2-22-11089/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.01.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-11089

Kohtuasi

ISIS Medical OÜ hagi R.R-i vastu 30 457,20 euro ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.02.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ISIS Medical OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

32 893,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja ISIS Medical OÜ (registrikood 10958649),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Teet Lehiste

Kostja R.R (isikukood XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Paul Keres ja Aleksander Muru

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.02.2025 otsus muutmata.

2. Jätta ISIS Medical OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud ISIS Medical OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks R.R-i menetluskulude rahaline suurus ja mõista ISIS Medical

OÜ-lt R.R-i kasuks välja menetluskulud 1258 eurot.

5. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb ISIS Medical OÜ-l tasuda viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-11089

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ISIS Medical OÜ (hageja) esitas 29.07.2022 Harju Maakohtule R.R-i (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 457,20 eurot ja viivise põhinõudelt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.08.2013 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juurde tööle müügiesindaja ametikohale. Hageja on laborivarustuse, meditsiinitehnika ja

-tarvikute müügiga tegelev äriühing. Kostja oli hageja juures töötades hageja klientidega

vahetus suhtluses, ta omas ligipääsu klientide andmetele, tal oli täielik ülevaade hageja

klientide vajadustest, ostukäitumistest ning muudest vajalikest andmetest müügitehingute

sõlmimiseks. Pooled on sõlminud konkurentsipiirangu kokkuleppe, mille kohaselt kohustus

kostja mitte töötama ühe aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist hageja konkurendi juures

ning mitte tegutsema hagejaga samal või konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal.

Kostja ütles 21.06.2021 avaldusega töölepingu üles alates 16.07.2021.

Pärast töölepingu lõpetamist asus kostja tööle hageja konkurendi Medivar OÜ (Medivar)

juurde, kes sarnaselt hagejaga tegeleb laboriseadmete, meditsiinitarvikute ja -seadmete

müügiga. Hageja sai 2021 augustis teada, et kostja vahendab Medivari kaudu kolmandatele

isikutele samu tooteid, mida kostja on hageja nimel samadele asutustele varasemalt

vahendanud. Kostja rikkus konkurentsipiirangu kokkulepet. Kostja kasutas hageja

müügiesindajana hagejalt saadud andmeid ja varasemalt loodud kliendisuhteid ning lõi

Medivari kaudu kliendisuhted hageja klientidega ja müüs Medivari kaudu hageja pakutavate

toodetega sarnaseid tooteid hageja klientidele. Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumine on

põhjustanud hagejale kahju. Hagejal on jäänud saamata tulu kokku 30 457,20 eurot, mille

kostja peab hagejale hüvitama.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine. Kokkuleppes ei ole hageja konkurendid,

konkureeriv tegevusala ja piirangu ruumiline ulatus mõistlikult ja töötajale äratuntavalt

piiritletud. Medivar ei ole hageja konkurent. Pooled leppisid kokku, et hageja maksab kostjale

kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitist 1/3 töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta

keskmisest kuupalgast ühes kuus. Hüvitis ei ole mõistlik. Arvestades seda, et pooled

kohaldasid kokkulepet ajaliselt maksimaalselt lubatud ulatuses üks aasta ja kostjalt oli võetud

ära võimalus töötada oma erialasel tööl, saab mõistlikuks hüvitiseks pidada lepingu

lõppemiseni makstud palka. Hageja ei ole kostjale maksnud hüvitist kokkuleppe täitmise eest.

Hageja ei saanud keelduda hüvitise tasumisest viidates kostja väidetavale kokkuleppe

rikkumisele.

2-22-11089

Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Hageja ei ole tõendanud võimalust ja kavatsust tulu

saada. Kolmandad isikud oleks saanud tooteid osta mitte ainult hagejalt või Medivarilt, vaid

ka tootjalt ja kolmandalt isikult.

Hageja nõue on aegunud. Hageja on esitanud töösuhtest tuleneva nõude, mille

realiseerimiseks tuleb töövaidlusorgani poole pöörduda nelja kuu jooksul arvates ajast, kui

isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja sai hiljemalt 31.08.2021

väidetavast kahjust teada ja hageja nõue aegus hiljemalt 31.12.2021 ehk enne hagi esitamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 28.02.2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 6342 eurot.

4. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

- hageja ja kostja sõlmisid 19.08.2013 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juurde tööle müügiesindaja ametikohale;

- töölepingus oli ette nähtud konkurentsipiirangu kohaldamine pärast töösuhte lõppemist;

- kostja ütles 21.06.2021 avaldusega töölepingu üles alates 16.07.2021;

- kostja asus alates 16.08.2021 tööle Medivari müügijuhi ametikohale.

5. Pooled vaidlevad selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ning kas kostja,

asudes tööle Medivari, on kokkulepet rikkunud ja hagejale kahju tekitanud.

6. Hageja konkurendid ja konkureeriv tegevus on välja toodud töölepingu p-s 8.4, mis näeb

ette, et tööandja tegevusaladega sarnasteks tegevusaladeks loetakse muuhulgas (kuid ei ole

sellega piiratud) meditsiinilisi ja laboratoorseid teenuseid osutavad, meditsiinilisi ja

laboratoorseid instrumente, tarvikuid ning teste müüvad, hooldavad ja vahendavad isikud.

Otsesteks konkurentideks on isikud, kes on seotud kaubamärkidega Abbott, Greiner, Randox,

Alere, Acon, Certest, Cypress, Biomerica, R-Biopharm, Orgentec, Vedalab, Fortress, Artsana,

Serola, Diasys, jne ja sarnaste või lähedaste kaubamärkidega seotud isikud ning isikud,

kellega asutakse koostööle töölepingu kehtivuse ajal. Eeltoodud punkti sisu näitab, et hageja

oli selle eelnevalt välja töötanud ja kasutanud töölepingute sõlmimisel. Seega töölepingu p

8.4, mis sisaldab hageja konkurente ja konkureerivat tegevust, on hageja tüüptingimus VÕS §

35 lg 1 mõttes. Tõlgendades tingimust VÕS § 39 lg 1 esimese lause alusel ning arvestades

VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet, on hageja töötajale konkurendid ja

konkureeriva tegevuse mõistlikult ning äratuntavalt piiritlenud. Maakohus

konkurentsipiirangu tingimuste tühisuse aluseid ei tuvastanud (VÕS § 42).

7. Lepingus on läbi tegevusala välja toodud isikud, keda hageja peab enda konkurentideks:

meditsiinilisi ja laboratoorseid teenuseid osutavad, meditsiinilisi ja laboratoorseid

instrumente, tarvikuid ning teste müüvad, hooldavad ja vahendavad isikud. Konkurendid on

piiritletud ka kaubamärkide kaudu, kuid see tunnus ei ole määrava tähendusega. Hagejaga

samas tegevusvaldkonnas tegutsev isik võib erineval ajal erinevate kaubamärkidega tooteid

müüa. Muudatused konkurendi kaubavalikus ei muuda asjaolu, et teatud isik on endiselt

hageja konkurent, kui mõlemad tegutsevad samal tegevusalal. Keskmine mõistlik töötaja pidi

läbi lepingu p-s 8.4 välja toodud tegevusala aru saama, kes on hageja konkurent.

8. Lepingu p-s 8.4 on otseste konkurentidena välja toodud isikud, kes vahendavad kindlaid

kaubamärke, täpsustusega, et konkurentideks on ka isikud, kellega asutakse koostööle lepingu

kehtivuse ajal. Seega pidi kostjale olema arusaadav, et hageja konkurendiks on ka need

2-22-11089

isikud, kes ei vahenda lepingus märgitud kaubamärke, kuid kellega asutakse koostööle

lepingu kehtivuse ajal. Kostjale pidi olema arusaadav, et mitte iga isik, kellega kostja asub

pärast töölepingu sõlmimist koostööd tegema, on tema konkurent, vaid üksnes see isik, kes

tegutseb samal tegevusalal nagu hageja. Vastav arusaam pidi kostjal tekkima läbi lepingus

selgelt välja toodud hageja tegevusala, st meditsiiniseadmete ja -tarvikute müük. Maakohus ei

nõustunud kostjaga, et konkurendi piiritletus on ebamõistlik.

