2-24-136326/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

19.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-136326

Kohtuasi

ToruUuring OÜ hagi Osaühingu APRIORY vastu

võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21.04.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu APRIORY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja ToruUuring OÜ (registrikood 16432210),

seaduslik esindaja AK

Kostja Osaühing APRIORY (registrikood 12469535),

lepinguline esindaja Suido Västra

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Osaühingu APRIORY apellatsioonkaebust Pärnu

Maakohtu 21.04.2025 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Osaühingu

APRIORY kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-136326

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ToruUuring OÜ (hageja) esitas 08.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Osaühingult APRIORY (kostja) 3202,19 euro saamiseks. Nõudele vastuväite

esitamise tõttu andis kohus nõude üle Pärnu Maakohtule menetlemiseks. Hageja esitas

08.11.2024 hagiavalduse, mida täiendas 15.11.2024, paludes kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlg 2947,52 eurot ja viivis 254,67 eurot.

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale suuliselt sõlmitud lepingu alusel torustiku

survepesu ja kaamerauuringuteenust 06.05–07.05.2024, mille eest esitas kostjale arve nr

22483 summas 2947,52 eurot. Hind ja tingimused on kokku lepitud vastavalt kehtivale

hinnakirjale ja on näidatud peale tööde teostamist koostatud saatelehel. Arve tasumise tähtaeg

oli 17.05.2024. Kostja arvet ei tasunud. Hageja arvestas viivist võlaõigusseaduse (VÕS) alusel

kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tema töid tellinud, hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja

kinnisasjal on torustiku välja ehitanud J.E Grupp OÜ ja Pärnu Infra Ehitus OÜ ning kostja ei

tea, kumb neist tellis hagejalt tööd, kuid tööd olid vajalikud torustikus puuduste

kõrvaldamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 21.04.2025 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 2947,52 eurot ja jättis rahuldamata hageja hagi viivisenõudes. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude

suuruse summas 385 eurot.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus kokkuvõtvalt, et tõendatud ei ole

lepingu sõlmimine. Tunnistajate ütlustest ei ole tuvastatav, kes tellis hagejalt 06.05.2024–

07.05.2024 osutatud teenused. Samuti ei järeldu tõenditest, et tellimus on esitatud kostja

nimel. Maakohus rahuldas hageja nõude VÕS § 1018 lg 1 p-de 1–3 ja § 1023 lg-te 1–2 alusel.

Hageja teostas kostjale kuuluval Matsi kinnistul asuva torustiku survepesu ja

kaameravaatlusuuringu kostja kasuks. Kostja selleks hagejat ei kohustanud. Maakohus leidis,

et asjaajamine vastas kostja huvile ja tema eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Hageja

osutatud teenus oli kostjale kui kinnistu omanikule vajalik. Kostja oli varasemalt kiitnud

heaks samasisulise teenuse osutamise hageja poolt (kostja tasus selle eest). Hageja tegutses

kostja huvides, pidades kostjat oma tehingupartneriks.

3.2. Kostja ei ole esitanud arvel kajastatud töödele, mahule ega hindadele vastuväiteid.

Samasugused ühikhinnad (sh transpordikulu) nähtuvad ka kostjale varasemalt esitatud

arvetest, mis on kostja poolt tasutud. Eeltoodust tulenevalt on tegemist mõistliku tasu- ja

kulunõudega VÕS § 1023 lg 1 ja lg 2 tähenduses.

3.3. Kuna kostja sai nõudest teada alles maksekäsu kiirmenetluses ja hageja viivisenõue on

arvestatud kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiseni, jäi hageja viivisenõue

rahuldamata.

2-24-136326

3.4. Kuna kohus rahuldas hagi terviklikult ligilähedaselt hageja kasuks (92,05%), siis jättis

maakohus kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 21.04.2025

otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 4 ja 5, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus otsuse tegemisel VÕS § 1018 lg 1 p 1

valesti ja rikkus otsuse põhjendamiskohustust oluliselt, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kostja ei

ole heaks kiitnud teenuse osutamisele asumist 2024. a. Käsundita asjaajamist ei toimunud ka

2023. aastal, sest siis tellis hagejalt teenuse töövõtja, kelle asemel kostja teenuse eest tasus.

Teenus oli siis vajalik, et tõendada Tori vallale torustiku ehitamise nõuetekohasust. Hageja

17.05.2024 arve on esitatud sama torustiku kordusuuringu eest, mille esmase uuringu tegi

hageja 2023. aastal. Mõlemad uuringud tellis hagejalt töövõtja ning kostja sai nendest teada

peale uuringute tegemist. Torustiku puudused selgusid ka kordusuuringust, st esmase

uuringuga tuvastatud puudused ei olnud kordusuuringu tegemise ajaks kõrvaldatud.

Torustikus puuduste tuvastamine oli eelkõige töövõtja huvides, sest tema kohustus oli välja

ehitada puudusteta torustik ja esitada selle kohta uuringu tulemus Tori Vallavalitsusele.

