2-25-18433/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile

Määruse kuupäev

16.01.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-18433

Tsiviilasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus V.B

paigutamiseks tema tahtest olenemata raviks

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.11.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

V.B määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja) V.B , riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.11.2025 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja)

Psühhiaatriakliiniku (kliinik) taotlus V.B (puudutatud isik, patsient) paigutamiseks tema

tahtest olenemata raviks psühhiaatriahaiglasse.

2. Avaldaja märkis, et patsient hospitaliseeriti kliiniku valvearsti poolt tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsusega 03.11.2025 kell 15.25.

2.1.

Kliiniku raviarstid avaldasid, et patsient on kliinikus ravil teist korda. Varasemast on

teada, et ta haigestus esmase psühhoosiga 2008. a, mil viibis Tartu Ülikooli Psühhiaatria-

kliinikus. Järgnevalt on teda psühhoosi ägenemistega Tartus hospitaliseeritud veel viis korda

ja alates 2022. a Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus viis korda, seda viimati 14.06.–

04.07.2025. Kuni 2024. a oli põhidiagnoos paranoidne skisofreenia (F20), siis hinnati ümber

maniakaalseks skisoafektiivseks häireks (F25.0). Patsient on olnud püsivalt puuduva

haiguskriitika ja ravisoostumusega – talle määratud meeleolu stabiliseeriva ja

psühhoosivastase ravi on ta korduvalt omavoliliselt katkestanud. Haiguse ägenemisel tekivad

tal paranoilised luulumõtted (jälitamisest, kahjustamisest, mõjutamisest, tagakiusust),

suhtumis-, suurus,- ja tähendusluulumõtted, mõttekäigu vormilised häired, kergesti

ärritumine, unetus, hirmutunne, meeleolu ning tahteaktiivsuse kõrgenemine.

2.2.

Eelmine hospitaliseerimine kliinikusse toimus tahtest olenematu ravi korras 24.02.–

03.04.2025, kui ta kutsus endale kiirabi, sest kahtlustas, et teda tahetakse tappa. Haiglasse

saabudes oli situatsioonis desorienteeritud, pinges, laialivalguva ja hüpliku mõttekäiguga,

kõrgenenud ning düsfoorilises meeleolus, kõneles kiire monoloogina, avaldas laiahaardelist

paranoilist kahjustus-ja jälitusluulu (Tõrva linnas tegutseb kuritegelik rahapesu

organisatsioon, mis soovib teda tappa) ja võimekusluulu (uskus endal olevat selgeltnägija

võimed). Ravi foonil luulumõtete aktuaalsus taandus, käitumine muutus tasakaalukamaks,

meeleolu stabiliseerus, kuid sisulist haigustaju ei kujunenud.

2.3.

Patsient helistas 02.11.2025 õhtul häirekeskusesse ja kaebas rahutust, närvilisust,

suutmatust rahuneda, pingelist perioodi elus. Saabunud kiirabile esitas sarnased mured, küsis

rahustit. Hospitaliseerimist vajalikuks ei hinnatud. Uuesti võttis ta häirekeskusega ühendust

03.11.2025 pärastlõunal, tõi probleemidena esile tugeva ärevuse, suitsiidmõtted. Kiirabile

ütles, et tal pole motivatsiooni midagi teha ja tahab psühhiaatriahaiglasse, sest seal saab süüa.

Ise oli neli päeva söömata olnud. Kliiniku valvetoas kõneles patsient valjuhäälse

monoloogina, žestikuleeris elavalt, oli psühhomotoorselt rahutu ja pinges. Tema mõttekäik

hinnati raskesti jälgitavaks, laialivalguvaks, raskesti suunatavaks. Ta oli kõrgenenud ning

düsfoorilises meeleolus, avaldas paranoilisi luulumõtteid tagakiusamisest ja kahjustamisest (ta

sai Ameerikast 100 miljoni euro suuruse päranduse, kuid see võltsiti notari juures ümber,

politsei ei tegele sellega, kõik vaikiti maha; teda on 2 relvaga meest jälitanud).

