2-25-20545/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile

Määruse kuupäev

16.01.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-20545

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus O.G

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 01. ja 03.12.2025 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

O.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik (määruskaebuste esitaja) O.G, riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 01. ja 03.12.2025 määrused jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja)

Psühhiaatriakliiniku (kliinik) taotlus O.G (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Avaldaja märkis, et patsient hospitaliseeriti kliiniku valvearsti poolt tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsusega 30.11.2025 kell 13.37.

2.1.

Kliiniku raviarstide arvamuse kohaselt on varasemast teada, et patsiendil on väikelapse-

east alates epilepsia. Koolis õppis väga hästi, kuid lisandusid emotsionaalne labiilsus ja

ärrituvus. Patsient omandas keskhariduse ja õppis 1,5 aastat ülikoolis. Vaatamata erinevate

ravimite ja kombineeritud raviskeemide rakendamisele kordusid krambihood 8-12 korda

kuus. Seetõttu teostati patsiendile 18.08.2005 Tartu Ülikooli Kliinikumi Neurokirurgia

osakonnas osaline parema oimusagara eemaldamine, mille järgselt hood mitmeks aastaks

peatusid. Seejärel tekkisid taas krambihood, mis kordusid 4-10 korda kuus, vahel ka mitu

korda päevas. Operatsiooni järgselt lisandusid väljendunud psüühikahäired (käitumishäired,

viha, agressiivsus).

2.2.

Kliinikus viibis patsient esmakordselt ravil seoses meeleolukõikumiste ja impulsiivse

käitumisega 2007. a, mil diagnoositi orgaaniline isiksushäire (F07.0). Järgnevad 10

hospitaliseerimist olid tingitud ebaadekvaatsest, impulsiivsest ja teiste isikute vastu suunatud

agressiivsest käitumisest. Hiljem (2017. a) diagnoositi orgaaniline luululine psühhoos (F06.2)

ja määrati ravikoostöö puudumise tõttu psühhoosivastane rahustava toimega depooravi

(Cisordinol depo). Peale haiglaravi sai patsient viis kuud psühhoosivastase depooravimi süste.

Haiguse jätkudes tehti 2023. a kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid nii eestkostevajaduse kui

kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse hindamiseks, mille põhjal kohaldati kinnisesse

asutusse paigutamist tingimisi ravi kohustusega. Haiglaravi järgselt käis ta eelviidatud ravimi

süste tegemas sama aasta detsembrini.

2.3.

Viimati vajas patsient haiglaravi 12.12.2024, kui kiirabi kutsus talle ema, keda patsient

oli rünnanud ja kägistanud. Vastuvõtul oli patsient ründav, sõimlev ja süüdistav nii ema,

politsei kui meditsiinitöötajate suhtes, ravivajadust ei tunnistanud, keeldus igasugusest

koostööst, mistõttu hospitaliseeriti tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega ja ohjeldati

ümbritsevate ohutuse tagamiseks. Ravi pikendati kohtu loal kuni 40 päevaks. Osakonnas ravi

foonil seisund stabiliseerus. Eelviidatud depooraviga oli patsient mõnevõrra rahunenud, kuid

endiselt süüdistav ema suhtes, käitumine oli rahulikum.

2.4.

Käesolevalt toodi patsient kliiniku valvetuppa 30.11.2025 käeraudades politsei ja kiirabi

saatel. Kodus oli ta ema suhtes füüsiliselt agressiivne ja karjus, naabrid kutsusid kiirabi.

Valvetuppa saabudes nuttis patsient lohutamatult, karjus „tapke mind, te niikuinii ei usu mind,

piinate ja tapate mind, keegi ei usu, ei vaja eestkostjat, kes varastab minu tagant“. Süüdistas

ema varguses ja epilepsia põhjustamises. Patsient oli katkestanud enda sõnul depoosüstidel

käimise augustis 2025. Valvetoas esitas paranoilisi luulumõtteid ema ja meditsiinitöötajate

suhtes, ravivajadust ei tunnistanud ja keeldus koostööst.

2.5.

Kohtule avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei muutunud. Ta on ärritunud,

agiteeritud, kõneleb monoloogina esitades samu süüdistusi ema suhtes. Arstide suhtes on ta

paranoiline, on veendunud, et on terve ja ravi ei vaja, kõneleb erutatud elavalt žestikuleerides,

on ähvardav, impulsiivne ja ettearvamatu. Emotsionaalselt on düsfooriline, afektlabiilne,

keeldub kategooriliselt ravist ja peab seda emapoolseks sihilikuks plaaniks. Haigustaju

puudub, epilepsia ravimeid on tarvitanud omaalgatuslikult skeemi reguleerides.