Hagejal ei olnud tahet ilma käsundita kostja asja ajada. Hagejalt tellis teenuse töövõtja Pärnu

Infra Ehitus OÜ juhatuse liige KO, st teenuse tellija oli olemas. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks ta ei nõustu kostjaga, et kinnistule ehitatud torustiku vastavust nõuetele ei

ole võimalik tuvastada uuringuga, millel ei ole tellijat. Selline uuring ei oleks usaldusväärne

ega vastaks seaduse mõttele, sest puuduks selgus, kuidas uuring on saadud.

Kostja palub vande all üle kuulata kostja juhatuse liige, kes saab anda ütlusi, et 1) kostja ei ole

hagejalt mingeid töid Matsi kinnistul tellinud, sest kostja ei teadnud torustiku ehitustööde

alustamisel, miks hageja tööd on vajalikud; 2) kui kostja sai teada, miks hageja uuringud

Matsi kinnistul on tehtud, ei avaldanud kostja hagejale, et on nõus tasuma uuringute eest,

mida hageja tegi seetõttu, et torustiku ehitustöödes selgusid puudused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405

lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka

seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid

menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja

põhivõlg 2947,52 eurot ja viivis 254,67 eurot. Seega ei ületa hageja nõuded ülal märgitud

piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

2-24-136326

7. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

8. Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise

korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt

RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 11).

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi

alusel ja põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11;

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

10. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

11. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2

hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja

on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile

piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda

ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.

11.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus kohaldas

ebaõigesti VÕS § 1018 lg 1 p-i 1. Maakohus lahendas hagi VÕS § 1018 lg 1 p-le 2 tuginedes,

st et hageja teenuse osutamine vastas kostja huvile ja vähemalt tema eeldatavale tahtele

(otsuse p-d 9.3–9.4).

11.2. Kostja väidab apellatsioonkaebuses vastuoluliselt ühelt poolt, et teenuse osutamine oli

talle vajalik, kuid teiselt poolt, et konkreetne teenus siiski ei olnud talle vajalik. Maakohus on

otsuses nõuetekohaselt vastanud kostja apellatsioonkaebuses korratud väidetele, mille

kohaselt oli kostja arvates töö tehtud töövõtja huvides, kes torud ehitas, mitte kostja huvides,

kes torude ehitamise tellis. Kostja viited kohtupraktikale on seotud tellija ja töövõtja vahelise

vaidlusega, kus tuvastati, mis on töövõtja huvides. Praegusel juhul ei ole tegemist töövõtja ja

tellija vahelise vaidlusega, mistõttu kostja viidatud Harju Maakohtu 26.09.2022 otsus

tsiviilasjas nr 2-22-3406 ei ole asjakohane. Kostja väidetele tuginedes ei ole seega põhjust

järeldada, et maakohus oleks ilmselgelt eksinud, kui leidis, et asjaajamine oli kostja huvides.

2-24-136326

11.3. Kostja väide kaebuses, et pooled ei vaidle, justkui oleks teenuse hagejalt tellinud

töövõtja, ei ole õige ja see ei leidnud maakohtus ka kinnitust (otsuse p 8.2).

11.4. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse kostja juhatuse liikme vande all

ülekuulamiseks, kuna kostja hinnangul jättis maakohus vastava taotluse 01.04.2025 istungil

põhjendamatult rahuldamata. Maakohus ei tuvastanud, et pooled oleks sõlminud lepingu ja

seda asjaolu pole vaidlustatud. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et kostja pole nõustunud

ega avaldanud nõustumust, et ta tasuks hagejale tööde eest, missugust tasu hageja käesolevas

tsiviilasjas kostjalt nõuab. Seetõttu kostja seadusliku esindaja vande all antavad ütlused, et

kostja pole tellinud mingeid töid või avaldanud, et kostja pole nõus tasuma konkreetsete

uuringute eest, ei ole asjaolud, mille üle pooled vaidleksid ja mida oleks vaja tõendada.

Seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsuse muutmiseks ka kostja etteheite tõttu, et maakohus

tema taotlust ei rahuldanud.

11.5. Maakohus leidis, et kostjale ostutatud tööde ja teenuste eest nõutav hind on mõistlik ja

see tuleb kostjal hagejale hüvitada. Selles osas ei ole kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid

esitanud.

11.6. Olukorras, kus hagi valdavalt rahuldati, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult

alusel kostja kanda. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi rahuldamisele

oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.

12. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude

kindlaksmääramise osas. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab

lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise

osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda

apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta

tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust

ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS §

178 lg-s 2 sätestatuga, st peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist

rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 27.11.2024, 2-21-141014, p 9).

Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles

toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud,

et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ja kontrollib maakohtu poolt õigusnormide

kohaldamise korrektsust. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas ühtegi väidet apellatsioonkaebuses esitanud. Tegemist on maakohtu

diskretsiooniotsustusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsiooni piire. Kuna kostja ei ole esitanud põhjendusi, miks maakohus on

tema hinnangul hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud, ei ole

ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu

menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Hageja menetluskuluks oli üksnes

riigilõiv. Maakohus kohaldas menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrates menetlusõiguse

norme õigesti. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

13. Eelnevast tulenevalt keeldub ringkonnakohus kostja esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel.

2-24-136326

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja,

s.o kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei

edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

15. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)