2-24-11359/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-

Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. jaanuar 2026

Tsiviilasja number

2-24-11359

Tsiviilasi

KAHRO OÜ hagi OÜ ÖKOPESA vastu võla

väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

52 705 eurot 80 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind

10 776 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KAHRO OÜ apellatsioonkaebus ja OÜ ÖKOPESA

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. detsember 2025

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): KAHRO OÜ (registrikood

14019204), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Rainer Kuulme

Vastustaja (kostja): OÜ ÖKOPESA (registrikood

11375499), lepinguline esindaja Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada KAHRO OÜ apellatsioonkaebus. Jätta OÜ ÖKOPESA

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 29. aprilli 2025. a otsus osas, milles maakohus jättis

KAHRO OÜ nõude rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1. Rahuldada KAHRO OÜ hagi OÜ ÖKOPESA vastu ja mõista OÜ-lt ÖKOPESA

KAHRO OÜ kasuks välja põhivõlg 51 626 eurot 47 senti, kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 14 004 eurot 81 senti ja viivis põhivõlalt 51 626 eurolt 47

sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. jaanuarist 2026 kuni

põhivõla tasumiseni.

3.2. Jätta menetluskulud maakohtus OÜ ÖKOPESA kanda.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada KAHRO OÜ hagi OÜ ÖKOPESA vastu ja mõista OÜ-lt ÖKOPESA

KAHRO OÜ kasuks välja põhivõlg 51 626 eurot 47 senti, kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 14 004 eurot 81 senti ja viivis põhivõlalt 51 626 eurolt 47

sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. jaanuarist 2026 kuni

põhivõla tasumiseni.

4.2. Jätta menetluskulud maakohtus OÜ ÖKOPESA kanda.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ ÖKOPESA kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast asjas lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. KAHRO OÜ (hageja) esitas 25. juulil 2024 Tartu Maakohtule hagi OÜ ÖKOPESA (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 51 626 eurot 47 senti, hagi

esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5531 eurot 59 senti ja viivise põhivõlalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26. juulist 2024 kuni

põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale transporditeenuseid – võsa- ja metsamaterjali

vedu. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste eest arved nr 1344, 1356, 1360, 1386, 1387,

1388, 1389 kokku 51 626 eurot 47 senti, mis on kostjal tasumata. Pooled on ka eelnevalt

sarnastel tingimustel koostööd teinud ning kostja on varem arved hagejale tasunud. Pooled

arutasid oktoobris 2023 kompromissi, millega kostja pidi müüma võlgnetavate arvete katteks

hagejale roomikekskavaatori hinnaga 31 000 eurot + km, see summa oleks võlgnevusega

tasaarveldatud. Läbirääkimiste käigus koostati müügilepingu nr 2/2023 projekt, mille kostja

esindaja allkirjastas ning mille punktist 2.3 nähtub, et kostja oli nõus tasaarveldama

müügihinnaga arved nr 1344, 1356, 1360 ja 1386 kokku 37 840 eurot 26 senti, kostja

võlgnevus oleks seejärel olnud 6840 eurot 26 senti + km. Nimetatud tehing jäi ära ning arved

on jätkuvalt tasumata.

Kostja on andnud võlgnevuse osas hagejale võlatunnistuse, allkirjastades müügilepingu nr

2/2023 projekti nii 1. detsembril 2023 kui 13. detsembril 2023. Kostja on erinevate arvete

osas võlga tunnistanud omavahelises kirjavahetuses. Kostja on kõik esitatud arved nende

edastamise päeval kätte saanud. Kostja ei ole arvete osas kuni kohtuvaidluseni hagejale ühtegi

pretensiooni esitanud. Kostja juhatuse liige on alles 13. detsembri 2023. a e-kirjas arvete osas

märkinud, et „Pole kahjuks ajaliselt kõiki arveid jõudnud üle vaadata, kuid praeguseks on

selge, et oleme nõus Sommeri-Armiko arvega (arve nr 1386).“ Kostja juhatuse liige on

korduvalt tunnistanud arvetest tulenevat võlgnevust hageja ees võlatunnistustega. Kostja on

võtnud arved nr 1344, 1356, 1360 ja 1386 oma raamatupidamises üles, on need arved

deklareerinud sisendkäibemaksu tagasi saamiseks ja on nendelt arvetelt sisendkäibemaksu

tagasi saanud.

Hageja kvalifitseeris oma nõude töövõtulepingust tuleneva nõudena ja leidis, et veolepingu

regulatsioon ei kohaldu. Hageja nõue ei ole aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei ole sõlminud hagejaga lepinguid tasumata arvetes nimetatud metsaveoteenuste

osutamiseks. Tõendamata on arves nimetatud teenuste tellimine ja lepingute sõlmimine, tööde

tegemine ja nende maht ning kokkulepe tööde hinna kohta.

Sõlmimata jäänud müügileping ei tõenda lepingute olemasolu. Tegemist ei ole

võlatunnistusega, vaid kompromissilepinguga, mille sõlmimises pooled kokkuleppele ei

jõudnud. Kompromissi eesmärgiks oli õigusrahu huvides arusaamatused lahendada ning

poolte õigustes ja kohustustes kokku leppida. Kostja asus 2023. a detsembris ja 2024. a

jaanuaris tasumata arveid üle vaatama ning avastas, et on kokkuleppe ennatlikult

allkirjastanud. Seetõttu jäi kokkulepe ka hageja poolt allkirjastamata. Kuna hageja ei andnud

lepingule enda aktsepti VÕS § 20 lg 1 mõttes, ei muutunud leping kehtivaks ja sellest ei

tekkinud pooltele õiguslikke tagajärgesid ega kohustusi.

Kostja töödejuhataja K.K. ei saanud teenuseid hagejalt tellida, sest see ei kuulunud tema

tööülesannete hulka ja tal puudus õigus kostjat lepingute sõlmimisel esindada.

Hageja ja K.K. tegid koostööd ja petsid kostjat tööde tellimisel ja arvete esitamisel. Kui tööde

tellimine tõesti aset leidis, tellis K.K. kostja juhatuse liikme teadmata töid turuhinnast oluliselt

kõrgema hinnaga. Hageja esitas tööde eest arveid mitmeid kuid pärast väidetavate tööde

tegemist, et arvete tõelevastavuse ja tööde tegemise kontrollimine oleks võimalikult keeruline.

