise alused.

Kostja rikkus lepingut ja selle lisasid, kui ta jättis tähtaegselt 09.04.2022, 09.05.2022 ja

09.06.2022, olles viivituses kolme järjestikuse maksega (dtl 12) VÕS § 416 lg 1 mõttes.

Krediidiandja andis kostjale 09.06.2022 täiendava tähtaja kuni 29.06.2022, et tasuda võlgnevus

163 eurot 70 senti, ja hoiatas kostjat, et võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb ta lepingu üles. Kuna

kostja võlga ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 30.06.2022 üles, loovutas lepingust ja selle

lisadest tulenevad nõuded hagejale ja andis sellest kostjale teada (dtl 57).

Krediidiandja andis kostjale krediiti kokku 3631 eurot 87 senti perioodil 08.10.2018–04.04.2022

(dtl 4 ja 12). Kostja on tasunud krediidiandjale kokku 3748 eurot 54 senti, millest 2296 eurot 36

senti on arvestatud põhiosa, 1415 eurot 98 senti intressi, 35 eurot 74 senti teenustasude ja 46

senti viiviste katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista:



1335 euro 51 sendi suurune põhivõlg (3631,87 – 2296,36)



432 eurot 57 senti, mis on seadusjärgne viivis perioodil 30.06.2022–03.06.2025



seadusjärgne viivis põhivõlalt alates 04.06.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

1.2. Hageja leidis, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kontrollis

kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt. Krediidiandja lasi kostjal esitada taotluse milles kostja

märkis, et tema sissetulekud on 780 eurot kuus, majapidamiskulud 100 eurot, finantskohustused

214 eurot ja ülalpeetavaid on kaks (dtl 4–5). Krediidiandja tegi enne lepingu sõlmimist päringu

Pensionikeskusesse ja Creditinfo andmebaasi, nendest päringutest saadud andmete alusel arvutati

välja, et kostja keskmine netosissetulek on 561 eurot kuus, krediidiandja ei tuvastanud.

maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

Lepingu lisa 1 sõlmimisega seoses lasi krediidiandja kostjal esitada taotluse, milles kostja

märkis, et tema sissetulekud on 1100 eurot, majapidamiskulud 100 eurot, finantskohustused 159

eurot ja ülalpeetavaid kolm (dtl 6–7). Krediidiandja tegi päringu Pensionikeskusesse ja

Creditinfo andmebaasi, nendest päringutest saadud andmete alusel arvutati välja kostja keskmise

netosissetuleku suurus 2682 eurot kuus, kuid kostja taotluse tõttu arvestati sissetulekuks 1100

eurot, krediidiandja ei tuvastanud. maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

Lepingu lisa 2 sõlmimisega seoses lasi krediidiandja kostjal esitada taotluse, milles kostja

märkis, et tema sissetulekud on 1100 eurot, majapidamiskulud 100 eurot, finantskohustused 121

eurot ja ülalpeetavaid kolm (dtl 7–8). Krediidiandja tegi päringu Pensionikeskusesse ja

Creditinfo andmebaasi, nendest päringutest saadud andmete alusel arvutati välja kostja keskmise

netosissetuleku suurus 2026 eurot kuus, kuid kostja taotluse tõttu arvestati sissetulekuks 1100

eurot, krediidiandja ei tuvastanud. maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

Lepingu lisa 3 sõlmimisega seoses lasi krediidiandja kostjal esitada taotluse, milles kostja

märkis, et tema sissetulekud on 1100 eurot, majapidamiskulud 60 eurot, finantskohustused 100

eurot ja ülalpeetavaid kolm (dtl 9–10). Krediidiandja tegi päringu Pensionikeskusesse ja

Creditinfo andmebaasi, nendest päringutest saadud andmete alusel arvutati välja kostja keskmise

netosissetuleku suurus 2334 eurot kuus, kuid kostja taotluse tõttu arvestati sissetulekuks 1100

eurot, krediidiandja ei tuvastanud. maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

2. Tartu Maakohus võttis 04.07.2025 määrusega hagi menetlusse ja andis kostjale tähtaja 21

päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja menetlusse

võtmise määruse kätte 05.07.2025 kl 13.32 kättetoimetamisportaali (KÄPO) vahendusel. Kostjal

tuli seega esitada oma seisukoht hiljemalt 28.07.2025. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.