9. Asja materjalidest nähtuvalt leppisid pooled kokku selles, et pärast töölepingu lõppemist

kohaldub kostjale konkurentsipiirang. Töölepinguseaduse (TLS) § 24 lg 1 sätestab, et pärast

töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see

vastab TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele (p 1); on sõlmitud kirjalikult (p 2); selle

eest makstakse hüvitist vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 (p 3); see on sõlmitud kuni üheks

aastaks arvates töölepingu lõppemisest (p 4). TLS § 24 lg 3 järgi maksab tööandja töötajale

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist

mõistlikku hüvitist. TLS § 23 lg 2 sätestab, et konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida,

kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks

on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja

klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat

oluliselt kahjustada. TLS § 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja

esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. TLS § 23 lg 4 kohaselt on samas

paragrahvis sätestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkulepe tühine.

10. Kohtupraktikas selgitatakse, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine on õigustatud

vaid juhul, kui on tuvastatud kõik järgmised TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused

(nõuded): piirang kaitseb tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on

tööandjal õigustatud huvi (tööandjal on õigustatud põhjus piirangut kehtestada, sest töötaja

töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada); piirang on ruumiliselt,

ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud (piirang on

proportsionaalne tööandja kaitstava huviga ning töötajale on arusaadav, millisel territooriumil,

kui kaua ja millise tegevuse kohta piirang kehtib; RKTKo 12.03.2019, 2-15-16682, p 12;

RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960, p 12.1).

11. Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise eelduseks on see, et kokkulepe on vajalik

tööandja eriliste majanduslike huvide kaitseks. Hageja selgitas, et töötades hageja juures

müügiesindajana, oli kostja hageja klientidega vahetus suhtluses, kostja omas ligipääsu

klientide kontaktandmetele, tal oli täielik ülevaade klientide vajadustest, ostukäitumisest ning

muudest vajalikest andmetest müügitehingu sõlmimiseks või selle vajadusele osundamiseks.

Kostja ei ole neid hageja väiteid vaidlustanud. Maakohus leidis, et hagejal oli eriline

majanduslik huvi, mis vajas kaitset konkurentsipiirangu abil. Hageja selgitustest nähtuvalt

võimaldas töösuhe kostjal tutvuda hageja klientidega, nende vajaduste ja ostukäitumisega

ning muude andmetega tehingute sõlmimiseks. Nende teadmiste kasutamine hageja

konkurendi juures võib hagejat oluliselt kahjustada.

12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe ruumiliselt,

ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.

13. Töölepingu p 8.6 esimese lause kohaselt võtab töötaja endale kohustuse mitte töötada ühe

aasta jooksul peale töölepingu lõpetamist tööandja konkurendi juures ning mitte tegutseda

tööandjaga samal või konkureerival majandus- või kutsetegevuse alal. Selline piirang on

ajaliselt äratuntavalt piiritletud. Arvestades asjaolu, et kostjal oli ulatuslik ligipääs andmetele

hageja klientide kohta, täielik ülevaade klientide vajadustest, ostukäitumisest jne, on piirangu

2-22-11089

kohaldamine seadusega lubatud maksimaalses ajalises ulatuses põhjendatud. Hageja andmete

– millele oli kostjal ligipääs – kasutamine konkurendi juures võib hagejale ulatusliku kahju

põhjustada, mistõttu vajab hageja majanduslik huvi kaitset. Asjaolusid arvestades on piirangu

ajaline piiritletus mõistlik. Kostja ei ole menetluses väitnud, et piirangu ajaline ulatus ei oleks

mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.

14. Konkurentsipiirangu esemelise (hageja konkurendid ja konkureeriv tegevus) ulatuse

sätestab töölepingu p 8.4. Maakohus tuvastas, et hageja konkurendid ja konkureeriv tegevus

on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud. Hageja andmete – millele oli kostjal ligipääs

– kasutamine konkurendi juures võib hagejale ulatusliku kahju põhjustada, mistõttu vajab

hageja majanduslik huvi kaitset. Seega on piirang esemeliselt mõistlikult ja töötajale

äratuntavalt piiritletud.

15. Töölepingus ei ole pooled sõlminud kokkulepet konkurentsipiirangu ruumilise ulatuse

kohta. Riigikohus on selgitatud, et kui piirangu ulatus on kindlaks määratud ebaselgelt või

seda ei ole kindlaks määratud, tuleb poolte tahe kokkuleppe tõlgendamise teel kindlaks teha.