Kostja oli nõus pidama läbirääkimisi arvete tasaarveldamisega seoses, kuid pettuse asjaolude

ilmsikstulekul kostja keeldus kokkuleppe sõlmimisest.

Kostja leidis algul, et nõue saab tuleneda töövõtulepingust, kuid menetluse käigus muutis oma

seisukohta ja leidis, et kui lugeda, et poolte vahel on leping, tuleb leping lugeda veolepinguks.

Hageja veolepingust tulenevad nõuded oleksid VÕS § 802 lg-te 1 ja 2 alusel aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2025. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 8990 eurot 80 senti, sellelt perioodil 15. detsember 2023 kuni

25. juuli 2024 sissenõutavaks muutunud viivise 684 eurot 33 senti ja alates 26. juulist 2024

kuni kohtulahendi täitmiseni viivise põhivõla jäägilt VÕS § 113 teises lauses sätestatud

määras.

Hageja esitatud asjaoludel ei saa hageja nõue tuleneda veolepingust (VÕS § 774 lg 1). Kohus

nõustus, et hageja poolt väidetav teenus sisaldas endas transpordikomponenti (vedu metsast

välja). Võlaõigusseaduse kaubaveolepingu regulatsioon kohaldub kaupade riigisisesetele

maanteevedudele (vt nt Varul, P jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn

2009, lk 316). Kumbki pool ei väida, et poolte vahel oleks vaidlus maanteedel toimunud

kaubaveo üle. Kohus nõustus hagejaga, et pooltevaheline õigussuhe vastab kõige rohkem

töövõtulepingule (VÕS § 635 lg 1). Hageja korjas raiutud materjali (ümarmaterjali ja oksad)

metsast kokku ning vedas selle materjali kohta, kus saaks selle peale laadida metsaveokile

maanteeveoks. Kuivõrd tegemist ei ole kaubaveolepinguga, ei ole kohaldatav ka VÕS § 802

lg 1 esimesest lausest tulenev lühendatud aegumistähtaeg.

Pooled ei vaidle selle üle, et müügileping nr 2/2023 jäi sõlmimata, hageja lepingut ei

allkirjastanud. Seega ei saa lepingust tuleneda ka pooltele õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole

tehingulise võlatunnistusega, mis eeldab mõlema poole tahteavalduste tegemist. Ei ole

võimalik nõustuda hagejaga, et müügilepingu punkt 2.3 kujutab endast tehingulist

deklaratiivset võlatunnistust. Riigikohtu praktikas on viidatud võimalusele, et võlatunnistus

võib olla ka mittetehinguline ning ühepoolne. Sellisel võlatunnistusel ei saa aga olla

tehingulise võlatunnistusega sarnaseid tagajärgi.

Kostjal küll võis olla enda tehingulise sidumise tahe müügilepingu projekti allkirjastades,

kuid see ei realiseerunud. Pooled ei jõudnud kokkuleppele, millised arved kostja tegelikult on

kohustatud hagejale tasuma ning hageja esindaja lepingut ei allkirjastanud. Lepingu sisu

arvestades oli poolte tahe eelkõige osta ja müüa lepingu eset ning tehingu toimumisel

tasaarvestada mõningaid vastastikuseid nõudeid. Võlgnevust on müügilepingu projektiga

kostja olnud valmis tunnistama osaliselt, s.o arvete nr 1344, 1356, 1360 ja 1386 osas kokku

37 840 eurot 26 senti, millele lisandub käibemaks. Lepingust ei nähtu, et poolte tahe olnuks

suunatud just kostja võlgnevuse tunnistamisele ega seda, et tunnistatud oleks kogu hagis

nõutavat võlgnevust. Projektist ei ole tuvastatav, et kostja soovinuks loobuda vastuväidetest

nõuetele. Pigem tuleb nõustuda kostjaga, et tegemist oli segases õiguslikus ja faktilises

olukorras kompromissi otsimisega, millele ei jõutud. Selline leping saab ühe poole poolt

allkirjastatuna kujutada endast võlgniku ühepoolset mittetehingulist võlatunnistust, millel

puuduvad hageja soovitud tagajärjed ja mis ei piira kostja õigusi nõudele vastuväidete

esitamisel ja kostjat ei saa lugeda vastuväidetest loobunuks. Ka kostja e-kirjad on käsitletavad

mittetehingulise ühepoolse võlatunnistusena.

Kohus leidis, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et hageja ja kostja vahel olid

sõlmitud töövõtulepingud tasumata arvetel toodud kinnistute osas, välja arvatud Sommeri-

Ärmiko kinnistu osas. Samuti ei ole tõendatud, et hageja need tööd tegi.

Hageja on esitanud tõendina ka varasemad kostja tasutud arved, seda kostja ei vaidlustanud.

Seega saab lugeda tuvastatuks, et pooltel on olnud lepinguline suhe (töövõtuleping) teatud

objektidelt metsamaterjali ja võsa väljaveoks. Käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevate

objektide osas ei ole sarnaste töövõtulepingute sõlmimine tõsikindlat tõendamist leidnud.

Hagejal puuduvad igasugused kirjalikud tõendid, mis viitaks vaidlusaluste objektide osas

metsa väljaveolepingute sõlmimisele (nt raamlepingud, kirja- või sõnumivahetus vms).

Hageja ainsaks tõendiks on tunnistaja ütlused. Arvestades esitatud arvete ulatust, pidanuks

pooltevaheline võlasuhe olema piisavalt tihe, et tingida ka kirjalikus vormis infovahetust.

Tunnistaja K.K. ütlused lepingute sõlmimise osas olid ebajärjekindlad, mis paneb kahtlema

nende usaldusväärsuses. Hagejaga lepingute sõlmimise osas piirdus tunnistaja väga üldiste

kinnitustega. Hageja väiteid lepingute sõlmimise osas ei toeta ükski kirjalik tõend. Tunnistaja

toetus oma kirjalikus selgituses (dtl 145-146) Messengeris Triin Peipsilt saadud juhistele,

ütlustes rääkis WhatsApp rakenduse kasutamisest juhiste saamiseks. Tõendina ei ole esitatud

selliseid juhiseid. Tunnistaja ütlustest ei saa teha tõsikindlat järeldust, et hageja tegi arvetel

näidatud objektidel töid ning just arvetel näidatud mahus ja hinna eest.

Kostja juhatuse liikme ja raamatupidaja e-kirjadest nähtub, et kostjal oli arvete osas segadus

ning ta soovis veel 7. detsembril 2023 täiendavat alus-infot kõigi objektide kohta peale

Sommeri-Ärmiko (dtl 168). Kostja ei ole e-kirjades kõiki hageja nõudeid tunnistanud,

nendega ei saa tõendada kõigi objektide osas lepingute sõlmimist ja tööde tegemist.

Hageja on esitanud tööde tegemise kohta täiendavalt oma töötajate Kris Kuusiku ja Rein Kure

kirjaliku selgituse (dtl 84). Hageja ei kutsunud selgitusi andnud isikuid kohtusse tunnistajana.

Isikulisel allikal põhinev dokumentaalne tõend, mille puhul tõendi allika usaldusväärus ei ole

kontrollitav, ei ole kohtu jaoks piisava tõendusväärtusega ning tuleb jätta kõrvale.

Sommeri-Ärmiko kinnistult arve (dtl 9) kohaselt väidetavalt hageja välja veetud

metsamaterjali kogus 372 tm ületab enam kui 40 tm võrra ümarmaterjali kogust, mille kostja

lõppjärgus sai antud objektilt edasi müüa (s.o 330,733 tm, vt dtl 173-174). Tegemist on

olulise vastuoluga kirjalikes tõendites. Isegi kui saaks lugeda tõendatuks, et pooled sõlmisid

vaidlusalustelt objektidelt materjali väljaveoks lepingud, siis ei ole hageja ikkagi piisavalt

tõendanud tööde tegemist, nende ulatust ega konkreetset hinnakokkulepet.

Õige on hageja seisukoht, et mitte ükski regulatsioon ei kohustanud hagejat sõlmima

töövõtulepinguid kostjaga kirjalikult. Sellele töölõigule, kuidas palgid (või ka oksad, võsa)

jõuavad metsast välja metsa äärde, puuduvad metsaseaduses ja muudes aktides kirjaliku

dokumenteerimise nõuded. Samas saanuks hageja esitada tõendid või taotleda tõendite

kogumist, millest nähtuks, kas viidatud maaüksuselt üldse on vastavas koguses metsamaterjali

kunagi maha võetud, nagu hageja oma arvete kohaselt on metsast välja vedanud

(metsateatised, raielepingud). Samuti saanuks hageja esitada tõendid või taotleda tõendite

kogumist, mis näitaks, kas vastavas koguses puitu on objektidelt hiljem ära veetud ning

kokkuostjatele üle antud (veoselehed, lepingud). Hageja ei ole selgitustest ning kohtu

ettepanekust hoolimata sellekohaseid tõendeid esitanud ega taotlusi tõendite kogumiseks

teinud.

Kuivõrd tõendamiskoormis nii lepingute sõlmimise kui tööde tegemise osas lasus hagejal, siis

tuleb mistahes kahtlused lepingute sõlmimise ning tööde teostamise osas tõlgendada hageja

kahjuks. Kohus leidis, et töövõtulepingute sõlmimine ja tööde teostamine on tõendamata, v.a

Sommeri-Ärmiko kinnisasja osas.

Kostja juhatuse liige on e-kirjas tunnistanud, et hagejaga on arveldamata ainult Sommeri-

Ärmiko tööd (dtl 168). Kostja raamatupidaja on 13. detsembri 2023. a e-kirjas (dtl 169-170)

hageja esindajale kinnitanud, et nad olid nõus Sommeri-Ärmiko arvega (arve nr 1386). Nende

e-kirjade abil saab lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja vahel pidi olema töövõtuleping

Sommeri-Ärmiko objekti osas.

Kohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole tõendanud töö tegemist arvetel näidatud mahus. Kui

metsast saadi ning veeti lõppjärgus kokkuostjale metsamaterjali mitte 372 tm vaid 330,733

tm, siis ei saa arve olla õige välja veetud metsamaterjali koguse osas. Selle kohta, et puitu

oleks veel mujale müüdud, ei ole tõendeid esitatud. Vähendada tuleb müüdud metsamaterjali

kogust, sest on tõendamata, et viidatud kinnistult üldse sai välja vedada metsamaterjali enam

kui 330,733 tm, Võsa kogus arvel on võrreldav hiljem hakitud materjali kogusega, vastavalt

930 m3 arvel (dtl 9) ning 1000 m3 hakkimisteenuse arvel (dtl 171).

Kohus nõustus kostjaga, et tõendamata on kokkulepe tööde hinna kohta. Kirjalikke tõendeid

hinnakokkulepete kohta ei ole esitatud ning tunnistaja ütlused ei ole sellise asjaolu osas

piisavalt usaldusväärne tõend. VÕS § 637 lg 1 sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus

või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga

vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 3 sätestab, et töövõtja tasunõue muutub

sissenõutavaks töö valmimisest. Kohus leidis, et poolte vahel tavalise tasu suurust saab

hinnata hageja esitatud arvete järgi, mille tasumise üle pooled ei vaidle (vt dtl 85-134). Kohus

tuvastas, et kostja oli hagejalt saanud metsamaterjali ning võsa väljaveoteenust hagejalt

Sommeri-Ärmiko arvel näidatud hindadega võrreldavate hindadega ka teiste objektide osas,

kuigi paljude objektide puhul olid hinnad oluliselt soodsamad. Kokkulepped olidki

igakordselt erinevad. Puudub alus kahelda selle objekti osas arvel esitatud hindade vastavuses

kokkuleppele. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus asja lahendamisel kõrvale kostja esitatud

Peeter Pariku käsitlused turuhinnast.

Hageja nõue kostja vastu Sommeri-Ärmiko kinnisasjal tehtud tööde eest kuulub

rahuldamisele võsa osas 4185 eurot, millele lisandub käibemaks ning metsamaterjali osas

3307 eurot 33 senti, millele lisandub käibemaks (arvestatud 330,733 tm korrutatuna hinnaga

10 eurot/tm). Kostjal tuleb tasuda 7492 eurot 33 senti, millele lisandub käibemaks, s.o kokku

8990 eurot 80 senti.

Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele osaliselt, s.o 8990 euro 80 sendi ulatuses.

Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue eelnimetatud summalt seadusjärgses määras viivise

väljamõistmiseks. Ülejäänud osas jääb hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Maakohus tugines menetluskulusid jaotades TsMS § 163 lg-le 1 ja TsMS § 162 lg-le 4. Kohus

ei pidanud mõistlikuks kohaldada TsMS § 163 lg-s 2 sätestatut.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja hageja menetluskulud

hageja enda kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi

tervikuna ja jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta

apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.

Kohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt kostjale osutatud teenuste näol on tegemist

töövõtulepinguga (VÕS § 635 lg 1).

Kostja on oma võlgnevust hageja ees tunnistanud korduvate võlatunnistustega. Kostja

juhatuse liige T. Peips on tunnistanud võlgnevust hageja ees 1. detsembril 2023 ja 13.

detsembril 2023 allkirjastatud ja hagejale edastatud müügilepingu projektide p-s 2.3 ja 7.

detsembri 2023. a e-kirjas hagejale. Asudes 7. detsembri 2023. a e-kirja osas seisukohale, et

sellest nähtuvalt oli kostjal arvete osas segadus ja ta soovis veel täiendavat infot kõigi

objektide kohta peale Sommeri-Ärmiko, on maakohus jätnud tähelepanuta, et vastavad

selgitused said kostjale edastatud, peale mida edastaski kostja hagejale 13. detsembril 2023

täiendatud võlatunnistuse. Hageja esitatud e-kirjast nähtub mh üheselt, et kostja soovis

hagejalt täiendavaid andmeid vaid 2023. a novembris väljastatud kolme arve (s.o arved nr

1387, 1389, 1388) osas. Arvete nr 1344, 1356, 1360 ja 1386 osas ei tekkinud kostjal

kohtueelselt küsimusi. Kostja raamatupidaja on 13. detsembri 2023. a e-kirjas hagejale (mis

on saadetud ka kostja juhatuse liikmele T. Peipsile) selgesõnaliselt nõustunud Sommeri-

Ärmiko arvega (arve nr 1386).

Kostja võlatunnistusena tuleb käsitada ka seda, et kostja on hageja arvetel kajastatud

sisendkäibemaksu Maksu- ja Tolliametis deklareerinud ja sisendkäibemaksu tagasi taotlenud

ning kostja on hageja arved vastu võtnud ilma pretensioone esitamata. Maakohus on jätnud

need asjaolud käsitlemata.

Kohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ja Riigikohtu juhiseid eirates asunud väärale

seisukohale (otsuse p 8), et VÕS § 30 tähenduses ei saa lugeda võlatunnistust sõlmituks, kuna

hageja ei ole lepingut alla kirjutanud. VÕS § 30 lg 2 kohaselt ei eelda võlatunnistuse andmine

selle poole allkirja, kellele võlatunnistus on antud, piisab kohustatud isiku allkirjast.

Võlatunnistuste andmise tagajärjeks on mh tõendamiskoormise ümberpööramine (RKTKo 2-

13-34922, p-d 13.1 ja 13.2). Seega pidi kostja tõendama võla puudumist.

Ka juhul, kui asuda seisukohale, et tegemist on kostja n-ö mittetehingulise võlatunnistusega,

siis on selline tunnistus dokumentaalne tõend, mida on kostjal võimalik ümber lükata vaid

teise tõendiga. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks, et kostjal ei ole

arvetest nr 1344, 1356, 1360, 1386, 1387, 1388, 1389 osas hageja ees võlgnevust. Ühtlasi on

õiguskirjanduses asutud seisukohale, et sellise mittetehingulise võlatunnistuse andmise üheks

tagajärjeks võib mh olla ka tõendamiskoormise ümberpöördumine (vt VÕS I komm., lk 178 p

4.3). Ka mittetehingulise võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine.

Kohus ei käsitlenud seda, et kostja vaatas pärast 1. detsembri 2023. a võlatunnistust arved üle

ja on 13. detsembri 2023. a võlatunnistuses arvete nimekirja ja võlasummat ise korrigeerinud.

Hageja ainsaks tõendiks ei ole tunnistaja ütlused. Hageja nõuet tõendavad kostja juhatuse

liikme korduvad võlatunnistused; kostja töödejuhataja K.K. ütlused ja kirjalikud selgitused,

hageja töötajate K. Kuusiku ja R. Kure selgitused, Maksu- ja Tolliameti 3. aprilli 2025. a

vastus ja hageja Maksu- ja Tolliametile esitatud hageja käibedeklaratsioonid 2023. a

veebruari, mai ja juuni kohta; kostjale esitatud arved.

Asjas ei esine alust kahelda K.K. ütluste usaldusväärsuses. Kostja paljasõnalised vastuväited,

nagu ei oleks kostja töödejuhataja K.K.l olnud õigust kostja nimel lepinguid sõlmida, ei ole

eluliselt usutavad. Asjas ei esine alust kahelda K. Kuusiku ja R. Kure selgituste

usaldusväärtuses. Maakohus jättis tõendi menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes

arvestamata.

Maksu- ja Tolliameti 3. aprilli 2025. a vastus ja hageja Maksu- ja Tolliametile esitatud hageja

käibedeklaratsioonid 2023.a. veebruari, mai ja juuni kohta tõendavad, et kostja on võtnud

hageja arved 1344, 1356, 1360 ja 1386 oma raamatupidamisse, on need arved deklareerinud

sisendkäibemaksu tagasi saamiseks ja nendelt arvetelt ka sisendkäibemaksu tagasi saanud.

Maakohus on jätnud need tõendid menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes käsitlemata.

Kostja on kõik hagis nimetatud arved nende edastamise päeval kätte saanud ja kostja ei ole

arvete osas kuni kohtuvaidluseni hagejale mitte ühtegi pretensiooni esitanud.

Lepingute sõlmimine ei eeldanud kirjalike dokumentide vormistamist. Hageja on tõendanud,

et poolte vahel oli suuliste lepingute sõlmimine tavapärane praktika, kusjuures ka varasemalt

sõlmis kostja nimel selliseid suulisi lepinguid kostja töödejuhataja K.K.. Varasemate tööde

osas on kostja kõik arved hagejale tasunud.

Kohus on Sommeri-Ärmiko kinnistu osas lugenud hageja esitatud arve osaliselt

põhjendamatuks. Kostja esitatud müügileping ei tõenda, et hageja poolt metsast välja veetud

metsamaterjali kogus oleks olnud just nimelt selline, nagu see on toodud selles

müügilepingus. Kohus on jätnud käsitlemata kostja raamatupidaja 13. detsembri 2023. a e-

kirja, mille kohaselt kostja oli nõus Sommeri-Ärmiko arvega (arve nr 1386).

Hageja arvetel kajastatud tööd on hageja poolt tehtud ja kostjale üle antud perioodil detsember

2022 – märts 2023. Seetõttu ei ole kostjal enam võimalik VÕS § 644 lg 3 kohaselt esitada

vastuväiteid ei tööde kvaliteedi, mahu ega hinna kohta. Kohus on jätnud eelviidatud asjaolud

menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes käsitlemata.

TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik apellatsioonimenetluse

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on põhjendatult ja kõiki asjakohaseid tõendeid uurides õiguspäraselt leidnud, et

hageja väited arvetel märgitud tööde tegemisest, mahust ja tasukokkuleppest jäid tõendamata.

Maakohus viis läbi põhjaliku eelmenetluse, selgitas hagejale tõendamiskoormust ja tegi

ettepaneku, milliseid tõendeid peaks hagejal olema võimalik esitada.

Hageja ei esitanud kohtule ühtki sellist dokumenti, mis võiks objektiivselt kinnitada tööde

tellimist, mahtusid või hinnakokkuleppeid.

Ainsaks tõendiks jäid tunnistaja K.K. ütlused, mis olid ebajärjekindlad ja üldsõnalised ning

mille usaldusväärsuse kohus põhjendatult kahtluse alla seadis. Arvete esitamine ei tõenda

lepingu sõlmimist, tööde tegemist, mahtu ega hinda.

Maakohus on hageja töötajate K. Kuusiku ja R. Kure seletustega arvestamata jätmist

põhjendanud ja põhjendatult leidnud, et nende tõendusväärtus on piiratud. Maakohus on

põhjendatult pidanud K.K. ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

hageja väide võlatunnistuse andmisest jäi tõendamata. Kostja ei pidanud tõendama võla

puudumist.

Maakohus tuvastas põhjendatult, et ostu-müügilepingu projektid ei ole siduvad

võlatunnistused. Kostja poolseks võlatunnistuseks ei saa lugeda ka sisendkäibemaksu

deklareerimist Maksu- ja Tolliametis ning arvete vastuvõtmist ilma pretensioonita. Kostja

raamatupidaja 13. detsembri 2023. a e-kirjas väljendatud tagasiside seoses arvetega, sh arvega

nr 1386, oli tingimuslik ja ajutine, selles viidati vajadusele arveid veel üle vaadata. Lisaks

puudus kostja raamatupidajal õigus kostja nimel võlgnevust tunnistada.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt

osas, millega kohus hagi rahuldas ja jättis kostja menetlusulud tema endi kanda. Kostja palub

teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Metsamaterjali transport vastab veolepingu mõistele VÕS § 774 lg 1 tähenduses. Maakohus

kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, kui leidis, et veolepingu sätted on kohaldatavad ainult

kaupade riigisisesetele maanteevedudele. VÕS § 774 lg-s 1 sätestatud veolepingu tingimused

on täidetud. Võlaõigusseadus ei piira veolepingu sätete rakendamist vedudega avalikel teedel.

Põhjendatud on kohaldada veolepingule omaseid vastutuse ja riskijaotuse norme ning lühemat

üheaastast aegumistähtaega. Puidu transport ja käitlemine nõuab dokumenteerimist kogu

tarneahela ulatuses, mis on omane ennekõike veolepingule. Kohtud on teistes kohtuasjades

kvalifitseerinud metsamaterjali väljaveo veolepinguliseks võlasuhteks (vt PMKo 31.10.2017,

2-17-8172/24).

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Sommer-Ärmiko kinnistul tegi metsamaterjali

väljavedu hageja. Nii kostja seaduslik esindaja kui raamatupidaja olid eksimuses, et Sommeri-

Ärmiko kinnistul tegi töid hageja. Hiljem selgus, et Sommeri-Ärmiko kinnistul tegid töid

kostja enda töötajad. Maakohus ei arvestanud tunnistaja K.K. ütlustega, mis kinnitavad, et

väljavedu teostas kostja. Hageja ei ole esitanud dokumente selle kohta, et ta oleks

Sommeri-Ärmiko kinnistul väljavedu teinud ning milline oli tööde maht ja hinnakokkulepe.

Hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 2 alusel hageja kanda.

Maakohus rikkus menetluskulude jaotuse määramisel menetlusnorme. Kuna hagi rahuldati

põhinõude osas väiksemas summas kui kostja kompromissina oli nõus, siis esines alus jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kogu ulatuses hageja kanda. Maakohus rikkus TsMS §

163 lg-t 1, milles sätestatud üldreegli järgi määratakse menetluskulude jaotus vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele. Hagi rahuldati vaid 17,42% ulatuses, kuid kostja peab kandma 100%

oma menetluskulusid.

7. Hageja palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt kostjale osutatud teenuste näol on tegemist

töövõtulepinguga. Hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg

ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Kostja viide VÕS § 802 lg-tele 1 ja 2 ei ole

asjakohane. Vedaja tasunõude aegumisele kohaldub TSÜS § 146 lg 1.

Isegi kui pooltevahelisele lepingule kohaldub veolepingu regulatsioon, ei ole hageja nõue

aegunud. Kostja on oma võlgnevust hageja ees 2023. a detsembris korduvalt tunnustanud, mis

on TsÜS § 158 lg 1 kohaselt toonud kaasa hageja nõude aegumise katkemise ja uuesti

algamise. Hageja nõue oleks aegunud 2024. a detsembris, hagi on aga esitatud 25. juulil 2024.

Hageja nõue on tervikuna tõendatud asjas esitatud tõendite ja kostja poolsete korduvate

võlatunnistustega, kostja vastuväited on paljasõnalised, väärad ja eluliselt mitteusutavad.

Kuna hageja hagi tuleks tervikuna rahuldada, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta

menetluskulud tervikuna kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaal- ja menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles maakohus jättis

hageja nõude rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldadab hageja nõude kostja

vastu ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 51 626 eurot 47 senti, kohtuotsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise14 004 eurot 81 senti ja viivise põhivõlalt 51

626 eurolt 47 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. jaanuarist 2026

kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist tehtud tööde eest. Kostja vaidleb hageja nõudele

vastu.

Esiteks leidis kostja, et hageja ja kostja vahel ei ole lepingut sõlmitud, kuna kostja töötajal

K.K.l puudus kostja esindamise õigus.

TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus. Vaidlust ei ole selles, et väidetav tehing tehti kostja nimel ja kostja

majandustegevuses. TsÜS § 121 lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või

kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki

tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud, et K.K.l oli kostja nimel lepingute

sõlmimisel esindusõigus. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et K.K. oli kostja töötaja

väidetavate kokkulepete sõlmimise ajal. Kostja kinnitusel oli K.K. kostja töödejuhataja (dtl

52), kelle tööülesanneteks olid metsa raadamise planeerimine, meeskonna juhtimine, tööde

tegemine ja sellega seotud kommunikatsioon. Kostja esitas ka K.K. töölepingu (dtl 56).

Menetluses on esitatud K.K. e-kiri (dtl 145), milles K.K. kinnitab, et tema tööülesannete

hulka kuulus kohustus leida väljaveoteenuse osutaja. Kohus kuulas ka K. K. tunnistajana ära,

K. K. kinnitas, et ta sõlmis kostja nimel suuliselt metsa väljaveo lepinguid (dtl 199). Kostja ja

hageja vahel oli K. K. ka varem lepinguid sõlminud, mille kostja oli ka täitnud.

Ringkonnakohus leiab, et menetluses on tõendamist leidnud, et K. K. tegutses hagejaga

lepingute sõlmides kostja ülesandel oma tööülesandeid täites ning kostja ei ole tõendanud, et

hagejal oleks olnud teada, et K. K. esindusõigus võis sisesuhtes olla piiratud (TsÜS § 121 lg

3).

Hageja on menetluse kestel olnud seisukohal, et ka enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist

sõlmiti kostja nimel suulisi lepinguid kostja töödejuhataja K.K. poolt ning varasemate tööde

osas on kostja kõik arved hagejale tasunud (dtl 87jj). Hageja esitas tõendina tasutud arved,

millest enamike puhul oli tööd tellitud K. K. poolt. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega

vaielnud vastu sellele, et varasemate tehingute puhul on kostjat esindanud K. K.. Seega

tuleneb K. K. kostja esindusõigus ringkonnakohtu hinnangul ka TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud

talumisvolitusest, kuna kostja kasutas K. K. oma majandus- ja kutsetegevuses pidevalt

kasutatavate isikute puhul, ning tema positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu

teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (vt RKTKo 21.12.2016, 3-2-

1-136-16, p 22).

Ringkonnakohus leiab, et võimalikud K. K. töökohustuste rikkumised (dtl 62) ei mõjuta

kostja ja hageja vahelise lepingu kehtivust ja seega ka K. K. esindusõiguse kehtivust, kui

kostja ei teavitanud hagejat esindusõiguse puudumisest. Kostja võimalikud nõuded ja

etteheited K. K. vastu, mis tulenevad K. K. ja hageja vahelisest töölepingust, ei ole praeguse

menetluse esemeks.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et K. K. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Pooled

ei vaidle selle üle, et K. K. poolt sõlmitud lepinguid on kostja varasemalt täitnud. See, et

ütlused üksikute lepingute suhtes erinevad oma detailsuse poolest, ei muuda ütlusi

ebausaldusväärseks: Ringkonnakohus hindab K.K. ütlusi koos asjas esitatud muude

tõenditega.

10. Hageja leiab, et tema nõue kostja vastu tuleneb töövõtulepingust, kostja on seisukohal, et

pooled sõlmisid veolepingu, millest tulenevad nõuded kostja vastu on VÕS § 802 lg 1 alusel

aegunud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

töövõtulepinguks, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. VÕS § 635

lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga

maksma selle eest tasu. Töövõtja võlgneb töö tellijale puudusteta tulemuse.

Kaubaveolepinguga kohustub VÕS § 774 lg 1 järgi üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees

vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja

kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Seega võlgneb vedaja saatjale kauba

üleandmise.

Maakohtu otsuse põhjendustest võib aru saada nii, et veolepingu sätteid kohaldatakse kauba

veole vaid siis, kui vedu toimub riigisisestel maanteedel. Ringkonnakohus ei nõustu

maakohtuga selles, et riigisisese kauba veole on võlaõigusseaduse veolepingu sätete

kohaldamine seotud (riigi)teede liigiga. Sellist eristust kui võlasuhte kvalifitseerimise eeldust

veolepinguks võlaõigusseadusest ei tulene. Õiguskirjanduses on küll nimetatud, et

võlaõigusseaduse kaubaveolepingu regulatsioon kehtib eelkõige siseriiklikele

maanteevedudele (P. Kalamees jt (koost). Lepinguõigus. Tallinn 2017, lk 483), kuid nimetatu

ei tähenda, et veolepingu sätteid ei kohaldata muude siseriiklike teedeliikide puhul.

Hagiavalduse kohaselt vedas hageja kostja tellimusel võsa- metsamaterjali (dtl 3). Maakohus

tuvastas ning pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et hageja korjas raiutud materjali

(ümarmaterjali ja oksad) metsast kokku ning vedas selle materjali kohta, kus saaks selle peale

laadida metsaveokile maanteeveoks. Nimetatud tegevus vastab ringkonnakohtu hinnangul

töövõtulepingust tulenevale sooritusele. Kostja ei ole ka toonud esile, kes pidi olema kauba

saajaks, isikuks, kellele pidi kaup üle antama. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt (dtl 198jj)

võttis puidu vastu kostja esindaja, seega mitte kolmas isik. Kuigi põhimõtteliselt võivad

veolepingu sätted tulla kohaldamisele ka siis, kui saaja ja saatja on üks isik (P. Kalamees jt

(koost). Lepinguõigus. Tallinn 2017, lk 479), siis tegemist on pigem erandjuhtudega.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on menetluses õigesti tõendamiskoormise

jaganud. Hagejal tuleb tõendada nii seda milline oli poolte kokkuleppe sisu kui ka seda, et ta

tööd on teinud (vt nt RKTKo 14.10.2015, 3-2-1-93-15, p 11). Vaidlust ei ole selles, et

kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud, ka varesemad, täitmisega lõppenud lepingud, olid

pooled sõlminud suuliselt.

11.1. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste eest arved nr 1344, 1356, 1360, 1386, 1387,

1388, 1389 kokku 51 626 eurot 47 senti. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ainuüksi arved

ei tõenda kokkuleppe sõlmimist. Kostja ei vaidlusta aga hageja väidet, et ta on need arved

edastamise päeval kätte saanud ning ei ole nendele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see majandustegevuses tavapärane, et nende saaja ei vaidlusta arveid enne,

kui tema vastu on arvete alusel esitatud nõue kohtusse.

11.2. Hageja esitas kostja esindaja allkirjastatud müügilepingu 2/2023, mille punktist 2.3

nähtub, et kostja soovis tasaarveldada sellest lepingust tuleneva müügihinnaga kostja esitatud

arved nr 1344, 1356, 1360 ja 1386 kokku 37 840 eurot 26 senti. Lisaks kinnitas kostja samas

lepingus, et kostjal tuleks tasuda hagejale tasaarvestuse järel 6840 eurot 26 senti, millele

lisandub seaduses sätestatud käibemaks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud selle dokumendi Riigikohtu

seisukohti arvestades võlgniku mittetehingulise tahteavaldusena (vt RKTKo 10.04.2024, 2-

21-5364, p 11jj). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on küll põhjalikult analüüsinud seda,

miks ei ole kostja allkirjastatud lepinguprojekti puhul tegemist võlatunnistusega VÕS § 30

tähenduses, maakohus on aga jätnud sellele kui dokumentaalsele tõendile hinnangu andmata.

Kostja väitel koostas ja allkirjastas ta lepingu kui kompromisslepingu, mille sõlmimiseni ei

jõutud (dtl 35). Kostja kohtule esitatud kostja ja hageja vahelise kirjavahetuse kohaselt palus

kostja esindaja hagejal lepingu allkirjastada, kuid hageja ei soovinud seda teha enne, kui

kõikide arvete osas on asi selgusele jõudnud (dtl 169). Seega on kostja korduvalt soovinud

tasaarvestada talle esitatud arveid ning ootas hageja kinnitust. Kui kompromissläbirääkimised

hageja nõuete tasaarvestuse osas olid oktoobris 2023, siis kirjavahetus müügilepingu

allkirjastamise osas toimus hiljem. Seega konstateeris kostja mitte ainult müügilepingus, vaid

ka hilisemas kirjavahetuses kostjaga oma võlga hageja poolt nimetatud ulatuses.

11.3. Hageja esitas enda töötajate K. Kuusiku ja R. Kure kirjaliku selgituse (dtl 84), et

vaidlusalused tööd on tehtud. Maakohus leidis õigesti, et tegemist on dokumentaalse tõendiga

(TsMS § 272). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga tõendit kõrvale jätta põhjusel, et hageja

ei ole isikuid kohtusse kutsunud tunnistajatena, mistõttu ei saa tõendi usaldusväärsust

kontrollida. Kuigi kirjalikust kinnitusest ei selgu, milline oli töötajatele esitatud päringu sisu

ning ei ole usutav, et töötajad mäletavad täpselt veokoguseid nii pika aja möödudes, puudub

ringkonnakohtu hinnangul õiguslik alus selle tõendi täielikult kõrvale jätmiseks. Kostja on

vastuväitena hagile leidnud, et esitatud arvetel nimetatud töid ei ole tehtud. Seega tuleb

hagejal tõendada nende tegemist. Hageja esitatud tõendis kinnitavad tema töötajad tööde

tegemist ja selgitus on menetluses üks dokumentaalne tõend, millega hageja oma nõuet

tõendab ning kohus hindab seda koos teiste asjas esitatud tõenditega.

11.4. Hageja väidab, et kostja raamatupidamises on kajastatud arved nr 1344, 1356, 1360 ja

1386, kostja on need arved deklareerinud sisendkäibemaksu tagasi saamiseks ja on nendelt

arvetelt sisendkäibemaksu tagasi saanud. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja Maksu- ja

Tolliameti vastuse hageja teabenõudele (dtl 215). Maksu- ja Tolliameti vastuse kohaselt saab

amet avaldada, kas hageja esitatud deklaratsioonidel ning tehingupartneri kostja poolt esitatud

deklaratsioonidel on või ei ole ebakõlasid. Vastuse kohaselt ei esine KAHRO OÜ ja OÜ

ÖKOPESA poolt esitatud veebruar, mai ja juuni 2023 käibedeklaratsioonide lisa INF A ja

INF B osas ebakõla. Ebakõla esineb KAHRO OÜ ja OÜ ÖKOPESA poolt esitatud november

2023 käibedeklaratsioonide lisa INF A ja INF B osas. Hageja esitas enda vastavad Maksu- ja

Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonid 2023.a. veebruari, mai ja juuni kuu kohta.

Hageja leiab, et nende tõendite võrdlemisest tuleneb, et kostja on võtnud järgmised hageja

arved oma raamatupidamisse, on need deklareerinud sisendkäibemaksu tagasi saamiseks ja

nendelt ka sisendkäibemaksu tagasi saanud: 28.veebruaril 2023 esitatud arve nr 1344 summas

10 786 eurot 20 senti (ilma käibemaksuta 8988 eurot 50 senti); 31.mail 2023 esitatud arve nr

1356 summas 20 762 eurot 11 senti (ilma käibemaksuta 17301 eurot 76 senti); 1. juunil 2023

esitatud arve nr 1360 summas 4374 eurot (ilma käibemaksuta 3645 eurot).

Teiste arvete (nr 1387, 1389 ja 1388) osas on hageja esitanud kohtule täiendava tõendina

hageja kostjale saadetud kirjavahetuse (dtl 226 jj). Kirjavahetusest selgub, et hageja on lisaks

saadetud arvetele ka kostjale täiendavalt selgitanud, millest need arved tulenevad. Kostja ei

ole hageja sõnumitele vastuväiteid esitanud.

Iseenesest on põhjendatud kostja seisukoht, et arve deklareerimine on maksumenetluslik

toiming ega tõenda arvel märgitud teenuse osutamist. Samas tuleb neid tõendeid vaadelda

kogumis hageja esitatud teiste tõenditega. Kui Maksu- ja Tolliameti selgituse kohaselt puudub

vastuolu hageja ja kostja poolt esitatud deklaratsioonides ning hageja on kostjale esitatud

arved deklareerinud, siis on väga tõenäoline, et kostja on hageja esitatud arveid pidanud oma

majandustegevuse osaks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi muud selgitust või põhjendust selle

kohta, millised olid lisaks praeguses menetluses olevatele, hageja ja kostja vahelised muud

tehingud, mis sellist võrdlust võimaldaksid. Kostja väited selle kohta, et ta ei ole hageja

nimetatud arveid deklareerinud, on paljasõnalised.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks hageja

pidanud esitama veel täiendavalt tõendeid või taotlema tõendite kogumist kuna metsamaterjali

käitlemine on sedavõrd reguleeritud tegevusala, et tööprotsess peab olema detailselt kirjalikult

dokumenteeritud. Maakohtu käsitlus raietööde tegemisest on küll õige, kuid hageja oli kostja

alltöövõtja, kes tegi vaid ühe väikse etapi kogu hageja metsamaterjali töötlemise protsessist.

Seega on õige hageja väide, et see, kas ja mil viisil on kostja täitnud omapoolsed kohustused

oma klientide (s.o kinnistuomanikud) ees, kui palju on kostja teeninud hageja poolt välja

veetud võsa ja metsamaterjali müügist ning kas kostjal oli olemas asjakohane

dokumentatsioon, ei muuda hageja ja kostja vahelisi lepinguid ega nendest tulenevate kostja

kohustuste suurust. Samuti ei oma asjas tähtsust see, kas kostja kliendid olid tööga rahul (dtl

252). Kostja ei ole hageja vastu puudustega seoses nõuet esitanud.

11.5. Kostja leidis, et arved on esitatud kaua aega pärast tööde tegemist, mistõttu on alust

kahelda nende õigsuses. Hageja esitas tõendina e-kirja kostja esindajale, kus hageja esindaja

selgitas, et arved oleks pidanud esitama juba märtsis, aga kuna kostja oli hagejale juba

niipalju võlgu, siis ei saanud hageja neid esitada (dtl 44). Kostja ei ole menetluses

vaidlustanud, et tal on ka varem esinenud probleeme hageja arvete tasumisel.

12. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohust, et hageja on menetluses oma

tõendamiskoormise täitnud ning kostjal tuli oma vastuväiteid tõendada. Ka maakohus on

kostja kohustusele oma vastuväiteid tõendada poolte tähelepanu juhtinud (dtl 208).

Kostja esitas metsamajanduse spetsialisti P. Pariku koostatud turuhindade tabeli (dtl 64), kus

on võrreldud hageja arvetel märgitud teenuste hindu keskmiste turuhindadega. Kostja väitel

ületavad hageja arvetes märgitud teenuse hinnad oluliselt turuhindu. Maakohus võrdles hageja

esitatud arveid, mille tasumise üle pooled ei vaidle ja leidis, et kokkulepped olid iga kord

erinevad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud turuhinna tabel ei kajasta

tööde hinda just sellel hetkel, kui kostjal oli vaja metsamaterjali vedada. Hageja kirjast

kostjale nähtub (dtl 44), et kostja tellis tööd siis, kui oli kiire töötegemise aeg ja soovis, et ka

kolmas traktor teeks talle tööd. Tunnistaja K. K. väitel sõltus hind töö iseloomust (dtl 200).

Ringkonnakohus leiab, et ülalnimetatud põhjustel ei ole õige ka maakohtu käsitlus Sommeri-

Ärmiko töid puudutava arve osas. Lahknevust hagejaarve ning kostja edasimüügi andmetes ei

saa automaatselt üle kanda välja veetud metsamaterjali kogusele. Hagejal ei ole võimalik

tõendada kostja müügiprotsesse ning seda, et edasimüük puudutab just selle kinnistuga seotud

töid. P. Pariku selgitas, et ta ei tea täpseid kokkuveotee pikkuseid ega oska täpselt väita, mida

on arvestatud (dtl 184).

13. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, mistõttu jääb kostja

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

14. Hageja põhinõude rahuldamise tõttu tuleb VÕS § 113 lg 1 alusel rahuldada ka tema

viivisenõue.

Hageja palus kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 5531

eurot 59 senti ja alates 26. juulist 2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud.

TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 26. juulist 2024 kuni kohtuotsuse

tegemiseni, s.o 16. jaanuarini 2026 on 51 626 euro 47 sendi suuruselt põhinõudelt

sissenõutavaks muutunud viivis 8473 eurot 22 senti. Seega on kohtuotsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis kokku 14 004 eurot 81 senti (5531,59+8473,22). Alates 17.

jaanuarist 2026 kuni põhinõude täitmiseni mõistab kohus viivise välja protsendina

põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

15. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtu menetluses TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt

RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)