2.6.

Raviarstid märkisid, et patsiendil on raske kombineeritud psüühikahäire orgaanilise

luululise häire (F06.2) ja epilepsiast põhjustatud orgaanilise isiksushäire (F07.0) näol. Tal

esinevad nii luululine vaenulikkus lähedaste, meditsiinitöötajate ja sotsiaaltöötajate suhtes kui

ka isiksushäirest tulenev ärrituvus ja kergesti vallanduv agressiivsus, millest tulenevalt

ohustab ümbritsevate elu ja turvalisust. Temal esinevatest häiretest tulenevalt pole ta

võimeline mõistma ravivajadust (keeldub kategooriliselt ravist, ei kasutanud ravi ka

ambulatoorselt) ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit hinnates ei ole tõenäoline

selle paranemine neljapäevase haiglaravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema turvaline

2 (5)

toimetulek väljaspool tugevalt kontrollitud ravikeskkonda, mistõttu taotleb avaldaja kohtult

luba patisendile tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale

psühhoosivastase, epilepsiavastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks

haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsusest.

3. Maakohus kuulas ära raviarsti ja patsiendi.

3.1.

Raviarst avaldas, et patsiendi haigestumistel on alati sama muster. Esineb tüli emaga,

süüdistused väga halbade sõnadega. Patsient on korduvalt paigutatud kinnisesse hoolekande-

asutusse paigutamise peatamisega. Paigutamise ajal on ta käinud nõuetekohaselt ravil, samas

nii kui paigutamine lõpeb, siis lõpeb ka ravi. Praegu on patsient väga pahur. Süstid on

viimasel ajal tegemata. Põhiline oht on see, et ta läheb emaga tülitsedes füüsiliseks, tõukab

ema.

3.2.

Patsient oli kohe kurja olemisega ja muutus ärakuulamisel üha vihasemaks. Ta leidis, et

tal on kohe vaja haiglast välja saada, sest peab tööle minema. Ta töötab mitteametlikult ega

soovi avaldada tööandja nime. Elab koos emaga (kuigi see polevat mingi elu). Vahepeal,

2008-2017 elas ema õe „lossis“, aga siis tuli tagasi ja nad elavad koos. Ema viskas ta kodust

välja ja varastas koos nende pättidega (näiteks korteriühistu jt) tema asjad ära. Tal oli

kolmetoaline korter hinnalisi asju täis, mida ta oli oma sissetuleku eest ostnud. Sissetuleku

kohta selgitusi ei taha anda. Ema andis kõik asjad ära, nüüd elab koos emaga ühetoalises

korteris. Neil on ka kolmetoaline, aga ta ei saa seal enam elada, pärast seda mida temaga seal

tehti. Psühhiaatrilisi haiguseid enda sõnul tal ei ole, saab kõigiga haiglas hästi läbi ja meeldib

paljudele. Mingeid psühhiaatrilisi ravimeid pole vaja võtta. Süstidel on rasked kõrvaltoimed.

Ema valetab, et patsient peksab teda. Ema kinkis tema vara teistele ära. Täpsema selgituse

nõudele selgitab, et emal oli vara, mille kinkis teisele tütrele, kes olevat ema lemmik. Patsient

vaenab ema seetõttu, et maksab seeläbi kätte tema isale. Haiglaravi ei aita, vaid teeb üha

vihasemaks.

4. Patsiendile määratud esindaja ei esitanud taotlusele vastuväiteid.

5. Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 03.12.2025 kohtule edastatud täiendavas

arvamuses leidis raviarst, et patsiendi seisund pole muutunud, tal puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

MAAKOHTU MÄÄRUSED

6. Maakohus tegi 01.12.2025 määruse (määrus I), millega rakendas esialgset õiguskaitset ja

lubas kohaldada patsiendi suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, st alates 30.11.2025 kell 13.37 kuni 04.12.2025 kell

13.37. Kohus andis loa patsiendile tahtevastaselt psühhoosivastase, epilepsiavastase ja

rahustava toimega ravi manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Esialgse õiguskaitse määrus oli viivitamata täidetav.

7. Maakohus pikendas 03.12.2025 määrusega (määrus II) ravi samadel tingimustel 40

päevani (kuni 08.01.2026) või varasema ajani, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Menetluskulud jäid TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Ka see määrus oli viivitamata

täidetav.

8. Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2, TsMS § 534 lg-d 1 ja 5 ning leidis,

et nende järgi saab taotlused ravi kohaldamiseks ja pikendamiseks rahuldada. Patsiendil on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

3 (5)

8.1.

Patsiendi ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tal esineb raske

kombineeritud psüühikahäire, mis avaldub orgaanilise luululise häirena (F06.2) ja epilepsiast

põhjustatud orgaanilise isiksushäirena (F07.0). Tema käitumine on psühhootilistest elamustest

mõjutatud. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Eeltoodut tõendab asjaolu, et

tal on väljendunud psüühikahäired (käitumishäired, viha, agressiivsus). Praegune ja

varasemad hospitaliseerimised on seotud ebaadekvaatse, impulsiivse ja teiste isikute vastu

suunatud agressiivse käitumisega, sh ema ründamisega. Eelmisel vastuvõtul oli patsient

samuti ründav, sõimlev ja süüdistav nii ema, politsei kui meditsiinitöötajate suhtes,

ravivajadust ei tunnistanud, keeldus koostööst. Praeguse menetluse põhjustanud vahejuhtumi

käigus oli ta ema suhtes kodus füüsiliselt agressiivne ja karjus. Valvetuppa saabudes oli

patsient hüsteeriline, paranoiline ja süüdistav. Patsient ise leiab, et on vaimselt terve ja

möönab senise ravi katkestamist. Kliinikus oli patsient nii enne kui pärast esialgse õiguskatise

rakendamist ärritunud ja agiteeritud.

8.2.

Neil asjaoludel leidis maakohus, et patsiendi seisundit arvestades pole tõenäoline tema

seisundi paranemine ega iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes kohe ega ka

neljapäevase ravi järgselt. Ravita jäämisel võib ta ebaadekvaatse, impulsiivse, ettearvamatu ja

agressiivse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (omavoliline ravikuuri korrigeerimine) kui

ka teistele (olnud agressiivne ema vastu, paranoiline ka arstide suhtes). Oma haigusest

tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega

ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu võimalik patsiendi ravi

väljaspool haiglat.

8.3.

Taotlusest nähtuvalt vajab patsient ravi ja ravimite manustamist. Maakohus leidis, et

tuleb anda luba patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Puudutatud isiku taotlusel esitas esindaja 07.12.2025 määruskaebuse, milles palub

määrused I ja II tühistada ning taotleb patsiendi vabastamist raviasutusest.

9.1.

Kinnisesse asutusse paigutamise alused puuduvad. Patsient kinnitab, et tal pole

psüühikahäiret, sh rasket, vaid ta on täiesti terve. Haiglasse sattumiste taga on ema ülimalt

negatiivne suhtumine. Ema on teda õega võrreldes väga halvasti kohelnud ja püüdnud tekitada

tema suhtes „haige inimese“ fooni. Ema on tekitanud olukordi, et tema materiaalne toimetulek

oleks halvem, samal ajal õde toetab kõigiti. Kuna ilmselt politsei näeb väljakutsete puhul tema

nime puhul mingit märget, siis ta tuuakse kohe ilma pikema jutu või põhjuseta

psühhiaatriakliinikusse.

9.2.

Patsient pole kunagi olnud ohtlik endale või teistele, ta pole kedagi rünnanud. Kõik

võimalikud füüsilised kokkupuuted on olnud enesekaitse. Lisaks sellele takistab kinnises

asutuses viibimine tööle asumast, mis omakorda takistab materiaalselt sõltumatut elamist.

10. Avaldaja vaidles kaebusele vastu, aga teatas 21.12.2025 maakohtule patsiendi ravi

lõpetamisest 19.12.2025 seose tema psüühilise seisundi paranemisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab määrused I ja II muutmata ning määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega mõlemas

määruses ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuste nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et

patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles

4 (5)

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt esineb patsiendil raske kombineeritud psüühikahäire, mis avaldub orgaanilise

luululise häirena (F06.2) ja epilepsiast põhjustatud orgaanilise isiksushäirena (F07.0).

Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku

tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal

puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

13. Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei

nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Samuti on patsient

kinnitanud, et katkestas depoosüstidel käimise augustis 2025, mis näitab, et väljaspool

raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.

14. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.

15. Kuivõrd puudutatud isiku ravivajadus on praeguseks möödunud, ei näe ringkonnakohus

alust piirata tänase määruse talle tervikuna saatmist.

16. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172

lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis

märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku

esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.

17. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

5 (5)