Riigikohus on selgitanud, et konkurentsipiirangu kokkulepete puhul ei saa mõistlikult

järeldada, et pooled sõlmivad selliseid lepinguid, soovides, et need ei kehtiks mitte kusagil

(RKTKo 12.03.2019, 2-15-16682, p 15). Viidatud seisukoht on küll avaldatud vaidluses, kus

konkurentsipiirang ei olnud sõlmitud tüüptingimustel, kuid kohtu hinnangul saab seda

kohaldada ka juhul, kui konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmitakse tüüptingimustel. Puudub

alus arvata, et ka tüüptingimustel sõlmitava kokkuleppe puhul ei soovi pooled sellele

õigusjõudu anda. Tingimuse tõlgendamisel arvestas maakohus järgmiseid asjaolusid:

töölepingu järgi on hageja Eestis asuv äriühing; hageja tegutseb põhiliselt Eestis; töölepingu

p-s 2.2 on kostja töö tegemise kohaks märgitud Eesti Vabariik; hageja selgitas 26.02.2024

istungil, et hageja töötajana tegutses kostja Eestis. Kostja ei ole menetluses väitnud, et talle ei

olnud arusaadav, et hageja huviks on kaitsta oma erilist majanduslikku huvi Eesti

territooriumil. Maakohus leidis, et kokkulepet tuleb tõlgendada selliselt, et töötajaga

(kostjaga) sarnane mõistlik isik pidi mõistma, et konkurentsipiirang kehtib Eesti

territooriumil. Pooled piiritlesid konkurentsipiirangu kokkuleppe ulatust Eesit territooriumiga.

Hageja andmete – millele oli kostjal ligipääs – kasutamine konkurendi juures võib hagejale

ulatusliku kahju põhjustada, mistõttu vajab hageja majanduslik huvi kaitset. Piirangu

ruumiline ulatus on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.

16. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks on see, et tööandja maksab töötajale

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist

mõistlikku hüvitist (TLS § 24 lg 1 p 3, § 24 lg 3). Töölepingu p 8.6 teise lause kohaselt on

tööandja kohustatud tasuma töötajale konkurentsipiirangu eest mõistlikku hüvitist, milleks

pooled peavad 1/3 töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest kuupalgast ühes

kuus. Hageja keskmine töötasu perioodil jaanuar–juuni 2021 oli 4864,49 eurot ja hüvitise

suurus pidi olema 1621,33 eurot.

17. Maakohus arvestas hüvitise mõistlikkuse hindamisel, et konkurentsipiirang oli kohaldatud

üheks aastaks ehk piirang kehtis seadusega maksimaalselt lubatud aja jooksul. Kostjal oli

keelatud töötada hageja konkurentide juures, hagejaga samal või konkureerival majandus- või

kutsetegevuse alal. Kostja on hageja juures töötanud peaaegu kaheksa aastat, müües hageja

töötajana meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid. Hageja juures töötades on kostja läbinud koolitusi,

et hageja pakutavat kaupa edukalt müüa. Kostja CV järgi on ta juba enne hageja juurde tööle

asumist töötanud alates 2000 müügiesindaja ja suurkliendihaldurina käsimüügiravimite

valdkonnas, edendades müüki apteekides, pidades läbirääkimisi müüjatega jne. Seega on

kostja alates 2000 töötanud müügiesindajana ravimite, meditsiiniseadmete ja -tarvikute

2-22-11089

valdkonnas ehk kostja on müünud sisuliselt sama valdkonda (meditsiinitooted) kuuluvat

kaupa. Usutav on, et nii pikalt kindlas valdkonnas töötatud aastate jooksul on kostjal tekkinud

oskused just selles valdkonnas edukalt tegutseda. Oluline on ka see, et peale vilumuse, mis on

vajalik selleks, et edukalt kaupa müüa, on kostjal pika tööstaaži jooksul tekkinud sidemed

paljude teiste samas valdkonnas tegutsevate isikutega (nt ostjad, müüjad jne), mis

võimaldavad töötajal edukalt tööülesandeid täita. Konkurentsipiirangu kokkuleppega võeti

kostjalt ära võimalus tegutseda tegevusalal, kus ta on pikalt töötanud, kus tal on tekkinud

oskused ja sidemed kõige efektiivsemalt oma tööülesandeid täita ja mis on talle seni püsiva

sissetuleku taganud.