3. Tartu Maakohus andis 05.12.2025 hagejale tähtaja seitse päeva, et esitada VÕS § 4034 lg 7

kohane nõude ümberarvutus, selgitades, et krediidiandja ei ole kohtu esialgsel hinnangul

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus toimetas nõude ümberarvutuse

esitamiseks tähtaja andmise määruse hagejale kätte 08.12.2025 kl 15.05 kättetoimetamisportaali

(KÄPO) vahendusel. Hageja tähtaegselt nõude ümberarvutust ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 mõttes nõude juba täielikult täitnud.

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ja

selle lisad tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguteks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ning loovutanud talle sellest tulenevad nõuded, mille ta

soovib käesolevalt maksma panna.

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud,

et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest

imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub

ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad.

Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult

põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma

rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN,

p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki

talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit,

sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist

ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike

hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest,

tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi

lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3

p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima kostja esitatud teavet

mõistlikul viisil VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet.

Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta

tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga

tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu ja selle lisade sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes nõuetekohast

hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamisel, kui ta ei kogunud piisavalt teavet kostja

kohustuste kohta ega küsinud kordagi kostja arvelduskonto väljavõtet vastupidiselt eespool

viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas antud suunistele.

7.1. Kohus leiab, et krediidiandja pidi kostja krediidivõimelisust kontrollima lepingu sõlmimisel

ning vähemasti ka lepingu lisa 1 sõlmimisel. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et hagi

esitamisel saab tugineda üksnes viimasele lepingulisale, mille järgi suurendati kostja

krediidilimiiti100 euro võrra. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 9 kohaselt ajakohastama tema

käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust

iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist, kui krediidiandja ja tarbija on

kokku leppinud tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast

tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 4034 lg 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud

krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või

selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust

uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka

lisanduval lepingutasul (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103, p 26). Kohus leiab, et eeltoodut

arvestades pidi krediidiandja kontrollima kostja krediidivõimelisust igal juhul ka lepingu lisa 1

sõlmimisel, sest krediidilimiiti suurendati sisuliselt kaks korda 500 eurolt 1100 euroni.

7.2. Kohus leiab, et krediidiandja ei hinnanud kostja krediidivõimelisust lepingu ja selle lisa 1

sõlmimisel nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja ei hinnanud kostja kohustusi ning ei ole

tõendanud, et muu teave kui kostja arvelduskonto väljavõte oleks olnud kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks piisav (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18).

Krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust lepingu ja selle lisade sõlmimisel kostja

esitatud andmete ning Pensionikeskuse ja Creditinfo andmebaasist saadavate andmete alusel.

7.3. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks mingil viisil püüdnud kindlaks teha kostja

kohustuste suurust või kontrollida kostja esitatud andmete õigsust. Näiteks jättis krediidiandja

tähelepanuta, et kostja andmete järgi oli lepingu sõlmimisel tal kaks ülalpeetavat ja

majapidamiskulud 100 eurot, samas kui hilisema lepingu lisa järgi oli ülalpeetavate arv

suurenenud kolmeni, kuid majapidamiskulud olid kostja väitel sellega vähenenud 60 euroni.

8. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja

hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Kohus leiab, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi arvestades tuleb kokkuvõttes jätta hagi rahuldamata.

Kohus tuvastab, et kostja on saanud lepingu alusel krediiti kokku 3631 eurot 87 senti ning on

teinud tagasimakseid kokku 3748 eurot 54 senti (dtl 12). Kohus leiab, et kuivõrd kostja on

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades nõuded juba täies ulatuses

rahuldanud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja nõue saanud hõlmata põhivõlga, hagejal ei ole

VÕS § 4034 lg 7 järgi õigust nõuda kostjalt intressi, sest lepingu ja selle lisade sõlmimise ajal oli

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 0%.

9. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja

kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude

jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin