3-22-1799/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1799

Haldusasi

Bondora AS kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti 27.05.2022 ettekirjutuse nr 19-4/21-15669-017 ja

21.07.2022 vaideotsuse nr 2-5/22/0057/35 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Bondora AS,

esindaja v.adv Vitali Šipilov

Vastustaja – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

esindajad Lisett Aasamets ja Melissa Liivak

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Bondora AS-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17.12.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Bondora AS-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-1799

tehtud Tallinna Halduskohtu 15.12.2023. a kohtuotsuse resolutsioon muutmata, ent

muuta halduskohtu otsuse põhjenduste punkte 26 ja 27, täiendades neid käesoleva

kohtuotsuse põhjendustega.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

16.02.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1799

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) tegi 27.05.2022 ettekirjutuse nr

19-4/21-15669-017 (vaidlustatud ettekirjutus) lõpetada kõikidel reklaamikandjatel kaebaja

selliste tarbijakrediidi reklaamide avalikustamine, mis a) ei sisalda üleskutset tutvuda

finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga; b) ei sisalda

tarbijakrediidi tüüpilist näidet; c) sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta, mis ei ole

kohustusliku tüüpilise näite osaks ning d) sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole

reklaamiseaduse § 29 lg 3 välja toodud lubatud teabe osaks. Ettekirjutuses viidatakse neljale

finantsteenuse (tarbijakrediidi) reklaamile, mille tellijaks oli kaebaja ja mis olid 27.05.2022

seisuga avalikustatud erinevatel internetilehtedel, mis ei olnud kaebaja majandus- või

kutsetegevuse kohaks. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

1.1.

Esimene reklaam (dtl 72), mis avaldati Facebook’is, ei ole kooskõlas RekS § 29

lõikega 2, kuna seal puudub üleskutse finantsteenuse tingimustega tutvumiseks ja

asjatundjaga konsulteerimiseks, samuti on see vastuolus RekS § 29 lõikega 3, kuna sisaldab

lubamatut reklaamlauset „Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne

laenupakkuja“.

1.2.

Teine reklaam (dtl 73, 74), mis avaldati Facebook’is, ei ole kooskõlas RekS § 29

lõikega 3, kuna esiteks ei ole seal esitatud teave „5 aastaks, kuni 6 500 eurot“ tüüpilise näite

osaks ega ole lubatud teave ning teiseks, kuna see sisaldab lubamatut reklaamlauset

„Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne laenupakkuja“.

1.3.

Kolmas reklaam (dtl 75), mis avaldati Google Ads platvormi kaudu, ei ole esiteks

kooskõlas RekS § 29 lõikega 2, kuna puudub üleskutse vajaduse korral asjatundjaga

konsulteerimiseks. Teiseks ei ole see kooskõlas RekS § 29 lõikega 31, kuna ei sisalda

nõutavat tüüpilist näidet. Kolmandaks ei ole see kooskõlas RekS § 29 lõikega 3, kuna seal

esitatud teave „5 aastaks, kuni 6 500 eurot“ ja „500 kuni 10 000 €“ ei ole tüüpilise näite

osaks ega ole muul viisil lubatud teave ning kuna see sisaldab lubamatuid reklaamlauseid

„Bondora on 14 aastat turul tegutsenud usaldusväärne laenupakkuja“ ning „Bondora

väikelaenud vastavalt otstarbele. //…//…ja leia sobiv pakkumine. Loe lähemalt, kuidas

Bondora erineb teistest laenupakkujatest. Privaatne andmetöötlus“.

1.4.

Neljas reklaam (dtl 76), mis avaldati Google Ads platvormi kaudu, ei ole esiteks

kooskõlas RekS § 29 lõikega 2, kuna puudub üleskutse vajaduse korral asjatundjaga

konsulteerimiseks; teiseks ei ole see kooskõlas RekS § 29 lõikega 31, kuna ei sisalda

nõutavat tüüpilist näidet; kolmandaks ei ole see kooskõlas RekS § 29 lõikega 3, kuna seal

esitatud teave „500 kuni 10 000 €“ ei ole tüüpilise näite osaks ega ole muul viisil lubatud

teave ning neljandaks ei ole see kooskõlas RekS § 29 lõikega 3, kuna sisaldab lubamatut

reklaamlauset „Bondora väikelaenud vastavalt otstarbele. //…//…ja leia sobiv …“.

2(11)

3-22-1799

2. Kaebaja esitas TTJA-le vaide, mille TTJA jättis rahuldamata 21.07.2022 vaideotsusega nr

2-5/22/0057/35.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse ja

vaideotsuse tühistamist. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

TTJA tõlgendab ReKS sätteid põhjendamatult kitsalt. RekS § 29 lõikeid 2 ja 31–35

tuleb tõlgendada koosmõjus ning võtta arvesse nende eesmärki, milleks on eelkõige

vastutustundlik tarbijakrediidi pakkumine ning tarbija poolt teadliku valiku tegemise

soodustamine. RekS ei keela reklaamis dubleerida tüüpilise näite kohustusliku sisu

elemente, kuna tüüpnäite osade eraldi avaldamine ei ole vastuolus selguse ja eristatavuse

nõudega. Tüüpilise näite osade eraldi välja toomine tagab vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise. Ka reklaaminõukogu praktika ei keela tüüpilise näite osade esitamist

eraldi, st lisaks tüüpilisele näitele endale. TTJA on õiguskindluse põhimõtet eirates muutnud

RekS § 29 varasemat tõlgenduspraktikat, mille kohaselt aktsepteeriti tüüpilise näite osade

eraldi kujutamist. Kaebaja reklaamid on kooskõlas ka väljakujunenud turupraktikaga.

Reklaami lakoonilisus võib tarbijate õiguste kaitse asemel tuua kaasa hoopis tarbijate

eksitamise.

3.2.

TTJA käsitab põhjendamatult reklaamina Google’i otsingumootori veebilehekülgede

järjestuse kuvamist. Google Ads’i kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse

paiknemise tõstmisel, kuid tegemist ei ole reklaamiga RekS tähenduses ja sellele ei ole

kohaldatavad RekS §-s 29 sätestatud nõuded. TTJA käsitlusega nõustumise korral oleks

reklaamide avaldamine Google’i platvormil välistatud, sest sealne keskkond ei võimalda

RekS kohase tüüpilise näite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas eelvaates täies

ulatuses.

3.3.

TTJA rikkus põhjendamiskohustust ja Bondora õigust olla ära kuulatud. Sisuliselt ei

ole TTJA Bondora vastuväited kaalunud ning on jätnud need kohati täielikult analüüsimata.

4. TTJA leidis, et kaebus ei ole põhjendatud, ning esitas halduskohtule kokkuvõttes

järgmised seisukohad.

4.1.

Tüüpilise näite osade esitamine tarbijakrediidi reklaamis on lubatud ainult tervikliku

tüüpilise näite kujul. RekS § 29 lõikes 3 on sätestatud ammendav loetelu tarbijakrediidi

reklaamis lubatud teabest. Tüüpilise näite osad on üksteisest sõltuvad ning annavad tarbijale

ülevaate iseloomulikest tingimustest juhul, kui need on esitatud kogumis. Tüüpilisest näitest

mingisuguse elemendi esile toomine võib jätta tarbijale moonutatud mulje tingimustest.

Krediidi ülempiir on lubatud tarbijakrediidi reklaamis RekS § 29 lg 31 p 2 kohaselt esitada

tüüpilise näite kujul, mitte aga mistahes muul kujul.

4.2.

Kaebaja esile toodud reklaaminõukoja otsused ei ole asjassepuutuvad, kuna need on

antud vastusena küsimustele, mis ei puudutanud seda, kas tüüpilises näites esitatud teavet on

lubatud esitada tüüpilisest näitest eraldiseisvana. TTJA halduspraktika ega TTJA senine

tõlgendus ei ole tarbijakrediidi reklaamide osas muutnud. See, kuidas teised turuosalised

seadust tõlgendavad, ei ole oluline.

4.3.

Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega

„Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave kannab eesmärki suurendada reklaami tellija kauba või

teenuse müüki, mistõttu on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes.

4.4.

Vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ei ole rikutud põhjendamiskohustust ega kaebaja

ärakuulamisõigust.

5. Tallinna Halduskohus tegi 15.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

3(11)

3-22-1799

5.1.

Menetlusosaliste vahel on vaidluse all esiteks see, kas sellistes reklaamides, nagu on

kujutatud vaidlustatud ettekirjutuse lisas 2, aga ka lisades 3 ja 4, võib eraldi avaldada

tüüpilise näite osaks olevat teavet (ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1.3 ja põhjendav osa III)

ning teiseks selles, kas Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste järjestuse

kuvamine – nagu see on kujutatud vaidlustatud ettekirjutuse lisades 3 ja 4 – on käsitatav

reklaamina ja kas seal kuvatav teave peab vastama RekS nõuetele (ettekirjutuse

resolutsiooni punktid 1.1 ja 1.2 ning põhjendavad osad I ja II). Muus osas kaebaja vastustaja

ettekirjutusele vastu ei vaidle.

5.2.

Kuna RekS-is reklaamile kehtestatud nõuete ja piirangute eesmärk on tarbijate kaitse,

tuleb reklaamipiiranguid tõlgendada pigem rangelt – tarbijakrediidi reklaam on lubatud

üksnes seaduses konkreetselt sätestatud ulatuses ja tingimustel.

5.3.

Tarbijakrediidi reklaamis on teabe „5 aastaks, kuni 6 500 €“ avaldamine RekS § 29

lõike 31 kohaselt lubatud üksnes tüüpilise näite kujul, tüüpilise näite üheks osaks oleva teabe

eraldi n.ö suures kirjas esile toomine ei ole lubatud. Konkreetsel juhul ei ole ka tegemist

tüüpilise näite ühe elemendi kopeerimisega, kuna reklaamis sisalduvas tüüpilises näites ei

ole kasutatud suures kirjas esile toodud krediidi ülempiiri (6500 eurot), vaid väiksemat

summat. Lisaks on RekS § 29 lg 31 punkti 2 kohaselt lubatud reklaamis esile tuua kas

kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir, mitte aga mõlemad korraga. Kuna

sellise teabe võib esitada üksnes tüüpilise näite kujul, ei ole mõlema summa väljatoomine

ühes reklaamis ka võimalik. Seadusandja on ette näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse

selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi võtmisel tekkivatest ligikaudsetest

kohustustest, ent sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui tarbija ei taju esitatud teavet

ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte.

5.4.

Google Ads platvormi vahendusel teiste otsingutulemuste ees avalikustatav ning

märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave on käsitatav reklaamina RekS § 2 lg 1 p 3

mõttes ning tarbijakrediidi kohta selliselt kuvatav info peab vastama RekS §-s 29 sätestatud

nõuetele. Teabe reklaamina käsitamise üheks eelduseks on see, et teavet toote või teenuse

kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil. Kaebaja

poolt Google’i platvormile makstava tasu eesmärk on tagada, et tarbijale, kes teostab

otsingu, kasutades näiteks sõna „tarbijakrediit“, kuvatakse esimesena just kaebaja veebileht.

Sellise tegevuse eesmärk on, et tarbija näeks teiste teenuste pakkujatega võrreldes esimesena

just informatsiooni kaebaja veebilehe kohta, kusjuures kaebajal on võimalik valida, milline

teave tarbijale otsingutulemusel kuvatakse, samal ajal kui nende ettevõtjate puhul, kes ei ole

platvormilt teenust tellinud, kuvatakse platvormi enda algoritmide poolt valitud teave.

5.5.

Kaebaja hilisemad reklaamid kinnitavad, et Google Ads’i vahendusel on võimalik

esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik teave. Samas, isegi kui see ei oleks

võimalik, ei saa platvormi käitaja seatud piirangutega õigustada seaduse nõuete täitmata

jätmist.

5.6.

Vastustaja ei rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja ei ole konkreetselt ära

näidanud, milliseid tõendeid või milliseid seisukohti tal ei olnud võimalik esitada.

5.7.

Kaebaja konkurentide väidetav tegevus RekS sätete rikkumisel ei saa õigustada

kaebaja poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmist. Lisaks on TTJA selgitanud, et on

tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt tarbijakrediidi reklaamimisel reklaamiseaduse nõuete

rikkumisi ning nendele vastavalt reageerinud.

5.8.

TTJA ei ole lubamatult oma halduspraktikat muutnud. Varasemas kirjavahetuses (dtl

101–104) ei ole TTJA kaebaja reklaame kooskõlastanud ning kaebajal ei saanud sellest

kirjavahetusest tekkida õiguspärast ootust, et reklaam vastab õigusnormidele. Isegi kui

4(11)

3-22-1799

vastustaja on varasemaid seisukohti muutnud ja asunud varasemat ebaõiget halduspraktikat

muutma, ei tähenda see, et kaebaja võiks edaspidi RekS nõuded täitmata jätta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohus leidis vääralt, et RekS-i sätteid tuleb tõlgendada isiku õigusi kitsendavalt.

Seadusest ei tulene sõnaselget keeldu tüüpilise näite osade esiletõstmiseks tarbijakrediidi

reklaamis. Halduskohus on kaebaja sellekohased argumendid jätnud sisuliselt käsitletama.

Teave, mille esitamist kaebajale vaidlustatud ettekirjutuses ette heideti, kuulub RekS § 29

lõikes 31 loetletud teabe hulka ning selle esitamine reklaamis on RekS § 29 lg 3 kohaselt

lubatav. RekS sätetest ei tulene, et tüüpilise näite elemendiks olevat teavet võiks esitada

reklaamis vaid ühe korra.

6.2.

RekS § 29 lg 31 tõlgendust, mille on valinud vastustaja ja halduskohus, ei toeta ka

direktiiv 2014/17/EL1, mis ei keela reklaamis standardteabe osade eraldi esiletõstmist.

Tüüpilise näite osade eraldi kujutamine on kooskõlas RekS § 29 lõikes 7 sätestatud

vastutustundliku ja tasakaalustatud reklaami põhimõttega, tagades, et tarbija saab sellisest

reklaamist endale olulise info selgemalt kätte.

6.3.

Halduskohus leidis, et lubamatu on kasutada tüüpilises näites ja n-ö suures kirjas

erinevat krediidi ülempiiri, ent ei ole samas selgitanud, kas lubatav oleks kasutada

väljavõtteid sama reklaami tüüpilisest näitest.

6.4.

Halduskohus on tõendeid valesti hinnanud ja jätnud põhjendamatult tuvastamata, et

vaidlustatud ettekirjutus on vastuolus TTJA senise praktikaga. Kaebaja osutas 06.11.2023

menetlusdokumendis sellele, et küsis juba 2017. aastal TTJA seisukohta tüüpilise näite

osade eraldi kujutamise kohta ning tookord ei pidanud TTJA kaebaja selliseid reklaame

õigusvastaseks. Kuivõrd TTJA viitas oma vastuses teatavatele puudustele reklaamis, võis

kaebaja eeldada, et muid puudusi selles ei esine.

6.5.

Halduskohus leidis vääralt, et Google Ads platvormi vahendusel otsingujärjestuste

kuvamine on käsitatav reklaamina. Ka Euroopa Kohus ei käsita seda reklaamina. Google’i

otsingutulemuseks on viide kaebaja veebilehele, mis on ühtlasi kaebaja majandus- ja

kutsetegevuse kohaks, kus avaldatavale teabele reklaaminõudeid ei kohaldata vastavalt RekS

§ 2 lg 2 punktile 1. Otsingumootori järjestuse tulemust võiks analoogia korras käsitada

majandus- ja kutsetegevuskoha märgistusena, millele samuti reklaaminõuded ei kohaldu

(RekS § 2 lg 2 p 2). Fokusseeritud järjestusteenus võimaldab hõlpsamini leida üles

teenusepakkuja, kuid vastav teave oleks tarbijale kättesaadav ka ilma järjestusteenuseta.

Halduskohtu lähenemisviis tekitaks turul ebaselge olukorra ja tooks kaasa ettevõtjate

ebavõrdse kohtlemise, sest tasu eest otsingumootori järjestuses kõrgemat kohta soovivad

ettevõtjad peaksid järgima RekS nõudeid, samas kui teised sarnase teenuse pakkujad, kes

otsingumootori järjestuse eest ei tasu, neid nõudeid järgima ei pea. Pealegi on Google Ads’i

teenuse sisuks veebilehe tõstmine otsingutulemuste järjestuses kõrgemale kohale, ilma et

kuvataks seejuures mingisugust täiendavat teavet.

6.6.

Teiste riikide (Leedu, Saksamaa, Soome) praktikas ei ole reguleeritud teenuse

reklaami kohustuslikke osasid vaja otsingumootori tulemuses esile tuua, sest tarbijale vajalik

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 04.02.2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL)

nr 1093/2010.

5(11)

3-22-1799

info ilmneb otsingutulemusena kajastatud veebilehelt. Juhul, kui otsingumootori tulemus

viib otse teenusepakkuja veebilehele, kus tarbijal on võimalik täpsemalt tutvuda konkreetse

teenuse tingimustega ning kus on välja toodud ka RekS § 29 lg-s 31 nõutav tüüpiline näide,

ei ole täiendavate andmete esitamine otsingumootori tulemustes nõutav.

6.7.

Halduskohtu tõlgenduse korral ei saakski Google Ads’i puhul RekS nõudeid täita.

Google Ads’is on piirang nii pealkirja (headline) kui ka kirjelduse (description) tekstivälja

tähemärkidele. Kirjelduse osas kehtib piirang 90 tähemärki. Halduskohtu osutatud näites (dtl

155) oli kuvatud rohkem teksti, kuna selle puhul oli Google kuvanud kaks kirjeldust

korraga, ent selline kahe kirjelduse kuvamine on võimalik juhuslikult ja kaebaja teenuse

tellijana seda määrata ei saa.

7. Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsus muutmata ning esitades

kokkuvõttes järgmised argumendid.

7.1.

RekS § 29 lõigetest 3 ja 8 tuleneb, et sama paragrahvi lõikes 31 loetletud teave tuleb

esitada tüüpilise näite kujul ning muud teavet peale seaduses loetletu ei tohi reklaamis

sisalduda. Halduskohus leidis õigesti, et tüüpilise näite osaks olevat teavet ei ole lubatud

tüüpilisest näitest eraldiseisvalt avaldada.

7.2.

RekS § 29 lg 31 aluseks ei ole mitte kaebaja viidatud direktiiv 2014/17/EL, vaid direktiivi

2008/48/EÜ2 artikkel 4. Pealegi ei teavitata vaidlustatud ettekirjutuses osundatud reklaamides

valmisolekust anda või vahendada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti, vaid valmisolekust

anda väikelaenu. Direktiiv ei välista liikmesriigi õiguses tarbijakrediidi reklaamimisele

rangemate nõuete kehtestamist. RekS-iga on Eesti riigisisesesse õigusesse üle võetud direktiivi

2008/48/EÜ art 4 lõikest 2 tulenev piirang, et standardteave tuleb esitada just tüüpilise näite

kujul ja muust teabest eristuval viisil.

7.3.

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et halduskohus pole selgitanud, kas kaebaja reklaamid

oleksid lubatud, kui neis oleks kasutatud just konkreetses tüüpnäites kasutatud andmeid.

Halduskohtu otsuse punktidest 27 ja 28 nähtub üheselt kohtu seisukoht, et tarbijakrediidi

reklaamis ei ole lubatud kasutada väljavõtteid sama reklaami tüüpilisest näitest, esitades neid

korduvalt ja tüüpilisest näitest eraldiseisvalt.

7.4.

Halduskohus on kaebaja ja TTJA vahelist varasemat kirjavahetust hinnanud ning

järeldanud kohtuotsuse punktis 34 õigesti, et sellest ei saa järeldada TTJA kooskõlastust või luba

konkreetset reklaami avaldada. TTJA ei ole kunagi andnud reklaamide avalikustamiseks

kooskõlastusi.

7.5.

Halduskohus leidis õigesti, et Google’i otsingumootori tulemuste järjestus on käsitatav

reklaamina. Kohustus defineerida teatud sisu reklaamina tuleneb Google’i otsinguplatvormile

määruse (EL) 2022/20653 artikli 26 lg 1 punktist a. Google Adsi platvormi vahendusel

avalikustatav teave on reklaam ka eelviidatud määruse art 3 punkti r tähenduses. Igal juhul on nii

Google’i otsingutulemustes kui Google Ads’i vahendusel avalikustatud reklaamide näol

avalikustatud otsingumootori kasutajale teavet. Apellatsioonkaebuses esitatud viited teiste

liikmesriikide praktika kohta ei ole käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades asjakohased. Iga

liikmesriik on pädev otsustamaks, millisel viisil direktiiv siseriiklikult üle võetakse.

7.6.

Kui reklaamkanali (antud juhul Google Ads’i) tehnilised piirangud ei võimalda täita kõiki

RekS-ist tulenevaid nõudeid ja piiranguid, siis ei ole võimalik sellist reklaamkanalit

tarbijakrediidi toote reklaamimiseks kasutada. Kui RekS-i kohaselt on kohustus esitada

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/42/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19.10.2022, aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset

turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus).

6(11)

3-22-1799

reklaamis kindlaks määratud teavet, kuid kohustuslik teave reklaamile ei mahu või ole

reklaamist selgelt nähtav, siis tuleb reklaamimiseks valida muu kanal.

7.7.

Mis puudutab seda, et Google kuvab ka klassikalise otsingumootorina erinevate ettevõtjate

veebilehti, siis kasutades Google Ads’i, on kaebajal võimalik ise valida, millist teavet ta soovib,

et Google Ads kuvaks seoses tema veebilehega, mida ettevõtjad, kes Google Ads’i ei kasuta, teha

ei saa. Eristada tuleb tasulise teenuse ehk Google Ads’i kaudu ostetud otsingutulemust ning

orgaaniliselt Google’i enda poolt kuvatavat otsingutulemust. Tavalise ehk orgaanilise

otsingutulemuse näitamist Google’s mõjutada võimalik ei ole ning see on selline, nagu Google

ise kokku paneb. Google Ads platvormil saab ettevõtja ise valida, millist teksti ta soovib, et

Google’is tema kohta kuvataks, ning tasu eest ilmub otsingumootori tulemus kõrgemal kohal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis puudutavad Google Ads

järjestusteenuse tulemusena kuvatavate otsingutulemuste käsitamist reklaamina, mis peab

vastama RekS §-s 29 sätestatud nõuetele ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus

nõustub põhiosas ka halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad tüüpilise näite kohustuslike

elementide esitamist eraldi, st mujal kui tüüpilise näite koosseisus. Halduskohus leidis

kokkuvõttes õigesti, et selline reklaam, nagu vaidlustatud ettekirjutuse lisas 2 esitatud, ei ole

RekS nõuetega kooskõlas. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu sellekohaseid

põhjendusi täpsustada. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et RekS § 29 lõikes 31

loetletud tüüpilise näite üksikute elementide esitamine väljaspool selgelt ja terviklikult

esitatud tüüpilist näidet on lubatav, kui see teave ei moonuta pakutava teenuse põhiolemust

ning tingimusel, et tüüpilisest näitest eraldi kajastatud element langeb kokku sama elemendiga

tüüpilises näites.

9. RekS §-s 29 sätestatud reklaamipiirangute eesmärk on kaitsta tarbijaid ja maandada

ühiskonnas tervikuna riske, mis võivad kaasneda kergekäelise laenamisega. Nõue, et

tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada üksnes RekS-is sätestatud teavet, viidi sisse 01.01.2016

jõustunud reklaamiseaduse muutmise seadusega. Viidatud seaduse eelnõu seletuskirjast

nähtub, et sellise täiendava piirangu kehtestamise põhjuseks oli see, et juba seaduse varasema

redaktsiooni § 29 lõikes 7 sisaldunud üldine vastutustundliku ja tasakaalustatud reklaamimise

kohustus (mida ei muudetud) oli praktikas osutunud kergekäelise ja vastutustundetu

laenamise tõkestamiseks ebapiisavaks.

10. Halduskohus leidis õigesti, et tarbijakaitsest kui avalikust huvist kantud eesmärgist

lähtuvaid ettevõtluspiiranguid tuleb tõlgendada pigem rangelt. RekS § 29 lg 3 sõnastus on

selge – sellega on „reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti […]

lubatud esitada üksnes [RekS § 29] lõigetes 2 ja 31–35 sätestatud teavet, krediidiandja […]

nime ja tegevusloa numbrit ning tegevuskoha kontaktandmeid“. Äärmiselt rangelt võttes saab

eelviidatud sätet mõista selliselt, et tarbijakrediidi reklaam ei või sisaldada mistahes muud

teavet.

11. RakS § 29 lõikest 8 tuleneb, et lõike 31 punktides 1–7 loetletud andmeid sisaldav

tüüpiline näide tuleb esitada „selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil“. Seda sätet tuleb

mõista nii, et tüüpiline näide tuleb esitada terviklikuna. Tüüpilise näite eesmärk on

ühemõtteliselt näitlikustada, millised rahalised kohustused tarbijale laenu võtmisega

kaasnevad ehk teisisõnu anda selge teave laenuna tarbija kasutusse antava summa ja tegelikult

tagasimaksmisele kuuluva summa erinevuse kohta.

7(11)

3-22-1799

12. Ringkonnakohus tõdeb, et tüüpilise näite koosseisus esitamisele kuuluva mõne

teabeelemendi esitamine väljaspool terviklikuna esitatud tüüpilist näidet võib põhimõtteliselt

tüüpilise näite soovitavat toimet kahandada. Sestap on üldjoontes õige vastustaja ja

halduskohtu lähenemisviis, et vastavad teabeelemendid tuleb esitada üksnes tüüpilise näite

koosseisus. Samas välistaks RekS § 29 lg 3 eelviidatud äärmiselt range tõlgendus

tarbijakrediidi reklaamis (v.a niivõrd, kui see on vajalik tüüpilise näite koosseisus) ka selle

teenuse laadile või põhiomadustele viitavate sõnade – näiteks „laen“ või „väikelaen“ vms –

kasutamise. Menetlusosaliste vahel ei ole siiski vaidlust selles, et selliste sõnade kasutamine

tarbijakrediidi reklaamis on lubatav. Reklaamipiirang, mis välistab isegi reklaamitava toote

sõnalise kirjeldamise väljaspool terviklikuna esitamisele kuuluvat tüüpilist näidet, oleks RekS

§ 29 sätete eelviidatud tarbijakaitselist eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne.

Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud tarbijakaitselist huvi, reklaami põhieesmärki ning

tarbijakrediiti pakkuva ettevõtja huve tasakaalustatult arvesse võttes saab ja tuleb asjaomaseid

sätteid tõlgendada selliselt, et tarbijakrediidi reklaamis võib RekS § 29 lõikes 31 loetletud

teabeelemente esitada ka väljaspool selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil esitatud

tüüpilist näidet, aga tingimusel, et asjaomane teabeelement on esiteks vajalik tarbijale

pakutava teenuse põhiolemuse kirjeldamiseks ning teiseks, et see reklaamis eraldi esitatud

teabeelement langeb kokku sama teabeelemendiga RekS § 29 lg 31 kohases tüüpilises näites

ega saa mõistlikult kahandada tüüpilise näite soovitavat toimet. Teisisõnu on lubatav sellises

reklaamis kasutada väljaspool tüüpilist näidet sõnalist osa „Väikelaen 5000 eurot 5 aastaks“ –

kuna pakutav laenusumma (5000 eurot) ja laenuperiood (5 aastat) on tarbijale pakutava

teenuse põhiolemust kirjeldavad andmed – tingimusel, et samas reklaamis RekS § 29 lõikes 8

sätestatud viisil esitatud tüüpiline näide kajastab samuti 5-aastaseks laenuperioodiks 5000

euro suuruse laenu andmise tingimusi. Seevastu näiteks üksnes intressimäära (RekS § 29 lg 31

p 1) kajastamist väljaspool tüüpilise näite kirjeldust ei saa üldjuhul pidada lubatavaks, sest

intressimäära esile toomine võrreldes teiste kohustuslikus näites esitamisele kuuluvate

laenuvõtja kohustuste tegelikku ulatust kajastavate andmetega (nt krediidi kulukuse määr,

tagasimaksete summa) võib kahandada tüüpilise näite soovitavat toimet ehk jätta reklaamiga

põgusalt tutvuvale tarbijale eksliku mulje laenu tegelikust hinnast. Pakutava laenusumma ja

laenuperioodi esile toomise puhul sellist ohtu ei ole.

13. Siinsel juhul on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud ettekirjutuse lisas 2

kujutatud reklaam ei vasta eespool kirjeldatud tunnustele. Reklaamis (dtl 73–74) on esile

toodud tekst „Väikelaen // 5 aastaks, kuni // 6 500 €“. Samas reklaamis esitatud RekS § 29 lg

31 kohane tüüpiline näide puudutab aga 2230 euro suuruse laenu võtmist 60 kuuks. Seega ei

lange reklaamis suures kirjas nimetatud laenusumma kokku tüüpilises näites kasutatuga.

Seetõttu leidis halduskohus õigesti, et asjaomane reklaam ei vasta RekS nõuetele ning

kohustas põhjendatult kaebajat lõpetama sellise reklaami avaldamise.

14. Seevastu ei ole vaidlustatud ettekirjutuses eelviidatuga samasugust etteheidet tehtud

(st vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste III osas ei käsitleta) vaidlustatud ettekirjutuse lisas 1

(dtl 72) kajastatud reklaami, kus on esile toodud sõnad „Personaalsed väikelaenud // 5000 €“

ning kus on tüüpilise näite kujul esitatud tingimused, mida rakendatakse 5000 euro suuruse

laenu võtmise korral. Kõnealusele reklaamile on vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste IV

osas tehtud muid etteheiteid, mis puuduvad reklaamlausete kasutamist, ent neist etteheidetest

tingituna ei ole kaebaja ettekirjutust vaidlustanud, nagu halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse

põhjenduste punktis 21 õigesti sedastas.

15. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et TTJA on muutnud oma varasemat halduspraktikat,

kus ta ei teinud kaebajale etteheiteid seoses tüüpilise näite elementideks oleva teabe eraldi

esitamisega, siis on vastustaja ja halduskohus õigesti leidnud, et kuivõrd reklaamide eelnev

kooskõlastamine ei ole ega ole olnud TTJA seadusest tulenev ülesanne, siis ei saa sellest, et

8(11)

3-22-1799

TTJA ei osutanud võimalikule puudusele vaidlustatud ettekirjutuses käsitletud reklaamidega

sarnaste (aga mitte samade) reklaamide puhul, tekkida kaebajal õiguspärast ootust, mida

vaidlustatud ettekirjutus rikuks. Teisalt on tõsi, et haldusorgan võib oma seisukohti ja

varasemat halduspraktikat muuta, kui tulemus on õiguspärane.

16. Google Ads teenuse abil reastatud interneti otsingutulemuste reklaamina käsitamisega

seoses taandub menetlusosaliste vaheline vaidlus kokkuvõttes küsimusele, kas see, kui

tarbijakrediiti pakkuva ettevõtja tegevuskohana käsitatavale veebilehele viitav link koos

vähese lisateabega kuvatakse Google’i otsingu tulemusjärjestuses teistest eespool, kuna

ettevõtja on sellise eelisjärjestamise eest Google Ads teenuse raames maksnud, on käsitatav

reklaamina, mis peab olema kooskõlas RekS § 29 lõigetega 3 ja 31, võttes arvesse, et ettevõtja

saab tasulise järjestusteenuse tellimisel mõjutada 90 tähemärgi piires seda, milline lisateave

otsingutulemuses kuvatakse. Apellatsioonkaebuse sellekohaste väidete kohta märgib

ringkonnakohus järgmist.

17. Teatava avalikkusele kättesaadavaks tehtud teabe reklaamina kvalifitseerimise

põhiliseks aluseks on RekS § 2 lg 1 punkti 3 kohaselt see, et asjaomane teave on avalikustatud

„teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise […] suunamise eesmärgil“.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda sätet mõista nii, et eelviidatud eesmärki ei pea kandma

mitte teave kui selline, vaid nimelt selle teabe avalikustamine kui tegevus. Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja veebilehte tuleb käsitada tema tegevuskohana ning seal kaebaja pakutavate

teenuste kohta antavat teavet ei käsitata reklaamina (RekS § 2 lg 2 p 1). Vaidlust ei ole ka

selles, et Google’i otsingumootor otsib otsingusõna või fraasi alusel internetist veebilehti neil

veebilehtedel avaldatud sisu põhjal ning reastab tulemused omatahtsi. On usutav, et vähemalt

osaliselt on Google’i otsingutulemuste reastamise aluspõhimõtted veebilehtede koostajatele

teada, mistõttu teataval määral on veebilehekülje arhitektuuri ja disainiga võimalik saavutada

see, et teatava otsingusõna järgi otsides leiab otsingumootor ka vastava veebilehe ning

paigutab selle otsingutulemuste reastamisel pigem ettepoole. Samas vahetult veebilehe

omanik seda otsingutulemuste järjestust mõjutada ei saa ning seeläbi ei tee ta oma veebilehte

internetti üles pannes mingisugust aktiivset toimingut, mille eesmärk oleks Google’i

otsingukeskkonnas oma teenuse või kauba müügi edendamine. Siinses asjas vaidluse all olev

Google Ads teenus on põhimõtteliselt teistsugune. Selle puhul tellib kaebaja kui veebilehe

omanik otsingumootori käitajalt teenuse, mis seisneb selles, et sõltumata olulisel määral

sellest, millisel kujul (nt millises sõnastuses) on teave avaldatud kaebaja veebilehel,

reastatakse teatava otsingusõna järgi otsides otsingutulemused nii, et link kaebaja veebilehele

asub teistest eespool ehk on teabe otsijale kindlustatult paremini nähtav kui viited teistele

veebilehtedele, mille omanikud sellist teenust ei kasuta. Niisiis Google Ads teenuse

kasutamisega teeb reklaami tellija (RekS § 2 lg 1 p 5) aktiivse ja eesmärgistatud toimingu

teabe avalikustamiseks enda teenuse osutamise suurendamise eesmärgil. Sellist eesmärki ei

saa jaatada olukorras, kus otsingumootor kuvab lingi kaebaja veebilehele lähtudes omatahtsi

koostatud järjekorrast ning kuvab otsingutulemuse juures omatahtsi valitud teksti viidatud

veebilehel juba sisalduva teabe põhjal. Ka selle viimase poolest on Google Ads teenuse eriline

– vaidlust ei ole selles, et vähemalt 90 tähemärgi piires saab Google Ads reastamisteenuse

tellija ise otsustada, milline sisu otsingutulemuses kajastub. Seevastu n-ö loomuliku

otsingutulemuse juures kajastuva sisu valib otsingumootor ise eelkõige viidatud veebilehel

sisalduva teksti hulgast. Neil asjaoludel ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

reklaami tellija initsiatiivil ja tema seatud turunduslikul eesmärgil eelisreastatud

otsingutulemuse samastamine otsingumootori enda valitud järjekorras kuvatavate teiste

otsingutulemustega.

18. Põhjendatud ei ole ka kaebaja etteheide, et otsingutulemuses sisu kuvamise nõuded

erinevad sõltuvalt sellest, kas tegemist on tellitud reastamisteenuse tulemusena või n-ö

9(11)

3-22-1799

üldotsingu tulemusena kuvatava otsingutulemusega. On tõsi, et üldotsingu korral on võimalik

otsingutulemuses pakutavate tarbijakrediiditeenuste kohta pooliku, eksitava ja RekS nõuetega

mitte kooskõlas oleva teabe esitamine. Samas, nagu juba eespool mainitud, ei saa selliseid

otsingutulemusi käsitada reklaamina, kuna selliselt teabe avaldamiseks puudub teenuse

osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärk. Sellisel juhul liiati ei initsieeri vastava

teabe avaldamist ega otsusta, millist teavet avaldada, asjaomane ettevõtja, vaid Google, kellel

ei saa olla asjaomase ettevõtte müügitulemuste suurendamise eesmärki. Selline teenuse

olemasolu ja/või selle tingimusi puudutav internetikeskkonnas tellijast otseselt mittesõltuvalt

leviv teave on võrreldav reaalses maailmas n-ö suust suhu leviva teabega teatava teenuse või

toote headuse kohta. Võrreldes Google Ads otsingutulemuste reastamiseteenuse tellimisega on

sellise teabe avalikkuseni jõudmine oluliselt suvalisem ega ole eriliselt ettevõtja kontrolli all.

RekS § 2 lg 1 punktis 3 sätestatud eesmärgil teabe avalikustamise piiramine ei ole põhjendatu

pelgalt sel põhjusel, et sama teave saab avalikkuses – ilma et reklaami tellija seda vahetult ja

eesmärgistatult mõjutada saaks – liikuda ka muul viisil.

19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Google Ads teenuse kasutamisel

eelisreastatud otsingutulemuse puhul piisab sellest, kui RekS § 29 nõuetele vastav teave on

kättesaadav otsingutulemuses näidatud lingi alt avaneval veebilehel. Google’i otsingutulemusi

esitav lehekülg ei ole samastatav otsingutulemustes viidatud veebilehtedega, vaid tegemist on

erineva keskkonnaga. Veebiotsingut tegev inimene ei pruugi lingile vajutada ega jõudagi

keskkonda, kus nõutav teave võiks leiduda, ja tema tajutav teave teenuse kohta võib piirduda

Google’i otsingulehel kuvatavaga, mistõttu peab ka see teave vastama RekS nõuetele. Lisaks

ei pea kaebaja veebilehel avaldatav teave olema kooskõlas RekS nõuetega (RekS § 2 lg 2 p 1).

20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et otsingutulemust saaks käsitada

kaebaja majandustegevuse koha tähistusena RekS § 2 lg 2 punkti 2 tähenduses. Nimetatud

säte ei ole põhimõtteliselt kohaldatav internetikeskkonna suhtes, kuna viitab sõnaselgelt

vastavale tähistusele ehitisel või majandustegevuse koha sissepääsu juures. Interneti

otsingumootori lehel otsingutulemuste hulgas esitatud link veebilehele ei ole käsitatav

sissepääsuna eelviidatud sätte tähenduses.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta kaebaja seisukohta ei direktiivide sätted ega

kaebaja viidatud Euroopa Kohtu praktika. Asjaolust, et kohtuasjas T-612/17 tehtud

kohtuotsuses ei ole Üldkohus kvalifitseerinud Google Ads teenuse kasutamise tõttu

otsingutulemuste hulgas teistest ettepoole asetuvat ja märkega „Reklaam“ tähistatud

otsingutulemust reklaamina, ei saa teha mingisuguseid järeldusi siinse vaidluse kontekstis,

kuivõrd eelviidatud kohtuotsuses ei ole sellise otsingutulemuse reklaamina käsitamine või

mitte käsitamine üldse oluline küsimus. Samamoodi tuleb vastustaja eeskujul tõdeda, et ei

kaebaja viidatud direktiiviga 2014/17/EL – mis siinse vaidluse kontekstis ei ole liiati

asjassepuutuv, kuna käsitleb konkreetselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid –

ega ka direktiiviga 2008/48/EÜ ei ole liidu seadusandja soovinud ühtlustada reklaami mõistet

ega määratleda reklaami sellisena, et siinses asjas vaidluse all olev Google Ads’i kasutamisel

saavutatud otsingutulemus reklaamina ei kvalifitseeruks. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja

etteheide, et vastustaja on direktiivi põhjendamatult rangelt tõlgendanud või kohaldanud.

Nagu nähtub juba eespool viidatud seaduseelnõu seletuskirjast, siis sooviski seadusandja

minna tarbijakrediidi reklaami piiramise osas direktiivis 2008/48 sätestatust kaugemale.

Eelviidatud direktiivis on sätestatud kohustuslik standardteave ehk sisuliselt

miinimumnõuded, millele krediidilepingute sõlmimisele üles kutsuv reklaam peab vastama,

ent direktiiv ei piira liikmesriigi õigust seada rangemaid piiranguid.

22. Mis puudutab kaebaja argumenti, et vastustaja on vaidlusaluses küsimuses

ettekirjutuse teinud konkreetselt kaebajale, ent ei ole samalaadset ettekirjutust teinud kaebaja

konkurentidele, kes kaebajale ette heidetavate reklaamidega sarnaseid reklaame jätkuvalt

10(11)

3-22-1799

avaldavad, siis on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja konkurentide poolsed võimalikud

õigusrikkumised ning vastustaja kui järelevalveorgani võimalik passiivsus nendele

rikkumistele reageerimisel ei anna alust pidada kaebajale tehtud ettekirjutust õigusvastaseks.

Kui kaebaja leiab, et tema konkurendid rikuvad seadust ja eksivad samalaadsete keeldude

vastu kui need, mis on vaidlustatud ettekirjutusega seatud kaebajale, on tal võimalik nõuda

vastustajalt konkurentide suhtes järelevalve algatamist ning seeläbi kaitsta enda õigust ausale

konkurentsile. Seevastu ei saa kaebaja pareerida talle õiguspäraselt tehtud ettekirjutust

argumendiga, et mõnele või mitmele temaga samal tegevusalal tegutsevale konkurendile ei

ole samalaadset ettekirjutust samalaadsete rikkumiste eest tehtud.

23. Seoses kaebaja argumendiga, et halduskohtu lähenemisviisi kasutades ei saakski

Google Ads’i puhul RekS nõudeid täita, nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu

seisukohaga, et kui mingisugune konkreetne reklaamikanal oma tehniliste omaduste tõttu ei

võimalda reklaamina kvalifitseeruva teabe avaldamist RekS-is sätestatud viisil, siis ei ole selle

reklaamikanali kasutamine lubatav ega võimalik. Erinevalt kaebajast ei pea ringkonnakohus

sellist reklaamipiirangut ebaproportsionaalseks. See, et Google’i otsingutulemusi kajastaval

lehel ei saa tavaotsingu tulemusi kajastavates (ja viidatava veebilehe omaniku tahtest

sõltumatult koostatud) kirjetes välistada sellise tarbijakrediidi pakkumisele viitava teabe

esitamist, mis RekS nõuetele ei vasta, ei väära kuidagi seda, et konkreetselt reklaamile omasel

eesmärgil avalikustatud ning lisaks ka otsingutulemustes reklaamile viitavat tähistust kandev

teave ei peaks olema sellises vormis, nagu RekS reklaamile ette näeb.

24. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

25. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)