18. Maakohus möönis, et teatud esemete müügi valdkonnas saadud müügitöö kogemust saab

teiste kategooria kaupade müügil kasutada. Samas saab pikalt kindla kaupade grupi müügile

keskendunud kostja kõige efektiivsemalt just sellesse valdkonda kuuluvat kaupa müüa. Range

konkurentsipiirang põhjustab olukorra, kus kostja oleks pärast hagejaga töösuhte lõppemist

pidanud ümber spetsialiseeruma. Kohtupraktikas on selgitatud, et olukorras, kus tööandja on

otsustanud kohaldada töötaja suhtes konkurentsipiirangut ka pärast töölepingu lõppemist,

millisel juhul kohustab seadus tööandjat maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest

kinnipidamise eest igakuist mõistlikku hüvitist (TLS § 24 lg 3), puudub töötajal sel perioodil

kohustus otsida endale tööd, mis ei oleks vastuolus konkurentsipiirangu kokkuleppega

(TrtRnKo 28.01.2019, 2-18-3488/37).

19. Kui konkurentsipiirangu kokkuleppega võetakse töötajalt ära võimalus töötada ühe aasta

jooksul alal, millel edukaks tegutsemiseks on töötajal olemas pikaajaline tööstaaž, oskused ja

sidemed, peab selle eest makstava tasu suurus olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku

piirangut. Maakohus ei pidanud õigeks arvestada hüvituse mõistlikkuse juures keskmise

töötasu suurust Eestis või müügijuhi keskmise netotöötasu suurust Harjumaal. Samas ei ole

põhjendatud hinnata hüvituse mõistlikkust selliselt, et võtta kogu kostja potentsiaalne

sissetulek, mis võiks koosneda hüvitisest ja uuel töökohal makstavast töötasust. Hüvitise

mõistlikkust tuleb käsitleda kindla juhtumi asjaolusid arvestades. Hüvitis peab olema mõistlik

arvestades seda, et töötaja võimalus töötada oma senises valdkonnas on piirangu tõttu oluliselt

piiratud või isegi välistatud.

20. Konkurentsipiirangu kokkuleppe järgi pidi hageja tasuma kostjale igakuist hüvitist 1/3 (ca

33%) töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest kuupalgast. Kohtupraktikas on

asutud seisukohale, et hüvitis ca 20% töötasust (TlnRnKo 30.04.2018, 2-16-7799/106, p 41),

hüvitis ca 23% töötasust (TlnRnKo 06.09.2019, 2-18-14568/16, p 11) ja hüvitis ca 29%

töötasust (HMKo 08.12.2020, 2-18-11940/26, p 24) ei ole hüvitisena TLS § 24 lg 3 mõttes

mõistlik. Hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku

vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu

lõpetamiseni sai (TrtRnKo 28.01.2019, 2-18-3488/37).

21. Arvestades kostjale konkurentsipiirangu kokkuleppest tulenevat töökohavaliku

intensiivset riivet, pidas maakohus kokkuleppe järgi kostjale makstavat hüvitist 33%

keskmisest töötasust ebamõistlikuks hüvitiseks TLS § 24 lg 3 mõttes. Arvestades eeltoodud

kohtupraktikat jääb kostjale kokkuleppe järgi makstav hüvitis 33% keskmisest töötasust

suurusjärgult vahemikku, mida kohus on pidanud ebamõistlikuks hüvitiseks. Kohtu hinnangul

saab vaidluse asjaolusid arvestades pidada mõistlikuks hüvitiseks kostja keskmist töötasu.

Kuivõrd konkurentsipiirangu kokkuleppes sätestatud hüvitis on ebamõistlik, ei ole

kokkuleppe TLS § 24 lg 1 p 3 ja sama sätte lg 3 järgi kehtiv. Kostja ei saanud mittekehtivat

kokkulepet rikkuda ja hageja ei saa kostjale kokkuleppe rikkumist ette heita.