2.4.

Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei paranenud. Ta on jätkuvalt maniakaalse

afektiga, kõrgenenud meeleolu ja tahteaktiivsusega. Kõneleb monoloogina, vestluse juhtimine

on raskendatud, vahele segamisel ärritub. Avaldab paranoilisi luulumõtteid ja suurusluulu-

mõtteid. Haiguskriitika puudub, ravi vajalikuks ei pea. Ravimite jagamise ajal muutub

äärmiselt agiteerituks, keeldub talle pakutavast rahustist, kõnnib rahutult mööda osakonda

ringi, karjub täiest kõrist, vibutab rusikaga, ähvardab esimesel inimesel, kes talle läheneb,

hambad sisse lüüa.

2.5.

Raviarstid leidsid, et patsient põeb rasket psüühikahäiret maniakaalne skisoafektiivne

häire (F25.0), mis on käeolevalt ägenenud. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist ning

kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda

(põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; viimased neli päeva olnud söögi ja joogita;

ei ole maganud; provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka

ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägi-

vallaga ähvardamine) turvalisust. Oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole patsient võimeline

enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Patsiendi

seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates pole tõenäoline tema paranemine neljapäevase

ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.

2 (5)

2.6.

Eeltoodud põhjustel taotles avaldaja kohtu luba patsiendi ravi jätkamiseks nii esmase

õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle pikendamist ning luba psühhoosivastase,

meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva

vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Maakohus kuulas ära raviarsti, patsiendi ja talle määratud esindaja.

3.1.

Raviarst avaldas, et patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes

kohtule saadetud kirjaliku arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja ravi võtab aega vähemalt

40 päeva. Haiglas on vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi

määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning seisundi paranemine

enne, kui isik on valmis koju minema.

3.2.

Patsient rääkis oma elust nagu filmis. Elavalt ja emotsionaalselt – kuidas teda on

süstitud varguse eesmärgil narkootikume täis jms. Ta kinnitas ise kliinikusse tulekus soovi,

esitas erinevaid kahtlustusi ja eitas enda ravivajadust.

3.3.

Esindaja toetas taotlust, leides, et patsient on ilmselgelt segaduses ja vajab abi.

4. Maakohus rakendas 05.11.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

patsiendi suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, st alates 03.11.2025 kell 15.25 kuni 07.11.2025 kell

15.25. Kohus andis loa patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt

psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes

ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui ta vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse määrus oli

viivitamata täidetav.

5. Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist 06.11.2025 kohtule edastatud täiendavas

arvamuses leidis raviarst, et patsiendi seisund pole muutunud, tal puudub jätkuvalt

koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

ümbritsevatele.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus tegi 07.11.2025 määruse (vaidlustatud määrus), millega

-

pikendas patsiendi suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

ravi tähtaega 40 päevani alates tema 03.11.2025 psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest; esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 13.12.2025 kell 15.25 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks

seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega;

-

andis loa patsiendile tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase,

meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui ta vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu;

-

jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Seegi määrus oli viivitamata täidetav.

6.1.

Maakohus kohaldas PsAS § 11 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2, TsMS § 534 lg-d 1 ja 5 ning leidis,

et nende järgi saab taotluse ravi pikendamiseks rahuldada. Patsiendil on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (maniakaalne

skisoafektiivne häire – F25.0).

6.2.

Patsiendi käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu

haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus

3 (5)

veendus, et patsiendi käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt

ega mõista ravivajadust. Ta on ilmselgelt segasusseisundis ega suuda teha adekvaatseid

otsuseid. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ja kõrgenenud meeleolust juhituna

ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel

enda elukohast; olnud kodus söögi ja joogita; ei ole maganud; provotseeriva käitumisega võib

esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel

verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Ärakuulamisel

kohus veendus, et patsient oli tige ja väga võitlusvalmis, väga ärritunud, kuigi sai võimaluse

ise vabalt rääkida sellest, mis talle muret teeb (ei olnud isegi ärritada võivaid küsimusi vms).

Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et patsiendil on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja

haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka ümbritsevaid isikuid.

Arsti arvamuse ja ärakuulamiste põhjal hindas maakohus, et patsiendi ohtlikkus lähitulevikus

on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on patsient psühhiaatrite hinnangul

võimetu otsustama ravi vajaduse üle.

6.3.

Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek

kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite

korrektne manustamine. Ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi

tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes.

6.4.

Arvestades patsiendi psüühikahäiret, samuti ravi muul viisi läbiviimise võimatust, vajab

patsient pikaajalist hospitaliseerimist ja seega esialgse õiguskaitse korras seaduses ette nähtud

maksimumtähtaja kohaldamist. Taotlusest nähtuvalt vajab patsient ravi ja ravimite

manustamist, mistõttu tuleb anda luba talle tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

6.5.

Maakohus toimetas patsiendile kätte määruse väljavõtte ilma põhjendusteta (TsMS §

541 lg 1), põhjendades, et põhjendustega tutvumine võiks patsiendi seisundist tulenevalt

tekitada olulist kahju tema tervisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE EDASINE KÄIK

7. Puudutatud isiku soovile vastavalt esitas esindaja 18.11.2025 määruskaebuse, milles

palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles ravi pikendati.

7.1.

Esindaja märkis, et ta külastas patsienti kliinikus. Patsient selgitas, et tuli haiglasse ise

vabatahtlikult, sest raha oli otsas ja ei jätkunud söögi jaoks. Närvid vajasid ka puhkust nii

rahapuuduse, kui selle politseiga suhtlemise pärast seoses temalt pärandi välja petmise

asjaajamisega politseis. Tema diagnoos on tegelikult seotud sellega, et tahab tõestada oma

pärandi saamist ja asjaolusid sellest ilma jäämisega, see on näilik. Nüüd on ta närvid jälle

korras ja saab ise hakkama.

7.2.

Patsient leidis, et vaidlustatud määrus pole seaduslik ja tahtevastase ravi kohaldamine ei

ole põhjendatud. Patsient on veendunud, et tema ohtlikkus ise enda ja teiste suhtes ei ole

tõendatud ega õige vaid soovitakse, et ta lõpetaks oma õiguste kaitsmise. Kuivõrd patsiendi

arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, siis on ta seisukohal,

et tema suhtes haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ei ole

põhjendatud ega seaduslik.

8. Avaldaja vaidles kaebusele vastu, aga teatas 11.12.2025 maakohtule, et patsiendi

psüühilise seisundi paranemise tõttu lõpetati ravi kliinikus samal päeval.

4 (5)

9. Puudutatud isiku elukoha omavalitsusüksus (Tõrva vald) esitas arvamuse, mille kohaselt

puuduvad tal andmed, mis viitaks patsiendi seisundi olulisele paranemisele võrreldes

vaidlustatud määruses ja arstide arvamustes kirjeldatuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et

patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi

kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt esineb puudutatud isikul maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Patsiendi enda

arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile

ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad

patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.

12. Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Kliiniku vastusest

nähtub, et patsiendi käitumine on mõjutatud psüühikahäirest, millele on mh iseloomulik

haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Seetõttu jäävad psüühikahäire ja käitumishäire

seosed patsiendile arusaamatuks. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ning

kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda

(põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; oli vähemalt neli päeva söömata-joomata;

ei ole maganud ja provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui

ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate

vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest

(vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale,

et ravita jäämisel võib patsient oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.

13. Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei

nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Varasemalt on

patsient talle määratud meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi korduvalt

omavoliliselt katkestanud. See näitab, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite

korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.

14. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.

15. Kuivõrd puudutatud isiku ravivajadus on praeguseks möödunud, ei näe ringkonnakohus

alust piirata tänase määruse talle tervikuna saatmist.

16. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172

lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Resolutsioonis

märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku

esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 18.11.2025 määrusega.

17. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

5 (5)