2-22-11089

22. Hagi rahuldamata jätmise tõttu ei käsitlenud maakohus poolte väiteid selle kohta, kas

hagejal oli õigus keelduda hüvitise tasumisest VÕS § 110 või § 111 alusel. Samuti ei pidanud

maakohus vajalikuks käsitleda konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumist, hagejale kahju

tekkimist ja kahjunõude aegumist.

Apellatsioonkaebus

23. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi Harju

Maakohtule uueks lahendamiseks või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

24. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 24 lg 1 p 3 ja lg-t 3. Maakohus ei ole

põhjendanud ega konkreetselt selgitanud, kuidas hüvitise mõistlikkuse tuvastamiseks olulised

asjaolud on praegusel juhul mõjutanud mõistliku hüvitise suurust. Maakohus on segamini

ajanud mõisted tegevusala, valdkond ja kaup ning ekslikult pidanud kaupa (ravimid, seadmed

ja -tarvikud) valdkonnaks. Kostjal oli kokkuleppe kohaselt keelatud ainult tegeleda

meditsiiniseadmete ja nende tarvikute müügiga, kuid ei olnud meditsiinivaldkonnas keelatud

tegeleda näiteks käsimüügiravimite müügiga. Selliselt oli tegevusala vaid kaubagrupiga

piiritletud, millist asjaolu maakohus ei ole arvestanud hüvitise mõistlikkuse hindamisel.

Maakohus on eksinud, et konkurentsipiirangu kokkuleppega on kostjalt võetud ära võimalus

meditsiini valdkonnas müügiga tegeleda. Poolte vahel kokku lepitud konkurentsipiirangu

kokkulepe ei olnud ulatuslik ning ei piiranud oluliselt või intensiivselt kostja edasist

töökohavalikut. Seetõttu ei oleks hageja pidanud kostjale ka tasuma hüvitist tema keskmise

töötasu suuruses Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja tõenditega, et

konkurentsipiirangu tõttu ei olnud kostjal takistatud saada erinevates valdkondades lihtsasti

tööd müügimehena ning kostja sissetulek poleks vähenenud kogu tema töötasu võrra. Poolte

vahel kokku lepitud hüvitis kostja töökohavaliku piirangu ulatust arvestades oli mõistliku

suurusega.

Vastustaja seisukoht

25. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

27. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis ei

pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

28. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on

maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki

tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on

tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt

2-22-11089

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud

järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

29. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas konkurentsipiirangu

kokkulepe kehtib pärast töölepingu lõppemist. TLS § 24 lg-st 1 tulenevalt peavad pärast

töölepingu lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuseks esinema kõik

TLS § 24 lg 1 p-des 1–4 nimetatud tingimused. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal esines

eriline majanduslik huvi, mis vajas kaitset konkurentsipiirangu abil (TLS § 24 lg 1 p 1 ja § 23

lg 2) ning konkurentsipiirangu kokkulepe on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ja

töötajale äratuntavalt piiritletud (TLS § 24 lg 1 p 1 ja § 23 lg 3). Vaidlust ei olnud selles, et

konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kirjalikult (TLS § 24 lg 1 p 2) ja see oli sõlmitud

kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest (TLS § 24 lg 1 p 4). Pooled vaidlevad selle

üle, kas töölepingus kajastatud hüvitis konkurentsipiirangu eest on mõistlik (TLS § 24 lg 1 p 3

ja § 24 lg 3).

30. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et praegusel juhul ei saa

konkurentsipiirangu eest pidada mõistlikuks hüvitiseks 1/3 kostja kuutöötasust ja seetõttu

konkurentsipiirangu kokkulepe pärast töölepingu lõppemist TLS § 24 lg 1 p 3 järgi ei kehti.

Maakohus arvestas hüvitise mõistlikkuse hindamisel konkreetse konkurentsipiirangu

asjaoludega: piirang kehtis seadusega maksimaalselt lubatud aja jooksul, kostjal oli keelatud

töötada hageja konkurentide juures, kostjal oli keelatud töötada hagejaga samal või

konkureerival majandus või kutsetegevusalal (müüa meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid). Kuigi

maakohus ei ole eraldi märkinud, et on hüvitise suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestanud

ruumilise piiritlemisega, siis ei ole võimalik järeldada, nagu maakohus poleks ruumilise

piiritlemisega arvestanud. Maakohus tuvastas, et konkurentsipiirangu kokkulepe on

ruumilises ulatuses mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud Eesti Vabariigiga. Praegusel

juhul ei ole poolte esiletoodud asjaoludest võimalik järeldada, et konkurentsipiirangu

ruumiline piiritletus Eesti Vabariigiga mõjutaks mõistliku hüvitise suurust eraldiseisvalt selle

ajalisest ja esemelisest piiritlemisest.

31. Maakohus arvestas, et kostja on hageja juures töötanud peaaegu kaheksa aastat, mil ta

müüs hageja töötajana meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid ning läbinud sellise töö tegemiseks ka

koolitusi. Maakohus leidis, et kui kostja on juba alates 2000. aastast müügiesindajana ja

suurkliendihaldurina müünud käsimüügiravimeid (edendades müüki apteekides ja pidades

läbirääkimisi müüjatega), siis on ta müünud sisuliselt samu kaupu, s.o meditsiinitooteid.

Maakohus järeldas, et pikalt kindla kaupade grupi müügile keskendunud kostja saab kõige

efektiivsemalt müüa just kaupa, millele ta on keskendunud. Range konkurentsipiirang

põhjustab olukorra, kus kostja oleks pärast hagejaga töösuhte lõppemist pidanud ümber

spetsialiseeruma. Kolleegium nõustub kostjaga, et mistahes kaupade müügi puhul on

põhjendatud arvata, et iga valdkonna kaupade müük nõuab teadmisi ja oskuseid selle

valdkonna kauba erisustest tulenevalt, teadmisi selle kauba turust, sh kliendibaasist.

Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kostja poolt hageja juures omandatud teadmised,

oskused ja vilumus on sellisel professionaalsel tasemel, et kostja oleks vajanud ümberõpet ja

aega, et omandada teadmisi ja oskusi teises valdkonnas müügitöö tegemiseks, et teha oma

tööd samaväärselt hea tulemusega. Asjaolu, et hageja sõnul võiks kostja meditsiinivaldkonnas

müüa meditsiinitooteid, millele konkurentsipiirang ei laiene, ei muuda iseenesest kostjale

kehtestatud konkurentsipiirangut vähem intensiivsemaks, kui see tema jaoks on. Samuti ei

muuda konkurentsipiirangut vähem intensiivseks maakohtu seisukoht, et kostja töötas

2-22-11089

meditsiiniseadmete ja -tarvikute müügi valdkonnas aastast 2000, kuna müüs

käsimüügiravimid (meditsiinitooted). Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja tegutses varem,

s.o aastast 2000 meditsiinivaldkonnas ja müüs käsimüügiravimeid. Töölepingu p 8.4 nägi ette

tegevusalad, mis kostja jaoks konkurentsipiirangu tõttu on välistatud: tööandja tegevusaladega

sarnased tegevused muuhulgas (kuid ei ole sellega piiratud) meditsiinilisi ja laboratoorseid

teenuste osutamine, meditsiiniliste ja laboratoorsete instrumente, tarvikute ning testide

müümine, hooldamine ja vahendamine. Kuigi pooled on eri meelt selle üle, kas

konkurentsipiirang kehtib ka käsimüügiravimitele, siis on põhjendatud järeldada, et

käsimüügiravimite müük on tegevus meditsiinivaldkonnas ja sisuliselt sarnane hageja

tegevusega nagu maakohus õigesti leidis. Isegi kui nõustuda hagejaga, et käsimüügiravimite

müük ei peaks olema hõlmatud konkurentsipiirangu kokkuleppega, siis peale kaheksa aastast

pausi käsimüügiravimite müümisest tuleb omandada uuesti ajas muutunud teadmised

(arvestades seadusemuudatusi) ja oskused, sh kliendibaas. Konkurentsipiiranguga võetakse

töötajalt võimalus töötada alal, milleks tal on olemas pikaajaline staaž, oskused ja sidemed.

32. Maakohus on õigesti märkinud, et tegemist on intensiivse piiranguga ja selle eest makstav

tasu peab reaalselt kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku

vähenemise. Vähenenud sissetulekuks saab eelduslikult pidada töötasu, mida töötaja sai kuni

töölepingu lõpetamiseni. Kuivõrd kohtupraktika kohaselt puudub töötajal kohustus

konkurentsipiirangu ajal otsida tööd, mis ei oleks piiranguga vastuolus, siis ei ole põhjendatud

hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud ilmtingimata leidma endale teistsuguse müügitöö

teises valdkonnas (või samas valdkonnas kaupu (meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid) müües,

mida hageja sõnul ei peaks pidama meditsiiniseadmeteks ja -tarvikuteks), et hinnata hagejale

makstava hüvitise piisavust koos võimaliku muu töötasuga, millises muus valdkonnas hageja

mööndusel kostja võiks sissetulekut teenida. Praegusel juhul on konkurentsipiiranguga kostjal

ära võetud võimalus töötada hageja konkurentide juures, kostjal oli keelatud töötada hagejaga

samal alal, s.o müüa meditsiiniseadmeid ja -tarvikuid ning kostjal oli keelatud töötada

hagejaga konkureerival alal, millise tegevusega on kostja hageja juures olnud seotud ja mis on

taganud kostjale sissetuleku viimased kaheksa aastat. Maakohus arvestas põhjendatult

hüvitise mõistlikkuse hindamisel lisaks konkurentsipiirangu intensiivsusele ka hüvitiste

suurusega sama liiki asjade kohtupraktikas. Maakohus viitas asjakohasele kohtupraktikale

ning on põhjendanud jälgitavalt, miks praegusel juhul ei saa konkurentsipiirangu eest pidada

mõistlikuks hüvitiseks 1/3 töölepingu lõpetamisele eelnenud poole aasta keskmisest

kuupalgast ühes kuus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

33. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

34. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud hageja kanda.

35. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud mõista hagejalt kostja kasuks välja lepingulise

esindaja tasu 2386 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjale osutati õigusteenust 14,2 tundi

keskmise tunnihinnaga 168 eurot tund ilma käibemaksuta. Hageja leiab, et kostja

menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu on põhjendamatult suur.

2-22-11089

36. Kolleegiumi hinnangul tuleb kostja apellatsioonimenetluses menetlustoimingutele

kulunud aega vähendada. Kostja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et tema

esindajakuluks

apellatsioonkaebusega

tutvumiseks,

suhtlemiseks

kliendiga,

apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja esitamiseks on 4,7 tundi. Lisaks on kostjal

esindaja kulu seoses lõppseisukohtade koostamiseks, õigusliku analüüsiga 8,9 tundi, milles

kostja vandeadvokaadist esindajat abistas büroo jurist 7,4 tunni ulatuses. Samuti on kostjal

esindaja kulu 0,6 tundi seoses menetluskulude nimekirja koostamisega. Võttes arvesse

tsiviilasja keskmist mahtu, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud

vandeadvokaadist esindajaga, ja et apellatsioonimenetluses korratakse varem menetluses

esitatud seisukohti, ei saa pidada põhjendatuks apellatsioonimenetluses lõppseisukohtade

koostamisele vandeadvokaadist esindaja enda ajakulule 1,5 tunni ulatuses veel ka tema

abistamist 7,4 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebusele vastamisega ja sellega seotud toimingute,

sh lõppseisukohtade koostamisega (vastuseks hageja seisukohtadele) põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks tuleb pidada seega kokku mitte rohkem kui 6,2 tundi. Menetluskulude

nimekirja koostamise ajakulu, arvestades seal märgitud toimingute mahtu, pole põhjendatud

aga rohkem kui 0,3 tundi. Seega peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud

ja vajalikuks ajakuluks 6,5 tundi.

37. Arvestades kohtupraktikat, tsiviilasja olemust ning kostja lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni, peab kohus kostja lepingulise esindaja vandeadvokaadi Aleksander Muru

tunnitasumäära 200 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Seega on kostja põhjendatud ja

vajalik menetluskulu apellatsioonimenetluses seotud toimingutega 6,2 tunni ulatuses 200

eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja koostamiseks on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu arvestades menetluskulude nimekirja koostamiseks kulunud tasumäära (0,6

tundi 36 eurot) seega 0,3 tunni eest 18 eurot (ilma käibemaksuta).

38. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu, mille hageja kostjale peab hüvitama

1258 eurot ((6,2 x 200) + 18). Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista ka TsMS § 177 lg 4

alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

39. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)